kolmapäev, märts 13, 2019

Rekord

9 aastat sama mehega.
9 aastat truudust ilma mõttepojata, et võiks kuidagi teisiti.
Minu rekord!

Koju saabudes ootas mind kaetud pidulaud ja korralik veinivalik. Lisaks teadmine, et minust hoolitakse ja  minusugust frukti fännatakse. Täiesti mõistetav see minu 9 aastat püsivust :D

Mul on vedanud.

pühapäev, veebruar 24, 2019

Eesti 101

EV101
Täna hommikul oli nii lahe, kui mu 4- ja 6-aastased mind lippu masti heiskamast tulles teavitasid: "Emme, kas sa ikka tead, et kui päike hakkab loojuma, pead lipu alla laskma ja uuesti vimpli üles tõmbama?" Sähvakas käis kohe südamest läbi ja jään lootma, et muu elu ei neela nende tänast tunnetust ja teadvust vaid et nad jäävad nii mõndagi ka minu jaoks olulist väärtustama. Aegade lõpuni.
See läks lausa nii hinge, et suundusin FB-sse postitama :D Kes mind tunnevad, need teavad, et see on ikka haruldane, kui ma miskit seina viskan. Ju siis kõnetas.
Aga see selleks.

Igatahes. Nagu pidupäevale kohane, saime ka meie täna kingituse. Issi tuli oma järjekordselt tripilt tagasi. Noorem Poiss, kes muidu selline suht empaatiavõimetu tegelane, vaatas Vanameest õhates ja teatas, et tal nii hea meel, et saab jälle issit vaadata ja katsuda. No mida veel tahta, eksole :)

Mul natuke piinlik ka. Vanemal Poisil oli 3 soovi EV101-ks. Sinimustvalge jäätis, Pavlova tort ja kassidele pasteedist tehtud tort.
Ok, sinimustvalge jäätis on kapis ootel ja nii kui kratid tagasi tuppa suvatsevad tulla, hakkame nosima. Kassidele "tordiks" ettevalmistused tehtud. Aga vot Pavlova jääb täna ära. Kuidagi nii triiki end ammutanud nende pühadega, et mitte ei jaksa... Vaatan, ehk teen kolmapäeval. Siis esimene vabam õhtu ja aega mässata. Ja noh, töönädala keskpaika võib ju ka alati Pavlovaga tähistada :)


Nüüd õhtul, kui lippu vimpli vastu vahetamas käisime, tahtsid poisid kindlasti kaasa tulla. 4-ne tahtis pidulikult vimpli mastini kanda :D No ma ei saa ju neile sellist asja keelata või öelda, et ahh, mis te ikka tuleta, ei viitsi riietega mässata, vaadake aknast jne. Riided selga ja õue! Mõlemad said osa masti pikkusest langetada ja osa heisata. Vanamees lahti-ühendas ja ühendas ja mina sain vaid heldinult kõrval õhata :)

Peakski vist poisid tuppa ajama. Kahtlaselt vaikne on ümber maja. Tähendab see ainult üht - nad on ninapidi end soppa kaevanud ja tänased kaks masinatäit pesu pesemist asendub ilmselgelt kolmega... Olgu tänatud pesumasinatootjad! Oleks mul vaid kuivatamise ruumi nii palju kui vaja... Järgmine masin tuleb kuivatiga.

laupäev, veebruar 23, 2019

Pannkoogitort

Kui lapsed lastenurga valikust multikaid vahtima hakkavad, tekivad neil igasugused tänuväärsed ideed. Tänane idee näiteks oli, et teeks pannkoogitorti. Justnagu Pettson oma kass Findusele tegi.

Tänuväärsus seisneb selles, et ma pean kerge piinlikustundega tunnistama, et pole kunagi elus pannkoogitorti teinud. Pole olnud vajadust, ideed, soovi või mida iganes. Nüüd aga, kui poisid selle ideega lagedale tulid, sain ka mina oma lapselikku poolt avada ja nii me tänasel laupäevasel hommikul pannkoogitorti meisterdama hakkasime.

Kihte tegin hästi õhukesi ja 10. Vahele siis (igat 3 korda) särtsu mõttes kollase ploomi veidi hapukamat moosi + maasikamaitselist kreeka jogurtit + kohupiima-vahukoore segu. Kõige peale vahukoor ja suvel sügavkülmutatud metsamustikad ja Kassari saare vaarikad.

Ja no üllavalt hea asi sai :) Aru ma ei saa - inimene on 40 aastat siin ilmas elanud ja enda mäletamist mööda pannkoogitorti mitte valmistanud.
Olgu tänatud lapsed ja Pettson/Findus :)

neljapäev, veebruar 21, 2019

Kits heinaküünis


Tänasest saab riigikogu e-valida. Mina aga täiesti hädas. Ma EI TEA, keda valida!

Olen seda meelt, et valima peab. Pole veel kunagi valimata jätnud alates ajast, mil valimisealiseks sain. Olen siiani alati ühele erakonnale truuks jäänud. Nüüd aga… No ei ole seda tunnet, noh. Ei tea enam, mida või keda või mis või kuidas. Nuputan seda juba enam kui aasta ja no siiamaani pole välja nuputanud.

Ma ei ole mingi tohutu poliitikas pettuja ning protestija. Igal asjal mitu külge ja meie näeme vaid osa. Aga igatsen tugevamat sidet mõne kindla erakonna või kasvõi karismaatilise isikuga. Või siis kainest arutluskäigust lähtuva valiku tegemist. Ja no mitte ainus variant sel korral ei toimi, noh!

Fakt on see, et ma valin. Aga ma pelgan pärast kahetseda...
Arvan, et valin suhteliselt hiirekursori suva järgi. Nii piinlik kui see mulle ka tundub. Vaatan enam-vähem variandid ja siis lasen mingil seitsmendal meelel klikata. Sest mõistus ei soosi hetkel kedagi. Kahjuks.

kolmapäev, veebruar 20, 2019

5 sai 6


Haa, enam ma ei saagi öelda, et mu lapsed on 4- ja 5-aastased. On 4- ja 6-aastased. Ja see kõlab juba palju rahulikumalt kui sarisünnitaja.

Kuna ma lasteaeda ei tahtnud tüüpilist kommikotti viia (igav mu meelest), siis alustasin kell 6 hommikul Ananassi-Poisi meisterdamisega. Seal siis igal vardal nii soolast kui magusat. Nii kommi kui juustu kui soolaseid/magusaid vilju. Vahva tegelane sai ja mis peamine - sünnipäevalaps jäi enam kui rahule :)


Igatahes, 6 ta sai. Aasta veel ja hakkame kooliks valmistuma. Appikene... 2020 läheb esimene kooli ja 2021 teine...

Mida see värske 6-ne siis endast kujutab?
Hambaid on lahkunud 5. Praegu on puudu 3 ehk et näeb suht jabur välja oma mulguga :D 2 tagasikasvanut on eeskujulikud ja 6. logiseb. Ikka kiirustab kõigega, kaasa arvatud hammaste vahetamine.

Poiste pikkuse kõveral on ülemises kolmandikus, kaalukõveral alumises kolmandikus. Ausõna, ma toidan oma lapsi! See, et ta selline kõhnik on, on rabelemise tulemus, ma arvan. Vennaraas on ka hakanud pikkust viskama ja ka kõhneneb... Nad sellised pisipepud ja sihvakad. Mis teha. Vanem Poiss lausa peajalgne - ainult pea ja jäsemed. Torso olematu. Paar supikondi-laadset ribi sealt vast leiab.
Sööks ta muidugi ainult kommi, kui võimalik oleks, kuid õnneks usub siiamaani tervisliku toidu juttu ehk et tuleb süüa asju, mis kehale ja eelkõige ajule vajalikud. Sööb ka. Isegi juurikaid hindab.
Ei söö rosinaid ja säilitatud kirsse mille iganes sees (värskeid sööb). Ma ei sunni ka.

Tundlik. Tohutult tundlik! Jätab oma rabelemises pealiskaudse mulje, kuid tegelikult väga tundlik.
Kallistab lõputult kasse, uurib ja hindab loodust. Temaga on võimalik läbi rääkida, kuigi esmalt jätab mulje, et ajab alati oma õigust taga. Nii kui mängu tuleb asjalik ja põhjendatud seletus, on temaga võimalik läbi rääkida ja kokkuleppeid sõlmida. Noorem Poiss, kes esmapilgul suuresilmne nunnuke, on palju paindumatum. Kui talle ei sobi, siis räägi palju tahad - no ei painuta. Vanem Poiss aga kuulab, analüüsib ja järeldab. Mitte vanusest lähtuvalt - on alati selline olnud.

Loeb lõpuks ometi. Kummaline laps - enne hakkas lauseid kirjutama kui sõnu lugema. Väidab ise, et ei oska lugeda, kuid kui palun sõnu kokku lugeda, saab ilusasti ja eneselegi üllatunult aru.
Arvutamine on endiselt käkitegu. Juba poole-kuuesena liitis 100 piires, lahutas kümnete piires ja kõige kummalisemal kombel ka korrutas.... Ok, 4*7 jmt käib veel üle jõu (me pole ka õpetanud), kuid näiteks kui Noorem Poiss temalt küsib, et "Kui palju on kokku 3 ja 3 ja 3 ja 3?" (ehk samade numbrite kordus), siis vaatab hetkeks lakke ja vastab, et "See 4*3 ehk sama mis 2*6 ehk siis 12".
Üleüldse on tema jaoks sõrmede ja muude abivahendite kasutamine raske, vaatab üles, visualiseerib ja vastab. Joonistas kunagi mu palumise peale oma arvutuskäigud ka paberile ja siis sain aru, kuidas mõtleb:)

Huvialad on tal peale looduse ka universum ja inimese sisikond. Huvialad pole muutunud juba aastaid, seega kõlan nagu rikkis plaat. Aga tänaseks on küsimused läinud keerulisemaks. Ma ausõna ei oska vastata. Ja kuna Vanamees veab järjekordset reisiseltskonda mööda põhjalat ringi, siis kõlab mu ponnistustejärgne regulaarne vastus "Ootame kui issi tagasi on, tema oskab vastata".
Noh, küsimused on alates Antarktika eluolust kuni selleni, kui mitu keskmist inimest mahuks Maa tuuma sisse. Või mitu Maad mahuks Päikesesse? Tõstan käed ja annan alla.
Mulle tegelikult meeldib, et juba 5-sena oli tal selge, et  jääkarud elavad Arktikas ja pingviinid Antarktikas... Ehk et jääkarud ei söö pingviine ka suure näljaga.

Sisikond siis järgmine kirg sel lapsel. Sellest tulenevalt sai ka tema 6. sünnipäev temaatiliselt peetud. Kümmekond laps-külalist said meile lähimas ülivahvas raamatukogus peale tööpäeva lõppu korraliku koolituse ja muidugi mölluaja. Ürituse läbiviija oli end põhjalikult teemaga kurssi viinud ja suutis terve broneeritud aja ja pealekaubagi lapsi aktiivses tegevuses hoida. Ja laps-külalised olid vanuses 4-11, enamus 5-6! Olen ikka sügavalt impressitud, ei muud :)

Kui sünnipäevaks torti tellisin (pidasime Sõbrapäeval ehk päev peale õiget sündimise päeva), siis esitasin tordimeistrile väljakutse. Ütlesin, et tahan tordile südant. Aga mitte seda pepukujulist fiktsiooni vaid päris südant. Ja seda ma sain :D Uskumatu ikka, et ta selle valmis tegi! Võiks arvata, et tavaline küpsisetort ei näe selline välja, kuid võta näpust! 2-kilone tort + päriselust suurem süda :D



Mis siis veel. Ahjaa, kolmas "naine" juba "letis". Üks sai paar aastat tagasi kihlasõrmuse, teisega tehti kokkulepe abielluda ja kolmas on tänane suur lemmik. Teise kohta ütleb nii: "Tead, tegelikult ma tahan Johannaga abielluda, kuid Elisabeth ei tea seda veel!". Ja kolmandat näiteks trenni garderoobis nähes (kes on eelkooliealik ja meenutame nüüd seda "ta-on-ju-titekas"-iga, eksole) õhatakse valjuhäälselt: "Johanna, Sa meeldid mulle! Sa oled niiiiii ilus!". Ausõna, see aasta vanem pliks ei oska selle peale teha muud kui häbelikult edvistada :)

Õnneks on Vanem Poiss hakanud rahunema. Ehk siis ajuti paigal püsima. Meisterdama. Ja joonistama. Ei ole enam seda tohutut jooksmist. Täitsa püsib paigal ja keskendunult joonistab, meisterdab, kirjutab jne.

Njah, mina olen rahul :)

esmaspäev, veebruar 18, 2019

Tagasi

Uue aasta alguses oli mul plaanis kirjutada tervisest. Sellest, kui ideaalne kõik ikka on ja kui rahul ma olla võin.
Ja siis ma jäin haigeks. Oh sa püha jeerum küll, ma ei teadnudki, et nii halb võib olla!

Kusjuures, tegu ei olnud isegi millegi erakordsega - lihtsalt gripiga, mida sel aastal on vist juba iga kolmas (okei, liialdan, kuid siiski paljud) läbi põdenud.


Aga jah, ma pole ju harjunud haige olema. Seekord siis aga lõi palaviku kohe 39 lähistele ja alandajad ka ei mõjunud. Liikuda ei jaksanud. Nendega oleks nüüd veel toime tulnud, kuid kõige hullem oli valu. Lihastes ja luudes jooksis selline terav valu, nagu keegi üritaks seestpoolt sukanõelaga mind õmmelda. Luude seest ja pealt ja mõnest tailihasemast kohast ka. Öösiti oli enesehaletsus selle tõttu lausa nii suur, et võttis pisarad välja. Lihtsalt valutad ja nutad vaikselt. Enam sellist jama ei taha. Väga teistsugune kui tavapärane viirusesse haigestumine.

Kui palavik hakkas alla lõpuks minema (5.päeval) ja 37-38 vahele jäi, siis alles tekkisid nohu ja köha. Köha pole siiamaani mu juurest lahkunud. Arst käskis küll röntgenisse tulla, kuid vaatab natuke aega veel. Ei taha, ei viitsi, peidan pead liiva alla, jonnin.

Kui minul parem hakkas, jäid poisid. Neil startisid palavikud ikka 40 ümber, kuid õnneks põdesid nemad kuidagi kiiremini. Ca kokku 4 päeva ja pärast kui purikad. Vanamees sai ka miskise laksu, kuid temal oli temperatuur hoopis all, 35 ringis :D

Ühesõnaga, aasta algus on meil olnud kui üks suur laatsaret. Nüüdseks lõpuks enam-vähem toibunud ja saab taas end energilisemalt tundma hakata. Isegi trenniskäigud on kuidagi väga kobad olnud – no ei ole ei jaksu, ei tasakaalu. Olen ikka hellake küll, kui päriselt haigestun :D Säh sulle eneseteadvust…

Mida vanemaks ma saan, seda enam ma oma tervise peale mõtlema hakkan. Kõlab tegelikult loogiliselt, kuigi ega ma siiani taha tunnistada, et vanus selleks päästikuks on. Enda arvates ju ikka veel nii noor :D Keskiga? Millal see veel tuleb? Kunagi kauges tulevikus, muhhahahhaaa :D

Vanus vist mõjutab. Ja vastutustunne järeltuleva põlve ees. Veel kümmekond aastat tagasi ei huvitanud mu tervis mind ikka kohe üldse. Nagunii kogu aeg terve ju. Kui on häda, ravime korda ja täie rauaga edasi.
Nüüd aga tekib mul iga aasta lõpus mitte isu teha aastast kokkuvõtet vaid lasta oma tervist põhjalikumalt kontrollida. Siis kulutan erinevaid uksi, lasen endale saatekirju vormistada ja annan kerge elevusega igasugu proove.

Tulemused olid seekord detsembris üllatavad. Sellest aga siis, kui jälle viitsimist kirjutada.

esmaspäev, detsember 31, 2018

Appikarje?

Ajast, mil Noorem Poiss (4a) oli sündinud ja jõudu kogus, on minu peas kedranud ohtlik mõte. Minu vanust (40) arvestades suht jama mõte.
Mõte veel ühest lapsest.

Kunagi unistasin neljast lapsest. Kus mu mõistus siis küll oli? Arusaadavalt jäi see aega, kui mul ei olnud ühtegi. Viimased aastad on aga olnud mõte 2-3.
Ok, kaks on juba käes. Peale oma ponnistusi tundub seegi ime, kuid tänaseks nii loomulik. Ja kuna need kaks on nii pagana hästi välja kukkunud, ketrab  kusagil kuklas ikka see idee kolmandast. Juba 3+ aastat.

Ma umbes äsja olen saanud magama hakata. Lapsed püsivad terved, on tublid, käivad lasteaias, mina saan rahulikult töösse süveneda, isegi hobide ja trennidega tegeleda. Kõik oleks justkui paigas. Misasja see keha siis karjub? Milleks seda mugavusse jäämist ometi pea peale pöörata? Veel 41+ vanuses kõike taas läbi elada? Rase olemine? Sünnitamine??????? Veritsevad põrguvalulikud nibud? Unetud ööd? Tatitõved ja haiguslehed esimestel töölenaasmisaastatel? Aga minu tõsiseltvõetavus? Kuhu see siis jääb? Miljoneid eurosid juhtida vajav eelarve või kaka tänane konsistents?

Ma tegelikult ei ole titeinimene. Nad on nunnud, kuid fännan neid lapsi, kellega saab verbaalselt ja mõlemapoolse arusaamisega suhelda. Argumenteerida. Õpetada, vaielda, suunata. Selgitada, aina selgitada.

Miski aga kisab, et kui ma ei proovi, siis võin kahetseda. Nüüd siin haarangi justkui viimasest õlekõrrest ja kirjutan selle endast välja. Ehk leiab keegi mõtet maha laita või siis loen enda kirjutist üle ja see hirmutab kõhu korralikult lahti... Kuidagi väga piiri peal see teema. Varsti ma neid mõttemänge endale enam lubada ei saa, vanus lendab selga. Ja no "õnneks" ei ole rasestumine selles vanuses enam käkitegu. Arvestades, et esimest last sain ma 12 aastat enne pärissünnituseni jõudmist, siis mis mind arvama paneb, et kolmas tuleks ludinal? Kas tõesti see, et teine pojanaaskel pesastus mu kõhus siis, kui esmasündinu oli 8 kuud vana? Kas ikka mitu korda saaks nii ludinal minna, eriti kui enne on olnud 12 aastat üks igavene kadalipp ja pisarajoru?

Või on see hoopis paistma hakkava kliimaksi viimane appikarje? "Olen küll veel naine, ära kanna mind maha!"- karje mu kehalt mu mõistusele?
Võta nüüd kinni... Mitte ei oska tõlkida.

neljapäev, detsember 27, 2018

Mammograafia kui elamus


Juba pikemat aega olen mõelnud mammograafi külastamise peale.
Samas, kaebusi ei ole, vanusega sõeluuringusse ei kvalifitseeru ja no milleks sellisel juhul miskit säärast ette võtta?
Teisalt satun ikka ja jälle lugema, kuidas noor ema kas võitleb rinnavähiga või andis vähile alla... Igatsema jäid väikesed lapsed ja muu kurb jutt.

Tahaks enda lapsi ja teisi lähedasi sellest säästa.

Ei, mul ei ole ettekujutust, et mul võiks vähk olla. Ma pole väga seda tüüpi inimenegi. Paugun jamad välja, mitte ei kanna aastate kaupa endas, nagu väidetavalt olevat vähile soodne pinnas. Aga no kes teab.

Igatahes tahan ma teha endast oleneva, kui asi puudutab mu tervist ja ellujäämisvõimalusi. Jajaa, see tee võib katkeda suvalisel hetkel, kuid siis saan ma miskit vast mõjutada vähemalt elukindlustusega. Aga et olemas olla - selleks tahan teha endast oleneva.

Tähendab see siis muu hulgas ka tervise jälgimist. Emakakaelavähi uuringutele ma kvalifitseerun ja loomulikult lasen end ka testida. Geenidoonor olen samuti, et mu lapsed saaksid tulevikus võimalikult palju endale vajalikku taustainfot. Aga vot rinnavähi uuringutele ei kvalifitseeru.

Hirmutav on jälle kord lugeda, et oleks see või too väikeste laste ema varem oma rinnavähist teadnud, oleks saanud teda päästa... Noored naised järjest ja järjest... Hirm tuleb peale. Päriselt ka.

Mina siis seadsin sammud günekoloogi juurde ja teatasin, et mina ei taha kahetseda. Minul kaebusi ei ole, kuid ma tahan kindlustunnet. Saada mind mammosse. Õnneks sain ülinormaalse asti jutule :)

Oi ma olin seda peljanud! Olen kuulnud, et see põrguvalus ja toob lausa pisarad silma ja teine seal kõrval kinnitab, et pole nagu midagi.
Mina siin olen ikka ette kujutanud, et kui materjali jagub, on vähem valus, kui materjali vähe, siis vaja sinna plaatide vahele pigistamisprotsessi venitada tunduvalt põhjalikumalt ja siis ka valu.

Igatahes, peale paariaastast kahtlemist oma mitterohke materjali otsas ja kõhklemisi lasin enesele saatekirja teha.
Ja üheks ilusaks detsembrikuu päevaks enesele PERH-i aja välja rääkisin ("Olen Hiiumaalt ja iga päev Tallinna ei satu, kuid tulen sinna 14.12 ja kas ma palun saaksin siis ühtlasi ka mammosse?" "Jah, muidugi, me leiame Teile selle aja!").

Ma olen täiesti võlutud! Ma sain PERHis nii meeldiva teeninduse osaliseks igal sammul, et mul ei ole sõnu. Suundusin rohelisse blokki, kus oli ka kohvik ja sõin seal ajaviiteks lõunat. Super toit ja väga hea cappucino. Ruumid on 11 aastaga (viimati külastasin PERHi täiskasvanute maja aastal 2007, hiljem olen vaid laste poolel viibinud kummagi lapsega 1x) nii kõvasti arenenud, et mul ei ole sõnu! Roheline blokk oli päriselt ka roheline. Värvid ja taimed ja vulisevad veed ja puhtus ja...

Suundusin peale einestamist registratuuri 3. Radioloogia. Ehk siis röntgen, mammograaf ja kompuutertomograafia.
Korraliku maakana olin platsis tunnike enne oma aega. Mistõttu jõudsin näha, kui paljud inimesed selle üheainsama tunni sees vajasid enese röntgenpildistamist, kompuutertomograafiat koos kellaajalise kontrastaine joomisega kui ka mammograafi. Ehk siis veetsin tunnikese mammo ukse taga koos mitmekümne vahelduva naisega. Ja neid liigub seal ju iga tund ja iga päev ja.... Ikka metsik kogus. Ja enamasti pöördutakse mammosse kahtluse või sõeluuringu korras, minusuguseid isehakanuid väga ei tohiks olla. Ja noh, seal tooliderivil olin ma ka kõige noorem. Välimuse järgi.

Igatahes. Mammo ei olnud absoluutselt hull! Päriselt ka. Inimesed olid sõbralikud ja abivalmid. Said loomulikult kohe aru, et ma seal esimest korda ja toetasid igati. Kinnastatud tädi tõstis isegi tissid õigesse kohta, väänas mu õlad lõdvaks ja mis siis muud kui plaadid kokku ja pildistama. No ei olnud valus, noh! Ebamugav ainult. Imetanu teema vast - kude niiehknaa lõdvem kui noorel pringil tissil.

Nüüd siis ootan vastuseid. Usun, et mul on kõik okei, kuid olen enda üle hirmus uhke, et sellele ka kinnitust otsimas käisin.

esmaspäev, detsember 24, 2018

Sinimustvalge

Lehvib
Mulle on alati väga-väga-väga meeldinud eramajade hoovides lehvivad vimplid/viirud/lipud. Kuidagi see eestlaseks olemise rõhutamine ja et täna me saame oma sinimustvalget lehvitada. Lapsepõlves näiteks ei saanud, siis oli huvikoolis käies vaja õppida, millised lained need Eesti punalipul on ja millised Läti omal (oli vist Lätil ka lainetega?) Igatahes kõiki vennasvabariikide lippe ja pealinnasid ja kõike muud sai õpitud enne tantsutunni algust...

Igatahes olen ma alati mõelnud, et kui mul kunagi on oma maja, saab selle hoovis olema lipumast ja lehvima meie sinimustvalge. Alati vaadanud kerge nuuksatusega hoove, kus need lehvivad.

Kui 5 aastat tagasi intensiivselt maja otsima hakkasime, olin ma peaaegu soetamas maja, kus niipea poleks saanud sees elada, kuna vajas liiga palju tegemist. Aga selle maja juures olid kaks asja, mis mind nagu magnetiga tõmbasid - üks oli ilus ja tõeliselt ruumikas leso ning teine oli hoovil asuv lipumast.
Isegi see ei huvitanud mind pimestunut, et maja asus kõigi nelja tuule vallas ehk siis ka vaikse ilmaga oli hoovil korralik tuul. Aru ma ei saa, mis pööris seal "elas" aga mind, tuulepelgurit, võttis hoovil sirguv mast õnneks küll.

Tänaseks õnneks oli selle majaga liiga palju tööd vaja teha, nii et jäi ära. Oi ma kahetsesin seda masti taga aga noh, jõuab siis kunagi vast ka selleni. Lihtsalt prioriteedid on pidevalt oma võtnud.

Käesoleval aastal sai Eest Vabariik 100. Käesoleval aastal sai meie maja registriandmete järgi 100.
Käesoleval aastal mängis elu pika ootamise peale trumbid kätte ka lipumasti teemal ja nii saime kevadel masti püsti :) 8 meetrit säravvalget ilu ja igapäevaselt uhkelt lehviv vimpel seal otsas :)

Esimese heiskamise tegime piduliku. Vahuveiniga (lastele limonaad, mida nad juua ei suutnud, kuna liiga kibe nende harjumatute keelte jaoks) ja isegi kooki sõime masti all pidulikult :) Mõlemad poisid said osa maad ise vimplit üles tõmmata lootuses, et ehk salvestub kusagile mällu.
Lipupäevadel käime kambakesi siis lippu heiskamas. Isegi tugevas vihmasajus oleme seda teinud :D
Aga tunne on nii paganama hea!

Nii need unistused täituvad. Sammhaaval ja vahel soovitust kauem aega võttes, kuid reeglina nad siiski täituvad.

neljapäev, detsember 20, 2018

Nädal

Enne jõule kipuvad sageli tekkima hullumeelsed nädalad vist küll kõigil. Ega minagi erand ole.
Kuidagi liiga palju üritusi on vaja ära mahutada lühikesse perioodi ja nii see tempo üles kerib. Igal nädalalõpul erinevad jõulupeod pluss veel nädala sees ka.

Teismetega detsembrikuu nädal oli minul aga kodust-väljas-sahmimiste esirinnas.

Kõigepealt esmaspäev, mil tegelesin peale tööd koju jõudes lastele piduriiete valmissättimisega (kolmapäevaks) ja enesele kohvritäie riiete/aksessuaaride valimisega (neljapäevast pühapäevani). Muid päevi ei jäänud valikusse lihtsalt.

Teisipäeval peale tööd enda lapsed + veel üks poiss lasteaiast kaasa ja Vanema Poisi trenni. Trenn läbi, korraks koju. Õnneks Vanamees hetkel kodumaa pinnal ja sai lapsed koju jätta. Tunnike hiljem kihutasin enda trenni. Tagasi siis, kui lapsed voodis, üks oli uinunud, teine jõudis head-ööd-musi ärkvel lebades ära oodata.

Kolmapäeval tulin varem töölt, et jõuda kella 16-ks Noorema Poisi jõulupeole. Kell 17 algas samas Vanema Poisi jõulupidu. Siis lapsed koju ja hilinemisega jõudsin Naiskodukaitse õhtusele jõuluistumisele.
Koju tulin sealt 22+ paiku, kuna meile tuli ööbimisega külaline - Vanamehe vend.
Lobisemist oli palju ja oleks olnud veelgi enam, kuid kella 2 ajal tegin kahetsustundega otsuse siiski magama minna. Mehed otsustasid veel sauna minna :D

Neljapäeva hommikul sõitsin Tallinna. Päeval koolitus, õhtul järjekordne jõulupidu.

Reedel PERHis mammograaf (tuleb eraldi postitus) ja suund Pärnu poole.Seal oli meil emaga juba ammu aega tagasi planeeritud väike nädalalõpp argimelust väljas.
Esimesel õhtul valisime meelelahutuseks kino.

Laupäeval tiirutasime-tuuritasime mööda Pärnut. Osa aega jalgsi, et natuke jõulueelset (m)elu kaeda, kaugemad huvi pakkunud sihtkohad autoga. Paras tempo oli taga :D
Õhtul teatrisse. Kui Pärnus, siis ikka ka teatris - see kehtib mul nii ema kui sõbrannadega.
Lavastuseks valisime Irma ja Rudolfi uuslavastuse, Tammsaare "Elu ja armastus". Reemanni ja Nüganeni tütar on ikka täitsa mõlema nägu, nii lahe äratundmine oli :) Ja üllataval kombel kangastus mulle Avandit kuulates aeg-ajalt Hermaküla.... Njah. Aga teema kui selline ajab mind endiselt närvi :D Ma ei ole kunagi suutnud aktsepteerida kleepumist ja nartsuks olemist ja sellele ei ole vabanduseks ka noorus ja ettekujutus suurte tunnete najal lubatavusest. Ma olin kuidagi väga Rudolfi paadis. "Mina kui rikutud hing pean eemalduma sellest puhtast hingest, et teda mitte hävitada". Ja no see suurte tunnete küüsis hilisteismeline ei saa sellest aru. Surub end nartsuks. Aga see on vist minu probleem. Äkki ma lihtsalt ei ole nii suurteks tunneteks võimeline, mis lasevad end niimoodi maha suruda. Olen varemgi arvanud, et suhetes vastassooga olen liialt.... jahe. Ja egoistlik. Liialt Rudolf.
Igatahes tekitas lavastus ilmselgelt emotsioone, muidu ma sellest nii "pikalt" ei kirjutaks :D
Ja no pärast etendust (3h koos vaheajaga!!!) siis LimeLounge ja kokteilid. Õnneks ööbisime nii teatri lähedal, et kõikjale oli jala mõne minuti tee. Teatrisse jooksime detsembrikuus kingadega, kokteile mekkimast tagasi jalutasime tiira-taara karget ööd nautides :D Ema on mul õnneks nii eluterve ja nooruslik, et temaga saab igasugu pulli teha. Kui ma oleks ööklubi inimene, siis ta tuleks sinna ka kaasa, kindel see :D
Ahjaa, kokteilibaare hindan ma Apple Martini järgi. Tüüpiline ja popp kokteil, eksole. Aga vot enamus kohti ei oska seda selliselt valmistada, et mina keelt laksutaksin. Viin mulle ei maitse ja ma leian, et Apple Martini ei tohiks maitseda nagu viin õunaga, mida ta sisu poolest ju on. Minu jaoks on standardiks ees omaaaegne Vertigo katuseterrass, kus pakuti parimat Apple Martinit. Ja LimeLounges sain ma lõpuks ometi sarnast kvaliteeti! Seega kümmekond tugrikut sinna :)
Ja no teenindavad tüdrukud olid ikka üle prahi! Stiilsed, punahuulsed, viisakad, teravad ja naeratavad. Täpselt nii nagu üks viisakas lounge kliendile pakkuma peaks. Mina rahul nii teenindusega, erinevate kokteilidega kui ka ülimaitsva baklažaaniroaga, mida ma kindlasti ükspäev kopeerida üritan ;)

Nii, jõuame pühapäevani. Hommikusöök, viimased ostud, hüvastijätt ja suund sadama poole. Pühapäevane praam keset talve on tühi. 8 autot :D Ok, saarelt ära on tunduvalt rohkem, kuid saarele sõitis meid sel päevasel tunnil vaid 8 autot.
Koju. Poistekari musitatud ja muljed kuulatud. Nägu pähe, kleit selga, kulinad kõrva ja jälle teatrisse :D Seekord siis "Südames sündinud".
Ütleme nii, et ma ootasin vähem. Ma ootasin hirmutavamat.
Ma olin vägagi positiivselt üllatunud. Ma olin sihtgrupp. Mulle mõjus. Ikka kohe päriselt mõjus. Ja nii mõnedki korrad pidid veekalkvel silmad pisaraid "tagasi neelama". Mina olingi sihtgrupp...

Et siis selline nädal :)
Nüüd veel jõulumöll, aastavahe-hullus ja siis saab dieedile keskenduda ja trenni teha :D Nagu vist paljud :D :D :D