neljapäev, oktoober 19, 2017

Ei see tali taeva jää

Aga meil oli täna öösel esimene öökülm! Hetkel on väljas 1,9 plusskraadi ja seega keerab miinuseks tänagi.
Oktoobri keskel on see tegelikult igati okei. Palju jaburamad olid kaks lund mais, äike oktoobris ja tuhapilved Portugalist.

Nüüd tunnen küll, et mu pobin oli ennatlik, kui Vanamees paar päeva tagasi autole talvepapud ostis ja need kohe alla lasi panna. Hommikused libedad teed ning käbla-käivad kitsed ja muud elukad maantee pervel kobistamas ei ole just mu lemmikkombinatsioon.
Las ta siis tuleb, see talv :)

kolmapäev, oktoober 11, 2017

Arvab

Neljane vaatab paberist lindu ja kurvastab, et see nii kurbade silmadega tundub olevat. Mõtleb veidi ja jõuab järeldusele: "Paberist linnul on sellepärast kurvad silmad, et tal ei ole tibupoegasid..."
Vot sellist seost ei oleks mina küll luua osanud...

Teksade vahetamisest koduriiete vastu: "Ma ei taha veel kodupükse panna! Tahan veel natuke aega hea välja näha!"
Eeeee.... ma ei teadnudki, et mu laps sookollina kodus olelema peab...

Kui seesama neljane on vahel suuremat sorti hädiseja (küll on maa külmand, küll on kärss kärnas), siis füüsilistele haigetsaamistele reageerib reeglina igati mõistlikult. Ei lase registreid valla, oigab natuke, klopib küljed puhtaks ja paneb edasi. Igiliikur, nagu ta meil on (loe: kohe üldse ei püsi paigal ja kõndimine on nõrkadele - ta sisuliselt liigub ainult joostes). Kõige lahedam on aga tema enda hinnang kukkumistele ja haigetsaamistele: "Kukkumine ja haavad on normaalne - mis poisi elu see muidu oleks?"
Paisab, et on kõrva taha jäetud :D

teisipäev, oktoober 10, 2017

Kindlustamised

Täiesti uskumatu, milline vahe on kindlustuslepingutel. Kodu- ja varakindlustusest räägin praegu.

Pea 4 aastat tagasi sai maja ostetud ja sellest ajast jooksis suvaline, panga poolt soovitatud kindlustus. Noh, peamine, et kindlustatud, eksole. Süvenemata. Ise ka ei tea, miks. Muu elu sõitis pidevalt niiväga sisse, et ei jõudnud tegeleda nende teemadega, mis mingil kujul ju toimisid.

Samas miski kuklas ikka häiris ja sai neid pakkumisi piilutud siit ja sealt. Ja tundus, et võiks ikka palju mõistlikumalt lahendada.
Lõpuks ometi võtsime kätte ja lasime konkreetsed pakkumised teha, mitte enam mingitel kalkulaatoritel arvutada lasta. Ja täiesti uskumatu vahe! Tingimused kordades paremad, lisaks vara kindlustamine soovitud summas jne jne jne. Ja kuumakse praktiliselt sama...

Njah, ammuilma oleks võinud ju süveneda. Õnneks ei ole tuge küll vaja läinud, kuid kui oleks, oleks palju nutusem see seis olnud...

pühapäev, oktoober 08, 2017

Raske teema

Üks meie peresõber on suremas.
Ok, ta saab küll ravi ja esialgu lubatud poolest allesjäänud eluaastast on saanud tänu enese tõsisele käsilevõtmisele ja pere ning sõprade toele juba 6 aastat, kuid lõpmatult pikendada ei õnnestu ja terveks enam ei saa. Seetõttu on iga juurdesaadud kuu ja aasta tohutu väärtusega.
Ma ei taha siin küll selgeltnägijat mängida, kuid rohkem kui aastasse ma enam ei usu... Kui ikka vähk su kondid seest tühjaks sööb, pole midagi teha. Pidevad puhastamised ja karantiinis olemised koos tugevatoimelise raviga kurnavad teistpidi. Ja lõpuks enam ei jaksa.

Õnneks temal on lapsed enam-vähem suureks kasvatatud ja kõigil aega natukenegi püüda leppida tulemahakkavaga. Ta ise ka väga tubli enesevaba tuleviku korraldadapüüdmisel, kuid see ei vähenda seda jõuetukstegevat tühjusetunnet. Ja adumist, kui pagana ootamatult see meid tabada võib. Vähk ise siis või mõni muu tegelinski, kes võtab elamise võimaluse.

Ikka olen helistanud annetustelefonidel, kui mõni teema suure kella külge saab, kuid neid suure kellata teemasid on tegelikult tohutult palju. Nagu ka meie peresõbra teema, kuna tema ei soovinud, et ta ema sellest teada saaks (ema on ühe lapse juba kaotanud, tema ainsana alles). Seega tema ravi rahastamiseks tegime ise sõprade-tuttavate seas kampaania, kuna mitmete tuhandete rahade omaosalusel saime taha Vähiravifondi toetuse. Mis aitab üüratult palju.

Jah, tema puhul mina isiklikult ei usu tervenemisse, kuid iga juurdeostetud aasta annab talle võimaluse oma üht veel alaealist last näiteks reele aidata. Iga aasta annab võimaluse temaga veel koos kvaliteetaega veeta. Ja näiteks iga kord, kui tal on parem olla, tuleb ta meie juurde Hiiumaale ca poolnädalat veetma. Ja meil on siis ülitähtis oma kratid tervena hoida, kuna talle on iga aevastuski ohtlik. Immuunsust enam pole ollagi... vahel olen näiteks veidi tatiste või köhivate poistega Saarde pakku sõitnud, kui sõbral veidigi võimalust meile külla tulla. Lihtsalt et anda võimalust elada ja nautida seda pakkupõgenemise mõnu. Tallinn on ju Hiiumaa metsataluga võrreldes totaalselt ülerahvastatud ja paost rääkimine oleks puhas huumor :)

Igatahes. Kuna need mõtted mind aina enam ja enam närima on hakanud ja isegi mina oma mitte nii otsese lähedusastmega ja mõneti suhteliselt karm-realistliku ellusuhtumisega servast siiski liialt loksutatud olen, otsustasin miskit ette võtta. Ehk siis püüan anda enese väikese panuse kellegi teise kas eluaja pikendamisse, kergemate tingimuste loomisse või millesse iganesse. Mina ei ole spetsialist ja mina üksi ei suuda kogu panust anda, kuid leian, et kasvõi osalise panuse andmine on alati tervitatav.

Minu nõrkuseks on lapsed, loomad ja muidu väetid. Need, kellele on kõige lihtsam liiga teha. Muide, ma olen väga leebe ja sõbralik tegelane, kuid ma olen võimeline füüsiliselt kallale minema, kui kellelegi endast nõrgemale liiga tehakse... Ja kohe raevuga, mitte niisama kõrvakiile jagama. Seega parem, kui ma midagi säärast nägema ei satu, krimkat kaela saada oleks väga ebasoovitav.

Mistõttu otsustasin, et need ühekordsed annetused ja telefoninumbritele helistamised ei ole piisav. Need ei taga stabiilsust ja eeldavad personaliseeritud kampaaniat. Mis on paljudele privaatsust vajavatele inimestele välistatud (nagu ka meie sõbra puhul).
Seega on mul kaks kehtivat püsikorraldust. Iga kuu palgapäeval saavad minult ampsu oma kaukasse kaks lastega tegelevat fondi. Lisaks kaalun ka haiguseid ja loomi. Vaatame.

Sest olgem ausad - kui mul mingi summa palgapäeval kellegi teise kontole jookseb, ei pane ma seda tähelegi, kuid kellelegi võib see tagada ellujäämiseks vajaliku ravimi/toidusegu/abivahendi/muu olemasolu. Selle nimel võin ma mõnest kosmeetikumist või riideesemest loobuda küll ja mitte midagi ei juhtu. Minu jaoks. Küll aga juhtub kellegi teise jaoks. Ja mina arvan, et stabiilne, eeldatud ootus püsikorralduse näol aitab palju.

Seega jah, kaks fondi saavad minult igakuist toetust. Ja miks mitte mõne aja pärast 4 või enam.
Leian, et kui mul on võimalik aidata, pean ma seda tegema. Nii lihtne see ongi.

laupäev, oktoober 07, 2017

Taimetark

Noorem Poiss (3a 2k) vaatab/arvab piltide pealt seeni. Suurt ja rammusat punast kärbseseent vaadates kiilub kinni. Oleme neid looduses imetlenud ja teab, et ei tohi puudutadagi ja et on putuka nimega seotud ja...
Vaatab ja mõtleb natuke ja saabki määratud: "Sääseseen!"

Vähemasti seda teab, et puutuda ei tohi, tühja siis sest nimest!

esmaspäev, oktoober 02, 2017

Kogub hoogu...

Pime õu, kell 8 õhtul on juba arvestatavalt pime. Poistevägi (7-ja 5-aastased külalised ning 4-ja 3-aastased perepojad) otsustavad veel ühe õuetiiru teha.

Kaovad suure kuuse taha. Mõne aja pärast läheb külalisema kahtlustavalt vaatama, et mida nad seal pea- ja taskulampide välkudes ometi ragistavad. Hea on, et vaatama läks - sellid olid avastanud Vanamehe poolt lastele kättesaadavasse kohta vedelema jäetud sae ja kirve. Ja valmistasid endale hoolega oksi raiudes "mõnusat ja mugavat mänguplatsi" ette...

Ilmselgelt tuleb poisse kasvatades endale veel lisapaar silmi ja kõrvu juurde integreerida...

kolmapäev, september 13, 2017

Puhkamised

Mulle üliväga sümpatiseerib, et mu praeguses töökohas on minu rollis inimestel (erasektor, kusjuures) ette nähtud 5 nädalt puhkust aastas. Ja et kui põhipuhkus (4 nädalat kalendriaasta kohta) on välja võtmata, siis lisapuhkusenädalat ei saa.
Mina kui aasta teises pooles tööle asunu pean sel aastal lausa 5 nädalat ära puhkama, et oma lisapuhkus kätte saada.

Nii ma siis puhkasin nädalakese märtsis (kui olin tatiste lastega kodus enivei, lihtsalt hooldusleht oli asendatud puhkusega), nädalakese mais (kui võtsin puhkuse jube targalt intensiivsete aiatööde ajaks ja siis tabas meid üllatuslumi veel 9.-10. mail ning mina ehmatusest haigestusin ja 38-kraadise palavikuga peenramaad kaevasin) ja 2 nädalat juulis. 2 nädalat tuleb sügisel, osalt aiatööde aegu (issand milline Maali minust saanud on!!!)

Juulikuine puhkus oli iseenesest tore. Alguses olid külalised, tänu kellele ma ei saanud (loe: polnud viisakas) maniakaalselt aias toimetada ja olin sunnitud aeg-ajalt end päikese kätte istuma asetama, hiljem juba läks hullemat sorti toimetamiseks.No ikka kohe üldse ei raatsinud niisama istuma jääda. Hea, et lastele ikka süüa tegin, kui need korisevate kõhtudega vasikasilmi tulid tegema :D

Nüüd siis jälle puhkus. Sedakorda saan endale nädala võimaldada, rohkem ei mängi välja. Ja millega ma tegelen? Kui ei saja, tegutsen aias, muidu aga hoidistan-vaaritan-kuivatan-hoidistan-hoidistan... Ikka uskumatuks tädiks kätte läinud :D Ei teagi nüüd kas "süüdi" on lapsed või maal elamine. Nauditavad igatahes mõlemad :)
Lastel on ka mõnus lasteaiast puhata ja Vanamees on nädalaks kusagil kaugel.

Aga seda, et ma igasugu imelikke asju sisse tegema hakkan, poleks ma varem küll arvanud. Võilillesiirup ja angervaksa siirup lisaks marjade mahladele ja rabakamahlale, marineeritud kurgid ja letšod ja erinevad supipõhjad, moosid-moosid-moosid ja pihlaka-brändi mögin... Hetkel käsil ploomid: moos, kompott ja mahl. Kaks laari õunu kuivatatud, kuid juurde vaja, lõputud marjakogud sügavkülmakirstus... Oehh, mulle meeldib selline elu :) Kuigi eks see natuke napakas ole kella 1 ajal öösel veel möginaid purki laduda ja kell 6 ärgata, et tööle minna. Aga noh, normaalsete kellaaegade nautimiseks tulebki sügisel puhkust võtta :)

Ühe nädala võtan sel sügisel veel. Hullumaja, kokku 6 nädalat :D Sellist luksust pole mul iial olnud.
Äkki järgmisel puhkusel teen midagi muud kah. Hoidistada siis enam pole miskit - riisun hoovi? Või loen lõputult? Tegelikult lugenud olen ma üksjagu ka seekord - jube mõnus. Aga tõenäoliselt suudan ma jälle mingit mööblit hoopis ehitama hakata, ei saa need käed ju paigal püsitud. Ideid on peas kahtlaselt palju...

Aga praegu naudin puhkamist :)

laupäev, september 09, 2017

Kirjutab

Nonii, Vanem Poiss (4,5a) otsustas tänasest kirjutama hakata.
Numbrid juba vana nali, need ilmammu selged. Liitmine teismete piires vahepeal väga selge, siis jälle hajub kusagile. Siis jälle oskab ja siis jälle justkui ei oskaks.

Miks see aga mainimist väärib, on see, et ta ei loe veel. Kirjutab, kuid ei loe. Tunneb tähti ilusti, kuid kokkuveerimisega ei viitsi tegeleda. Aga noh, ega me pole harjutanud ka (raputab nüüd endale tuhka pähe, see laisk emasloom).
Kuna aga täna esitles mulle hoolega endakirjutatud tähti, tegin ettepaneku ka tähtedest sõnu kirjutama hakata. Kui see reegel, et kirjutame ikka vasakult paremale, mitte vastupidi, meelde jäi, läks ludinal. Igasugu nimesid kirjutab kokku.

Nüüd mõtlen, et on lihtsalt võimatu, et neid kokku lugeda ei oskaks. Kirjutada ju oskab. Kui lõunasöök söödud, hakkame testima ja katsetama. Vahel on vihmasest ilmast isegi kasu :)

kolmapäev, august 30, 2017

Argipäev

Ma ei suuda enam üldse ära imestada, kui imelihtne on lastega ükshaaval. Täiesti normaalsed tegelased! Oskavad käituda, kuulavad sõna ja on igati toredad seltsilised. Suhtlevad viisakalt ja saavad kiidusõnu oma kombekuse kohta.
Kui aga koos ja just kodus, on olukord kõike muud kui normaalne. Neid lugusid võiks lõputult vesta, kuid lihtsalt üks ca veerandtunnine fragment meie õhtust. Ja see on täiesti tüüpiline:

Joonistavad koos ja arutlevad, mida ja kuidas. Turvaline ja mõnus. Lähen viin kuivanud pesu ülakorrusele. Alla tulles kuulan trepilt imestusega, kuidas üks seletab teisele: "Teeme nüüd nii, et mina mängin kitarri ja sina kiusad mind. Nii, hakka mind nüüd segama!"
Ahh???
Ahh, vahet pole. Loodetavasti ei ole siin kiusamist loomulikuks pidavad kodanikud sirgumas, see lööks minu töö ja vaeva nende hoiakute suunajana vastu taevast. Minu, kes ma vihkan igasugust nõrgemate ja erinevate kiusamist.

Lähen kööki klaasi vett jooma. Elutuppa naastes vaatan, kuidas noorem hoiab rusikasuurust kivi õla kohal ja on valmis seda vanema suunas viskama. Vanem juhendab takka.
Röögatan ja peatan tegevuse, loen epistli, kuidas niimoodi võib pea lõhki minna. Selle peale võtab vanem Selveri paberkoti (millega sai enne kolli mängitud, silmaaugud sees ja puha), paneb endale pähe ja arvab, et nüüd võiks vennas talle kiviga vastu pead sihtida küll, kott kaitseb.
Tüdinud selgitustööst, annan iseendale alla ja konfiskeerin kivi pikema jututa.
Lähen klaasi kööki tagasi viima ja pööritan ahastusega silmi, kuidas mina nii ebaõnnestunud lapsevanem olen ja ei suuda neile aru pähe selgitada.
Justkui selle kinnituseks leian tagasi tuppa astudes vennakesed põrandalt istumas, vanemal laste paberikäärid käes ja vennal juukseid lõikamas. Minu kulmukergituse peale teatab: "Aga ma ei taha, et talle juuksed silma kasvama hakkaksid".
Oehh...

Ma arvan, et algselt mainitud veerand tundi on üle pakutud. Veerandtunniga jõuavad nad rohkemat... KOGU AEG peavad olema nii silmad kui kõrvad nii kuklas kui pealael. Ja kohe ikka üldse ei saa millessegi süveneda või midagi asjalikku teha, KOHE on kas kisa ja kaklus või "Emme, kuule, kas.....juneimit". Või mõni lollus.
Vahel mõtlen küll, et hulluks ma lähiajal lähen...

teisipäev, august 01, 2017

45

Vanem Poiss (4a 4k) teatab: "Mõtle vaid, kui ma elan 45-aastaseks! Ha-haa, mitte keegi ei ela nii vanaks! Ainult Mamma saab nii vana olla! Ha-haa, mõtle vaid, 45-aastaseks!"
Ma siis selgitasin lapsele, et ta oma issi saab lähiajal 44 ja 45 ei ole teps mitte kaugel... Lausa naljakas oli vaadata seda näoilme muutust arusaamise hetkel, et tal on ilmselgelt muldvana isa :D Või siis vähemasti võrreldav Mammaga, kes saab kohe-kohe 87.