laupäev, detsember 08, 2018

Bitch

"Ma ei ole teie ori," on üks sagedasi väljendeid minult mu poistele. No halloo, 4-ne, 5-ne ja 45-ne võiks sellest ikka aru saada küll. Ja kui ei saa, siis koolitan neid.

Ise tuleb toolid peale söömist laua alla lükata. Ise tuleb tühjakssöödud nõud kööki viia. Ise tuleb nõud toiduga lauale vedada. Ise tuleb sodi prügikasti ja mustad riided pesukasti viia. Samuti panna ülerõivad sinna, kus nende koht, mitte jätta esikusse vedelema. Jne jne jne.

Pikka aega olin täitsa tumba ja käisin ja kasisin. Käisin ja kasisin. Mismõttes nagu? Enivei olen mina see oinas, kes masinad pesema paneb ja sätib ja seab ja... aga no esialgse elementaarsega saavad ju kõik hakkama. Ka kolmjalgsed tegelased, eksole.

Nii otsustasin orjamise lõpetada ja alustasin "piinamisega". Must pesu on kusagile "toetatud" või "korraks eemale lükatud" - kutsun ligi ja palun viia pesukasti. Ise ei puutu. Tool ei ole peale sööki laua alla lükatud ja vedeleb keset tuba? Kutsun kohale ja lasen paika panna. Vetsus on paberirulli asemel tühi toru? Kutsun mistahes tähtsa tegevuse juurest ära ja lasen rulli uue vastu vahetada.
Muidu lihtsalt ei õpi. No ei õpi, noh! Loe neid sõnu peale palju tahad, ei toimi. Eemaldad ebamugavalt mõne meeldiva tegevuse juurest ja sunnid tegema - toimib. Järgmisel korral tehakse vajalik ära jooksvalt ja ei eeldata, et küll Sipsik tuleb ja teeb. Vot ei tee. Rikub elu ja kamandab kohale ja tegutsema, eksole.

Vot siukse bitchi on mu nokude kamp minust kasvatanud. No aga kuidagi pean ma ju enda eest seisma. Mina ikka veel unistan sellest pere printsessi rollist...

neljapäev, detsember 06, 2018

Pimedas metsas

Me siin elame teatavasti metsas, eksole. Pimedas. Ei ole lampe laternatega.
Et justnagu oleks ümberringi igasugu võimalused vabas õhus sportida, kuid siin mängib rolli faktor nimega ajavöönd. Hommikul enne kodust ärasõitu on pime, ei lähe metsaringile. Õhtul peale tööd koju tulles on pime, ei lähe metsaringile. Pealamp ju võimalus. "Blairi nõiaprojekt"? Süda läheb pahaks, kui sellega kõikuda. Lisaks teadmine, et meil elavad siinsamas nii ilves kui hundid... Ok, eks nad hoiavad teatavasti eemale, kuid ega ikka ei kisu pimedas üksi metsa jooksuringile küll.
Suvel jah. Sai vabalt kell 6 ärgates esimese asjana jooksutiirul käia ja polnud probleemi. Isegi sääski/kärbseid/parme oli sellal vähe. Need ilmusid peale kella 9-t massidega kohale.

Aga vahel on vahva pimedas metsas käia. Näiteks koos naabrinaisega koera jalutamas. Kilomeetrid kaovad, jutt jookseb ja vahel on mõni hea maius või topsike proseccot kaasas.
Poisid on ikka rahutud olnud, et miks mina saan pimedasse metsa ja nemad mitte. Ja kuna Vanamees pimedal ajal sageli hoopis kaugel põhjas reisidel on, siis ühel õhtul võtsimegi lapsed kaasa. Üksi koju jätta neid ju ei saa. Minu kaks poissi ja naabri 1 poiss.

Oi kus mu poisid olid sellest alles elevil! Pimedas hilissügiseses metsas mitmete kilomeetrite pikkune jalutuskäik pealampidega. Uskumatu, kui palju elevust selline pisike asi pakkuda võib :) Tänapäeva hoitud lapsele...
Ja mulle ka elamus :) Ise metsas on üks asi, vaadata oma veidi-üle-meetriseid nutsakaid pealampidega nagu jaaniussikesi mööda võserikku vudimas... no on lahe, noh :) Kuidagi.... eluterve :)
Teinekord jälle!

teisipäev, detsember 04, 2018

Kiri jõuluvanale

Poisid soovisid sel aastal Jõuluvanale kirjad saata.
Noh, mis siis ikka. Noorema Poisi (4a) eest pidin kirja ise valmis kirjutama, kuid Vanem Poiss (5a) soovis ise kirjutada.

Mulle ikka kohe nii väga meeldivad need korrigeerimised :D Kuidas V-st saab U, tagurpidi N ja muud lõbud :) Kokku ühe joruna kirjutamine ja täiesti suvalised tähe kõrgused :) Aga ta vähemalt püüab.

Aga see mikroskoop on soov juba paar aastat. Paistab püsivana, seega ju ta siis sel aastal saab selle :) Aga see kaks pakki Domino küpsiseid jõulusoovina.... - vot see on kummaline soov ja vajab meelespidamist :D See 2 kõlab nagu "ma natuke priiskan, jõulud ju" :D

Aga kirjad sai muidugi "posti" viidud.

pühapäev, detsember 02, 2018

Menüü


Laupäevane päev ja no mida süüa teha? Kõigil erinevad soovid. Tingimus, et kodus leiduvatest vahenditest, poodi minna ei viitsi. Seega millegi erilise ja ekstraga üllatada ei saa. Nn tavatoit siis.
Ilm akna taga on vastik ja aega toas ning köögis olla seega justnagu oleks... Aga teeks siis nii, et igaühele soovi järgi? Mõeldud, tehtud :)

Nii sõi Vanamees koorest salatit, poisid tellisid piimasuppi ja pereema näris soolvees keedetud seajalgu. Ometi sain jälle neid südamerahus harutada ja nokkida ja väänata ja hammastega sikutada :D

Mul on kaks nn "toitu", mida võin iiveldamiseni süüa. Päriselt ka, iiveldamiseni. Raffaellod ja seajalad.
Mõlema puhul ei suuda söömist lõpetada, kuigi juba ammu rammususest süda paha. Aga vot järaks ikka edasi.

Ja siis meenub paari päeva tagune kulme kergitama panev seik, kus Vanamees oli ühel oma ringkonna kokkusaamisel, kus ka veini pakuti. Tema oli autoga ja ei saanud osaleda ja seda kummastavam tundus talle, kui üks selline 170cm pikk naisterahvas peale vintijäämist külje alla ujus, eriti avameelseks muutus ja nurrudes teatas: "Tead, Vanamees, ma kaalun 45 kilo!"
Vaene Vanamees arvas, et oleks viimane aeg sööma hakata.
Ja siis olen kodus mina, kes järab seajalga, nägu rasvast nõretamas... Ei kaalu 45 kilo.

reede, november 30, 2018

Muskussikk


Muskussikk
Vaatasin veidi suvepilte läbi ja üritasin mingisugust korda luua. Avastasin, et üsna palju on olukordi, kus meie Vanem Poiss (5a) on hõivatud loodusega. Kas ta siis uurib taimi, segab mingeid möginaid kokku, mässab putukate/siilide/kasside/lindudega või no mida iganes. Ta ikka kohe armastab elusloodust ja tunneb selle vastu siirast huvi.

See pilt on tehtud suvekuumas sauna ees. Lavalt aeg-ajal õue grilli juurde ja siis tagasi sauna oli meie puhkepäevade tavaseis. Aitas suurepäraselt suvekuumaga võidelda, kuna lavalt tulles ei tundunudki õues nii metsikult palav.

Ühel hetkel siis tuli ettevaatliku sammuga meie juurde Vanem Poiss, et oma uut lemmikut tutvustada. Mööda teda ronis muskussikk. Ja no ära ei läinud, suuna kuidas tahad. Väikemees oli kohe eriliselt õnnelik, et ju nad siis meeldivad teineteisele nii väga :) Nunnutas teist iganes.


neljapäev, november 29, 2018

Kablakuhjad


Mingi aeg tagasi võtsin end kokku ja sorteerisin aja jooksul muudkui väikseks jäämisel kõrvale tõstetud lasteriided ära. Korstnajala taga oli nii mõnus koht, kuhu neid eest ära tõsta ja nii neid sinna kuhjus.
Teadsin, et tahaks ju kellelegi need ära anda kunagi, kuid ümberringi sündisid vaid tüdrukud. Minu poisid ikka kõige nooremad poisid.
Müümisega tegeleda ei viitsi, kohe üldse mitte. Pildistada ja muudkui vastata, palju on selle või tolle eseme sisesääre pikkus, ümbermõõt vmt... No ei viitsi. Lisaks olen isegi üksjagu vahvaid lasteriideid sõpradelt teise ringina saanud ja tundus aus need niisama edasi oma elu elama lasta.

Aga siis kellele? Anonüümselt saaks ära anda kusagile heategevuslikule organile küll, kuid esemed, mis eriti kallid/vahvad/erilised, need tahaks ju niimoodi ära anda, et tead kuhu lähevad.

Lõpuks ometi on Saares meil ringkonda "tekkinud" kaks poisslast. Üks alla-kahene ja teine päris tutikas. Ja no lõpuks ometi oli mul stiimul sorteering ära korraldada :)

Viimane kord sai siis Saarde sõidetud nii nagu ülal pildil näha. Maasturi pagasiruum ei ole kõige tillem ja kotte on seal 2-3 rivi sügavusse, olenevalt koti mõõtudest. Kohver ja muu kabla olid minu kõrvalistmel, poisid taga oma toolides.

Sorteerimine oli aga vajalik, kuna üks osa läks kahele värskele poiskale, kaks osa aga suurperede organisatsioonile. Ja appikene kui mõnus oli korstnajala tagust vaadata :D
Aga pole midagi teha, paar pagasnikutäit erinevat kraami peaks veel kusagile ära andma aja jooksul. Enda ja jälle poiste asju, võib-olla ka muud. Ikka ju tahaks vahel endale miskit uut soetada. Aga pole ruumi, kui kõik kohad vana värki täis.
Kergendustunne oli kuidagi väga korraks. Juba paar nädalat hiljem tundus, et kõike on ikka veel liiga palju.
Ootan veidi veel ja leiutan taas võimaluse laialijagamiseks :)

teisipäev, november 27, 2018

Mis siis kui...

Ahjaa, ma pole ju blogis sel teemal veel sõna võtnud...
Aga ma siin vahepeal liitusin Naiskodukaitsega.

Ei, sokke ma kududa ei oska. Kahjuks. Ja see pole see teema. Minu rõhuasetused on mujal.
Nagu näiteks see, et juhul kui peaks miski jama juhtuma, kuidas siis eelkõige oma peret aidata/hoida, seejärel lähemat kogukonda ja siis juba vastavalt vajadusele/võimalustele kaugemaid punkte.

Üks ärkamise momente oli, kui Tallinnas sõbrantsi juures korteris oli veeavarii ja igasuguse vee kasutamine võimatu. Mida teha? Põõsa taha pissile ju ei lähe. Tallinna kesklinnas. Ok, sai Statoilis kempsus käidud ja ka kohvi sai sealt, kuid mis siis, kui see oleks mastaapne?

Hakkasin mõtlema, et mis siis kui keegi teeb kasvõi "nalja" ja mingis tiheasustatud piirkonnas elektri katkestab pikemaks ajaks? Ei tööta ei elekter, ei vesi, ei küte... Ok, generaatorid abiks. Need aga vajavad kütust. Kui ei ole elektrit, ei saa ka kütust. Saavad vaid teatud instantsid, tavakodanikud mitte. Autoga saad natuke sõita, ühistransport samuti ei liigu. Pole kütust.
Massirahutused. Rünnatakse kauplusi, et saada süüa ja vett. Osta ju ei saaks, kuna pole elektrit ja ei tööta ei kassad, ei uksed. Adrenaliin ja paanika. Vägivallalained. Igaüks võitleb enda eest. Nõrgematega juhtub igasugu halbu asju. Väga halbu asju. Lähedastele helistada ka ei saa, et kokku saada ja üksteist kaitsta. Kaos.
Kui on külm aeg, kaob tagant ka igasugune soojus... Täielik kaos. Kohe tõsiselt. Väga halb "nali" oleks. Aga seda ei saa välistada. Või mõnda muud sarnast jama.

Ise pean end küll piisavalt kaineks ja suhteliselt okeilt varustatuks, kuid alati saaks paremini. Ma ei eelda, et kõik on kogu aeg olemas, for granted. Selle asja nimi on vist TTM (Terve Talupoja Mõistus).
Mul on olemas kaminaküte ja pliit (kuigi seda viimast pea üldse ei kasuta, kuid las ta olla). Mul on gaasipliit, mida saab süüdata ka tikust, kui elekter ära. Olen seda täpselt 1x teinud, muul ajal vajutan nuppu ja tuli ilmub. Mul on salvkaev hoovis, kust saaks pumba seiskudes kuidagi ikka vett vinnata. Mul on hoovis ka välikäimla (mida ma pole siiani ikka veel kordagi kasutanud), kuna ei igatse täissitutud põõsataguseid ja külmal kriisiajal ei oleks see põõsatagune just ka mõnusaim variant.
Mul on korralikud küünla-, puu- ja tikuvarud. Mul on sügavkülmakirst tavaari täis (elektri kadudes mingi aja ikka püsib ja siis tuleb lihtsalt läbi keetma hakata). Samuti kuivainekapid ja kelder. Maal elades tundub loomulik, mis siis, et hästi varustatud kauplus vaid 3,5km kaugusel.
Mul on olemas patareivarud, et pea-/taskulambid töötaksid. Mul on olemas patareidega raadio, et vajadusel infot saada.
Ja veel ja veel ja veel.

Kindlasti on asju, millele ma ei ole osanud mõelda, kuid ma ei tee end sõltuvaks olukorrast, kus kõik oleks justkui elementaarne ja ümber nurga. Sest mis siis, kui ühel päeval see ei ole elementaarne? Kasvõi ainult nädalaks? Ei taha mõeldagi, mis siis juhtuma hakkab.

Ma siiralt loodan ja ka usun, et midagi ei juhtu, kuid ajalugu on näidanud, et ükski rahuaeg ei kesta lõputult. Kahjuks. Miski hetk käärib kusagil midagi üle, lendab pealt mõni kaas ja ongi jama. Eeldatavasti juhtub siis miskine viirusrünnak vmt hoopis ja saaks kiiresti palju hävitustööd tehtud, kuid võib-olla toimub siiski ka vanamoodsalt.

Nii ma siis otsisin endale võimaluse end neil teemadel veidi rohkem harida. Kasutada ära organisatsiooni, mis saab mind õpetada. Anda mulle teadmisi juurde neis valdkondades, mis vajaksid täiendamist/kindlustamist.

Ütleme nii, et siiani olen tutvunud tänu sellele väga-väga lahedate inimestega, mu seltsielu on õige tihedaks läinud, sõitmised koolitustele üle Eesti on laienenud lisaks tööpäevadele ka töövälisele ajale ja teatud õppused on ikka väga sügava mulje jätnud :) Kui vähegi viitsin, kirjutan mõned üles ja salvestan oma veebipäevikusse ehk siiagi.

esmaspäev, november 26, 2018

Pudrunäod

Ilma erilise kunstiandeta vormitud pudrunäod

Kui meil on puhkepäevad/lasteaiavabad päevad, siis on poistel kindel soov hommikuputru saada. Mingi võileivaga neid juba ära ei osta - suud kõverad ja Pitsu-silmad peas.
Ok, ise ma olen neid titest saati harjutanud putru sööma ja eks siis tuleb jälle pliidi ette ronida. Puhkepäeva hommikul, kui võiks ju kohvitassiga end diivanile raamatut lugema kerida... Unistaja!

Saaremaa-vanaema ehk Mummi on poistele lisaks külge õpetanud hirsipudru-armastuse. Nüüd on nii, et lemmikpuder on hirsipuder ja pean minagi seda tegema. Hirss ja manna on aga kaks sellist tegelast, mille keetmisel peab olema kiire ja täpne. Klimbid pudrus on ju mõeldamatu.
Õnneks olen sel alal päris spetsiks muutunud ja klimpe mu putrudest ei leia.

Aga mis ma siin ikka halan, et ei saa vedeleda. Tegelikult peaks vägagi õnnelik olema, et poisid putru nõuavad ja fännavad. Küll ja küll ju neid lapsi, kes seda ei hinda.
Nii ma siis veedangi puhkepäeva hommikuid pliidi ääres. Ja vabad hetked päevast, kuna siis tahaks ju vaaritada ja küpsetada ja miskit head teha ja... Njah. Vahepeal uus laar pesu pesema ja jälle kööki... Gläm-life :)

laupäev, november 24, 2018

Ennast kiitmast ma ei väsi

Olen täiesti üllatunud oma laskmisoskuse üle. Ma isegi ei teadnud, et mul sellist asja olemas on.

Olen nüüd veidike lasketiirus käinud poolautomaadist laskmas. Noh, sihik paigas ja sätin hingamist ja keha stabiilsust ja... lasen sinna, kuhu tunne tuleb. Täiesti suvalt. Ok, küll sihiku järgi, kuid olgem ausad - selle 25 meetri peale ma isegi ei adu, kas märklaua lähistele taban. Sihtimine, hingamine, pauk, järelsihtimine ja kordus. Ja kordus.
Kui siis märklauda vaatama lähen, avastan kõik lasud mustast ringist. Kahjuks küll mitte kõik ühest sektorist, kuid siiski vähemalt mustast. Kõik. Mitte ainus ei lähe mööda.
Kuidas see võimalik on, kui ma isegi aru ei saa, kuhu ma lasen? Sihin jah täpselt, kuid tulemust ju ei adu...

Ühtpidi on mul hea meel, et suudan suhteliselt täpselt lasta (olen sellest vaikselt unistanud), teisalt on kulmud kõrgel, et mis mul viga on? Mida asja ma nüüd lasketiiru ronin? Keskeas kahe lapse ema. Triigi kodus või vahi telekat või midagi. Aga ei. Vaatab, kuidas saab perelogistika ja hobide kõrval end lasketiiru veetud...
Keskeakriisi vorm?

reede, november 23, 2018

Köögis

Olen ikka öelnud, et minu meelest on päris pisid täiesti võimelised köögis toimetama. Ja kuigi ma tean, et tegelikult võiksin ma neid tunduvalt rohkem kööki usaldada, kipun ma samamoodi ise kõik kiiresti ära tegema. Kaost vähem ja ajakulu mõistlik.

Küll aga on juba täiesti tavaline, et Vanem Poiss (5a) meile pannkooke või omletti küpsetab. Ise segab taigna ja ise küpsetab. Mina muidugi juures ja abiks.
Munavõiet teevad samuti poisid. Kartuleid koorivad ka, kuid siis peab arvestama ajakuluks ikka pool päeva :D

Viimasel ajal on nad hakanud aga ka muffineid küpsetama. Küsivad muffineid, mina ei viitsi. Tehku ise. Haaravad mõttest ja hakkavadki tegema :) Muidugi pean juhendama/abistama ja see ei lase looderdada, kuid las siis olla.
Suvel oli eriti hea - tahate muffineid, siis minge korjake kausitäis marju sinna sisse. Kui kauss täis, siis saate tegema hakata. Kui muidu marjade korjamine ei ole nende meelistegevus, siis sellise tigimuse puhul saavad marjad kokku ilma venivate pausideta :)

Oi nad kasvavad ikka kiiresti... 2 sügist ja esimene läheb kooli. Aasta hiljem teine...