teisipäev, august 21, 2018

Südamesiirdamine

Vanem Poiss huvitub peale putukate-mutukate ja astronoomia ka südame-veresoonkonnast. Need kolm põhilist huvisuunda ja küsimusi tuleb ikka täiesti igasuguseid. Sageli jään jänni, eriti astronoomia suunal :D

Ükspäev istub see viiene mu kõrval ja tunnetab enda südame tööd. Ja uurib, et kas surres süda lõpetab tuksumise? Ja no kuidas see ometi võimalik on?
Noh, räägin siis kehast kui kestast ja surelikkusest ja et ma tõesti ei tea, mis sealt edasi saab. Keha hakkab lagunema ja ongi lihtsalt tühi kest, kuid mis saab hingest, ma ei tea.

Jõuame jutujärjega sinnamaale, et tänapäeval on meditsiin nii arenenud, et arstid suudavad ka südamesiirdamist teha. Hiljuti surnud inimese süda võib veel olla võimeline töötama. Ja et siis võtavad arstid selle südame välja ja panevad selle inimese kehasse, kelle süda on haige ja väsinud ja ei tee enam hästi koostööd. Uue südamega võib aga see inimene veel kaua-kaua elada.

Enda arvates lapsele kõik ära seletanud, kui poiss peale järjekordset mõttepausi uurib: "Aga emme.... kas siis, kui see inimene, kelle seest see süda välja võeti, oli pahalane, siis kas see inimene, kelle sisse see süda pannakse, muutub ka pahalaseks?"

Tunnistan ausalt, jälle jäin jänni... Rääkisin talle küll inimese iseloomust, ümbritseva mõjust, haritusest jmt, kuid midagi polnud teha, ikka jäin mõtlema... Ja siiamaani mõtlen. Sest tõepoolest - kas saab midagi ka eelmiselt omanikult kaasa? Rakumälu teemal? Ma ei tea. Ja ikka veel mõtlen...
Lapsed on ikka kasulikud tegeleased, sunnivad mõtlema :)

reede, august 17, 2018

Mure suur

Meie 4-aastasel on nii tõsine mure, et see muudab teda õhtul kodus päevamuljeid jagades kurvaks. Lausa nii kurvaks, et silmanurk läheb niiskeks.
Nimelt tema ammune väljavalitu, kellega ammuilma abiellumisplaanid tehtud, on otsustanud pirtsutama hakata. Kas siis on Noorem Poiss preilile mittemeelepäraselt teistele neidistele tähelepanu osutanud või miskit, kuid tagajärjeks on veekalkvel silmadega ülimalt kiindunud noormees.

Ehk siis asjalood nüüdseks niikaugel, et preili nähvab abiellumisjutu peale: "Mina sinuga ei abiellu! Abiellu Kirtti või Meribeliga!"

Sünged pilved paradiisis... Ootab siis uusi arenguid...

PS: Lapse muret võtan tõsiselt, ei irvita. Aga ülestähendamist case vajab, kuna mine tea mida ta ca 20-aastasena lugeda tahaks :)

pühapäev, august 12, 2018

Ma sulan :D

Olin oma krattidega saunas. Pühapäevaselt pikalt ja mõnuga. Vanamees kaugel-kaugel ära oma järjekordset reisiseltskonda menetlemas.

Korra tundus, et eesruumis oleks telefon justkui helisenud, kuid mis siis. Sai veel ammuoodatud vihmasajus end karastamas käidud (loe: paljalt keerlemas, keeled suust väljas) ja kui lõpuks läbi vihmaladina tuppa olime jooksnud, avastasin vastamata kõne ja messengeri-teate kahelt erinevalt naabrilt. Mõlemad tundsid muret, et kas ma pean homme hommikul tööle ka minema ja et kuna meespool ära, siis nad saadaks oma meesteväed mulle appi - majast 700m kaugusele väljapääsu teele (maanteele keeramine) on puu langenud ja ise ma seda eest ära ei saa.
Ma kohe sulasin sisemiselt :D Niinii armas lihtsalt :) Tõepoolest, järjekordne puhkusejupp tehtud ja homsest vaja tööle asuda ning lapsed peale 7-t nädalat taas lasteaeda. Mis tähendab, et hommikul kell 7:15 on väljasõit ja ei ole aega puudega maadlemisele. Kuigi olen kordi puutüvesid teetammilt eest lohistada madistanud varahommikuses autolaternate valguses, ise kašmiiriseguses Kairi Vildersoni pikas mantlis... Mootorsaagi Vanamees minu kätte ei usalda, peab siis vist muu sae endale autosse leiutama. Lohistamine alati ju ei toimi.

Aga see naabritepoolne tähelepanelikkus ja abikäte pakkumine on lihtsalt nii armas, et sõnu pole :) Homme vaba tee sõita :D

laupäev, august 11, 2018

3 muna

Kui Noorem Poiss veel kolmene oli, tegi ta ükspäev kummalise (ja mittetõese:D) avastuse, et tal kolm muna. ???????
"Nojah, mul on kolm muna sellepärast, et ma ise olen ka kolmeaastane", selgus asja olemus.

Vaatasin siis eemal toimetavat Vanameest ja mõtlesin õudusega tema peagi 45-aastaseks saamisele ja kujutlesin sellele teooriale tuginevat sõna otseses mõttes kobarat... Parem kui ei oleks nii elavat fantaasiat mul :S

reede, august 10, 2018

Mälu trikitab

Lapsed olid ka sel aastal nädalakese Saares mu vanemate hoida. Koos vennalastega, seega
vanavanematel oli seal nädalajagu päevi kantseldamisel 4 last :D Üks neist koolilaps, kolm lasteaiakad ehk kõik alla-kümnesed...
Aga pole hullu, vanavanemad said ilusti hakkama ja lapsed täiusliku puhkusenädala suveleitsakus
koos igapäevaste rannatundidega. Igal juhul olid lapsed väga rõõmsad ja esialgne kurvastus ilma
emmeta puhkusest kadus väga kiiresti.

Reedel sõitsin siis tööpäeva lõppedes praamile, lastele järele. Leisis käisin kohalikust poest läbi, mõte
oli lastele jäätisekokteilide ja suurtele veinikokteilide juures. Pikad-pikad järjekorrad ja nii ma seal
sabas siis seisan ja omi mõtteid peas läbi kerin, kui märkan, et uksest hakkab väljuma keegi mees, kes
mind nähes peatub. Astub mõned sammud lähemale ja vaatab ikka mulle otsa. „Pagan, keegi tuttav
vist…“, käib peast mõte läbi. Poleks ju miskit, kui ma teaks, kellega tegu. „Ei, ta ikka kindlasti tunneb mind“, annan hinnangu, kui meesterahvas ei mõtlegi pilku kõrvale liigutada ja selle asemel juba suud avama hakkab. Piinlik ju ka mitte ära tunda, kuigi kergelt nagu tuttav nägu on…
Kuidas võimalikult ümmargust juttu ajada, et vahele ei jääks mitteäratundmisega?
„Kust ma teda tean, kust ma teda tean? Klassivend ei ole, äkki siis koolivend?“ Keda sa ikka oskad
arvata, kui oled oma üleskasvamissaarel, eksole.
„Oh jeerum, see on ju I!“ Vedas, et ma oma eksabikaasa ikka enne ära jõudsin tunda, kui ta suu lahti
tegi :D :D :D

Oleks siis, et ta oleks muutunud – ei, täitsa sama. Oleks siis, et me ei tunneks/suhtleks – veel mõni
tund varem olin temalt sms-i saanud ja sellele vastanud. Näost-näkku ei ole nüüd küll paar aastat
näinud, kuid see ei vähenda ju äratundmist!
Ilmselgelt oli asi selles, et pingsalt oma mõtetes miskeid nimekirju raalides ei viinud aju kohe kokku
tõenäosust, kus Hiiumaal elav inimene ja Tallinnas elav inimene kohtuvad kusagil Saaremaa alevipoes :)

neljapäev, august 02, 2018

3-e poisiga pere

Meil siin oli nädalane periood, kus meil oli kodus kantseldada kolm poissi. Lisaks meie 3- ja 5-aastastele ka 12-aastane.
Idee oli sõprade peret aidata. Tänapäevane nutisõltuvus on aina enam tuure võttev pullikaka, mis eemaldab reaalsusest ja tekitab peredes pingeid.

Täna saan ma meie krattidega veel hakkama. Lihtlabaselt ei ole neile seda ahvatlust kätte andnud. Las nad olla veel lapsed ka meie arusaama järgi ja nautigu eluolu vanal moel.
On ka nende eakaaslased täiesti teadlikud neist võimalustest, kuid meie hinnangul on see liialt vara. Olen enam kui kindel, et neil ei teki mahajäämust, kui aeg igasugu nutikaid seadmeid kasutada. Pigem on neil siis võrdlev pilt ka reaalsusest olemas. Loodetavasti. Toetan pigem igasugu IT-gurude hoiakuid, kes omi lapsi neist seadmetest võimalikult kaua eemal hoiavad. Olen täiesti veendunud, et mu lapsed on piisavalt targad ja nutikad, et "järele jõuda" ka siis, kui see rohkem eakohane on.

Jah, neid huvitavad need seadmed. Nad on elevil, kui keegi suurem neile neid tutvustab. Täna suudan ma veel tähelepanu mujale suunata. Eks näis, mis tulevikus saab.
Ma lihtsalt leian, et enne kooliminekut ei pea laps nutiga kursis olema. Ei, meie leiame.

Kuna lasteaiaõpetajate sõnul on mõlemad me lapsed eakohasest arengust ees, ma ei muretse, et nad veel linnu ei ehita, kosmoses ei kulge ega vaenlasi hävita. Nad ei ole meil ainsatki vägivallaga filmigi näinud. Päästavad hoopis putukaid uppumast ja muud sellised meie maailma sobivad teemad.
Hehh, meenub eileõhtune dušši all käik - Noorem Poiss hüüab, et ärgu ma vett selja peale veel lasku, enne päästku ämblik ära - ja no tõesti, lapse seljal ronis ringi ämblik, Long Leg John:D Saatsime siis ämbliku õue ja saime pesuprotseduuridele keskenduda. Vanem Poiss päästab nagunii iga päev igasugu putukaid-mutukaid.
Ilmselgelt ei ole meie lapsed haiglas vahetusse läinud, täitsa meie omad :)

Aga jah, kuna varateismelisena kogu see maailm omandab hoopis teise tähenduse, siis otsustasime appi tulla perele, kus mure suur. Ja kuna sõbrad kallid, siis tegime ettepaneku, et saatku laps nädalaks meile. Oma vanematel sageli keeruline õrnas teismeeas mõju avaldada, meiesugustel lihtsam.

Nii saabuski meile täiesti teisest Eestimaa otsast nädalaks 12-aastane kasulaps.
Proovisime siis näidata, et ka tavalises sõprade kodus on argipäev perekeskne, loodusesse aupaklikult suhtuv ja nutiväline.
Minu jaoks kõige keerulisemaks osutus asjaolu, et hommikuti, kui lastekarjale pudru valmis olin teinud (puhkuse esimene nädal ja kodune) ja ise jooksuringilt naasin, ei saanud ma riideid seljast koorida ja vannituppa pesema minna. Pidin minema riietega vannituppa ja enne väljumist kleidi selga panema. 12-aastase poisi ees ikka paljalt õhuvanne ei võta. Aga noh, hakkama sain :)

Loodan väga, et oli abiks. Kui nädala pärast vanemad kohale sõitsid, sain emalt tagasisidet, et töötas küll. Kontakt reaalsusega olevat teine.

Ühel päeval võib see kõik ka minul ees seista. Olen küll mõneti kriitiline (mitte jumaldav) lapsevanem, kuid kas pädevalt? Kas ma suudan õigel ajal märgata ja reageerida? Reageerida õigesti? Tulen ma ju ise hoopis teistsugusest ajastust. Ajastust, mil lapsepõlved olidki sõpradega väljas toimetamised, mitte kusagile ebareaalsusesse mattumised...

Njah. Õnneks mu lastel on ajud.
 Loodan väga, et oskan märgata. Vähemaga ma ei lepi. Sest sorry - nutiseade ei saa olla lapsehoidja. Kuigi see oleks oi kui mugav. Ise ma neid lapsi nii palju aastaid ootasin, ise ma nad nüüd ära kantseldan. "Oma aeg" tuleb varem, kui ma tahaksin, enivei. Teismelisel on juba kõik muu olulisem kui mina. Eeltöö peab aga selleks ajaks tehtud olema.

kolmapäev, august 01, 2018

4

Viimaseid päevi kolmene*
4 aastat tagasi, mil seesama väikene mees sündis, oli samasugune kuum aeg. Kuigi mitte nii pikalt kestev. Aga siiski kuum! Eriti rasedale, kes läheb sünnitama 5040-grammist ja 57cm-st last...

Tänaseks täiesti tavamõõtmetes tegelane. Ei midagi hiiglaslikku, nagu ehk sünni parameetritest ennustada võiks.

Tänasest siis 4. Ise on ta selle üle hirmus uhke, ikkagi justkui titeeast väljas :)
"R"-täht ediselt kadunud asjade hulgas. Vaatame seda asja :)
Numbreid tunneb, tähtedest keeldub rääkimast. Üleüldse keeldub see lõvikutsikas kõike tegemast, mida sunnitakse. Kui tema on otsustanud vaikida, siis nii lihtsalt on. Leppige sellega. Teda ei mõjuta ega ringi ei räägi.

Tõeline hurmur. Kõigi lemmik, kuna oskab muljet jätta :) Lasteaiaski lapsed võistlevad, kes saab olla tema sõber või kes saab kontserdil tema kõrval seista. Tema ootab stoilise rahuga lahendust, ei sekku.

Naine on välja valitud. Ajalik väike nööp, mina miniaga rahul :). Kindel plaan on meie lähedale maja ehitada, kuhu siis kaasaga kolitakse ja oma pere luuakse.

* Pildi klõpsis juulikuu viimastel päevadel vennanaine

teisipäev, juuli 31, 2018

Mummumääraja

Suhtkoht nõus, selle vahega, et minu meelest küll need steroide täis sugulased haruldased pole. Me elame nendega juba 4 aastat koos...

pühapäev, juuli 29, 2018

Sukeldub

Noorem Poiss, olles viimaseid nädalaid kolmene, on hakanud vett armastama. Ok, meres möllamine on üks asi, kuid liigne julgus teine.
Varem oli temaga kuidagi lihtne. Alalhoidlik ja ettevaatlik. Kui Vanem Poiss kippus rändama minema ja ringi lippama, siis Noorem Poiss hoidis ligi ja enne lõikust ikka mõõtis üheksa korda. Praeguse kuuma suvega on aga toimunud muutus - sumaki vette ja ei huvita ei temperatuur ega lained. Sügavus ka mitte eriti.
Kõige ehmatavam kogemus oli inimtühjal liivarannal, kus tema üksi läks meist eemale kividele turnima. Mööda randa kui läks, me ei muretsenud, kuna nähtavus oli ju hea ja vesi kalda ääres madal. Kui miskit juhtub, jõuab sprintida.
Korraga oli aga põnn kividel ja hetke pärast juba kadunud. Õnneks tuli kiiresti välja. Vanamees jõudis vaid püsti söösta, kui poisi pea nähtavale ilmus.
Aga kui me ei oleks sel hetkel sinna suunda pilku igaks juhuks kinnistanud? Kui me oleks last usaldanud? Laps korraks vee alla pole probleem, kuid kivilt kukkuda saab erinevat moodi. Kui oleks pea vastu kivi löönud ja meelemärkuse kaotanud?  Jube mõeldagi...
Peale seda kogemust on küll nii, et kullipilk on pidevalt peal.

Aga poisil endal polnud miskit. Tuli jalutades meie juurde ja hüüdis vaimustunult: "Kas te nägite, kuidas ma sukeldusin?"
No mitte ei suutnud vaimustust jagada.

reede, juuli 20, 2018

Redisevesi

Maitsevesi on juba palju aastaid popp teema, eksole.
Meil on aga viiene leiutanud endale uue lemmik-maitsevee: redisevesi. Tükeldab joogipudelisse tingimata nii valget kui punast redist, mille ise peenrast toonud ja puhastanud, vesi peale ja jooma.
Üleüldse fännab redist.

See laps just kõige normaalsem alati ei ole :D