reede, august 23, 2019

Balti kett 30


Rääkisin mõned päevad tagasi lastele 30 aasta tagusest Balti ketist. Näitasime kaadreid kätest hoidvatest inimestest ja kirjeldasime, kuidas 2 miljonit inimest ligi 700km läbi kolme riigi koostööd tegid ja näitasid, et nad armastavad oma kodumaad ja tahavad olla vabad.

5-ne võttis suht ükskõikselt, 6-ne esitas palju täpsustavaid küsimusi ja oli näha, kuidas aju ragises minu emotsionaalselt räägitut analüüsides. Paar hetke hiljem soovis joonistada. Ja joonistas enda nägemuse sellest, kuidas 3 väikest riiki kunagi Venemaa musta taeva alla mattusid... Ja siis vabaks võitlesid. Ma olin ja olen veel nüüdki natuke vapustatud... Ma ei rääkinud midagi tumedast taevast (mul oli ilus lapsepõlv), see on tema nägemus. Leedu lipu värvide järjekorra kohta küsis veidi nõu, ülejäänuga sai ise hakkama.

Aga jah, see suur Venemaa ja need pisikesed Baltimaade lipud... Nr 3 kokkuhoidvuse märgiks... Mustad plönnid meie tänaste lippude taga on kaugusse vajunud punalipud, mille versioone me omal ajal oma lippudeks lugema pidime.

Seevastu aga ei võta viiene õnneks muusikat ükskõikselt. "Älgake Baltimaad, älgake Baltimaad!" kõlab viimastel päevadel meie kodus suhteliselt sageli :D Kuuene poetab pisara, kui Ruja esituses "Eesti muld ja Eesti süda" mängima panen. Ütleb, et see lugu mõjub talle selliselt. Kuigi osasid väljendeid pean talle laulu kestel "tõlkima".

neljapäev, august 22, 2019

Hammastega abielu

Värske viiene peseb hambaid. Õpetame kõrval, et mitte ainult eest ja ära nüüd tagumisi unusta.
Tüüp vaatab stoilise rahuga peeglisse, keerutab pead nii- ja naapidi, volksutab oma pikkade ripsmetega suuri silmi (iseendale, peeglisse) ja teatab: "Kui ma abiellun, peavad mul esimesed hambad ilusad olema"

kolmapäev, august 21, 2019

Isemoodi aastapäev

Juba poolteist aastat olen ma olnud joovastuses oma lipumasti ja lipu masti heiskamise võimaluse üle. Igati pühalikult protseduuri ka läbi viinud.

Sel aastal aga, mil taasiseseisvumisest sai 28 aastat, olin ma lippu heisates veidi veidras olukorras:
Vaiksel nöörisahinal, pea kuklas ja keskendunud, kui avaneb masti kõrval asuva sauna uks. Uksel seisab paljas mees. "Tere hommikust!", "Tere hommikust". Kogu taandub turvalisse varju.

Külalised ärkasid. Neid oli nii palju, et kõik ei mahtunud majja, osad kolisime saunikuteks.
Selline pühalik vaatepilt siis.

Õhtul käis asi nagu kord ja kohus siiski. Üks poiss langetas lippu, teine tõmbas vimpli üles, Vanamees turvas nööri ja mina õpetasin kõrvalt.
Külalised olid tagasiteel mandrile.

Seik lihtsalt vajas kirjapildis salvestamist...

neljapäev, juuli 11, 2019

Siilid puhates

Koduaia lilled lehtlas, minu lemmikpaigas
Hakkasin puhkama. Mõnuga kohe. Vedelen poole päeva kaupa lehtlas ja lihtsalt olen. Ja no ikka kohe päriselt - lihtsalt olen :) Uskumatult mõnus tunne...

Ja siis tuleb mu Vanem Poiss (6a), istub mu puhkuseaegsetele hooldamata paljastele jalgadele oma õhukestes suvepükstes ja teatab: "Emme, su jalad on nii karvased! Torgivad läbi riiete lausa!!!"

Oehh seda naise rasket elu... Isegi puhata ei lasta! Nii kui siil jalal turritama hakkab, on meespere keskel ikka mõni, kes selle avastab ja tähelepanu pöörab :D

Loo moraal: Oled naine meestekarja keskel, pead seda olema detailideni. A-l-a-t-i-!

Ahjaa, hoovis on meil selgi aastal mitu siili (Erinaceus europaeus siiski) kodu sisse seadnud. Ükspäev hüppasin lausa õhku, kui kasvunoonest väljununa ühele peale oleksin astunud :)

pühapäev, mai 19, 2019

Kassimajandus ja Maine Coonide unistus

Kassid on meil tublid. Väga tublid.
Olles 10 aastat olnud täielikult korterikassid, hakkasid nad 5 aastat tagasi õueeluga tutvust tegema. Kui olid esimesed pikemad retked ja hommikul kohe kasse ukse taga ootamas ei olnud, sai ikka pisaraid valatud küll, kuid ilusti siiani tagasi tulnud :)

Karvik on 15,75 aastat vana ja Valge 11,5. Karvik on hakanud vanaks jääma, peale pikemat pikutamist kõnnib veidi kangelt, kuid see läheb mööda. Kergelt küüru hoiab ennast ka. Vana, noh.
Valge seevastu on ikka veel segane :D

Valge on suurt kasvu. Kõrge, pikk ja lihastes. Karvik on pealtnäha suur, kuid kui karvad alla siluda, siis pole kassi nagu ollagi.

Peale seda, kui nad hakkasid suure osa ajast õues olema, saime lahti kasside kakakastist toas ja ka karvade hulk on kordades väiksem. Kui meie oleme kodus, saavad nad olla toas nagu soovivad (küsivad ise tuppa ja õue ja meie neil nagu uksehoidjad / sisse-välja-sisse-välja), ööseks aga lähevad välja (ei viitsi neid pissile lasta öisel ajal) ja kui me kodust ära, on samuti väljas. Õue on neile ehitatud ka patjade/tekkidega seest vooderdatud kuut. Tavalise maakodu kassi kohta päris okei elamine neil, ma usun :)

Ainsana teevad mulle muret metsloomad. Koduloomad väga ei tee, kuna nt kui naabrite hundikoeral oli piire signaalita ja ta meie hoovis ringi tormamas käis, jõudis ta vahel koju tagasi küünega veritsevas ninas.
Metsloomadest aga meil siin lähedal ilves ja rebased. Hunt on kohatav kümnekonna kilomeetri kaugusel ja kuigi hundi territoorium on suur, ei taha ma uskuda, et ilma suure mureta ta inimasustuse juurde tuleks. Kuigi jah, meist edasi on kümnete kilomeetrite viisi mets-mets-raba-mets.
Küll aga on ilves käinud meie kandis hoovides. Ja no muidugi rebased.

Karvik on juba nii vana ja natuke kerest kange, et kui tema õigel ajal ei märka varitsevat ohtu, võib temaga jamaks minna küll :( Loodan siiski, et ta on piisavalt valvas. 5 aastat peale 10-aastast diivanikassi elu on ta siin ilusti toime tulnud, ehk tuleb ka edasi.
Valget aga oleme näinud rebaseid hoovil taga ajamas küll. Kipun kahtlustama, et kuna ta on nii ülisõbralik, siis ta mitte ei peletanud rebaseid vaid tahtis nendega mängima minna :D

Kui korteris elades olid Valgel põieliivaga probleemid, siis nüüd, kui saab palju liikuda ja lisaks meie poolt pakutavale ise toidupoolist õuest valida, on need teemad minevikku jäänud. Probleemide ajal ütles loomaarst kohe, et valgetel isastel kassidel toas elades see probleem sagedasem ja kui õues elaks, oleks parem. Ja näed, ongi :)

Kui Valge on rabelev ja suhtlev aktivist, siis Karvik on hüpnotiseeriv flegma, kes käitub strateegiliselt. Kui istud tema lemmiktugitoolis, siis jõllitab sind uinutava pilguga nii kaua, kuni järele annad ja ta endale sülle lubad. Kui süüa teed, tiirutab sul nii kaua jalus, kuni oled hullumas ja miskit lõpuks kasside kandikule poetad. Kui tahab tuppa saada ja me teda aknast ei näe, siis koputab. Varem hüppas lingile ja proovis avada, kuid raske puituks ja enam ei jaksa käppa ukse vahele surkides ust enda poole lahti tõmmata. Nüüd liigutab ukse küljes olevat nublakat, millega uks avatud asendisse fikseeritakse. Töötab koputi eest :)

Nüüd aga mure, et kassid nii vanad juba ja peame arvestama, et mingi aeg neid meil enam ei ole. Samas tahaks, et nad õpetaksid uued kassid välja - mis ja kuidas meie majapidamises käib.
Kuigi räägitakse, et kassid on individualistid, siis meie omad on sotsiaalsed. Kindlasti saavad ka üksi hakkama, kuid nad tõepoolest suhtlevad hoolega ja enamasti liiguvad ka koos. Seega järgmised võiksid ka kahekaupa olla. Ja et meie ei peaks neid koolitama, tahaksime selle töö oma kassidele jätta :D Mugavus.

Oleme uurinud ja puurinud ja meie metsaseid olusid ja seniseid kogemusi arvestades unistame nüüd meini kassidest (Maine Coon). Kõige suuremad kodukassid maailmas, hüüdnimega "õrn hiiglane". + täpselt need omadused, mida meile vaja :)
Kuna tõupuhtus pole meile oluline, siis hakkame mõne aasta jooksul vaatama tõenäoliselt ka krants-meine. Või noh, kes meile neist ette satuvad :) Ja kuna neid peaks olema 2 ja nad võiksid olla isased (suurus), siis kaks vennakest oleks ideaalne lahendus mu meelest...

Oehh, ma küll arvasin, et kui meie kassid üle Vikerkaaresilla lähevad, siis mõneks ajaks koduloomadega aamen, kuid ilma kassideta ei oska elu ette kujutada tegelikult. Eriti veel arvestades, kuidas poisid neid jumaldavad. Siuke nunnutamine ja kallistamine käib. Ja nali naljaks - nii tublid lapsed, et pole kasse siiamaani kordagi sülle sikutanud! Sabast ammugi mitte. Oleme öelnud, et kassil ei ole niimoodi mugav ja kui kass tahab sülle, siis ta tuleb ise, meie asi on valmis olla. Ja nii nad siis istuvad diivanil ja meelitavad kasse sülle. Hommikuti enne lasteaeda minekut meil multikaid ei näe/TV on üldse kinni võrdsuse huvides ja nii ongi hommikune vaatepilt pundar kassidest ja lastest diivanil ja mina seal keskel, kohvitass käes :)
Ehh, nunnu elu :)
Maine Coon, pilt Wikipediast

laupäev, mai 18, 2019

Lapsesuu

Emadepäeva pidu lasteaias. Noorem Poiss uurib kõigi kuuldes, miks tal väikest õde ei ole. Kokutan ja mökitan miskit ja selle peale tuleb konkreetse tooniga küsimus: "Aga miks sa teda siis ei sünnita?"

Loen telefonist uudiseid. Neljane istub kaissu ja uurib, mis vanamehe pilt see seal mööda läks. Ma ei saa kohe midagi aru, et mis vanamees. Kerib tagasi ja näitab: "See vanamees siin"
"Ah see või? See on Brad Pitt"
Lapse suust kuuled sa tõde...

Sõidan Vanema Poisiga autoga. Telefon heliseb, vastan valjuhääldi kaudu. Kõne lõppedes küsib me kuuene: "Kas sa rääkisid oma mehega?"
Eeeeee..... Nojahnoh. Sulle isa, mulle mees tõepoolest...

reede, mai 17, 2019

Juuste õhendamine

On inimesi, kes kasutavad tihendavaid tooteid juuste eest hoolitsemisel ja tõstvaid/toetavaid viimistlusvahendeid.
Ja siis on minusugused, kes juuksuris käies peavad laskma juukseid kõvasti õhemaks fileerida, et natukenegi mingit hoidmist tekitada.

Nüüdseks on ka Vanem Poiss sama teed läinud. Kui Nooremal Poisil on nunnud pehmed kergelt lokkis kiharad, siis Vanemal Poisil on tugev ja karm karv, mis aja jooksul ka sirgu läinud. Ja et tal ei oleks tõeline mikker peas, on meie juuksur ka tema kiharaid õhemaks hakanud fileerima. Muidu eriti suvisel ajal on lapsest nii kahju - selline villane parukas peas, et anna olla. Ja kuna issi on valmis last suveks ka siiliks ajama, siis selle vältimiseks tulebki poisile korralik õhuke soeng teha :)
Johansoni soeng pole kunagi mu lemmik olnud...

Tekkis vajadus kaevelda, kuna mu enda 1,5 kuud tagasi õhendatud soeng ei allu enam korraldustele ja juuksuriga kokku saan alles vist juunis! Parukas tõuseb aina kõrgemale ja kõrgemale, kuna karv kasvab alt juurde. Varsti Pugatšova valmis :D

neljapäev, mai 16, 2019

Põskkoopa põletikust

Inimene on sageli loll ja jonnakas. Näituseks mina.

Hingamisteede hädasid käib mul harva. Aga kui juba nt nohu kallale tuleb, siis suhteliselt kindlasti ronib ta edasi vasakusse põskkoopasse. Harjunud juba sellega ja oskan ennetada. Ja ravida.

Sel kevadel kujutasin ka ette, et saan sest mõne ajaga jagu. Kui aga nädala pärast hakkas vasak silm kergelt juba kinni paistetama ja ettepoole pead kallutades tundus justkui kivi oleks valusa kolksuga näo sisemistest sfääridest põsesarna ja hambajuurte suunas kukkunud, otsustasin arstile minna. Röntgen andis teada, et põletik ikka täitsa karm ja hakkab juba kergelt otsmikukoopasse varjutus tekkima. Pandi tugev doos antibiootikume peale.
Ütleme nii, et neljandaks päevaks hakkas valu vähenema ja kui neoonrohelist jama "liitrite" viisi väljuma hakkas, oli kergendus suur.

Siit siis väike note iseendale - ära kujuta kogu aeg ette, et saad ise hakkama. Vahel on palju lihtsam need hiiglaslikud tabletid alla neelata ja asi kiiresti korda saada. Ma pole ju mingi põhimõtteline tabletivastane ega midagi samuti.
Hoiatus tulevikuks on antud :)

reede, mai 10, 2019

Kärcheri usk süveneb


Hullumaja, kui mugav on inimeseloom. Ja kui reklaamisõltlik J

Ema ostis juba mitu aastat tagasi akende pesemiseks Kärcheri vastava aparaadi. Mina pidasin seda ilmselgeks mugavusliialduseks ja no mis häda mul neid aknaid vanaviisi nühkida. Noor inimene alles ja kodu nagunii igasugu tehnikat täis, pole seda juurde vaja (kusjuures, näiteks Kärcheri tolmuimejat, millega saab ka veranda puhtaks puhuda või esikust laste jalge alt tulnud lumesulamisvett imeda, pean ma asendamatuks).
Nii ma siis proovisin ema aknapesurit, kuid jäin ikka endale kindlaks. Lisaks ei ole mul akendel ei tänavatolmu ega heitgaaside mustust. Ainult puhtast loodusest tulenev.

Ükspäeva helistas naabrinaine (suure koeraga majapidamisest) ja jagas rõõmu oma uuest (jällegi Kärcheri) põrandapesumasinast. Kui imekiirelt koera järelt jooksvalt koristatud saab. Noh, mul koera pole, kuid mees ja lapsed suudavad sama välja anda. Aga tal ka mees ja laps samasuured sopastajad, seega tema vajadust hindan siiski suuremaks J Kuigi eks mul endalgi see mõte peast läbi lipsab aeg-ajalt. Seni aga ajan kodakondsete peale kisa lahti, kui keegi üritab välisjalatsiga esikust edasi tulla. Praegu veel kannatab või siis pole ma veel piisavalt „korralikuks“ kujunenud.

Nii. Nüüd siis jälle mõni aeg tagasi teatas naabrinaine, et ostis Kärcheri aknapesuri ja appi kui mugav ikka on ja ta kohe naudinguga peseb. Mina vaatasin oma aknaid, kus sees on laste käe- ja näojäljed, väljaspool kasside kõrgele sirutatud tuppaküsimise plärakad ja andsin alla. Soetasin ka pesuri. Enne muidugi jõudsin endale maha müüa idee sellega, et ka peeglid ja vannitoa plaadid saab sama masinaga jooksvalt korras hoida. Ja ilmuski koju järjekordne masin...
Aga no päriselt ka – on ikka mugav küll :D Pinnad puhtaks kiiresti, ilma võimlemiseta ja lausa säravad :D

Nüüd on tunne, et äkki peab millalgi siiski survepesuri ka Kärcheri vastu vahetama… Samas – vana ju toimib. Veel. Seega jõuab oodata küll.

Aga kui siin juba masin-koduabiliste kiitmiseks läks, siis tegelikult unistan hoopis asjalikust robottolmuimejast. Vot see on asi, millest ma tegelikult ka puudust tunnen. Aga valida on jube keeruline. Ja enne on ikka kõike muud vaja :)

kolmapäev, mai 08, 2019

Vägivald ja lapsesuu

Praegu ühiskonnas tõusetunud valusad teemad perevägivallast on ülimalt tänuväärt. Ehk leiab keegi neist teemadest arusaamist, julgust ja ka lahendusvõimalusi. Diskussioon käib ja see on ütlemata vajalik. Märgata, hoolida ja aidata.

Ma vihkan vägivalda. Kohe ikka väga tõsiselt. Kardan, et olen võimeline olema vägivallatseja vastu ka ise vägivaldne. Vahkvihas ja ennast kontrollimata. Kui liiga tehakse nõrgematele. Loodan aga, et ma ei pea kunagi selliste olukordadega kokku puutuma. See annab võimaluse uskuda, et inimesed on ehk siiski ilusad ja head.

Ma päriselt ka ei kujuta ette (senised eluaastad, kuna iial ei tea, millal olud võivad muutuda nii, et ma arugi ei saa), et ma võiksin olla perevägivalla ohver. Olen seda meelt, et üks löök või kasvõi üks sellekohane ähvardus ja meiega on kõik. Mulle ja minu lähedastele liiga ei tehta. 
Ema kasvatuse tulemusel („Saa alati ise hakkama“) ei ole ma senimaani sõltunud ühestki mehest. Seega ka sellega ei saa mind (vähemalt senimaani) enda küljes kinni hoida. Ei ole ma tõenäoliselt siis tundnud nii suurt armastust, mis sunniks mind uusi võimalusi andma ega ka sõltunud majanduslikult. 
Mina kui oma laste ema pean tagama selle, et ma kaitsen, toidan ja kasvatan oma järglased. 

Õnneks ei ole mul küll eriliselt põhjust nii uskuda, kuid olen siiski veendunud, et mehed oma nõrkuses võivad ühel päeval riista/vere/südame/mille iganes kutsele järgneda ja mina oma pesakonnaga üksi. Selle vastu olen ma end senised eluaastad kindlustada püüdnud ja jätkan samas vaimus. See, et täna ikka veel kannab mu lõvikutsikast Vanamees mind kätel, teeb mind õnnelikuks, kuid ei ole siiski veenev. Sest see on nii täna. Äkki ülehomme on teisiti? Äkki homme kõlab kutse, millele vastu seista ei suudeta? Teist inimest ei saa kontrollida (kui just vaimset vägivalda ei rakenda). Täna on nii, homme võib vabalt olla ka naa.
Ehk siis jah, ma ei loo illusioone. Elan tänases. Rõõmus ja rahul olen samuti täna. Homseid seisusid näen homme.

Nüüd aga tekkis ükspäev täiesti jabur lapsesuu olukord. Tänases infovoos perevägivalla teemade keskel.
Vanamees oli ära ja pidin lapsed trenni kaasa võtma. Taidlesid ilusasti kaasa, väga lahe oli silmanurgast jälgida :D Nii, trenn läbi. Mina, mu poisid ja treener jääme viimastena riietuma. Treener on kuulde-, kuid mitte nägemisulatuses. Korraga ütleb Noorem Poiss: „Emme, ma armastan sind nii väga“. Mina muidugi heldin ja kuulen, kuidas ka treener midagi armsusest sellel „OOOO“-toonil kommenteerib. Seejärel teatab laps, et „Ja ma ei taha kunagi, et sa haiget saaksid“ ????? „Aga kullake, miks ma peaksin haiget saama? Ma ei saa just väga sageli haiget“ „Noh, näiteks siis, kui sa ennast kapi vastu ära lööd ja haiget saad – ma ei taha seda! Sa oled mulle nii kallis!“ 
Kuulen, kuidas treeneri poolt ei tule ei liigutust ega hingetõmmetki. Hästi valitud ja aktuaalne ajastus lapsel :D

Imestan, et ma ju ei löö ennast kapi vastu ära, ma olen üsna mitte-koba. Laps jääb vait ja riietub südamerahus edasi.
No tõesti, ma isegi ei mäleta enam, millal ma end viimati kusagile vastu ära lõin ja haiget sain…

Kujutan nüüd ette, millised kahtlused võisid teise inimese peas kerida :D Eemalt vaadates musterperekond, aga.... Vanamees mul suur, tugev, kiilakas, kergelt habetunud, kurja pilguga, möirgava hääle ja jõhkra õlgade ümbermõõduga. Siuke võiks mind vastu kappe nagu köögirätti loopida küll.
Kust aga laps sellise teema üldse võttis? Kas ehk päeval lasteaias keegi sai haiget ja hakkas nutma ja talle meenus see suvalisel hetkel? Igatahes suutis ta sellega esineda täiesti täppi hetkel :D Suurema sumina sees poleks jutt kõlama saanud, kuid viimastena õhtuvaikuses oli see päris mõjuv :D Isegi mulle! Lausa nii väga, et viitsin seda üles kirjeldada.

Ahjaa, ekre (meelega väikeste tähtedega kirjutatud) juhtfiguurid ajavad mind oksele. Tegelikult marru, kuid kuna ma midagi ette võtta ei saa, siis öögin, kui nad järjekordse geniaalsusega pilti ronivad. Lihtsalt pidin selle endast välja ütlema.