Ma vist võiks kogu aeg lennata

Algatuseks siis olnust:
Peale blogijatšikkidega "pilvepiiril" kokteilitamist (Lounge24-ja menüü ei ole küll pikk ja meelierutav, kuid seal proovitud krevetid taignas ja brie juust lehttaignas olid kuradima head ja meid teenindanud noormees äärmiselt püüdlik ja laheda suhtlemisega, seega punktid kirja) laekusin ööks E juurde, et natuke (ok, mitmed tunnid, poole hommikuni :D) lobiseda ja peale kiiret uinakut end lennukile sättida. Kuna E elab Kuldalas, on sealt lennujaama astuda 15minutit. Ilm oli ilus ja nii otsustasingi veidi jalutada.

Püha taevas! Ma ei kuulnud omaenda mõtteidki! Kõndisin seal hirmlaial kõnniteel ja üritasin aru saada, kas mu kõrvakuulmine on muutunud tundlikuks, liikluskoormus roppumoodi tõusnud või ma lihtsalt vaikusega harjunud? Tundub, et oma roll oli igal nimetatud variandil.
See müra... see oli kohutav! Veidi rohkem kui 3 aastat ei ole ma enam igapäevaselt pealinnas ja uskumatu, kuidas vaikus on mind endasse haaranud. Kuidas on võimalik, et ma varem ei pannud seda müra sellisel kujul tähelegi? Kuidas on võimalik, et ma varem sain sarnases olukorras kõndides rääkida telefoni või kaaskõndijaga?

Huhh, ma ilmselgelt olen mugandunud. Varahommikuti linnavahel liikudes harjunud kuulama ärkava linna helisid: lindude omavahelist suhtlemist, läheneva auto kummide sahinat ja mootori nurrumist, avanevaid aknaid ja sulguvaid uksi, öiselt jahiretkelt naasva kassi üksikut mjäud ja kooli suunduvate laste tervitushõikeid üksteisele. Ja muidugi rattakellakeste õrnu kõlkse, kui kõnnitee servalt maha sõidetakse. Meil tõelise rattalinnaga tegu...
Täna ma väga naudin seda kõike. Ja ei kujuta end talumas igal hommikul kiirustamisest ja mürast tulenevat stressi. Ent ometi oli see mu elu pärisosaks ja üldse mitte probleemiks 14 aastat.
Ja ega iial ei tea, kuidas elu keerab, kuid loodan siiralt, et mul õnnestub oma mullis veel kaua-kaua elada :) Sest... nii on hea :) Mulle :)

Aga nüüd tagasi lendamise juurde.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Kuressaarde lendasin. Tallinnas elades tegin seda üsna sageli, vahepeal isegi korra kuus. Nüüd aga pole põhjust olnud.

Seetõttu oli too reedene lend Saarde tugev nostalgialaks. Nagu ka lennujaama vastu saabunud isa.
Vaadata aknast lähenevat maapinda ja mängida äraarvamismängu "Millise tee kohalt nüüd üle lendasime?". Tunne oli sees hea, väga hea :)

Lennukid meie siselendudel on tõeliselt pisikesed ja naljakad. Aga... suremaid polegi ju vaja. Enamasti pole needki täis, kuigi saartevahelistel lendudel on muidugi määrava tähtsusega pilk kalendrisse. Hooajad, pühad, nädalalalõpud. Noh, nagu ikka puhkusepiirkondades :)

Suurte lennukitega lendamine on teistmoodi tore. Neis, erinevalt väikelennukitest, ei saa arugi, et lendad. Pigem tunne, et rong ajab kiirendusega kõrvad lukku, ei muud.
Paigutad aga käisipagasis sisalduva endale mugavalt (loe: tekitad enda ümber pesa), kerid jalad enda alla, pleed põlvedele, raamat nina ette ja jääd teenindamist nautima. Ma pole veel kunagi aru saanud kobinast, et lendamine on kohutav, kuna ilmselgelt ei ole mulle kas negatiivset kogemust juhtunud või siis olen ma lihtsalt suuteline niivõrd hästi kohanema ehk siis ei loo endale illusioone vaid võtan hetkest maksimumi. Ja võtmesõnaks see, et alati tekitan endale võimalikult mugava tsooni.
Ja lennanud olen oma elus üksjagu. Mitte küll nüüd nii üüratult, kuid no neid tõusmisi ja maandumisi on kokku olnud kindlasti väga-väga mitukümmend. Ja olen nautinud neist igaüht!

Eriti see pilvede ülevalt vaatamine...
Millega meenub vahelepõikena hoopistükkis üks nunnu lühilugu :D

Aga jah, lendamine on mõnus!
Viimastel aastatel on lendamine kordade arvu mõttes toimunud enamasti taas pisikesel lennukil lühiotstel Hiiumaa ja Tallinna vahel (juhuks, kui keegi kuskil on ilma jäänud infost, et viimased 3 aastat olen pesitsenud saarlasena Hiiumaal, siis see info on nüüd avalik, kuna kõhklusi tekitavad asjaolud on silmapiirilt läinud). Mis tähendab seda, et istud lennukisse, sõidate hoovõturaja algusesse, mootorid pannakse täisvõimsusel tööle, nii et terve lennuk rapub nagu tormipöörises ja kui pidur lahti lastakse, sööstab kohalt kui ralliauto, et juba loetud sekundite pärast rattad maast lahti rebida. Omamoodi elamus iga jumala kord :)

Enne Väikemehega koduseks jäämist oli vaja väga palju töö asjus mannergul käia. Kui oli vaja olla kusagil mujal Eesti punktis peale pealinna, läksin autoga, kuid kõik koolitused-kohtumised Tallinnas võtsin ette lennukiga. Sest no mille kuramuse pärast peaksin hakkama varahommikul sõitma, poolteist tundi praamil kinni olema, veel sõitma ja tagasi sama teema? Koju alles hilisöösel. Pigem hommikul 8 paiku 30 minutit lennukis, õhtul 17 ajal taas 30 minutit õhuruumis kõõlumist ja ongi päev tehtud :) Ka Väikemees tegi minuga 7 lendu mu kõhus kaasa :)
Mulle nii tohutult hästi sobis selline ajakorraldus ja ma ei saa üldse mitte hästi aru neist, kes võrreldavates oludes lennuki välistavad.
Erareisid sai/saab samuti lennukil tehtud, kui tegu vaid õhtuse "kohtamisega". Sest mille kuramuse pärast oma aega raisata?

Hoopis teine alternatiiv on muidugi jäätee ja selle tõsised mõnud saartel elavatele inimestele, kuid jäätee on meil kahjuks liiga harv nähtus :( Ja sildu kah netu.

Njah, ega ma päris niisama lapsena lenduri elukutsest unistanud. Suurim salasoov oli saada hävituslenduriks, kuid probleem selles, et ma ei tahtnud mitte hävitada, vaid lihtsalt hävitajatel lennata :) Täna mõtlen, et oleks ju võinud siis sammud seada hoopis testlenduri suunale, kuid tollal ma selliselt mõelda ei osanud. Ja nüüd kainelt mõeldes... - ilmselgelt hea, et ei osanud :D

Aga erutavaim ja sageli korduv unenägu oli mul veel mõned aastad tagasi see, kus ma olen Black Hawk´i piloot ja pean karja sõjardeid lahinguväljalt ära toimetama. Mehed peal, küljeuksed veel avatud ja siis õhku tõustes on oht, et tiivikud satuvad kõrgepingeliinidesse. Mul aga vaja hirmsa kiiruga sealt minema saada (vaenlased lähenevad suure kisa ja püssipaukudega) ja nii ma nende tiivikulabadega seal liinide vahel manööverdan :D

Pilt Wikipeediast

Ülinaiselik mina, pole midagi öelda :)