Pesupäev

Varbad ikka ka...

Öäkkkk!!!

Väike painutus...

Eks ole ühed ilusad varbad:)

Mhhhh??? Sealt ka või?

Läbi võttis...

Pealtvaataja

Koondpealkiri puudub

Virisen natuke veel masu teemal.

Nimelt kui Valentinipäeval „Valentinipäev“ vaadatud sai, tekkis meil soov veidi kõhukest täita ja seda Komeedis. Olen seal korra varem käies väga head tuunikala salatit saanud ja miks mitte seekord end millegi magusaga rõõmustada. Liftiga üles ja ..... sama targalt alla tagasi. Saate aru, Komeet ei ole mingi pisike pugerik, seal on laudu nigu muda, kuid lauaootajate saba lookles peaaegu liftideni välja. Eieiei, siia me nüüd küll ei jää! Tagasi alla ja Vapianosse. Väga hea riisipuding oli viimases:)

Vastlapäeval ei teinud essugi. Oli isegi mitu plaani tolleks õhtuks, et valiks miskit, kuid jäi valimata. Kurk millegipärast jälle paistes ja veider olla. Väike palavik. Ja kohe kindlasti ei ole ma saanud külmetada. Arumaisaa. Viimane aeg on tervis kuidagi kehvake. Õnneks need kõik vaid kerged hädad, hea et suuri jamasid ei ole:)

Seetõttu ei kelgutanud ma ühtegi linapikkust. Isegi hernesuppi ei söönud ja oleksid ka kukeldised minust söömata jäänud, kui vennanaine mulle üht kurku poleks toppinud:) Siis hakkas mekkima küll, eksole:)

Lahja vasteldaja olin see aasta.

Õhtul vajusin hoopistükkis sügavasse unne ja magasin mitu head tundi, et keset ööd meeste iluuisutamise lühikava ajaks ärgata (Lambiel ja Pljušenko). Ma lihtsalt pean neid uisutavaid meha vahtida saama:) Teised erutajad on meeste kiirlaskumine (Svindal'ile kuuluvad mu krõnksus päidlad), meeste kiiruisutamine (nämm, millised jalad!) ning muidugi murdmaasuusklemine (meie omad + norrakad + mõni sakslane).

Tegelikult ei ole see ajavahe üldse mitte meeldiv, kuid kuna tahaks ju teatud alasid näha, siis mis sa hädaga pihta hakkad... Ja kordused ei ole enam päris see... Hea, et on mõned hommikud mil kauem magada saab:)

See aasta on seda ilmet, et kalendri kulgemine toimub enam-vähem laste sünnipäevasid mööda. Vähemalt esimene kvartal on mitu olulist suurt sünnipäeva (1a ikkagi!) ja muidugi oli aasta avapauguks ristipoja 4. sünnipäev. Ta on ikka nii suur ja asjalik juba:) Eriti muhedaks osutus hetk pakkide avamisel, kui väikemees hästi teipi lahti ei saanud ja abi paludes teatas: „Sa saad sellega hakkama, sa oled ju tubli!“

Või siis kui mõni päev enne sünnipäeva teatatakse: „Tule täna ka meile, sünnipäeval tule ka aga tule täna ka. Mu kodu on niiiii tühi kui sind seal ei ole...“ Kust nad ometi oskavad neid väljendeid nii südamesseminevasse konteksti panna:)

Aga jah, LL juba sai aastaseks ja kohe-kohe järgneb vennatütar. Seejärel järgmised...

Vanamutt minus imestab: kuhu küll kaob see aeg?

Vilmindus

Viimastel nädalatel on järjest olnud kinnosattumist. Mitte muidugi samas tempos kui varasematel aegadel (kui enam lihtsalt polnud kinost miskit vaadata kuna kõik jooksvad filmid olid nähtud), kuid hetkel meenuvad neli filmi vähemalt, millest paar sõna kirjutada tahaks.

Mõni aeg tagasi oli vaatamisel Artises „Coco enne Chaneli“ (Coco avant Chanel). Peaossa valitud Audrey Tautou oli ainuõige valik mu meelest:) See natuke mossitav suujoon ja hirvesilmad... Ja näitlejanna ise on igatepidi super, mu meelest.

Kuigi seal filmis on nii mõndagi, mis mind häirib (noh, teatavad alandavad valikud jmt), siis suures plaanis oli see just see, mis viis Coco sinna, kuhu ta jõudis. Ilus, armas, mõtlik film. Mulle kohe väga meeldis. Sobib ka romantikutele:)

Ühel laupäeva õhtupoolikul tuli idee vaadata Meryl Streep’iga peaosas filmi „See on keeruline“ (It’s Complicated). Sai astutud Cinamoni, et suunduks kassast läbi ja... Nooooot! Kõik kohad välja müüdud, absoluutselt kõik! ??? Ok, helistan siis infosse, et kas CC Plazas sama film ka linastub. Linastub, tunni aja pärast algab seanss. „Kas seal vabu kohti ka on?“ „Jah, praegu näitab 52 vaba kohta“. Padavai CC poole plagama ja vähem kui 10min pärast kassas olles avastame, et juba järel 43 vaba kohta. Püha müristus! Tegu oli suuuure saaliga. Ja meie saime piletid 2. ritta..... Hetk hiljem oli saadaval veel vaid 1.rida ja filmi alates oli saal viimse kohani välja müüdud. Ja meie vaatasime filmi, pead ühest ekraani servast teise keerutades.

Masu? Kas ma olen millestki valesti aru saanud, et majanduslangus ja rahval raha pole jne? Meil on nüüd mitu tihedalt toimivat kino ja nüüd siis nii... Mitmes kinos kõik pilgeni välja müüdud...

Reeglina ostan ikka enne veebi kaudu piletid ära ja siis vaatan, et suht tühi saal pakkumisel. Paistab aga nii, et veebiostlemist tuleb edasi harrastada. See aga eeldab planeerimist, mida seekord ei jõudnud teha.

Aga film ise – no tõeliselt humoorikas! Rahvas ikka möirgas naerda, meie koos nendega. Meeldib, et tegelased ei olnud järjekordsed kehakultuse viljelejad (loe: komplekside tekitajad) vaid tavalised inimesed, sellised loomulikult vananevad ning omade emotsioonide ja mõtetega. Minule meeldis see film 2.reas vaatamisest hoolimata väääägaaa ja sellist head emotsiooni ei ole ammu saanud. Julgen soovitada kõigile, kes naerda tahavad:)

Järgmiseks, olles juba komöödiate lainel, sai valitud „Kuhu kadusid Morganid“ (Did You Hear About the Morgans?). Mõtlesime, et selline romantiline komöödia, hea kerge vaadata ja armas ka. Eeee.... Ei soovita selle peale raha kulutada. Kui kunagi telekasse tuleb, vaadake siis. Ei midagi hullu, selline ühekordselt vaadatav film ja kui midagi muud kinokavas ei ole, mida vaadata tahaks.

Kui E-ga telefonis rääkisime ja ütlesin, mida vaatama lähen, siis temale jäi arusaam et film on „Kuhu kadusid mu organid“ :D:D:D Ma ütleks, et sellesisuline film oleks vast nauditavam olnud:D

Sõbrapäeva eelõhtul tuli ettepanek järgmisel päeval vaatama minna temaatilist filmi „Valentinipäev“ (Valentine’s Day). Kuna eelmisest nädalavahetusest oli kinopiletite saamisest pingeline mälestus ja karta on, et sõberipääval vahivad paljud just seda filmi, siis hakkasin veebipileteid jahtima. Ja arvate, et see oli lihtne? Püha taevas, seansid olid lihtsalt välja müüdud, suured saalid kusjuures. Mõlemas kinos, igasugustel aegadel. Tegelikult ei, CC Plazas olid välja müüdud mõne üksiku esirea vaba kohaga, Cinamoni polnud massid veel jõudnud (sealne veebikeskkond ka uuem). Nii õnnestuski saada piletid Cinamoni. Mis, muide, filmi ajaks oli loomulikult välja müüdud...

Cinamonis on päris huvitav see, kuidas veebipilet saadetakse mobiilile ja kinos näitad lihtsalt triipkoodiga smssi ette...

Film oli, nagu oodata võiski, „Love Actually“ 2. Kuulsused ja muidu ilusad inimesed rivis, romantiline ja omavahel seotud tegelastega. Eriti just Sõbrapäeval on hea vaadata sellist kerget, ilusat, armast ja romantilist filmi. Ja kuna Love Actually on vähemalt 10x vaadatud, siis on hea, et tuli sinna kõrvale ka üks uus, millega nüüd vaheldust luua:)

Mulle meeldis. Üks koht isegi üllatas, seda lõpplahendust oodata ei osanud, kuid meeldis kohutavalt (võttis isegi silma niiskeks). See oli Julia Robertsi tegelaskuju püant. Kes pole näinud, sellele ei reeda.

Filme, mida vaadata tahaks, linastub hetkel veelgi:)

Liisile

Niutsatamisväärset kolmenädalast hanimuuni Sulle seal kaugel kaunil saarel!
Kui õigesti mäletan, siis täna saab suund NZ-le keeratud:)
Kui tagasi oled, siis kohtume ja räägid kõigest:)

Kuri IE peale

Mul sai Internet Explorerist sügavalt siiber.

Olen vahepeal kirjadele vastamises nigel olnud, kuna esiteks jamas IE wifiga. Kui minna kaabliga meilboksi, siis toimib ilusasti, kui minna wifiga, siis toimub trükkimine tohutu viitega ehk siis tähed ilmuvad üle paari-kolme ja no ma tõesti ei suuda tigutrükkimist teha (mõte jookseb muidu eest ära:D). Seega tuli avada Word, trükkida kiri valmis ja kopeerida meilboksi. Aga tüütu oli kahe akna vahel klikata (et vaadata mida teine kirjutas, eksole) ja nii ma jokutasin ja vastasin vaid siis kui end kokku suutsin võtta.

Teine asi, mida IE kiusas, oli tavaline internet. Teed mitu akent lahti ja selle peale mõnel eriti olulisel hetkel viskab interneeduse kinni ja laeb uuesti avalehena üles. No tore, eksole. Keset uudiste lugemist, keset kandideerimist, keset blogisemist - ju neim it! Suht nüri üldse midagi toimetada. Ok mul vahemälu ka pisuke, kuid siiski.

Kui ta täna aga järjekindlalt mind arvete maksmisel välja viskas, sai mul siiber. Miks ma varem ometi ei viitsinud oma ajurakke liigutada ja kasvõi piiluda kas see oleks keeruline... ja tõmbasin endale zutsti Mozilla Firefoxi. Nüüd on siin avatud pooselt mitu akent kõrvuti ja kõik püsivad südamerahus ning meilboksis trükkisin lausa mõnuga – näpud ei jõua nii kiiresti eest äragi kui tähed järele tulevad:D Milline nauding!

Kogu interneedus liigub siuh-siuh-siuh! Pole enam sellise tempoga harjunud... Siiani võis vahepeal kohvi tegema minna ja ometigi ei ole mul internet teenusena aeglane.

Jobu-jobu-jobu... et enne ei viitsinud teemale isegi mõelda... oleks juba ammu elu palju lihtsam olnud.

Veidi ilusam avapilt :)

Igast servast natuke ja suht omavahel sidumata jutt saab siit tulema:
Noorproua Liis tundis ükspäev muret, et kas ta saab nüüd taas mu blogi vaatama minna või on seal esilehel ikka veel see jube eit, kelle nägemine teda nii hirmsasti kohutab:D Teen nüüd meie portselanist nukule seda rõõmu, et nihutan koleda eide (kes mulle, muide, kohutaval kombel meeldib:D) postituse võrra allapoole.

Olen oma postitustega ikka nii ajast maha jäänud, et selle üle ahastamine on kujunenud juba pea iga kande esimeseks kraaksatuseks. Aga enne kui veidi uuemaga oma päevikut täiendan, üritaks ehk eelmise aasta lõpust mõned lohisevad sabad kokku tõmmata. Lõpuks endal lihtsalt parem tunne.

Ohhh ja ahhh alustab - mul ju veel isegi Pöffist kaks filmikest kirjeldamata...
Likvideerin koheselt selle puudujäägi, et siis muu juurde asuda.
Nimelt sai Pöffi eelviimaseks filmiks valitud rootslaste „Mehed ujumistrikoodes“ (The Swimsuit Issue). Kirjelduse järgi tundus, et tegu humoorika tükiga ning miks mitte vaadata. Tegelikkuses aga ei mäleta ma isegi ainsatki muiet mis mu huulile oleks kerkinud, rõkkavast naerust rääkimata. Minu jaoks täielik pettumus. Minu isiklik arvamus on, et hale kopeering filmist „Full Monty“ („Püksid maha“). Tegevus, mida arendati, veidi erinev (meeste sünkroonujumine), sisu suht sama eelpoolmainitule (lahtutatud vanema suhe lapsega, rutiini sattunud armuelu, hunnik mehi - mõned töötud ja mõned sussid, kõigi takistuste kiuste eesmärgi poole püüdlemine jne). Ainult et mitte niivõrd humoorikas. Ei oska öelda muud kui et hale. Kahju oli raisatud ajast, eriti kuna järgmiseks päevaks oli vaja kooki küpsetada (ning kuna poed oleks filmi lõppedes suletud olnud, siis istusin kinos hapukoort, taluvõid ja kodujuustu sisaldavat kotti tihedalt vastu kõhtu surudes) ja seda oleks olnud palju toredam teha selle filmi vaatamise asemel, mitte järgmisel hommikul seetõttu varem ärgata...

Virin jätkus järgmisel päeval. Õhtul oli kavas portugalikeelne „Adriana“. Kuna olin kuskilt mingi külmetuse suutnud selleks ajaks külge haakida ja see polnud juba pikemat aega kusagile kadunud (varasemad postitused rögarullidest), siis andsin alla ja tegin enne kino aega parajaks apteegis šopates. Seekordne kinokülastus sisaldas siis vastu kõhtu surutavaid ravimteede puhevil kotikesi.
Aga „Adriana“ kohta ei oska nagu midagi öelda. Siiamaani ei oska. Miski seal isegi tõmbas. Sisu oli minu jaoks ikka täielik jura ja no ei suutnud seda vaadata kui head filmi, kuid miski tõmbas. Miski nähtamatu, seletamatu ja soovimatu. Veider emotsioon ja sellest pole siiani sotti suutnud saada. Seega las ta olla.

Edasi hakkas tervis juba tõsisemalt muret tegema, kuna köha ei jäänud ega jäänud üle. Kaks kuud jutti köhimist ei tundunud just päris õige.
Kuna kuidagi ei tahtnud end taas arstile vedada, alustasin haisukolli-päevi. Hakkisin aga sibulat, segasin meega ja teipisin selle löga öösiti rätikut abiks võttes rinnale. Teki all oli mõnus sibulahais... Vaheldumisi sinepiplaastritega, lisaks sinepivannid. Ei jää köha järele, no ei jää. Lõpuks andsin alla ja vedasin end arstile. Analüüsid ja röntgenid andsid teada, et läbipõetud ja väljaravimata bronhiit. Ahsoo. Ja ei pääsenudki antibiootikumidest. Aga vähemasti sain nonde abiga aasta viimasteks päevadeks köhast vabaks.

Jõulud olid meil siis sedakorda valged. Nii valged, et sääraseid ei mäletagi hästi.
Mannergu pääl nii palju lund jõulude paiku es olnudki kui saares.

Kui tavalisest, mõistliku lume ja tasase ilmaga Tallinnast peale sutsukest lendu Kuressaares maandusime, tervitas meid lennukist väljudes tõeline tuisk. Lund keerutas selle mõnekümne sammu jooksul raudlinnu kõhust terminalini niivõrd, et püsti püsimisega olid tõsised raskused.

Selliste ilmadega ei jõua ma kuidagi oma kehakuju ära kiruda, mis on parajalt lapik. Küljelt õhuke ja eest lai, nii et nagu puri võtab tuule alla ja kepjad koivad ei jaksa ettenähtud trajektoori säilitada. Õnneks jõudsin terminalihoonesse enne, kui tuul mu vastu piirdeaeda lennutanuks.

Igatahes oli kodus võrratu. Pean end kordama – nii lumiseid jõule pole meie kandis enam ikka väga palju aastaid olnud. On olnud lumiseid talvesid, kuid mitte selliseid jõule. Kohalikud väidavad, et viimane võrreldav jõuluaastakäik oli ’86.

Jõul möödus nagu ikka perega koos olles ja süües. Kodus toimub alati mingisugune kokanduslik ülepaisutus, mille tagajärjel kõik pidevalt ägisevad. No ei ole võimalik lihtsalt piiri pidada, noh. Lisaks tavapärastele rohketele erinevatele jõuluroogadele oli vaja iga päev midagi veel juurde valmistada. Erinevaid kooke, mitmeid sorte küpsiseid ja kolme sorti isetehtud komme. Igatahes nädal kodusaarel sai lõpuks mu vahepeal veelgi salenenud kehakujust jagu ja selleks, et tuisutuuled mind enam lennutama ei ohustaks, sai veidi massi juurde toodetud. Külmakaitseks kah hea, eksole:D
Ja lõppeks, mida sa hing muud ootadki, kui niiviisi prae servast kamarat varastamas käia:D

Saarlased on omade keskel mu meelest hästi abivalmid. Nt kui mina juhtun linnavahel aega parajaks tehes lumes sumpama, peatub kõrval võhivõõras auto ja pakub võimalust end ära visata. Ei, mitte kommionud. Tavalised inimesed peatuvad ja uurivad kas väetike vajaks ehk abi. Nii on see alati olnud ja sel viisil on aegade jooksul tutvutud nii mõnegi toreda inimesega.
Või hiljutine näide minu krapsakast vanatädist – kaevas teine oma aias käigurada majast väravani, kui mööduv võhivõõras noor mees „Jõudu!“ hõikas. Vaatas siis, et äkki vanaproua võiks väsinud olla ja uuris, et kas on raske see lume loopimine. Vanatädi muigas vastu, et ega ta kõikse kergem tegevus ole jah, mispeale noorsand tädilt labida haaras ja veerand tundi siuh-säuh tehes hoovi puhtaks kaevas. Seejärel kergitas kaabut ja oma teed jätkas.
Mulle meeldivad saarlased:)

Meie peres on komme alati kõik söögikorrad koos pidada. Ühiselt suure laua taga ja mitu korda päevas. Ei ole nii, et üks näksib siin ja teine seal. Oodatakse ära, kuni kõik, kes tulemas, ka kohal. Mistõttu venivad söögiajad suhteliselt pikaks, eriti kui suurem pere majas. Ja siis jätkub mokalaat ka peale söömist. Julgen arvata, et see komme mängib suurt rolli meie pere ühtsuses.
Üksteise kallal irvitamine või ka tõsisemate asjade üle vaidlemine kuuluvad sinna juurde, samuti nagu ka vanade aegade meenutamine.

Jõulude aegu võtsime taaskord vanaema pihtide vahele ja eks selle eluea jooksul ole muljeid kogunenud ikka üksjagu. Paganas küll, tekkis lausa tunne, et peaks olukorda ära kasutama ja jutud mingis vormis raamatuks üles tähendama... Nt seekord sain täiesti uute meenutustena teada seda, kuidas sõja ajal pereliikmed metsa allakukkunud lennuki rusudest kamme ja kausse tegid ning kuidas vanaema leerikleit on tollesama lennuki langevarju siidist tehtud... Või kuidas vanavanaisa abielludes ei puudunud ka altari ees mahaütlemise ajal hüsteeriliselt vahelehüüdev teine naine... Olid ikka ajad, ma ütlen! Rääkimata faktist, kuidas raseduse lõppjärgus olnud vanavanaema ära tapeti, kui vastalt enne sõda lauta uurima läks mida need loomad seal lärmavad (keegi näljane jooksik oli lihavargile tulnud ja jäi vahele) ning terve pesakond väikeseid lapsi temast maha jäi...

Aga vot mis tähendab kui peres pole viinavõtjaid – meil on veel mõni talongiviingi alles!!! Omal ajal sai neid traktoristidele „palgaks“ makstud, kuid ikka veel järel... Ei usu, et enam kõlbavadki.

Ahjaa, ma polnud varem sellist väljendit nagu „ansip“ masude, täpede ja pupude kõrval kuulnudki. Aga kui keegi veel sama tumba kui mina, siis praudli presenting – ansip ehk „annab sipelda“ :D Tea kas Savisaare mõttetöö vili?

Nüüd aga pean natuke pausi, enne kui järgmisi tegemisi üles tähendama hakkan:)

Aegade hämarusest

Herziga sai kaudselt diil tehtud, et mina täidan tema meemi ja tema minu oma. Tema oli tublim, kuid kuna mina ei tunnista allajäämist, siis pean kibekiiresti samaga vastama:)

Kirjuta, kus olid sina, kui…
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Mu vanemad olid tollal varateismelised, seega isa poolt mind ei olnud veel olemas, ema osa minust oli noore tütarlapse munarakuvaramus oma laskumisjärjekorda ootamas... Kokku said vajalikud rakupooled alles 7a ja 11 kuud hiljem.

2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Olin kahejapoolne ning uudistasin imestusega oma kolmenädalast vääksuvat vennaraasu...

3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Tollest päevast endast mälestus puudub, kuid mäletan suts hilisemat aega, kui mu algklassideaegne sõbranna meie klassist välja kutsuti, et kooli koridoris isaga hüvasti jätta. Isa saadeti korrastustöödele. Õnneks naases ning on tänaseks mitmekordne pühendunud vanaisa.

4. … toimus Balti kett 23.8.1989?
Hirmus piinlik aga null mälestust. Ilmselt maal vanaema juures. Seal olin ma sageli:)

5. … Estonia uppus 28.9.1994?
Varahommikul enne kooliminekut kuulsin uudist. Allikat ei mäleta, kuid mäletan, et ei suutnud kuidagi aru saada... et mismoodi ikka...

6. … printsess Diana suri 31.8.1997?
Päev enne viibis Diana Monacos, kus käis ranniku lähedal jahiga sõitmas/peesitamas/aega veetmas. Mina viibisin samal ajal samuti Monacos ja sulistasin tulisoolases Vahemeres, läheduses purjetavaid jahte imetledes. Ühes neist viibis Diana (seda sain hiljem teada). Järgmisel päeval kihutas tema Pariisis tunnelis ja mina olin alustanud teed tagasi Eesti poole.

7. … saabus aasta 2000?
Tantsisin ballil isaga valssi.

8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Viimsis. Ei suutnud uskuda, kui peamiselt CNN-ist uudiseid jälgisime.

9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?
Veetsin sõpradega jaanipäeva saares omas kodus. Kahjuks ei osanud kuidagi reageerida. Pigem tundus imelik, et ikka veel elus seni olnud.

10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Täna on nüüdseks kellaajaks juba eile:)
Seega - mängitasin vennatütart, lõbustasin koera temaga lumemänge mängides, sain vihje lemmiktüdruk Tiinalt ühe kandideerimisvõimaluse kohta, kaevasin lumest autodele parkimiseks basseinimõõtmetes augu, jälgisin lennuplaanist venna järjekordset Indiast saabumist. Ehk siis rutiinne päev kodustega:)

Kellele edasi? Pliis, kes tahaks lõbustada mind infoga teemal kus tema oli? Tahtke, palun!

Järgmine

Lubasin kohusetundlikult meeme täita, täidan lubadust. Vahepeal lajatas Herz veel ühe ja see jääb nüüd omakorda järge ootama:)
Praegu aga järjekordne Helina lajatus:
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Nõup. Lisaks mu oma nimele taheti mulle otsa liita Carmen, kuid oli too veider aeg mil kahte eraldi eesnime ei lubatud.
2. Millal viimati nutsid?
Paari pisara pudisemist pooleteise päeva jooksul lubasin endale 3.-4.detsembril 2009
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Kuna mul oli algklassides pastakas varesega kahepeale, pidin pidevalt tegema kirjatehnika ületunde. Mille tulemusel läks käekiri ilusaks voolavaks ja eemalt oli kohe kaunis vaadata. Kuni ajani, mil tuli hakata palju ja kiiresti konspekteerima ja siis võttis vares taas võimust. Siuke enam-vähem on hetkel.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Pasta. Või liha. Või salat. Või kala. Või supp. Või pelmeenid. Või pitsa. Või burks. Või kabanoss. Kas te pole juba aru saanud, et söön kõike ja igast asendist?
5. Kas sul on lapsi?
Kaks on olnud teel, sündimiseni pole välja vedanud ükski.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Raudpolt
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Vahel harva ja teatud inimestega õnnestub ja siis olen elevil nagu viie saanud kahene koolijüts. Aga need on erilised hetked, enamasti ei tule kohe kuskilt otsast, noh...
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Nõup. Aga me pole ka tuttavad – korra elus nad vist on mulle endast märku andnud. Seega ei oskaks neist ka puudust tunda:)
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kui vaja, siis muidugi. Ega see tagasitõmme mulle ei meeldiks, kuid vajadusel pole probleemi. Eelistan langevarjuhüpet.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ei söö sellist värki. Tähendab, kui nina alla antakse, söön ära, kuid ise ei osta.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ikka, kuidas ma nad muidu jalast saan? Lössis kaunu ei kanna.
12. Kas pead end tugevaks?
Füüsiliselt kindlasti mitte. Vaimselt – oleneb.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Jäätist söön vaid siis, kui keegi kuskil pakub – lihtsalt unustan muidu, et selline asi on olemas. Seega erilised eelistused puuduvad.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Silmakoopa sügavuses peituvat. Seda, mis pilgu taga. Sageli ei mätši üldse muu olekuga...
15. Roosa või punane?
Oranž. Või lilla.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Füüsiliselt? – kints
Muidu? – töötu staatus
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Nagu missikandidaadid ütlevad: „Vöörld piiss änd häppiness“
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Raamaturiiuli
19. Mida hetkel igatsed?
Hommikuti poolunisena läbi külma õhu tööle rutata.
20. Mida viimati sõid?
Põdrasuitsuvorsti veini kõrvale.
21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti ventilaatorit kõhul ja tuule undamist akna taga.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Valge
23. Lemmiklõhn?
Kevadine õhk.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Viimase elukaaslasega.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Suusk
26. Su juuksevärv?
Loomulik on tänaseks säravhall. Sündides oli sitikmust, enne halli oli punakaspruun. Praegu punakam pruun (petukaup purgist).
27. Su silmade värv?
Vesihallid
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Kandsin palju aastaid, peale oppi pole enam vaja olnud.
29. Lemmiktoit?
Söök
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudukad sobivad AINULT kellegi turvalises kaisus vaadata. Muidu ikka õnneliku lõpuga.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
"Coco avant Chanel"
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Vedelen ihualasti teki all.
33. Suvi või talv?
Kopi-pasta Helina meemist: „Kõik neli oma parimas võtmes“.
34. Kallistused või suudlused?
Kus neid jagatakse? Lähen võtan selle millele on lühem saba.
35. Lemmikmagustoit?
Puudub. Päriselt ka. Peaasi, et soolast toitu on.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Frances Mayes'i Toskaana sarjast „Bella Toscana“
37. Mida su hiirematt kujutab?
Merekarpe
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Panin teleka tööle, et vaadata Avdjuško lühifilmi Priimäest (täna oli teleesilinastus), kuid magasime selle ema ja vennanaisega teises toas veinitades ja mokalaata pidades maha. Eemalt nägin televiisorit aga ei fikseerinud mis seal toimus.
39. Lemmikheli?
Tormituuled, lainete pekslemine rannakividel, praksudes põlev kaminapuu, süles nurruv kass.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Kama kaks, mõlemaid võin kuulata.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
India
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Vanasti jäid alati kellad mu käel seisma nii paari päeva jooksul. Spuuki.
Tänapäeval vahel tunnen inimeste tugevaid emotsioone neist kaugel olles. Lihtsalt lööb mingi tunne sisse ja endale ootamatult läheb mõte kellegi peale. Hiljem saan teada, et samal ajal see inimene tundis seda. Suurtest asjadest siin jutt, mitte niisama tujudest.
Ma ei taha neid tundeid... Kas restart aitaks?
43. Kus sa sündisid?
Kuressaare haigla sünnitustoas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Kui kvaliteetselt teha, siis peaks olema 2sek ühe tõusu peale. Ehk 1sek üles, teine alla. Nüüd aga proovisin aja peale teha ja sain 90. Ei ole mugav nii ja kasuteguris kahtlen.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Jaanuari keskel sain lähemalt tuttavaks kolme vahva inimesega.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Vot ütlen rohkem:
Noh, aktiivsematega on juba kohtutud:) Teised mul tuttavad juba enne blogijaks hakkamist. Aga mittekohatutest kõige intrigeerivam on Kroku. Tahaks seda saba ja sarvedega olevust oma silmaga kaeda:) Tema jälgedes rebib nooruke Herz. Helina kavatsen ma varem või hiljem enivei ära näha, loodetavasti ta ei uisuta liiga kiiresti eest minema. Kui abiellun, kutsun äkki Krista pulmapilte tegema, siuke pisike unistus on. Niimoodi vesteldes, et ma mitteomaselt rohkem vait oleks ja pigem suu ammuli kuulaks, oleks huvitav kaeda Thelat ja Malignust. CU võiks kah omamoodi huvitav frukt olla, kuid ta on parasjagu omasse maailma haavu lakkuma tõmbunud.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Thela. Tema sõnaseadmisoskust tahaks kohe õppida kusagil. Ehk siis kama kaks millest kirjutaks – ma naudiks enivei. Ja Jääraplika deitimiste raamatut ootan kannatlikult...
Ning muidugi pean Helinat tänama, et ta minu raamatut ostaks:D Hakka või kirjutama:)
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Siin on ainult üks võimalus – kass!
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
No jälle see 10, noh! 10 on liiga palju, kolmesed meemid on lihtsamad...
Oehh, nimetame siis midagigi– Nolzik, CU, Herz, JP, Malignus, Thela just maadles ühe teise meemiga, kuid mul vaja 10 täis saada, Kroku (tea kas skipib või suudab mind tavapäraselt möirates naerma ajada), Liis skipib nagunii oma mesinädala(titeteo?)-reisi ettevalmistuse raames, Helina juba tegi, Soodomakomorrast ei tea kas jõuab oma pisineiu kõrvalt ja edasi-mina-olen-jõuetu-valige-palun-ise!

Terrorist

Ma olen nüüd rahvusvaheline terrorist, ma kahtlustan.
Tulin lennujaama (ohh imede ime, jõudsin seekord ilma check-in lauda paanikakõnesid tegemata täiesti õigeaegselt, isegi pigem liiga vara, kuid mitte ennast ei saa ma säärase üleinimliku pingutuse eest tänada vaid mu transportijat), et kodusaarde suunduda. Lihtne, rutiinne tulek.

Traditsiooniliselt pidin end piiksumasina juures poolalasti koorima, millele järgnes eriti põhjalik läbikabistamine. Ütleme nii, et ükski naine pole mind nii pikalt ja põhjalikult kunagi katsunud:D Aega võttis, kuid lõpuks sai tal isu ilmselt täis.
Edasi paluti mul käekott avada. Lahke tüdrukuna rebisin koti õieli ning hakaksin ise riietuma. Olin aga kotti unustanud pipragaasi (kui nüüd peaks uuesti ridiküli sisust ülevaadet tegema, siis on seal üks miinusmärgiga pipragaas). Seda märgates rehmasin käega: „Oi, ahahh, visake see minema“. Mispeale mult paluti pardakaarti ja mindi sellega arvuti manu. Eks siis tähendati tuleviku tarbeks üles kui kahtlane tegelane:) Minu taga tulnud daame hiiglaslik juukselaki pudel ei tekitanud kelleski fikseerimise soovi...

Aga asi polnud sellega veel lõppenud. Eriti kriminaalse tegelase saapad vajasid röntgenis põhjalikumat uurimist. Tõepoolest, mu saabaste turvakontrollist läbisaamine võttis kõige enam aega. Mul oli isegi kahju, et mul seest õõnsaid kontsasid ei ole, kuhu miskit huvitavat toppida:) Mõni eksootiline sisalik näiteks või äkki lausa pistol. Peas ketras juba mõte, et kuda ma siin nüüd sokkis miinus saja kraadiga edasi liiklen ja et „tea kas lennujaamas saapaid kah müüakse?“.
Õnneks taaskohtusin oma saabastega ja siin ma nüüd siis olen, oma kutset ootamas.

Meemitagem

Püha taevas, nüüd virutatakse mitmelt poolt meemidega. Einoh, ei saa ju alt vedada, kui nii ilusti on küsitud, eksole:)
Alustame siis esimesega ja järgmise ooteloleva võtab teinekord ette:

1. Kirjuta kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?
Lilli sain, üllatuslikult väga mitmest suunast:) Ise ei kinkinud, vist. Mida ei mäleta, seda pole olnud. Möödus see päev (õhtu pigem) viimase kaasaga filmi vahtides (olgu tänatud mu kallis kalender, muidu ei mäletanukski:D)

2. Mida sa hetkel mõtled?
„Miks see kass mind muudkui jõllitab? Miks ta sellest üksisilmi vahtimisest ära ei väsi?“

3. Mis laulu sa viimati kuulsid?
Kuulsin või kuulasin? Kui kuulsin, siis tõenäoliselt toidupoe laealustest karpidest mingit kräppi; kui kuulasin, siis Depeche Mode’i plaadi „The Singles 86-98 CD2“ lood ketrasid edasi ja tagasi.

4. Milles oled andekas?
Täna tundub, et mitte milleski. Muidu oskan eriti hästi kaaskodanikest südamest hoolida ja toalilled fännavad mind – peaks vist aedniku elukutse peale mõtlema. Ahjaa, igasugu loomad alluvad mulle ka reeglina igast asendist – kas see on ka anne?

5. Mida sa ei suuda teha?
Omada eelarvamusi ja võtta hoiakuid inimeste rassilise, soolise, usulise või seksuaalse kuuluvuse järgi. Ei suuda aktsepteerida inimesi, kes seda teevad. Kindlasti ei suuda ma teha liiga endast nõrgematele ja midagi sellist kõrvalt nähes võib pilt eest minna, mille tulemuseks võin millegi koledaga hakkama saada...

6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
Reeglina on lollused olnud seotud vastassooga. Nt sarnaselt Jääraplikaga mänginud mehega, keda tegelikult ei taha. Korduvalt. Ja siis helbi seda suppi, eksole... Mis see siis on? Vajadus omaenda hända kergitada? Piinlik igatahes.

7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Igale poole, ausõna! Reisihaige, nagu ma olen. Aga kolm veidi suuremat kiiksu on küll – Island, Põhjanaba ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Viimases olen enda tarbeks salvestanud koha, kus saab „kopika“ eest hävitajal kaasreisijana tsutike aega lennata... Kõik need g-d ja puha:D:D:D

8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa? (esimene meeldetulev)
Filmist Point Break (http://www.youtube.com/watch?v=6en5eOnyAG0&feature=related) Patrick Swayze roll oleks magus olnud. Oskaks ma vaid niimoodi surfata... See film mõjub mulle juba aastaid ja endiselt võimsana. Lihtsalt see austus mere ees on niivõrd suur.
A kui püüda ikka naiselik nüüd olla, siis Catherine Zeta-Jones on kuidagi nagu oma masti tüdruk:) Näituseks filmis Entrapment on hea koht: http://www.youtube.com/watch?v=KX2_LCUkhDs

9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?
Töö, töö, töö. Jah, palun:)

10. Kas koer või kass?
Kass. Hingesugulane. Ise valin, millisesse sülle ronin.

11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?
Vaata vastust number 4. Samas noorena tahtsin väga arstiks saada. Peale seda, kui mu esimene vanaisa haiglas suri.

12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijatest)?
Kuni ma ei tea kedagi ei mujalt ega blogisejatest, kes oleks ligilähedanegi Lennart Georg Merile, ei saa ma ühtegi nime öelda. Ma ju valetaks siis.

13. Kes on su guru?
On üks. Enamus teist teda ei tea, seega pole nimel tähtsust. Ja kes teavad, teavad ka nime.

14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?
Peter Mayle’i Provence’i lood ajavad siiani neelud peale.

15. Ütle kolm omadust, mida sa enda juures heaks ei kiida?
Lollakas optimism, sinisilmsus, laiskus.

16. Sinu parim tegu senises elus?
Pole halli aimugi hetkel kas ja mida üldse oma elus hästi teinud olen. Nobelit pole saanud. Mõnes mitte-vere-perekonnas inimesed omavahel rohkem suhtlema pannud/neid lähendanud?

17. Kas Jumal on või ei ole armastus?
Jumal on miski/keski kuskil... igaühe oma tema omas paigas.
Armastus on üks osa keemiat, üks osa andmist, üks osa õnnetundest hiiglasuureks paisuvat südant ja üks osa pisaraid. Kokkuvõttes üks tohuvapohu, ilma milleta on maailm hall.

18. Millist YouTube videot soovitaksid kõigil vaadata?
http://www.youtube.com/watch?v=4rb8aOzy9t4&feature=PlayList&p=6033E9E30133EB2E&index=1 – terve see sari on äärmiselt tõetruu:)

19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?
Meil siin piisaks 51-st. Tark pea on kõnelenud.

20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid?
Kuulge, mu blogirullis neid umbes niipalju ongi, kes vastamata või pole skippimisavaldust esitanud. Seega – kes vähegi jaksab, alustagu, palun. Ma loen näljasena kõik läbi nagunii!
Kui nüüd ühtainsamat nime nimetada, siis minu kurvastuseks on vist Babajagaa ää surnd. Tema krehvtisel keelel oleks tore lennelda lasta ja vaadata mida sinepiga võidu pastakast välja imeb, kuid jah – oma alakaalulise kerega pidevalt doonoriks käies on vist eluvaim kadund. Teised aga – andke tuld!

Seksi õppetunnid

Esmaspäeva õhtuti (kell 23) meeldib mulle vaadata kanal 11-st saadet nimega „Seksi õppetunnid“.
Üleüldse lahtiste silmadega ringi vaadates hämmastab mind siiralt tänasel infoajastul inimeste tõeliselt puudulik teave seksuaaltervisest, rasestumisest, kehades toimuvast jne. Tundub nii, et lihtsalt ei tunta huvi, enne kui mingi kindla teema suhtes paanika käes. Ja nii on levinud valeveendumused, mis „leiavad tõestust“ enamasti lihtlabase vedamise näol, kuniks enam ei vea, eksole. Tõeliselt rumalad uskumused, tõeliselt kurb ignorantsus.

Esimene saade šokeeris mind veidike, kuna ma polnud ette hoiatatud nägemaks lähikaadrit sellest, kuidas meestel haiguste proove võetakse. Pika tikuga kanalisse ja puha. Jõllitasin, silmad õudusest punnis. Õnneks katsejänesed - kes eelnevalt ise sama paanikas olid, kuid nõustusid müüte murdma – hiljem kommenteerisid, et üllataval kombel ei olnudki valus, ainult kummaline surve.

Muidu aga tegeletakse seal tõeliselt tänuväärsete teemadega ja uskuge mind, saade ei ole mitte vaid noortele mõeldud, kasulikku saame me sealt kõik. Isegi mina olen paar uut asja teada saanud.
Saatejuhiks on 37-aastane inglanna, kes samuti ise mitme asja peale üllatub. Ja uut enda peal katsetab:) Tänane saade oli kontratseptiividest ja näiteks õpetati muuhulgas ka naiste kondoomi kasutama, mida kasutades jääb mulje nagu krõbistaks poekotti veidi vales paigas:D Saatejuht ka katsetas ja leidis, et nende majas saab selline asi olla vaid prügikastis. Aga kellele sobib, siis miks mitte:)

Järgmises saates räägitakse libiidost ja meeste-naiste erinevusest selles vallas.
Soovitan nimetatud sarja vaadata, midagi uut võib kõrva taha isegi jääda:)

Awrrrrr vol2

Hehh, sellal kui ma siin kribasin, on Youtube juba täiendust saanud ja tants, millega poiss mu lõplikult ära võlus, asub siin:


Edit: Ikka ja jälle kipun seda klippi uuesti piiluma ja saan vist aru miks just see tants mulle nii eriliselt mõjub. Nimelt selles loos säilub tema maskuliinsus, mehelik energia. Testosterooni tajub mu nina siin tantsivast väänlemisest hoolimata...

Raamatud, varjud minevikust ja aim in laaav!

Pilt pärit aadressilt blog.tisain.eu

Sain enesele kauaigatsetud raamaturiiuli.
Lõpuks ometi vabanesin 9-st suurest kastist, mis mu kitsukeses elamises ruumi kinni hoidsid.
Lahtipakkimine on mulle ikka suurt naudingut valmistanud. Tõeliselt värskendav on leida kõigele oma koht.
Kindlasti mängib selles naudingus oma rolli mu haiglaslik süsteemsus. Ausõna, ma ei viitsi õrnalt ka koristada nii, et kõik pidevalt läigiks, kuid igal asjal peab olema oma koht. Isegi kui neid kohti pidevalt muudan, siis oma kindel koht peab olema. Oma loogika, oma süsteem. Kui ei ole just kolimisaegset kastilaviini, siis tean vist iga asja kohta täpselt öelda kus too asub. Alati.
Et siis jah – armastan paigutamist. Riided ja raamatud annavad selleks ju kohe erilise mängumaa ja nii ma siin poole ööni taaskord mõnuga möllasin.
Kastidest avastasin igasugu huvitavat. Näiteks olen ikka armastanud päevikut pidada ning eriti naermaajavad on täna teismeea sissekanded. Armumised, südamevalu...
Lüües ühe päeviku suvalisest kohast lahti, torkab mulle silmakoopasse sissekanne ühe tänaseks enam-vähem unustatud noormehe kohta, kui too mind kohvikus istudes tõsiselt silmitseb ning vaikselt lausub: „Mõned tüdrukud on sellised, keda tahaks väga hoida...“.
Püha taevas kus see pilk ja väljaütlemine mind tookord raputasid! Ja täna ma vaevalt mäletan säärast seika... Ohh siiras, sulnis noorus:)

Mis omakorda meenutab hiljutist üllatus-ehmatust.
Enne jõule potsatas ükspäev mu meilikasti kiri, mis algas nii: „Olen keegi, keda sa väga ammu kohtasid aga kes mäletab sind surmani!!!“
???
Vaatan siis saatjat ja kassanäe – noorpõlvest, nii umbes 17-18 aasta tagusest ajast pärineb. Efku kindlasti mäletab noormees V-d, kes naaberkülla suvitama oli saabunud ja kui kutsikas mul sabas käis. Algul sai suheldud, kuna miks mitte niisama suhelda, kuid lõpuks hakkas ära tüütama. Liiga palju sai teist ja lisaks oli mu süda tollal juba hõivatud kellegagi, kes kaugel. Mul vaja igatseda ja siis too ei lase, eksole.
Tegin selle vea, et ööbisin temaga kord lakas. No ei lasknud kuidagi lahti ja kui õhtuti tuppa läksin, jäi akna alla istuma ja ootama mil uinun/tule kustutan. Hea, et serenaadi ei laulnud (võib-olla üritas ka, ei mäleta). Mul aga raske uinuda kui tean, et jahedal augustiööl keegi akna all seisab, pea kuklas.
Nii ma siis andsin lubaduse temaga koos üks öö magada, kui lubab vastukaaluks, et peale seda ei tee enam selliseid trikke. Tuppa ma aga noormeest tuua ei tahtnud (liiga isiklik mu meelest, eriti kuna tollal oli mu päralt terve teine korrus ja ei olnud mulle meeltmööda noormehega nii privaatselt omal territooriumil olla). Ütlesin siis vanaemale, et võtan padjad ja andku mingi vanem vatitekk, ma lähen V-ga lakka magama. Õnneks mu lähedased teadsid, et võivad mind usaldada, kuna olen meeste suhtes ikka üsna pips alati olnud ning tollal täiesti süütuke veel (nagu ka veel mitmeks järgnevaks aastaks).
Vanaema kergitas korra kulme, uuris kas ma ikka tean mida teen ja nii me lakka suundusimegi. Suurema osa ööst ei saanud magada, kuna tirtsud lõid lärmi ja poiss sosistas igasugu soga kõrva, salamisi sõrmeotsi oma peos hoides. Ma ei julenud uinuda ka, kuna siis oleks silitama ja musisid varastama hakatud (korra isegi õnnestus, mispeale ma tulivihasena tuppa ähvardasin minna).
Igatahes otsustasin poisile järgnevatel päevadel veel selgemaks teha, et mu süda mujal ja tal lootust pole. Mispeale ähvardati end ära tappa ja mida kõike veel.
Kuna see oli mu esimene kogemus end tappa ähvardajaga, siis esimene hetk ehmatas. Varsti aga ajas tigedaks, et krt võtaks, minu elu ei saa tulla segama keegi oma egoistlike soovidega. See, kui meie soovid ei kattu, ei anna talle veel õigust minu emotsioonidel mängida. Ajas mul harja ikka korralikult punaseks. Tegin selle talle ka selgeks ja rohkem pole me näinud.
Selline seik siis.
Ja nüüd, 17-18 aastat hiljem tuleb selline kiri...
Ok, mu isik ja meiliaadress pole kuskilt otsast saladus, kuid nüüd järsku üles otsida???
Ma vist ei ole normaalne, kuid esimene asi, mis keelele tuli ja mida oleks õhku visata tahtnud, oli: „Oi, näe, sa ikka veel elus!“. Aga ma olen hea ja ei teinud seda:)
*****
Aga nüüd ma olen hoopis armunud! Ja „armumise“ objektiks Šveitsi uisutaja Stephane Lambiel.
Reeglina mind ei eruta sellised plastilis-painduvad mehed (kohalikud tuimad karupojad kuidagi südamelähedasemad), kuid tema nii usjas ei paista kui mõned teised ja olgem ausad – see sport on ikka rämeraske. Ja kui sportlasi ma neid vahingi. Aga no oleme nüüd ausad - nende kannikatega võiks ju pähkleid purustada küll...
Meeste üksiksõit iluuisumaailmas mu lemmik.
Kui Pljušenko on uisukuningas (tema hiilgab ikka eriti võimatute elementide korduva esitamisega), siis Lambien on uisuprints. Praegu. Näis millal Pljušenko taas võistlemise lõpetab (paar-kolm aastat ta ju ei võistelnud vahepeal, kuni vene koondis anuma hakkas, et seis peale teda liiga kehv) või siis Lambiel lihtsalt ette rebib.
Loogiline, et Pljušenko seekord kulla sai, kuid Lambien oli oma hõbedat küll sajaga väärt. Kõige vabam liikumine jääl, mida oma elus näinud olen. Ta lihtsalt on jääga kokku sulanud...
Jään ärevusega olümpiat ootama, kus loodan nimetatud tippude tihedat rebimist näha! Pljušenko meeldib mulle ka väga-väga, kuid tema rohkem tehniline mu meelest. Hüppekunn:) Lambiel aga tantsib.

Enim erutas mind tema esinemine Galal, kus ta tantsis mu meelest hirmhästi valitud loo taustal (Jacques Brel’i „Ne me quitte pas”). Minu meelest väga raske lugu tantsimiseks. Puudub tilu-lilu meloodia. Kui esinemine Youtube’i tuleb, riputan endale mälestuseks siia ka üles:)
Seniks aga tema esinemine seekordsel võistlusel – awrrrr!

???

Mu valge röövloom armastab hirmsasti radika peal magada. Aga ta vaeseke ei mahu sinna hästi - litsub end õhukeseks ja poeb aknalaua ja radika vahele ning püüab seal siis tasakaalu hoida, üks koib ripakil. Ja kui sügavamalt uinub, kukub hetke pärast suure kolakaga ning ehmunult maha.
Tahaks teda aidata ja meenus, et kunagi oled näinud pilti miskisest atribuudist, mille abil kassid saavad radikal magamas käia.
Olen püüdnud guugeldada kass+ase+radiaator jmt, kuid ei anna tulemust. Väljamaalt leian, kui otsin cat+bed+radiator niiiii palju erinevaid vasteid, et anna aga olla. Aga kas ka meil kuskil sellist asja saada on? Ma nimelt ei telli kuskilt välismaa netipoodidest asju ning vaid ühe toote pärast oleks suht nüri seda alustada/sellesse süveneda.

On keegi kusagil Eestis säärast toodet kohanud?

Kilukarp

Mul puuduvad kaks olulist asja, mis on heade fotode eelduseks - hea aparaat ning oskus pildistada. Aga vahet ei ole, kuna ilupilte saab oskajamate juures vaadata ning enda omad on rohkem endale.
Siiski tahaksin jagada emotsiooni vaatest, mis mulle iga päev aknast avaneb. Kuna pildid on ilma statiivita zuumitud ja tehtud loomulikus valguses, siis suurelt nad vaadata ei kõlba, kuid eemalt käravad küll:)
Pildid tehtud kõik erinevatel päevadel ning sellist vaatepilti erinevas värvingus näeb iga päev. Nüüd, mil lund muudkui on sadanud, too kilukarbisiluett (tänapäevaste lisanditega) enam kätte ei paista, kuid jah.... üldiselt on vaade võrratu:) Kõige esimene pilt on selline, mille tegin tookord kui korteriga tutvumas käisin.