Näppisin pildialbumeid...

... ja avastasin end mõttelt, et päike suudab ikka ja alati õhkama panna oma värvidemänguga...
Ja seda on vaja jäädvustada iga nurga alt, kui aparaat juhtub kaasas olema:


Aina enam kinnistub mõte, et oleks vaja üht asjalikumat aparaati kah. Vanad on küll päris asjalikud, kuid jäävad tänastele soovidele ikka alla, miskit pole teha. Saaks edasi anda seda mida tahaks. Kui saaks, kuna kes teab kas jaguks ka oskust hetke tabada ja silma seda hetke üleüldse märgata. Aga oluline on ju siiski see, et endale saab mälestusi pilti panna.

Igatahes meil siin lendavad õhtutaevas ringi pilvedraakonid:

Piltidel üks ja sama loojumine, ajalises järjestuses.

Piilume püksivärvli vahelt

Alanud aastal olen olude sunnil viibinud lennujaamade turvakontrollis juba 8-l korral.
Ükski neist aga ei ole nii meeldejääv kui mõne päeva tagune:))) Ja otse loomulikult leidis juhtum aset Tallinna lennujaamas... nagu ikka minu teistest eristuvad juhtumid.

Ehk siis suundun mina vilunult turvakontrolli, õigeid jublakaid enda küljest eemaldades ja teades, et kõik peaks korras olema. Aga ei ole. Värav ei tee mu läbimisel ainsatki piiksu, kuid see tekitab kahtlusi turvatädis. Palub mind käsi tõsta ja hakkab mind kabistama. Ikka pikalt ja põhjalikult, siit ja sealt. Kohusetundlikult lükkan isegi jalad laiali, et tal ikka tegemist oleks. Kabistab ja silitab mind igatepidi ja... palub avada püksirihma... Avan. Seepeale piilub värvli vahelt sisse (???:D), palub mind ringi keerata ja piilub jälle:D No ma ei tea... Mul püksid suht tihkelt ümber, ei anna miskit sinna vahele peita, kuid tädi ikka sikutab värvlit ja piilub sisse... Nujahnoh...
Ammu enam pole see rutiinne toiming niivõrd meeldejääv olnud:)

Et jah. Läbi kombitud on mind nii korduvalt, et see ei tekita enam mingit emotsiooni, kuid nii silitades ja püksivärvli vahele piiludes... vot see oli küll esmakordne!

Siit ja sealt

Pilt kusagilt interneedusest, ei ole isiklik:)

Ma nüüd kaebleks natuke, kui tohib...
Eks ikka selle va ajapuuduse üle, eksole. Ja omaenda ogaruse üle. Sest misse muud olla saab kui ogarus, kui inimene ajab end keskeltläbi peale 9-10-t tundi tööl veedetud aega koju ning süveneb veel kolmeks-neljaks tunniks teise töösse. Hetkel ametlikult küll kui ajutisse, kuid... Näis, eksole:)

Ei tea, miks ma end niiviisi piinan. Tahaks ju ka telkut vaadata või käsitööd nokitseda, kuid energiat jagub peale töö vaid natuke arutlemiseks, vahel ka kaeblemiseks, õhtuseks nõudepesuks ja pooletunniseks uinumiseelseks lugemisseansiks. Ja taas hommik ja taas samas rattas. Ise kujutan ette, et see on järjekordne juurutamisperiood, ei muud:) Sest auahnus on ju ka täiesti arvestatavalt olemas ja tahaks ju käppapidi sees olla...

Krt, tegelt peaks endale ostma sellise mõnusa kõvera raamiga korviga jalgratta, millega saaks seelikuga sõita... Igapäevane autosõit mulle ei sobi, kohe hakkab peff kui saiatainas kerkima, pean ikka vähemalt natuke end päevas liigutama... Siis saaks rattaga tööle:) Praegu oman vaid sportlikku ratast ja sellega juba, seelikusaba lõua all, hommikuti tööle ei vänta, eksole:)

Aga nüüd ongi nii, et nädalavahetustel, kui meil ei juhtu külalisi olema või ise kuskil rännakul pole, on hommikune äratus kell 8... Ja seda väga lihtsal põhjusel - ei raatsi vaba aega maha magada:) Tahan tunda seda tunnet, et mul on nüüd vaba aeg ja nüüd ma ringutan ja nüüd ma vedelen niisama teki all ja nüüd ma lähen panen kohvi tõmbama jne jne jne...

Aga tegelikult ootan kevadet. Olen teda korduvalt õhus kohanud, linde kuulanud ja värskuse sündi nuusutanud, kuid samas mõnel teisel hommikul ehmatusega vaadanud, et mis valge karvatuust see mu õlal on ja selles omaenda härma läinud juuksed ära tundnud. Aga ta tuleb, tõepoolest ta tuleb! Tunnen seda iga oma ihurakuga, kui hommikust karget valgust naudin. Ärgates on valge, saate aru! Väljun kodust kell 7 ja ma ei peagi pimeduses teed kobama:D

... märts saab olema tähistamiste kuu. Täna on teatavasti naistepäev ja päris naljakas on, et seda soovivad ikka kõikvõimalikud karvased ja sulelised:) Ka täiesti võõrad, kui nendega suhtlema juhtud:) Päris popiks taasmuutumas see päev. Mii laiks it, mulle meeldib, kui miskit on tähistada:) Teeb mõnusa tunde.
Siis tuleb meil Vanamehega aastapäev ja mina saan taas ühe numbri võrra vanemaks ja... Et siis palju tähistamisi:)

Vanamees kolis välja...

Päikeselembuse stiilinäide

... ja nüüd on elutoas nii imelikult tühi olemine.

Meil nimelt elutuba puhta lõunapoolne ja suure, nii kolmemeetrise aknaga. Selle ees kahemeetrine laud, kus asusid meie mõlema arvutid, lisaekraan ning muu taoline kaadervärk.
Läheneb aga kevad. Ja kuna ma ei luba oma orhideemere pärast päeva ajal kardinaid ees hoida, siis ei suutnud ta enam seda päikest silmaaugus taluda. Tal vaja hommikust saati arvuti taga istuda ja omi töid teha ning nii see päike teda turtsuma ajas.

Kohendasime siis külalistetuba veidi ringi ja tekitasime talle sinna töönurgakese. Põhjapoolne, hämar ja jahe tuba. Ja nüüd istubki seal nagu uruloom.
Muidu oleks kama kaks, kuid nädalavahetused on veidrad. Haarab oma kohvitassi ja kaob hämarusse. Vahel käib väljas, annab väikese musi, laseb vee välja ning kaob jälle. Ja mul sihuke tunne nagu elaks üksi:D Natuke veider on, kuid eks harjub. Ja ega ta loodetavasti iga nädalavahe sinna kaduma ei hakka, ehk suudab asjad ikka tööpäevadel ära asjatada. Praegu lihtsalt tähtajad lähedal ja hulka tegemist.

Aga saabki nüüd mõelda mida oma ajaga peale hakata:) Tegelikult on tohutult palju meeldivaid vabade-päevade-tegemisi, mis alati kuidagi ühisesse olemisse ära on kadunud. Näituseks oleks vaja õmmelda, kududa, retseptimajandusega tegeleda, fotosid korrastada, kirjutada ja mida kõike veel.
Kui igatsusest üle saan, siis hakkan toimetama:)
Sest mulle päikesevalguses asjatamine sobib, oi kuidas sobib:)

Haigelt lilleline leelotus

Pildil peaaegu-neljasena, koos vennaga

Väikelinnade juures on mõned pisidetailid, mis mulle kohe eriti meeldivad.

Üks asi on kindlasti turvalisus. Ma endiselt mõtlen sellele, et ehk tulevad ükspäev ka enda nägu ja tegu järeltulijad ning mulle meeldib mõte nende vabast kasvamisest väikeses kohas. Jah, igasugu võimalusi huvialaringide jmt koha pealt on ka vähem, kuid mulle meeldib väga mõte, et mu laps(ed) saavad kasvada sarnaselt mu endaga. Soovi korral päev otsa kusagil väljas ringi joostes. Ehk siis igaühele oma ning see on see, mis mulle oluline tundub.

Teiseks turvalisuse näitajaks on pidevalt lukustamata uksed, nii kodu kui auto omad. Talviti näiteks on tavaline, et kaupluste parklates töötavad autod, et sooja hoida ning inimesed on rahumeeli poes šoppamas. Alguses jahmatas see mind ikka korralikult, kuid nüüd käitun ka ise samamoodi:)
Räägitakse, et suurte külmade ajal olevat ka Norras vägagi asustatud punktides see täiesti tavaline. Ei tea kommenteerida, ei ole käinud. Aga turvatunnet sisendab ikka kõvasti.

Samuti on väga mõnusad väikesed vahemaad. Ja pilkkontaktid. Tänaval vastutulija raudselt vaatab sulle otsa ning kui ollakse juba kordi niimoodi üksteisele otsa vaadanud, kaasneb pilguga äratundmine või parematel juhtudel ka noogutus. Ei mingit morni põrnitsemist ega nina-mullas-tuhisemist. Väga meeldib:)

Seesama viisakus ja suhtlemine on midagi, millega on alguses veidi raske harjuda, kuid ma hoolega õpin. Kohalikel on see aga sünnist saadik sees. Näiteks vehkisin ühel õhtul lumelabidaga ümber auto, kui selja tagant kostus heledal häälel: "Jõudu!". Keerasin end üllatunult ringi ja nägin väikest tüdrukut mööda minemas. Selline parimal juhul 10.-ne. Suu läks kohe kõrvuni:) Tal poleks olnud mingit vajadust endast mulle märku anda, ma poleks teda tähelegi pannud, kuid see oli elementaarne viisakus ja meenutas mulle niiväga keskkonda, kus ma isegi kasvasin. Kuidagimoodi aga on vahepealne elu kõik sellise meeldiv-sotsiaalse maha kraasinud ja tuima maski ette kasvatanud. Loodan endas seda siiski taasavastada. Igatahes silm juba särab ja naeratus on suul:)

Ja täna avastasime auto lumisele aknale joonistatud hiiglasuure naerunäo:D Keegi läheb mööda, näeb lumist akent ja mitte ei kirjuta sinna roppusi ega joonista suguelundeid vaid märgib maha suure naerunäo:) Hau kjuut is zät:)))

Ma vist olen imelik, kuid ma ikka veel naudin väikelinna võlusid. Ma ei tea, kas see on ajutine ja mõne aja pärast tunnen end kui puuris või on see jätkuv ning jääbki sisse tunne, et olen tagasi kodus... Või olen ma lihtsalt õnnelik, et pealinna elust veidi puhata saan? Jajah, Eesti mõistes ainus koht kus väidetavalt elu toimub, kuid viimasel ajal olen iga kord Tallinna külastades peavaluga naasnud. Ja Tallinnas olen viimase kuu aja sees olnud juba 3 korda, 4. kohe tulemas. Siin kohapeal ei valuta pea kunagi...

Ei tea mis see on. On, mis ta on, kuid täna ja praegu naudin ma väikelinna naasmist rohkem kui täiega ning peale sõprade ei igatse mitte midagi/kedagi. Kui aus olla, siis isegi teatris käin ma siin elades rohkem, kuna pole laia valikut ja kõik, kes midagi etendama tulevad, tuleb ju ära vaadata:D Et homme ju ei saa, noh:) Väljas istumisi on küll oluliselt vähem, kuid see-eest on külalisi palju rohkem ja sagedamini ja kui juba tullakse, siis minimaalselt kaheks päevaks:) Ehk siis sõpradega suhtlemise finantsilised kulud on väiksemad, kuid kvaliteetaeg olulilleliselt suurem.

Njah... Ja näonahk, juuste tervis/läige ja küüned pole mul ka kunagi nii ilusad olnud kui praegu:) Võib vist öelda, et mulle väikelinna idüll sobib. Et peris õnnelik ja puha:)
Lahe!

Kõrvetada või mitte kõrvetada, selles on küsimus

Vahel ma hiilgan jaburdustega. Lihtsalt kas pudenevad üle huulte või satun tobedatesse olukordadesse. Aga noh, elu oleks ilma selliste pisiseikadeta ju olulilleliselt igavam:)

Vahel saab otsesõnu ka kõrvetada.
Vaatan mina ükspäev, et just tulisest ahjust toodud suur malmpann on laual viltu ja tahaks joone järgi teist paika sikutada. Pajakindad juba tagasi kööki rännanud... Näpuga kuumaaluse lükkamine ei anna tulemust, pann hirmraske ja hunnik kanakoibi sees kah veel. Ei hakka mina sellepärast oma ilusaks maniküüritud küünt murdma. Noh, pannil ju kena pikk saba taga ja sellest sikutades tekib jõuõlg ning saabki korra majja. Atsakas haare peopesaga varrest ja... sama kiirest uuesti eemale. Pann on ikka veel ju just-ahjust-tulnud ja kuumab nii et punane. Mina aga kõva füüsikut mängides varrest haarama...

Tänaseks olen kuidagimoodi sattunud olukorda, kus kaks konkureerivat ajalehte pakuvad varianti neile kirjutada. Eeee.... Ma küll väga armastan kirjutada ja kobiseda ja arvamust avaldada, kuid praegu tundub see kõik kuidagi... Samal ajal ahvatleb, teisalt jälle pean kaaluma, kust lähevad praegusel hetkel vajaliku erapooletuse piirid. Alles õpin ja koban mängumaad. Sammhaaval, esiti ettevaatlikult.
Ja kellele kirjutada? Mõlemale? Aga millest? Miks peaks keegi üleüldse tahtma lugeda seda mida mina asjadest arvan või kuidas neid näen? Igatahes on, millest mõelda. Kirjutada olen ju kogu aeg tahtnud... Vaatab seda asja. Vaja veel kaaluda.

Ja siis täna - helistab tuttav politseinik ning küsib, kas saan aega tulla tunnistust andma. Aega saan, kuid ma pole täna autoga ning jaoskond teises linna otsas. Homme ma aga päälinna väisamas (ainult töö ajal, õhtuks tagasi koju - sry sõbrad/sõbrannakesed!) ja reedel tema ära. Hmm... Pakub, et saadab mulle auto järele.
Mõne aja pärast ongi ukse taga suur ja tugev mundris politseinik, kes eskordib mu autoni ning sõidame ära. Väikelinnas... Silmad sunnivad peanuppe keerama nagu vurrkanne. Eks ma edaspidi siis kuulen....:D Huvi tekitab see kindlapeale, eriti arvestades fakti, et mind teatakse kordades rohkem kui mina vastu tean (kui tuled väljastpoolt sisse ja hakkad kohe pildil toimetama, siis on see paratamatult nii ja tuleb lihtsalt leppida).
Naersin eskordile, et võimenduse tarvis taipasin kahjuks liiga hilja, et oleks võinud käed ka ette sirutada ja talle neid justnagu rauastamiseks pakkuda:)
Pärast toodi ilusasti tagasi ja siis taaskord kaelad pikenesid:)

Väikestena tunduvad detailid on nautimiseks

Elu on vahel ikka pisiasjades ülimalt chill...

Suures plaanis on mul mitu erinevat (samas kokkusobivat) mõtet tulevikuks, mis paralleelselt põhjustavad küsimusi mu pisikeses (ok, tegelt suht suures, kui mütsimõõtu arvestada) peakolus. Väike segadus hinges, suured soovid ja grandioossed plaanid ning mõningad kõhklused sinna juurde. Iga päev mõtlen liiga palju, töötan liiga palju ja põlen liiga palju. Iga õhtu üritan süveneda uude, tahtes mitte rikkuda/kohe oluliselt muuta toimivat ning üritades samas aru saada endaga seonduvalt mõistest "poliitiliselt korrektne". Et kus on piirid ja milline see minu mängumaa siis on. Võiks ju rohkem katsetada, kuid väikeses kogukonnas eelistan hoida madalat profiili (mis mul küll kuidagi ei õnnestu) ja sellega kaasnevat. Pean õppima, et ise rahul olla. Tore, kui teisedki rahul on, kuid ainus rahulolu, mis mulle tegelikult ka korda läheb, on mu enda ja mu lähedaste oma. Rahulolust minuga räägin siin, eksole.
Õhtuti uinuda ei ole võimalik muidu kui raamatuga. See puhastab mõtteid ja laseb olla endaga. Tuld kustutades ja siruli visates kihutab kiirrong ilma peatusteta ja see ei ole mitte okei. Seega tuleb õhtuti lugeda-lugeda-lugeda ja kui tekib natukenegi tunne, et unepoiss võiks ligi hiilida, siis see hetk koheselt ära kasutada! Teleka olemasolust ei tea ma enam ammu midagi.

Kõige selle kõrval on ilm nii fantastiline, et....
Eile, kui teatrisse läksime, oli ilm soojalt talvine. Igati mõnus oli lumises linnas jalutada. Peale etendust oli vaja nii kiiresti kui võimalik sooja saada, kuna tuulekülma läbilõikavus oli hoolimata talvisest varustatusest ikka päris jube.

Täna hommikul, kui kella 7 ajal õue astusin, oli õhk täis kristalle. Sõna otseses mõttes! Maapinnal olev lumi sillerdas igal ruutsentimeetril ning õhk oli tulede valguses paksult sära täis. Nagu sajaks kristalle maa peale. Sadu kusjuures ei olnud, see oligi sillerdav õhk. Samal ajal külm oli selline, et põsed tahtsid näo küljest ära kukkuda. Vesi tikkus ka silma (vaevalt et ilust, ju ikka jahedast tuulest), kuid moodustas enne jooksmahakkamist purikalaadseid moodustisi. Ok, siin mängib fantaasia rolli:)

Nüüd aga, tagasi koju jõudnuna, saab taas pisiasju nautida. Kassid nurruvad, tuba on soe, külmik täis täna kokku ostetud hakkliha ja kanakoibi (me ju hullud lihasöödikud) ning Vanamees laulab köögis. Enne kööki toimetama suundumist tõi tšikile long drink purgi ette, et "igale titele oma lutt" ja nii ma siin siis uudiseid uudistan ja oma lutiga tegelen, kuni söök valmis:)
Nii on ju täitsa lahe või mis:)

Kiire papa saaks pead vangutada

pilt kusagilt meilis ringelnud kettkirjast, pole halli aimugi, kust täpselt

Kui ma eelmises postituses otsisin taga klaasist kuuli ja musta kassi, siis täna on küsimus esitatud järgnevalt: "Kus on mu aru ja kaine mõistus?"

Ilmselgelt on mul vähe tegemist, eksole. Ilmselgelt ma peaaegu et ei elagi tööl ning koju tulles ei ole energiast tühi nagu katki läinud õhupall.
Njah.... Igatahes, igatahes.... (Jorh Adniel Kiire papa peavangutuse saatel).

Nimelt võtsin enesele umbes kuuks ajaks lisakohustuse. Kirjutada, suhelda, monitoorida jne. Hoida üht maakondlikult olulisimat häälekandjat hinges, enne kui suured tuuled tulevad ja kõik uueks muudavad. Seni aga peab keegi tänasel eluvaimu sees hoidma ja mingi valemiga sattusin mina miskil hetkel nokka avama ja nüüd ma siin siis olen, imen pastakast artikleid välja. Omamata mingisugustki kogemust poliitiliselt korrektsel ning mittesubjektiivsel (objektiivne oleks liiga vale väljend) teemade käsitlemisel. Ja kust paganas üldse neid teemasid võtta, eksole! Teemasid, mis sobiks ja mida võiks ja kuidas seda üldse selekteerida? Ja kuidas luua tulemuslikke ja infot saavaid suhteid võtmeisikutega?

Njah, elus tuleb teha erinevaid lollusi, et igav ei hakkaks. Poolteist aastat tagasi tehtud kannapööre ja kolimine tundmatusse keskkonda võõraste inimeste sekka ning täiesti uues valdkonnas üksuse ja kohaliku personali juhtima hakkamine ilmselgelt on oma uudsust kaotama hakanud, nii et nüüd vaja järjekordselt millegi jaburaga hakkama saada... Aga noh, ma ei oleks ju mina kui ma seda ei teeks, eksole:)

Kus on mu klaasist kuul ja musta värvi kass?

Ma ei tea, ma peaks tõepoolest vist klaasist kuuli silitama hakkama...
Vähe sellest, et olen tööalaseid asju suht detailselt unes ette näinud, on ka mu sisetunne aina enam pead tõstma hakanud. Misasi see nüüd siis on? Mutt metsade vahele perifeeriasse küüditatud ja nüüd hakkab peast soojaks minema?

Täna, kui töölt tulin, möödus minust kiirabi. Vaatasin, kuidas see vilkurite valgusel mööda kiirustas ja hetkeks ka jalgu koperdama jäänud autole sireeni huilates endast märku andis. Ma ei tea miks, kuid seda nähes mõtlesin ootamatult sõber V. peale, kes meie maakonnas parasjagu asjatamas on. Ma ei mõtle tavaliselt tema peale, kuid järsku tekkis kiirabiga seoses vajadus otsi kokku viia. Raputasin pead, heitsin mõtte minema ning liikusin edasi kodu poole.

Kodus selgus, et Vanamees on kohe välja sööstmas, et kiiresti ühed läbirääkimised pidada ning seejärel suunduda haiglasse. Haiglasse, et peale võtta seesama sõber V, kelle ta siis tema ööbimiskohta tagasi transportima pidi.

Olin veidike jahmunud, kuid jäin koju toimetama. Mõne aja pärast astusid Vanamees ja V. tuppa, kuna V.-l olid riided verised. Oli endal "üritanud" pöialt otsast lõigata ehk siis oli end korralikult ära äestanud. Õmmeldi ja taastati ning patsient jääb elama:)
Panin V. verised riided pessu ja Vanamees käis poes džinnil ja toonikul järel. Kui algselt oli mõte, et viib V. tema paika tagasi, siis mõne aja pärast kinnistus arusaamine, et pole ikka pointi ja V. juba harjunud meil ööbima ning las ööbib parem meie juures. Hommikul võib samahästi liikvele minna. Nii meil siis ongi õmmeldud käega tegelane valuvaigistit joomas ja meil taaskord igavesti lõbus õhtu:)

Lisaks veidike põnevad uudised minu tahan-tahan-tahan teemade jätkuks ja...

Ning kõige tipuks selgus, et sellessamas kiirabiautos, mille möödumist ma jälgisin sõber V.-le mõeldes, oligi sõber V..... Hau spuuki is zät? Milline see tõenäosus olla võis? Klaaskuul, mis muud... :)

Täna...

... jõudsin koju peaaegu tublilt ehk pool kuus pii emm.
Koju jõudes avanes mulle elutoa diivanil ülalolev vaatepilt. Mitte üks sell ei liigutanud ei ennast ega oma kulmu, kui ma koju saabusin, eksole! Tavaliselt keerutatakse ümber saabuja jalgade, pineval hoiakul, et "mida head sa täna tõid?". Täna aga paotati karviku poolt hetkeks silm ja tuduti edasi.

Vaatepilt on meie jaoks suht eriline, kuna varem ei talunud Vidrik (8,5a) üldse Rööbiku (4a) lähedust. Aja jooksul on nad õppinud koos mängima, madistama, kaklema ja teineteist pesemagi, kuid suurema läheduspüüu korral laseb Vidrik ikka varvast. Vahel püsivad jupp aega lähestikku ja need hetked püüan ikka tabada ka. Tänanegi vajas seetõttu kohest fotoka järele haaramist:)