Kaootiliselt läbisegi

Vahepeal sai põhjanaabrite juures ostlemas käidud. A soovis lapse ja tsut ka enda garderoobi täiendada ning vedas mu kaasa.
Ning nagu me teame, on vaestel eestlastel oluliselt soodsam piiri taga ostelda... Lisaks vaheldusrikkam ja väike emotsioon tripist ka.

Mina ei arvanud üldse, et ma miskit tahaksin või vajaksin, kuid kui ühes lasteosakonnas üks pluus silma ja hinge jäi, siis enne laevaletulekut siiski läksin ja ostsin selle ära. Ses mõttes on ikka jube hea, kui lasteosakonna hilbud sobivad, et reeglina sama ese on seal soodsamalt müügil kui täiskasvanute omas:)))

Muidu oli trip nagu säärane trip ikka, kuigi saime vahepeal põnevust nii striptiisi kui valgusheitjaga helikopteri näol. Nimelt üks väikemees (nii 4a vast) tuli laevas meie nina ette ja hakkas pükse maha kiskuma. Kuni end ilusti paljaks sai. Ja teatas, et tema tahab nüüd pissile. Mille peale jooksis ligi paanikas issi ja lapse selleks veidi sobivamasse ruumi viis.

Helikopteri kohta lootsin saada netiavarusest järgmisel päeval infot, kuid seda pole ma saanud... Nimelt veidi enne südaööd Tallinna lahele jõudes hakkas meie pea kohal tiirutama helikopter. Kuni meie kõrvale jõudis Baltic Princess (vist oli see laev, liiga pime oli ja saan vaid oletada), mis paraja hooga (kuigi ka meie sõitsime ju kiiresti) meist möödus ja mille kaptenisilla kohal kopter asjatama hakkas. Pikalt ja põhjalikult jälgisime, kuidas kopter muudkui laskus ja nökerdas seal. Laev samal ajal uhas edasi. Täpset tegevust ei näinud ja ei saanudki aru, et mis lahti oli. Ise kujutasin filmilikult ette, et äkki kellelgi oli koledamat sorti terviserike, milleks oli vaja keskit spetsialisti ja too siis toodi lennumasinaga kohale, kuna aega polnud raisata... Fantaasiat mul jagub:) Liikuvale alusele maandumise õppust ma ka ei oskaks kahtlustada, kuna sel juhul oli kobadega tegu, sest minu 10-minutilise jälgimise ajal kopter ainult hõljus kaptenisilla kohal kiirelt sõitva laevaga kaasa... Ei tea.

Jälgin siin kuidas Jääraplika vapralt iseseisvat paastukuuri peab ja siuksed neelud käivad... Mäletan kui tohutult hea tunne mul laagris paastudes oli ja mäherdune energiapomm ma sellal olin. Nüüd siis kisub vägisi sinnapoole, et võtaks šnitti ja paastuks ka. Olen veendunud, et nädalase paastuga saaksin praegu iga kell hakkama, kuid veidi pelgan. Ei, mitte seda jubedat olemist teisel päeval, kui mürgid liikuma hakkavad (laagris olles vähemalt oli teisel päeval, kuigi enamusel algas kolmandal ja seega ei välistaks ka seda) vaid seda mida see välimusega teha võib. Tollal kaalusin ma palju rohkem lihtsalt ja jäin mõneks ajaks ilma 5-st kilost. Nüüd aga kaalun vähem kui tollal lõpetades ja kui seekord peaks ka 5kg kaotama, siis minu eas ja minu pikkuse juures vähem kui 50-kilone tegelane näeks välja suht kronu. Ilma liialdamata.
Kord ühte lahkuminekut üle elades kukkusin 47kg peale ja nutt sai ehmatusega läbi sel hetkel, kui seda peletist peeglist vaatasin. Ja tollal olin ma 26... Ehk siis naine peab ikka naise moodi olema, mitte konte turritama nagu .... (ma viisakusest jätan teatud väljendid kasutamata)

Aga Jääraplikale annan au. Ma kujutan ette kui hea kerge ja puhas tunne tal on praegu ja mõnda aega edaspidi. Ja mine tea, äkki millaski peale jaani võtan ka ise nt 3-päevase ette... See ei kronusta veel aga samas nt 1-päevane ei annaks ka mingit efekti...

Armastan ristsõnu, eksole. Vahepeal olen selle hobi aga veidi unarusse jätnud ja aeg ja väljendid on muutunud ning nüüd järjekordse ristsõnavihikuga maadeldes olen saanud uusi teadmisi ja puha:D Kas teie teadsite, et Pokud on Pokumaa aborigeenid:D:D:D? Või et merehaiguse produkt on okse:D?

Mis meenutab mulle, et käisin ju taas peale kaheaastast pausi kalal:D Jehuu! Spinningu loopimine on kalastamise juures mu lemmik, kuid seekord sai lisaks spinnile ka õnge leotada. Õngega see tegu, et kui peab ussiga püüdma, siis ma lihtsalt keeldun seda ussi sinna konksu otsa surumast. Aga iga kala ei taha maisi nt ja siis tulebki kalastada koos vaprate meesolevustega, kes ussi konksu otsa suruvad ja väljapüütud kalu sealt eemaldavad. Spinni puhul ka ikka reegel, et mina kirega püüan ja peale kuivalesikutamist suundub konksu otsas siplev kala kauge kaarega mõne abivalmi meesolevuseni, kes siis edasised vajalikud toimetamised teostab.

Aga ma pean natuke praalima ka - seekord ei läinud mul üldarvestuses üldsegi mitte kehvasti:) Kalapäevad sai veedetud enamasti koos kahe meesolevusega ja vähe sellest, et ma neile koguseliselt alla ei jäänud - sageli tegin ka ära:D Pani ikka ringi karglema küll, kuigi eks tuli teha tuim nägu ette, et "noh, nii peabki olema". Ühel päeval üks tegi mulle lõpuks ühe ahvenaga ära (kuigi kokku püüdsin kahe päeva kohta just mina enim ahvenat:D) ja lestapüügi ööl olid poisid paremad, kuid ma ei jäänud ka lestadega neile just palju alla:D Jehuu! Kusjuures, lesta püüdsin ma elus esimest korda...
Järgmine hommik said kalad suitsuahju ja suitsukala hooag on nüüd minu jaoks avatud:)

Siin siis tõestus sellest, et Sipsik ka ritva käsitleda oskab.
Ja meie kalapüügipäevade suurim ahven oli samuti minu püütud:)

Aga mul on nüüd joodiku nägu ees:) Vahepealsed soojad päevad koos rohke õuesviibimisega tõid palgeil välja tedretähnid ja päevitasid esileulatuva nina parajalt pruuniks. Ehk siis muidu ühtlase tooniga näos asetseb tume kontrastne plönn ja selle ümber hunnik täpikesi:D Ehk siis niigi silmatorkav nina on saanud uue esiletungivuse:) Lahe!

Juurovizjooni Vene lood

Ma ei tea, mul on vist miskine vene kiiks... Ei tea endas olevat slaavi verd ega meelt ega keskit, kuid.... Njah.
Kui juurovizjooni taustaks kuulata, siis miski ikka ennast kõrva külge haagib. Ja minul haagivad viimastel aastatel Vene lood. Miski seletamatu tõmme, noh...

Selle aasta Vene lugu mulle mõnes mõttes tegelikult ei meeldi. Või noh, ütleme parem, et alguses ei meeldinud. Laulja hääl lausa häiris, kuid samas miski tõmbas ligi nagu magnetiga. Kõlab mõneti nagu paras kiunuv kakofoonia, kuid kui kuulama hakata, on kakofooniast asi kaugel ja tundub tegelikkuses päris keeruline laulda.
Kõneleb täiesti lauluoskamatu inimene. Või noh, samaväärne Eveli(y?)n Sepaga laulutähtede saatest.
Igatahes, on mis on, iga korraga tõmbab see laul mind aina enam ja enam....
Esitlen siis teile kah. Kahju ainult, et Oslo täispikka versiooni pole veel üles laetud. Just siis, kui lugu end üles kerib ja nauditavaks läheb, saab klipp otsa. Siin siis poolik lugu:


Eelmine aasta meeldis Vene lugu mulle samuti kohe väga-väga. Kuidagi nii võimas tundus see emotsioon läbi laulu, et ma sain ikka silma niiskeks ka:


Ehk siis miskine seletamatu värk mul selle vene muusikaga...

Lugeda tahad?

Kui oled lugeja inimene (khmm...khmm, meie põlvkond ju veel on:D), siis soovitan allkirjutatu läbi lugeda ja linke järgides soovituni jõuda. Mõni päris hää pakkumine ka seal minu meelest. Ehk siis lihtsalt tahtsin jagada:)

Äripäeva raamatuklubi teeb 17.–31. maini kevade puhul lao tühjaks: paljude raamatute hinnad on kuni 85% madalamad.

Raamatute nimekirja leiate siit.

Lisaks suurepärastele juhtimis-, psühholoogia- ja majandusraamatutele leiate meilt reisikirjeldusi, retsepte kokakunstihuvilisele, häid ideid kodu ehitajale ja sisustajale, aga ka peamurdmist mälumängusõbrale. Saate meilt kasulikku lugemist endale ning kingiideid sõpradele ja koolilõpetajatele.

Raamatute tutvustusi saate lugeda veebist ja meelepäraseid eksemplare tellida veebipoest. Võite saata raamatusoovid ja tellimisandmed ka meiliaadressile klubi@aripaev.ee või helistada telefonil 667 0108.

Sooduspakkumiste nimekirja leiate veebi vasakpoolsest menüüst “RAAMATUD, soodushinnaga”.

Geni teemadel

Nagu paljusid, on ka mind haaranud haigus nimega Geni.
Alguses suhtusin üsna manjaanalikult. A la küll tulevikus tegelen.
Siis aga hakkasin servast nokkima ja nüüdseks olen omadega juba jalgupidi sees.

Varem olen koostanud paaris liinis sugupuud sajandite taha hea mäluga vanu sugulasi ahistades, kuid nüüd on olemas säärane mõnus interaktiivne keskkond, mille kaudu saavad samal ajal andmeid sisestada ning hiljem ka siduda paljud erinevad liinid.
Õnneks on meil suguvõsas nii mõnigi aktiivne tegelane, kes uurib ja puurib ja suhtleb ja infot kogub. Seega on liinid kasvanud ja koondunud ning tänaseks on sisestatud minu liinis isikuid, kel minuga sama veri jagamisel, 3037. Ehk siis veresugulased. Pfuff, hull number! Ja eks see kasvab muudkui...

Kuna olen üks oma sugupuu administraatoreid, siis saan aeg-ajalt kirju teemal, et leidsime samad isikud ja duubeldamise vältimiseks äkki ühendaks liinid. Ja nii see muudkui areneb.
Okei, muidugi võiks öelda, et keda huvitab jne ja mis vahet seal on kes kaugelt veresugulane ja kes sissetulnu, kuid mind huvitab. Ja vahva on midagi uurida, puurida ja tulevastele põlvedele salvestada.

Fakt on see, et eks me siin tillukesel Maarjamaal ole mingis liinis lõpuks ikka kõik kas sugulased vere kaudu või siis puusse kuuluvad naitumise teel, kuid omamoodi on huvitav avastada, et oi, näe, ma tollega (või Sinuga) sugulane mingitpidi:)

Kuigi.... Alati pole see teps mitte huvitav vaid vahel pigemini verd tarretamapanev. Näiteks üks hilisõhtu sain ehmunult kahe käega peast haarava tulevikuplaanidega seotud oleva isiku paanika osaliseks, kui too õudust täis pilguga mulle otsa vaatas ja küsis: "Kallis, kui lähedalt see Uustulndi Albert su sugulane oligi?" Ja mõlemapoolne kommentaar: "Hea, et meil veel lapsi ei ole..."
Kiiresti-kiiresti täpset liini uurima ja selgub, et ikka liiga lähedalt... Pead tõstab ahastusega seotud õõvastav kahtlus verepilastusest ja paanika vajadusest kellestki väga kallist loobuda, kui saabub kergendav ohe - õnneks siiski tegemist teise asjaosalise poolt abiellumise kaudu seotud sidemega. Huhh.... Pääsemine seekord... Ehk siis ega kõike teada ka hea ei ole, mis siis et eks me kõik ole nagunii miskit liini pidi omavahel seotud ja pikema liini puhul kama kaks. Lihtsalt teada seda poleks kuigi mõnus. Nüüd käin nagu veidike opakas iga natukese aja tagant uurimas, et ega pole veresugulust ilmnenud... Veel ei ole:D

Igal muul juhul on Geni aga üks ütlemata lahe koht:)

Piinlik-piinlik-piinlik...

Tegin üle aegade teleka lahti, et meelde tuletada milliseid liikuvaid pilte see kastike edastab ja sattusin Kanal 2-e Reporteri ilmatüdruku valimise peale. Mul hakkas piinlik. Kohe tõega piinlik.

Kui piinlik teleka sulgemisega mööda hakkas minema, läks süda pahaks. Ma ajan selle ka igaks juhuks ilmatüdruku teema kaela, kuigi seda võiks edukalt asendada ka minu peale-jooksu-menüü: õlu + 6 keedetud muna... Ei teagi nüüd mida teha - kas näpud kurku toppida või veidikeseks magama keerata... Esimest ei raatsi - toiduga ei mängita! Teist ei julge - äkki näen ilmatüdruku valimiste kordust... Dilemma missugune.

Kevadine kalpsamine

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada märtsikuust, mil A leidis, et oleks vajalik ära katsetada massüritus nimega Maijooks. Ja kuna tal kaaslast tarvis ja keegi vabatahtlikult ei pruugi tulla (pole me keegi jooksjad inimesed:D), siis oli A kaval ja kinkis osavõtu mulle sünnipäevaks. Siis ei saa ju minemata jätta, eksole:)

Olin eelmisel õhtul laipväsinuna ja emotsioonidest pakatavana Tallinna naasnud ning peale pikka ja põhjalikku väljamagamist oligi juba üsna kiire enese Lauluväljakule sättimisega.

Tervitused, numbrid rinda ja start. Ees seisis 7km vudimist, mis jooksjale inimesele on puhtakujuline nohu, kuid minusugusele jooksmise mittearmastajale paras katsumus. A pole ka kunagi joosta armastanud, kuid lihtsalt enese katsetamise nimel sai see ette võetud.
Ilmaga õnneks vedas kohe hullupööra ja kohale oli end vedanud enam kui 8000 naist... Hullumaja mu meelest! Kõik see vägi kalpsama??? Oookeiii.....

Enamasti ei ole mul probleeme lihastega, küll aga hingamise ja võhmaga. Jooks aga puhtakujuline võhmasport. Samas - ratast võin ma ikka kohe väga-väga-väga pikka aega järjest sõita, seega võhma justnagu ju oleks.... Ei tea.
Igatahes juhtuski see, mida pelgasin - küljes pistab kui põrguline ja 2. ja 3. km ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin kiirelt. Üks käsi pidevalt külge pigistamas ja teine siis liikumise rütmis kaasa vehklemas. No ei saa seda põrgulist kontrolli alla, kuid seisma jääda ka ei saanud, lihtsalt ei saanud. Jonn hakkas pead tõstma.
Peale joogipunkti 3.km-l sai mul aga lihtsalt siiber ja otsustasin, et jonn mu sees pungitab liialt väljapääsu otsida ning andsin ta vabaks. Ehk siis lidusin sealt edasi lõpuni lihtsalt jonni najal. Isegi pisted küljes said lõpuks aru, et ega see kereomanik vist järele ei jäta ja lõpuks loobusid hoopis nemad.

Vahva oli näha raja ääres turgutavat rahvast. Eks neilgi võis huvitav olla vaadata kuidas see naistemeri pehmete osade rappudes mööda voogas. Üleval Maarjamäel oli raja ääres lausa puhkpilliorester meid toetamas ja minu eriliselt rõõmsate "aitähhhhh!"-ide osaliseks said tütarlapsed maasikakorvidega:)

Tegelikult oli väga lahe üritus. Endale üllatuseks ma suutsin isegi joosta, nii et polegi täiesti lootusetu tegeleasega pistmist. Mine tea, äkki jooksen vahel veel:)
Väike lootus on, et äkitsi homme mõni lihas ka endast tunda annab, siis on kohe nagu päris tunne:) Noh, et nagu isegi oleks miskid lihased olemas ja puha...

Finišis saime kätte ka kingikotid, mille sisu peris muigama ajas. Otse loomulikult vedelikku ja salatit, eksole, samuti kõikvõimalikku relaami ja sooduskuponge ning muidugi vanad tuntud laevapiletid, kuid lisaks ajasid vähemasti minul suu muigvele rull kilesse pakitud majapidamispaberit, salvrätikud, pesukaitsmed, pesukaitse uriinipidamatusele, kannaplaastrid, liigesevitamiinid ja multivitamiinid. Muidugi nänni ka juustele-kehale jne. Ehk siis terve kotitäis stuffi kauba peale, nii et mine koju, tarbi ja katseta ja tule siis ostma...
Minu meelest on turundajatele säärane teguviis jube heaks võimaluseks... Naistemassid ju ja puha:)

Aga jah, mina vbla osalen teinekordki:)

Nokunaljad

Ihhihhhii-ahhhahhhaaaaa...
Suur inimene, ei peaks siukste teemade peale üldse itsitama hakkama, kuid ju siis aju endiselt seal põhikooli tasemel, nii et ajab natuke ikka itsitama küll:)

Delfis oli link siuksele lehele ja ma sealt siis kopisin endale enim meeldinud siia ringi. Noh, et saab äkki vanas eas uuesti päevikut sirvides taas itsitada, kui aju selleks ajaks arenenud ei ole. Aga arvestades, et minu vanuses see juba taandareneb, siis on lootust ka pinsil olles itsitada.
Igatahes tollel lehel on neid veel rivis, siin vaid mingi valik.


Ahjaa, ilm on ka puhta hukas...
Eile võis enam-vähem päevitada, täna luuke avades avastasin end keset lumesadu... Ok, maapinnale jõudes küll sulas, kuid laia ja tummist lund keerutas siin ikka jupp aega kallata...

Virin

Ma vist oleks vanaks jäänud.
Ilm on tatine-vihmane ja pime ning minul tahab pea otsas pauguga lõhki minna.
Kes oleks arvanud, et enesetunne saab ilmast mõjutatuks. Või pole siin ilmaga mingit pistmist ja lihtsalt kokkusattumus? Ääähhh, vahet pole - see peanupp vajab amputatsiooni. Ja mitte vaid valu pärast, suurem mure on seal pesitsev tühjus. Kui vihmase ilmaga ikka kolus tuul viliseb, siis pole see mitte kõige tervitatavam tunne tundmiseks.

Ema tegemised

Niisiis, millega tegeleb minu ema...

Tuleb välja, et tal igav, kuna ema sõnu kasutades on "isa puhta lolliks läinud - uurib muudkui Tartu Rattaralli rada ja käib kolmekümneviiestega 100-kilomeetriseid trette tegemas"

Eks siis proua kodus igavleb (jube lahe mu meelest:D):

Kalpsamisest minestamiseni

Kevad on väljas, ikka kohe tõeline kevad! Jehuu!
Minu jaoks hakkab suvi lähenema siis, kui hakkan taevasse vaadates tähele panema valgeid jutte lennukite taga. Sellel on minu jaoks esimene suve tõlgendus.Teine tunnetus kevadest on see, kui saabas enam ei plärtsu ega libise vaid konts klõbiseb asfaldil heledalt ning saabas jalas asendub õhemaga või lausa kõpskingakesega. Samm läheb iseenesest lendlevaks ja silmis hakkab kumama unistus suvisest säärte ümber lehvivast seelikukesest. Kui jala otsas sportlik papu, siis tahaks joosta... Keha kohe ei lase kõndida väärika rahuga, tahaks kalpsata ja karelda ja hüpelda ja takka üles lüüa nagu varss esimesel kevadisel õuelaskmisel... Ja puude all seisatades käed ümber kaela põimida, üllatunud suule kiire musi anda ja edasi karelda...Kevad lõhnab. Ja linnud lärmavad. Oi kuidas lärmavad:)


Mis siis vahepeal toimunud on? Palju. Hirmus palju lausa. Ja samas suurt ei midagi säärast millest kilgata tahaks:)
Lisaks mõned kinod, millest kirjutada ei viitsi, kontsert ja mitmed-mitmed uued tutvused, millest veel vara rääkida. Mõned sünnipäevad/istumised/koosolemised/katsik/erinevad väljasõidud/muusikal/vanemad Tallinnas jne jne jne...Tuhala Nõiakaevu keemise jäädvustamine otse loomulikult, nagu sadadel või tuhandetel teistelgi eestlastel (mina käisin viimati kaemas 2004 ja ega ta vahepeal väga palju pulbitsenud olegi).

Positiivseks emotsiooniks oli üle aastate taas Viimsi Paadi külastamine, kus peale Tuhalat oli laud reserveeritud. Viimati kui seal mõni aasta tagasi käisin, sain nigela teeninduse osaliseks ja oli koha suhtes kerge eelarvamus. Seekord oli teise korruse saalis aga super teenindus ja meeldivad maitseelamused ning võis igati rahule jääda:) Ja vaade on seal muidugi endiselt üle prahi:) Seega on ütlemata hea meel, et viimatine nigel mälestus nüüd ümber lükatuks sai.
.
Enda arust jube tegija olen ka. Kujutasin siin vahepeal ette, et kui mul juba seinte puurimine nii käpas on ja jubedalt meeldib, siis olen üks kõva tegija ning järgmise asjana võtsin ette kruvide keeramise. Voodi karkass vajas kokkulaskmist. Ainult et.... jube kõva materjaliga tegu. Trell on hea, kuid kruvid pikad ja sissekeeramisel alguses kipuvad vänderdama. Võiks ju augud ette puurida, kuid avastan, et sobivat puiduotsikut pole.Egas midagi, tütarlaps siis keris kleidisabad põlvede alt ära ning küürutas ja punnitas ja aeles trelli otsas, püüdes kruve sisse saada. Aega võttis, kuid suur osa sai juba tehtud. Siis aga... enam pole otsi, millega keerata. Ehk siis olin suutnud keeramisotsad siledaks lasta. Naine!
.
Egas midagi, õnneks saabus msnni abiväge ja veebikaamera vahendusel riistvara võrreldes, juhiseid andes ja vaheldumisi "kuul-pähe-naine!"-liigutusi tehes sai tobekanale selgeks tehtud kus siduri säästmise nimel kettaid keerata ja nii ma siis aelesin veel natuke aega trelli otsas (jõudu oli hullupööra vaja, noh, kuid sellega mul hiilata ei ole) ning asja lõpuks ka sai. Sest jah, ma ei mallanud kohe kuidagi oodata kui abivägi kohale end veab ja mul oli tarvis just nüüd ja kohe see korda saada.Igatahes edaspidi on nüüd nii, et puurin ma hea meelega nii betooni kui puitu kui mida iganes vaja, kuid kruvid jätan siiski meeste mängumaaks.

Avastasin, et kui ma nüüd jälle tööl käima hakkan, siis pole suurt midagi selga panna. Hea, et suvi lähenemas, suveriietest ikka miskit kokku kompunnib, kuid klassikalise viisaka rõivaga on suhteliselt kehvad lood. Seelikud veel laseb puusadele vajuda, kuid viigipüksid kottis tagumikuga ei ole kindlasti mitte ilus vaatepilt. Ise sain ennast peeglist vaadates ikka hea kõhutäie naerda, kuid otse loomulikult tuleb tunnistada, et eks see heameelega segatud naer oli. Ikka enamikel juhtudel kipuvad naised ju säärase avastuse peale rõõmustama ja eks minagi, mis siin eitada. Lihtsalt kummaline on see, et enda meelest ei ole ma selleks pea midagi teinud (loe: viitsinud teha). Aga kaal hakkas langema siis, kui sellele mõtlemise lõpetasin. Ja numbrit 54 nägin kaalul vist viimati aastal 2006, seega... Ja vahepeal oli maksimumaeg numbriga 64, seda siis 2007/2008...Eks näis, mis saab. Viimasel ajal on mind küll niimoodi toidetud, et kõht tahab otsast rebeneda, kuid siiski.... Esialgu on olnud suund langev.

Vahepeal tabas mind ka miskine kõhuviirus, siuke 24h oma. Olin sest kuulnud, kuid polnud halli aimugi, et ka enesele hankinud. Ühel hommikul ärkasin lihtsalt jubeda enesetundega ja just too päev oli tarvis asjalik olla ja ära sõita. Keeldusin koju jäämast ja suure enamuse teest lebasin horisontaalis ja parajas koomas. Palavik lõi suhteliselt kõrgele, kuna hunniku palavikku alandavate tablettide mõju all olles näitas kraadiklaas ikka veel murettekitavaid numbreid. Nii ma siis koomas lebades selle läbi põdesin ja järgmisel hommikul ärkasin täiesti tervena. Müstika.
Aga ühe avaliku etteastega sain ka maha. Nimelt oli peatus Järve Selveris ja seal tundsin, et vaja kempsu saada kohe ja kiiresti. Ok, õnnestus ehk siis suutsin ajastada. Siis otsisin kaaslased poest üles ja nii kui neid nägin, läks süda pahaks. Hea reaktsioon, eksole. Teatasin, et eiei, ma lähen uuesti kempsu ja siis autosse ära.
Võtsin suuna väljapoole ja jõudsin täpselt järgmisse riiulivahesse, kui tundisn, et pilt hakkab eest kaduma ja lisaks tahaks oksendada. Märkasin saaliteenindajat askeldamas ja krabasin talt (suutmata sõnagi lausuda) turnimispuki ära ning istusin sellele, et mitte sirakile kukkuda. Samal ajal mõtlesin, et kuhu ometi oksendada, kui ma seda purset tagasi hoida ei peaks suutma. Pilguga vaatasin juba tollesama punases pluusis teenindaja kärust ühe kasti välja. Too ise ei julgenud mu käest oma pukki ka tagasi küsida vaid eemaldus igaks juhuks veidike.
Okse sain kinni surutud ja edasi pea põlvede vahele võimalikult alla ja nii ma seal istudes siis korra minestusemaal ära käisin. Kui algasid tagasitulemist tunnistavad vappekülmad, leidsin enda kõrvalt kaaslaste ehmatusest kaamed näod. Seejärel komandeeriti mind kiiresti autosse ja enam silmist ei lastud. Mine sa hullu tea, kukub veel kuskil ära, eksole. Koju tagasi minemast ma ka keeldusin ja jumal tänatud:) Hommikuks olin ju terve:)
.
Ehk siis jah, teadmiseks, et tõepoolest levib miskine 24h kõhuviirus. Üks päev vaat et suremas ja järgmine päev rõõmus naerupallike edasi:)
.
Ma ei või, see lugu on ikka endiselt niiiiiiiii hea..... Kuulan ja naudisklen... Ja pean seda jälle siia toppima. Äkki veel keegi naudiks.

Nälg või siis lihtsalt lollid kombed

Lugesin kirjutist toitudest, mida on statistika põhjal roolis kõige ohtlikum süüa. Artikkel saadaval siin. Okei, eks vast neid lihtsalt süüakse enim, kuid siiski:)

Otse loomulikult hakkasin seepeale mõtlema enese kommetele. Hmm. Tõepoolest. Okei, kohvi joon roolis kohe väga sageli. Varemalt pea iga hommik tööle sõites oli tops kaasas. Aga seda ma ohtlikuks ei pidanud, kuna spetsiaalne kinnine tops ja kui kukub, siis kukub ning enamuse aega istub ta ju topsihoidjas.
Kui kusagile veidi pikem ots ees, siis kohvi on loomulikult käes ning lisandub pea alatine raudreegel Statoili kabanoss. Selle puhul poleks küll tore kui sinepilarts otsustab saiakese alumisest otsast kõhulahtisuse kombel väljuda. Õnneks ei ole juhtunud, seni olen piirdunud vaid vajadusel intensiivse sõrmede lakkumisega...

Kõige tobedamaks vajaduse rahuldamiseks pean aga umbes kuutagust jäätist roolis olles. Tuli täiesti ootamatu jäätise isu ja otse loomulikult pulgajäätise oma. Ei kõlvanud topsid ega tuutud. Tahtsin justnimelt nostalgilist regatti.
Jäätis oli vaja juba autosse jõudes alasti koorida ning seejärel algas kahemeetriste hangemägede vahel ühe käega manööverdamine suurest parklast kiire liiklusega teele. Autosid oli palju, hanged tegid liikumisruumi ahtaks ning jäätist ei saanud asetada ei toolile ega haarata hammaste vahele (seda viimast saab sageli kabanossiga tehtud - vaatepilt on tõepoolest "ilus":D). Lisaks on mul manuaalkastiga auto ehk siis käigud ja rool pidid jagama ainsat vaba kätt ning parklast väljumiseks oli vaja sisestada ka parkimiskaart masinasse. Misjärel peale tõkkepuud korralik kiirendus ühtlase vooluga ühinemiseks.
Oleks võinud ju oma jäätise ära nosida ja siis liikuma hakata, kuid kus sa sellega. Ikka kõike korraga. Aga... tol hetkel tundus see täiesti normaalne...

Kas keegi tahaks kirjeldada ka oma veidraid toitumisharjumusi roolis? Oleks põnev lugeda:)

Naisena sündinud

Kui oled naiseks sündinud, siis on paratamatult vajalik või vähemasti soovitav iga mõne aja tagant külastada enese soole spetsialiseerunud arsti, et too saaks kinnitada kui korras ja terve ollakse, eksole.

Kui ei ole tegemist miskise probleemi ega põletavate küsimustega ning paksuks kah pistetud ei olda, siis pole minu meelest viisakas hakata arstile helistama, et kohe-varsti-aega enesele kaubelda, eksole. Pole ju kiiret, las hädalisemad mingu enne.

Kuna minul eelpoolnimetatutega kokkupuude hetkel olematu, siis tuli mõte lihtsalt ja ausalt I-Patsiendi kaudu end vastuvõtule registreerida. Login aga sisse ja hakkan surfama ja.... Liigun kalendris aina edasi ja edasi ja klikkan igaks juhuks kõik vastuvõtu päevad läbi ja.... Maandun augusti viimases nädalas... Aga õujee, valida saan lausa kolme kellaaja vahel ühel päeval... Kas ma juba mainisin, et aja broneerimine toimus aprilli esimesel nädalal?

Egas midagi, "pikaajalise investeeringuna tervisesse" maksan augustilõpuse visiiditasu aprilli alguses ja teen vajaliku kande ka oma truusse musta kalendrisse... Muud päevad seal ümber on na tühjavõitu aga pole midagi, las siis ilutseb seal see väärtuslik väljaleitud aeg...
Kuidagi tobe tundub kogu see olukord...

Kui oled lisaks naisena sündimisele sündinud ka lootusetu tibina (höhöhöö), siis on igavene ikaldus ka küütsakatega... Päeva ajal neid tuunida ei saa, siis igasugu toimetamised. Õhtul enne põhkuronimist ilusaks maalides aga jama teki alla saamisega. Siis tuleb käed teki peal hoida ega saa oma kaisuelukast tugevasti-tugevasti kinni hoida ja end võimalikult ligi suruda. Jälle jama. Ja nii istudki horisontaalis lebamise asemel küürakil arvuti taga ja blogised hoopistükkis günekoloogist... Mnjah.

Täiesti lilla? Nooooot.

Okei, kui tuleb testida, siis tuleb testida. Siinsest rullist juba Kroku, CU ja Malignus tegid, ma siis tutvustan ennast ka:

Your rainbow is shaded violet.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a creative person. You appreciate beauty and craftsmanship. You are patient and will keep trying to understand something until you've mastered it.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

AGA....
See oli eile. Salvestasin ja ei viitsinud veel postitada.
Täna, kui FF ei lasknud värve üles laadida, tegin testi uuesti. Ja nüüd siis endale teadmiseks, et olen ikka üks jube tujukas tegelane. Täna olen oopistükkis kollane...:

Your rainbow is shaded yellow.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a joyful person. You appreciate optimism. You're good at getting people to like you.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Sõltumisest

Täna hommikul kella 8 ajal (või oli see uue kella järgi siiski 9?) ärkasime kollektiivselt närvesööva piiksumise peale. UPS-seade. Selge, elekter lännu.
Helistasime Eesti Energiasse ja selgus, et 3 valda ja Kuressaare ilma elektrita. Kella 1-ks lubati taastada.
Mis siis ikka, kuna köögis on olemas ka täiesti kasutamiskõlblik puupliit, sai sinna alla tuli tehtud. Vähemalt kohvivett saab teha. Pudru keetmisega ei viitsinud seal mässama hakata ja kuna loogiliselt ju elektripliidil keeta ei saanud, asus vennanaine juustusaiu ette valmistama. Et parema puudumisel teeb siis mikrouunis saiad soojaks. Kui ettevalmistused tehtud, siis taipas...
Kohvi siiski saime ning puuahjus said ka saiad kuldkollased. Lisaks võib ju tavalisi võileibu kah hommikuks närida, eksole.

Maja hakkas ka vaikselt jahedaks muutuma. Oma keskküte küll meil, kuid sellegi mingite osade toimimiseks elekter vajalik...

Soe vesi tuleb meil boilerist. Pole elektrit, pole sooja vett. Kõlab loogiliselt. Meil aga pole siis üldse vett, kuna pumbad, mis vee maa seest majja toovad, töötavad ju elektriga.
Seega torudes olev vesi anumatesse kokku korjatud, sätitame kempsuskäimisi. Lumevallide vahel valgel ajal ilma lehtes puudeta ja jahedus taguotsa näpistamas ei hakka ju naljalt hange ka ronima, eksole. Vähemalt naisterahvad.
Niisiis teatab ema, et kel vaja minna, kasutagu alumise korruse wc-d. Seal ventilaator, et ebamugav küll, kui ei saa vett peale lasta, kuid vähemasti ei lähe haisema. Ventilaator??? Eee..... millega see töötab? Elektriga... ookei.
Ehk siis suurt miski elamises ei tööta ning kraanist vett ka ei tule. Veeta ja elektrita.
Kella 12 ajal helistan uuesti Eesti Energiasse, kus selgub, et Kuressaares on elekter tagasi ja valdadele lubatase kella 5-ks õhtul.... Eiiiiii!!!!!!!!!! Muu pole oluline, ainus mure on kemps... Keegi ei julge minna, käiakse jalad ristis... Viimase hetkeni vaja kannatada...

Otsustame, et sõidame linna ja toome generaatori. Pole ju õrna aimugi, kas ehk jälle kellaaega edasi ei lükata. Parem siis valges see majapidamisele taha ühendada.

Jõuame linna ja hakkame genekat punnitades autole upitama, kui kodust tuleb kõne - "Just praegu tuli elekter suure pauguga tagasi!". No kama kaks, kui juba poole peal, siis tassime selle koju - mine tea millal nali korduma peaks.
Et siis jah - kummaline, kuidas inimene sõltub. Antud juhul siis elektrist. Nii kui seda ei ole, ei saa järsku enamikke harjumuspäraseid tegevusi tehtud...

Teine pull vennaga.
Jõudis oma India-retkel tagasi Eestisse. Oli teada, et enne 18 maandub ja kuna siis läheks Kuressaare lennule jõudmine napiks, oli pileti ostnud esmaspäevasele varahommikusele lennule.

Maandub, saab pika ootamise peale oma kohvri kätte ja läheb Estonian Airi veenma end pardale lubama. Veenab ja veenab ja ära veenab! 10min enne väljumisaega saab pileti ringi vahetatud tänaseks ning suur kohvergi võetakse peale. Jehuu! Pole vaja aega raisata linnakodus ööbimisele.

Tagasi ootesaalis ja valmis jube kiiresti järgmisele lennukile jooksma, kõlab kõll, mis teatab, et seoses halva ilmaga lennuk ei välju. Appikene noh! Sama jama mis meil nädal tagasi...
Aga egas midagi, kuna igatsus pere järele on nii suur, siis võtab vastu pakkumise tulla EA poolt pautava bussiga. Vähemasti jõuab tänase päeva sees siia:)

Saaremaine

Märtsikuu viimaseks täisnädalaks oli plaan taaskord kodusaarele putkata.

Kuna vend on taaskord oma igakuisel India-külastusel, siis mõtlesime koos vennanaisega tulla lennukiga. Hea kiire tulemine ja aastase lapsega reisides on aeg suhteliselt oluline. Muidu see pisike nii pikka aega turvatoolis ja siis lõbusta teist, eksole. Saarde ei ole nimelt kõige lühem ja kiirem tee.

.

Noh, sätin siis pühapäeval end aegsasti liikvele ja suundun Kalamajja, kust pidime koos lennujaama poole suunduma hakkama. Kaasa pakitud kõik võimalikult optimaalselt, et oleks kerge lennujaamas majandada.

Piisava ajavaruga jõuame kohale, ise saavutuse üle rõõmsad.

Pisike piiga lõbustab check-in järjekorda ja põhjustab valjusid naerurõkatusi, kui oma kärus inimesi enda ümber uudistades silmad suureks ajab ja heleda hääle ning pruntis suuga kordi järjest „oooiiiii.... oooiiiiii.... oooiiiiii“ imestab:D

.

Igatahes, vanker kiletatud ja koos muu pagasiga ära antud, suundume turvakontrolli. Turvakontrollis jälle paras askeldamine – koori ennast paljaks, vehi dokumentidega, hoia last kukkumast, haruta arvutit kotist välja tõsta jne jne jne.

Aeganõudev kadalipp õnnelikult läbitud, suundume ootesaali. Laps mängunurka ja jääme aega parajaks tegema.

Tuleb teade, lend jääb 15min hiljaks. Ok, ootame siis veidi kauem. Kui juba ka uus väljumisaeg möödas, ootame nõutult kuni selgub, et lend jääb üleüldse ära. No halloo, noh! Väikese põnniga niigi pole see lihtsaim asi kui kusagile suundud ja nüüd siis hakka tagasi minema... Pakuti küll võimalust mõne aja pärast väljuva bussiga minna, kuid kardame, et laps ei saa sellest päris nii aru ja hakkab lõpuks väsimusest vinguma. Saarde siiski suhteliselt pikk tee bussiga ja lisame sinna lennujaama tulemise ja seal olemise aja. Seega võib eeldada, et laps juba väsinud.

.

Tüdinenutena ja kindlusetutena otsustame, et järgmisel varahommikul küll lennujaama naasma ei hakka. Õhtune lennuk läheb aga alles teisipäeval. Kuna aga värske ebameeldiv kogemus olemas (ilm oli ok aga vabandati ilmaga, tegelikult usun miskit muud), siis otsustame auto kasuks.

.

Egas midagi, kodutee taas jalge alla ja järgmisel päeval stardin autoga.

Sadamas oleme taas vägagi normaalselt varakult ja saba ka suurt ei ole, kuid kai rekkasid täis. Ja meie, kes asume suhteliselt eesotsas oma sabas, saame peale eelviimase autona... Viimase hetkeni on närv sees...

Tundub, et seekordne saardesõit on lõpuks ometi oma kivid ja kännud ohutult seljataha jätnud, kui vaevalt paar tundi kodus olnuna tuleb info, et üks lähedane inimene on insuldi saanud... Võtab kõhedaks, kui aus olla...

Õnneks tänaseks tundub, et paraneb. Eks näis kuidas liikuvus taastub, mõistus õnneks on selge ja kõneleb ka. Aga jah...

.

Meeleolu on seekordsel koduskäigul tõsisem kui muidu. Õnneks rõõmustab meid aastane vennatütar, kes ise rõõmust särades taaruval sammul mööda tube patseerib ja omas keeles vestlemise vahele sõnalisi kilde puistab... Nii mõnigi haruldaselt hästi konteksti sobivalt:D

.

Ja sööma peab ju otse loomulikult ise. Siis on rahu maa peal. Õnneks on meil koer kui puhastusteenindaja ehk iga kord, kui plika söömise lõpetab, palutakse koer kööki, kes siis lauaaluse peensusteni puhtaks noolib:)

.

Muidu on jah, nagu on. Sellist rõkkamist ja itsitamist, kui tavaliselt, seekord ei ole. Aga loodame parimat...

.

Täna on Paastumaarjapäev... Ema teatas, et sel päeval tuleb juua punast veini, siis kogu aasta põsed punased. Egas midagi, ema sõna tuleb kuulata ja läheb siis valmisvalatud veini manustama:)

Blogijatest

JP valmistatud kook

Njah, kummaline on see maailm ja kõikvõimalikud uuendused. Vana inime juba ja vahel ikka hämmastab küll, et kudapidi need asjad nüüd siis ikka käivad.

Võtame kasvõi sellesama blogimaailma siin. Igaüks istub omas paigas arvuti taga ja jagab mingeid mõtteid, emotsioone, kogemusi. Ja teised loevad ja ootavad uut doosi. Ja kui mõlemad pooled seda soovivad, hakatakse suhtlema eetriväliselt.

.

Nii olen minagi siitsamast omaenda pisikesest blogimaailmast tutvunud juba õige paljudega. Mõned üksikud tuttavad varasemast ajast, teistega hakatud suhtlema ja seejärel sõbrunetud. Mõned on ka sellises staadiumis, kellega suheldakse lisaks erinevaid blogiväliseid kanaleid pidi, kuid kohtutud veel ei olda. Kokkuvõttes on neid, kelle tegelikku nime ma ei tea, rullis 8... Ei ole rulli arvestades just suur number:)

.

Osadega on tekkinud juba tihedam klapp ja nii me siin märtsi alguses taaskord ühe väga laheda naisteka korraldasimegi. Seekord said tulla Jääraplika (kelle võrratut kodu me selleks tarbeks kasutasime), Ingel, Drama Daily, Loojangukuma (tema blogi te ei leia, ärge üritagegi), Pire Trumm (kah ei blogi enam, laiskusest, va zitikaz.... tema sõnakasutuse juures on see tõeline kuritegu). Helina, Liis ja Babajagaa ei saanud seekord meiega ühineda.

.

Õhtu oli meil täis lõputut naeru nagu alati... Sel korral suutis mu kanaaju kinni pidada ka teadmise, et perenaisele võiks lilleõie kaasa võtta ja kuna ta armastab orhideesid, siis olin salaja eeltöö ära teinud ja tooni välja selgitanud. Loodetavasti sai orhidee kaasa palju positiivseid soove minu poolt ja ehk rõõmustab ta perenaist veel palju aastaid. JP-lt olen igatahes väikese vaimustusepisiku kaasa saanud ja kavatsen nüüd ka ise orhideedega katsetama hakata. Seega – kes mulle tahab teinekord lilli kinkida, siis võite orhidee peale mõelda:)

.

JP oli valmistanud pennet brokoli, kana ja seedermänni seemnetega ja see sai nii hea, et isegi Loojangukuma, kes neid va „auguga torusid“ silmaotsast ei salli, vabatahtlikult kahe suupoolega sõi:D Õhtu naelaks kujunes muidugi kook sügavkülmast, mis maitses nagu apelsinijäätis maasikatega... Ja 5-st pudelist veinist, mis õhtuga kuhugi põhjatusse kaevu kadusid, ma parem ei räägigi... Eriti arvestada, et Loojangukuma ei võta piiskagi ja mina piirdusin kohe alguses kahe klaasi veiniga (olin autoga). Seega võite arvata kui lõbusaks ülejäänud seltskond ka meid tegi:D

.

Igal juhul tol õhtul sai lõpuks kella 3 ajal kodu poole orienteeruma hakatud ning Drama Daily ja Pire Trummgi turvaliselt koju veetud. Kuna öö oli külm ja minu auto mitte just uuemate killast, siis esimesed kilomeetrid tuli sõita puhtalt näidikute järgi. Nina vastu klaasi ja hingavad neidised kaasas, sai see teekond teosammul siiski läbitud ja lõpuks läks juba päris hästi:)

.

Igatahes jah, mul on ütlemata hea meel, et uusi kanaleid (nagu seda on ka blogimine) kasutades on mu ellu tulnud niivõrd palju niivõrd toredaid inimesi... Ja paistab, et see trend on alles alguses ja neid vaikselt aina ilmub juurde:) Sobib! Seega peab ka vanainimene ajaga hoolsasti kaasas käima:)

Säärane tegelane:)

Pudru ja kapsad, lõpetuseks omadega võrgus

Kuna teemasid on läbisegi ja lühidalt, siis pilte valida raske. Ja ei viitsi ka otsida miskit. Panen ainult ühe ja sellise, mis kajastab hästi praegust meeleseisundit:)

.

Virisemine alga!

.

Ma olen jube väsinud...

Unevõlg on üüratu. Kas kablutan väljas või suhtlen kodus, kuid magamise aega jääb väheseks. Ikka kohe väga väheseks. Ajakirjad on lugemata, käsitöö vedeleb pooleliolevana laual, telekas – eee... misasi see veel on?

Üle päeva-paari on viimasel ajal taas kinnokutseid olnud aga ma pole kindel et jaksan neist kirjutada:) Võib-olla panen ootele.

Natukene erinevaid ülesandeid on vaja olnud lahendada ja läbirääkimisi pidada.... lähedastega aega koos veeta ja kokkusaamistel käia...

Tegelikult olen rahul. Üldiselt asjad natukene liiguvad mingites suundades ja loodan, et liigutavad edasi.

Aga magada oleks vaja. Selle asemel aga kirjutan siin virinaid.... Nojah.

.

Hetkel mõtlen, et jumal tänatud et üks spaakutse ära kukkus seoses teise osalise ärasõiduga. Muidu peaksin homme juba jälle kusagile teel olema. Olen täiesti ülbe ja võtan selle päeva endale... Magan, koristan ja vaatan kas ehk mõned lilled tahaksid hakata talveunest ärkama... Miskit maitserohelist ja ripptomateid võiks vist istutada kah... Ja pildipanka vaja korrastada...

.

Õlg valutab koledal kombel. Ma vajan massaaži.... Päriselt ka...

.

Nüüd käimas ka veel sünnipäevakuu. Filmirahvaga taaskord koos paari õhtut veetes selgus, et meist lausa neljal (6-st) siin poole kuu sees sünnipäevad. Nüüd siis mõtleme, et teeks miskit ka koos... Loodan, et suudan selleks aja ning energia leida. Ei, energiat ma nende jaoks ikka leian, alati:)

.

Saarde kah veel minek/tulek vaja kuupäevaliselt valmis mõelda. Et miski muu selletõttu kannatada ei saaks. Ruootsi kruiisile vist jääbki minemata, kuigi tasuta piletid märtsiks olemas ja puha:) Ma lihtsalt pole jõudnud enesele kaaslasi orgunnida. Tahaks keegi tulla? :D

.

Vahepeal sai vennatütar aastaseks... No midagi pole teha, oma pere laps on ikka kõige armsam laps:) Eriti kuna teda nüüd enam-vähem paar korda nädalas hoidmas käin (et emme saaks trennis käia ja natukenegi vahel omi asju ajada), siis kuidagi veel rohkem südame külge kasvanud teine:) Astub oma esimesi sammukesi, misjärel naerda rõkates ja kallistades kaela langeb ning vestleb mingis omas keeles:) „Jah“, „eieiei“ ja „ooooiii...“ tulevad vahel ikka nii parajas kohas, et kõht naerust kõveras:)

.

Osade blogijatega oli taaskord kohtumine.... Sellest teen vast eraldi posti:) Kohe varsti:D

.

Tegelikult olen rahul... Vahel on natuke hirm tuleviku ees, kuid kui siin miskipärast asjad ei suju, põrutan Indiasse. Vennanaisele seltsiks, kui vend muudkui tööd rügab. Meie peres üldse Indiaga mingi oma teema – üks tütarlaps, kes seal tööl, teatas, et läheb hindule mehele... nüüd kohe! Nojah... Äkki võtan siis mina ka enesele mõne pisikese tumeda rosinasilmse punni:) Kuigi..... Indias nägin meeeeletult palju ka siukseid mehi kes nagu pulgkommid mõjusid...

.

Vahepeal sain wc-poti vahetatud! See on minu jaoks suuuuur asi, kuna seda ise vahetada ei riskinud (mis siis kui ei õnnestu ja kuhu ma siis lähen, kui vajadus käes???). Mainisin E-le, et sain uue poti aga vahetajat pole ja järgmisel päeval olid nad terve perega väga teisest linna otsast kõpsti kohal:) Lapsed voodil hüppamas, meie pereemaga vestlemas ja pereisal pott tsut-tsut vahetatud... Töö väga kiire ja korralik ja mina sääraste sõprade üle siiralt õnnelik:) Hea, et vähemasti kõhud sain neil täis söödetud, ei oska ju korralikult aitähhhhh-gi siukse kiirreageerimise peale öelda:)

.

Siiajõudmise otsisõnad on endiselt jaburad. Millegipärast on endiselt väga popp „mootori ülekoormamine“... Njaa, eks mul ole jah siin mehaanikale suunatud teemabloog ja ma ise kõva käpp neis asjades. Eriti kui arvestada mu pooleks hüpanud amortidega edasisõitmist ja muud tarka.

.

Üks sõbrants sai ilusa komplimendiga maha. Nii lihtne ongi kaasinimesi särama saada ju:) Oli teine mulle külla tulemas ja uurisin, et mida süüa teha. Selle peale teatas, et „Mulle maitseb kõik, eriti kõik mis on sinu tehtud...“. No on siis säramiseks rohkem tarvis või:D:D:D Kõrva taha panekuks endale comment - ütle ka ilusaid asju:)

.

Olen kusagile unustanud või kaotanud oma juuste värvimise pintsli. On selline spetsiaalne ja hea asjandus. Kuna väga ei taha oma vanust halli peaga reeta, otsis tütarlaps lahendusi. Ja lahenduseks sai seenepintsel:D Nuga ühes otsas, pisike pintsel teises otsas... Loll, kes lahendust ei leia:)

.

Ükspäev sain tõelise võrgutamise osaliseks... Olin eksämmal külas ja samal ajal oli külas ka mu 4-aastane ristipoeg, kes siis terve õhtu mind oma mängudega rakkes hoidis:) Kui olime ehitamise ja autopargiga lõpetanud, oli äiapapa kaminas tule süüdanud. Mispeale väike härrasmees tõi endale ja mulle pingid ning palus mind enda kõrvale tule äärde istume. „Lähme soojendame oma vanu konte!“, kõlas kutse:) Istusime siis tule ees ning mõtlikult tulle vaadates võttis noorsand mu käe ja hoidis seda romantiliselt terve see aeg oma peokeste vahel... Ja rääkis mulle juttu kuidas tule seest piiluvad karihiired aga ma ei pea neid kartma. Ma siis ei kartnud. Aga võrgutusvõrk mu ümber tõmbus veelgi enam koomale:)