laupäev, juuni 30, 2007

Veidi kinotamistest

Vahepeal pole üldse olnud viitsimist kinoelamustest kirjutada.
Ega enam ei mäletagi eriti mida vaadatud.
Mis meelde tulevad, saab paari sõnaga kirja panna. Räägin vaidneist, mis hetkel veel kinodes jooksmas.

Kariibi mere piraadid 3 (treiler siin) - minule isiklikult jättis sügavaima mulje 2.osa. 3.-ndat sai seetõttu pingsalt oodatud, kuid midagi jäi puudu. Ei olnud enam võimalik üllatada. Eks ta meelelahutus oli, kuid suurt ja sügavat emotsiooni ei pakkunud. Aga kindlasti ei kahetse et seda vaatasin:) Kahetseksin kui ei oleks vaadanud.

Shrek - no midagi pole öelda, see sarimultikas küll mitmekordsusest kehvemaks pole jäänud! Täpselt sama hea kui siiani! Seekord sai ikka korduvalt pisarateni naerdud. Eriti kui oled näinud kaht eelmist osa, kuna paljud naljad on algsel kujul olnud varasemates osades ja seetõttu ongi nali paremini mõistetav siis, kui varasem teadmine olemas. Aga super on ta igal juhul! Erinevad muinasjutud segatud ajalooga ja ka tänapäevaga... Tõsine mix! Tutvustust vaata siit.

28 nädalat hiljem - totaalne jama! Hindan õudukaid (mitte küll veriseid tobedusi, psühholoogilised on head!), kuid see polnud küll õudukas, täielik jaburdus. Kusjuures ise hirmsasti tahtsin seda vaatama minna, kuna sellele eelnev film (28 päeva hiljem) mulle väga meeldis. Eelmine oli piisavalt ootamatu sisuga ja hirmutas. Mees ärkab haiglas koomast ja avastab, et on ainus olend terves linnas. Vähemalt esmapilgul. Terve suur London seisab. Autor sama kes Trainspottingul ja The Beachil.

Miks aga igale asjale järg tehakse? Selle filmi järg oli jaburduste tipp. Tigedad raevuhaiguse käes kannatavad tüübid jooksid ringi ja närisid kõiki ja verd lendas ja kisa oli palju. Ühesõnaga jama. Ainult kaks asja olid seal filmis head ja ma mõtlen ikka et kohe VÄGA HEAD- filmimuusika oli igati üle prahi (loe: meeldis kohe väga ja kuulata saad seda siit - eriti heaks läheb lugu umbes poole peal) ja kaadrid hävituslennukitest olid suurepärased.

Mul ju teada nõrkus nende vastu - kasvõi kui meenutada lasteaeda ja aega kui tüdrukud tahtsid saada kes õpetajaks, kes arstitädiks, kes kasvatajaks ja kes emaks, siis mina tahtsin saada hävituslenduriks (mitte hävitada ei tahtnud, ikka selle vapustava masinaga lennata). Et jah, need võtted olid küll suurepäraselt tehtud! Aga see vere osa oli jama.

.....

Tahaks ka suuta selliseid fotosid teha... Interneedusest leitud pilt, autorit ei tea.

Sügav hämming


Milliste teenete eest antakse mõnele inimesele juhiload?

Sõidan mina Haabersti suurele ringristmikule. Teisel pool ringi olen sunnitud pidurile hüppama ja rooli paremale rebima. Jumal tänatud et minu kõrvalreas hetkel tühjus oli. Vastasel juhul oleks olnud karm autode kortsutamine, kuid vähemalt oleksin end päästnud laupkokkupõrkest. Justnimelt, oleksin ringil napilt laupa pannud.

Mismoodi on võimalik tulla Tallinna suurimale ringteele vastassuunas? Autos istusid kaks blondi näitsikut ja kui muidu ma juuksevärvis vahet ei tee, siis antud eksemplaride kohta kehtivad vist küll kõik blondiininaljad.

Kuidas saavad sellised inimesed juhilube??? Ok, tunnistan, et Tartus sõitsin ka ise ühesuunalisele teele, kuna ei märganud lopsakas lehestikus varjuvat märki, kuid esimeses hoovis keerasin ringi ja häbenesin enesel silmad peast.

Aga suurel ringteel vastassuunas sõita?
Ma siiamaani veel suhteliselt jahmunud...

neljapäev, juuni 28, 2007

.....


Vahel oled kõigest lihtsalt nii väsinud.

Eriti kui hetk tagasi on olnud tugevad emotsioonid, siis on tunne nagu tühjakspigistatud sidrunil...

Tahaks kuhugi muinasjutumaailma... Kuhugi, kuhu ei tule kaasa igapäevateemad. Selline Astrid Lindgreni raamatumaailm (lausa ükskõik milline) sobiks hästi. Piisavalt tegus, ent samas südantsoojendav...

Pagan, kraban hoopis oma kassi kaissu ja poen põhku. Kass, kus oled? Kogu aeg norskab mul siin voodi peal, 4 käppa taeva poole sirutatud või siis tatsub mu kõhul, kui ma midagi muud teha tahan, kuid kui mul tuleb tuju temaga miilustada, siis on kadunud. Tüüpiline isane!

Lõpuks see siis juhtus!


Nonii, asi, mida olen aastaid oodanud, on käima saanud.

Paganas, sära on kohe silmis ja tuju hea. Samas ikka väike hirm ka, et äkki suudan oma rahmeldamisega midagi ära rikkuda... Siis silu ja säti, et taas ree peale saada...

Täna oli sissejuhatav tund motokoolituses.
Ühe tuttava leidsin ka õpingukaaslaste seast:)
Samuti sain erisoodustuse osaliseks, mis hoiab mul raha, kuid eriti just suurel määral aega kokku!

Teooriatunde saab olema vähe, kuna liiklust pole ju vaja õppida (B-kat meie kursuse aluseks). Suhteliselt kohe saame ka platsil käima hakata. Plats saab olema kõige raskem, kuna seal õpid ratast valitsema. Liikluses ei saa ju midagi väga õppida, kui B-kat käes, siis liiklust ju tunned. Küll aga on vaja õppida korralikult ratta valitsemine selgeks, et end liikluses üldse kuidagimoodi tunda saaks. Võid ju autoga osata liigelda - mootorrattal on see ikka oluliselt teine.

Suurim rõhk teoorias tulebki ohutuse osas. Et kuidas teiste sõidukite vahel motikal hakkama saada ja terveks jääda.

Platsi hakkab õpetama suur ja karvane teksamees. Pikkade juustega karm vend. Ketid ja kõrvarõngad kuuluvad kah komplekti. Selline ürgne:D
Vaatas siis karvane mind pealaest jalatallani ja teatas: "Oh taevas, sina küll ratast püsti ja hargile tõsta ei suuda".
Ma talle teen "ei suuda"! Ta veel ei tea, et ma suudan kõike mida ma ette võtta tahan. Kavatsen talle tõestada kui väga ta eksib:)

Enne muidugi linna ei lasta kui platsil on näha, et ratast vabalt valitsed. Sama oluline on aga ka see, et jaksad vabalt, ratas käekõrval, jalutada ning et suudad maaslamavat ratast püsti vinnata ning ratast hargile tõmmata. Tean, et see pole väga lihtne, olen rattaid natuke näppinud ja sikutada üritanud. Aga ega ma siis kõikse suuremaga mässama hakka, ikka sellise mõistlikuga. Ja mõistlikuga saan hakkama. Kui vaja, tõstan trennis lihtsalt kangi intensiivsemalt. Küll ma hakkama saan!

teisipäev, juuni 26, 2007

Tantsimisest


Tantsimine on mingi imeliku juhuse tahtel mänginud mu elus suurt rolli. Tegelesin ikka mitme tantsutrenniga korraga, nii et rahvatantsus pidi juhendaja meelde tuletama, et ära aja selga nii sirgu! Võistlustantsus jällegi oli ju vaja... Aga mul oli alati vajadus olla oma rühma parim paar. Kõigis trennides. Vahel, kui koht käest hakkas libisema, oli see meeletuks motivaatoriks. Oli ju vaja taas esinumbriks saada:D

Küll aga on trennide roll olnud nii suur, et enam ei oska vabalt tantsida, alati kipud reegleid meenutama ja ei saa end lõdvaks lasta. Tegelikult kurb, kuna nii hea oleks lasta muusikal endast lihtsalt läbi voolata ja alluda keha soovitud liikumisele. Loodan siiski veel areneda... Vabanemise suunas...

Aga täna on nii südantsoojendav vaadata tantsupeolisi mööda linna proovidesse lippamas.

Meenuvad ajad, mil suurde ja kaugesse pealinna tantsupeole tulek oli aasta vaat et tippsündmuseks. Selle nimel sai hullupööra trenni tehtud, kuid muude trennide kõrvalt oli see kuidagi nagu olulisim.

Kuigi ma väga armastasin ka võistlustantsu ja sellest ajast on eredaim mälestus augustiputshi ajal Pärnu lähistel Kabli rannas treeninglaaris viibimine ja maantee ääres ammulisui Tallinna poole liikuvate soomusmasinate vahtimine (treeninglaager ere seepärast, et võistlustel ma kunagi oma klassis päris tippu ei jõudnud - 1x olin esikolmikus, see oli mu tipp kahjuks). Laagris seevastu sai end oimetuks tantsitud - õige tunnetuse saamiseks kästi trennides kasutada balletisussi moodi õhukesi jalatseid ja neil sõna otsese mõttes sai tallad alt tantsitud. Korduvalt. Seevastu võistlustel olid kontsad küll head asjad, kuid see jube litrite kleidile õmblemine..... Brr!!!

Samuti sai vahepeal koreograafiaga tegeletud. Jällegi hullumeelne trenn-trenn-trenn. Sellest ajast on enim meeles Tallinnas Kalevi mängude avamine. Mina olin "L" tähe üks fragmentidest:) Peale trennide ja mõnede esinemiste millegipärast sellest ajast suurt rohkem ei meenugi. Ju polnud nii emotsionaalne.

Küll aga on eredalt meeles tantsupeod.
Esimene 7-aastasena (1985) mudilasrühmas, teine 12-aastasena (1990) ja kolmas kord oli gümnaasiumis, 16-aastasena (1994). Viimasest korrast eredamalt meeles Tootsi-Teele tantsutrall. Nalja sai hirmsasti!

Oma vahva rühmaga pealinna sõit, ööbimised kusagil koolimajades, noorte omavaheline möll ja nali, suured supitelgid, jäätisesabad ja kaljatünnid. Pastlate sidumine, paksude rahvariiete kuumal suvepäeval selgaajamine... Pagan kui vahva aeg oli! Ja lõpuks päädis see kõik esinemisega, kus iga inimese koht mustris on oluline. Tunda end tükikesena millestki suurest...

Viimasest korrast on ka see mälestus, et mulle langes tõrviku kandmise au. Rongkäik algas alati kesklinnast, kuid tol korral ma alguse juures viibida ju ei saanud. Ootasin rongkäiku Kadriorus kohvikus. Mäletan, et sõin seal jäätist ja ootasin ja ootasin... Algus oli nimelt viibinud.

Kui siis rong Kadriorgu jõudis, oli minu kord tõrvikukandmine üle võtta ja suundusin sellega rongkäigu eesotsas Lauluväljakule. Väga vahva elamus, igatahes:)

Enam ei julge aga tantsimisega tegeleda. Mul nagu oleks mingi needus peal. Nii mu kõige pikaajalisem võistlustantsu partner kui ka kõige pikaajalisem rahvatantsu partner hukkusid liiklusõnnetustes. Üks on juhus, kaks juba korduvus...
Kunagi ei ole ma aga tantsupidu vaatamas käinud. Huvitav miks? Kas kuidagi imelik ja tühi oleks seda vaadata, ise teades mis tunne seal väljakul on? Ei teagi... Äkki peaks vaatama minema?
Vaatab...

esmaspäev, juuni 25, 2007

Jaaniväsimus


Elu ja tervisega tagasi.

Hmm, mis ma siis kosta oskan?

Meeldis, et kõik oli rahulik (popim sõna on vist tänapäeval chill). Sussutasime oma lihahunnikuid, kes tahtis, käis ujumas, kiusasime lapse-magama-panijaid, mängisime õhtu otsa koeraga, lobisesime lõputult ning istusime ja vaatasime lõkke erinevaid nägusid. Kuidagi hea ja rahulik oli olla.

Möödas on need ajad, mil jaan pidi mööduma tümpsu ja suure tralliga. Algselt suhtusin jaanikule minemisse kui kohustusse enese ees, kuid selline rahulik olemine mõjus mulle väga hästi. Vanaks hakkan vist jääma, ei taha enam rabelemist ja möllu. Tahan olla lihtsalt koos sõpradega. Sest nii on hea.

Mingi hetk tuli mõte minna Pühajärve äärde mingisugust armuallikat otsima, et sealt siis juua. Mulle jäigi arusaamatuks, et kas jooja langeb hullu armastuse kütkesse ja ei saa enam normaalselt elada (a la ahistaja sündroom) või siis muutub ta nii vastupandamatuks, et kõik tal sabas jooksevad suures armutuhinas? Probleem ju mõlemal juhul tõsine, või mis? Igal juhul ma lonksasin siis ka, eks näeb nüüd inimkatsete tulemusi:)

Ah, minu suhtumine armastusse on üldse nii jaburalt ebaromantiline, et ma ei tohiks üldse sõna võtta. Suu kinni siinkohal:)

Pisike taksi nimega Pip on väsimatu. Väääääsiiimatu! Kuidas on võimalik õhtu otsa palli taga ajada? Ja see kuidas ta kõrges rohus hüples, et palli leida, no see oli seletamatult lahe! Kõrvad lehvisid peas:)

Tagasiteel tabas mind tõsine hämmastus. Kesest Tartu-Tallinna maanteed jalutas hiiiiiiiglasuur siga. Sai kohe ka politseid teavitatud, kuid see oli nii müstiline vaatepilt. Tea kas teda taheti shashlõkiks teha ja sai õigel ajal pagema? Kuidagi hästi kurb tunne oli teda seal jalutamas näha...
Ei tohi sellele enam mõelda. Ei mõju hästi.

Pühapäeva õhtul siis oli preili M.-i sünnipäev. Oehh.... Mingi hetk oli lapsi nii palju, et ma ei oskagi neid loendada. Ja kui siis avastasin, et olen ainus, kellel pole põnni või kellel pole põnn teel, siis hakkas küll veidi imelik. Eks see vanus ole ju ümberkaudsetel juba sealmaal...

Aga üks asi sai mulle küll selgeks - suhestun lastega vaid siis, kui laps ise minuga kontakti otsib. Ise kipun tagasihoidlikuks jääma ja ei lähe pluti-pluti tegema. Kui aga laps ise suhtleb, suhtlen hea meelega:) Et vähemalt nii palju sain ma sel korral targemaks.
Raske see eneseavastuste tee...

Kuigi peale jaanikut oli menüüs vaid taimetoit, on mul siiski tõukjas tunne (usun, et see sõna on sobiv, kuna kui meenutada kooliaega, siis seal olid "usjas" ja "kaslane" jne... - seega siis tõukjas täitsa ok väljend:D). Tea kas peaks nüüd miskit peale sööma? Magu ju veninud ja nõuab oma...

reede, juuni 22, 2007

Jaan-jaan-jaan


Vahel kohe on nii, et midagi ei viitsi teha.

Natuke kahju ka sellest, et jaan sel aastal puhtal kujul nädalavahesse jääb. Kuigi tegelikult on see periood nagu iga teinegi, on kuidagi kujunenud nii, et jaani ajal õgitakse ja tarbitakse kõike rohkem. Pärast raske ja väljapuhkamata olemine.

Aga miskit pole teha. Eks homme hommikul taas masinale hääled sisse ja taaskord "vana hea armas" Tartu mnt rataste alla sättida. Ei, pärast seda käiku tuleb mõneks ajaks selle kandi suhtes küll paus tekitada - vaikselt juba üledoos kujunemas:)

Tegelikult küll Tartust mööda minek - Pangodi järve ääres ühel sõbral maja valmimisjärgus ja vaja ju liikusid teha:)
Ja tegelikult ma väga tahan sinna minna. Seal on äärmiselt ilus. Ja seltskond on tore. Lihtsalt täna on väsimus peal ja mõtlen et hoopis magaks selle nädalavahe maha. Aga tean et hullupööra hiljem kahetseksin.

Kuna homme võivad poed tühjad olla, tuli grilli- ja muu materjal täna ära osta. Jeerum mis poodides toimus... Alla pooletunnist kassasaba ette kujutada oli puhtakujuline lihtsameelsus.

Brrr!!!! Minu õudusunenägu. Aga hakkama sain, silmad piinast poolenisti veekalkvel, kuid üle elasin:)

Pühapäeval peaks viisakal ajal tagasi Tallinna jõudma, kuna preili M. saab 2-aastaseks. Oskas ikka õigel päeval siia maailma tulla!!!

Eile sai just preilnaga poes lasteosakonnas asjatatud ja üritasin siis kõrva(silma) taha panna mis võiks preilile huvi pakkuda (noh, sünnipäevadel ju ikka kingiteema kah:D). Võimatu! Tundus, et kõik pakkus huvi ja samas mitte midagi. Oehh... Olen selles vallas ikka nii äpu. Peab vist emmele helistama ja uurima mis last rõõmustaks:) Nukuvoodi, mis emmele ja mulle silma hakkas, tunduski emmele rohkem huvi pakkuvat kui preilile:) See istus pigem vormeli roolis ja kihutas sellega mööda poodi:DDD

neljapäev, juuni 21, 2007

Suvi!


Täna ta siis saabus. Mõned hetked tagasi.
Sel korral huvitaval ajahetkel. 21.06 kell 21.06
Ilusat suve kõigile!

kolmapäev, juuni 20, 2007

Liikumis"rõõm"


Üle saja aasta (ok, tegelikult peale poolt aastat) sai korra jälle end kokku võetud ja trenni kooberdatud.
Viimati jäi trenn pooleli, kuna mulle on muusika äärmiselt oluline. Ok, ta ei pea mulle meeldima, kuid ta ei tohi mind ka häirida. Viimane kord kui käisin, hakkas muusika nii vastu, et ootasin millal BP kava muutub. Ja laisk olen ka, sest kui ei käi, siis üle aja esimest korda end kohale vedada on tüütu.
Seekord õnneks on väga normaalse muusikaga kava. Otseselt vastu ei hakka ükski lugu, mitu lugu lihtsalt ei tekita emotsioone, kuid õnneks ka mõni lugu lausa meeldib. Näiteks biitsepsi osas on gooti-metalit ja see on super! Kang kohe lendleb:)
Küll aga ei lennelnud mu lihased. Musklid on plusspoolest (taand)arenenud miinuspoolde ja no selline hädapätakas et kole lugu kohe! Ei saa kasutada harjunud raskusi, kõike tuleb nõrgema koormusega teha. Ja sellest hoolimata hakkasid lihased pingutuse keskel suisa värisema. Seda ei saa kontrollida ka ja nii ma siis vehklesin oma kangiga nagu tudisev rauk!
Lisaks vana häda - raksuvad põlved. Suhteliselt rumal tunne oli seal:) Eriti kuna mul alati vajadus esimeses reas olla - lihtsalt meeldib kui keegi mu ees ei vehkle ja treenerit näen oma lühinägeliku pilguga kah siis paremini kui ta mul nina all on.
Aga vahepeal on dushiruumid korraliku muutuse läbi teinud. Ja garderoobid ja saunad. Kohe ilus ja viisakas on:) Vägagi. Eriti meeldib, et dushidel on mattklaasist seinad vahel - ei nühi sel üksteise seljas ja mulle kui saunafanatile oli rõõm avastada suur ja ilus saun:) Nii hea on pärast trenni oma tudisevaid lihaseid seal soojendada.
Njah, vahetevahel tuleb end taas trenni ajada. Ehk saan kord nädalaski käidud, oleks kah positiivne. Kui need lihased vaid nii koledasti ei valutaks...

teisipäev, juuni 19, 2007

Sügeleb


Natuke veel ja kätte jõuab päev, mil algab motokoolitus.

Ok, alguses vaja teoorias käia, enne kui lenksudest haarata saab, kuid vähemalt on ots lahti tehtud.

Olen sellest kaua unistanud, kuid alati on mõistus koju tulnud. Seekord kavaldasin mõistuse üle ja regasin end enne ära kui mõistus asjast haisu ninna sai.

Mul pole mitte ainsamatki tuttavat, kes mind nüüd normaalseks peaks. Ok, eks ma olen alati kiiksudega olnud, kuid selle käiguga ei aidanud ma nende ärapetmise skeemile kübetki kaasa. Aga õnneks on nad minuga harjunud:)

Nädalajagu veel..... Start on 28. juunil;)

esmaspäev, juuni 18, 2007

Tüli majas


Minu meelest on ütlemata imelik, et ma pean kassiga vaidlema suurte kirsilaipadega jogurti teemal. Et see on mõeldud mulle söömiseks ja temast ei ole viisakas kogu portsu endale ahnitseda.

Kassid ei söö ju kirsse.... isegi jogurti sees mitte...

pühapäev, juuni 17, 2007

Nostalgia


Pagan võtaks, miks ma söön sageli kiiresti mingit jama?

Sama kiiresti saab ju ka midagi head...

Lapsena ei armastanud ma kala. Vanaisa oli kalur ja kala oli igapäevaselt laual. Oma lapsepõlves ei armastanud kala ka mu ema, selsamal põhjusel. Seda sai lihtsalt liiga palju.

Mingi aeg see õnneks muutus, kuid natuke hilja. Nüüd annaks paljugi selle eest kui oleks pidevalt kala laual. Poodides müüdav on enamjaolt välismaine, tahaks aga kodumaist ja palju erinevat. Kodus käies õnneks on ikka võimalik ka "ehtsat" kala saada. Ehtsaks pean ma seda, mis ei ole kusagil rännates pikka aega jäätükkidel lebanud. Muidugi on ka see maitsev ja ikka saab seda koju pannile/ahju muretsetud, kuid tõeline kala maitse on siis, kui kala on just püütud ja ilma vahepeal külma saamata valmistatud. Olgu see siis Ahvenamaal kalaretkel või koduses lestapaadis.

Täna tekkis mõte süüa vana head kilu. Ilm on väljaminekuks ebameeldiv, midagi teha ei viitsi ja nii ma siis lösutan raamatu taga ja söön. Nii avastasingi järjekordsel külmiku rüüstamisretkel paki kilu. Leiva peale kilud, peale hulgi viilutatud ja veel sooja muna ja voila! Miks paganas ma seda sagedamini ei söö kui see nii maitsev on? Nii lihtne valmistada ju. Inimlikul laiskusel ja mõtlemisvõime puudusel ei ole piire, mis muud.

Sellega, kuidas mulle kiluvõileib üldse maitsema hakkas, on ka vahva mälestus. Nimelt tuli R. mulle tutvuse alguses kord külla ja üldse mitte lilledega, nagu eeldada võiks. Nende asemel oli tal näpus pakk vürtsikilu. :DDD Midagi pole teha, mulle meeldivad kiiksuga sellid ja kiiksuga tähelepanuavaldused. Klassikalistele ei oska ma regeerida ja lähen pigem lukku, kiiksud aga ajavad naerma ja vabastavad pingest.

Sama meelt on tegelikult ka mu isa. Ütleb ikka, et "mis neist lilledest, ega ma neid söö". Hoolimata oma vahel meeletust jäärapäisusest (huvitav kellele ta selle küll pärandas:DDD) on mu armas iss ütlemata elutark ja tema suust on pärit paljud täppi minevad mõttekillud, mis mu pagasis tänini toimivad.

Veel kiikse? Ekskaas tuli esimest korda mu vanematega kohtuma ja tõi emale lillede asemel kaktuse. Et ämmale ikka kaktus, mis muud. Ema siiamaani meenutab seda suure lõbuga:)

Või kuidas esimene poiss-sõber (mul juba noorest peast komme kõik kandidaadid vanematele näha viia, et siis nad ei pea paanitsema ja ette kujutama, teavad mis asju laps ajab) esimest korda mu ema nähes rõõmsalt hüüatas: "Oi, Teie nina sobib suurepäraselt Teie juustega!". Ema nimelt tuli talvekülmast õuest ja oli äsja ka pea punakaks tooninud...

Mulle kohe meeldivad inimesed kelles on midagi enamat kui klassika või kui kombeline käitumisõpik ette näeb. Sest eks neid õpikuid oleme kõik "lugenud/kogenud" ja need liiga etteaimatavad. Just mitte-etteaimatavus on see mis lööb:)

Viimane kiluvõileib saab kohe otsa ja seega ka seekordne arvuti-sessioon:)

reede, juuni 15, 2007

Vertigo vol2



Ükspäev käisime E.-ga Vertigo katuseterrassi avastamas. Senimaani on saanud suvisel ajal hunnitut vaadet nautida vaid Radissoni katusel olevast kohvikust, nüüd siis ka Vertigos sama võimalus.

Kuigi kaaskodanikke oli seal einestamas palju, õnnestus meil saada suurepärane laud päikesepaistelises nurgas.

Ehk seetõttu, et terrass oli alles äsja avatud või lihtsalt rohkearvulise külastatavuse tõttu, oli teenindus väga aeglane. Palju oli niisama istumist, ilma et midagi tellida saaks. Aga arvan, et uus olukord, külastajate suur huvi ja ehk ka vähese kogemusega teenindajaskond mängis seal rolli. Millalgi peaks uuesti minema ja vaatama kas on veidi kiiremaks läinud:)

Olemine oli seal küll võrratu. Omajagu andis tooni ka ilus suveõhtu. Ja toit osutus äärmiselt maitsvaks:) E. tellis sushi- ja mina bruchettavaliku. Keel läks koos bruchettadega...

Magustoiduks soovisin creme bruleed, kuid näitsik tõi kogemata cheescake'i. Oli sassi ajanud ja ma ei hakanud seda tagasi ka saatma, proovisin siis ära. Oli väga hea et ta selle otsuse minu eest oli langetanud, kuna nii suurepärast cheescake'i pole ma mitte kusagil proovinud. Vahetus õigustas end täielikult:)

Kell 22 toodi välja V.tikitud logodega mustad pleedid ja jagati kõigile kes soovi avaldasid. Mulle kohe meeldib selline hoolitsev tähelepanelikkus:)

Mina igatahes tahan sinna tagasi:)

neljapäev, juuni 14, 2007

Tehnikaajastu



Praegu oli hea näide tehnikasajandi kiire arengu võimalustest.

Helistas ema, et ta just luges blogi ja tahtis lihtsalt lobiseda ja öelda, et hea kuulda/lugeda et laps ikka elu ja tervise juures. Ja et kommenteerida natuke viimast teemat. Teatasin siis, et see ju pole viimane teema. Selgus, et samal ajal kui tema luges, kirjutasin mina sama kiirusega juba uut teemat:) Ja ajal kui ta mulle helistas, olin just postitanud juba järgmise üllitise.

Veel paarkümmend aastat tagasi polnud mõeldavgi, et lahkud telefoniga majast eemale, veel varem ei olnud üldse mõeldav mingi juhtme abil rääkida kellegagi, kes on kaugel eemal. Nüüd vaatad juba arvuti ekraanilt oma vestluspartnerit, helistad läbi arvuti ning kirjutad kirju, mis jõuavad teisteni hetkega, ilma kirjakandja abita.

Mis meid veel üllatamas on?

Eestimaa


Eestimaa on elamiseks üks ütlemata ilus paik.
Siin on kõike peale mägede ja palmide (samas on meil tuhamäed ja botaanikaaed:DDD)
Merepiiri nii et tapab, saari-laide nõrkemiseni, järved, jõed ja muidugi meie lokkavad metsamassiivid.
-
Ilma on ka seinast seina. Kuumalained ja külmahood, kõrbekuivus ja üleujutused, tuuleiil, mis tõstab su õhku kui Mary Poppinsi ning sumedad suveõhtud, kus ka kõige õrnemad lilleõied ei leia kübetki liikuvat õhku, mille toel end õõtsutada. Võikski kirjeldama jääda, niivõrd võrratu on kodune Eestimaa.
-
Kunagi mult küsiti, kas ma oleksin nõus kodumaast lahkuma kui mulle tehtaks mujal hea pakkumine. Hetkeks unistasin soojast kliimast (meeletu soojalemb - mul pole vist kunagi palav...) ja tahtsin vastata jaatavalt, kuid pidurdavaks said lähedased. Tean, et ma ei suuda neist pikka aega eemal olla, pean teadma, et nad on mul käeulatuses. Sest inimesed on mulle siin elus kõige olulisemad kõigest.
-
Nüüd aga mõtlen, et ega Eestimaastki lahkumine kerge oleks. Vaheldusrikkus tänu aastaaegadele. Ei teagi milline aastaaeg see lemmik võiks olla - igal ajal on omad võrratud eelised ja esteetilised naudingud.
Aga ilus on see Eestimaa.
-
Taaskordse kinnituse saime möödunud nädalavahetusel. Mul oli reede pikendatud nädalalõpuks vaba ning algselt oli plaan põigata kiirelt Eestist väljapoole. Kuna aga R.-il oli reede hommikul vaja Tartus koosolekul olla, siis muutsime plaani ning liikusin samuti Tartusse. Jälle:)
-
Nautisin omapead äsjaavastatud linna ning kui R. vabanes, kihutasime lõunasse. Mõtlesime, et ei tee seekord kindlaid plaane, võtame vabalt ja vaatame kuhu viivad rattad ning millises teeotsas kerkib emotsioon pöörata. Võrratu! Planeerimata on hea... Ei ole ajagraafikut, ei ole pingeid. On vaid vaba tahe ja siiras emotsioon.
-
Sattusin esimest korda elus nt Elvasse. Olen juba keskkoolist alates mõelnud sinna minna, kuna keemia-bioloogia eriklassis õppides jäi kuidagi eriliselt eredalt meelde, et Elva ümbruses on Eesti kõrgeima boniteediklassiga männikud. Jabur, mis? Aga olin sellele aegu mõelnud ja nüüd siis lõpuks sai see trip ette võetud:)
-
Eredaks elamuseks oli ka Tõrva. Hästi armas väike asula. Ja sealne Pühajärv oli juba täiesti ujumiskõlbulik:) Natuke ürgoru tüüpi...
-
Õhtu lähenedes tekkis vajadus leida ööbimiskoht. Valisime peatuspaigaks Viljandi. Linnake, kust mul alati pärinevad väga head emotsioonid.
Kuna eeltöö oli tegemata ja polnud aimugi kus Viljandis saab ööbida, leidsime Grand Hotel Viljandi.
-
Osutus väga mõnusaks peatuspaigaks:) Ainult madrats oli natuke liiga pehme, kuid mind isiklikult see ei seganud. Õnneks olen veel selles "eas" kus kodust eemal magamine raskusi ei tekita. Ja kuna ma R.-i kombel 100kg ei kaalu, jäin ma madratsi suhtes siiski "pinnale".
-
Öine pitsasöömine lossimägedes ja seejärel tavapärane "Suure Venna" pubi, kus tantsuks mängis Uno Kaupmees. Jeerum kui lahe pidu! Ikka tõsine jämm käis ja siukest tantsu tehti et hullumaja! Samm-sassis-triiksärgistatud-viigipüksistatud-härrasmehed ja muu rahvas. Hiigelsuur ülisõbralik turvamees. Ütlemata fun!
-
Hommikune elamus oli hotelli buffeelauas. Harjumuspärast kohvilaket polnud kusagil. Ähh, ei hakka küsima ka, ongi parem sellest mürgist hoiduda.
Valin hommikusöögiks meelepärase ja istun lauda. Ilmub sõbralik teenindaja, kes eelistuste vastu huvi tunneb. Kui kohvi mainitud, tuuakse lauale pressitud kohv keraamilises kannus ning pannakse soojendusalusega lauale. Oma isiklik piimapotsik kõrval ja puha. Vot sellised pisiasjad avaldavad mulle mõju:)
-
Aeg tagasi sõita. Vaja jõuda ekskaasa sünnipäeva tähistamisele.
Aga ei taha Tart mnt-d valida. Mina olen seda mööda viimasel kuul sõitnud juba 2x (ühes suunas siis, tagasi ka ju...), R. aga juba 4x. Ei taha seda rekkasid täis maanteed näha ka mitte.
Valime marsruudi läbi Suure-Jaani, Vändra, Järvakandi ja Rapla. Kas ma juba emotsioonitsesin kui kuramuse ilus on Eetimaa?!!
-
Kiire dush kodus ja ekskaasa sünnale. Pagan, ta on ikka tõsiselt hea kokk. Oleks pidanud ikka kokanduse valdkonda tööle minema, mis möllab oma muude asjadega. Aga noh, õnneks tuleb tal alati kõik välja, ükskõik mis alaga siis tegemist pole. Aga siiski oleks tal kokanduses lööki, usun siiralt. Ise nagu silguniisk samas...
-
R. oli sünnal kogemata koera- ja lapsevalvesse sattunud. Külaliste seas oli M.-L.-i pisike taksikutsik ja sellega sai iganes hullatud. Armas vaadata kuidas suur elukas pisikese elukaga tegeleb:)
-
Mingi hetk lahkus R. seltskonnast ja asus koos mu ristipojaga liivakastis asjatama. Ehitasid seal ja vestlesid niipalju kui kellelgi sõnavara oli;) Seda nähes kukkus eksabikaas kohe seletama, et "näe, isegi R. tegeleb lastega rohkem kui sina, sa ikka pead ka asja käsile võtma". Appi!!! Tavaliselt ajavad naised sellist juttu, nüüd survestavad juba ka meesolendid. Teadmiseks kõigile - ei veel! Aega on selle kiire asjaga ja pealegi pelgan ma beebisid. Ma oleks lapsega hommepäev nõus, kui ta toodaks mulle nii paari-kolmeaastasena. Et see beebipuudri ja mähkmete aeg oleks möödas. Ma kadan beebi katki teha ja kuna ta ei suuda väjenduda mulle arusaadavas keeles, siis pole see veel minu koht. Järelikult bioloogiline kell veel ei survesta.
-
Heaks näiteks oli piiga M. Kohe 2-seks saav preili oli juba päris asjalikuks kaaslaseks;) Temaga sai asju arutada, temaga sai tema uusi asju imetleda ja ka kiikudes oli meil tore omalaadne vestlus. Arusaajate värk. Natuke veel ja ka mu ristipoeg jõuab ikka, kus me ei vaata üksteist arusaamatult ja paanikas vaid võime omavahel ehk ka ilma vanemateta aega veeta. Ootan juba seda aega, ikkagi olulise poisipõnniga ju tegu:) Lihtsalt praegu veel ei oska ja kuna ei evi ematundeid ja väike paanika ka laste suhtes, siis kardan teda... Imelik ju tegelikult väikest inimest peljata...
-
Aga jah. Nüüd tekkis küll kindel idee, et suvisel ajal püüda ikka võimalikult palju kodumaad nautida ja ka edaspidi valida välja lihtsalt suund ning minna. Midagi planeerimata. Sest nii on hea:)

Elu-olu

Njah...
Hiljuti üritati Harjumaal alkomüüki veelgi piirata, nüüd siis Tallinn sabas.
Mida arvata? Minu meelest ohtlik. Minu jaoks kindlasti ohtlik.
Mul ei ole tavaliselt suurt vajadust minna õhtusel ajal alko järele. Vahel kellelegi külla minnes vaja poest läbi keerata, enne kella 8-t õhtul aga ei pruugi ma veel küllaminekust teadlik olla või siis pole veel poodi jõudnud. Lisaks üritan ma poode enne kella 22-te õhtul vältida. Ei viitsi oma aega sabas seistes raisata, elus muudki tegemist.
-
Samuti on vahel hea kodus klaasike veini, pudel õlut või purk siidrit võtta. Niisama. Ju ma siis olen alkohoolik, kuna lasteaialapse kombel üritatakse minu mittemõtlevat aju reguleerida.
-
Kui mul tuleb õhtul kell 22 mõte, et jooks õhtusöögi kõrvale klaasikese veini, siis kui mul kodus veini ei ole, ei aja mind ükski vägi poodi seda tooma minema. Kui ta aga on mul kodus olemas, ma hea meelega avan pudel. Ja kui ta on juba avatud, siis tuleb ka järgnevatel õhtutel võtta, muidu liisub ära. Ja söödavat-joodavat ei lasta raisku minna, sedagi õpetati juba lasteaias.
-

Tagajärg? Kui ma alkot peale tööd poodi minnes (nagu juba mainitud, käin poes hilja ja usun et paljud ei jõuagi enne 20-t poodi) pean ette varuma, siis varungi igaks juhuks. Ikka hulgim. Et ei tekiks janust olukorda ja külla minnes saaks miskit kaasa haarata. Seega on varud kodus olemas ja kui on varud, siis ka tarbin ju. Ja siis saavad varud otsa. Ja siis lähen ostan ju uued. Ikka varuga.
Seega minu jaoks on see piirang joomarlust soodustav... Muidu tõenäoliselt ei tarbikski. Kuna muidu ostaks vahel ja pudelihaaval. Kunagi varem pole mul nii palju alkot kodus olnud kui nüüdsete kuivade seaduste aegu.
-
Selle poolt olen ma vägagi, et öösel alkot ei saa. Nii palju suudab ju ikka ette mõelda ja kui vajadus tekib eset ööd, siis see küll väga hea näitaja pole. Küll aga ei teadnud ma, et tsiviliseeritud kellaajal ja eriti küllamineku kellaajal ostmine mingi näitaja on... Njah. Praegugi vein käsil ja külmikus õllevarud. Masendav ju tegelikult.
-
Cal kirjutas oma blogis sellest hästi. Mina nii hästi ei oska. Siit saad lugeda, kui huvi on.
-
Häid uudiseid ka. Vahepeal oli tõeline hirm prantsuse keele eksam. No mitte pole olnud aega sellele pühenduda.
Paanika sai otsa, kuna eksam sai siiski õnnelikult sooritatud. Kuigi mitte sellise tulemusega kui ma oleksin soovinud või endalt eeldanud, kuid siiski sain tehtud ja mitte kõige hullemini:)
Järgmisel poolaastal üritan natukenegi rohkem pühenduda...

teisipäev, juuni 05, 2007

Tartu - tervete hammaste linn


Sissejuhatus
Kes ei teaks hüüdlauset "Tartu - heade mõtete linn"?
Mina muudaks seda ja selliseks nagu postituse pealkiri. Miks?
Nimelt käisime A.-ga Tartus nädalavahetuseks aega maha võtmas.
Millest kohe ka minu bläkk Punapea sünnipäevaga - oleks tahtnud teda kindlasti õnnitleda, kuid arvuti oli sel ajal kauge ja kõrvaline asi. Seega siis nüüd takkapihta - "Palju õnne ja häid/õigeid valikuid, sa punapäine tütarlaps:)"

Aga tagasi hammaste teema juurde. Nimelt üllatas meid, et iga nurga peal oli hambaravi. Kui need aga end kõik ära majandavad, siis järelikult külastatakse neid palju. Kui neid aga palju külastatakse, on tartlastel järelikult väga terved hambad:)

Varem pole Tartu minus suuri emotsioone tekitanud. Seal on olnud tore ja tõtt öelda enamasti olen seda linna kasutanud lihtsalt ööbimiseks.

Laupäev
Seekord ööbisime A. venna juures, kelle korter asub Vanemuise taga. Mis tegi liikumise mõnusalt jalapäraseks. Autot ei liigutanud seal vähemalt 24h.

Küll aga sai palju jalgu liigutatud. Laupäeval kobistasime 9h mööda linna. Kuna ma ei tegelenud väga ettemõtlemisega ja reisikoti pakkisin vastalt enne varahommikust väljasõitu, koperdasin need 9h kohe päris kõrgetel kontsadel. Hea trenn jalgadele ja rühile, halb trenn varvastele, mis polnud sellise naljaga harjunud ning läksid väääääääga valusaks. Lõpuks oli nii, et seisma jäämine oli halvim variant - edasi liikudes kiskus kehahoid sarnaseks radikuliiti põdeva vanamemmega. Pidevas liikumises olles oli valulävi lihtsalt ületatud ja kõndimine normis.

Inimesed
Nii me siis ostlesime tunde ja lõunastasime kuskil vanalinnas asuvas itaalia restoranis. Maitsev, kuid õline. Oleks pidanud koorekastmes toidu valima.

Restos istusid kõrvallauas kaks noorsandi, kellest üks mõtles mõjuavaldav olla ja jälgis meid üksisilmi. Tahtis ilmselt näidata kui intensiivset pilku ta suudab näole manada. Mind ajas kahjuks vaid muigama ja no mitte ei osanud talle kuidagi reageerida. Aga oma eesmärgi mõju avaldada ta ju saavutas, kuna siin blogis on ta äramärkimist leidnud.

Üldse oli Tartus aeg seismas. Ja inimesed... Inimesed tulevad sulle vastu, vaatavad otsa, naeratavad, mõni suhtleb paar sõna... Meie jaoks oli see kui ärkamine, kuna pole harjunud et inimesed lihtsalt naeratavad ja mis veel enam - märkavad. Argipäevas joostakse kuhugi, pea maas ja ikka kiirustades. Korts kulmude vahel, pea täis muremõtteid. Inimest enda kõrval märgatakse vaid siis, kui see teele ette koperdama jääb. Ma ise samasugune...

Seega käisimegi ringi, suud ammuli ja aina imestasime.

Supilinn
Sõbrants teadis rääkida, et Supilinn on armas koht. Senimaani oli lihtsalt teadmine, et Supilinn. Ok. Linnaosa. Mis siis?

Läksime sinna jalutama. Ma armusin. Ja ma ei liialda. Nii ütlemata kodune tunne oli. Nostalgiliselt assotseerusid jalutuskäigud Kuressaare vanemas osas ning suveõhtud Kalamajas, kui sai rattaga tiirutatud ja arhitektuuri imetletud. See lõhn, see tardumus. Meesolendid soojas suveõhtus õllepudeliga agulipoe ees zumisemas, paljasjalgne väike tüdruk jalgrattal siira naeratuse saatel lehvitamas, tänava kohale kaarduvad puud lokkavas õitekülluses, viltuvajunud pööninguaken õrnas tuulehoos logisemas. Hämmastav tunne oli seal jalutada. Igal majal oma hingamine, igal aknal rääkida oma lugu.

Tagasi kesklinna poole jalutasime mööda jõekallast. Ei teadnudki, et jõe teisel kaldal on liivane rand:) Olime vaid midagi kanalis olevast rannast kuulnud.

Klubis
Peale lõputut liikumist ja väikest jalad-seinal-taastumist suundusime keskööl tantsima. Järgnes midagi, millest A. siiani toibuda ei suuda, kuna see on päris jabur tõepoolest. Ma ise olen sellega natuke juba harjunud, kuid nüüd nägi ka tema selle totruse ära:)

Nimelt siis läksime kluppi, kus vanusepiirang kuulu järgi 18. Mingi sunni ajel võtsin juhiload kaasa, ise ka ei teadnud milleks. Auto jäi ju "koju". Klubis küsis turvamees mult dokumenti. Mina mõtlesin et poiss teeb nalja ja tahtsin edasi minna. Ta ei lasknud ja nõudis dokumenti. Ma siis mõtlesin, et tahab mulle komplimenti teha ja olin väga meelitatud. Küsisin veel naerdes, et "Dokumenti?". Jah, dokumenti. Asusin kotis tuulama ja millegipärast oli dokustaat end ära peitnud. Tuhlasin edasi ja ise naerdes küsisin veelkord, et "Minu dokumenti?". Jah, teie dokumenti. Ma olin komplimentide sajust ikka aina enam meelitatud ja kuna dokument ikka veel end varjas, küsisin ka kolmandat korda "Vanust tõendavat dokumenti?". Jah, vanust tõendavat dokumenti. Lõpuks andis dokument alla ja lasi end näidata. Turva tõstis selle enesele silmade kõrgusele ja hetke pärast vajus lõug oluliselt allapoole. Tuli välja, et tal oligi tõsi taga ja minu meelitamisest polnud halligi. Ja eks sellel lõual oli ruumi vajuda, kui dokumendilt vaatas vastu 29a.

:) Olen harjunud et pakutakse 21-25, kuid et keegi peab mind puhta alaealiseks, siis see oli küll ka mulle parajaks üllatuseks (ok, mõned aastat tagasi ei müüdud mulle korra samal põhjusel õlut, kuid see oli ikka mõni aasta tagasi...) Kusjuures olen kindel et noorsand ise oli minust hulka noorem. Kuigi mine tea, tema dokustaat oleks äkki 40a näidanud?

Sellega elamused ei piirdunud. Tallinnas vahel harva klubitades oleme harjunud, et suurt midagi ei toimu. Rahvas reserveeritud või vastandina kõndimisraskustega. Tartus aga tabas meid üllatus. Õigemini mitu.

Esiteks oli klubi täis meeletult ilusaid tüdrukuid. Ja superfiguurid ja üliminis. Meil silmad krõllis peas ja arutlesime: "Jeerum, meie küll konkurentsivõimelised pole, kas vaatame siin natuke või läheme kohe koju magama?"

Teine üllatus oli see, et peale poolt minutit klubis viibimist kisti meid tantsukeerisesse. Ja tantsisime tunde. Kuna meesolendid kippusid meid peale paari tantsu enda omandiks pidama, siis pidi kõikvõimalikke nippe kasutades neist üritama vabaneda. Mõne eest petukaubaga põgenedes, mõnelt ausalt vabadust paludes ja mõnele katteta lubadusi andes. No ei taha ju ühe tüübi juurde kinni jääda, vaataks ikka ringi ja suhtleks erinevate inimestega.

Samuti oli üllatavaks meesolendite vabadus. Isegi laudade vahel ja omaette nõksutasid puusa. Ühel oli nii palav et lasi vahepeal püksid rebadele. Ju tal siis oli midagi näidata.

Järgmine üllatus tabas, kui üle platsi jalutas meie kunagine kursavend, kellega mul omal ajal oli veidi suurem sümpaatia. Kuna tegu ühega kaksikvendadest, siis oli inimestel ikka raskusi nende eristamisega. Mina loomulikult pidasin neid oma mätta otsast vaadates väga erinevaiks. Nüüd aga, 9a hiljem, ei saanud ma sotti ja kui tüüp meid tervitas, oli minu esimene küsimus matslik "Kumb sa oled?" :) Selgust saanud, et toosama, jätkus juttu kauemaks. Saime teada mida keegi vahepeal teinud on ja täitsa tore oli üle nii pika aja taas näha. Kui noormees eemaldus, jooksid (sõna otsese mõttes) üle platsi meie poole kaks noort poissi ja rebisid meid tantsule. Terve ülejäänud õhtu kujunes meeletuks tantsumaratoniks ja järjekordselt osutus minu esmarebija kummaliseks kaaslaseks, kuna ta ei lasknud kellelgi teisel minuga tantsida. Kui kellegagi paar sammu tegin, ta tuli ja lõi meid lahku. Mind hakkas see häirima ja muutusin kurjaks. Tema pidas seda armsaks mossitamiseks. Sellest piisas. Krt, keegi ei oma mind, eriti veel minult nõusolekut küsimata. Haarasime pealisriided ja tulime tulema.

Aga üllatav oli küll, et hoolimata megailusate tütarlaste hordidest jätkus ka meile kahele piisavalt jalakeerutajaid ja kohe täitsa rebimiseks läks aeg-ajalt. Tekkis täiesti konkurentsivõimeline tunne:DDD Aga tegelikult on hea kui klubis ei käida vaid niisama passimas vaid tõsist aeroobset trenni tegemas.

Tegelikult me kahtlustame, et meie konkurentsivõimelisuse koht oli muus. Et tegelikult kõik ühed ja samad näod ja juba teada-tuntud, meie kui uued siis lihtsalt oma uudsusega pälvisime sellise hullumeelse tähelepanu. Üliveider tundus küll, kuid siiski tekkis mõte, et võiks teinekordki minna:) Kes siis ei taha tunda et tema pärast võideldakse:DDD

Alates Pronksiööst kannavad pealinnas paljud Hugo Bossi ja Armanit. Tartus seevastu olid paljudel kummis rinnaga poistel D&G särgid üll. Tea kas seal ka mõni intsident mõnes poes toimunud? ;)

Pühapäev oli lebotamise päev. Hommikusöök, ostlemine, Aura. Vedelesime Aura päikeseterrassil niikaua kuni randid ilusasti nahal ja õhtu poole alustasime tagasiteed. Suund argipäevale.
---End---