laupäev, juuli 21, 2012

Suvi ning halleluuja

Nii, postituse esimese osa võiksid vahele jätta need, kel juba ammu s***siiber sellest, kuidas ma muudkui Vanamehest heldinult kirjutan. Mul endal ka veider, kuna ei pea end eriti halleluutajaks tüübiks, kuid on asju, mis mulle ikka veel jätkuvalt mõjuvad nii, et kohe ei saa teisiti. Ise olete lugemise valinud ja tundke end oma otsustes vabalt:)

Nimelt ei jõua mulle siiamaani kohale, kuidas ja millega ma selle kõik ära teeninud olen. Et kuidas on võimalik, et keegi klapib sulle nii täpselt. Igas mõttes. Ja kas nüüd peaks ehteestlaslikult hirmu tundma, et nii see küll kesta ei saa ja ju tuleb mõni põmakas. Aga ei viitsi, elaks parem hetkes.

On meilgi omad kitsaskohad, täpselt nagu igas suhtes. Enamus neist sai ära lahendatud/selgeks räägitud/nurgad maha lihvitud siis, kui suhe veel värske ja lõõm alles selline, et nagunii esimese hooga lõpetama ei hakka. Eks omajagu julgust need teemad koheselt selgeks arutada andis seegi, et mõlemad oma pagasiga ning sellest johtuva kogemusega ning kumbki ei viitsinud väga nägusid teha ja loota, et küll kõik ise paika loksub. Ja eks piisavalt tuline temperament andis oma osa kiireteks lahendusteks:)
Ok, eks tänagi veel on paar detaili protsessis, kuid õnneks arusaam on üks ja suured plaanid võtavad lihtsalt rohkem aega kui "seda-kõike-on-vaja-eile, selge?" või "aga-miks-sa-ei-võiks-selline-olla-nagu-ma-tahan" :)

Küll aga ei suuda ma siiamaani ära harjuda hellitamise ja hoitusega. Sellega, kui palju tähelepanu ma saan ja kuidas iga mu mossitamisalge saab kas itsitamiseks keeratud või juba aegsasti ära lahendatud. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis võib see ajapikku üsna häirivaks muutuda:DDD Üldse ei saa mossitada ja vihapidamine on täiesti mõeldamatu. Misiganes tüli kestab maksimaalselt paar minutit... See-eest on põnev argumenteerida:)

Mis mind täna aga teemat taas tõstatama pani, oli ennelõuna. Pisiasjad, kuid mõjuvad siiani...
Nimelt tahtsin täna hommikul magada niikaua kuni torust tuleb. Tuli nii umbes 10-ni välja. Siis, kui luugid lahti lõin, anti teada, et kohv on valmis ja ootab mind (meil see reegel, et magamistoas ei sööda-jooda, sinna ei pääse kassid ja seal ei ole arvuteid-telekaid). Ajan end välja, lonksan kohvi. Samal ajal rabeleb Vanamees köögis, et enne väljaminekut (tööasjus oli vaja väike käik teha) mulle lõunasöögiks borš valmis keeta... Soovis küll, et ma kaasa tuleks (oli selline fun käik), kuid kuna mul enesetunne ei olnud suurem asi, siis jäin koju kügelema ja vahelduseks ka blogisema.
Et siis jah. See kõik on tegelikult tavaline puhkepäeva hommik, kuid mõjub siiani... See, et hoolitakse. Ja poputatakse. Ma lihtsalt ei teagi... ... läheb jälle halleluujatamiseks kätte, kisub ära:D

Jama selle kokkamise juures on muidugi see, et ma ise kipun toiduvalmistamist unustama. Aga ometi see ju meeldib mulle. Aga mis teha, kui Vanamees teeb kiiremini, loomingulisemalt ja maitseb ka kuradi hea. Õnneks on mingid kindlad palatüübid siiski minu ampluaa, nendesse Vanamees ei trügi ja need lihtalt kukuvad minul päris head välja:) Need on siis pitsad, quiche'd (lahtised pirukad ja Vanamehe hiiglasuured lemmikud), salatid ja koogid. Kookidega lihtsalt see jama, et kumbki neid palju süüa ei viitsi ja nii saab neid suht harva tehtud. Ja kui ma ei küpseta, siis muudeks toiminguteks kulub meil suhkrut kokku umbes üks kilone pakk poolaastas... See ei puutu küll teemasse, kuid lihtsalt avastasin huvitava tõsiasja, kui ootamatult peale poolt või veidi enamat aastat suhkur järsku lõppemas oli.

**************************************************

Nüüd sai heldinudsilmne kiiduloits läbi ja paar sõna ka muust elust.

Nimelt on ikka paganama hea asi see puhkamine. Jap, ma siin puhklesin veidi:) Viimane puhkus oli möödunudaastane India trip oktoobri lõpus, seega 8+ vahepealset kuud olid suhteliselt kurnavad. Ja oi-küll-mul-on-siiber tunne võttis aina enam võimu.
Millest tulenevalt tegin tööl teatavaks, et mulle helistada tohib vaid äärmise vajaduse korral, kui tegemist on tõesti olukorraga, millega toime ei tulda. Lihtsama vastupanu teed mineku jaoks mind ei eksisteeri, leitagu ise lahendused. Ja ärgu eeldatagu kohest telefonile vastamist, helistan tagasi siis, kui suvatsen telefonilt vastamata kõne leida.
Tulemuseks see, et sain vaid paar kõnet ja kogu ülejäänud puhkuse sain tõepoolest puhata!!! Uskumatu tunne, ausõna:) Ja oi kui väga seda vaja oli.

Nüüd mõni nädalake tööl ja augustis taas tsutike puhkust. Jehuu! On, mille nimel toimetleda:)

Suvised puhkused püüan ma reeglina veeta kodumaal. Suve niigi vähe ja naudiks siis siinset. Sedakorda sai natuke ringi liigutud ja seejärel kodus remonti tehtud. Nimelt tahtsin ma suuremat garderoobiosaga magamistuba ning nii läksid kabinet ja meie magamistuba vahetusse. Mis omakorda tähendas täielikku ringikolimist, uute ruloode paigaldamist, garderoobi ehitamist, tapeedi vahetamist ja mida iganes veel. Õnneks on Laps (kellele mina olen "kurja võõrasema" rollis:DDD) meie juures osa suvest veetmas ning nii nad koos Vanamehega toimetasid remonti teha, sellal kui proua käis vahetevahel vaid kiitmas ja üle vaatamas. Niimoodi on ju päris lahe remonti teha, kui vaid näpuga näidata, eksole:D Aga vahva oli nende koostööd jälgida ja väga-väga kiiresti sai kõik valmis:) Nüüd olen igatahes väga rahul oma varasemast suurema privaatruumiga:)

Aga suvi on lahe aastaaeg ikka küll. Ok, sadusid on veidike liiga palju, kuid üldiselt on siiski soe ja päris mõnus. Mulle igatahes meeldib ja pole siin viriseda miskit. Lisaks on sügavkülma kirst igasugu jäätist servani täis ja mida sa suvel veel tahad:)

laupäev, juuli 07, 2012

:D:D:D

Pilt siit: http://lifesjoy-lydia.blogspot.com/2010/12/is-it-true-what-they-say-about-thunder.html

Appi kuidas ma armastan äikest! See tulemöll taevas ja meeletult jõuline raksatuste jada tekitab alati tohutult ELAVA tunde. Nagu mu enese sügavam sisemus oleks taevalaotustesse valla pääsenud, kõiki kammitsaid ja õpitud käitumisnorme maha jättes. Sarvilisele tulemärgile omane või niisama napakas?

Igal juhul tekib mul äikesega alati ärkamise tunne. Hing hakkab sees erutusest värisema, silmad löövad särama, hingamine kiireneb. Sageli kaasneb sellega (eriti soojal suvepäeval) lai ning raske kardinana langev vihm, mis omakorda vunki juurde annab. Ja tekitab tahtmise lipata õue, kõik riided seljast heita ja selle sooja vihma all lihtsalt käed laiali keerelda. Praegu ei saa, inimesed ümberringi... Aga olen seda teinud ja teen tulevikus veelgi:)

Ilm väljas on kuum ja pime. Ligi 30 kraadi pügala sooja poolel on meie oludes juba väga soe, ei saa nuriseda:) Ja kuigi muidu armastan päikest, siis äikeseaegne pime taevas on täiesti aktsepteeritud variant:) Lisab müstikat ja üüratut väge.

Õnn, et tänased väljaminemise plaanid ei olnud raudkindlalt paigas vaid lasin neil sõltuda tujust ja millest iganes veel. See annab võimaluse äikest ja müristamist lihtsalt nautida, kõik aknad ja uksed avatud.

Ainult üks miinus on päevasel äikesel - ma ei oska seda pildistada. Nii, et efektne jääks. Öised (eriti augustikuised) äikesed on selles mõttes ägedamad, et siis istudki fotokaga rõdul ja klõpsid sadu kaadreid pimedust (elagu digiajastu:D). Ja siis hiljem avastad, et ongi mõni eriti äge sähvakas täies ilus kaadris! Üks ilusamaid ripub meil kapale lastult ka seinal ja oi kui sageli ma end seda vaatamast avastan...

Aga jah, pole päevaselgi äikesel viga, peamine, et lähemale tuleks ja neid raksakaid ikka kuulda oleks!

Ilus hommik, ilus hommik...