reede, mai 18, 2018

Meie elu

Astub Vanamees tuppa ja küsib kõuekõminahäälselt poistelt: "Kes võttis hambatiku otsast minu surnud kärbse ära?"

Eeee.... No minu kõrvale kõlab jaburalt. Õnneks. Veel. Sest tegelikult on see meie argipäev.
Kõlab servast nagu karuisa "Kes on kausist minu pudru ära söönud?"

Õnneks me siiski tikkude otsa aetud putukate söömise pärast ei jagele. Vanamees makrotab vahelduseks rohus ulukite järele luuramisele ja puugisöödaks olemisele.

Et kui normaalsetel inimestel on rubriik "lapsesuu", siis meil on rubriik "Vanamees võtab sõna" :D

pühapäev, mai 13, 2018

Ema olemus

"Kohene kättesaadavus ilma pideva kohalolekuta on arvatavasti parim roll, mida ema mängida võib"

-Lotte Bailyn-

neljapäev, mai 10, 2018

Kingitused

Kui sel aastal keegi pereliikmetest küsis, mida ma sünnipäevaks soovin, olid vastused varmad tulema: saarlastelt soovisin osalust suures punases külmikus ja Vanamehelt maakivikeldrisse minu kavandi järgi riiulite süsteemi. Väga praktiline ja varusid säilitada sooviv kümnendivahetus :D

Punane külmik on mu kiiks olnud juba jupp aega. Aga seni polnud nagu otsest vajadust vana kappi välja vahetada ja nii see unistus venis. Kuni sel aastal mõtlesin, et tahan et mu kingid jääksid pikaks ajaks kinkijaid meenutama ja nii see punane iludus mu köögis nüüd laiutabki :) Kuna vana kapp veel siiski elab, kolis too sauna, õllekülmikuks.

Paar päeva tagasi tuli Vanamees õhtul koju ja küsis: "Kuule, mis ma sulle sel aastal sünnipäevaks kinkisingi?"
"Eeeee..... keldrile sisustuse....", olin ma küsimusest segaduses.
"Aaa, okei. Noh, ma tõin sulle selle lisaks", võttis ta selja tagant karbi välja. 1,5 kuud peale mu sünnipäeva...
Karbis oli taldlihvija... Oi ma naersin :D

Tegelikult on mul peale realiseerunud lihvija kaks tööriista veel, millest unistan (Vanamehe omadest ei piisa, tahan isiklikke, mida kasutades end vabamalt võiksin tunda) - roosa akutrell (ok, ei pea olema roosa, peab olema kerge ja võimas ja ainult minu oma) ja isiklik mootorsaag.
Ehk ilmuvad needki karbid aja jooksul selja tagant välja, sünnipäeval või kasvõi kuid nihkes suvalisel ajal :)

kolmapäev, mai 09, 2018

Peapuuksid

Selleaastased puugid (meie pere kõnekeeles puuksid) on õite imelikud. Armastavad palju rohkem pead kui nende eelkäijad varasematel aastatel. Enam-vähem reegel on poistel enne-tudu-puugikontrollis eemaldada 3 puuki kahe lapse kohta (kuigi on ka enamaid sekka juhtunud) - kõrvade tagant ja juuste seest.

Aga sellepärast ei taha ma neilt ka vabadusemaitselist lapsepõlve võtta - las müttavad hoovis ja kraavides ja metsas ja pikas rohus vaheldumisi madalaga iga päev. Korjavad puuke, siis korjavad. Lapsed põdevat haigused kergemini läbi ja lisaks vaktsiin entsefaliidiohtu julgestamas.
Lasteaiast tulles jäävad otse õue ja tuppa tullakse alles enne-und-eineks. Puhkepäevadel hommikul õue, õhtul hilja tuppa. Ammutavad lisaks puukidele ka vitamiine. Ja multikad ei tule meeldegi ;)

Aasta tagasi

Täna, aasta tagasi, sadas meil lumi maha. Mina kaevasin hernepeenart ja jäin palavikku.
Täna, aasta edasi, on meil ca 20 soojakaardi ringis terve päev ning hernepeenar täitsa kaevamata. Õnneks puudub ka palavik.
Küll aga oli täna lasteaias Noorema Poisi emadepäevapidu ja mu väike lipsustatud sellike esines suurepäraselt, ei hangunud ega mossitanud :) Hoidsid hoopis väljavalituga teineteisel iga natukese aja tagant käest ja esinesid ilusasti :)

esmaspäev, mai 07, 2018

Päeva probleem

Täna oli poistel arstide päev.

Minu reegel on, et 2x aastas peavad nad hammaste kontrollis käima, kuna hirmutavalt palju olen näinud/kuulnud lastest, kellel piimahambad poolenisti õhtal omadega.
Õnneks saime taaskord kinnitust, et mõlema hambad väga heas seisus ja poisid ise on ka läbivaatusel tublid - ise ronivad toolisse, ei mingit minu süles olemist ega käehoidmist. Lasevad ilusti toimetada. Seda sellest, et pole valukogemust, ma arvan. Ja tahan, et see tükiks ajaks nii ka jääks. Mul hammaste terveksolekuga ikka kohe täielik kiiks sellest ajast alates, kui 6a tagasi Vanemat Poissi ootama jäin. Ja siiamaani pole see kiiks mööda läinud :D

Niipalju sain ka uut teada, et 5-sel on lisaks kahele esimesele jäävhambale (mis vahetasid piimakad välja) tulemas kaks tagumist jäävpurikat. Ehk siis 21. ja 22. hammas :) Piiluvad :)

Edasi viis käik perearsti õe juurde. Nooremal Poisil vaja puugisüst teha. Eile õhtul leidsin tal puugi kummagi kõrva tagant ja peale peapesu ka pealaelt juuste seest... Tema kohe eriline puugimagnet meil. Vanem Poiss korjab neid vähem üles, kuigi pikas rohus ja metsas käivad möllamas mõlemad võrdselt.

Vanema Poisiga olin palju korralikum/paanilisem ja temal sai esimene süst tehtud kohe maale kolimise suvel ehk aastasena. Selle aasta sügisel tuleb nüüd see 3-aasta järgne pikendus peale teha.
Nooremal Poisil aga alles esimene sutsakas kirjas ja tema saab suvel juba 4-seks...

Igatahes.
Rääkisin juba mitu päeva ette, et läheme süsti saama ja see pole hull, natuke sutsab ja asi vask. Võttis rahulikult teadmiseks.
Küll aga tõmbas sae käima Vanem Poiss. "Emme, mina tahan kaaaaaa puugisüsti, paaaaluuuun!"; "Emme, ma väga palun sind, teeme mulle ka süsti!"
Mina, häbematu lapsevanem, ei nõustunud. Tema aeg alles sügisel ja seletasin seda hoolega. No mitte ei tahtnud kuulda võtta. Korraldas paraja sõnasõja hämmeldunud pealtkuulajate ees, kuidas tema nüüd kavatseb pikka aega mossitada sellepärast, et vend sai süsti ja tema ei saanud. Et selline ebaõiglus, miks tema peab sügiseni ootama.

Tegelikult arvan, et siin oli pearoll suure venna kompleksil. Ta niiväga oleks tahtnud vennale näidata, kuidas süst ei ole üldse valus ja üleüldse on kökimöki. Ja siis selline lugu, eksole... Vereanalüüside juures on temast küll suur abi - näitab vennale ette, kuidas mitte karta ja siis vend kannatabki ilma kräunumata ära :)

Õnneks arvas ka Noorem Poiss, et polnud hullu. Natuke tegi küll valu, kuid ei midagi määravat.

Normaalsed lapsed :D

teisipäev, mai 01, 2018

Tüdinud

Täiesti tüdinenud oma sorakatest peas, mida juusteks nimetatakse. Viimasest juuksurikorrast juba kuid möödas ja no ei meeldi vaatepilt juba ammu enam. Väljaveninud salgud, mis olenevalt seadmispüüdlustest ringi lehvivad nagu lappama läinud telk või siis saja klambriga pea külge litsutuna siiski põgenemisplaane peavad.

Juuksuri aeg maikuu lõpus (mul oma kindel tegelane, keda karvade kallale lasen ja asub Saaremaal, seega aeg on omaette faktor, eksole). Täna, esimesel maikuu päeval, kui tunne võiks olla hoolimata sompus ilmast kevadine, võtsin lihtlabaselt käärid kätte ja lõikasin juuksed täpselt poole lühemaks. Enne seda saatsin juuksurile teele tulevase soovisoengu pildi ja jätsin ruumi seda lõigata :)

Ohh paganas kui hea on olla!!! Vahepeal siin olin poisipea, siis lasin jälle pikaks venida, kuid no ei ole enam minu teema, noh. Lühike bob on palju südamelähedasem ja no lepin siis sellega, et eluaegne pika lakaga neidis on 40-sena bob.

Veel ca 3 nädalat korraliku lõikuseni. Õnneks tänatehtu sümpatiseerib mulle ka :)

Sihikindel

Sügisel sai Vanem Poiss endale jalgratta. Abiratastega, nagu ikka algaja. Tollal 4a.
Sõitis sellega enamasti lasteaias, kuna konarlikul kodukamaral ei ole just kõige mugavam sõita. Jalgade jõumeetod vajalik.

Oli talv ja rattasõidupaus. Nüüd siis aprillis ratas taas lasteaia hoovile ja sõiduhooaeg avatud.

Tuleb nädal peale hooaja avamist koju ja palub, et abirattad ära võtaksime. Keegi suurema rühma laps oli tema abirattaid narrinud.
Eemaldame abirattad ja ca 20min pusib proovida. Kukub ja nutab ja pusib ja kukub ja nutab ja pusib. Üllatavalt sihikindlalt. Aga hoov on ebatasane ja pehme ja no ei õnnestu.
Selgitan siis, et asfaldi peal on lihtsam ja oluline on kiirus, kuna see aitab püsti püsida. Ja ratas otse, keeramiseks väikese nihkega, mitte nagu abirataste ajal turvaliselt suvaliselt.

Otsustab, et juba järgmine päev võtab ratta uuesti lasteaeda kaasa. Arvan, et peaks äkki mõni päev minema külavaheteele harjutama, kuid tüüp on endas kindel.
Hommikul lasteaia parklas ei saa hoogu sisse. Olen siis filmilik ema ja lükkan veidi seljast hoo üles ja vaatan seejärel, kuidas poiss sõidab sirgelt ja probleemideta hulga maad rattaparklasse. Täpselt nii lihtsalt see käiski... Lihtsalt hakkas sõitma.
Ilma ainsagi avarii ja kukkumiseta veetis paar lasteaiapäeva rattaga tuuritades ja seejärel nädalavahetus kodusel murukamaral enam probleem pole. Lehvitab sõidu ajal vastu ja kihutab mööda sopakünkaid nagu oleks juba ammu kahel rattal sõitnud.

Ma ikka kohe täitsa uhke. Sihikindluse üle. Ja selle üle, et kui häirib narrimine, võtab ette ja teeb nii, et enam poleks põhjust. Oskab "ära panna" küll :D

Aga noh, ma väga ei imesta. Vähe sellest, et ta minu arvates tubli ja asjalik on, on ta seda ka lasteaia arengukava järgi. Ikka eesrindlikult eespool arengut. Kihutab, nagu kõigis oma asjades.

teisipäev, aprill 24, 2018

Episoodid

Tüüpiline nädalavahetus. Poisid naudivad kevadet ja veedavad päevad hommikust õhtuni õues mütates. Vahel 8-aastane naabripoiss seltsiks, vahel 3-ne ja 5-ne omapead. Vahel söömiseks ilmuvad tuppa, vahel saavad kausid söödavaga õues ette ja nosivad mõnuga. Päikesepaistelise ilma korral jäätis lisaks ja nii need eluõied sirguvad.

See on see ilus visuaal. Teine reaalsus on aga järgnev:

Episood 1: Tegelikult 1a, 1b ja 1c.
Korrastame kodu väisava Vanamehega hoovi. Vett on meil palju, isegi meie mitmed suured kraavid ei suuda vett ära tõmmata ja nii me siin upume. Põletame oksarisu ja oleme tulele fokusseeritud. Nende mõnede tunnikeste jooksul jõuab 5-ne 3x kõhuli hoovil asuvatesse veealadesse kukkuda nii, et tuleb täiskomplekt riidevahetus teha. Peale kolmandat korda löön käega: "Kui püsti ei püsi ja end märjaks kukud, olegi märg. Minul on õueriiete varud sulle otsas ja kas lähed tuppa või oled märjana õues." Valib märjana õues ja nii lähebki. Ja mis kõige imelikum - ei jäägi haigeks, isegi köhatirtsu ega tatitriipu ei tule. Lahe.

Episood 2: Toimetan toas. Korraga tõmbab mu tähelepanu aknast paistev veidi nagu nihkes vaatepilt: poiss vikatiga... Eeeee... poiss vikatiga? Mismõttes nagu?
Vanamees on veendunud, et nägin midagi valesti. Palub 5-sel näidata, mille ta just nüüdsama suure kuuse taha lohistas. 5-ne näitab kõvera otsaga kaigast. Mina lolliks tehtud ülepaanitsev kana. Või kas ikka olen? Ma ju tean, mida ma nägin, ma päriselt ka ei kujuta asju ette. Või siis kujutan?
Kuuse tagant maast leiame vikati... Mu nägemus 5-aastasest vikatimehest ei olnud ettekujutus.
"Kuidas sa selle kätte said???" uurime üllatunult (vikat oli surutud paksu kolme haruga puutüve vahele parajalt kõrgel, et olla lastele ohutu). "Ma ronisin sinna puu vahele ja tõstsin selle alla" Ahahh.... Polegi nagu midagi kosta... Riielda ka ei saa, kuna pole selle pealegi tulnud, et vikati ohtlikkusest kõnelda.
Head lapsevanemad ikka...

Episood 3: 3-ne vaimustub metsa alt leitud surnud hiirest. Iga kord, kui me (taas)avastame ta tollega ringi jalutamast, peame loengut ja keelame ära, siis millegipärast iga kord olukord taaslavastub. Tema lemmikud on tudulotid (ilma "rrr"-ita tudurotid) ja nüüd siis päris ju. Mis siis, et surnud. Terve päeva tabame teda sellega hängimast ja kui siis õhtu käes ja aeg tuppa tulla, tuleb suurem pahandus. Mismõttes me, mõistmatud vanemad, ei luba hiirt õhtul tuppa tuua? Ja kaissu võtta? Säärane ülekohus on väärt Meka poole palvetamist ja nii asetab solvatu end, pepu püsti, põrandale ja protestib valjuhäälselt kõigi ülekohtute eest. Olgu kinnitatud, et hiireke jäi siiski õue "tuttu" ja kaissu ei pääsenud.

Suur hitt on praegu kelgud. Talvisest kelgutamisest küll, lohistatakse neid nüüd kolaga täidetult mööda muru ringi. Olgem avatud, ei mingeid piirmõtlemisi :)

esmaspäev, aprill 23, 2018

Mis seal´s ikka


Pikk-pikk vaikus taaskord olnud siin. Aga noh, elu nii kiire, et õhtuti arvutit avan vaid erandkorras ja siis teen ära need erandkorra asjad. Muu ootab. Ja blogiseda läbi telefoni ka ei viitsi. Seega on nagu on.

Aga mis seal’s ikka.
Vahepeal keeras uus number ette. Eriti armas oli see, et veel nädal hiljem jooksid tuttavad lähedalolevasse lillepoodi, kui mind liikumas märkasid ja sadasid kallistustega kaela:) Kuidagi ütlemata armas. Söögilaud küll suhteliselt suur meil, kuid lillede alla mattunult sinna kogu perega ühel ajal sööma ei mahtunud:)

Muidu üritan hetkel aga tervislikumalt elada. Ehk saab harjumuseks. Läbimõeldud/arvestatud toit, mis suhu läheb (kevad ja puhastus ja dieet, eksole), ei alkoholile, ei maiustustele, ei saiakestele-pirukatele,  jah hiljemalt kell 22-23 voodisseminekule. Äratus kell 6 nagunii ja no tuleb oma keha poputada ja talle puhkamist lubada.

Ca 50 päeva seda režiimi peetud ja ei olegi raske:) Sinna sisse jäid ka veinita/tordita naistepäev ja meie 8a Vanamehega, samuti mu uue dekaadi ettekeeramine.

Kõige selle raames tundun endale vahel superemana :D Täiesti tavapärane õhtu köögi osa (lisaks muule elule ja perenaisekohustustele) on näiteks järgnev ühel ajal ja korraga: ahjus küpseb kalkunifilee (mulle), potis keeb lillkapsas (mulle), pannil praevad makaronid singiga (poiste soov ja lasen neil ise ka vahel tellida, et mitte liiga nõudlik lapsevanem olla) ja samal ajal mikserdan vahukoort, et mustikamuffineid vahukooremütsikesega elavdada (poiste soov).
Vanamehe peale ei pea igapäevaselt mõtlema, kuna see pidevalt tuhandete kilomeetrite kaugusel. Sel aastal korraldab teine õige mitu reisi ja teine poolaasta ma arvan, et rohkem aega me ei näe kui näeme:)

Vahepeal tekkis meil siin oht lammastega ümber piiratud saada, kuna üks lambapidajast eemalasuv naaber ihus hammast meie metsaga piirneva maatüki peale, kuhu oma lammaste karjamaa laiendada. Mets maha ja lambad peale. Ühte külge ta juba sai maa ostetud, nii et sumedal suveõhtul ei pääse me meloodilisest lambakoorist niiehknaa. Oleks teise külge ka õnnestunud, oleks läinud tehinguks ka kolmanda külje maaomanikuga. Nüüd aga napsasime meie vahepealt selle 3,5 hektarit metsa ära ja päästsime end piiramisrõnga ohust. Et vahva, kui inimesed tegelevad ettevõtluse ja tootmisega ja isegi käime nende käest liha-juustu jne ostmas, kuid ümber oma maa-ala me ka liiga palju lambaid ei taha :) Määgigu muus suunas.
Seega siis tuli aju tööle panna ja leida võimalused mets ära osta. Hing jälle kinni. Nüüd lasime selle hoopis võserikust puhastada ja parkmetsaks rajada. Meil oma kohalik metskitse karigi tahab mugavamalt liikuda ja saab sinna söötmiskoha neile teha ja varje pildistamiseks.

Aga meie metskitsed on lahedad tegelased. Puhkepäeva hommikul on täiesti tavapärane neid kuskil hoovile jalutamas näha. Hiljuti näiteks märkasin hommikukohvi juues, et piilub üks keldri nurga tagant. Jalutab mustsõstrapõõsaste vahele ja nakitseb rohelisemat rohtu otsida. Oleme poistega kuss ja jälgime. Lõpuks oli neid otse maja ees hoovil 8 (3 isast ja 5 emast). Sõid rahulikult rohtu nii veerandtunnike, kuni lõpuks otsustas üks mu okasteta põõsasroosi tippe nakitsema minna. Avasin akna ja ütlesin rahulikult, et nii see nüüd küll ei käi. Vaatas mulle ehmunult 7m pealt vastu ja tükk aega ei taibanud minema kapata :D

Aga meie rebane ja meie kährik on ää surnud :( Pole neid enam hulk aega näinud. Siile peaks üksjagu aga olema, ootab millal need ringi tuterdama tulevad. Metsnugis juba laseb mööda puid ja häirib vareste pesapunumiskatsetusi.

esmaspäev, veebruar 19, 2018

5

Tiigrikutsu esimesel Jääkala festivalil
Nüüd siis aeg niikaugel, et mu esimene laps juba 5 täis. Ikka uskumatult kiiresti läheb see aeg!
Kui ta sündis, oli samasugune mõnus krõbedapoolne talv nagu selgi aastal. Mäletan, kuidas taarusin vastlapäeval oma hiiglasuurt kõhtu ees lükates poodi, et osta vastlakukleid. Õhtul ootas ees haiglasseminek ja salvestasin ahnelt oma viimast päeva ilma kõhuvälise lapseta. Lumi krudises saapa all ja päike paistis tohutu eredusega.

Sel aastal langesid sünnipäev ja vastlapäev kokku. Ilm oli samuti imeline, nii et lumelt peegelduvas päikeses oli raskusi isegi silmi lahti hoida. Super päev :)

Poisid hoiavad aina saledamat joont. Pikkust ikka lisandub, kaalu pea mitte. Praegused mõõdud siis 5-aastasel 113cm ja 18,8kg ning 3,5-aastasel 102cm ja 16,4kg. Kui Noorem Poiss sündis pikemana (57cm vs 53cm), siis mõni kuu hiljem oli pikkuse poolest ikka Vanem Poiss ees ja on seda suhtmõõduna siiamaani. Kuigi vahe on vähenemas ja noorem võtab hoolega järele :)

Viiesekssaanu ei loe ikka veel. Tähed selged, kuid kokku ei veeri. Kirjutab kokku küll, kuid maha ei loe. Minul juhe koos :D

Suurim huvi on hetkel maailma mastaapsus. Universum, tähesüsteemid, Maa koosnemine, vahemaad, Saturn ja Jupiter. Ega ta neist adu, endalgi tegelikult raske seda kõiksust mõista ja veel keerulisem selgitada :D Aga kuna uurib nii hoolega, siis tuleb ju vastused leida (gravitatsioon, planeetide pöörlemine, metalli sulamine, Maa tuuma sügavus, vulkaani olemus, Päikese kaugus jne jne jne).
Endiselt pakuvad huvi luustik ja veresoonkond.

Liidab, kuid ei lahuta. Tüütab kõiki sellega, et tahab pidevalt sajani lugemist etelda. Vahel istub lihtsalt trepil ja loendab sajani.

Suust on lahkunud 1 hammas ja veel üks loksub.

neljapäev, veebruar 08, 2018

Vajusin läbi trammi põranda

Tallinn. Tramm.
Sõidame kambakesi Loodusmuuseumisse lastele Eestimaa eluolu tutvustama. Vanem Poiss (4a) seisab minu vastas viimase üksiku istme kõrval. Vaatab sellel istuvat naisterahvast pikalt ja põhjalikult ning ehtsa maalapsena esitab mulle selgel valjul häälel kommentaari: "Emme, see tädi siin on nagu pull". Lihtsalt, fakti konstanteeriva tooniga.

"?????????????????????????????????????????????"
Tunnen, kuidas kõrvad lähevad kuumaks ja üritan aru saada, mis sellise ütlemise põhjustas. Näkku ei näe, kuna olen naisterahva selja taga ja tema näo ette uudistama küünitada oleks enam kui imelik.
Laps päästab mind segadusest, lisades pikema kommentaari: "Sellel tädil on rõngas läbi nina. Täpselt nagu pullil."
Puuuuhhhhh......
Asun siis selgitama, et inimestel on rõngaid igal pool. Kõrvades väga sageli, kuid päris paljudel on ka keele sees ja huule küljes, ka ninas ja kulmus ja olen isegi põses olevat ehet näinud... Kaelast allapoole ei hakanud oma selgitustööga minema.

Seekord vedas. Laps sai aru ja võttis vaid teadmiseks.
Mina loodan aga siiralt, et äkki ei saanud trammis istunud naisterahvas meie omavahelisest vestlusest aru. Ehk oli muukeelne...
Vähemalt laps sai targemaks :) Tema ju lihtsa maalapse olemisega tõi enesele tuttava võrdluse. Kuigi mul pole õrna aimugi, miks ja kus ta oleks võinud ninarõngastatud pulli kohata... Pigem kahtlustan siin multikaid ja maalapselisusega pole siin miskit pistmist :D