Vahepeal sai põhjanaabrite juures ostlemas käidud. A soovis lapse ja tsut ka enda garderoobi täiendada ning vedas mu kaasa.Ning nagu me teame, on vaestel eestlastel oluliselt soodsam piiri taga ostelda... Lisaks vaheldusrikkam ja väike emotsioon tripist ka.
Mina ei arvanud üldse, et ma miskit tahaksin või vajaksin, kuid kui ühes lasteosakonnas üks pluus silma ja hinge jäi, siis enne laevaletulekut siiski läksin ja ostsin selle ära. Ses mõttes on ikka jube hea, kui lasteosakonna hilbud sobivad, et reeglina sama ese on seal soodsamalt müügil kui täiskasvanute omas:)))
Muidu oli trip nagu säärane trip ikka, kuigi saime vahepeal põnevust nii striptiisi kui valgusheitjaga helikopteri näol. Nimelt üks väikemees (nii 4a vast) tuli laevas meie nina ette ja hakkas pükse maha kiskuma. Kuni end ilusti paljaks sai. Ja teatas, et tema tahab nüüd pissile. Mille peale jooksis ligi paanikas issi ja lapse selleks veidi sobivamasse ruumi viis.
Helikopteri kohta lootsin saada netiavarusest järgmisel päeval infot, kuid seda pole ma saanud... Nimelt veidi enne südaööd Tallinna lahele jõudes hakkas meie pea kohal tiirutama helikopter. Kuni meie kõrvale jõudis Baltic Princess (vist oli see laev, liiga pime oli ja saan vaid oletada), mis paraja hooga (kuigi ka meie sõitsime ju kiiresti) meist möödus ja mille kaptenisilla kohal kopter asjatama hakkas. Pikalt ja põhjalikult jälgisime, kuidas kopter muudkui laskus ja nökerdas seal. Laev samal ajal uhas edasi. Täpset tegevust ei näinud ja ei saanudki aru, et mis lahti oli. Ise kujutasin filmilikult ette, et äkki kellelgi oli koledamat sorti terviserike, milleks oli vaja keskit spetsialisti ja too siis toodi lennumasinaga kohale, kuna aega polnud raisata... Fantaasiat mul jagub:) Liikuvale alusele maandumise õppust ma ka ei oskaks kahtlustada, kuna sel juhul oli kobadega tegu, sest minu 10-minutilise jälgimise ajal kopter ainult hõljus kaptenisilla kohal kiirelt sõitva laevaga kaasa... Ei tea.
Jälgin siin kuidas Jääraplika vapralt iseseisvat paastukuuri peab ja siuksed neelud käivad... Mäletan kui tohutult hea tunne mul laagris paastudes oli ja mäherdune energiapomm ma sellal olin. Nüüd siis kisub vägisi sinnapoole, et võtaks šnitti ja paastuks ka. Olen veendunud, et nädalase paastuga saaksin praegu iga kell hakkama, kuid veidi pelgan. Ei, mitte seda jubedat olemist teisel päeval, kui mürgid liikuma hakkavad (laagris olles vähemalt oli teisel päeval, kuigi enamusel algas kolmandal ja seega ei välistaks ka seda) vaid seda mida see välimusega teha võib. Tollal kaalusin ma palju rohkem lihtsalt ja jäin mõneks ajaks ilma 5-st kilost. Nüüd aga kaalun vähem kui tollal lõpetades ja kui seekord peaks ka 5kg kaotama, siis minu eas ja minu pikkuse juures vähem kui 50-kilone tegelane näeks välja suht kronu. Ilma liialdamata.Kord ühte lahkuminekut üle elades kukkusin 47kg peale ja nutt sai ehmatusega läbi sel hetkel, kui seda peletist peeglist vaatasin. Ja tollal olin ma 26... Ehk siis naine peab ikka naise moodi olema, mitte konte turritama nagu .... (ma viisakusest jätan teatud väljendid kasutamata)
Aga Jääraplikale annan au. Ma kujutan ette kui hea kerge ja puhas tunne tal on praegu ja mõnda aega edaspidi. Ja mine tea, äkki millaski peale jaani võtan ka ise nt 3-päevase ette... See ei kronusta veel aga samas nt 1-päevane ei annaks ka mingit efekti...
Armastan ristsõnu, eksole. Vahepeal olen selle hobi aga veidi unarusse jätnud ja aeg ja väljendid on muutunud ning nüüd järjekordse ristsõnavihikuga maadeldes olen saanud uusi teadmisi ja puha:D Kas teie teadsite, et Pokud on Pokumaa aborigeenid:D:D:D? Või et merehaiguse produkt on okse:D?Mis meenutab mulle, et käisin ju taas peale kaheaastast pausi kalal:D Jehuu! Spinningu loopimine on kalastamise juures mu lemmik, kuid seekord sai lisaks spinnile ka õnge leotada. Õngega see tegu, et kui peab ussiga püüdma, siis ma lihtsalt keeldun seda ussi sinna konksu otsa surumast. Aga iga kala ei taha maisi nt ja siis tulebki kalastada koos vaprate meesolevustega, kes ussi konksu otsa suruvad ja väljapüütud kalu sealt eemaldavad. Spinni puhul ka ikka reegel, et mina kirega püüan ja peale kuivalesikutamist suundub konksu otsas siplev kala kauge kaarega mõne abivalmi meesolevuseni, kes siis edasised vajalikud toimetamised teostab.
Aga ma pean natuke praalima ka - seekord ei läinud mul üldarvestuses üldsegi mitte kehvasti:) Kalapäevad sai veedetud enamasti koos kahe meesolevusega ja vähe sellest, et ma neile koguseliselt alla ei jäänud - sageli tegin ka ära:D Pani ikka ringi karglema küll, kuigi eks tuli teha tuim nägu ette, et "noh, nii peabki olema". Ühel päeval üks tegi mulle lõpuks ühe ahvenaga ära (kuigi kokku püüdsin kahe päeva kohta just mina enim ahvenat:D) ja lestapüügi ööl olid poisid paremad, kuid ma ei jäänud ka lestadega neile just palju alla:D Jehuu! Kusjuures, lesta püüdsin ma elus esimest korda...
Järgmine hommik said kalad suitsuahju ja suitsukala hooag on nüüd minu jaoks avatud:)
Siin siis tõestus sellest, et Sipsik ka ritva käsitleda oskab.
Ja meie kalapüügipäevade suurim ahven oli samuti minu püütud:)
Aga mul on nüüd joodiku nägu ees:) Vahepealsed soojad päevad koos rohke õuesviibimisega tõid palgeil välja tedretähnid ja päevitasid esileulatuva nina parajalt pruuniks. Ehk siis muidu ühtlase tooniga näos asetseb tume kontrastne plönn ja selle ümber hunnik täpikesi:D Ehk siis niigi silmatorkav nina on saanud uue esiletungivuse:) Lahe!
















