Ülim nauding

Milline võiks olla ülima rahu ja kirgastumise hetk kellegi elus?
Inimesed on erinevad, olen sellest aru saanud. Ja kuna ma isiklikult pole maailma parim suhtleja ja suhestuja, siis minu parimaks kaaslaseks olen ma ise. Ja minu maailm ja mu kapsel mu ümber.

Mis võib aga minul pisara välja kiskuda? Füüsiline valu? Vaevalt. Hingevalu? Vahel, kuigi enamasti peetakse mind külmaks. Nad ju ei tea.
Tegelikult võib mind õnnest ohkama ja vahel pisaragi poetama panna hetk milles viibin ka praegu. Hea vein, norskav kass, hämar küünlaid täis tuba ja suurepärane muusika.

Hullumaja kuidas hindan hetki kui olen vaid iseenda ja oma muusikaga. Lihtsalt kuulan ja tunnen kuidas mu hing ja süda täituvad meeletu õnnega. Ja kujutan ette, et laulan sama hästi kaasa kui Jon Anderson:DD. Täiesti seletamatu.

Armastan väga oma lähedasi ja häid sõpru, kuid juba lapsest saadik olen suhteliselt eraklik. Kui suhtlen, siis täie rauaga, kuid vajan hirmsasti võimalust olla vaid iseendaga. See on aeg mil laen oma patareisid, et siis taas ühiskonnakõlbulikult käituda. See on aeg, mida teised ei näe. Minu aeg.

Raske on ette kujutada aega, kui mul on lapsed kes mind vajavad. Ja kes ei lase mul mu oma eraklikku maailma kapselduda, kus keegi mind ei näe ega kuule. Lohutage mind keegi, et ka pereelu kõrvalt saab see võimalik olema... Siiani on vaid mina-mina-mina ja minu sõber ego. Ja ma ei tahaks oma sõpra kaotada ju... Samas tahaks et tulevikus oleks keegi kes mulle veeklaasi ulataks, kui ise enam ei jaksa...
Kuidas ometi suruda alla oma mina ja muutuda ühiskonnakõlbulikuks?

Edit: Kass vaatab mind tõeliselt hämmeldunult ja suuresilmselt kui Led Zeppelini nautides veidraid liigutusi teen:)