Vahepealsest ajast ning kolimisest

Oktoobrikuu arenes siis korterit otsides, ehituspoode kammides ja pakkides.
Sinna vahele paar väikest trippi sügisesel Eestimaal, kusjuures üllatuslikult tipnesid mõlemad spaakülastustega. Teises Eesti otsas elavat sõpra külastades tassis too vaese töötu spaasse lõõgastuma ning kodusaarel veidi aega resideerudes külastasime emaga Grand Rose’i. Kuidagi kujunes nii, et toimusid need järjestikustel nädalatel, nii et töötu elu sisaldab endas pea iganädalast spaakülastust;) Ise veel irvitasin, et millal ma tööinimesena küll selle aja leiaks.

Vahepeal toimus meil taaskord blogijate kokkutulek, seekord Jääraplika soolaleiva nime all. Teised on üritusest kirjutanud vahetumalt peale toimumist ja minu järelehüüd siin tundub ajale väga jalgujäänuna, kuid loodan siiralt, et kohtume veel ja siis tuleb ka minult adekvaatsem kajastus.

Igal juhul oli ülimalt lõbus seal kambakesi killer-pitsasid meisterdada, JP kuulsat kooki süüa ning naerda, naerda, naerda, nii et põselihased edasisest koostööst juba keelduma hakkasid. Mõnega oli varem juba kohtutud kas siis põgusamalt või põhjalikumalt, teised olid nägupidi peris uued ja esiti silmanurgast piilutavad, et siis õhtu arenedes ja sotsiaalse lubrikandi (Liisilt pätsatud väljend veini kirjeldamiseks;p) kuludes aina enam ja enam omaseks kujuneda. Ehh, tüdrikud, te olete ikka igaüks omamoodi erilahedad fruktid:D Igatahes väga minu maitset mööda:) Ja huumorisoolikate pikkused on rohkem kui meetrites mõõdetavad...

Äärmiselt soe tunne jäi ning aitäh teile - Jääraplika, Babajagaa, Liis, Nolzik, Pire Trumm ja Punapea Lulu – selle meeldejääva õhtu eest:) Kordame, eks!
.
Veel on mittetöötamisel üks vahva tahk. Nimelt on viimasel ajal enamus lähedasi sõbrannasid lapsed saanud, mistõttu nende ajagraafikud võimalike kokkusaamiste osas ei kattunud enam minu omadega. Ajaks, kui mina vaba ja valmis kohtuma, panevad nemad lapsi magama. Nii on sageli jäänud kokkusaamine kas vaid jutuks või siis toimunud pika planeerimise peale. Nüüd aga olen päevasel ajal täiesti saadaval olnud ning nii olengi saanud soojendada suhteid nendega, kellega muidu erinevad elurütmid mittesoovitavaid vahemaid tekitada on võinud:)

Edasi on olnud pearõhk pakkimisel-kolimisel. Jeerum küll kui palju inimesel 31 eluaasta jooksul kola tekib... Sai küll päris palju väljapraakeid tehtud, kuid siiski seda jagub... Ja sry, kuid kõik on vajalik:)

Kuu viimastel päevadel läks siis kolimiseks. Ühel päeval vedasin ise ühe autotäie kohale ning treppidest üles viiendale. Õhtuks jalad värisesid all. Järgmisel päeval okupeerisin vahetustega kolme sõpra, kellega terve päev sai ühes linna otsas kolmandalt alla kaste tassida ja teises üles viiendale. Õhtuks olin vastu võtnud otsuse, et enam iial ei koli ma kõrgemale kui kolmas korrus, kui majas puudub lift. Iga korrusega muutus gravitatsioon üha märkuandvamaks ning õhtul, kui poisid vabaks lasknud olin ja poest veidi süüa tõin, tahtsin toidukoti kuskile kolmanda korruse trepimademele maha jätta... Nii läbi olid käed ja jalad omadega.

.
Elamust ka. Ma pole nimelt kunagi käruga sõites ise roolis olnud. Ja oleks see siis see pisike variant olnud – ei, see oli 3m pikkune. Esimene hetk tekkis küll väike mure, et kuidas ma linna vahel manööverdamisega hakkama saan ja ilusasti liiklusvoolus püsin, kuid kõik õnnestus viperusteta:) Isegi pikalt tagurdamisega sain hakkama, kuigi see läks veidi jõnksutades.
.
Suuuuuurimad tänud „naabritüdruk” L-ile, kes kolimispäeva õhtuks enda juurde sööma kutsus. Oli ikka hea tunne küll korra maha istuda ja sooja kodust sööki ligi võtta. Endal mul oli pliidini ligipääs võimatu kööki vallanud kastivirna tõttu ja eelmisel õhtul vanas kvartiiras olin niigi mittemaitsvat õhtueinet „nautinud”. Nimelt taipasin panni ja pannilabida välja jätta, et öö hakul paar muna praadida. Keset praadmist avastan, et aga sool ju kuskile ära pakitud. Ok, sööb siis soolata. Aga kust ma söön? Ühtegi taldrikut ega kahvlit/koosta kah ju pole... Nojah, ootasin siis kuni munad veidi jahtusid ja närisin neid soolata olluseid pannilabida servast... Selles valguses mõjus järgmise õhtu roog veel eriliselt kõhtusoojendavalt:)
.
Köögiga on mul üldse oma suhe. Meeldib seal mütata ja nii sai köök esimeseks, kuhu käiguteed rajasin ja millesse kuuluvad kastid kappidesse ära tühjendasin. Oi oli ikka pidu küll kui mõne päeva pärast oli tee pliidini lahti kaevatud ja sooja suussulavat pastat valmistada sain:) Selleks pidulikuks puhuks vedasin isegi veini koju, mida veel ka järgmistel õhtutel vanni kõrvale limpsisin...

... järgneb ...

Jehuuu!!!

Mul on lõpuks taas internet...
Nagu oleks koopast välja inimeste sekka saabunud, täiesti võrreldav tunne on:)
Paar tundi tagasi käis tehnik ja ühendas mu maailmaga. Sellest alates olen metsiku näljaga uudistes surfanud. Ei teadnudki, et see selline oluline osa mu elust on:) Nüüd selg kange ja kõht lärmab süüa nõudes.

Järgmine kilomeeter

Niisiis, pidama jäin esimese pooleteise nädala peale. Mis veel vahepeal toimunud on?
Ahjaa, servast olen kindlasti maininud oma käsitöö, eriti aga ehtevalmistamise maaniat. Viimasel ajal olen suutnud end küll pidurdada, kuid lõpuks ei saanud ka mina fimotamisest end eemale hoida. Siiani õnnestus, enam mitte. Ok, käisin siis ühel pisikesel kursusel, et asja olemusest üldse aimu saada ja no pagan küll, vale lüke oli! Kui nägin kuivõrd ilusaid pärle (ja muidugi ka muud) on võimalik oma kätega voolida/vormida, siis nüüd käed aina sügelevad selle järele. Õnn, et mul selleks hetkel grammigi aega ei jagu:)
.
Lähedased-kaugemad on endiselt äärmiselt toetavad. Vahel ei oskagi kohe kuidagi reageerida ja aina imestad, millega selle küll ära oled teeninud.
Kõige omapärasem toetusavaldus tuli ühelt kauaaegselt sõbralt, kes teatas: „Tead, ma pole sõnades kunagi eriti tugev olnud ei oma emotsioonide ega toetuse väljendamisel, kuid tahan öelda seda, et kui vahel jälle peeglisse vaadates tunned, et on raske ja et mis ikka saab ja kas sa üldse enam millekski kõlblik oled, siis sellisel hetkel helista mulle ja ma saadan su selle jutu peale peesse.” Vaieldamatult omapäraseim, kas pole:D
.
Igal juhul üllatas seesama sõber mind mõneks ajaks lahenduse pakkumisega. Leiab, et tal vaja nii umbes viie põlve jagu karmavõlga tasuda ning nüüd leidis minus sobiva heategevusliku objekti. Oma hinge eest tuleb ju hoolt kanda:D
Tänu talle on mul seega võimalik mõneks ajaks veel töötuna pealinna jääda. Tema poolt tegu lihtsalt ratsionaalse mõtlemisega, et enamus töövestlusi toimuksid Tallinnas ning saarest kulukas seda vahet sõita ja parimal juhul peaksin juba mõne kuu pärast kõigi oma kodinatega taas kolima. Seega oleks kasulik vähemalt mõnda aega siinkandis püsida. Väheke mõtlemisaega, oma mitte kuhugi viiva uhkuse („Ma saan alati hakkama, ma ei vaja abi, abistan parema meelega teisi” – nagu näha, ei saa ju alati hakkama:)) allasurumist ning siin ma siis olen – endiselt siinmail. Näis, kuidas edasi läheb.
.
Küll aga olin ma oma korteri juba üles öelnud ja omanikul uus diil sõlmitud. See tähendas aga uue eluaseme otsimist. Ja vot see on juba kadalipp, ma lihtsalt ei või!
Kuna enesel arvuti katki ja seetõttu interneeduse kinni keerasin, oli vaja kapata tuttavate ja raamatukogu vahet (juba siis, kui suht karmilt haige olin), et kuulutusi sirvida. Misjärel hakkasin kokkuleppeid sõlmima ja linna üüriturgu läbi kammima. Oijahh. Ei midagi rõõmustavat. Mul omad tingimused siiski on ja miski ei kipu neile kõigile vastama. Kuigi need ei tohiks midagi röögatut olla, väga lihtsad ja elementaarsed tingimused. Aeg kiirustab ka takka ja no millegipärast ei õnnestu selle õige leidmine kohe kuidagi. Hakkan juba vaikselt muretsema, kuid ju siis on saatusel mõni muu plaan minuga.
Vahepeal üritan kangesti üht kirjelduse järgi minu lemmikkorterit vaatama pääseda. Iga päev saavad sõlmitud selle osas uued kokkulepped ja iga päev selgub mingi uus jama. Küll ei reageeri mu kõnedele kokkulepitud helistamishetkel maakler, küll selgub, et omanik ikka ei jõua näitama ja jälle järgmine päev saab kokku lepitud. Lõpuks jätan oma pideva lollaka leebuse ja käratan maaklerile: „Vabandage otsest küsimust, kuid kas omanik ikka soovib antud korterit välja üürida? Või teine variant - kas teie ei soovi vahenduse pealt teenida? Üks kahest siin igal juhul toimub, kuna ligi nädal kokkulepete edasilükkamist ei saa olla normaalne, mind kui klienti see igal juhul ei rahulda.” Ei pea vist mainima, et tunni aja pärast näidati mulle korterit. Pildid ja jutt olid ägedamad kui tegelikkus. Ainsad plussid olid kõrged laed ja kesklinn asukohana.
.
Üldiselt meeldib mulle maakleritega vestelda. Mõnedki korrad peale korteri vaatamist olen maakleriga vestlema ja nende töö eripärasid ja praegust seisu uurima jäänud. Igasugu huvitavaid asju saab teada ja oi kuidas maaklerid omanikke kiruvad:) Kes ei luba seda ja kes teist teha. Aga tuleb tunnistada, et on ikka veider küll kui ei olda nõus isegi sellega, et voodi kohale lugemiseks nt seinalampi kinnitada tahad, maitseaineriiuli kööki lisamisest rääkimata. Saan aru küll, et enda vara ja ei taheta selle juures miskit lasta muuta, kuid kui juba välja üürida soovitavalt pikaks ajaks, siis ei saa eeldada, et üürnik elab kui hotellis. Iga inimene on omamoodi ja soovib hubasust. Ei saa eeldada, et sinu poolt korraldatu on täpselt see ja isegi mööblit ei tohi liigutada. Ma ei räägigi suurtest ümberkorraldustest ega seinte naelu täis toksimisest, kuid mingid elementaarsed oma-käe-järgi-seadmised on siiski loomulikud. Vastasel juhul vähetõenäoline, et üürniku leiad.
.
Teine teema minu puhul on kassid. Otsin enamasti kortereid, kus poleks võõrast mööblit sees. Seega mööblit loomad ju ei lõhuks (minu omad niigi ei lõhu). Probleemiks on nad aga küll. Mina, vana tobe, olen ausalt kasse maininud ja selle peale ehmutakse. Ja siis seleta ja loogitse seal, eksole. Enamasti saadakse aru, kuid see tundub mulle dikrimineerimisena. Et mis ma siis teen, jätan loomad tänavale või? No halloo. Vastutus on nende heaolu eest ju võetud ja seda tuleb täita. Ja arvestades kui paljudel inimestel on lemmikloomad, siis.... Kusjuures, koerad on täiesti aktsepteeritavad, kassid mitte.
.
Üleüldse käib mõningane diskrimineerimine. Mitmel korral juba enne, kui kohtumine sai kokku lepitud, pidin telefoni teel endast kummalist infot andma. Kes ma olen, kas mul sissetulek on, kui vana ma olen, kas mul lapsi on, kas mul käib sageli külalisi. Õnneks neis vestlustes ma kvalifitseerusin ja pääsesin järgmisele levelile ehk kortereid vaatama. Mis aga ei sobinud mulle hoopis.
Üks maakler rääkis päris uskumatuna tunduva loo omanikust, kes otsis noort vallalist üürnikku ja tingimuseks oli, et üürnikul pole veel niipea plaanis elukaaslast leida... Tutvun aina uute ja erinevamate Issanda loomaaia asukatega...
.
Ühe maakleriga sain hea soone peale oma kasside osas. Tema soovitas öelda, et neid pole ja et nt hiljem, sees elades, võtsin nad. Tulevikus võib-olla lähengi seda teed, kui jälle pean uut üürikat otsima hakkama. Küll aga pidasin tollele maaklerile kirgliku kõne kasside teemal. Kuidas sellised eelarvamused on rumalad ja mida need kassid ikka hullu teha saaksid. Halvemal juhul veidi tapeeti kratsida (värvitud seinte puhul puudub ka see oht). See aga võib olla kasvõi lepingus sees, et välja kolides tuleb taastada endine olukord, ehk siis nt nimetatud ruumis tapeet vahetada. Või tapeedi ruutmeetrite järgi teha ettemaks tapeedi-tagatises. Mis iganes, kõik on kokkuleppe küsimus. Lisaks on kassid suutelised vaid tapeeti kahjustama, lapsed nt äkitsi joonistavad seinad ja mööbli täis. Noored kutid äkki pidutsevad nii, et diivan lendab läbi aknaklaasi välja ning seejärel kaob üürnik ette teatamata Soome ehitajaks. Võta siis kinni, eksole. Koerad käivad mööda tube küünte klõbinal (mitte sissetõmmatud küüntega nagu kassid) ja lõhuvad põrandaid ning võivad lauajalgu närida. Lisaks päevad läbi klähvimine ja majanaabrite hulluks ajamine mõne isendi puhul. Kass seevastu magab terve päeva. Mõni üürnik suitsetab nii, et pärast teda tuleb konilehast vabanemiseks lisaks mööblile ja tekstiilile vahetada välja kõigi ruumide tapeet. Mõni kuulab valju muusikat või pidutseb nii, et naabrid hakkavad kaebama. Jne jne jne. Et sõbralik majanaabritest vägagi hooliv ja pensionäridel toidukotte trepist ülesvediv mittesuitsetaja vanatüdruk, kes kuulab muusikat vaikselt ja pidusid ei korralda, on oma kassidega vaat et pärl, kelle te omale üürnikuks saada võite. Samal arvamusel on mu senine korteriomanik, kes ei olnud nõus mul ka parimatel aegadel üüri tõstma ja kellega saime ideaalselt läbi täpselt 6 aastat (kolisin siia oktoobris 2003). Nagu ta ise ütles – ta lihtsalt ei taha nii heast üürnikust ilma jääda.
Peale seda, kui olin oma põlevi-silmi-kõnega maha saanud, sai õhetavate põskedega noormehest mu isiklik maakler. Minu kassi-kõne tegi ta alati eeltööna ära ning iga kord mulle järgmise veel mitte turule jõudnud korteri asjus helistades pidas ta vajalikuks mainida, et oli omaniku meelt kasside suhtes muuta suutnud:)
.
Aga oi, ühe maakleriga läks tõsiseks särinaks:D Esimesest pilgust alates, kuid no tõeline kompu oli ka:) No selline tunne oli, et lihtsalt ei mahu ühte ruumi ära, õhk oli nii paks, et... Huhh, seda särinat oli mõlemalt poolt näha, suud olid kõrvuni ja silmad pildusid sädemeid:) Väga vahva vaheldus. Seda korterit ma siiski ei võtnud.
Oma kassi-maakleri kaasabil olin lõpuks ühe korteri välja valinud ja lubasin mõne päeva pärast lepingu sõlmida, kui helistas ema, kes mu tegutsemistele aktiivselt kaasa elas, kortereid soovitas ning võimalusel minu otsinguid ka tuttavatele mainis. Tee end jututeemaks ja asjad võivad lahenduse leida.
Nii ka seekord. Oli rääkinud oma sõbrannaga, kelle kaudu üllatuslikult selgus, et tuttava tuttav hakkab oktoobri lõpust enesele üürnikku otsima. Viidi meid kokku, sai koht üle vaadatud ja tänaseks on leping sõlmitud ja vajalikud ülekandedki tehtud. Seega taas leiab kinnitust tõsiasi – kui miski paistab mitte sujuvat, on sellel oma põhjus. Täna seda näha ei pruugi, kuid homme või ülehomme võid sellest aru saada.
Värskendamist on seal siiski vaja ning nüüd, peale saarest naasmist, olen traavinud mööda ehituspoode. Paber, pliiats ja fotokas näpus käin kui spioon mööda poode ja muudkui kirjutan üles ja pildistan. Nädal on mul jäänud ning enne kola sisseviimist tahaks vähemalt seinad jõuda üle käia. Kola keskel pole selleks ruumi.
Harjumatu on vaid kaugus. Kunagi mandrimaale kolides elasin mõned aastad Viimsis, kuid sellest alates olen ainult kesklinna piires elanud. Harjunud sageli aja olemasolul jalgsi koju minema. Ka kusagil õhtul väljas käies ei röövi taksojuht paljaks. Nüüd aga jala enam naljalt koju ei marsi ning ühistransport ei ole nii sage kui harjunud olen. Autoga liiklemine mõttetu hommikuste ummikute tõttu. Aga mis siis, vähemasti on tee ja kant äärmiselt tuttavad. Meriväljaga siis tegu. Vähemasti vaade aknast on lahe, Tallinna kilukarbisiluett ja mööduvad laevad paistavad kätte:) Lisaks sõitu linna suunal palistab pilt, mida alati armastanud olen – tee kõrval sillerdav meri. Õige ilusam on see vaade Merivälja muuli lähistel. Kargetel talvehommikutel...
Lisaks üks pluss veel – armastan väga jalutada, kuid liiklusmüras ja valgusfooride vahel passides ei ole see päris see mis mulle südamelähedane. Praeguse kodu lähedal on Stroomi mets, kus akusid laadida, seal saavad olema külje all aga Laidoneri park ja veidi eemal rohkesti metsa. Peab vaatama minema kas Hundikoopad on alles ligipääsetavad ja lisaks on seal palju-palju rattateid, kus sõita, jalutada või rullitada. Nämma!
Näis siis mis sel rindel edasi saab. Igal juhul siis teadmiseks, et vähemasti mõneks ajaks jään veel pildile:)
.
Endiselt on oktoobrikuus paljut, mida päevikus talletada tahaksin, kuid et teemasid mitte liiga segiläbi esitada, teen seda järgmisel korral.
Aga arvutist ka veel. Selgus nimelt tolle töökaaslase itimehest kaasa töö tulemusel, et mu arvuti probleemide põhjustajaks hoopis liialt väike mälumaht. Arvuti jooksis lihtsalt kokku, kuna ei tulnud enam hallatava info hulgaga toime. Eriti kuna mul komme teha arvutis korraga väga-väga mitut asja ja nii peavad erinevad programmid end haldama ja minu käsklustega toime tulema. Lihtsalt nõrguke teine oma 1-gigase mäluga. Mis tähendab, et kui mul võimalus avaneb, peaksin laskma mälu suurendada soovitavalt 2 gigani ja siis polevat ka ohtu, et taas seniilseks muutub.
Lasti ilusasti kõik viimasemad uuendused peale ja tehti põhjalik viiruste kontroll – õnneks oli/on massin viirusevaba:) Nüüd muidugi pole mul siinses korteris internetti, kuna selle lasin kinni keerata, kuid alates uuest kuust uus kodu ja seal saab ka interneedus olema. Eks seni jahin kuskil kohvikus või kellegi juures vahetevahel wifit, kui parasjagu ei remondi, kola ei tassi või paki.

Kilomeetrine post

Pilt pärit siit.

Nonii, vahepeal pole nüüd pikemat aega kirjutanud, tulemuseks saab kilomeetripikkune postitus:)
* * * * *
Kujutasin ette, et nüüd, töötu staatuses, saab mul olema aega laialt käes. Loen ja vedelen niisama, magan kaua ja teen tutvust erinevate telekanalitega.
Senine tegelikkus on aga selline, et ma pole isegi mitte nii palju jõudnud kodus ilma tegevuseta olla, et korralikult tolmuimejaga toad üle käia. Arumaisaa! Ärkan ikka hommikuti vara ja kohe kablutan kusagile...

.
“Vabadus” algas siis neljapäeval, 1.oktoobril. Hommikul sain positiivselt üllatava/liigutava telefonikõne (mis ei jäänud viimaseks omasuguste seas...), misjärel otsustasin suureks paisuvat hinge rahustada ja kodusesse Stroomi metsa jalutama minna. Ma lihtsalt armastan seda metsa! Need rajakesed tihedate puude all on kuulnud kõiksugu armunud-olemise-aegseid jutuajamisi ning tajunud igat liiki mõtteid, mis mu pead on haaranud. Teine kodukandi paik, kus mõtsiklemas armastan käia, on rand. Näituseks sügisöös ihuüksi rannakiigel kiikudes ja mõne meetri kaugusel pimeduses mühisevat merd sisse hingates.

.

Aga neljapäeva hommikupoolikul siis taas metsa. Armastan just seda metsa osa, mis jääb hipodroomi ja haiglate taha, kuna seal liigub vähem inimesi ning mets on naturaalsem ja ka veidi pimedam. Vaid inimestest eemal saab oma mõtteid kuulata.

Looduses peaks küll liikuma looduse hääli kuulates, kuid kuna soov oli ka veidi tempot teha, kostus kõrvaklappidest muusika. Mistõttu pidin end ribadeks ehmatama, kui järsku mööda metsarada ilmus mu selja tagant pruuskav ja metsikut traavi ajav hobune, ühemehekaarik taga. Samasugune kui alloleval pildil, mis pärit siit.

Ok, selge. Hipodroomi omad treeningul. Hiljem nägin sama hobust veel paaril korral vahetus läheduses mööda kihutamas, higihais mulle sõõrmeisse tungimas.

.
Järgmine stseen - kõrvus röögib Metsatöllu „Metsaviha“ ja üle raja, otse minu nina ees, lidub rebane. Valge tutt saba otsas pikalt-pikalt taha sirutatud, kõrvad igaks petteks lidus ja kiirel-kiirel sammul. Jõuad küll, reinuvader! Pilt, mis väga sarnane mulle avaldunule, pärit siit.
Muidu - linnukesed omi asju ajamas, vahelduseks mõni üksik sörkija, pihlakaid korjata küünitav vanamees, noorpaar, kes aeg-ajalt kummardudes mõne seene oma korvikesse lisab... Lõpetuseks vaatan paar minutit tõtt oravapoisiga, kes klammedub puutüvele otse mu nina ees, tammetõru hammaste vahel. Tunnistame üksteist pikalt, vestleme (üks inimkeeli, teine tsik-tsik-tsik) ja seejärel otsustab orav oma teed jätkata. Lähen ka mina edasi. Pilt siit.
Mõne aja pärast aeg sealmaal, et vaja A-ga kohtuda ning lõppeks ongi õhtu käes.

Järgmine „vaba“ päev, reede, kulub tööl. Olime kokku leppinud, et veel viimaseid asju lähen üle andma tol päeval. Pidin minema natukeseks ajaks, kuid kuidagi kujunes niivõrd tempokaks, et kulus pea terve päev ära. Lisaks oli ju veel inimesi kellega hüvasti jätta ning lõppeks ma Töötukassasse ei jõudnudki, kuigi oli plaanis. Pole hullu, alustan esmaspäeva hommikut selle käiguga.

Päevad ja õhtud on täis telefonihelinat. Tunnen end juba nagu kõnekeskus, kui ühe kõne lõppedes juba järgmisele vastan. Äärmiselt armas, kui aus olla:) Helistavad lähemad ja kaugemad inimesed ning uurivad kuidas enesetunne ning võimalusel pakuvad ka ideid edasiseks välja. Lihtsalt äärmiselt armas:)

Internetiavaruste külastamisega on aga halvad lood.
Nimelt on arvutil miski viga külges, nii et muid toiminguid küll teha saab, kuid interneedusega ei taha ta miskit tegemist teha. Võrgukaart äkki pepus. Kohukesena ei julge kuskile suvalisse kohta seda pakkuma kah minna, pelgan veidi, et antakse mulle mõista kuidas hirmus suur töö saab asjaga olema ja tundide viisi tööd ja raha kulub, kuigi tegelikult vaid kerge tegelemine ja vast mõni varuosa vaja vaid välja vahetada.
Õnneks mõne aja pärast saab ka see lahenduse, kuna kui helistab üks endine hästi armas töökaaslane ja uurib elu-olu, siis minu mure mainimise peale teatab, et tal mees itikas ja toogu ma arvuti tema kätte, vaatavad kas leiavad vea üles:) Nii et tänaseks on ka see töös. Näis, mis siis saab.
Seega kulub suur osa ajast toimiva internetiühenduse leidmisele. Mis tähendab teise linna otsa või raamatukokku sõitmist. Teises linna otsas kulub suur osa ajast hoopis mokalaadale ning raamatukogus jõuab enne magama jääda, kui arvuti suvatseb järgmise lehe avada. Aga asi seegi. Meilid ja olematud tööpakkumised vaatan üle, blogiseda ega suurt ka teiste blogisid lugeda ei jõua. Läbi mobiili saab muidugi ka internetti, kuid jube tüütu ja kirbukirjas on seal see lugemine-kirjutamine. Sellest siis ka minu mõnetine eemalolek.

Üldiselt kuluvadki esimesed päevad sportimisele, võimalusel raamatute neelamisele ja interneti jahtimisele. Peale esimest metsaskäiku otsustan hoopis jooksma hakata ja kuigi ma tegelikult vihkan jooksmist, siis mingil põhjusel metsa all samm iseenesest kisub tempokaks (kui muusikat kuulata) ja jooksusamm rullub iseenesest. Nii ma siis silkan mööda metsa ja ise ka imestan kui palju jaksan:)
Ühel päeval silkan veel sügavamale padrikusse ja satun kilest ja puunottidest eluaseme peale. Nojah, ka nii on võimalik elada. Ei häiri „kodurahu“ ja liigun sealt vaikselt eemale...

Nüüd jõuab kätte esimene vabadusaegne pühapäev ja selle alapealkirjaks võiks olla „Blondiin kuubis“.
Tegelased: mina, I (eksabikaasa), vennaraas, R (viimane elukaaslane), bemariga naabrimees.
.
Sisu: Õhtul kella 6 ajal saabub ekskaas, et lahkelt krokodillidega mu auto käima tõmmata. Nimelt olin maikuus auto seisma pannud ja blondiinilikult mitte aimata osanud, et aku ka seistes tühjeneb. No sry, kuid näidake mulle mõnda naist, kes teaks autodest halligi, juhul kui ta ei loe autoajakirju, ei oma mehaanikust meest/isa/venda/muud lähedast, ei oma valusaid kogemusi ise ega ole sellistest juhtumitest ka teistelt miskit kuulnud. Seega pole miskit imestada, et ma kohe üldse sellele mõelda ei osanud.
Igatahes oli aku tühi ja püüdsime seda laadida.
Starterist kostub vaid viiksatusi, kuigi autod on juhtmetega ühendatud olnud juba pool tundi. Naabrid istuvad akendel ja vaatavad mis toimub. Ilmselgelt ei ole pühapäeva õhtul telekast miskit head tulemas... Aku saab veidi toitu ja signa hakkab karjuma. Uksed tuli niigi võtmega avada, kuna pult ju ei toiminud. Noohh, võtan siis koodiga signa maha ja auto jääb vait. Laeme edasi.
Tekib plaan mootorit veidi ringi käima saada, selleks aga vaja too tagurpidi välja manööverdada, veidi laiemale platsile, kus siis konksu otsa ja lohistama saaks hakata. Mis aga kuidagi ei õnnestu, on auto lükkamine. Isegi mitte ei liigahta... Ok, jõudu juurde vaja. I arvab, et kutsume R-i appi. Mõeldud, tehtud. Tal aga läheb kaugelt tulemisega aega ning uurin ehk on vennaraas kodumaal, mitte oma igakuisel tööperioodil Indias. Kodus ja saab tulla. Jess! Vend tuleb ja teatan R-ile, et rohkem abi pole tarvis. Tema aga leiab, et tuleb ikka ka kohale.

Pagasnik on mul abistavate meesolendite tarvis vajalikuga komplekteeritud – lisaks kohustuslikule on mul seal piknikuvarustuse kõrval kaks köit, helkurvest, töökindad minu käekestele ja töökindad meeste kätele ning vihmavari, mida saan nt varuratast alla paneva abistaja pea kohal hoida:) Naiselikult nutikas, eksole. Igatahes sain ümber auto kekseldes vihmavarju kasulikkust tunnetada, kui seda pintsakus saabunud venna pea kohal hoidsin, kui too parasjagu ekskaasaga edasisi plaane pidas. Mina ja I olime õnneks vihmariietes.

Köitest aga mingisugust kasu pole – sel lihtsal põhjusel, et auto on suvega asfaldi sisse kinni juurdunud. Sikutab I oma autoga minu oma tagumikust mis ta sikutab – no lihtsalt ei liigu! Arenevad teooriad, kuidas kogu suve peal olnud käsipidur on kinni roostetanud ja kuidas pean nüüd puksiiri tellima, kes mind teenindusse veab ja seal siis lasta kässar lahti kolkida. Nojah, mõnus väljavaade äsja koondatule, eksole!
Vahepeal ilmub meie juurde noor meesolend, kes arvab, et ehk proovime tema krokodillidega – ta need ise tegi pärast ebaõnnestunud katseid poest ostetutega ning tema omad suured ja mõjusad.
Läheb siis oma bemari juurde, toob krokud, ühendame ja esimeste sekunditega mu Must Nool käivitubki! Jesssss!!! Tänan noormeest ja hüplen mööda vihmamärga hoovi ringi – bouncy, bouncy.
.
Järgmine etapp – auto töös hoidmiseks on bensiini tarvis ning kuna auto on maa külge kasvanud, ei saa ka bensukasse sõita. Paganas küll! Õnneks leidub pagasnikus aknapesuvedeliku kanister, mis kiirelt tühjendatakse ning suundume kohalejõudnud R-iga tanklasse. Lehtriks sai leiutatud plastist lõhi lõigatud suur joogipudel ning selleks, et bensupaagi klappi valamise ajal eest hoida (pudel ei ulatu nii sügavale kui tankur), läks käiku antenn. Otsapidi läbi pudelikaela ja kärab küll. Nojah:) Edasi oli päris vahva vaatepilt, kuidas ümber auto askeldasid neli tüüpi – kellel kükloop-lamp peas, kes taskulambiga toimuvat valgustades ja kes iseleiutatud vahenditega bensiiniluugi kallal askeldades.

Aga blondiin olen ma ikka küll. Nimelt oli algselt, kui veel ekskaasaga kahekesi olime, vaja pagasnik avada. Olin velgedel suverehve pagasnikus hoidnud ja soov oli need ümber laadida, et talvekorterisse viia. Vool on autos juba sees ja istun mina nagu hunnik õnnetust autos ja otsin kohta, kust pagasnikut avada. Kõiksugu muud kangid on olemas aga vot pagasnikut netu. Näpin ja vaatan ja no ei tule meelde, noh! Seda mäletan, et puldi peal seda nuppu mul ei ole.
Sahmin seal õnnetu näoga ja halan oma mälu kui I vaatab mind imestust täis silmadega, suundub sõnagi lausumata pagasniku juurde, vajutab sellel olevale nupule ja avab luugi. No johhaidii, noh! KUI blond ma ikka olla võin???
Lõpuks istub vennaraas rooli ja nõksutades saadakse auto veerema. Olid teisele vaat et juured alla kasvanud ehk siis naelad asfaldis kinni ja rehvide all elasid vihmaussid... Nojah.

Auto liigub ja vend ning I suunduvad koju. Saavad lõppeks ka oma peredega pühapäevaõhtu riismeid nautida, ehk vähemalt lapsedki magama panna.
Mina sõidan autoteeninduse poole, kuhu igaks juhuks plaanin auto ära viia – homme on nagunii kell 11 piduriklotside vahetamine. R sõidab sabas, et mind pärast tagasi koju tuua.
Jõuame kohale, pargin ja auto lõpetab töötamise. Hetk enne seda olin just akna alla lasknud, et rääkida kõrvalautos oleva R-iga. Enam auto ei käivitu, püüa palju tahad. Aken aga lahti ja no ei tundu turvaline, eksole. Pole midagi, vabakäik sisse, R vihmasajus auto taha ja vudib mind lükates mööda parklat ringi. Kuidagi ei käivitu, proovi esimese või teise käiguga. Turtsatab vaid. R väsib ja helistan taas I-le, kes just sooja koju jõudnud. Tuleb oma krokudega uuesti kohale, saame niipalju laetud, et akna saab kinni lasta ning R veeretab mu teeninduse ukse kõrvale.
Umbes 3 tundi peale alustamist saab teema selleks õhtuks lõpetatuks lugeda.

Esmaspäeva hommikul suundun Töötukassasse. Olles kuulnud hulludest sabadest koledaid lugusid, olen end varakult ette valmistanud.
Jõuan kohale 20min peale avamist ja saan järjekorranumbri 34 omanikuks. Ok, tuleb veel oodata. Istekohti on vähe, mistõttu lasen neil istuda kes hädalisemad välja näevad ja sean end ilusasti rahvamassi keskele seisma. Kõrvadesse muusikanupud, hambusse energiabatoonike ja kätte raamat. Aeg-ajalt piilun vahelduvaid järjekorranumbreid ning saali keskel seistes raamatut lugedes möödub kolmveerand tundi suhteliselt kiiresti. Suhtlen ametnikega, allkirjastan kõikvõimalikke pabereid ja valmis ongi! Teen veel komplimendi teemal „polegi nii hull kui meedia hirmutab“, sellega ametnikelt tänulikku naeratust pälvides ning kobistan end välja hullu tuule kätte.

Aega jäi ülegi, kartsin hullemat. Alles pooleteise tunni pärast pean olema Mustamäel, et auto võtmed teenindusse anda ja mured ära kurta. Mida teha? Pole hullu, kohvikus polstrit kasvatada ei tahaks ja nii võtan jalgsi suuna Mustamäele. Tore jalutuskäik tuulega võideldes, kuid ikka olen liiga vara kohal. Mis teha.
Autoga selgus lõpuks, et aku on omadega õhtal, piruritrossid ää roostetand ning poiduriklotsid vajasid endiselt vahetust, ei olnud seismisega „terveks saanud“ :D Olgu siis, kuna kolimisel on vaja liikuvat autot, siis maksin end vaeseks ja tulevikus loodan olla olulilleliselt targem.
Koju jõudes avastan end palavikust. Ei ole mõnus. Lööb ka põhja alt ära, nii et klistiirilaadne salenemisprogramm kempsus võib alata.
Järgmised päevad mööduvad palavikus sonides, enamasti kipub olema paar pügalat alla 39, mistõttu igaks petteks tarbin vahel ka palavikualandajaid. Terve keha valutab nagu oleks peksa saanud ja üldse ei suuda liigutada, kuid no on ju vaja end iga natukese aja tagant kempsu vedada, muidu tagajärgi koristades oleks veel rohkem vaja liigutada. Ütleme nii, et väga karm. Arvan, et kõhugripp.
Jääb seetõttu ka E sünnipäevale minemata...
.
Kolmveerand nädalat sirakil maas ja lõpuks hakkab taastuma mingisugune vorm. Juba suudan ilma pool tundi hoogu võtmata end diivanilt voodisse lohistada ja isegi mõne palakese suust sisse saada. Veel paar päeva ja järgneb õgimisperiood. Eks vaja ju kõik kilud tagasi saada, mis vahepeal kaalult kadununa mu silma rõõmustamas olid (pole halba ilma heata, eksole).
Reedeks olen suutnud end juba niivõrd talutavasse vormi saada, et teatripiletid lähevad siiski käiku. Vahelduseks tore taas voodist välja inimeste sekka saada:)

Niiviisi kulusid siis minu esimesed poolteist nädalat töötuna.
Hetkel, mil seda siin kirjutan, olen mõnepäevasel viibimisel kodusaarel (sellest ka interneedus) ning teemasid, millest kribada, on tegelikult veel maa ja ilm. Eks jõuab veel ja ehk kirjutan ka siin olles lisa:) Kuigi praegu olen pannud põhirõhu hoopis teiste blogide lugemisele vabadel momentidel, kuna eks siin poole kuu jooksul on enamus jõudnud niiiii palju kribada, et tõsiseid raskusi järje peale jõudmisega. Pisitasa saab aga ka see tehtud.

Päevakajaline

Presidendiproua ütlustele tuginedes on meililistides üks ääretult päevakajaline huumor ringlemas:)

Emotsioonid

Emotsioone tekitab enamus meie ümber toimuvast, eksole. Inimesed, olukorrad, misiganes. Kõigest kribada ei jõua elu sees, kuid mõned viimase aja emotsioonidest tahaksin siia jäädvustada.
Tallinnas elatud 13 aasta jooksul on tekkinud üksjagu kola, mis erinevate kolimiste käigus hoiule jäänud. Mingi osa aastaid eksabikaasa juures pööningul kastidesse pakitult seisnud.
Nüüd ehitab ja möllab ning eks kola jääb ette. Aeg- ajalt ilmub mulle ukse taha hunniku kottide või kastidega. Mina siis revideerin neid ja naeran kõhtu kõveraks, mis asjad kõik säilunud on. Mõnda teadsin hoiul olevat, mõni üllatab. No milleks olen pakkinud ja tuleviku tarbeks säilitanud kardinaid või nt uunikum-fööni, millega võiks kedagi surnuks visata (ja mille käes hoidmise tulemusel võib tõsised musklid saada)?
Nii ma siis koorman omi prügivedajaid.

Viimase laadungiga jõudsid kohale aga ka minu vanad päevikud. Lugeda oma esimesi regulaarse töö ja kollektiivi sulandumise emotsioone 14-aastaselt (olin siis suviti ühes kaupluses müüja -enamasti liha-vorsti letis - ning võin vist siiani üsna täpselt lati otsast 300g vorsti maha kaksata:D). Mäletan ka seda, et oma esimese palga eest ostsin hiiglasuure punaseruudulise vihmavarju (huvitav valik teismelisel, eks), mis siiani väga aktiivselt kasutuses:)
Veel on seal päevikutes kajastatud tunded seoses poiss-sõpradega. Ning esimene tõsine armumine ja isegi süütuse kaotamine. Samuti esimene suur hingevalu ning taipamine, kuidas täiesti tahtmatult (mõtlematult) olen kellegi teise südame väga katki teinud... Ohh, noorus:)

Tegelikult olen väga rõõmus, et kunagi päevikuid kasvõi käsikirjaliselt pidasin, kuna nüüd üle lugedes meenub nii tohutult paljut, mida ammu enam ei mäletanud. Ja mäletada on ju vahva.
Njah, blogimist vaadates saab aimu, et pole see päevikuvajadus kusagile kadunud. Nüüd vaid ei kirjuta enam nii isiklikult kui tollal, kuid eks ma ise tean mis teatud avalikkusele mainimise ümber lisaks see tegelik vaht on. Nii et vähemalt täna võin ma kasvõi esimesi blogipostitusi lugedes end suurepäraselt tollesse aega istutada. Näis, kas see märksõnaline mälu ka pikemas perioodis säilub.

Üleeile sattusin vaatama “Ringvaadet”, kus otse loomulikult oli avateemaks Estonia katastroofi 15.aastapäev. Vaadata neid kaadreid laintesse viskuvatest päästjatest ja mäslevates vetevoogudes leludena hulpivatest parvedest... minu silmad igal juhul olid vett täis. Ma ei kujuta ettegi mis tunne neil seal olla võis. Ometigi on sellest 15 aastat ja see ei tohiks mind isiklikult kuidagi mõjutada. Kokkupuudet õnnetusega ju ei olnud, kui vaid välja arvata ühe endise klassivenna isa uppumine ning 2a hiljem tõdetud teadmine, et mu eksabikaasal ja tema sõbral M-il olid piletid samale reisile. Suundusivad Rootsi õppima. Õnneks aga tekkis viisajama, mistõttu sõitsid päev-paar hiljem ja üle Soome hoopis. Kes teab, kuidas muidu oleks läinud...
Aga siiski see teema kisub mu silmi veekalkvele. Ok, kukuvad tornid, värisevad maad ja pühivad tsunamid kõik oma teelt... aga see konkreetne katastroof on meie isiklik, lähedane ja mõjub kuidagi tugevamini... Njah, tahaksin väga, et nad ükskord selle uurimisega kusagile ka jõuaksid. Olen sinisilm, ma tean...
Aga “Ringvaade” mulle meeldib. Täitsa üritan seda vaatama sattuda.

Armastan inimesi.
Tõepoolest, ma lihtsalt armastan inimesi.
Hoolimata mu enamasti positiivsest hoiakust ning rõõmsast meelest on praegu siiski üks raskemaid ja ebakindlamaid aegu mu elus.
Ebakindlus tuleviku ees on see, mis ei lase elu täiel rinnal nautida.
On olnud erinevaid perioode mu elus, mis kurvastavad. Just isikliku elu rindel, kuid nendega tundub olevat küll südames valusam, kuid tegelikkuses lihtsam hakkama saada. Nt mõningad valusamat sorti lahkuminekud, mida on iga inimese elus. Jätavad hinge haava, kuid lasevad sul siiski kindlalt tulevikku vaadata.
Täna aga on ebakindlus tuleviku ees. Tõsiselt. Võin ju õitseda ja kõigile positiivset muljet jätta, kuid nii kord nädalas tuleb ette õhtuid, mil paanika paisub hirmutavalt suureks. Mis minust saab? Kas ma olengi enam keegi? Kas ma hakkan enam kunagi peeglisse vaatama, kindlusesäde silmis? Täna tundub, et olen 31-aastane lahutatud ja lasteta vanatüdruk, kes kolib tagasi vanemate juurde... Ei ole just kõige nina püstiajavam kirjeldus ühele tänapäevasele tütarlapsele, ega ju:)

Olen ka varem koondamise üle elanud. Tookord aga täiesti teadlikult, suunatult ja olgem ausad – strateegilise õelusega. Nimelt ei saanud ma teatud isiklikel põhjustel kohe üldse mitte lävitud ülemuseks saanud isikuga ning vastastikuse üliinimliku antipaatia mõjul olime mõlemad rõõmsad, kui töösuhte lõpetada otsustasime. Leppisime teede lakuminekuks kokku koondamises, kuigi minul olid uue kohaga juba käed löödud. Mida ma muidugi ei avalikustanud. Lasin endale 4 kuud hüvitist väga kopsakas summas maksta, puhkasin pool kuud, šoppasin ja asusin uuele postile. Et jah, ei ole ma midagi nii siiras ja positiivne... Vahel suudan ka õelalt kalkuleerida... (ei ole uhke selle üle).

Nüüd aga, kui päriselt ka ebakindlus ja mure silmapiiril, üllatavad mind inimesed oma hoolimisega. Ok, oma pere on mul nagunii üle igasuguse prahi, neile saan alati kindel olla ükskõik kui raske ka ei oleks. Aga just teised üllatavad. Juba mitmed inimesed annavad teada, kuidas nad üritavad mulle siinkandis töökohta aidata leida, et ma vaid lähedusse jääks. Ausalt öelda ei oskagi regaeerida muudmoodi kui öeldes “ahahh...”. Sisemaailma see aga raputab. Pärast aega, mil oma depressiooni suutsin seljatada (ma pole ikka veel suuteline sellest täpsemalt kirjutama, ehk kunagi hiljem), olen küll inimestega suurepäraselt läbi saanud, kuid mul polnud aimugi, et minust niiväga hoolitakse. Ja selle adumine võtab salamisi lausa silma märjaks. Mine tea kuidas läheb...

Viimasena üllatas mind mu korteriomanik. Teatasin talle, et seoses oludega kolin hiljemalt okt keskel välja. Ükspäev ta aga helistas ja pakkus välja, et kui ma soovin siin pealinna kandis töövestlustel käia ja natuke veel lisaks siin olla, siis võiksin ilma kuludeta elada korteris sees näiteks oktoobri lõpuni. Hmm. Täiesti võõras inimene, kellel võiks minust ju sügavalt savi olla. Eriti kuna tal juba tükk aega keegi soomlanna ihub korterile hammast ja on nõus palju rohem maksma kui mina täna maksan. Tema aga hindab seda, et mina saarlane (hmm, olen varemgi täheldanud, et päritolu võib osutuda trumbiks) ja juba aastast 2003 olnud talle korralik üürnik, nii et isegi vahepealsete hinnarallide tõttu pole ta kordagi mul üüri tõstnud. Maksin ka tippaegadel sama üüri mida aastal 2003 ja nüüd aastal 2009 ning nüüd oktoobris lastakse puhta tasuta elada. No mida ma oskan kosta??? Miks peaks keegi võhivõõras 70-aastane vana mees minusse niivõrd hoolivalt suhtuma? Inimesed on imelised... Lihtsalt imelised.

Näha kõikjal oma ümber toetavat suhtumist, tunda, kuidas hoolitakse. Pakutakse kasvõi killukest abi, head sõna või soovitust ja sellest juba piisab:) Ja uskuge mind, ma ei unusta seda. Alati valmis või palitu seljast andma selliste inimeste tarvis.

Seoses sellesama koondamisega kurvastavad mind mu osakonnakaaslased. Ei ole neil mõnus... Palka vähendati (ja võimalik, et vähendatakse veel) ning minu arvelt saavad tööd juurde.
Meie osakonnast läheb kaks kohta. Tänasest.

Miks just mina? Eks põhjuseid on erinevaid, kuid oluline on kindlasti see, et olen tulijatest viimane, inimlikult vaadates ei ole mul peret toita ning minu ülesandeid on kõige lihtsam jagada. Teistel omad kindlad valdkonnad, minu ülesanded kujunesid aga neist, mida keegi teine ei tahtnud ehk siis mitmest asjast kokku. Neid ka kõige lihtsam nüüd olude sunnil erinevate inimeste õlgadele jaotada.
Aga inimesed on mures. Saavad enda kaela igasugu uut. Nii ma siis need viimased päevad kulutan “järglasi” juhendades. Samas püüaks ise võimalikult palju veel ära teha ja nii avastan end mitte väga harva viimase inimesena majast. Mõned päevad seevastu vaevlen motivatsioonikriisis ja need päevad kuluvad enam-vähem niisama venitades ja pool tunnikest hilinedes/varem lahkudes. Tundeid on seinast seina. Aga inimesed on väga armsad:) Lilled-kingitused-maiustamine ning järjest läbi astuvad kallistavad inimesed. Kestab juba vähemalt nädalajagu:)
Ainult üks inimene ajab hulluks. Käib ja haliseb... Saan aru, et tunnetab meid saatusekaaslastena (tema ka koondatute sellekordses laines), kuid mulle kohe üldse ei meeldi halisemine. Ei saa halvasti ka öelda, eks ta vajab seda ja mis siis muud kui kuulan ära ja suunan vaikselt minema.

Ahjaa, täna küll viimane tööpäev, kuid reedel siiski lähen veelkord tööle. Vaja veel asju üle anda ja selle arvelt lähen täna alles alates lõunast:)

Aga aina enam ja enam inimesi üllatavab mind, kui uurivad, et kuidas mul läheb või blogist loevad, et ma ka nüüd töötute seas. Tervitades klubissetuleku puhul. Mida??? Jap, nemad ka. Kes ammu, kes äsja. Mul polnud aimugi, et mu tuttavate seas neid nii palju on. Eks ta ole, et naljalt ei räägita ju. Ei meeldiks mullegi sellest rääkida, kuid olen valinud tee olla avameelne – mine tea kellele mina vajalikul hetkel meenuda võin:) Rasked ajad nõuavad avameelseid meetmeid.

Aga üldiselt on elu lill ja nagu laulab Allan Vainola: “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”. Tõsiselt. Ja nad ikka üllatavad mind oma hoolimisega. Võtab jalust nõrgaks. Ja ei unune...

Nonii, kohal...

... see sügis. Minu akna taga koliseb rahe. Ja mul pole täna isegi mitte vihmavarju kaasas.

Eks koju jõudes olen siis sinikaid täis, mis muud.

Tartu Rattamaraton

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas omal ajal meelitasime isa Soome rattamatkadele kaasa. Sai pisiku külg ja hakkas rattast väntama aina enam ja enam. Kevadisest rattarallist sellega seoses juba kirjutasin, nüüd aga kirjeldan veidi järgmist üritust.

Nimelt veetsin saares oma suvepuhkust, kui isa küsis, et kas mul A telefon on (A on Lõuna-Eesti noormees, kes meil jaani ajal külas oli ja kellega isa rattasoonele sattus – A nimelt päris kõva sõitja). Andsin numbri ja nii nad omavahel kokku leppisid väikeses treeningus Otepää kandis. Et sügist rada veidi tundma õppida.

Septembris oli aeg taas rattad sinnakanti seada, kuna 20.septembril toimus Tartu Rattamaraton, mis lausa Euroopa MV etapp.
Kuna aga isal oli tarvis mind auto Otepäält Elvasse liigutamiseks ja meie pisike Sofia on pealinnas, veeretasid vanemad end esiteks Tallinna. Isa ajas hetk omi asju ning meie emaga käisime tõeliste naistena selle aja see saapaid šoppamas. Hooaeg tahab ju ette valmistamist, eksole:) Kole lugu, kahepeale soetasime 3 paari talvesaapaid ja ühed kodukingad:) Naised...
Edasi näppisime-nunnutasime Sofiat ning seejärel Viljandisse, kus tädimehe juures öömajal olime.

Varahommikul suund Otepääle.
Võehh, nomaivõi... Järjekordselt niiiii palju ilusaid prinke lihaseid, et... Mul kael käis nagu vurrkann soojendust tegevate pedaale sõtkuvate reielihaste vahet... Ei tea kohe kuhu silmi pöörata – kõikjal nii palju ahvatlevat liha:)
Igatahes, stardi ajaks ajasime end Tehvandi suusastaadioni serva ja lasime pikale distantsile minevad tuhanded enese silma alt läbi voorida.

Alles naerusuine iss

Minu lemmikuks kujunes tegelikkuses üks klubisõitja, kes seekord cruiseriga pullitas, korv õllesid täis
Eelisseisus keegi austerlane, keegi lätakas ja meie Kirsipuu

Igasugu murjaneid oli:)

Seejärel linna peale. Nautisime tõeliselt ilusat suveilma, misjärel oligi juba aeg keha kinnitada.

Edasi suundusin isa “laeva” rooli ja hakkasime Elva (kus oli finiš) poole kulgema. Juba mõne kilomeetri pärast aga sõit katkes, kuna avastasime paiga, kus ratturid parasjagu maantee äärest ja alt läbi olid kulgemas. Auto teepervele, fotokas kaenlasse ja kraavi kükitama. Sattusime mingi ojanire lähedusse, kus vahetult peale 90-kraadist kurvi järjest ja järjest libastumisi ning ka päris üle lenksu käimisi oli. Põnev:D Jälle keegi mudas püherdamas ja ülejäänud teisi valjude hõigetega hoiatamas “kukkumine, kukkumine!” ning sellele järgnevad pidurite valjud oiged.

Minu lemmikul on korv tühjaks saanud

Igal juhul õnnestus meil kõhutundele tuginedes ootama jäädes ka isa ära näha:) Olime käeulatuses, kuid tema meid ei märganud, eks ei osanud lihtsalt oodata.
Edasi suundusime juba finišisse, parkisime auto ja jäime ootele. Ja sealt ta tuligi! Isegi mitte ei hingeldanud, kuid näol oli suht tüdinud ilme küll;)

Hiljem kirjeldas, et maanteesõit meeldib talle ikka rohkem. Pidevalt olla seekord mingi ikaldus mäkketõusudega, kus saab hea hoo üles ja siis jääb kitsal rajal koperdama kellegi sappa, kes “ratast kaenlas mäkke tassib”. Et ei saanud sõita nii nagu soovis ja ega ei julgenud ka pingutada, kuna esimene kord ju ikkagi maastikul massides sõita... Lisaks oma pere mutid olid muudkui sõnu peale lugenud, et paps end surnuks ei pongestaks.

Tagantjärele ei olnud rahul, et oleks ju palju kiiremini võinud distantsi läbida.
Üle lenksu käis ka. Keegi ta ees oli kukkunud ja ei saanud õigel ajal pidama, lendas pea ees mutta. Käsi oli lõhki, kuid see seik vähemalt lõi tal silma särama:)

Ehh jah, iss on meie peres see poisike:) Aga ütlemata lahe mu meelest. Mina iga kell nõus toetama ja kisakooriks/auto liigutajaks käima.

Mõni vananedes hakkab jooma, mõni teleka ees kõhutama, mõni 20-aastseid tibisid põrutama – meie oma läks “lolliks” sportides.

Ma parem sellest teile ei räägigi kuidas ta mägedes suuskamas käib ja vaid musti radu laskumiseks kasutab ning vahelduseks ka luid murrab ja äsja kipsist vabanenult suusamaratonile liipab...

Veri + vampiirid = kino

Möödunud nädalal sain taaskord kinnitust oma foobiale. Pean seda veidi lahti seletama (olen seda küll ka varem teinud, kuid uutele lugejatele järgneva sissejuhatuseks), kuna ega see kuidagi loogiline ole. Endalgi keeruline seda mõista:)
Nimelt kardan ma vampiire. Ei, ma kohe üldse ei usu, et nad eksisteeriksid. Ja nt nahkhiirtega probleeme ei ole... Tean-tean, jabur kiiks.

Lapsena oli perioode, kus hoidsin risti padja all. Olin kuulnud, et vampiirile risti näidates pidi temast lahti saama. Samal põhjusel mingil teisel perioodil oli padja all peegel. Kolmas ja kõige absurdsem “kaitsevahend” oli puust voolitud nui, millega tuli vampiirile otse südamesse äsada.

Terve oma teadliku elu (siiani) olen maganud nii, et teki serv katab kaela. Kui teki kaelani sikutamiseks on liialt palav, on kaelal vähemalt üks juuksesalk. Kõik selleks, et siis tunnen kui vampiir (keda ei ole olemaski) tahab kaela kallal maiustama hakata ja juuksed/teki kõrvale lükkab.
Ühesõnaga on kael minu hell koht. Samas õelal kombel on kael minu jaoks kukla kõrval vist kõige tundlikum ja tuleb tunnistada, et vist ka üks erogeensemaid piirkondi kehal. Tänu oma vampiirihirmule aga ei suuda oma kaela eriti kellegi meeldevalda usaldada, ikka on mingi kramplik kaitse sees. Ehk siis kui usaldavalt oma kaela kellegi puudutuse all välja sirutan, on see suurim usalduse märk minu poolt üldse. Mille kallal on vahel enda arust nalja tehtud ja minu paranoiat teades hambad kaela löödud. Ütleme nii, et sellist hüsteerilist ja tigedat mind ei ole vaja välja meelitada, kui õhtu veetmise eesmärgiks ei ole pisaraisse uppuvat tütarlast lohutada. Tõepoolest, see ei ole naljakas, täiesti tõsine (kuigi ülimalt loll) foobia.

Vampiirid imevad ju verd, eksole. Seetõttu kardan ma ka verd. Vere “imemist” just. Võin südamerahus vaadata verd lahmavaid haavu, jälgida lahtilõigatud kõhu opereerimist, näha kuidas filmides kehaosad küljest lendavad, ärarebenenud jäsemetest pulseerivat verd pritsib vmt koledat. Samuti lõiguvad telekas üksteist nugadega, lasevad kuule kõhtu... Ei avalda mõju. Aga vot veri süstlas või voolikus... ja minul pilt taskus:)
Kusjuures oma hirmuga võitlemiseks olin aastaid doonor. Heitsin aga rõõmsalt pikali, palusin verd võtval õel ja teistel ruumis viibijatel endaga pidevalt lobiseda ja pumpasin veene üles. Nõel sisse, mokalaat kestab ja kotike täitub verega. Seda voolikut vaadata ei suuda siiski siiani. Peale protseduuri lõppu mitu katset püsti tõusta, mille tulemusel mind vist iga kord on viidud kõrvalruumi, antud omaette voodi ja jäetud edasi üritama. Nad on alati väga armsad ja käivad minuga lobisemas ning poole tunni kuni tunni pärast saan jalad alla. See on täiesti veider, kuna pikali olles on tuju hea ja nali lendab, nii kui püsti tõusen, läheb jalg alt.
Sama lugu on vereanalüüsidega – juba enne nõela torkamist küsin endale nuuskpiirituse kaltsu ja topsi vett valmis. Enamasti jääb pilt alles, kahjuks mitte alati:)

Usun et mõistate, et filme vampiiridest ei suuda ma vaadata. Ka naljakaid mitte. Küll aga on üheks minu ennastületavaks sooviks käia ära Dracula lossis Rumeenias. Jajaa, tean küll, et see pole päris, kuid need, kes juukseid kaelalt eemaldavad, matsutades kaela kallal maiustavad ja puuvaia südamesse ootavad, pole ju samuti päris. Ehk siis oleks see minu jaoks veel üks viis püüda oma foobiaga võidelda.
Et siis sellised lood mul vere ja vampiiridega.

Ja see oli alles sissejuhatus:) Asjast siis.
Nimelt oli möödunud nädalal taas filmirahvaga kohtumine. Alustasime suurel ekraanil lühifilmide vaatamisega. Mõne filmi pärast tuli aga film tänapäevastest vampiiridest. Kes mitte ei näksi kaelu vaid teevad töö ära nõelte ja voolikutega.
Kuidagi nii ehedalt oli see tehtud, et ma mitte lihtsalt ei saanud vaadata vaid tundsin kuidas läksin ise sinna sisse. Mille peale hakkas pilt eest ära minema... Istun rahva keskel keset väga pimedat saali ja kaalun variante, kuidas ära vajudes kõige vähem silma torgata. Ja kas ma ikka suudan end niimoodi sättida, et seelik viisakasse asendisse jääks (enamus ju mehed ümberringi). Samas ei taha ka teisi katkestada ja sundida neid tulesid põlema panema, et mind toibutama hakata. Ikka tõsised mured olid peas:D Lõpuks surusin pea põlvedele ja püüdsin vereringet veenda verd pähe tooma. Mingiks hetkeks lahkus pilt mu juurest, kuid vist lühikeseks ajaks, kuna keegi polnud midagi märganud ja mina olin ikka samas asendis. Kohutavalt rõve on see tagasi tulemine, keha läheb hetkega üleni märjaks ja kattub täiesti külma higiga. Vastavalt sellele, kuidas pilt selgineb, kaob ka niiskus nahapinnalt. Nagu imenduks tagasi. Ei oska seletada, kes teab, see teab. Igatahes on see tunne täiesti kohutav, kuid samas rõõmustav. Sest tähendab see ju selginemist.

Nonii, hakkab nagu parem ja piilun silmanurgast ekraanile. Viga! Kirsimahl voolab parasjagu himura vampiiri silma all läbi voolikute ning minu pilt kaob uuesti. Veel üks kord tagasi tulemist ja enam ma silmi ekraanile ei tõsta.
Järgmisi filme vaatan juba rahulikult edasi ja pole mingit tahtmist pead tooli alla pista.

Pärast filme suundume kitsamas ringis pubisse. Seal räägin oma elamusi seoses filmiga, misjärel Tanel tunnistab, et ta vaadanud jah misasja ma seal toolide all niiväga otsin... Nii et päris märkamatult mul see minestamise toimetamine ei õnnestunud.

Öövihmas sõidutab Heikki, üks filmi autoritest, mind kodu poole ja ei suuda kuidagi üle saada filmi mõjust mulle. Et on see nüüd hea või halb, ei oskavatki hinnangut anda. Et võib ju olla tegu lihtsalt juhusega, kuid võib ka olla, et filmidega suudetakse isegi enese teadmata mõjutada rohkem kui arvata võiks. Mina siiski olen veendumusel, et asi oli tehtud lihtsalt tõsiselt realistlikult. Ma küll ei saa/taha enamasti selliseid asju vaadata, kuid ma kindlasti ei minesta telekast/kinolinalt nähtu peale. Aga sinna läksin lihtsalt nii täielikult sisse.
Igatahes leppisime kokku, et teinekord vaatame seda nii, et seltskond on ümber, tuled põlevad ja ma võin iga kell pausinuppu vajutada:) Sest kindlasti tahaks ära näha, kui omad inimesed selle teinud on.

Palju lihtsam ja loogilisem oleks nt hiiri, ämblikke või madu-usse karta ja neid nähes karjudes jooksma pista. Hiiri ma aga lausa armastan, ämblikud transpordin alati turvalisemasse paika ning madusid vaatan imetlusega. Kui neist vampiiridest ka kuidagi lahti saaks. Neist, kelle olemasolu ma isegi mitte ei usu...

Nädalavahest mõni emotsioon

Hiljuti küsis A, kas saaksin talle abikäe ulatada. Temal kavas fotosessioon lapse 7. kuuseks saamise puhul ning keegi peaks tüdrukuga tegelema ajal kui emmet ilusaks tehakse.
Loomulikult, pole probleemi:)
Laupäeva varalõunal vedasin end Eesti Fotosse kohale. A istus meigitooli ning meie LL-iga uudistasime ringi.
Kui emme sätitud, algas sessioon. Minust sai järsku fotograafi assistent, kes vaheldumisi sättis last, lapse riideid, emme juukseid, kamandas emme põlvi ja aitas fotograafil mööblit ja lisandeid fotole sättida ning tausta vahetada. Lisame sinna lapse naerma ajamise üritamise, milleks oli vaja fotograafi selja taga (lapse pilgu suund), mängukaru käes, karelda, hüpelda, lollitada ja tõsist aeroobikat teha. Naha sain ikka korraliult märjaks:D Aga laps itsitas peale esialgset hämmeldust mõnuga. Ju siis lollitamine ja mõmmi hüplemine fotograafi pea kohal olid mõjusamad katkematult näkku sähvivast välklambist. Minu jaoks igatahes oli see sebimine ja pidev lidumine/sätitamine ütlemata mõnus. Tippelamuseks sai kõhuli põrandal roomamine (et mitte kaadrisse jääda) ja lambanahaga vooderdatud piknikukorvi, kus plika sees, paari sõrmega üleinimliku jõuga kaldes hoidmine. Ikka parema tulemuse nimel:)

Elamus missugune! Varsti näeme pilte kah:)
Ahjaa, lõpuks kärutas fotograaf mind ennast ka veel pildile, kuigi olin täiesti vales riietuses. Poseerisin siis kohmetult koos lapsega ning lõpetasime seeriaga, kus A-ga teine teiselt poolt plika põski musitame. Usun, et sai väga armas:)

Lõpetuseks sain aimu, et ega see emaks olemine ja nt üksi linnas liikumine kõige lihtsam ei olegi... Nimelt jäi A üles asjatama ning mina lapsega hakkasin õue minema. Laps ühel puusal, kott teisel õlal ning suur vanker lohinal järgi, pressisin end läbi kolmest sulguritega uksest ja tulin alla kahest trepist. Loomulikult on see võimalik, kuid kindlasti mitte mugav tegevus. Ma küll alati aitan vankritega emasid bussides ja uste vahel, kuid nüüdsest püüan igatahes veel rohem abikätt ulatada.

Peale kiiret kohvikutuuri kappasin selleõhtusele sünnipäevalapsele kingitust ostma, koju riideid vahetama ning juba oligi aeg all ootavasse “tõlda” istuda ja lasta end sünnipäevale sõidutada. Ütleme nii, et vahepeal väga hästi toimimist alustanud dieet lendas sel õhtul perenaise kokaoskuste toel vastu taevast. Aga sõpru oli taas vahva näha ning plaani sai võetud isegi üks väike Ruootsi-trip lähikuudel. Ehk näkkab meil ühise aja leidmisega:)

Pühapäeval helistas R, et läheks loomaaeda. Sinna olevat uus jääkaru toodud. “???” Mhmhh, on ta jah nii kursis iga uue ja vana isendiga... J Aga kuna ilm oli päikest täis ning minu viimane loomaaiakülastus päädis tunde väldanud paduvihmaga, siis miks ka mitte. Algselt oli küll plaan mõnel vabal päeval hoopis kalale minna, kuid seekord ei olnud aega nii vabalt käes ja piirdusime linnasisese lõbuga.
Mitteharjumuspäraselt sattusime nägema, kuidas üsna mitmes paigas käisid inisevad-vigisevad isasloomad emastel ninapidi sabas, selga ronimisest keeldumise korral järjekindlalt ruiates ja oma rahulolematust väljendades lolli järjekindlusega edasi üritades. Nt jääkaruhärra ronis lausa mööda seina üles ja päris hulludes nuuskis läbi võre emase lõhna, kes kõrvalpuuris õiglase und magas. Ikka tõsine elu käis selles vallas, polegi loomaaias varem sellist nalja näinud. Eks vaja vist järgmise kevad-talve tited hakkama panna.
Aga muidu olid loomad ja muud elukad nagu ikka. Kahjuks seebikas läbi klaasi ei tee maailma selgeimaid ülesvõtteid:

Ei ole plastmassist konn, täitsa päris

Maiustavad
Lebo klaasil

Poseerib ühtpidi...

...ja teistpidi

Teda pildistan vist alati:)

Hellõu!

See loom on tegelikult hiiiiiglasuur. Kraavi põhjast ulatus servani. Mul muidugi oli vaja teda katsuma minna

Kummaline asend magamiseks

Keelevääratused

Keelevääratuste edetabel (allikas: delfi.ee)

4000 internetikasutajat valisid USA endise presidendi George W. Bushi, California kuberneri Arnold Schwarzeneggeri ja endise kaitseministri Donald Rumsfeldi ingliskeelsete ebardlausete edetabeli etteotsa.

Bushile tõi AFP teatel edu lause: «Meie vaenlased on uuenduslikud ja leidlikud nagu meiegi. Nad ei loobu kunagi mõtlemast uute viiside peale meie riiki ja rahvast kahjustada nagu meiegi.»

Schwarzenegger aga ütles 2003. aasta valimiskampaania ajal: «Arvan, et homoabielu peaks olema mehe ja naise vahel.»

Edetabelis järgnesid neile:
3. Rumsfeld 2002. aasta veebruaris: «Teated, mille kohaselt midagi pole juhtunud, pakuvad mulle alati huvi, kuna teatavasti on olemas teadaolevad teadaolemised ehk asjad, mida me teame, et me teame. Me teame ka, et on olemas teadaolevad teadmatused; s.t. me teame, et on asju, mida me ei tea. Kuid on ka teadmata teadmatused: need, mida me ei tea, et me ei tea.»

4. Motospordikommentaator Murray Walker: «Juhtiv auto on täiesti unikaalne, välja arvatud selle taga olev auto, mis on sellega identne.»

5. Jalgpallikommentaator John Motson: «Teile, kes te vaatate mustvalget pilti - Spurs mängib kollases.»

6. Briti peaminister Gordon Brown juulis parlamendiliikmetele eelarvest rääkides: «Kogukulutused jätkavad tõusmist ning 2013-2014 jõutakse nullprotsendise tõusuni.»

7. USA ekspresident Bill Clinton 1998. aastal Monica Lewinsky kohta tunnistusi andes: «See sõltub sõna «on» tähendusest. Kui «on» tähendab «on ja pole kunagi olnud», on see üks asi; kui see tähendab «pole ühtegi», oli tegemist täiesti ausa avaldusega.»

8. Prantsuse jalgpallur Eric Cantona 1995. aastal: «Kajakad järgnevad traalerile, kuna nad arvavad, et sealt visatakse merre sardiine.»

9. Bush 2001. aasta juulis: «Ma tean, mida ma usun. Ma sõnastan ka edaspidi seda, mida ma usun ja mida ma usun - ma usun, et see, mida ma usun, on õige.»

10. Londoni linnapea Boris Johnson 2003. aastal Briti telesaates «Have I Got News for You»: «Ma ei suudaks teiega vähem mitte nõustuda.»

Tahtsite uudiseid? Saate...

Nonii, lubatud uudisest siis ka.
Enne seda, kui suundusin oma minipuhkusele Suoomemaale, sain kinnitust millelegi, millega olen salamisi arvestanud juba möödunud aasta lõpust.
Nimelt hakkan ma kolima. Pagendusse koduste rannakadakate vahele.
Koondamiste laine on jõudnud minuni. Kuna minu töötasu sõltub otseselt riigi rahakotist, ei jäta igasugused miinustega lisaeelarved meid siin puudutamata. Kaks rammusamat lainet on meil olnud, kolmas nüüd käsil ja seekord olen ka mina potis.

Ei ole seda varem blogis välja kiljuda tahtnud, kuna nii mõnedki lähedalseisvad isikud olid privaatselt veel teavitamata ja ei tahtnud et nad seda blogist loevad. Tahtsin neile ise otsa vaadates kinnitada, et ma ei hakka surema ja et tegelikult on minuga kõik ok. Kahju on see, et pigem on nii mõnigi teavitatu olnud uudise peale kohe-surema-hakkava näoga. Ei meeldi mulle viia inimestele uudiseid, mis neil ilme mustaks või silmad veekalkvele ajab…

Aga jah, oktoobrist olen vaba pliks ja hakkan kodinaid pakkima. 13a päälinnas elamist tuleb kastidesse mahutada ning koos võimsa lilleaia ning koduloomadega ää kolida. Kuu keskel tellin kaubiku ette ja minek.

Mul nimelt ei ole mingit mõtet siin kärbitud sissetulekutest 50-ne ja varsti lausa 40%-lise osa otsas korterit üürida. Eriti kui ma ei tea sedagi, kuhu oma jalakesed suunata võiks. Tõenäoliselt kuhu huvitav pakkumine tuleb, sinna suundun. Tallinnas ei hoia mind reaalselt midagi kinni, seega miks mitte. Kas kunagi enam päälinna tagasi kolin, pole aimugi.

Vot sellised on lood. Enamasti on tuju täiesti ok, käin laialt naeratava näoga endiselt edasi ja kepsutan rõõmsal meelel sügist nautides ringi. Vahel satub sekka ka halvemaid päevi, kus maa tundub must, taevas hall ja silmapiir hägune, lisandiks väike paanikapilv pea kohal. Eks see ole inimlik, kuid enamasti väikese muretsemise järel lükkan oma nöpsnina taas taeva poole, mõtlen silma särama ja lendlen edasi:)

Üldiselt olen ma väga paljudega võrreldes ikka väga heas seisus. Mul ei ole eluasemelaenu, millega laulatatud oleksin, mul ei ole laste näljaseid suid toita ega muud, mis seoks või ahistaks. Lisaks on mul suurepärane pere, kellega üksteise jaoks alati olemas oleme ning seega on mul koht kuhu suunduda ajani, mil edasi liigun. Kuskile…

Saares on küll mu pere, kuid hakkan väga igatsema oma sõpru/tuttavaid. Need eranditult kõik siinkandis. Ehk siis pere on mul küll saares, kuid elu on siin. Samuti on enamus koolitusi vmt, millega aega sisustada, pealinnas.
Aga noh, eks siis vahelduseks saab lihtsalt vähem kohtuda. Ega elu sellest seisma jää:)

Seetõttu ongi mul taaskord kalender väga tihedaks läinud. Vaja erinevate inimestega kohtuda, teadmata ajaks viimased näost-näkku tšätid teha, viimased kallistused kallistada. Tempo-tempo-tempo…

Aga kuna olen õppinud end püüdma igas asjas midagi head näha, siis usun, et iga lõpp on millegi algus. Võimalik, et mu unistuste töökoht jääks mul vastasel juhul märkamata. Võimalik, et kohtun mingi suure ja rasvase uue armastusega tänu kolimisele. Võimalik, et juhuse avanedes vahetan asupaika ja miks mitte kasvõi piiri taha. Kõik on võimalik:) Muidu ma võib-olla ei liigutaks oma mahlast taguotsa, eksole:)

Ahjaa, kui keegi kuskil kuuleb et keegi kedagi otsib ja mina vaimusilmas kangastun, siis pöörduge julgelt:)