esmaspäev, aprill 25, 2011

Taastumisest peale paastu

Veidi jätkujuttu paastuteemale ehk edasised arengud.

Tänaseks on siis käsil juba taastumise 5.päev. Iga päevaga on menüü läinud samm-sammult tummisemaks ja mitmekesisemaks. Soola-suhkrut-säilitusaineid endiselt veel süüa ei või, kuid kaugel pole ka see aeg. Igati olen ka oma ajastatud graafikus, kus tulevaks nädalalõpuks on plaanitud üks trip, mille kestel oleks ebamugav päris algaja menüüga toimetada ning on hea olla juba tiba paindlikum.

Toit on siiani ikka lahja ja jube tervislik. Mistõttu puhtalt elus püsimiseks kulutan rohkem energiat kui seda sissesöödavast toidust saan. Mille tulemusel kaal igapäevaselt on veidike veel langenud ning hetkel saab vaadata kaalult numbrit 55,8kg. Toidu maksimaalkogused, mis programmis ette nähtud, on liiga suured ja sageli ei jõua ma seda kogust sisse ahmida, eriti kuna tuleb süüa sageli, nii et eelmine pole veel ära seeditud kui uus vaja peale lahmata. Vahele jätta ka ei saa, eesmärk ju ongi keha veenda, et saab küll süüa, ei ole vaja salvestada.

Füüsis on okei, endised riided mahuvad ilusasti taas selga. Sipelgas olen ikka ehk siis hoolimata kaalust on proportsioon sama - õhuke talje ning mahlane taguots. Eks ta ole - kaamelid salvestavad oma varud küürudesse, rasvasaba-lambad sabadesse, Sipsik peesse.... Igale oma:)
Peamine aga, et enesetunne on hea ja energiat jagub küllaga.

Nädalavahel oli suurimaks leppimiseks mul aga munadest loobumine. Armastan mune hirrrrmsasti süüa igas variandis. Kuna aga munad mul veel menüüs pole, siis jäi minu lõbuks kõik munad üksipäini värvida ning teistega võidu mune koksida. Kusjuures, olin kindel liider koksimises seni, kuni 2-aastane vennatütar lõdva randmega mu võiduka muna ühe kõksuga pragunema lõi:D Oi kus läks lahti juubeldamine ja pisike ise oli veel kõige võidukam sealjuures:D Kaks kätt püsti ja kilkas ja hõiskas:D
Et veel end "piinata", mödisin hiljem vaagnatäie sabade ja vurrude ja kõige muu juurdekuuluvaga täidetud munadest hiirekesi vorpida. Noh, järgmine aasta söön!

Grillihooaja avasime ka. Kahel päeval sai õues vedeletud ja grillitud. Mina oma salatiga nina ees teiste grillitud toorvorstikesi nuusutamas:D Mitut sorti kala sai ka grillitud, mulle piisas taas nuusutamisest. Ja olgu see viimane kord, kui ma vehin õhtuks tikuvõileibu ja juustuvalikuid teha, kui ise neid süüa ei saa!!! ;) Aga varsti, väga varsti, saab ka taastumine läbi. Mul juba oi kui palju menüüsid koostatud, mida siis jupiti valmistama hakkan:)

Aga pühapäev oli küll juba selline, et sealsamas lõunalauas istudes sai jalad paljaks kooritud ja rinnahoidja väel istutud. Tedretäpidki tulid juba välja:)

Seni õnneks libastunud ei ole ehk siis jälgin täpselt seda menüüd, mida endale juhiste järgi koostanud olen. Maitsemeeled on aga tõepoolest väga palju ergemad. Poleks elus arvanud, et lillkapsapüree, mis on valmistatud ainult keedetud lillkapsast ilma soola ja võita, võib maitsta nagu taevas:) Ja kuidas aedviljasalati iga koostisosa annab keelele oma fiilingu... Küll aga näiteks ei kõlba kuke saba alla ka mitte tänasest lubatud karask, mis valmistatud eriti lahjal kujul, ilma maitseaineteta ning mille suurimad massiandjad on riivitud porgand ja kõrvits. Karask mulle muidu maitseb, kuid see variant lendas küll peale esimesi ponnistatud suutäisi prügikasti.

Et siis jah. Kolm neljandikku teest on nüüd käidud, veerandik veel minna:)

neljapäev, aprill 21, 2011

Paastu 9. ja 10. päev


Nonii. Olen kahel õhtul arvutis olnud vaid vilksamisi ja seetõttu ka kribamata vahepealne areng, kuid heastan selle nüüd:)

9.päev oli teisipäev ning hommikune kaal näitas 56,9kg ehk -0,5kg.
10.päev kolmapäevana näitas hommikuseks kaaluks 56,6kg ehk -0,3kg.
Peale 10-t päeva paastumist esimesel taastumise hommikul (täna) sai kaalu lukku lüüa ning näiduks sain 56,4kg. Veel -0,2kg ehk kokkuvõttes lahkus lisaks kõiksugustele mürkidele mu kehalt 5,3kg.

Kaks viimast päeva on olnud hüperkiired ja õhtuti olen olnud paras laip. Lihtsalt vedelenud ja lugenud. Arvutisse ka pole suurt viitsinud tulla ja seda endale kõhu peale vedada ei taha - ei meeldi need kiirguse mõtted. Lisaks ilmnes naljakas kõrvalnähe - kuidagi väga külm on hakanud:) Eks keha hoiab sellise perioodi peale juba energiat kokku ja sooja säilitamine vist kuskile tahaplaanile jäänud. Nii ma siis teki sisse mässituna lugesingi:)

Aga jah, miks olukord ikkagi üldse selliseks kujunes, et tekkis piisav motivatsioon? Enamasti olen oma kaaluga suhteliselt rahul (noh, niipalju kui naisterahvas sellega üldse rahul olla saab, eksole:D) ja võin küll viriseda, kuid dieeditama või paastuma hakkamiseks põhjust ei leia.
Küll aga on (tõenäoliselt samuti nagu paljudel teistelgi) mul komme mõned kilod kehale talletada, kui mul on uus kooselu mõnda aega kestnud. Alguses ju söögile ei mõtle ja kõik on lilli ja liblikaid täis, kuid mingi aja pärast tekib selline mõnus mugavus ja nesting-period. Kus siis hakatakse teineteise eest üle hoolitsema. Toitmisega. Tahaks seda ja teist valmistada ja katsetada. Tahetakse teist rõõmustada ja pakutaksegi aina head ja paremat. Ja vedeletakse kaisus ja süüakse. Kuhugi minna ka väga ei taha, kuna lihtsalt koos olla on kõige mõnusam. Ja nii ta siis läheb...
Vähemasti minul on kõigis kolmes kooselus selline etapp läbitud:) Üksi elades pole vormi säilitamisega üldse probleeme:)))

Vot sellised lood:)
Aga tänasest siis taastun. Tänane päev olen olnud hapupiima peal ja homsest lisanduvad juba uued maitsed. Nagu nt kört ja porgandimehu ja pirnid ja... Iga söögikord vaid 1 toit korraga. Keha vajab harjumist ja see protsess on palju keerulisem kui paastumine. Söön ka nagu kellavärk, et kehale aimdus anda, et saab küll varsti jälle, ei pea näljahirmus salvestama hakkama:)
Vaatatab siis kuidas läheb. 1.maiks olen taastumisest vaba:) Siiani aga enesetunne hea, peegelpilt meeldib, tuju super ning enda üle veidi ikka uhke ka, mis siis, et olin veendunud, et saan hakkama enivei:) Ma ju olin selle endale pähe võtnud...:)
Ilusaid pühi teile! Meie sõidame homme pühade puhul Saarde:)

esmaspäev, aprill 18, 2011

Paastu 8.päev

Tänahommikune kaal näitas 57,4kg.
Eilsega võrreldes -0,3kg, algusega võrreldes -4,3kg.

Nonii, paastumise lõpp hakkab paistma.
Kaal langeb aeglaselt ja keel on ilus roosa:) Silmad kirkad valged (nagu JP-gi, kuigi mina seda enne vaadata ei osanudki:)). Enesetunne ülihea ning veidi isegi kahju lõpetada. Aga asja tuleb mõistusega võtta.
Taas lähevad selga endised riided (kuigi mitte veel kõik ei ole sellise istuvusega nagu veel suvel) ning peegelpilt meeldib mulle. Olla on hea ja kerge:) Ja.... hirrrrrrmsasti tahan sportida:) Natuke sörkimist praegu julgen endale lubada, enamat mitte. Kui taastun, siis saan juba ka ratta välja ajada ning rullid alla panna ja kihutama minna:) Jehuu! Ilmad ka lubavad ja puha!

Täna hommikul ärkasin heatujuliselt, nagu ikka. Kobistasin end tööle ja üsna varsti olin nagu plahvatusohtlik dünamiidipulk. Üldse mitte meie regioonist johtuvalt on süsteemis sees üks loks ja meie oleme need, kes selle tõttu võivad kannatada. Olin ikka tõeliselt plahvatusohtlik, kuna mina võin seetõttu kliente kaotada. Otsustasin, et kui asi korda saab, siis lähen kasvõi läbi ussi m-i, et saada need tingimused, mis mulle vajalikud oma klientide heaoluks. Mul on niigi ülikõva konkurentsiga tegemist ja võimlen end niigi iga päev segaseks, et ma lihtsalt ei saa lasta mingeid minust mittesõltuvaid asju lasta minu tööd mõjutada. Kui ma midagi teen, siis hästi ja kirega ja see peab kajastuma ka tulemuses. Oi ma olin kuri:)

Päeva peale sai siiski asjalik oldud ja prognoosid loodetavasti täpselt paika pandud ning võisin taaskord soome keelde minna. Ma ei tea milles asi - ma ei oska enda arvates soome keelt, kuid hakkab külge kiiremini kui oleks osanud oodata. Ei tea kas on paastus asi, olen ma järsku keeleandekas või see keel lihtsalt sobib mulle. Mine tea, äkki saab siis varsti selgeks ka:D
Õhtul end koju vedanud ja kannutäie teed tõmblema pannud, avasin lõpuks ometi ka isikliku mailboksi. Oehh:))))) Ühelt väga armsalt inimeselt, kes kolimise tõttu kahjuks füüsiliselt kaugele jäänud, oli postkasti potsatanud niiiiiiiii armas kiri, et.... Oijahh:))) Ma olen ikka väga õnnelik inimene, et mu ümber on nii palju nii ilusaid ja häid inimesi:) Ma vist kohe oskan neid ligi tõmmata:)
Niisiis, igasugu kirjad vastata ja teetass kätte ning lugema:)

pühapäev, aprill 17, 2011

Paastu 7.päev


Tänahommikune kaal näitas 57,7kg.
Eilsega võrreldes -0,1kg, algusega võrreldes -4,0kg.

Kuna eilne päev kulus vedeledes, ei vajanud keha liikumiseks/asjatamiseks ka energiat ning ei tarbinud midagi seesmist. Mistõttu oli keha puhtalt säästurežiimil ning kadus vaid 100g. Nojah siis.

Tänane hommik algas aga vanemate ja Indiast koju käima tulnud vennanaise ja vennatütre ootamisega. Vehkisin aga hoolega pirukaid küpsetada, et oleks lõhnav tere-tulemast-hommikusöök pakkuda. Kohv ka kannu tõmbama, asjad lauale kanda ja.... ise haarasin veepudeli.

Tänane enesetunne õnneks on igati hea. Mine tea, ehk on mänginud rolli ka saarlaste-"hindude" ootamise elevus, kuid enesetunne on tõesti hea. Jõudu on, energiat on, iseloomu on.

Lõunalauas, kui teised siga ja kana ja sinna juurde kuuluvat mugisid, tekkis küll selline tunne, et tahaks proovida kas on hea. Mitte neelud ei käinud ega kuidagi raske ei olnud, kuid lihtsalt maitsta oleks tahtnud. Nuusutamine annab küll aistingust aimu, kuid jääb poolikuks. Aga noh, tuleb oodata kuni on aeg, mil rahulikult mekkida võin:) Ei hullu:)
Lõunalauas jäigi minu lähedasimaks kokkupuuteks söömisega magustoiduks olnud jäätise vennatütrele lusikaga suhuasetamine. Liigutus ju sama - haara lusikaga jäätis ja tõsta suu juurde... ainult et mitte enda oma juurde:)

Kui saarlased-"hindud" olid lahkunud, koristasin laua, pakkisin jäägid hoolikalt külmikusse, pesin kogu nõudelaadungi, uputasin pühapäevale kohaselt orhideesid, tegin kannutäie taimeteed ja asusin A kingitud raamatut lugema:) Ta ikka alati teab, mida mulle lugeda meeldib:D

Nüüd siis on külastust meenutamas veel vaid laual olev kotitäis vürtse, mida vennanaine Vanamehele tõi. Vanamees õnneks ka suur vürtsiarmastaja ning vürtside kodumaalt Indiast saabunud värske laadung ootab pakiliselt, mil ma ka normaalsele toitumisele saanud olen:)

laupäev, aprill 16, 2011

Paastu 6.päev


Tänahommikune kaal näitas 57,8kg.
Eilsega võrreldes -0,7kg, algusega võrreldes -3,9kg.

Nii... Täna ärasin nõrkustundega. Voodis vedeledes ei saanud millestki aru, kuid end välja vedades oli nõrk olemine. Peab jälgima, millega tegu. Ise kahtlustan, et kuna täna vaba päev ja eile sai unne jäädud kell 23 ning üles alles kell 9, siis see 10-tunnine uni (mida on küll vahel väga vaja) on mu tavalise 6-7h une kõrval harjumatult pikk aeg kehal horisontaalis vedeleda ja need lihtsalt lihased, mis nõrgad. Nö. üle magades on seda tunnet ka sööjana olles, seega... Aga tuleb jälgida. Ja arvestada, et vbla tuleb hommikuti natuke varem liigutama hakata, et õigeks ajaks rivis olla.
Igatahes joon hommikuks kannutäie vett sinna sisse pigistatud poole sidruni mahlaga ja enesetunne muutub erksamaks küll. Aga mitte piisavalt ja mitte pikaks ajaks. Nõrk olemine varsti jätkub.

Kuna kodus on mesi otsas ja tundub, et vaid mesi saab turgutada, siis pealelõunaks olen jõudnud otsusele poodi minna. Ajan end vedelevast asendist üles ja suundun teise tuppa riietuma. Selle ajaga on seljas olnud riided läbi vettinud ja kogu keha kuuma higiga kaetud. Ilmselgelt on keha mingis puhkefaasis ja liigutamine mõjub pingutusena. Huvitav, kas mulle sobib paremini paastumine olukorras, kus pidevalt tamp peal ja kodus vedeleda saades ei sobigi see mulle? Või on tegu kokkusattumusega lihtsalt? Vaatame, mida homne toob.

Igatahes on meest suur-suur kasu ja enesetunne muutub oluliselt erksamaks. Kuigi ikka jään terveks päevaks suht vedelevasse asendisse, vahepeal isegi tunnike magades. Ju on siis lihtsalt selline päev. Eks vaatab, mida homne teeb. Kui ikka nõrkus kestab, tuleb esmaspäevast taastuma hakata.

reede, aprill 15, 2011

Paastu 5.päev


Tänahommikune kaal näitas 58,5kg.
Eilse hommikuga võrreldes -0,5kg, algusega võrreldes -3,2kg.

Mis siin ikka jahuda - enesetunne täpselt sama:)
Ainus erinevus, et enne kojutulekut hakkasin veidi nälga tundma. Üllatusin, et kas tõesti juba on aeg lõpetama hakata? Siis aga viisin otsad kokku, et olen päeva jooksul liiga vähe joonud, kohe ikka liiga vähe ja magu on lihtsalt kortsu tõmmanud:) Muidu mulistab ju vett ringi ja petab ära.

Absoluutselt ei tekita mingit tunnet, kui töökaaslased vestlemise ajal nt šokolaadi söövad. Või mida iganes muud. Ei morjenda kohe üldse. Samuti siin hetk enne blogisema asumist lugesin erinevate toidukohtade menüüsid, kuid annan endale kohe teada, et see on tulevikuks, see pole praeguseks. Ja ei mingit mahlade purskumist suus:)
Eile õhtul ajakirja lugedes algselt mõtlesin, et hüppan retseptidest üle, kuid siis ikka lugesin:) Ja pidasin plaani tulevikuks:) Et noh, miski ei kao ju kuhugi ja eks ma ka kunagi tulevikus saan maitsta seda ja teist ja valmistada toda ja kolmandat. Ma ei plaani veel surra, et kannatlikkuse kaotama peaksin:)

Naljakas saab olema pühapäev. Siis meil suure tõenäosusega külalised ja neile siis süüa valmistada ning pärast koos laua ääres istuda, ise vaid vett lürbates:D:D:D Vanamehega kahekesi on okei, suur poiss ja saab ise söödud:)

neljapäev, aprill 14, 2011

Paastu 4.päev

Ma nüüd kohe ei teagi kust alustada. Pire ehmunud olen...

Kui paastu teemal avalikus blogis kirjutama hakkasin, siis kujutasin ette, et kirjutan siiski vaid oma lugejaskonnale. Tavapärasele lugejaskonnale. Kes siis saavad doosi järjekordset seda, mida nad on tulnud otsima. Kes meelelahutust, kes kaasaelamist, kes minugipoolest muigamist. Või midagi neljandat.
Nii. Tavaliselt on lugemisi päevas olenevalt päevast ja postitamisest umbkaudu 100-190. Täna, kella 17-ks, on lugemisi juba 400... Ja see arv kasvab, õhtul lisandub tavaliselt kolmandik. Ja see toob hirmu naha vahele...

Nüüd ongi väike hirm, et säärane suur huvi võib miskise "rannahooajaks vormi" laviini tekitada. Loevad ju, et kuskil keegi Sipsik tegi läbi ja nii lihtne tundus ja tal oli hea olla, megaenergia ja kaal ka kukkus kolinal. Oijahh... Ärge võtke šnitti, jumala eest!

Nimelt... paast on tundlik teema. See ei ole asi, mida ette võtta ilma korraliku ettevalmistuseta endas ja ilma korraliku läbimõtlemiseta. Nn ekstreemdieedina. Jumala eest! Sellega pannakse endale korralik põnts, kuna paastul on omad kindlad reeglid ja veelgi kindlamad on taastumise reeglid. Väike vääratus ja ollakse vistrikke täis, terve kõhutäis valet asja valel ajal ja ollakse haiglas tilgutite all. Organism saab paastudes nimelt nii puhtaks, et iga vale asi võib karmilt mõjuda. Igasugune sool ja suhkur näiteks on pikka aega täiesti keelatud ja need ju ometi nii igapäevased koostisosad enamikes toitudes, eksole.
Paast ei ole naljaasi, ausõna.

Minul on hea olla ja kerge paastuda ainult ja ainult kahel põhjusel -
1. olen ma selle korra arstide järelevalve all ja sealjuures igapäevaseid põhjalikke loenguid kuulates juba läbinud ning oskan võrrelda oma keha käitumist siis ja nüüd. Kui peaks esinema erinevusi, on asi jama ja suhtlen koheselt arstidega. Keha võib iga kord erinevalt käituda, olenevalt millest iganes. Ja ma jälgin oma enesetunnet hoolega. Esimene kord soovitan proovida arstide hoole all, kuna nemad iga päev jälgivad seisundit ja mõõdavad-kaaluvad-uurivad-puurivad. Vererõhu käitumisest tuleb näiteks teadlik olla ja samuti neerud ega süda ei tohi kannatada saada. Need siis levinumad alt ära hüppajad.

2. tunnen ennast ja tean, et olen jube kangekaelne, kui eesmärk püstitatud ning et olen väga tugeva iseloomuga, kui olen miski tee valinud. Mind kindlalt valitud rajalt kõrvale kalduma saada on suhteliselt raske. Ja see on omaette paastudes üks väga oluline omadus - ei tohi võimaldada endale nõrk olemist! Lisaks mõtlen ma endale paastu olemuse klaariks ja ilusaks ning suhtlen oma sisemise minaga. See ka põhjus, miks pole siiani kordagi veel nälga tundud.

Kui puuduvad isiklik kogemus ja/või nimetatud iseloomuomadused, siis võib endale hullupööra kahju tekitada hoopis. Ja teate miks? Peale paastu ja omastarust taastumist õgitakse end seaks. Ehk siis ilma tugeva iseloomuta on tulemuseks lõpuks kaalu tõus ja seda naljalt maha ei saa. Keha nimelt on käinud ekstreemsel teel, kus tuleb tarbida seesmist energiat välise asemel ning nii kui hakkab väljast juurde saama, hakkab salvestama. Ja korralikult salvestama. Tulemust ei taha te kindlasti peeglist näha.

Hea tervise, ilu ja pikaealisuse nimel on rahvad (eriti loodusrahvad) aegu ja aegu paastunud. Keha puhastatakse vanast koormast ja antakse ruumi uuele värskele. Aga seda kõike tehakse teadlikult ja kogenute järelvalve all. Minagi tunnen, et eelkõige tahan värskendust, kergena kevades lennelda jmt. Täiskasvanud inimene kannab olenevalt kehakaalust, tüübist jne oma käärsooles igapäevaselt kaasas u. 2-5kg roiskuvat jama. Osast sellest on ju vahva vabaneda. Küll ajutiselt, kuna mõne aja pärast on see taas igast jama täis.
Küll aga on ka minu paastumisel üks nõrk lüli - millegipärast võtan ma seda juba teist korda ette just siis, kui leian, et kaalunumber võiks väiksem olla... Ohu koht. Miks ma ei leia piisavalt motivatsiooni siis, kui olen kergem? Miks need teised kevaded on vahele jäänud? Nii 2007 kui nüüd olin paastu alustades samas kaalus ja see tundus mulle piir. Ja kõva motivaator julgeda. Nii et siin on tõesti ohu koht, et kas kaal liigselt mu otsust ei mõjuta. Eks ma pean sellele mõtlema...

Igatahes minu siiras soovitus - kui pole kindel iseloomu tugevus või pole aimugi taastumise päris keerulisest protsessist, siis palun jumala eest oma tervist ja tegelikult ka keha sellega mitte peppu keerata!!! Minge parem laagrisse... Seal on väga vahva:)

Aga nüüd siis minu paastu 4. päeva juurde:
Hommikune kaal 59,0kg.
Eilse hommikuga võrreldes -0,8kg, algusega võrreldes -2,7kg.

Päeva ajal korra-paar tuigatas valu idu kuklas, kuid kuna oli kiire päev, siis ei andnud aega sel kohale jõuda ja nii ta minust kuskile maha jäi. Kogemata ja refleksist oleksin täna hapukurki hammustanud - töökaaslane sõi ja midagi mõtlemata sirutasin käe, et ka proovida. Jõudis siiski kohale:)
Kõht pole tühjaks veel läinud, kuid nagu ikka, piisavas koguses vett juua ka ei suuda. Samas seekord suudan rohkem juua kui laagris olles ehk siis ei pea vett sisse vägistama vaid joon sellepärast, et tööd tehes kulub energiat ja tekib vajadus lonksata.
Suus enam vastikut maitset eriti pole ja keel on ka vähe valge. Aga no ei ole ju võimalik, et nii kiiresti mürgid välja on läinud...
Enesetunne on täiesti ok, ainult veidi jahe kipub olema. Tulin täpselt õigel ajal isegi töölt ära, olles olnud väga tulemuslik ning nüüdseks juba esimene masinatäis pesugi pestud ja asun koduste toimetuste juurde:)

kolmapäev, aprill 13, 2011

Paastu 3.päev


Hommikune kaal näitab 59,8kg.
Eilse hommikuga võrreldes - 0,6kg, algusega võrreldes -1,9kg

Kaaluda on mõitlik end sarnasel ajal, seetõttu olen valinud hommiku. Öine puhkamine seljataga ja...

Hommikul ärkan kergusega. Enesetunne on väga hea, lausa suurepärane! Ei mingit higistamist ega peavalu. Suu on vastiku maitsega, enne hammaste pesemist ei saa kuidagi ollagi. Ärgata on kerge, väga väljapuhanud tunne on. Energiat jagub päris korralikult ja... üldse hakkab see eelmisest paastust tuttav power sisse tulema:)

Riietun ja... riided istuvad meeldivalt vabalt seljas:) Klõbistan end tööle ja olen terve päeva kui tõeline pomm. Asjatan, sätin, suhtlen, nõuan, naeran, teen tulemust. Energiat on ikka tõesti palju! Vahel piilub miskine peavalu idu kuskil kuklas, selle surun meeampsuga maha ja taidlen edasi.

Peale tööd suundun just täna algavale soome keele kursusele. Pole kunagi soome keelt õppinud, kuid esimene tund tundub mulle liiga lihtne:D Kõik tuleb kuidagi hästi välja ja ülesandeid lahendades igavlen ammu valmis olles, kuni teised alles kribavad:) Kas on kuplialune juba nii kirkaks saanud või?:D:D:D

Õhtul kodus otsustan, et hakkan ka siia paastust kribama, nagu Jääraplika tegi. See motiveerib ja aitab reel püsida. Nüüd siis istungi, kass süles, arvuti taga ja kriban. Ja mul pole siiamaani veel kõht tühjaks läinud:D

Paastu 2.päev

Kaal näitab hommikul 60,4kg.
Kadunud on 1,3kg. Tean, et see pole keha arvelt, see on jama soolestikust. Joon ju vaid vett ja teed, mis korralikult läbi uhuvad.
Keha arvelt hakkab kaalu kaduma siis, kui kaal langeb juba aeglasemini ning kui see kohutav enesetunne on mööda saanud. See jube tunne on murdeperiood, mil keha läheb väliselt tarbimiselt üle sisemisele tarbimisele. See tuleb lihtsalt üle elada. Ja iseloom on mul ometi tugev ju:)

Hommikune ärkamine on vaevaline. Higistan nagu jubetis ja maagamistoast tualetti minemine võtab võhmale. Teen elutoa diivanil puhkepausi, enne kui edasi toimetama asun. Igudes ja tigudes nagu 120-aastane. Ja see koooohuuutaaaav peavalu! Täna saab olema see kõikse karmim päev, kindel see... Ehk on kolmandaks päevaks möödas. Vean end nagu läbi udu tööle. Meeamps on päästjaks, ampsan mitu korda päevas. Kui ikka tööks peab energiat olema, siis mee-mööndust endale luban.

Nälga ei tunne kordagi päeva jooksul. Naljakas, kui aus olla. Vahel küll toitu nähes või toidust lugedes tekib mõte, et seda haaraks küll praegu, kuid sekund hiljem suudan end veenda, et tegelikult ma ju ei tahagi:) Ja toitu näen ma palju.

Õhtul kodus ainult leban, joon vedelikke ja üritan telekapulti näppida. Ei õnnestu, vajun iga natukese aja tagant unne.
Vara magama.

Paastu 1. päev


Hommikul näitab kaal 61,7kg.

Esmaspäeva hommikul ei joo ma oma tavapärast teed piimaga. Lähen tööle ja joon vaid taimeteed. Ilma millegita. Ja vett. Ja nii teadmata arv päevi siit edasi.

Töökaaslased tulevad teatama, et kohv on valmis ja kas ma ühinen nendega. Traditsiooniline hommikukohv üheskoos. Ütlen kohvile "ei" ning istun teiste sekka tassi veega. Imestunud pilkudele vastuseks annan teada mis teoksil. Samas hoiatan, et varasemale tuginedes ma tõenäoliselt olen teisipäeval või kolmapäeval või lausa mõlemal päeval suht plahvatuslikus meeleolus ja rumalused hoida minust eemal. Võin unustada oma tavapärase aktsepteeriva taktitunde. Lihtsalt hea ju teistel teada, muidu võin kellelegi kogemata liiga teha.

Lõunast alates hakkab pea valutama. Teadsin seda oodata, seetõttu tulen toime. Söögiisu ei mingit. Samuti teadvustamise küsimus. Olen selle nimelt endale pähe võtnud, et ma ei tunne nälga ja nii on. Ja tõepoolest, nii on:)

Õhtul kodus olen väsinud, suht omadega läbi ja vedelen pead valutades diivanil. Püüan lugeda, ei suuda. Suus on vastik maitse - jeerum küll, juba esimesel päeval on mürgid väljuma hakanud! See tähendab ju, et saab see kole aeg kiiremini vast mööda...

Mina ka paastumisest siis...

Paastumise aeg on taas käes, eksole. Laagrid täis buukitud ja enesekindlamad selle tee lausa ise kanda võtnud, muu elu kõrvalt.

2007 aprillis käisin minagi paastulaagris. Kirjutasin sellest päeviku vormis sellise ausa loo. Ja taastumisest veel sellise.
Teisest päevast mäletasin, et oli jube, ülejäänud olid väga hea enesetundega.

Olen teemale vahel mõelnud, kuid kuidagi ei suuda leida õiget aega. Nõuab see ju aega nii paastumiseks kui taastumiseks ja igasugune libastumine oleks karuteene oma keha suhtes. Siin kevade lähenedes on olnud sünnipäev ja igasugu eemal-üritused ja meil endil nädalavahetustel külalised ja... No ei leia aega.
Nüüd aga, olles kaasa elanud Jääraplika paastule, vaatasin veelkord oma ajagraafikud üle ja leidsin sobiva aja. Alates selle nädala esmaspäevast siis... Tean küll, et mõistlik oles alustada nii, et karm aeg jääks nädalavahetusel koduseks "põdemiseks", kuid üle saja aasta oli mul võimalik A-d näha, nii et tema nädalavahetus meie juures sai minu viimaseks söömaperioodiks.

Miks ma seda teen? Hea tunde pärast. Peale talve on mul alati selline raske ja pundunud tunne. Enne suve on vajadus liblikana lennelda ja metsik kogus jama soolestikus ning mõningane kogus jama rasvarakkudes teevad lendlemisest töntsaka hopsamise.

Olen 167cm pikk ja kõige paremini tunnen end kaaluvahemikus 52-55 kg. Vbl isegi 53-55. Kehakuju tüübilt jne. Paastu alustades ei veerenud ma ka tänavail ringi (61,7kg) ja tõenäoliselt ei riivanud silma, kuid endal ei olnud hea tunne lihtsalt. Mingit jama kaasas kanda ja lollakalt lihtsalt õgida... Hullupööra töötada nii, et hakkab juba hirm tekkima eraelu püsimise osas... Ma kas olen tööl või mõtlen tööst või töötan distantsilt või olen telefoni otsas. Ja see paneb sööma. Märkasin, et iga kord, kui tööl tuli ette mingi kriitilisem punkt, haarasin ma midagi hambu. Ja neid hetki tuleb igas päevas mitmeid ja mitmeid ja mitmeid. Seetõttu on üks paastumise põhjusest saada lahti harjumusest tulekahju kustutades midagi hambu krabada.
Lisaks on mul kapid täis riideid nr 36 kandjale, kui aga 38 kipub pisut pigistama, siis tekib nõutus, et kas ma tõepoolest pean kogu oma garderoobi välja vahetama või vaid üksikuid selgaminevaid hilpe kandma?

Nõup. Niisiis, proovime paastuda:) Kuna korra on laagris käidud ja arstide järelvalve all see läbi tehtud, siis julgen nüüd JP-st innustatuna omapäi katsetada. Endale lubades, et nii kui tunnen, et kisub jamaks, nii lõpetan.

neljapäev, aprill 07, 2011

Teema jätkuks...

Teema jätkuks siia üks anegoot (või siis mitte???):

Põrgus on kolmel katlal tuli all, kahe katla juures seisavad vanapagana abilised ja kõik, kes üritavad välja ronida, aetakse tagasi. Kolmanda katla juures kostab seest kisa aga ühtegi valvurit juures ei ole.
Vanapaganalt küsitakse, miks seal keegi ei valva ja vana vastab: "Seal katlas on eestlased - kohe kui keegi hakkab välja ronima, tõmbavad teised ta sisse tagasi."

Õnneks tänased arengud on näidanud, et on ka neid, kes tagasitõmbamise asemel pätti teevad:)

Minge pekki!


Homo homini lupus est ja minge pekki selle Veerpalu jamaga!
Arumaivõi, noh. Milleks on vaja selline jama üles keerutada? Nüüd siis?

Krt küll, tüüp on karjääri lõpetamas, on andnud aastakümneid dopinguproove, rassinud kui segane ja mille hea pärast peaks ta nüüd, lõpetades, niimoodi riskima?
Ja mille kuradi pärast oli vaja kellelgi hakata nüüd enam anonüümseid vihjeid andma ja asju pinnale ujutada? Mille kuradi pärast kedratakse kõige ümber, millel sita maitse juures aga teemad, mis teevad rõõmu igapäevaselt, jäävad kajastuseta? Kas ainult veri, pisarad ja higi on need, mida eestlane tarbib? Ilmselgelt seesama eestlane, kes Savisaart fännab, ajudega inimestest ma säärast jama uskuda ei tahaks.

Aga oi kui mõnus on nüüd kas "jahmunult" või "kaastundlikult" halada, et "oi, poleks iial osanud arvata" jne. Sellega koheselt ju hinnangut andes. Usume esmavalikuna ikka paska, eksole.
Mul kama, millega tegemist. Sisimas usun, et eriti kuna tegemist hormooniga, mida keha ka ise toodab ja vahel lihtsalt rohkem, siis miks mitte ei võiks see niipidi ollagi. Aga vaadates ümberringi, siis esimene valik arvata, uskuda või arvamust avaldada on ikka negatiivse alatooniga.
Hakkame nüüd järgmiseks arvama, et Veerpalu on jube hea manipuleerija, kes hakkas peale pressionverentsi nutma puhtalt enese usutavuse tagamiseks. Et tegelikult selline siiras ja malbe olemus on olnud puhas fassaad kogu see aeg, eksole. Mitte et ta on tõsiselt õnnetu säärase jama pärast... Usume ikka halba. Otsime ja kaevame kuni suudame leida midagi, millest saaks halvamaigulise üles keerutada. Ja siis ketrame ja ketrame ja oleme kõik jube "teadjad".

Ma ei tea, minu jaoks kõlab kogu see teema nagu laiba rüvetamine, vabandage väljendust. Ja minge pekki sellise jama eest!

Sipsik on nüüd kuri oma kaasmaalaste peale. Sitaks kuri.

kolmapäev, aprill 06, 2011