Aegade hämarusest

Herziga sai kaudselt diil tehtud, et mina täidan tema meemi ja tema minu oma. Tema oli tublim, kuid kuna mina ei tunnista allajäämist, siis pean kibekiiresti samaga vastama:)

Kirjuta, kus olid sina, kui…
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Mu vanemad olid tollal varateismelised, seega isa poolt mind ei olnud veel olemas, ema osa minust oli noore tütarlapse munarakuvaramus oma laskumisjärjekorda ootamas... Kokku said vajalikud rakupooled alles 7a ja 11 kuud hiljem.

2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Olin kahejapoolne ning uudistasin imestusega oma kolmenädalast vääksuvat vennaraasu...

3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Tollest päevast endast mälestus puudub, kuid mäletan suts hilisemat aega, kui mu algklassideaegne sõbranna meie klassist välja kutsuti, et kooli koridoris isaga hüvasti jätta. Isa saadeti korrastustöödele. Õnneks naases ning on tänaseks mitmekordne pühendunud vanaisa.

4. … toimus Balti kett 23.8.1989?
Hirmus piinlik aga null mälestust. Ilmselt maal vanaema juures. Seal olin ma sageli:)

5. … Estonia uppus 28.9.1994?
Varahommikul enne kooliminekut kuulsin uudist. Allikat ei mäleta, kuid mäletan, et ei suutnud kuidagi aru saada... et mismoodi ikka...

6. … printsess Diana suri 31.8.1997?
Päev enne viibis Diana Monacos, kus käis ranniku lähedal jahiga sõitmas/peesitamas/aega veetmas. Mina viibisin samal ajal samuti Monacos ja sulistasin tulisoolases Vahemeres, läheduses purjetavaid jahte imetledes. Ühes neist viibis Diana (seda sain hiljem teada). Järgmisel päeval kihutas tema Pariisis tunnelis ja mina olin alustanud teed tagasi Eesti poole.

7. … saabus aasta 2000?
Tantsisin ballil isaga valssi.

8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Viimsis. Ei suutnud uskuda, kui peamiselt CNN-ist uudiseid jälgisime.

9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?
Veetsin sõpradega jaanipäeva saares omas kodus. Kahjuks ei osanud kuidagi reageerida. Pigem tundus imelik, et ikka veel elus seni olnud.

10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Täna on nüüdseks kellaajaks juba eile:)
Seega - mängitasin vennatütart, lõbustasin koera temaga lumemänge mängides, sain vihje lemmiktüdruk Tiinalt ühe kandideerimisvõimaluse kohta, kaevasin lumest autodele parkimiseks basseinimõõtmetes augu, jälgisin lennuplaanist venna järjekordset Indiast saabumist. Ehk siis rutiinne päev kodustega:)

Kellele edasi? Pliis, kes tahaks lõbustada mind infoga teemal kus tema oli? Tahtke, palun!

Järgmine

Lubasin kohusetundlikult meeme täita, täidan lubadust. Vahepeal lajatas Herz veel ühe ja see jääb nüüd omakorda järge ootama:)
Praegu aga järjekordne Helina lajatus:
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Nõup. Lisaks mu oma nimele taheti mulle otsa liita Carmen, kuid oli too veider aeg mil kahte eraldi eesnime ei lubatud.
2. Millal viimati nutsid?
Paari pisara pudisemist pooleteise päeva jooksul lubasin endale 3.-4.detsembril 2009
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Kuna mul oli algklassides pastakas varesega kahepeale, pidin pidevalt tegema kirjatehnika ületunde. Mille tulemusel läks käekiri ilusaks voolavaks ja eemalt oli kohe kaunis vaadata. Kuni ajani, mil tuli hakata palju ja kiiresti konspekteerima ja siis võttis vares taas võimust. Siuke enam-vähem on hetkel.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Pasta. Või liha. Või salat. Või kala. Või supp. Või pelmeenid. Või pitsa. Või burks. Või kabanoss. Kas te pole juba aru saanud, et söön kõike ja igast asendist?
5. Kas sul on lapsi?
Kaks on olnud teel, sündimiseni pole välja vedanud ükski.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Raudpolt
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Vahel harva ja teatud inimestega õnnestub ja siis olen elevil nagu viie saanud kahene koolijüts. Aga need on erilised hetked, enamasti ei tule kohe kuskilt otsast, noh...
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Nõup. Aga me pole ka tuttavad – korra elus nad vist on mulle endast märku andnud. Seega ei oskaks neist ka puudust tunda:)
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kui vaja, siis muidugi. Ega see tagasitõmme mulle ei meeldiks, kuid vajadusel pole probleemi. Eelistan langevarjuhüpet.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ei söö sellist värki. Tähendab, kui nina alla antakse, söön ära, kuid ise ei osta.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ikka, kuidas ma nad muidu jalast saan? Lössis kaunu ei kanna.
12. Kas pead end tugevaks?
Füüsiliselt kindlasti mitte. Vaimselt – oleneb.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Jäätist söön vaid siis, kui keegi kuskil pakub – lihtsalt unustan muidu, et selline asi on olemas. Seega erilised eelistused puuduvad.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Silmakoopa sügavuses peituvat. Seda, mis pilgu taga. Sageli ei mätši üldse muu olekuga...
15. Roosa või punane?
Oranž. Või lilla.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Füüsiliselt? – kints
Muidu? – töötu staatus
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Nagu missikandidaadid ütlevad: „Vöörld piiss änd häppiness“
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Raamaturiiuli
19. Mida hetkel igatsed?
Hommikuti poolunisena läbi külma õhu tööle rutata.
20. Mida viimati sõid?
Põdrasuitsuvorsti veini kõrvale.
21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti ventilaatorit kõhul ja tuule undamist akna taga.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Valge
23. Lemmiklõhn?
Kevadine õhk.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Viimase elukaaslasega.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Suusk
26. Su juuksevärv?
Loomulik on tänaseks säravhall. Sündides oli sitikmust, enne halli oli punakaspruun. Praegu punakam pruun (petukaup purgist).
27. Su silmade värv?
Vesihallid
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Kandsin palju aastaid, peale oppi pole enam vaja olnud.
29. Lemmiktoit?
Söök
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudukad sobivad AINULT kellegi turvalises kaisus vaadata. Muidu ikka õnneliku lõpuga.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
"Coco avant Chanel"
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Vedelen ihualasti teki all.
33. Suvi või talv?
Kopi-pasta Helina meemist: „Kõik neli oma parimas võtmes“.
34. Kallistused või suudlused?
Kus neid jagatakse? Lähen võtan selle millele on lühem saba.
35. Lemmikmagustoit?
Puudub. Päriselt ka. Peaasi, et soolast toitu on.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Frances Mayes'i Toskaana sarjast „Bella Toscana“
37. Mida su hiirematt kujutab?
Merekarpe
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Panin teleka tööle, et vaadata Avdjuško lühifilmi Priimäest (täna oli teleesilinastus), kuid magasime selle ema ja vennanaisega teises toas veinitades ja mokalaata pidades maha. Eemalt nägin televiisorit aga ei fikseerinud mis seal toimus.
39. Lemmikheli?
Tormituuled, lainete pekslemine rannakividel, praksudes põlev kaminapuu, süles nurruv kass.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Kama kaks, mõlemaid võin kuulata.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
India
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Vanasti jäid alati kellad mu käel seisma nii paari päeva jooksul. Spuuki.
Tänapäeval vahel tunnen inimeste tugevaid emotsioone neist kaugel olles. Lihtsalt lööb mingi tunne sisse ja endale ootamatult läheb mõte kellegi peale. Hiljem saan teada, et samal ajal see inimene tundis seda. Suurtest asjadest siin jutt, mitte niisama tujudest.
Ma ei taha neid tundeid... Kas restart aitaks?
43. Kus sa sündisid?
Kuressaare haigla sünnitustoas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Kui kvaliteetselt teha, siis peaks olema 2sek ühe tõusu peale. Ehk 1sek üles, teine alla. Nüüd aga proovisin aja peale teha ja sain 90. Ei ole mugav nii ja kasuteguris kahtlen.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Jaanuari keskel sain lähemalt tuttavaks kolme vahva inimesega.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Vot ütlen rohkem:
Noh, aktiivsematega on juba kohtutud:) Teised mul tuttavad juba enne blogijaks hakkamist. Aga mittekohatutest kõige intrigeerivam on Kroku. Tahaks seda saba ja sarvedega olevust oma silmaga kaeda:) Tema jälgedes rebib nooruke Herz. Helina kavatsen ma varem või hiljem enivei ära näha, loodetavasti ta ei uisuta liiga kiiresti eest minema. Kui abiellun, kutsun äkki Krista pulmapilte tegema, siuke pisike unistus on. Niimoodi vesteldes, et ma mitteomaselt rohkem vait oleks ja pigem suu ammuli kuulaks, oleks huvitav kaeda Thelat ja Malignust. CU võiks kah omamoodi huvitav frukt olla, kuid ta on parasjagu omasse maailma haavu lakkuma tõmbunud.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Thela. Tema sõnaseadmisoskust tahaks kohe õppida kusagil. Ehk siis kama kaks millest kirjutaks – ma naudiks enivei. Ja Jääraplika deitimiste raamatut ootan kannatlikult...
Ning muidugi pean Helinat tänama, et ta minu raamatut ostaks:D Hakka või kirjutama:)
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Siin on ainult üks võimalus – kass!
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
No jälle see 10, noh! 10 on liiga palju, kolmesed meemid on lihtsamad...
Oehh, nimetame siis midagigi– Nolzik, CU, Herz, JP, Malignus, Thela just maadles ühe teise meemiga, kuid mul vaja 10 täis saada, Kroku (tea kas skipib või suudab mind tavapäraselt möirates naerma ajada), Liis skipib nagunii oma mesinädala(titeteo?)-reisi ettevalmistuse raames, Helina juba tegi, Soodomakomorrast ei tea kas jõuab oma pisineiu kõrvalt ja edasi-mina-olen-jõuetu-valige-palun-ise!

Terrorist

Ma olen nüüd rahvusvaheline terrorist, ma kahtlustan.
Tulin lennujaama (ohh imede ime, jõudsin seekord ilma check-in lauda paanikakõnesid tegemata täiesti õigeaegselt, isegi pigem liiga vara, kuid mitte ennast ei saa ma säärase üleinimliku pingutuse eest tänada vaid mu transportijat), et kodusaarde suunduda. Lihtne, rutiinne tulek.

Traditsiooniliselt pidin end piiksumasina juures poolalasti koorima, millele järgnes eriti põhjalik läbikabistamine. Ütleme nii, et ükski naine pole mind nii pikalt ja põhjalikult kunagi katsunud:D Aega võttis, kuid lõpuks sai tal isu ilmselt täis.
Edasi paluti mul käekott avada. Lahke tüdrukuna rebisin koti õieli ning hakaksin ise riietuma. Olin aga kotti unustanud pipragaasi (kui nüüd peaks uuesti ridiküli sisust ülevaadet tegema, siis on seal üks miinusmärgiga pipragaas). Seda märgates rehmasin käega: „Oi, ahahh, visake see minema“. Mispeale mult paluti pardakaarti ja mindi sellega arvuti manu. Eks siis tähendati tuleviku tarbeks üles kui kahtlane tegelane:) Minu taga tulnud daame hiiglaslik juukselaki pudel ei tekitanud kelleski fikseerimise soovi...

Aga asi polnud sellega veel lõppenud. Eriti kriminaalse tegelase saapad vajasid röntgenis põhjalikumat uurimist. Tõepoolest, mu saabaste turvakontrollist läbisaamine võttis kõige enam aega. Mul oli isegi kahju, et mul seest õõnsaid kontsasid ei ole, kuhu miskit huvitavat toppida:) Mõni eksootiline sisalik näiteks või äkki lausa pistol. Peas ketras juba mõte, et kuda ma siin nüüd sokkis miinus saja kraadiga edasi liiklen ja et „tea kas lennujaamas saapaid kah müüakse?“.
Õnneks taaskohtusin oma saabastega ja siin ma nüüd siis olen, oma kutset ootamas.

Meemitagem

Püha taevas, nüüd virutatakse mitmelt poolt meemidega. Einoh, ei saa ju alt vedada, kui nii ilusti on küsitud, eksole:)
Alustame siis esimesega ja järgmise ooteloleva võtab teinekord ette:

1. Kirjuta kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?
Lilli sain, üllatuslikult väga mitmest suunast:) Ise ei kinkinud, vist. Mida ei mäleta, seda pole olnud. Möödus see päev (õhtu pigem) viimase kaasaga filmi vahtides (olgu tänatud mu kallis kalender, muidu ei mäletanukski:D)

2. Mida sa hetkel mõtled?
„Miks see kass mind muudkui jõllitab? Miks ta sellest üksisilmi vahtimisest ära ei väsi?“

3. Mis laulu sa viimati kuulsid?
Kuulsin või kuulasin? Kui kuulsin, siis tõenäoliselt toidupoe laealustest karpidest mingit kräppi; kui kuulasin, siis Depeche Mode’i plaadi „The Singles 86-98 CD2“ lood ketrasid edasi ja tagasi.

4. Milles oled andekas?
Täna tundub, et mitte milleski. Muidu oskan eriti hästi kaaskodanikest südamest hoolida ja toalilled fännavad mind – peaks vist aedniku elukutse peale mõtlema. Ahjaa, igasugu loomad alluvad mulle ka reeglina igast asendist – kas see on ka anne?

5. Mida sa ei suuda teha?
Omada eelarvamusi ja võtta hoiakuid inimeste rassilise, soolise, usulise või seksuaalse kuuluvuse järgi. Ei suuda aktsepteerida inimesi, kes seda teevad. Kindlasti ei suuda ma teha liiga endast nõrgematele ja midagi sellist kõrvalt nähes võib pilt eest minna, mille tulemuseks võin millegi koledaga hakkama saada...

6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
Reeglina on lollused olnud seotud vastassooga. Nt sarnaselt Jääraplikaga mänginud mehega, keda tegelikult ei taha. Korduvalt. Ja siis helbi seda suppi, eksole... Mis see siis on? Vajadus omaenda hända kergitada? Piinlik igatahes.

7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Igale poole, ausõna! Reisihaige, nagu ma olen. Aga kolm veidi suuremat kiiksu on küll – Island, Põhjanaba ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Viimases olen enda tarbeks salvestanud koha, kus saab „kopika“ eest hävitajal kaasreisijana tsutike aega lennata... Kõik need g-d ja puha:D:D:D

8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa? (esimene meeldetulev)
Filmist Point Break (http://www.youtube.com/watch?v=6en5eOnyAG0&feature=related) Patrick Swayze roll oleks magus olnud. Oskaks ma vaid niimoodi surfata... See film mõjub mulle juba aastaid ja endiselt võimsana. Lihtsalt see austus mere ees on niivõrd suur.
A kui püüda ikka naiselik nüüd olla, siis Catherine Zeta-Jones on kuidagi nagu oma masti tüdruk:) Näituseks filmis Entrapment on hea koht: http://www.youtube.com/watch?v=KX2_LCUkhDs

9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?
Töö, töö, töö. Jah, palun:)

10. Kas koer või kass?
Kass. Hingesugulane. Ise valin, millisesse sülle ronin.

11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?
Vaata vastust number 4. Samas noorena tahtsin väga arstiks saada. Peale seda, kui mu esimene vanaisa haiglas suri.

12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijatest)?
Kuni ma ei tea kedagi ei mujalt ega blogisejatest, kes oleks ligilähedanegi Lennart Georg Merile, ei saa ma ühtegi nime öelda. Ma ju valetaks siis.

13. Kes on su guru?
On üks. Enamus teist teda ei tea, seega pole nimel tähtsust. Ja kes teavad, teavad ka nime.

14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?
Peter Mayle’i Provence’i lood ajavad siiani neelud peale.

15. Ütle kolm omadust, mida sa enda juures heaks ei kiida?
Lollakas optimism, sinisilmsus, laiskus.

16. Sinu parim tegu senises elus?
Pole halli aimugi hetkel kas ja mida üldse oma elus hästi teinud olen. Nobelit pole saanud. Mõnes mitte-vere-perekonnas inimesed omavahel rohkem suhtlema pannud/neid lähendanud?

17. Kas Jumal on või ei ole armastus?
Jumal on miski/keski kuskil... igaühe oma tema omas paigas.
Armastus on üks osa keemiat, üks osa andmist, üks osa õnnetundest hiiglasuureks paisuvat südant ja üks osa pisaraid. Kokkuvõttes üks tohuvapohu, ilma milleta on maailm hall.

18. Millist YouTube videot soovitaksid kõigil vaadata?
http://www.youtube.com/watch?v=4rb8aOzy9t4&feature=PlayList&p=6033E9E30133EB2E&index=1 – terve see sari on äärmiselt tõetruu:)

19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?
Meil siin piisaks 51-st. Tark pea on kõnelenud.

20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid?
Kuulge, mu blogirullis neid umbes niipalju ongi, kes vastamata või pole skippimisavaldust esitanud. Seega – kes vähegi jaksab, alustagu, palun. Ma loen näljasena kõik läbi nagunii!
Kui nüüd ühtainsamat nime nimetada, siis minu kurvastuseks on vist Babajagaa ää surnd. Tema krehvtisel keelel oleks tore lennelda lasta ja vaadata mida sinepiga võidu pastakast välja imeb, kuid jah – oma alakaalulise kerega pidevalt doonoriks käies on vist eluvaim kadund. Teised aga – andke tuld!

Seksi õppetunnid

Esmaspäeva õhtuti (kell 23) meeldib mulle vaadata kanal 11-st saadet nimega „Seksi õppetunnid“.
Üleüldse lahtiste silmadega ringi vaadates hämmastab mind siiralt tänasel infoajastul inimeste tõeliselt puudulik teave seksuaaltervisest, rasestumisest, kehades toimuvast jne. Tundub nii, et lihtsalt ei tunta huvi, enne kui mingi kindla teema suhtes paanika käes. Ja nii on levinud valeveendumused, mis „leiavad tõestust“ enamasti lihtlabase vedamise näol, kuniks enam ei vea, eksole. Tõeliselt rumalad uskumused, tõeliselt kurb ignorantsus.

Esimene saade šokeeris mind veidike, kuna ma polnud ette hoiatatud nägemaks lähikaadrit sellest, kuidas meestel haiguste proove võetakse. Pika tikuga kanalisse ja puha. Jõllitasin, silmad õudusest punnis. Õnneks katsejänesed - kes eelnevalt ise sama paanikas olid, kuid nõustusid müüte murdma – hiljem kommenteerisid, et üllataval kombel ei olnudki valus, ainult kummaline surve.

Muidu aga tegeletakse seal tõeliselt tänuväärsete teemadega ja uskuge mind, saade ei ole mitte vaid noortele mõeldud, kasulikku saame me sealt kõik. Isegi mina olen paar uut asja teada saanud.
Saatejuhiks on 37-aastane inglanna, kes samuti ise mitme asja peale üllatub. Ja uut enda peal katsetab:) Tänane saade oli kontratseptiividest ja näiteks õpetati muuhulgas ka naiste kondoomi kasutama, mida kasutades jääb mulje nagu krõbistaks poekotti veidi vales paigas:D Saatejuht ka katsetas ja leidis, et nende majas saab selline asi olla vaid prügikastis. Aga kellele sobib, siis miks mitte:)

Järgmises saates räägitakse libiidost ja meeste-naiste erinevusest selles vallas.
Soovitan nimetatud sarja vaadata, midagi uut võib kõrva taha isegi jääda:)

Awrrrrr vol2

Hehh, sellal kui ma siin kribasin, on Youtube juba täiendust saanud ja tants, millega poiss mu lõplikult ära võlus, asub siin:


Edit: Ikka ja jälle kipun seda klippi uuesti piiluma ja saan vist aru miks just see tants mulle nii eriliselt mõjub. Nimelt selles loos säilub tema maskuliinsus, mehelik energia. Testosterooni tajub mu nina siin tantsivast väänlemisest hoolimata...

Raamatud, varjud minevikust ja aim in laaav!

Pilt pärit aadressilt blog.tisain.eu

Sain enesele kauaigatsetud raamaturiiuli.
Lõpuks ometi vabanesin 9-st suurest kastist, mis mu kitsukeses elamises ruumi kinni hoidsid.
Lahtipakkimine on mulle ikka suurt naudingut valmistanud. Tõeliselt värskendav on leida kõigele oma koht.
Kindlasti mängib selles naudingus oma rolli mu haiglaslik süsteemsus. Ausõna, ma ei viitsi õrnalt ka koristada nii, et kõik pidevalt läigiks, kuid igal asjal peab olema oma koht. Isegi kui neid kohti pidevalt muudan, siis oma kindel koht peab olema. Oma loogika, oma süsteem. Kui ei ole just kolimisaegset kastilaviini, siis tean vist iga asja kohta täpselt öelda kus too asub. Alati.
Et siis jah – armastan paigutamist. Riided ja raamatud annavad selleks ju kohe erilise mängumaa ja nii ma siin poole ööni taaskord mõnuga möllasin.
Kastidest avastasin igasugu huvitavat. Näiteks olen ikka armastanud päevikut pidada ning eriti naermaajavad on täna teismeea sissekanded. Armumised, südamevalu...
Lüües ühe päeviku suvalisest kohast lahti, torkab mulle silmakoopasse sissekanne ühe tänaseks enam-vähem unustatud noormehe kohta, kui too mind kohvikus istudes tõsiselt silmitseb ning vaikselt lausub: „Mõned tüdrukud on sellised, keda tahaks väga hoida...“.
Püha taevas kus see pilk ja väljaütlemine mind tookord raputasid! Ja täna ma vaevalt mäletan säärast seika... Ohh siiras, sulnis noorus:)

Mis omakorda meenutab hiljutist üllatus-ehmatust.
Enne jõule potsatas ükspäev mu meilikasti kiri, mis algas nii: „Olen keegi, keda sa väga ammu kohtasid aga kes mäletab sind surmani!!!“
???
Vaatan siis saatjat ja kassanäe – noorpõlvest, nii umbes 17-18 aasta tagusest ajast pärineb. Efku kindlasti mäletab noormees V-d, kes naaberkülla suvitama oli saabunud ja kui kutsikas mul sabas käis. Algul sai suheldud, kuna miks mitte niisama suhelda, kuid lõpuks hakkas ära tüütama. Liiga palju sai teist ja lisaks oli mu süda tollal juba hõivatud kellegagi, kes kaugel. Mul vaja igatseda ja siis too ei lase, eksole.
Tegin selle vea, et ööbisin temaga kord lakas. No ei lasknud kuidagi lahti ja kui õhtuti tuppa läksin, jäi akna alla istuma ja ootama mil uinun/tule kustutan. Hea, et serenaadi ei laulnud (võib-olla üritas ka, ei mäleta). Mul aga raske uinuda kui tean, et jahedal augustiööl keegi akna all seisab, pea kuklas.
Nii ma siis andsin lubaduse temaga koos üks öö magada, kui lubab vastukaaluks, et peale seda ei tee enam selliseid trikke. Tuppa ma aga noormeest tuua ei tahtnud (liiga isiklik mu meelest, eriti kuna tollal oli mu päralt terve teine korrus ja ei olnud mulle meeltmööda noormehega nii privaatselt omal territooriumil olla). Ütlesin siis vanaemale, et võtan padjad ja andku mingi vanem vatitekk, ma lähen V-ga lakka magama. Õnneks mu lähedased teadsid, et võivad mind usaldada, kuna olen meeste suhtes ikka üsna pips alati olnud ning tollal täiesti süütuke veel (nagu ka veel mitmeks järgnevaks aastaks).
Vanaema kergitas korra kulme, uuris kas ma ikka tean mida teen ja nii me lakka suundusimegi. Suurema osa ööst ei saanud magada, kuna tirtsud lõid lärmi ja poiss sosistas igasugu soga kõrva, salamisi sõrmeotsi oma peos hoides. Ma ei julenud uinuda ka, kuna siis oleks silitama ja musisid varastama hakatud (korra isegi õnnestus, mispeale ma tulivihasena tuppa ähvardasin minna).
Igatahes otsustasin poisile järgnevatel päevadel veel selgemaks teha, et mu süda mujal ja tal lootust pole. Mispeale ähvardati end ära tappa ja mida kõike veel.
Kuna see oli mu esimene kogemus end tappa ähvardajaga, siis esimene hetk ehmatas. Varsti aga ajas tigedaks, et krt võtaks, minu elu ei saa tulla segama keegi oma egoistlike soovidega. See, kui meie soovid ei kattu, ei anna talle veel õigust minu emotsioonidel mängida. Ajas mul harja ikka korralikult punaseks. Tegin selle talle ka selgeks ja rohkem pole me näinud.
Selline seik siis.
Ja nüüd, 17-18 aastat hiljem tuleb selline kiri...
Ok, mu isik ja meiliaadress pole kuskilt otsast saladus, kuid nüüd järsku üles otsida???
Ma vist ei ole normaalne, kuid esimene asi, mis keelele tuli ja mida oleks õhku visata tahtnud, oli: „Oi, näe, sa ikka veel elus!“. Aga ma olen hea ja ei teinud seda:)
*****
Aga nüüd ma olen hoopis armunud! Ja „armumise“ objektiks Šveitsi uisutaja Stephane Lambiel.
Reeglina mind ei eruta sellised plastilis-painduvad mehed (kohalikud tuimad karupojad kuidagi südamelähedasemad), kuid tema nii usjas ei paista kui mõned teised ja olgem ausad – see sport on ikka rämeraske. Ja kui sportlasi ma neid vahingi. Aga no oleme nüüd ausad - nende kannikatega võiks ju pähkleid purustada küll...
Meeste üksiksõit iluuisumaailmas mu lemmik.
Kui Pljušenko on uisukuningas (tema hiilgab ikka eriti võimatute elementide korduva esitamisega), siis Lambien on uisuprints. Praegu. Näis millal Pljušenko taas võistlemise lõpetab (paar-kolm aastat ta ju ei võistelnud vahepeal, kuni vene koondis anuma hakkas, et seis peale teda liiga kehv) või siis Lambiel lihtsalt ette rebib.
Loogiline, et Pljušenko seekord kulla sai, kuid Lambien oli oma hõbedat küll sajaga väärt. Kõige vabam liikumine jääl, mida oma elus näinud olen. Ta lihtsalt on jääga kokku sulanud...
Jään ärevusega olümpiat ootama, kus loodan nimetatud tippude tihedat rebimist näha! Pljušenko meeldib mulle ka väga-väga, kuid tema rohkem tehniline mu meelest. Hüppekunn:) Lambiel aga tantsib.

Enim erutas mind tema esinemine Galal, kus ta tantsis mu meelest hirmhästi valitud loo taustal (Jacques Brel’i „Ne me quitte pas”). Minu meelest väga raske lugu tantsimiseks. Puudub tilu-lilu meloodia. Kui esinemine Youtube’i tuleb, riputan endale mälestuseks siia ka üles:)
Seniks aga tema esinemine seekordsel võistlusel – awrrrr!

???

Mu valge röövloom armastab hirmsasti radika peal magada. Aga ta vaeseke ei mahu sinna hästi - litsub end õhukeseks ja poeb aknalaua ja radika vahele ning püüab seal siis tasakaalu hoida, üks koib ripakil. Ja kui sügavamalt uinub, kukub hetke pärast suure kolakaga ning ehmunult maha.
Tahaks teda aidata ja meenus, et kunagi oled näinud pilti miskisest atribuudist, mille abil kassid saavad radikal magamas käia.
Olen püüdnud guugeldada kass+ase+radiaator jmt, kuid ei anna tulemust. Väljamaalt leian, kui otsin cat+bed+radiator niiiii palju erinevaid vasteid, et anna aga olla. Aga kas ka meil kuskil sellist asja saada on? Ma nimelt ei telli kuskilt välismaa netipoodidest asju ning vaid ühe toote pärast oleks suht nüri seda alustada/sellesse süveneda.

On keegi kusagil Eestis säärast toodet kohanud?

Kilukarp

Mul puuduvad kaks olulist asja, mis on heade fotode eelduseks - hea aparaat ning oskus pildistada. Aga vahet ei ole, kuna ilupilte saab oskajamate juures vaadata ning enda omad on rohkem endale.
Siiski tahaksin jagada emotsiooni vaatest, mis mulle iga päev aknast avaneb. Kuna pildid on ilma statiivita zuumitud ja tehtud loomulikus valguses, siis suurelt nad vaadata ei kõlba, kuid eemalt käravad küll:)
Pildid tehtud kõik erinevatel päevadel ning sellist vaatepilti erinevas värvingus näeb iga päev. Nüüd, mil lund muudkui on sadanud, too kilukarbisiluett (tänapäevaste lisanditega) enam kätte ei paista, kuid jah.... üldiselt on vaade võrratu:) Kõige esimene pilt on selline, mille tegin tookord kui korteriga tutvumas käisin.

Koormaeesel

—›e blogi sirvides sain peaaegu infarkti, et mida ometi ta kaasa tassib ning sellele järgnes inspiratsioonipuhang ka enda käekotis revisjon läbi viia. Et „minul on ju ometi kõik ainult vajalik kaasas“. On ikka või?

Minu kotis siis säärane tavaar (kotti vahetades saab alati ümber kallatud ehk tegu enam-vähem statsionaarse kandamiga).
Loomulikult väikest kotti kasutades jätan suured asjad maha ja vahel suudan lausa pooltühja sumadaniga ringi käia. Üldiselt on aga asi selline nagu allpool kirjeldatud. Ehk siis päris jube ja mida kõike naised kaasas ei tassi...
Turvalisus:
Riidest helkur
Pipragaas
Kondoom – mitte selleks, et on oht seda suvalises kohas vajada vaid seetõttu, et ei tekiks olukorda, et „tõsine jama, et ei olnud kaasas“ (me keegi ei tea mis võib millalgi juhtuda) – pisike ja odav asi ning säilib kaua, seega elementaarne endast hooliva naisterahva kotis

Kosmeetika ja muu „tibitavaar“ (kosmeetikat, millega end mätsida, minu kotist ei leia peale paari huuleläike – isegi kamm puudub):
Huuleläige 2tk (Victorias Secret lööb musi punni ja Lancome niisama särama)
Küüneviil, 2tk (miks 2???)
Läbipaistev küünelakk sukasilmade võimalikuks jooksmahakkamiseks
Sans Soucis kätekreem
Marks & Spenceri kätekreem (miks mul on kotis kaks kätekreemi???)
Elizabeth Ardeni ülisuurepärane huulekreem
Nabarõngas (kummaline seda kotist leida... ju ma siis pidin selle millalgi ära võtma ja kodus valisin järgmise külgeriputamiseks)
Sõrmus (hmm...?)
Juukseklamber

Värskendus:
Nätsud
Suuvärskenduspillikesed (mini-minid ja ülikanged – parim leid viimaselt Soometripi laevalt)
Salvador Dali minitualettvesi kiireks värskenduseks

Kõrist alla:
Lagritsapulgad (vahel kohe on vaja miskit põske pista)
Mustsõstramaitseline Halls, mis ostetud Normandiast suvel 2007... väga vaevaliselt kuluvad mul sellised kanged asjad, kuid see on juba viimane eksemplar! Ja ikka veel tundub kõlbavat... Ehk söön ta siis täna ära, saab koti kaalu kergemaks:D
Vanatädi oma aias kasvatatud kreeka pähklid – järel 5tk

Hügieen:
Pabertaskurätikud
Hambaniit
Niiske kätepuhastusrätik
Pesukaitsmed minivutlaris
Tampoonid minivutlaris

Tehniline:
Mobiiltelefon
Kõrvakuular mobiilile (tõsine üllatuskingitus eelmisest sünnipäevast, mil mul vana ää sures)
Sammulugeja
Mälupulk 2GB
Fotokas

Sõnaarmastajalik:
Pastakas 2tk
Tintenpen
Raamat „Toscana päikese all“

Autostuff:
Dokumendid
Võti/pult

Asjalik:
Koduvõtmete kimp välisukse tabletiga
Suuuuuuuur rahakott
Nahast kaarditasku (harvemini kasutatavate kaartide tarbeks)
Õmblustarvete minivalik (kui mõni nööp peaks ära kukkuma hakkama vmt)
Linane lammastega poekott, saarlaste käsitöö (olen kilekotivastane – esiteks on see nii saast toode kui üldse olla saab, teiseks ei kanna tõeline naine kunagi mingit kilekotinätsakat näpu otsas ilma otsese hädavajaduseta ja kolmandaks ei sobi enamus kilekotte rõivastusega mitte iial)
Minu lahutamatu suur ja paks must märkmik

Liigitamatu:
Kastanimunad 4tk
Pihlakaoksake, millele on kinkija poolt sõnad peale loetud
Kella patarei – et äkki on poes meeles uus osta
Mõõdulint (hea, et revideerisin, saab selle välja tõsta - ilge pomm on)
Kotinagi www.kotinagi.ee – igale naisele elementaarselt vajalik toode ning käest-kätte ostes võib saada palju soodsamalt, näiteks kasvõi Osta.ee-d kasutades. Mingis majatarvete poe ketis nägin ka neid ja jube odavalt, kuid sry, olid ikka koledad küll
Randmesoojendajad (nunnud, pärlitega), kuna mul alati käed külmetavad
Välgumihkel
Nunnud roosad tikud

Nuhh, tüdrikud! Uuriks hea meelega ka teie paunade sisu:)

Hilinemiste päev

Vahel olen ma jube sahmija ning kipun kõikjale hilinema. Püüan küll selline mitte olla, kuid no juhtub, noh. Küll aga ma alati teavitan, kui keegi mind ootab kusagil ja isegi kui ei ole niivõrd oluline see, et hilinen, siis teavitan ikkagi. Mulle endale nimelt ei meeldi kohe üldse oodata teadmatuses. "Tee teistele seda, mida tahad et teised sinule teeksid", eksole;) Seega jah, kuigi olen sahmerdis, siis vähemasti tunnistan seda ja teavitan.

Vahel aga kasvab ühest hilinemisest laviin ja siis on olukord juba hullem. Nt nagu täna...

Alguses ei olnud hilinemine üldse minust põhjustatud. Teatavate asjaolude tõttu pidin linna liikuma koos kellegagi, kes hilines. Noh, ootasin siis ära ja pole hullu - Töötukassas nagunii on lisaks kellaajale elav järjekord ja ei juhtu midagi, et veerand tundi hilinen.

Nooohh, saan siis oma regulaarse Töötukassa külastuse tehtud, soovin konsultandile häid pühi, kahman oma metsikult raske spordikoti (nädal saares + jõulud ju), arvutikoti ja käekoti raskuse all peaaegu murduvale õblukesele õlanukile ning kihutan läbi lumme mattunud linna Viru keskuse poole. Sealt vaja Rahva Raamatust isale veel üks raamat kaasa krabada, mida saarest saada ei õnnestunud.

Oijahh, tüüpiline. Inimesed koperdavad jalus ning mina oma suurte sumadanidega seal vahel manööverdamas. Vahel ajavad sellised seigad mul ikka harja ülipunaseks...

Kott on nii pagana raske, et otsustan seekord liftiga minna. No johhaidii, noh! Lift sõidab must mitu korda igas suunas mööda, kuid ei peatu. Mis idiootsus see siis ometi on? Lõpuks saan tigedana lifti ja algab järgmine kadalipp - sõidutab mind üles ja alla mitmes suunas aga õigel korrusel maha ei lase. No mis toimub, noh? Mul hakkab aeg juba punast rätti näitama.

Lõpus ometi saan koti õigel korrusel välja lohistatud ning raamatupoest vajaminema. Areng!

Lähenen väriseva südamega taas liftile, seekord ta õnneks allub mu korraldustele ning liigun bussi nr 2 peatusesse.

Mida aga ei tule, on buss. Minutid aina tiksuvad ja bussi ei kusagil. No loomulik - mahasadanud lumi on taaskord liikluse halvanud ja juhid keeravad rooli asemel päid lumehelveste langemise suunas. Millega kaasnevad mõlkimised, ummikud ja muu fun.

Lõpuks tuleb ka buss ja minu jaoks juba suhteliselt viimasel minutil. Terve tee lennujaama palvetan, et pagasilauda veel ei suletaks. Never ei lubata mul kogu tavaari salongi kaasa võtta.

Ootan paanikakõne tegemisega (varem sarnastes olukordades olen teinud ahastavad kõned lennujaama, kus siis pagasilauaga ühendus luuakse ning siiani on mu härdad palved arvesse võetud) ja täpselt minutipealt astun sisse lennujaama uksest. Kablutan hõlmade lehvides ja kätega tuuleveskilikult vehkides check-in'i poole, kus teenindav noormees mind juba kaugelt märkab (ime ka, eksole) ja laial naeratusel ootama jääb. Tavapärase kerge tšät-tšät-flirdi saatel sahmerdan oma pagasiga ja lõppeks saab vajalik toimetatud.

Turvakontrollis olen taas tavapärane tola. Ma ei tea, mis imelik piiksuteema mul ometi on. Lähevad minu ees ja tulevad minu taga täiesti piiksuvabad inimesed, jalad ilusti jalatseisse kängitsetud ja riided täiskomplektina seljas. Mina tavapärasel moel aga käin piiksuväravast korduvalt edasi-tagasi, paljajalu ning iga korraga aina vähema varustusega. Lõpuks, olles poolalasti, ikka piiksun ja peale põhjalikku läbikobamist igast asendist lastakse mind siiski edasi. Ja nii iga kord... Tea kas mul on enda teadmata mõne luu asemel raudvarras või?

Aga ei, mis ma siin ikka lobisen, kutsutakse pardale. Egas midagi, kodu ootab:) Ja kui ma vahepeal siin sõna ei võta, siis kauneid pühi teile!

Peeglit loopiv kummitus ja muu samaväärne pahn

Pagan, pool päeva nikerdasin esiku põrandat vahetada.
Oli jubejubejube varem. Arvasin, et saan siuhti valmis, kuid üllatavalt kaua läks igasugu nurgakestega ja mitu korda üle mõõtmistega ning järsku oligi kell "tuled taas põlema panna". Lisaks vannitoa peegel seina ja siis tuli meelde, et sööma peaks ka ju. Paningi siis pasta keema. Kell hakkas 17 saama...

Üleüldse on viimasel ajal söömine tegevus, mis vägisi ununeda tahab. Minu puhul väga üllatav, kuna olen tõepoolest hull söödik. Kevadega võrreldes on kuhugi kadunud isegi 7-8 kilu. Kummaline, kuidas hakkab minema, kui sellele ei mõtle. Aga noh, selline pilpanikerdis nagu mõni aasta tagasi, ei hakka ma tõenäoliselt kunagi enam olema ja ei leiagi, et see vajalik oleks. Oluline on end ise oma kehas hästi tunda ja õnneks ma praegu just suure koormuse all ei äga. Samm on kerge ja rõivas ei pigista. Näis siis kas jääb nii või hakkan varsti jälle nagu kukkel paisuma.

Viimase aja lemmiktegevuseks on saanud betooni puurimine. Hoopis mõnusam kui puit mu meelest:) Hirrrrrmsat häält teeb ja tolmu lendab – ikka kohe tunned, et allutad midagi võimast. Puit minu käes hakkab suitsema ja siis käin veel mitu tundi nuusutamas, et ega sees miski vaikselt ei hõõgu...

Hakkasin tubliks ja panin arstile aja. See kuramuse köha - enam ammu pole sellist mahlast rögisemist ja kõht kõveras paukumist, kuid see pidev kõditav kõksimine hakkab kurnama juba – ei anna järele (pea kaks kuud juba) ja lisaks avastasin, et õhtuti on pidevalt tilluke palavik. Selline, millest arugi ei saa, kuid kui ta pikalt kestab, peab miski jama organismuses olema. Kurnab. Lisaks silme ees virvendab vahel ja süda teeb sees lollusi –paneb suvalisel hetkel kapates ajama ja siis hoia käega rinnust, et välja ei tungiks. Täiesti ootamatult algab ja sama ootamatult saab see müdin ka otsa.
See vist on ka tõbisuse sümptom, et kujutan kummitusi ette. Küll kaovad mul asjad täiesti jaburalt, umbes sekundiga ära ja järgmisel hetkel ilmuvad iks kohast välja. Küll näen ma silmanurgast pidevalt mingit liikumist, selleks et tõdeda, et mõlemad kassid magavad südamerahus, oksad laiali. Igatahes puhta metsa poole keeramas omadega:D Viimane aeg arstitädilt nõu küsida, et siis pühad inimese kombel mööda saata:)
Ja kuna neljapäeval siit „maalt“ linnaminek nagunii ees seisab, teeb A-ga väikese naistekas-kino tuuri. Ta saab ka korra lapsevabalt linna peale ja seda tuleb ju ära kasutada:D Lisaks on konkurents kinopiletite hinnad nii madalaks ajanud, et lausa lust!

Muide, Pöffil jäi ajalise sobimatuse tõttu palju filme vaatamata ja üks neist, mida tahtsin väga näha, oli „Mehed, kes jõllitavad kitsesid“. Miskist eriüksuse treeningmeetodist ja väidetavalt tõsielul põhinev. Ponks-poiss-Clooney peamises osas. Ei jõudnud ja nüüd näen, et linastub juba meil, vist Cinamonis. Ja „Särav täht“, millest mõned lood allpool eraldi postitus on, on nüüd Artises nähtav. Viimase puhul – romantikud, andke minna!

Aga televusseri koha pealt – kohe näha, et aastalõpu pühad lähenevad, juba reklaamivad iga-aastast „Prints Zamundast“... Oimaivõi.... PALJU saab ühte filmi vaadata?

Ahjaa, kummitamiste teemal veel. Nimelt tulin ükspäev koju ja avastasin täiesti kummalisest kohast vannitoa põrandal peegli. Täiesti terve. Üsna suur ja õhuke peegel, nii et kukkumine võiks (peaks...) ta ju tuhandeks killuks põrmustada. Maandumine oli pidanud toimuma trajektooril pika toruga segisti – kraanikausi serv – vanni serv – põrand. Kõik kõvemast materjalist kui peegliliistakas.
Seal ta aga lebas täies uhkuses põrandal. Ainult tibatilluke jupike ühest servast oli ära tulnud. Vägisi jäi seda vaadates mulje nagu keegi oleks selle seinalt maha tõstnud ja põrandale asetanud.
Olgu siis tegu kummitusega või mitte, igal juhul paistab, et mind ootab nüüd ees õnneliku armastuse aeg:D:D:D Et kui peegel juba sellises katsumuses purunemata jäi, siis peab sealt ikka midagi eriti head tulema:) Uskuma ju peab, eks:D

Ja kuna armastus ei saa tulla, kui olen nälga surnud, siis asun nüüd vahelduseks sööma. Et siis püüda valmis treida paar kirjajuppi, mida lubasin, kuid milleni lihtlabaselt ja piinlikult veel jõudnud ei ole. Lisaks veel natuke siin mütata ja ka töökuulutused täna läbi kammimata...
Aga nüüd – sööma!

Nätaki neljale

Nonii, Herz on meemiga äsanud. Egas midagi, hea kerge kiire postitus saab olema:)

Minu neli töökohta:
- kauplus (põhiliselt vorstilett, kuna olles täpse käega, suutsin õige kaalu vorsti lati otsast koksata)
- ravimite hulgimüügiettevõte (peale mida on mu ravimikapp alati komplekteeritud, kuid ise keeldun neid tarbimast:D)
- lastekodu – peale mida suhtun hooletult sigijatesse veel karmimalt kui varem
- kõrgkool – peale mida armastan vormis mehi vaadata – nende rühi pärast:D

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:
- Suvi ja Sügis rebivad
- Dogma
- Jääaeg
- Sõrmuste isand ja Kariibi mere piraadid rebivad siin

Neli kohta, kus elanud olen (täpselt nii palju ja sellises järjestuses neid olnud ongi):
- Kuressaare
- Viimsi
- Tallinn
- Viimsi

Neli teleseriaali, mis meeldivad (-sid):
- kõikvõimalikud sauruste ja muude elukate teemaseeriad
- Hunt Kriimsilm
- Meeleheitel koduperenaised
- Seks ja linn

Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
- Prantsusmaa – lugematu arv kordi
- Praha – peaaegu sama lugematu arv kordi
- India
- Horvaatia

Neli lemmiktoitu:
- liha, andke mulle liha!!! Eriti sigast liha...
- enda tehtud salat, mis on varieeruv mix kreeka ja caesari salatist
- punnlimbid (saares meie otsa eriline roog)
- pastapastapasta

Neli veebisaiti, mida külastan iga päev:
- gmail.com
- blogid minu listis
- tööportaalid
- vennatütre veebialbum

Neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega:
- tööl (praegu vast veel mitte, kuid nt uuest aastast juba küll)
- kellegi soojas, turvalises ja soovitavalt veidi karvases kaisus (raseeritud rinnaga mehed on sõu not for mii!)
- Islandit või Gröönimaad avastamas
- palmi all

Neli blogijat, kes võiksid ka seda testi teha:
- Liis võiks tolmu oma blogilt pühkida, pliiz...
- Urmase säärastest tegemistest ei tea ka enam suurt midagi, ehk see mäng valgustaks veidi;)
- huvitav kas Malignus ka säärastele hoopidele reageerib?
- ja otse loomulikult mu tavapärane viskeobjekt Jääraplika :)

Veel ja veel ja veel

Olen oma kribamistega ikka kohe tõsiselt ajast maha jäänud. Ja nüüd polegi muud, kui kasvõi poolvägisi punnitada...
Võiks ju öelda, et aga ära siis kirjuta ja mis siis kui jääb miskit kribamata. Tegelikult siiski kaks põhjust, miks kasvõi sundida end kribama: esiteks lähedased. Nad juba harjunud, et küsimustele „kuidas läheb“, „millega tegelenud oled“, „räägi lähemalt“ hakkan ma südamega reageerima alles siis, kui juba mõnda aega jutusoolikas avatud. Enne ma lihtsalt ei oska midagi öelda – kirjutamine istub mulle rääkimisest paremini. Teine ja väga oluline põhjus on päevik. Nüüdseks juba mõned aastad seda siin peetud ja vahel vanu teemasid lugedes või millegi toimumise meenutamiseks ajajälgi ajades on see keskkond siin asendamatu. Ok, ma usun, et vast isegi 80% võiks olla see suurusjärk, mis jääb siin tegevustest ja emotsioonidest teiste silmadele varjatuks, kuid oluline ongi ju see, et ridade vahele seon enda jaoks olulised märksõnad/emotsioonid, mis siis nt pealtnäha tühja postitust lugedes lainena peale tulevad või siis mis tegevus/kohtumine mingi muu tegevuse kaaslasena on salaja teksti sisse põimitud.
Iseasi muidugi kas on vaja kõike mäletada ja taasesitada, kuid arvan, et kahetseksin, kui seda ei teeks. Oma vanu kaustik-päevikuid sirvida on ikka tõeline elamus... Siin aga on kõik palju mugavamaks ja kergeltleitavamaks tehtud ning muidugi ei saa unustada laiahaardelisust ehk siis lähedaste ja tuttavate/võõraste võimalust päeviku nähtavat osa sirvida ning uusi tutvusi, mis siinsete kaasaelamistega on sündinud:)

Aga läheme nüüd edasi, näituseks Pöffiga.

Reedel olid mul kavas lausa kaks filmi. Septembrinumber (September Issue, treiler siin) KUMUs ja Kepipäev CC Plazas.
Ma küll mõistan, et Septembrinumbri tegemisega oli Anna Wintour nõus vaid selleks, et oma imago jäisust veidi pehmemates toonides näidata, kuid minu jaoks ei olnud ta kuskilt otsast mingi hirmuvalitseja. Isegi serva polnud näha ning usun, et „Saatan kannab Pradat“ on juba edu huvides veidike üle paisutatud.
Ahjaa, kes ei tea millega tegu, siis teemaks on dokumentaal ajakirja Vogue 2007a septembrinumbri (aasta tähtsaima) valmimisest.
Moest ei tea ma isiklikult küll mitte halligi (on jah häbi... aga ainult natukene) ja see osa mind seal ka ei morjendanud, pigem huvitas mind tolle „koletise“ ja tema juhtimiststiili jälgimine.
Loomulikult oli Anna karm ja domineeriv, kuid ta ei oleks suutnud tolmu alla sattunud ajakirja tuua sellesse seisu, kus ta on täna, ilma teatavate isikuomadusteta. Minus tekitas see naine imetlust. Mingil kummalisel põhjusel jäi mulle hoopis mulje, et oma karmi kesta ja suurte prillide taha varjumisega üritab ta end hoopis kaitsta. Ning kuna ta on leidnud viisi, kuidas pinnal püsida oma ebakindlusest hoolimata, siis suudabki ta edukalt oma maski etendada nii, et ümbritsevad ja koostööpartnerid arvestavadki tema arvamusega kui lõpparvamusega. Minu meelest hämmastav naine (kasvõi juba tänu võimele tipus olemisega kaasneva üksildusega nii edukalt toime tulla), kellelt on nii mõndagi õppida, kui eesmärgiks on ikooni-sfääridesse tõusta. Pehmuse, empaatia ja lõputu arvestamisega pole seal kohta. See on ka see, miks mina tipu poole ei rühi. Isikuomadused ei sobi ning tahan enda ümber tunda muid, pehmeid väärtusi.
Aga mulle isiklikult jättis see naine väga sügava mulje. Olen alati imetlenud tugevaid ja tugev on Anna kindlasti.

Peale filmi lõppu kihutasin KUMU treppidest üles, endal hing paelaga kaelas ja rallisin läbi hilisõhtuse linna CC Plazasse, kus algas Lynn Sheltoni „Kepipäev“ (Humpday).

Ütleme nii, et sellist inimlikkuse üle naermist pole ma juba ammu kogenud:D Rahvas saalis rõkkas, kõõksus, möirgas, pruuskas, niutsus ja tegi kõikvõimalikke kontrollimatut naeru kajastavaid häälitsusi.
Tähendan siin üles ka filmi kirjelduse Pöffi lehelt:
Lustakas, tabusid murdev KEPIPÄEV on metsikuvõitu film kahest sõbrast. Kümme aastat pärast seda, kui sai kolledžis „pahad poisid" oldud, ilmub boheemlik kunstnik Andrew tööl käiva ja naisega rahulikku elu elava Beni uksele. Õhtul jõuavad sõbrad metsikule peole, kus nad teineteist provotseerides otsustavad koos amatöörporno konkursist osa võtta. Aga mis pornot kaks heteromeest teha saavad? Kui naps ja kelkimine otsa saavad, jääb alles ainult üks idee - nad peavad koos kaamera ees seksima. See pole gay, see on midagi enamat. See pole porno, see on kunst. Aga kuidas see ikkagi tööle hakkab? Ja mis veel olulisem - kes Beni naisele räägib? Sõltumatu film kaevab meheliku ego kõige vastuolulisematest sügavustest oskuslikult välja naljaka lõpptulemuse.

Treilerit saab näha siit.

Nüüd on sisu teada ja no tõepoolest – viimaste aastate vägagi naerdud komöödiates ei ole olnud sellist inimlikku faktorit kui selles filmis.
Selles filmis tegelikult puudus labasus ja odav huumor. See, mille kohta sa juba aimad, et tuleb. Mis ajab küll naerma, kuid hiljem ei miskit muljet.

Asi põhines lihtsatel inimlikel emotsioonidel nagu tahtmatus sõnast taganeda, tahtmine end kõva mehena näidata ja erinevate sugude suutmatus keerulisematest/sõnadega seletamatutest asjadest ühes keeles rääkida:) Eelkõige aga teema selles, kuidas mehed üritavad maharahunenult ka eitada oma rahunemist ja üritavad näida vabameelsete „tegijatena“
Minu jaoks raudselt viimaste aastate parim filmielamus, kuid eks maitsed on erinevad:)
Lisaks meeldis see, et film oleks justnagu käsikaameraga tehtud. Hästi loomulik, mitte selline stuudiovärk.
Enne filmi üks New York’i kompu tõusis püsti ja pikalt-laialt rääkis meile filmist ning lubas tõelist elamust. Ja tal oli õigus:) Igal juhul saalist väljudes rahvas terve selle väljavoolamise aja vaatas üksteisele irvitades otsa ning suhtles filmi teemadel kas siis sõnadega või ainult pilkudega. Igatahes tõsine järelemotsioon:)

Kui nüüd keegi, kes kuskilt enese tarbeks filme sikutab, ka selle endale tõmbab, siis paluks mulle lahkelt teada anda ja tulen enesele koopiat tegema, aitäh! Raudselt tahan seda veel vaadata, kuid peab ütlema, et eriti lahe on seda vaadata seltskonnas ja klaasi veiniga:) Just emotsiooni ja irvitavate pilkude jagamise pärast.
Ei usu, et eestikeelseid subtiitreid sellele veel niipea ilmub, kuid hullu pole midagi, väga hästi saab kõigest aru. Film küll põhineb vestlemisel, kuid isegi mina, kes ma igapäevaelus inglise keelt ei kasuta, sain absoluutselt kõigest ilusti aru. Ok, kaks sõna tuvastasin, mida mu aju jooksvalt ei tõlkinud... Seega – täiesti arusaadav film, ausalt.
Koju jälle varastel hommikutundidel, suu kõrvuni peas. Sattus eriti hea filmipäev olema – kaks elamust jätnud filmi korraga:) Seda ei juhtu iga päev.

Nüüd olen aga väsinud ja pean põhku pugema – homme taas suuremat sorti mööbeldamine/ehitustöö plaanis:) Tänane päev sai mööda ehituspoode kalpsates veedetud ja nüüd hea rahulik olla – rahad otsas ja tuba ehitus-stuffi täis:) Lisaks võrratule leivalõhnale, mis mu ümber heljub... Pagan, jube hea sai jälle... Aga isu tekitan teis teinekord;) Head ööd!

Pruuven - aim iivõl

Seesama eelmise posti lõpus mainit kakeldav sõber anus, et mu minapildi huvides oleks aus, kui teile kirjeldaksin enda seda olemust, mida tema 7a väga lähedase tutvuse jooksul on vahel näinud ja nüüd siis suuremas doosis manustada sai. Et ma ikka pean maailmale teada andma mihuke frukt ma vahel olla suudan.

Ok siis. Pole probleemi:)
Nt temaga on meil selline teema läbi aastate olnud, et tema vahel leiab, et mina kaklen nii, et silmist lendavad sädemed ja tema ei saa kakluse teemast aru, ainult irvitab ning mina olen olnud seisukohal, et tema kakleb ja purskab tuld ja mina vaatan rahulikult. Igal juhul olgu õigus kummal iganes (tõenäoliselt on tõde seal kuskil keskel hallis alas), siis päriselt tülitsenud, nii et mõlemad sellest teadlikud oleksid, me ei ole. Ikka kakleb kas üks või teine ja ausalt öelda on needki üliharvaks jäänud. Suuremad nurgad seega siledaks lihvitud.

Hilisõhtul siis sai ta mu käest korralikult võtta (45min ja veel peale kõnet tema kulul – hahaa!) ja mitte tema enda lolluse pärast (igaüks teeb ju oma vigu ise) vaid seepärast, et mul hakkas sellest kergem (sest tema lollus väga otseselt mõjutas minu emotsioone). Kuna ma aus tüdruk, siis tunnistasin talle tema üllatuseks, et kaklen jah seetõttu, et minu ego saab siis rahuldatud kui suusõnaline sopp tema kaela valatud saab. Et muud põhjust mul temaga „kaklemiseks“ pole ning et teen seda ainult omaenda enesetunde huvides.

Igal juhul paistab, et tegu masohhistiga, kuna veel mitu korda helistas tagasi, et uut doosi saada. Ise irvitades ja torkides, kuna ma teatavasti rahunen väga kiiresti ja siis oli vaja mind taas käima tõmmata, et ehk särtsub veel midagi. Ma siis vastutulelikult pildusin krehvtiseid pärle ja lõpuks naersin juba suure häälega, kui telefoni tablool taas tema nime nõudlikult järgmist doosi anudes vilkumas nägin. Ehh, õnneks tunneme teineteist juba nii läbi ja lõhki, et teame, milliste piirideni minna võib. Ja piiridest oli see „kaklus“ ikka väääääga kaugel...
Ok, täna tõenäoliselt näeme ka näost-näkku ja ma veel vaatan, kas rahuldan tema vajadust väikese kätši järele või olen sadistlikult taaskord mõistlik ja pead silitav sõber:)
Igatahes nüüd selle sissekandega siin tõendasin (mitte et see isegi tõendamist vajaks enam meie puhul) oma sõprust ja lasen maailmal aru saada milline kurjuse kehastus ma siin vagura tallekese varjus olen:) Rahul?

Saar-leib-pikapäkk

Freddi kaisus on hea:)

Võehh-võehh-võehh. Jälle olen teid hooletusse jätnud...
Ja jälle nuriseb ema, et „Nojah, blogi pole ka mõtet lugeda, sinna ei ilmu ju mitte midagi. Millal sa ometi kirjutad jälle?“
Vabandada, et on olnud hullumeelne tempo, ei ole mingi vabandus. Vabandamine on üldse üks hale tegevus – tegelikkuses on asi ikka enese organiseerimatuses:) Ja vahel ka väikeses masendusenoodis hinges, mistõttu ei ole tahtmistki miskit kirjutada. Millegipärast hakkavad mu näpud trükkimisnäljaselt kibelema vaid siis, kui emotsioonid head. Negatiivseid kuidagi kohe ei soovi/oska väljendada. Aususe huvides ehk peaks rohkem püüdma ja ka negatiivse välja elama, mitte kõike endasse imema nagu käsn... Muidu jääb minust täiesti vale mulje kui üdini positiivsest rõõmurullist. Seda ei ole ma kohe kindlasti, kuigi usun, et keskmisest positiivsem, helget tulevikku uskuvam ja maailma emmata soovivam ning võib-olla seetõttu ka siinses kliimavöötmes kohtlasemana paistvam olen kindlasti. Olen juba aru saanud, et siinkandis oled siis tegija, kui oled iroonilis-sarkastiline. Sry, ma liiga lihtsakoeline selleks:)
Aga ok, jätkan egotrippi enese kirjeldamise asemel enese vahepealse eluolu kirjeldamisega (see oli nüüd küll iroonia pojuke:D)
Niisiis, arvuti kõhul, üks kass (Nööp von Vidrik) jalutsis ja teine (Röövel Ööbik alias Rööbik) kaenla alla pressitult nurrumas ja käetuge etendamas, paprika hambus ja Superstaarid telekas, asun vahepealset elu-olu kirjeldama.

Enne Pöffi veetsin tegelikult nädala hoopistükkis kodusaarel. Seetõttu ei saanud vaadata ka mitmeid-mitmeid filme, mida soovisin. Aeg seadis omad piirangud. Coco film jäigi vaatamata ja vot sellest on enim kahju. Aga ju näeb mujal:)

Kodus oli, nagu alati, süda täis helendavat soojust. Töötu elu juurde kuulub ka võimalus oma aega oluliselt vabamalt kasutada. Nagu mainis üks veidi eemal elav ja närvesöövat tööd tegev suure tehase pealikust sõber, et tal olnud kange tahtmine mulle kommentaari kirjutada kuidas ta tahaks ka töötu elu nautida. Oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla...

Nojah, eks kõigel omad head ja vead. On aega, pole vahendeid mugava elu võimaldamiseks, on vahendeid, pole aega seda nautida.

Lebo

Saares olles läksin kaasa viimase aja massipsühhoosiga. Küpsetasin leiba... Jajaa, on jah popp asi tänapäeval ning mina kujutasin ette, et ei lähe selle hullusega kaasa. Nagunii mul endal kodus üliharva nii saia kui leiba, kuna lihtsalt unustan neid süüa. Et pole suurem asi saia/leiva söödik, eksole. Ainus, mida hindan, on ise küpsetatud sai. Mitte need poe viilakad. Lisaks pelgasin seda juuretisega mässamist, kuna ei taha pärmi kasutada vaid ikka ehedat vana juuretisega leiba proovida, kui juba tegema hakkan.
Selleks aga kujutasin ette, et lähen kellelegi kogenule külla (nt Siki:D) ja lasen end juhendada. Mineku-ettevõtlikkus pole aga veel pead tõstnud ja nii juhtuski, et saares käsitöölaata külastades ostsime emaga juuretise. Ja hakkasime mässama.
Ütleme nii, et esimese leiva kohta tuli asi ikka kohe super välja! Isegi mina mugisin kahe suupoolega! Natuke tume sai, kuid seest mahlane ja suussulav. Maitse väga palju parem kui väljanägemine.

Paar minutit hiljem:

Seekord tegime puuviljadega leiva – õunad, rosinad ja aprikoos. Hästi rohkelt. Tulemuseks isegi iss, kes alati mainib: „Sellist leiba, nagu minu vanaema omal ajal tegi, ei ole mina enam kunagi saanud ega saa ka“, oli viisakalt kuss ja ajas hoolega leiba näost sisse:)
Nüüd aga, selsamal ajahetkel siin, on järgmine (nüüd juba isekasvatatud) juuretisepoeg käima tõmmatud ja homme saab valmima uus leib. Kuna ilma lihata pole minu meelest ükski toit eriline toit, siis homne leib saab sisaldama eriti tummiselt hõrku, mahlast ja suitsust liha. Oih, mahlad suus hakkasid liikuma:)

Ok, mis järgmiseks? Sokikanna kudumine? Eiei, aitab nüüd arhailisest elukorrladusest küll ja liigume tagasi tänapäeva, kus on vilkuvad ekraanid ja sädelevad peod.

Niisiis, tagasi pealinnas, paar asjaajamist ning õhtuks koju. Et järgmisel hommikul padavai järgmisse Eesti otsa kihutada, kus üks sõber töötut vaba aja valdajat aeg-ajalt spaamõnudega hellitab. Kuna muud peale tähelepanu ma praegu eriti kinkida ei suuda, siis vähemasti kujutan ma ette, et nägin hetkelist veidi kohmetut üllatusevirvendust, kui sõber kingi jalga ajama hakates neist kommid leidis. See võib ju lapsik olla, kuid mulle siiralt meeldib päkapiku teema. Kes ütles, et päkapikud vaid lastel käima peavad? Minu meelest on selle juures armas just tähelepanu, mitte see, et keegi sulle sussi sisse teemantkee topib. Mis saab olla hinnalisem kui hoolimine? Seega, inimesed, hoolige oma lähedastest ja näidake seda kasvõi tillukeste ja kasvõi totakate žestidega. Raha on tavaliselt hale alternatiiv, aja ning tähelepanu mittevõimaldamise kinnimaksmine...

Igatahes tagasi Tallinna poole sõites muutus maa valgeks kui muinasjutus, mis aga pealinna mustuse lähenedes argipäevaga asendus.
Ehh, ei miskit. Kiire lõuna kojakaaslastega ja lõpuks jälle koju. Kassid igatahes vaatavad mind juba teatava võõrastusega.
Õhtul algas minu jaoks Pöff ja nüüd olemegi sealmaal kust algas eelmine postitus. Usutavasti homme kirjutan edasi, praegu lihtsalt ei viitsi:) Tegelikult "kaklen" telefonis sõbraga, kes veel vanas eas ennast klassikaliselt lohku lasi tõmmata. Oijahh, inimene õpib, kuni elab.

Pöff ja autos röökiv vanaeit

Nonii, tütarlaps siin hõikles, et läheb Pöffilt süütust võtma. Napikas oli:D
Esimene film, mida vaatama jõudsin ja mis mu piletiblokki kuulus, oli „Bright Star“.
Algama pidi kell 22 ja et leida ka parkimiskoht, plaanisin liikuma hakata kell 21. Mis tähendab, et kell 20.30 kammis tütarlaps pea, piserdas kerge lõhnapilve juuste kohale heljuma, toonis huuled ning printis välja varem valmisostetud pileti. Kõlab lihtsalt? Noooooottt!
Siiakolimisest alates ei olnud ma printerit arvutiga ühendanud. Pole vajadust olnud ning nii see kolakas kapis ootas. Vahepeal pole olnud ka mingit mõtet seda välja tarida, kuna eks välja sättides krabab siis ühtlasi ka piletid.
Millegipärast otsustas arvuti aga just nüüd, et tema sellist selli ei tunnista. Lihtsalt pirtsutab ja kõik. Või siis pirtsutas printer, ei mina tea. Igatahes kokkuleppele nad ei jõudnud. Paaniliselt püüdsin leida installimise plaati, kuid kus pagan mina tean, millises raamaturiiulit ootavas kastis see olla võib.

Paanikas hakkasin mõttes läbi sõeluma sõpru, kellel äkki kodus ka printer ja keda tülitada julgeks hilisel ajal. Keda aga ei taba, kellel ei ole. Õnneks meenub, et lausa minust üle tee elab meie Koja selleaastane president, kellega just täna lõunalauas asju arutatud sai ja jutusoolikas soe alles:). Olemas ja ise kodus. Jess! Kiman autosse, siis Ando juurde ja saangi oma piletid kätte. Muidu oleks eriti nadi tunne – ostad piletid pikalt selekteeritud filmidele ja siis ei saa lihtsalt pileti puudumisel minna...
Igatahes, veelkord suuuuuurimad tänud sulle, Ando, olid „elupäästjaks“:)

Solarisse pole mina oma jalga enne tänast tõstnud, kuid lagi kaela ei paista kukkuvat. Suundun kinosaali. Jõuan maha istuda, kui heliseb telefon. Jääraplika. Hmm.... Esimese ehmatusega (viisakas inimene kinos ei räägi) löön telefoni kinni (kuigi seansini oli veel jupp aega) ja hakkan smssi toksima, kahtlusega, et eks ta vast ka kinos on, miks sa ikka sellisel ajal muidu helistab. Tavaliselt ikka kutsub kohvile või eputab, et tal kott sõõrikutega näpus, kuid kell 22 õhtul?
Ongi õigus, kuna helistab taas. „Vaata diagonaalis ettepoole!“. Nojaa, Babajagaa ning Jääraplika vehivad lehvitada, näod nalja täis. JP olla just enne lugenud, et ma minevat Pöffilt süütust võtma ning osanud mind samale filmile oodata – naiste värk ju:) Kui siis uurin, et kas veel mõnel õhtul trehvata võime, teatatakse ninakalt, et nii palju ka kinole aega raisata ei saa – tal vaja teistel õhtutel muud elu ka elada. Einohjah, fänk juu veri meni, frend, osatamast! :D Vähemasti Babajagaaga üks film saab veel kattuma ja ühe teise kohta sain soovituse, et kärab küll.

„Bright Star“-ist aga niipalju, et mina nt ei saanud meespeategelast romantilise pilguga vaadata. Täiesti võimatu, kuna tegu oli minu isa noorusaegse koopiaga. No hämmastav sarnasus oli!!! Treiler neile, kes ka filmist huvitet võiks olla.
Ütleme nii, et film suurest ja surmani kestvast armastusest oli mulle hetkel täiesti vale ja vastunäidustatud valik. Vahepeal pidasin võitlust tilkuma kippuvate pisaratega, kuid hullu polnud miskit. Ehtnaiselikult meeldis mulle kajastatav ajastu ning eelkõige keel. See ehe ja vana inglise inglise keel. Selline, kus lausetes peituvad varjatud tähendused ning vaevutabatavad nüansid on need, mis väljaütlemisele kaalu annavad. Mitte see tänapäevane igast asendist tõlgitav keel.
Kuna puudusid subtiitrid (ka ingliskeelseid millegipärast ei olnud), siis tuleb tunnistada, et nii mõnigi väljend läks kaduma. Lause mõttest saad aru, kuid huvitabki ju just see väljaütlemise peen kunst. Seal tekkis lünki. Ja luulest ei saanud ma sageli aru, kuna vaba värss teeb minu meelest võõrkeele keerulisemaks.
Küll aga tekkis huvi veidi Keats’i loomingut uurida. Originaalkeeles muidugi, kuna tõlge on harva kogu mõtet edasi kanda suutev.

Koju sõites oli vaja end melanhoolia-algest välja tuua, samas mitte enda ümber toimuvat eitades. Selles on sageli suur abiline muusika. Teatavasti ei talu ma muusikat, millel puudub sisu. Nagu nt popp lugu vihmavarju teemal koogamisest, eksole. Küll aga meeldib, kui loos on sõnad, mis mingil hetkel kuidagi mõju avaldavad või täppi lähevad.
Nii ma siis sõitsin mööda öist vihmamärga asfalti kodu poole, punn põhja keeratud nagu rullnokal ja täiest kõrist kaasa laulmas. Seda siin:

Jumal tänatud, et veidi-enne-kella-ühene Pirita tee oli suhteliselt autovaba, nii ei saanud kõrvalridades liikujad naaberautos röökivat keskealist tädi laste hirmutamiseks/moosipurkidele kleepimiseks pildistada.

Aga Pöff jätkub. Valikus on mul kerged filmid ja tänu Andole ka paberkandjal sissepääs neile:)

Miisule

Miisule, kes üle-eelmises postis muretses crème brûlée kallal.
Mina olen selle onu abi kasutanud:) Mõnusalt põhjalik ja jumaliku aktsendiga:) (niutsub frankofiil...)

Häid uudiseid

Vahelduseks natukene ka positiivseid uudiseid:)
Teatavasti käivitus sügisest Töötukassas koolituskaardi süsteem, kus iga töötu võib põhjendatult minna koolituma Töötukassa kuludega nii, et valib ise mida tahab (valik muidugi peab toetama kas senist haridust või senist töökogemust). Maksimaalmääraks 15 000 raha. Samas valida saab vaid ühe koolituse, erilise põhjenduse korral ka mingi jätkuteema.

Kõikvõimalikud koolitused kipuvad olema kas hüperhindadega või siis just sellised mõnetuhandesed. Mina aga tahaks kasutada maksimumi ning õnneliku juhuse läbi leidsin minuga haakuva kursuse, mis maksab täpselt 15 kilo. Ainus jama, et esimene sessioon algab vähem kui 2 nädala pärast. Töötukassal aga reegel, et seoses ülekoormusega alla 2 nädala nad menetlusse ei võta.

Võtsin siis kiiremas korras ühendust oma konsultandiga, rääkisin ta vaat et surnuks ja veensin vajalikkuses mulle erand teha. Teataski siis, et toogu ma paprid järgmisel varahommikul kohale ja vaatame mis saab. Aega oli tiba üle nädala.
Ok, kablutasin aga unesegasena (töötu mõnus elu lubab ju muidu kella 10-ni magada) ja lootusrikkalt õhetavana kohale, kinnitasime avalduse ning skeptiline konsultant evis suhtumist "Ma küll ei usu, et mul õnnestub koolituste osakonda tagant kiirustada, kuid annan endast parima". Mina sain talle tänutäheks kinkida vaid läbi suurte lootust täis silmade särava pilgu ning maailma kõige laiema naeratuse. Ok, vähemalt nii laia, mille mu pisike suu välja vormida suutis.

Küllap oli see ka pehmenemise põhjus, nii et igal juhul nüüd, kus koolituseni on veel aega (algab esmaspäeval), olen mina saanud positiivse tagasiside ning jalake on ukse vahelt sammu edasi astunud.
Ehk siis järgmine nädal nühin ma kõik täistööpäevad hoolega koolipinki ning jaanuaris kordub sama veelkord.
Ütlemata lahe:) Saab kah "inimeste" sekka:)

Aga nüüd lähen võtan Pöffilt süütuse:)

Hunt on kohal

Hirrrrrmus raske on valikut teha... Nii palju filme, mida tahaks näha. Nii palju aega, mis seda võimaldaks. Nii vähe finantse, mis seda ei võimalda.
Mina olen see lihtsakoeline tüüp, kes suure ja sügava sisuga filme pigem väldib. Point või idee peab olema, kuid esitatud võiks see olla kerges garneeringus. Võtan kino kui meelelahutust, mitte kui maailmaparandaja lootusetuse allikat. Ehk siis tahan saada sealt häid emotsioone, mitte enese kombel läbielajalikult veel nädalaid takkapihta masenduda.
See vist ongi mu rõõmsameelsuse võti. Pea liiva alla pistmine. Koleduste enesele eitamine. Uskumine, et kõik saab olema rõõmus ja rõõsa ning kanali vahetamine, kui nt uudistes räägitakse koledatest asjadest. Krimiuudiseid ei vaata/loe enam ammu kusagilt. Elu nagu mulli sees:)
Lihtsalt olen aastate turjale laskudes aru saanud, et kui ma midagi maailma valupunktide parandamiseks ise ei tee, siis nende silmad punnis endasse ahmimine ainult muserdab mu oma hinge. Ja mina pean ju oma hinge endas kandma ja temaga koos loodetavasti väga vanaks elama (et saaksin sellise mõnusalt ümara vanaemana lastelastele pannkooke küpsetada), nii et pole mõtet sinna lisakoormat tekitada ja õudusega maailma vaadata. Sest ma ei ole piisavalt tugev, et suuta olla ükskõikne.
Suhtumise ja valikute küsimus, kus mina eelistan näha vaid head. Muidu lööb usk kõikuma, kuid usk ilusasse (positiivsus) on see, mis hoiab eemal kortsud, karmid haigused ja kurjuse.
Õnneks on Pöffil sügavate kõrval piisavalt ka selliseid teoseid, mis minul silma särama panevad. Ja nii ma kibelen oma valikute otsas. Pöffi lehel oma kalendrit tehes sai see üsna tihedaks kirjatud, eks nüüd tuleb siis kärpeid tegema hakata. Aga viiele filmile on piletid juba olemas, neid ma lihtsalt PEAN nägema:)
Oehh, ilus aeg on kohe-kohe tulemas:)