teisipäev, detsember 05, 2017

Kutsikad

Ühel ilusal hommikul avastasime, et akvaariumisse on tekkinud mõned uued tegelased. Kalakutsikad. Tänaseks tundub, et kolm osavamat on kaaselanike poolt puutumata jäänud ehk siis sebivad taimede vahel hoolega ringi.
Mis mind aga imestama paneb, on nende kasvamise kiirus! Veel mõni päev tagasi olid nad nii mikroskoopilised, et raske märgata, täna leian kolm vaevata üles. Kui neid on rohkem, käivad nad võsast väljas lihtsalt vahetustega.

Igatahes tohutult põnev jälgida :) Nii mõnedki isased on igapäevaselt hullunult pulmatantsuga ametis, seega mine tea mis siin veel saama hakkab :)
Mina aga veedan igal kodusoldud päeval vähemalt mõned head veerandtunnid akva ees istudes :) Hommikukohvi joomise kohaks on see mul nagunii saanud.

esmaspäev, detsember 04, 2017

Sticky thing Sid

Alati, kui ma kuhugi vedelevasse asendisse heidan (diivan nt), olen ma oma meesväega kaetud.
Vanamees ohjab ennast kõige enam, ta teab, et kui ta oma kaaluga mulle sülle poeks, ajaks ma suure kisa lahti, kuid teised neli ei hooli sest miskit. Nii ilmuvadki mind katma (sülle ega kaissu pole õiged sõnad, katma on kõige ehedam) üks kuni kaks poissi ja üks kuni kaks kassi. Variatsioonidega.

Kaeblesin Vanamehele, et vahel on tahtmine niisama ka lebotada, mitte pidevalt kellelegi asemeks olla ja tema siis teatas, et olen ju meie peret kokku liitev asi (asi???). Selline sticky thing. Ja lõppu lisati armastusväärselt: "Noh, nagu see Jääaja Sid" ....
Oehhh.... Sinna me siis jõuamegi peale kolme aastat abielu, kahte last ja ligi kaheksat kooseluaastat. Sticky Thing Sid... :D

teisipäev, november 28, 2017

Soovid jõuluvanale


Vanemal Poisil (4a) on soovid selged ja konkreetsed, väga vurinal öötuttu minnes ette kantud: "Mina tahaksin jõuluvanalt kolme asja: spinner, kuldmünt (?) ja teleskoop (???)"

Spinnerist saan aru, seda pole ma seni võimaldanud massihulluse pärast ja tahan näha, kas soov püsib, enne kui nimet vidinat mõeldavaks pean. Juba mitu kuud soov õhus olnud, seega saan vist pidavaks lugeda, kuid kuldmünt ja teleskoop?
Käib mulle küll aeg-ajalt Saturni ja Saturni rõngaid joonistamas/esitlemas (???), kuid ikkagi - teleskoop?

pühapäev, november 26, 2017

Plintsess

Aga minu väike kolmene on veendunud, et mina olen printsess! Vot sulle säh siis nüüd! Peagi neljakümnene ja kaks last sünnitanud, kuid ikkagi printsess :) Tänapäevane selline :)

Aga on ikka jube armas kuulda küll, kui sulle mitu korda päevas teatatakse, et "Emme, sina oled minu plintsess ja mina olen sinu lüütel!"

pühapäev, november 19, 2017

Järgmine viis lolliks minna



Aga jah. Mõte on juba ammu-ammu-ammu. Aga teostuseni pole seni jõudnud, kaine mõistus on vahele trüginud. Mingil hetkel aga see kaine mõistus on meist vist lahutanud ja täna sai akva peale pikki uurimisi ja üksjaguseid ettevalmistusi sisse seatud...  
 
Tulemuseks oleme täna perekondlikult veetnud õhtu akva ees põrandal istudes (kalal ei ole mannaterahaigus, on surnud pikslid telefoniga läbi vee ja klaasi liikuvaid olevusi pildistades). Aga zen on ikka küll - muudkui istud ja vahid... ja vahid... ja vahid... Tea kas nüüd hakkab elu mööda voolama? Neeee.... :) Mitu hullu plaani veel peas küpsemas ;)

teisipäev, november 14, 2017

Raamatukogust

Iga mõne nädala tagant on mul ikka raamatukokku asja ning kui poisid samal ajal minu kantseldada, ajastan raamatukogukülastuse sellisele hetkele, mil nemad kaasas. Neile on see justkui mingisugune preemia, et saavad kaasa tulla ja ise valida :)
Oi kuis tahaks, et see nii ka jääb, kuid mnjaa..... tänapäev ja nutimaailma tulevikurõõmud...

Igatahes praegu on neil juba raamatukokku minnes alati kindlad soovid, mida siis raamatukogutädilt kindla tooniga küsima minnakse. Kolmene tahab alati dinosaurustega raamatuid ja neljane inimese keha puudutavaid. Dinosaurused sobivad igast asendist (realistlikud, mitte multikalikud), neljane on aga kriitilisem. Teda huvitavad kindlad valdkonnad. Vahel luustik, vahel siseelundid, kuid lemmikuks on ikka olnud veresoonkond ja südame funktsioneerimine.

Igatahes on jube naljakas vaadata rõõmustavaid raamatukogutöötajaid poistele sobivad teoseid välja otsimas ja arutlemas, milline seekord sobiks. Olgu öeldud, et kumbki neist ei loe :D Neljane natukene veerib, kuid see pole piisav :D Aga kui on kindlad soovid, tuleb neist lähtuda.
Ja siis see emme seal kõrval võtab kahtlaselt kerget õhtul-teki-all-lugemist a la "Minu"-sari vmt.

Tegelikult on lihtsalt vahva, et maailma avastavad. Olgu see siis eksisteeriv või väljasurnud. Mõnede aastate pärast ei viitsi nad tõenäoliselt miskit peale lolluste õppida, ammutagu siis nüüdki natuke...

pühapäev, november 12, 2017

Uppuja päästmine...

Saaremaal spaas.
Vedeleme emaga pägalikke valvates lastebasseinis, kui meie poole pöörduvad kaks murelikku tütarlast teatega, et mullivannis on üks poiss juba pikka aega vee all ja ei liiguta...
Pilk mullivanni poole kinnitab, et pole kedagi näha jah. Veidi kõhkleval sammul astume viidatud suunas ja näeme vee alt paistmas selga. Inimene kõhuli vee all.

Ema eest ei mäleta detailselt kirjeldada, kuid minul käisid nende sekundite jooksul mitmed-mitmed mõtted peast läbi: "Veest välja ja elustama! Kaua ta siin olnud on? Olen elustamist korduvalt õppinud, küll ma hakkama saan. Pean saama. See nüüd ongi see hetk"; "Siin oli üks lühikestes pükstes ja T-särgis heas vormis mees asjatamas - ilmselt töötaja ja väljaõppega. Tuleb kohale kutsuda"; "Keegi peab jooksma kiirabisse helistama, kuni ma elustan".

Igatahes niipea, kui nägime, et inimene vee all tõesti ei liiguta, hüppasime mõlemad karmauhh vanni ja lõime mõlemad oma pikad küüned poisile keresse. Siis ei hooli, kust krabad ja keha vee alt välja tõmmates on raske. Ja libe. Sikutasime poisi pinnale ja keerasime selili.

Oleksite te seda poisi nägu näinud!!! Selline ehmatus, et anna aga olla. No mida sa ikka mitte-ehmud, kui kaks tädi su järsku pinnale rebivad!
Ta tegi hinge kinnihoidmise harjutusi... Pikalt tegi, asjalik poiss. Aga no halloo, sellises kohas ja ilma turvajateta, kes hulle mutte eemal hoiaksid :D

Aga samas oleks ju ka meil olnud imelik mitte rebima minna ja vaadata, kaua ta seal liikumatult mullitava vee all lebab. Võimaliku terviserikkega, eksole. Vaatame ja ootame, ehk hakkab liigutama? Olukorras, kus iga sekund võib olla määrav?

Igatahes terve ülejäänud päeva olime emaga nagu kohtlased, kui üks meist äkki ootamatult laginal naerma hakkas. Kui päevane väga ehmunud noormehe nägu meelde tuli :D
Ja no siiamaani ajab irvitama :D Poiss teeb kestvuskatseid ja mutid löövad küüned ribide vahele :D

esmaspäev, november 06, 2017

Porgand ämblikuga

pilt

Mulle niiväga meeldib, et pojanaasklid on külge võtnud meie kombe elusloodust austada ja kellelegi mitte liiga teha (kui see ei ole just olelusvõitlus a la hammustav parm, verd imev sääsk, jõletisest haigusi levitav puuk vmt).

Putukate sattumine tuppa on maal elades teatavasti äärmiselt loogiline - maja keset hoovi, hoov keset metsa ja loomulikult sissepääs esimesel korrusel, eksole. Augustikuised rohutirtsudki toas on pigem reegel kui erand, muust elusloodusest rääkimata.

Nii nad siis käivad putukaid õue aitamas, et need toas viga ei saaks. Sumisevaid-nõelavaid tegelasi me neil veel püüda ei luba - need toimetame ise välja, poiste asi on märku anda, et keegi vajab abi.

Täna avastas neljane tegelane õhtustele pesuprotseduuridele suundudes toast nn õnneämbliku. Selle hiiglapikkade õrnade jalgadega tegelase. Ise porgandpaljas. Poiss. Ämblik muidugi ka.
Hakkas siis hoolega ämblikku endale käte peale suunama ja kui see õnnestus, toimetas raamaturiiuli alla teise... Õues ju nii hapra ämmelga jaoks külm ja äkki tahab raamaturiiuli taha talveunne minna...

Igatahes tohutult südantsoojendav oli vaadata, kuidas see kõhna paljas tegelane suunab oma käele ämblikku, kelle jalgade siruulatus on tema käsivarre laiusest tunduvalt suurem ja transpordib teda hellalt turvalisse kohta... Oma pikkade kõhnade jäsemetega olid nad servast sarnasedki :D

Aga jah, süda läks kohe soojaks - ikka kohe täitsa meie laps :)

pühapäev, november 05, 2017

Loogika ja ökomutlus (?)

Saatsin Vanamehele enne tema kojutulekut sõnumi, et õli hakkab otsa saama.
Tuleb siis koju ja õnneks ei ole õli unustanud. Kohe üldse mitte unustanud, kuna tuli mitte ühe ega ka mitte kahe, vaid lausa 15 pudeli õliga... Et jagub tükiks ajaks...

Okei, tegelikult oli asi selles, et oli kampaaniahinnaga müügis ja kuna meil kasutatavat õli iganädalastes kampaaniates ei leia (jube harva, kui üldse, on neid hea hinnaga saada ja tavahind teistest kordades kallim), siis võttis kohe varuga.
Meil nimelt see kiiks, et ei suuda enam enamlevinud õlisid kasutada - kohe maitses tunda. Maitsemeeled on harjunud oliivõliga (salatites esimene külmpress ja praadimisel oliivijääkõli) ja oleme küll vahel püüdnud proovida uuesti rapsiõli vmt, kuid no ei lähe enam... Ei tohiks ju maitsevahet olla, kuid vat on. Sama teema, et enam ei oska mõeldagi, et võiks poest margariini võileivale osta - ikka ja ainult päris või.

Kõlan endale täiesti snoobina selliseid lauseid pildudes, kuid toit on asi, mis meie peres püha. Ma ei tea ega hooli midagi riidemoest, trenditoonidest ega sisustussuundadest (tarbin ja soetan kõike vaid sellest lähtuvalt, mis endale hetkel meeldib ja võimalik on), kuid see, mida ma endale ja perele keresse sisse ajan, peab olema minu parema äranägemise järgi täisväärtuslik. Nt kanamunad vabapidamisel kanadelt Kõpust, osa liha metsast ja naabertaludest, kala kohalikelt püüdjatelt, aed-puu-juurvili-mesi erinevatest majapidamistest kahelt suursaarelt jne jne jne. Isegi piima-juustu-jogurtit saab naabrite juurest. Lõputu hoidistamine-kuivatamine-külmutamine suvel-sügisel, et talvel oleks mõnus võtta.
Isver, ma kõlan nagu mingi hull ökomutt! Ei ole tegelikult, Selveri ostukorv on ikka ka täiesti arvestatav :D Lihtsalt kui puhas/puhtam kraam nii käeulatuses on, siis miks mitte seda eelistada :)

Aga jah, õlide juurde tagasi tulles - eks ma siis nuputasin ja paigutasin neid varusid :D Aga see on kuidagi nii meieperelik :) Ma ei tea, kas teistes peredes ka, kuid meil juhtub küll pidevalt selliseid minu loogikale vastanduvaid olukordi :)

kolmapäev, november 01, 2017

Perekont

Meie 4-aastase imeline joonistamisanne :D

Siin siis nägemus meie perest.
Väikevend on soditud näoga, endal tal puuduvad käed. Issi on kõige suurem ja kõige ülemisel kohal, emme on parajalt paks.
Millegipärast padurohelised???
Igatahes sellised me siis oleme.