Väikemees

Tänahommikune:) Täiesti ahjukuum alles:) Hea kergitus, täiuslik küpsetus, vapustav tulemus :D

Munad märjad

Tekstide sisestamise juures saab alati nalja, kui kiirustades lasta autokorrektoril (või autopiloodil???) enda eest peale alustamist jätkata ning täna sai Efku mul silmamunad purskuma ja nii, et ninagi veel lörises takkapihta :D Vanamees pidi kah hinge heitma, tegi juba kummalisi läkastavaid hääli :D
Teile kah irvitamist :D

Kukeldised

Reeglina ei tundu mulle mõte saiast vahukoorega kuigiväärt ahvatlev, kuid täpselt üks kord aastas on mul selle kohta mõte "ma pean seda saama" alates eelmisest õhtust kinnistatud. Tänahommikused 3 kuklit söödud ja värske kohvi aroom veel õhus hõljumas, võib taaskord aastaks selle teema unustada :) Rohkem küll ei jaksa.

Pikka liugu!

Ja sedasi :)

Vot sedasi :)

Julgus sai tasutud :D

Võtsin taaskord üle mitme-setme aja julguse kokku ja peale muude uudiste lugemist avasin Delfi.
Ja noh, tase on ikka sama, kuid sain sealt alumistest teemadest tõelise kommi hambu, mida ma lihtsalt kohe pean tulevasteks aegadeks salvestama :D:D:D Ilmselgelt millegi sellise järele ma sinna läksingi :D

Eks muidugi oleks kirjutada/kobiseda paljust, kuid lihtsalt ei viitsi. Kõik need täna aktuaalsed olevad  "rahvasaadik"-Toomi-muti geniaalsused, "tasuta" ühistransport ja kooli lõpetavate noorte müstikasse kalduvad palgasoovid... Njah, huumorit jagub ju uudiseid jälgides igasse päeva, kuid kahjuks on eriti need, mis kodumaad kajastavad, sageli ka valusad taluda ja esimese naerupahvaku järel tahaks tegelikult nutta... Seega neid ei taaselusta ma siin valusate mälestuste mittetekitamise eesmärgil. Praegu. Vahel ikka plahvatan ka, kuid praegu plaanin end tagasi hoida, kuna ei tea teed kuidas asju muuta. Lihtsalt virisemisel puudub aga point.

Et tahaks uskuda, et mingisugunegi mõistuseraas on meile kõigile kaasa antud, kuid ... Njah... Ja mina olen arvanud, et mina olen tõeline lapsesuu ja peaks end kõvasti tagasi hoidma... Mul on veel ruumi :D

Huumori-"uudis" ise siin. Väljakopitult selline:

See, et sa oled kuulus, ei tähenda, et sa oled intelligentne. Järgnevad tsitaadid tõestavad seda...


1. “Ma loodan, et mu lapsest kasvab sama eeskujulik katoliiklane, nagu ma ise.” -Madonna, lauljanna

2. “Kui jumal ei tahaks, et me loomi sööks, siis miks ta loomad lihast tegi?” -Sarah Palin, poliitik

3. “Suitsetamine tapab ja kui sa oled tapetud, kaotad sa väga suure osa oma elust. ”-Brooke Shields, näitlejanna

4. “Kui sa kirjutad muusikat, on väga oluline iga oma ideega pööraselt, tagajärgedele mõtlemata ning ilma kondoomita seksida!” -Lady Gaga, lauljanna

5. “Arvan, et geiabielu peaks olema mehe ja naise vaheline.” -Arnold Schwarzenegger

6. “Ma ei tahtnud eriti Jaapanisse reisida, sest ma ei armasta eriti kala. Aga ma tean, et kala on seal Aafrikas väga populaarne.” -Britney Spears, lauljanna

7. "Iga kord kui ma näen televiisorist vaeseid ja nälgivaid lapsi üle maailma, hakkan ma paratamatult nutma. Muidugi tahaks ka mina nii sale olla, aga mitte kogu selle kärbseparve ja surma keskel." -Mariah Carey, lauljanna

8. Tahan kindlasti, et mu poeg ristitaks, aga ma ei tea veel, mis usku... " -David Beckham, jalgpallur

9. "Kus Cannes'i filmifestival sel aastal peetakse?" -Christina Aguilera, lauljanna

10. "Ma oleks nii hirmul, kui ma oleksin geimees... Nad surevad ju AIDS-i." -Paris Hilton, seltskonnategelane

11. "Võlgnen oma vanematele nii palju, eriti emale ja isale!" -Greg Norman, golfimängija

12. "Ma ei pea dieeti! Ma lihtsalt ei söö nii palju, kui ma tegelikult tahaks." -Linda Evangelista, supermodell

Ei meelest läe mul iial...

 ... 7.september 2012.
Päev, mil sai selgeks, kui ootamatult ja eelhoiatusteta on võimalik kaotada lemmikloom.

Meil teatavasti kaks kraadet kodus vedelemas/pahandust tegemas. Üldiselt siiski pahandust teevad vähe, ollaks ju juba 9 ja 5 aastat vanad. Aga ega see vanus keela omavahel madistamast, teise seljast ampsatud karvatuustaka otsas aevastamist ega üksteise andunud pesemist/teineteise kaisus vedelemist.

Tolle reede hommikul ma tööle ei läinud. Rööbik käitus kuidagi veidralt - jäi miskitel hetkedel keset tuba seisma ja kräunus. Endal pilk suhteliselt sassis. Hakkasime teda jälgima, kuna tundus väga teistmoodi. Nina oli ka soe ja täiesti kuiv, seega miskit pidi toimuma.
Liikus mööda tube, seejärel jäi seisma ja näugus haledalt. Liikus jälle ning taas kangestus.
Kui ühe kangestuse ajal tegi tilgakese keset põrandat, oli minu peas asi selge ja paanika laes. Kassid muidu teevad ju häda ainult ja ainult oma liivakasti ja nüüd siis selline segadushetk.

Meenus kohe meie Saaremaa-kiisu Bella lugu. Kah isane kastraat ning valge (hiljem kirjandust uurides selgus, et eriti altid sellele pididki olema valged ja vist ka oranžid kastraadid). Ja kui nüüd keegi tahab hakata loengut pidama selle kohta, kuidas ei maksa siis ju kasse lõigata lasta, siis mingu puu taha ja pistku oks endale p****e. Elage ise suletud ruumides isaste kassidega, kes undavad emaste näljas ja märgistavad kõik võõrast lõhna kandvad objektid (eelistatult külaliste välisjalatsid). Ah et kassi koht ei olegi suletud ruumis? Et ainult õuekassid on kassid? Kui oksast väheks jäi, võtke suurem lisaks ja the same procedure... Õuekraaded on ühed tegelased, tubased siidikäpad teised. Vahepeale mahuvad veel ka need, kellele suudetakse pakkuda kombineeritud varianti. Ja kui kass on terve elu elanud siseruumides ja täis kõhuga patjadel lebanud, siis ta ei oskagi tahta ohtudest ümbritsetud, autosid, rebaseid ja kulle pelgama pidavat pulstunudkarvalist ja haisvakasukalist lühikest elu. Igale oma ja arvan, et kui loom on hoolitsetud-armastatud (ehk siis on võetud vastutus tema suhtes), siis pole vahet kas ta elab toas või õues, kuid kindlasti on vahe nende sigivuse reguleerimisel. Hooliv inimene ei lase neil ohjeldamatult sigida, et siis vastsündinud väetid vääksud merekooli või tänavale visata. Mida ilmselgelt teevad needsamad targutajad, kellel oksa valida käskisin.

Et siis jah, kahtlus nr 1 sai olema põieliiv/põiekivi. Ja Bella-loo hirmus oli paanika ikka sees küll. Igaks petteks natuke veel jälgisime ja kui kass ikka sassis pilgul mööda tube liigub ning iga natukese aja tagant kangestunult mitmeid minuteid keset tuba pissimisasendis püsib, siis pole asi normaalne. Kurjustama hakata polnud mingit mõtet ega teda jooksuga liivakasti vedama, kuna kui loom haige, siis tuleb tegeleda põhjuse, mitte tagajärjega. Käisin aga majapidamispaberi ja puhastuspihustiga järel ja uurisin tilkade värvi.

Värv muutus roosakaks. Ja väga kiiresti aina punakamaks. Selge, veri pissi seas. Lõpuks tundus, et ainult veretilgad, tea kas seal pissi seas oligi. Nüüd polnud enam muud, kui helistada loomaarstile. Meil siin neid 3, kuid lemmikloomadele on pühendunud 2. Üks oli liikvel muude kiirete väljakutsetega ning teine ei vastanud (hiljem sain teada, et viibis soojal maal puhkusel hoopistükkis).
Arst soovitas röntgenis ära käia. Kuna tegu reedega, siis peale kella 15 läheb röntgen kinni ja korraliselt avatakse taas esmaspäeva hommikul. Kiiresti-kiiresti kass vannilinasse (ei tahtnud teda transpordipuuriga traumeerida vaid enda keha vastas hoida), autosse ja haiglasse. Padavai inimeste röntgenisse ning kass siruli lauale. Ütlesime, et loomaarst liikvel ja saatekirja hetkel kohe anda ei saa, kuid maksame otse röntgenisse ja saatke vastus koheselt loomaarstile meilile. Leppisime temaga kokku, et kui meili juurde tagasi jõuab, siis vaatab üle.

Haiglas oldi väga mõistlikud ja abivalmid ning peale röntgenit läksime koju kassi jälgima ning arsti kõnet ootama. Veretilkade koristamine jätkus.

Tuli kõne arstilt, et kive põies näha pole, kuid tegu liivaga ning tulgu me tema juurde. Kohe.
Jälle kass vannilinasse ja arsti juurde. Arst tegi süsti, kirjutas välja antibiootikumid, andis nimekirja apteegi jaoks ja edasi jäi vaid parimat loota. Teadupärast loeb sellistel puhkudel sageli vaid kiire reageerimine, vikerkaaresilla taha minek võib olla päeva küsimus, kui juba nähtavad hädad kohal.

Antibiootikumide kuur oli paras huumor. Igal hommikul ja igal õhtul tuli tablett kassile kurku saada, eksole. Enamasti tegeles sellega Vanamees - võttis kassi sülle, avas ta lõuad, asetas tableti suhu ja kass neelas tableti alla.
Vahel aga olin ma üksi kodus ja siis pidin ise andma. Võtsin kassi sülle, surusin lahti ta lõugu.... surusin.... surusin... Kass vaatas mind suurte heitunud silmadega ja hoidis lõugu nii kinni kui kinni. Mina surusin täpselt samasse kohta kuhu Vanamees, kuid kass lõugu ei avanud. See ahastav/etteheitev pilk ta silmis... No midagi pole teha, mind ajas see ikka hullupööra naerma :D Lõpuks sai tablett ikka kurku lükatud ja siis oli aeg võidurõõmutantsuks :D
Mõned õhtud maadlesin ka väljasülitatud kleepuva tabletiga. Sõda oli korralik, kuid peale jäin alati :) Millegipärast Vanamehel polnud sellega kunagi probleemi, kuid eks kass tundis ära ka, et ma siuke pehmeke ja üldse mitte nii kindla käega.

Lisaks tuli kassile sööta mingisugust pastat ja 6 kuud ainult apteegi-krõbinaid. Veebruariga saab apteegikrõbinate kohustuslik aeg läbi, kuid eks me jätkame sellega profülaktika mõttes aeg-ajalt ikka.

Apteegis kinnitati, et aina enam ja enam tulevad kassiomanikud sama probleemiga. Tänapäeva moodne haigus.
Eks vanasti elasid kassid oluliselt teistes oludes ja olgem ausad - enamasti elasid nad ikka oluliselt lühemat aega kui tänapäeval. Ja kui kass jäi kadunuks, ei olnud see selline tragöödia kui täna. Lisaks olid nad liikuvama eluviisiga kui toas mõnulejad ega söönud enesele sisse kogu seda keemiat, mida tänapäeval kõikvõimalik manustatav sisaldab. Samas - eks ka kassid on aja jooksul tubasema eluviisiga kohandunud, kuid kellele mis kuidas mõjub. Nagu inimestegagi, eksole.

Terve reedele järgnenud nädalavahetuse sai paberi ja pihustiga kassil sabas käidud ja muudkui tilkasid koristatud, kuna kui see vaev peale tuli, siis ei ta suutnud selgesti mõelda ja kasti minna ning tõsta teda ka ei tahtnud, kui valudega maadeleb. Muidu äkki ei pigistagi enam tilku välja.
Jooma sundisin teda hoolega, söömine loomulikult polnud pea üldse teema. Istusin temaga joogikausi ääres ja meelitasin jooma.
Ühel hommikul ärgates avastasin aga pissiloigus magava kassi. Kõlab jaburalt, kuid see rõõmustas ikka tohutult. Une ajal oli pingevabalt piss vallandunud ja loodetavasti ka liiva välja uhtunud. Jah, mul koristamist-kraamimist meeletult, kuid kassi olukord hakkas sellest alates kiiresti paranema ja häda korral suundus nüüdsest taas kastile. Läks tal seal küll kaua aega, kuid vähemalt ei olnud enam tilkasid vaja mööda elamist jahtida.

Igatahes jah, Vidrik meil oluliselt elujõulisem ses mõttes, et armastab rohkem erinevat süüa, käib ja nurub kõike ja sööb ka palju erinevaid asju. Rööbik seevastu ei taha suurt midagi peale krõbinate - just avatud konservi sööb, toorest liha, kala ega muud huvitavat tema aga eriti ei taha. Vidrik ajab jälle toorest liha kahe suupoolega sisse ja eriti armastab piimatooteid (piim, hapukoor, rõõsk koor jne), kuid neid ma annan talle harva ja vaid väikese suutäie, kuna minu meelest teeb piim tal kõhu lahti.

Meil küll kaks krõbinakaussi ja kaks veekaussi kogu aeg kõrvuti, et vajadusel saavad ka korraga süüa, kuid ega neid krõbinaid ju kuidagi eraldada saa ning nüüd on ka Vidrik põieprobleeme raviva/ennetava apteegikrõbuski peal. Mis teeb kuu kulutused krõbinatele... Nojah :D Samuti olen ma nõus kasutama vaid ühte sorti saepuru segu pissikastis, mille olen aastatepikkuste kõikvõimalike katsetamiste tulemusel leidnud ja mis tõepoolest ei haise :D:D:D Seda meil aga ei müüdud ja tõin pealinnast või Saaremaalt (Saares kah üks pood, mis seda müüb). Nüüd aga selgus, et meil üks apteekidest võtab seda sisse ja jehuu, ei pea enam nii palju kalkuleerima, et millal uus vaja osta ja kas jagub järgmise Saares/Tallinnas käiguni või tuleb veebist tellida :D

Lisaks käin ostan lihakarnist kassidele värskelt loomakere seest eemaldatud südant, vahel ka maksa. Süda on ju puhas ja ikka kohe ülipuhas liha ja Vidrikule väga maitseb. Rööbik sööb ka vahel natuke. Lõikan südame parajateks tükkideks, kiletan iga tüki eraldi toidukilesse ja sügavkülma, et säiliks. Värske liha ju ei ole just kõige pikema säilimisega :)
Värsket liha saavad kassid igal hommikul ja igal õhtul, vastavalt siis võtan eelmisel õhtul paraja tüki külmikusse sulama. Siiani toimib suurepäraselt.
Kanapugud ja kanasüdamed lähevad kah hästi loosi. Hakkliha vahel ka, kuigi kui osta valmispakitud hakkliha, siis see enamasti on mingit muud jama täis, mitte niiväga liha. Seegi on mõistlikum karnist osta. Ahjaa, broileri- ja kalkunifilee lähevad neile kah hästi peale :)

Kui tahan mugavamat elu, siis on loosis konservid. Ja vot neid ma apteegist ei osta, siis oleks pankrot ka, kuna nad saavad ju värsket/pehmemat toitu kaks korda päevas. Kui konserv avada, siis söövad mõlemad, kui tegemist on purgis oleva konserviga, siis järgmine kord sealt võttes sööb Rööbik pika hambaga poole kogusest ja kolmandal korral vaid nuusutab. Vidrik peab kauem vastu, kuigi lõpu poole jätab järele. Kuigi purk seisab lisakaanega kaetult külmikus... Ei meeldi neile see variant. Kui aga tahan, et Rööbik ka pehmemat toitu sööks, siis tuleb osta neid väikeseid 100-grammiseid pakke, siis lakub kausi kah puhtaks:)
Aga jah, ega siis neidki toite igaüht sööda. Üldiselt varem mind ei huvitanud väga - kui pirtsutama hakati, ju siis pole kõht tühi ja jääk läks prügikasti. Nüüdseks olen aga hakanud koostisaineid jälgima ja aru saanud, et kassid on kuradima targad ja nad ei vali kallimat rooga mitte vaid "minu kiusamise" pärast vaid tõepoolest koostisainete pärast. Ja kui on olnud käegakatsutavas kauguses lemmiku kaotamine, siis tuleb enda peas asjad kas ringi mängida või siis mitte hoolida. Meie ei oska mitte hoolida, seega tuulutame rahakotte :D

Igatahes, seekord sai Rööbik terveks ja nüüd jälgime toitumist. Apteegikrõbuski üks ülesannetest on sundida kassi sageli jooma, mis omakorda aitab põiel kiiresti läbi käia ning liiva/kive/jmt ennetada. Samuti tuleb temaga rohkem mängida, et oleks liikumist. Õuekass ju liigub, kuid toakass... Õnneks nad omavahel madistavad ka, seega see tagaajamine ja puntras rullumine on kah paras trenn. Samas aga maitsevad need uued krõbukad Rööbule väga ja ajast, mil ta haige oli, on ta mingi kilo kindlasti juurde võtnud. Et varem väga sale kass on nüüd pontsakam :( Eks tuleb temaga rohkem tegeleda ja lasta tal vähem magada, kuid samuti eks aitab ka see, kui millalgi päris oma majja kolime. Siis saab õues ka kooserdada ja putukaid jahtida/puid vallutada :)

Kui nüüd kohustuslik ravikuur läbi, hakkan ostma/tellima ainult ja ainult spetsiaalseid krõbinaid, midagi pole teha. Oli aeg, kus kassid olid loomapoe toidu peal, kuid siis vahepeal olin natuke aega töötu ja seda endale lubada ei saanud. Ja edaspidi - kuna kassidel oli kõik ok, siis ikka kippus olema nii, et kuigi kuklas väiksed süümekad, siis enamasti sai ostetud tavalisi poekrõbinaid. Jap, tean küll, et selline tagasiminek ei ole hea, kuid jube mugav oli ju ka kassidele söök visata samasse korvi kuhu endagi toit. Ja nendega oli kõik ok ning kassid on erinevad - mõnele mõjub poetoidus sisalduv halvasti, teisel on suva.
Nüüd aga, kui selline laks ära käis, ma enam riskida ei julge ning poekrõbuskid lendasid koheselt prügikasti ja rohkem pole nad neid ka saanud. Ju siis meie valgele elukale poevärk ei sobi ja nii on.

Nüüd edaspidi neile toitu valides loen hoolega koostisosi. Ja tõepoolest - enamus poekrõbinatest sisaldab kõikvõimalikku jama, mida ma täie teadvuse juures küll loomadele ei annaks. Ja neilgi (üllatus-üllatus) mängib hind. Mida odavam, seda enam ballasti täis ja tegelikke vajadusi ei rahulda, ainult pargib organismi jamaga.

Kuid ega need lemmikloomapoedki just hiilga. Tavaline müüja leti taga ei tea enamasti ööd ega mütsi pakutavast kaubast ja oskab soovitada vaid enammüüdavaid tooteid või seda, mis on kõrvu jäänud, et hea. Tänaseks olen teinud mitmete kümnete tundide pikkuseid uurimisretki koostisosade maailma ning kassipidajate ja kliinikute foorumeis ning jõudnud järeldusele, et mis on jube hästi meil siin turustatud, ei pruugi üldse nii hea olla. Kindlasti parem kui poetoit, seda küll, kuid ma tõepoolest ei saa aru, miks lihasööjal loomal peab ülireklaamitud krõbin sisaldama enam kui kolmandiku teravilja??? Jap, ma saan aru, et õues elavad kassid söövad hiiri, kellede maod sisaldavad teravilja ja kass sööb selle ära, kuid 34-37%??? Ega see hiireke nüüd nii ja alati ainult teraviljapall kah ole!

Seega olen otsustanud katsetada hoopis teraviljavabade krõbinatega, kus suurim osakaal loomsel valgul. Meil vähem tuntud/reklaamitud margid, kuid natuke kahjuks kallimad kui reklaamitud stuff. Samas kirjutavad oma kogemusi sarnaste toodete kasutajad, et kulub vähem ja kakat kastis kah vähem. Ehk siis loom saab väiksemast kogusest vajaliku kätte ning keha tarbib enamuse sissesöödust ära. Kusjuures ma täiesti usun seda - hetkel saan kahe kassiga hakkama 3kg-ga apteegikrõbinatega kuus, kui varem läks tunduvalt enam kui kilo krõbinaid nädalas. Samuti on kastis junnid väikesed ja neid on olulilleliselt vähem kui varem. Ehk siis vähem söömist ja vähem sittumist, mis mulle tähendab ka vähem labidakesega kastis tuuseldamist :D Mulle sobib :D

Et siis jah, minu õppetund on käes. Loomulikult ei hoia haiguste eest ka kvaliteetsem toit ja läheb ikka nii nagu peab, kuid ma vähemasti teen endast oleneva. Ma tõepoolest ei taha pärast ennast süüdistada...

Sihipärases kütkes

Mõni aeg tagasi seadsin enesele sihiks läbi lugeda kõik "Minu ..."-sarja raamatud. Lihtsalt silmaringi laiendamiseks ja inimeste suhtumiste tundmaõppimiseks.
Tegemist siis Petrone Prindi poolt välja antavate kergete teostega, kus enamasti tavalised inimesed (mõnel kirjapildi sujuvamaks esitlemiseks keegi ka kaasatud) kirjutavad oma kogemusest mõnes muus riigis/linnas/piirkonnas elamisest.

Kaheldamatult huvitav näha, kuidas kaasmaalased maailma tajuvad ning kuidas kusagil sulanduvad. Samuti jõuab pea iga raamatu järel minus aina enam kinnistuda (mitte et seda vajagi oleks) teadmine, et olgugi meil pime-ja-sompus-ja-Savisaar-pealinnapeaks, on meil siiski äärmiselt mõnus elada. Eriti just arvestades kaasmaalaste sarnaseid suhtumisi ajakasutusse, laiad IT-ga/pankadega seonduvad võimalused/mugavused, vanemahüvitiste perioodid ja muu taoline. Midagi pole teha - palmioksa igapäevane õõtsumine akna taga ei kaalu vähemalt minu jaoks küll üles asjaajamise kiirust, kui mul järjekordne mõte kohest teostamist vajab.

Selle sarja raamatuid on tänaseks ilmunud 52+1. See 1 on sarja kokaraamat, kus erinevate tegelaste maitse-eelistused sees, kuid seda ei saa ma lugemisraamatuks pidada. 52-st tänaseni ilmunust on mul lugemata viimane, "Minu Jamaica", kuna see pole veel meie raamatukokku jõudnud. Enne lugemata neid osta ma aga kohe kindlasti ei taha, kuna meil kodu on raamatuid pilgeni täis ja mul vanemate juures on ootamas veel seinatäis. Enamasti ei ole need ka teosed, mida saaks pidada väärtkirjanduseks või siis tahta neid teinekord üle lugeda. Kuigi on ka selliseid, mida võiks ikka ja jälle kätte võtta, siis enamus on ikka suvalised päevikud ja emotsioon püsima ei jää. Aga huvitav lugeda siiski :) Ehk siis ostmisvääriliseks pean vaid neid, mis ei jää vaid tolmukogujateks riiuleisse vaid mida võiks sirvida teinekordki.

Panebki mõtlema, et meie seas tegelikult täitsa on neid seniavastamata kirjanikke. Mõni tegelane suudab suhteliselt lihtsad meenutused kirja panna niivõrd haaravalt, et raamat on loetud enne kui selle korrakski sulgeda saad (enamasti need 220-250 lehekülje ümber, mõned mahukamad, mõned õhemad) ning taaskord avastad, et paganas, varsti on hommik ja äratuskell. Samas mõni teine asukoht eeldaks justnagu midagi erilist, kuid jääb nii lahjaks, et järgmisel õhtul raamatut taasavades pead jupp aega menutama, millest siin hiljuti juttu oli. Tuleb tunnistada, et kahte raamatut ma lõpetada ei suutnudki ning mõned neist said loetud veidike diagonaalis. Samas oli üksjagu ka neid, mis tõsiselt üllatasid. Näiteks võis sisu olla absoluutselt mittehaarav (minu jaoks), kuid kirjastiil niivõrd voolav ja mahlane, et neelad ja neelad ja neelad... Ja mõni seevastu oli kirjutatud väga lihtsas stiilis, kuid sisu oli lugejani toodud ülimalt tõmbavalt, nii et raamatu käestpanemine oli suhteliselt võimatu.

Et jah, kirjutajaid on erinevaid nagu ka lugejaid. Küll aga leian ma, et tegemist on suhteliselt tänuväärse ettevõtmisega, kuna avardab maailmapilti läbi tavainimese mättavaate. Ma võin loetuga nõustuda või mitte, ma võin irvitada või häiruda, ma võin kedagi tunnustada või jobuks pidada, kuid need on vaated nende inimeste mätaste otsast nendel eluperioodidel ja nendes paikades. Ning usun, et vahetevahel oleks meil kõigil vaja natuke oma mätta pealt mujale vaadata - elu saab siis tegelikult palju lihtsam :) Aitab kujundada suhtumisi ja sageli ka leppida tõsiasjaga, et on asju mida sa muuta ei saa ning mida on targem aktsepteerida. Selle asemel, et aina viriseda ja vinguda ja Võsa-Petsile helistada.

Aga raamatukogus olen ma selles mõttes juba täitsa oma käpaks kujunenud :D Muudkui aga broneerin veebis teoseid ja kui tuleb meilile teade, et mind huvitav teavik on raamatukokku saabunud ja minu jaoks ootel, siis piisab sellest, et astun raamatukogu uksest sisse, kui juba sirutub käsi letiserva alla ning mulle mõeldud raamat ulatatakse mulle laia naeratuse saatel. Enam ei mingit dokumentide väljaotsimist ega muud. Käsi haarab raamatu, käsi ulatab raamatu, käsi võtab vastu raamatu. Tere, head päeva ja kogu diil :D

Et siis ootame aga edasi järgmisi sihtkohti ja aina enam valitud kirjaoskust:)

Lihtsalt väga hea :D

Kõlab küll veidi šovinistlikult, kuid mis teha, juhtub hetki kui see nii on :)

Tudu

Tegelikult ka - see on lihtsalt uskumatu, kui palju sügavama une saan ma unemaski kasutades!
Nii et tunnen lausa kohustust sellest kilgata - ehk leiab mõni unetu siit abi:)

Mõned aastad tagasi kasutasin maski ja magasin mõnuga. Siis suutsin maski kuskile ära kaotada, lisaks hakkasin üksi elama ning siis tekkis kerge foobia silmade poolvägisi suletuse ees.  Sinna see teema jäi.

Nüüd aga on uni vahel väga sügav, vahel hüplikum ja enne uinumist liiga palju mõtteid peas, mis sunnivad lakke vahtima. Selge, tuleb taas maski katsetada. "Turva" kõrval nohisemas, julgesin miski kuu tagasi uuesti proovida silmi vägisi sulgeda.

Ja tõepoolest, uni on pikk ja sügav. Isegi kui pole sellist tunnetki, et uni võiks kusagil läheduses hiilida, siis maski surve silmalaugudele annab juba suhteliselt lühikese aja pärast ajule käsu magada ja nii ma unedemaale suigungi. Kinnitab ka Vanamees, et magan sügavamalt ja vähkren/jutustan oluliselt vähem. Hommikulgi, kui läbi ruloo hakkab õrna heledust kumama, pole minul sellest aimugi, kuna mask hoiab minu teadvuses sügavat ööd :D
Ja mis pole üldse mitte väheoluline - kui Vanamees loeb enne und kauem kui mina (enamasti see nii on), siis ei taju ma absoluutselt, et miskine tuli mul kuskil peatsis põleks :)

Et siis jah, minu jaoks super leiutis. Ärkama hakates kergitan vaid aeg-ajalt katet ja piilun selle serva alt lakke kuvatavat kellaaega ning kui võimalust on, siis nohisen sekundi pärast juba edasi :D

Vastuolud lihahimu teemal

Teadmiseks, et 15.jaanuar on nüüdsest metsanotsu päev!
Lihahimulisena leian, et "liha", kes on minu maitseelamuste eest oma elu ohverdanud, tuleb igati austada.

Asi sai alguse sellest, et FB-s sattusid kokkamishuvilised taaskordselt oma menüüdest rääkima ning meie-pere-kokk Vanamees andis teada, et meil metsseapõrsas ahjus. Kõrvale basmati riis "kerge" rõõsa koore kastmega. Selle peale hakkas mitmest Eestimaa nurgast tulema infot selle kohta, kuidas erinevatel tegelastel samuti sama päeva õhtusöögiks valmimas erineval moel mooritud metsanotsud.
Kuna reeglina ei ole metsanotsu siiski päris iga päev tarbitav liha, siis leiti ühiselt, et see kuupäev tuleb talletada ja "rahva"kalendrisse sellekohane päev määrata :D Ja iga aasta siis vääriliselt tähistada.

Jap, armastan liha. Igas asendis ja igal moel.
Aga vot liha päritolu on minu jaoks piisavalt karm teema. Olen vahepeal isegi taimetoitluse perioode seetõttu üle elanud, et ei suuda liha süüa. Kui aga mingisugune kogemata ette sattunud info taas piisavalt kaugele ajusagarike vahele taandub, taastub ka minu lihahimu ja hakkan aga jälle liha sööma. Ma lihtsalt olen tugevalt karnivoori tüüpi, mis teha. Seda nii kehatüübilt, olemuselt kui ka veregrupilt. Kuid siiski on liha puhul oluline, et mida ei tea/näe/kuule, seda pole olemas. Ja no mis ma siis sõdin, eksole.Minu kehal ka ju vajadused.

Küll aga ei ole ma suutnud kunagi süüa teadaoleva kodulooma liha. Olid meilgi vanasti maal sead, kuid kui mulle taheti neid serveerida, siis pidi mingit hullu petukat eelnevalt tegema. Ma pidin veenduma, et liha on pakendatud müügiks ehk siis tootmise/kaupluse jäljed pidid markeeringuna peal olema. Kodus kasvanud loomad olid minu jaoks kõik lemmikloomad ja neile hambaid sisse ei lööda. Samahästi võiks ma siis ju oma kassid nahka pista, eksole...

Praegusel ajal toob üks naaber meile värskeimast värskemat metslooma liha. Vanamees ostab talt ainult noori loomi - metsanotsu põrsast, põdral/hirvel vasikat jne ning teatud paikkonna tükke. Mistõttu on see liha reeglina õrn ja maitsev.

Siin aga tulen taas mina oma emotsioonidega mängu. Mina seda liha toorena näha ei taha. Kui on nt pool põrsast, siis peab Vanamees selle niimoodi ära tükeldama, et mina ei näe. Samuti ei taha ma kuskil liharäbalatki vedelemas näha ning köök peab peale tükeldamisprotsessi taas läikima.
Samuti ei valmista ma sellest lihast kunagi midagi ise. Ma ei saa seda enne kättegi võtta, kui ta pole juba küps ja isuäratavalt lõhnav. Esimene kord, kui mina seda liha vaatan või puudutan, on siis, kui seda enesele taldrikusse tõstan. Muidu olen võimeline lihtsalt nutma purskama ettekujutuse peale, kuidas see väike põssa veel hiljuti ringi vudis või millised imelised Bambi-ripsmed sellel hirvekesel olid.

Jajaa, ma tean, et jahimehed peavad olusid reguleerima, et asjad käest ei läheks ning see kõik on loomulik (ning maitsev) elu osa, kuid mina tahan siiski liha tajuda anonüümsena. Ja tean ka seda, et metslooma liha on stressivaba ehk siis teda pole viidud tapamajja, ta pole tundnud surmahirmu, käib vaid põmaki ja asi ants.
Selles mõttes ju kõik ok.

Aga siiski ise näppima olen ma nõus vaid anonüümset liha ehk siis seda (tõenäoliselt) stressis olnud lihakäntsakat, mis poeletil vastu vaatab. Isegi täiskujulise broileriga on mul raskusi... Hea, et eelistan rammusaid koibi, siis pole vaja seda harkisjalgset laipa näppida :)

Hea on elada, kui kalender ei hirmuta

Mõni aeg tagasi (oli vist novembri lõpp) helistas Vanamehele üks tema kauaaegne sõber ning küsis, kas tohib meile nii 5-ks päevaks ootamatult sisse sadada. Tal vaja kliimavahetust.
Loomulikult ei olnud küsimustki ja tulgu aga.
Sama päeva ennelõunal kirjutati ta haiglast välja ja õhtul, kui mina koju jõudsin, oli ta juba kohal.

Kogu see teema, olukord ja kaasnev on minus pikka aega hoidnud emotsioone kusagil liiga pinna lähedal virvendamas, nii et tuleb see endast siiski välja kirjutada.

Tegemist parimas elujõu ajas mehega, kelle elu-olu paika loksunud, laste norm täis ja elu võiks olla igati lill. Lisaks ülimalt sportlik, osaleb heal tasemel kõikvõimalikel rahvalikel võistlustel/maratonidel (nimeta mida iganes: suusatab, sõidab ratast, jookseb, uisutab, sõidab kajakki jne jne jne) ning füüsiliselt siiamaani üliheas vormis. Sitkete lihaste pundar.

Ja siis avastab, et üks külg kuidagi valus ja ei anna ega anna valu järele. Lõpuks siis arstile ja pikka aega keegi midagi ei avasta. (???) Sisetunne aga ei anna rahu ja nii ta neid uksi kulutas, kuni lõpuks ühe arsti juures istus maha ja ütles, et enne ta sealt mitte kusagile ei liigu kui põhjalikud uuringud tehakse. Tegu eluterve sportliku mehega ja no ei kujuta ju endale asju ette, eksole!

Ja mis siis selgus? Külg, mis näris, pidigi närima, kuna üks ribi oli sisuliselt ära söödud. Nagu švamm. Vähk seal kallal maiustamas. Ja nii mõnedki muud luud švammistumise teel. Ja juba suhteliselt kaugele arenenud, nii et suuri lootusi panna pole võimalik. Ja muudkui saadetakse erinevate uste tagant minema... Kuni järsku hakkas väga kiire.

Nüüdseks olukord selline, et aasta lõpus oli siis haiglas ja uuel aastal seisab ees põhjalikum toimetamine. Kuu aega voolikute otsas isolatsioonis olemist. See annab lootuse 5-le aastale suht täisväärtuslikule elule (sarnase diagnoosiga praktikast lähtuvalt). Siis saab korra veel teha kuuajalise laksu (veri ja üdi), mis peaks andma veel 3 aastat ja kolmas kord oleks juba suht pointless - pikendus ei ole enam proportsioonis voolikute otsas veedetava ajaga.

Mida kuradit sa teed, kui sellise info saad? Ise kujutad ette, et oled oma eluratast veeretanud oma parema äranägemise järgi nii, et nüüd hakkab saabuma aeg sulle endale. Aeg, mil ei pea enam väikeste laste pärast muretsema, kui eluasemed oma kire järgi valmis ehitatud, töö pakub elamust ja oma füüsise oled hoidnud vägagi vitaalsena... Ja siis saad teada, et vaid kindel arv aastaid ees. Kuidas selle finiši poole siis ometi liikuda?

Pole siis ime, et ta kohe pärast haiglast vabanemist tahtis keskkonnavahetust ja igapäevasest hallist pealinnast minema. Vaikuse ja rahu keskele. Oma kõige lähematest veidikeseks eemale, kuna nemad muretsevad ju kõige hullemini ning täiskasvanud mees reeglina ei taha näidata oma nõrkust. Eks siis ongi vajadus tulla ja rääkida end tühjaks neutraalsel pinnal, et siis jõudu kogununa taas perele tugisambaks olla.

Kuna ta on võtnud kindla plaani eleada nii kaua ja nii elusana kui jaksu on, siis on ta enesele väga põhjalikult ka toitumise selgeks teinud. Väga kindlad ained, mida ja kuidas tarbib ja millega koos. Et omaenese kehale anda vaid koostöövõimelist ja toetavat, mitte lasta kehal vaeva näha üleliigsele energiat kulutades.

Selle 5 päeva jooksul lähtusime siis ka meie suuresti tema menüüst ning tuleb tunnistada, et keha oli mul sellega küll äärmiselt rahul :) Nii mõneski asjas oleme jäänud samale meelele tänaseni ja loodetavasti on see jätkusuutlik ka meie pisikeses peres. Sest midagi pole teha, sellised teadmised ülimalt elujõuliste inimeste kohta (eriti kui lähiringiga tegu) mõjuvad šokiteraapiana.
Ja ma tõepoolest eelistan mitte teada, millal minu aeg kätte jõuab. Kuidas ometi sellises olukorras kalendrisse veel vaadata saab? Oodata midagi, mis tulevikus, teades, et seesama tulevik viib halastamatult lähemale ka "sellele" päevale?
Njah...

Ma olen ütlemata õnnelik, et minu ja eelkõige mu lähedastega on teadaolevalt kõik ok. Igal omad pisikesed vaevad kukil, kuid mis siis, need kõik on tahtmise korral hallatavad.
Ja kalendrisse vaadates ei ole hirmu...

Dieet, mis tõepoolest toimib!

Tattnina

See on uskumatu, millise nohu ma kusagilt hankinud olen. Kas mängivad rolli sulailmaga tehtud mõningased jalutuskäigud või on tegemist mingisuguse viirusega, kuid külgehaagitud nohu on ikka kohe täiesti võimatu. Nii prügikast kui paberikorv ajavad vaikselt juba tatilappidest üle ja ausõna, ma ei ole mitte kusagil külmetanud!

Algas kogu pull aasta esimestel päevadel ja tänaseks olen ilmselgelt ka poole oma ajust välja nuusata jõudnud. Kõikvõimalikud vahendid/meetodid kah kasutusele võetud ja ikka voolab. Tube tuulutan kah hoolega, et värske õhk kaasa aitaks ja magan jahedas, kuid vähemalt 5 päeva on see jama siiani ikkagi kestnud. Vastik-vastik-vastik!

Isegi kuulmine on ää röövitud. Kui varemalt olid kõrvad liigagi teravad ja nt telekat talusin vaid suhteliselt vaikselt mängitada, siis nüüd on põhiküsimus "midaaa????"

Kuna ma pole harjunud olema ei haige ega tõbine ega niisama tatine, siis siuke harjumuspäratu olukord eriti raske taluda. Kuigi tegelikult on tegemist ju lihtsalt niisama tatitõvega. Aga vinguda on ikka sellises olukorras tore, eriti kui päike ka veel ei paista ja ela nagu hallis kapis.

Vot on täna siuke viu-viu kuidagi. Ehk saab ennast nüüd paremasse tujusse keeratud, kui virisemine seest välja lastud:) Juba hakkabki tekkima mõte, et läheks vaataks köögist miskit "hommikusöögiks"... Et ehk tunneb maitset ja puha...

Mida toob 2013?

Eksole ju, ikka huvitab, mida toob uus aasta:) Vahelduseks kõikvõimalikele Mangidele, Pauksonitele ja muudele tegelastele siis ka lühemat sorti ennustus alanud aastaks. Marissa blogist pätsatud:)

Ehk siis uuelt aastalt saad seda, mida kirjeldavad 3 esimest silmahakanud sõna:) Anna teada ka mis said!

Minul tulid MONEY, FREEDOM, POWER. Hmm... Toredad asjad kõik, kuid minu jaoks freedom ja money ei käi kuidagi kokku... Ok, raha annab küll mõnetise vabaduse ja võim/jõud ka, kuid enamasti nood kaks on siiski vabadust välistava iseloomuga.
Ja noh, eks pehmemaid (aga see-eest ilusamaid, nagu nt love, happiness, friends jne) väärtusi on siiamaani niigi ise loodud ja loob ka uuel aastal siis ise edasi:) Siinne ennustus aitab papi, vabaduse ja mõju osas:D

Õnnelik olemisest

Eheda eestlase kombel kardan ma öelda välja teatud tundeid, kuna "mine tea, siis keerab ju pea peale või läheb metsa poole".
Aga kui ma siin ikka rahulikult paigal istun ja endasse vaatan, siis saan aru, et ma olen ikka üks uskumatult õnnelik inimene...

Mul on sünnist saati niivõrd fantastiline ja toetav ja lõbus ning üksteisega arvestav perekond, et ma ei ole sellest mudelist tulenevalt võimaline aru saama tundub et enamikest peredest. Erinevus on lihtsalt niivõrd kardinaalne ja ma ei suudagi aru saada, et kuidas teisiti saab... Mistõttu on mul päris kindel maailmapilt ka selle kohta, milline kodune õhkkond peab valitsema minu kodus ja selle saavutamiseks olen ma valmis paljuks. Ja teatavasti saan ma ju ikka seda, mida tahan:) Lõpuks:) Kuniks need soovid ei ole piiritletud ahistavate piiridega vaid on kuklasse istutatud ideena.

Suhted, mis mul on olnud vastassooga, on olnud tegelikult ikka üle prahi. Igal omad plussid ja puudused, kuid kui ikka enam ei ole teema sobinud, siis on olnud aeg edasi liikuda ja mitte viha pidada. On olnud kas palju kirge või palju sõprust palju fun'i või mida iganes muud, kuid alati on seda siduvat miskit olnud palju. Igav pole kunagi olnud:) Lihtsalt loomus on selline, et kui enam ei toimi, siis ei viitsi aega kah raisata ja alati on ju uued karjamaad olemas, kust rohelisemat rohtu otsida.

Tööalaselt on olnud nii väljakutseid kui ebaõnnestumisi, tundmist, et olen ülimalt väärtuslik-kasulik ja arusaamatust, et mida mult siis nüüd õieti oodatakse ja ilmselget erineva keele rääkimist vastastikustest parimatest lootustest hoolimata. Igal juhul tunnen, et kõik kogemused on olnud omamoodi äärmiselt õpetlikud. Ja arendanud mind isiksusena. Hoolimata sellest, et mõni ametikoht on minu silmis olnud väärtuslikum ja teine rohkem seepärast, et sai selline valik tehtud või mingil hetkel oli see ainus tee.

Reisitud on oma elus ka üksjagu. Muidugi on enamus reise jäänud nooremasse ikka ja tänaseks on muu hõivanud kogu vaba aja ning plaanid, kuid siiski. Ja usun, et mõne aja pärast, kui palju olulist plaanitut teoks saanud, võtan reisimise taas tihedamalt ette. Samas olen nii kodus-kinni-tegelane, et kui kodus on hea olla, siis ei taha kohe kuidagi kuskile rännata. Ei teagi mis veider muutus see toimunud on. Aga sellele mõtlen siis, kui see mõte end läbinärimiseks kõrvade vahele istutab:)

Kohe kuidagi ei saa mööda vaadata ka sõpradest ning muidu vahvatest tuttavatest. Neid on elu jooksul ikka üksjagu tekkinud ja jäänud. On ka neid, kes südames kallid, kuid tänaseks vahemaa mängib oma rolli (loe: minu "pärapõrgusse" kolimine), kuid ei nad sellepärast kadunud ole. Lihtsalt suhtlemine haruksem. Teine osa on neid vapraid, kes mu pealinnast lahkumist suurt millekski pole pidanud ja endiselt mind lõbustamas käivad:D Ja noh, eks ma vahel leian ka kibekiiretel Tallinna-trippidel aega mõne külastuse teha/kohtumise pidada. Aga taaskord - kuna siin olla on niivõrd hea, siis eelistan, et külastatakse mind, mitte et mina pean öökotikesega rändama:D

2012 kokkuvõtteks võib öelda, et oli üks hea aasta. Mitmetes valdkondades kohe. Ja olen täiesti veendunud, et 2013 tuleb veelgi parem aasta:) Samuti mitmetes valdkondades:)

Jah... On saabunud juba aasta 2013 ja tunnen, et olen tõepoolest elanud. Kirglikult, sealjuures, ikka kohe täie söömuga hingates... Ja kurask, ma olen ikka üks õnnelik inimene:)))

Head uut kõigile:)

* pilt Shutterstock

"Kas su fitball on sarvedega või ilma?" "Sarvedega... aga sa lihtsalt ei näe neid :)"

See vestluskatke ei lase mul vist küll enam kunagi neid palle sama pilguga vaadata :DDD Eriti kontori interjööris :DDD

Pilt on pätsatud Jääraplika blogist, koogi autoriks Ingelbrigitte :)

Hiljuti sai taaskorda näha fantastilist ja kõhtu-naerust-valutama-panevat seltskonda, kellega tutvutud juba aastaid tagasi tänu sellelesamale blogimaailmale siin. See on ikka uskumatu tegelikult, kui enesele sobivaid inimesi ja veel sellises koguses see keskkond on külge haakinud...

Samuti on saanud traditsiooniks iga mingi aja tagant hulgakesi kohtuda. Väiksemates kogustes (enamasti  tête-à-tête) sagedamini, ühiselt nii kord aastas või nii. Peale minu pealinnast ärakolimist on minu jaoks isiklik intiimne vestlus kulisside taga küll kadunud/kadumas, kuid eks see ole üks neid asju, mis minu valikutega paratamatult kaasneb ja mis siin ikka nutta. Seda enam on hirrrrrmus vahva neid kasvõi kord aastaski näha :)

Igatahes algas too reede õhtu sellega, et maandusin enesele üllatuseks täiesti sompus Tallinnas ja kuna vihm mu plaanidesse polnud kuulunud, olin päris ebameeldivalt säärase tervituse peale üllatunud. Seda enam eeldasin, et Jääraplika sooja koju jõudes saab kogu pahameel pühitud, kuid sinnamaani tuli herilase kombel hakkama saada. Lennujaamast Viru Keskusesse polnud miskit saada, kuid Virus oli vaja natuke ringi kobistada (toidu- ja lillepood kuulusid plaanidesse) ja siis hakkasid inimesed mind ärritama. See on asi, mida ma pole kunagi talunud ja ei talu siiamaani: ma liigun omal trajektooril, enamasti kiirustades, kuna ei talu kaubanduskeskustes uimerdamist ning valin sihtkohad ja käiguteed juba eemalt hinnates. Siis aga astuvad muidu igati normaalselt ja sirgelt liikunud inimesed täiesti lambist mulle viimasel sekundil ette, nii et pean oma pikka sammu kokkupõrke vältimiseks äkkpidurdama. Sageli kõrgetel kontsadel. Või siis jääb keegi otse minu ees järsku seisma. Lihtsalt. Oi kus sellised asjad ajavad mind marru, kui ma pean liikudes olema valvel nagu kiirslaalomi laskuja olümpiamedalit püüdes. Sik-sak ja siuh-säuh!

Igatahes suutsin kortsus kulmuga vajalikud poed läbi kapata ja valisin maa alt vihmavarjust mineva bussi. "Imetlesin" vastu aknaid aina tihenevat vihma ja õiges peatuses maha hüpates sööstsin nagu vettinud kass valgusfooride poole. Minu äge roosa kohver mul järel veeremas, kirusin Keskerakondlikku linnavalitsust, et busside muutmine venelaste ja püksid täis lasknud tegelaste tasuta soojakuteks saavad rahastust, kuid teed ja ülekäigud on täiesti ebanormaalsed. No kuidas ma pean loetud sekundite jooksul üle tee saama, kui ülekäigurada on pikkade veevaalude all nii, et üle hüpata ei jõua (ärgem unustagem kohvrit) ja vesi ulatub saapa kontsast kõrgemale? Ringiga minnes peaks teise linnaossa välja jalutama tõenäoliselt. Ja iga outfitiga ju kummikut jalga ei lükka, kuigi ka need on tänapäeval ülimalt šefid. Tänaval veel, kuid reisides on need ikka ebapraktiliselt higistamaajavad, eksole.

Igatahes, lõpuks, peale pikki sajatusi ja karva turriajamist jõudsin Jääraplika sooja koju. Oi kus oli hea meel kõiki näha:) Vanad naerutajad olid kõik kohal ja lisaks oli meiega lõpuks liitunud ka Helina, kellega mitmed meist on veebiavarustes palju ja isiklikult suhelnud, kuid kohtumiseks sai ta valmis alles nüüd:) Ehk siis ei olegi kummitus, täitsa reaalne inimene! Ja lisaks hiiglaslike silmadega, mistõttu nüüd on meil kaks hiidsilmalist kaunitari kambas, Merle ja Helina mõlemad:) Siiamaani oli ainult Merle silmadesse imelik tunne vaadata, justnagu Jaapani multikaga oleks tegu...

Igatahes, igatahes... Oli küll mõnus tunne jah. Naermist oli õhtu jooksul korduvalt pisarateni, nagu alati. Lõpuks ometi said sotid selgeks räägitud ka kaupade kassalindile ladumise osas ja füsioteraapia oli kuum teema.
Minul oli ka tahtmine teisi millestki teavitada ja selleks plaanisin juba ka ise kokkusaamist nõutama hakata, kuid õnneks tuli Jääraplika ettepanek enne ja mured murtud:) Lihtsalt plaanis veidi suurem elumuudatus ja tahtsin neid enne isiklikult teavitada, kui üllatusega näituseks siit blogist loevad või muid kanaleid pidi info nendeni jõuab. Muudatus kavas küll tõenäoliselt millalgi uuel aastal, kuid pühade aeg kiire tulemas ja lihtsalt tundus aus neid eelnevalt teavitada. Ikkagi juba aastaid kulisside tagusest rohkem teadvad inimesed kui niisama mööda astuvad blogilugejad.

Ühe võib-olla mõnusa ämbriga sain ka maha, kui hiljem mõtlema hakkasin:D Aga olen päris kindel, et ei sest hullu.
Nimelt esitas meie (pealtnäha malbeke) nuku Liis küsimuse, et kas mu Vanameest ei haava, kui ma teda Vanameheks nimetan. Et ta pole ju üldse nii vana. Ma siis oma lapsesuulisuses prahvatasin kohe, et aga ta on ju vana, minu kõrval lausa puruvana:D (mõned aastad mu'st vanem...) Ja et ei, ta ei solvu selle peale vaid võtab seda täiesti rahulikult:)
Hiljem hakkasin alles mõtlema sellele, et aga tegelikult ma ju päris täpselt ei tea enamiku puhul meist tegelikku vanust. Sünnipäeva umbkaudselt (mõnel ka täpselt) tean, kuid aastanumber pole kunagi huvi pakkunud. Mõni on aastake noorem, paar tükki vist mõni aasta nooremad ja mõned siis mõni aasta vanemad. Aga kes kui vana täpselt, selle kohta puuduvad nii ülevaade kui huvi. Nagunii näevad kõik välja üle mõistuse head (veel üks imelik kokkusattumus, et kuidas ometi on sellesse klubisse vaid tõepoolest ilusad naised sattunud???) ja kui peaks neile võõrana hinnangu andma, siis pakuks kõik sinna 30-seks. Ok, nuku ja hiidsilmaline kummitus on veel palju nooremad (vist???) aga teised pakuks 30-steks. Seega ma siiralt loodan, et kui keegi tegelikult on mu Vanamehega samas eas, siis polnud sest kommentaarist keskit ja ollakse rahul sellega, et pildi järgi gümnaasium, passi järgi muuseum:D

Öösel kolme ajal sai siiski magama ja hommikul olime Jääraplikaga kahekesi. Mõnusalt hubane hommik oli ja täitsa hea tunne oli temaga taas veidi põhjalikumalt rääkida, justnagu vanadel headel aegadel:) Kuigi, nagu ikka kaugelt tulijal, oli aeg limiteeritud.

Peale mõnetunnist tšättimist hommikusöögi (mis sisaldas veel ka eelmise õhtu šokolaadikooki) kõrvale oli taas aeg oma roosat kohvrit läbi sajuse ning sopase linna lohistada. Aga kohver on aus, ühtki plekki külge ei võtnud:)))
Seekord sihiks venna pere. Vaatasin üle nende uue elamise (nad nüüd tagasi kodumaal), ajasin kooki näost sisse ja siis viis vend mind oma uue poose äsjasoetatud autoga isa väikebussi juurde. Nimelt polnud mõtet seda enam Tallinnas hoida ja nii tuli see mõneks ajaks meie kätte. Meil praegu tavaari jagub, mida vedada vaja.

Nii ma siis kulgesin bussiga mööda Tallinna linna. Alguses natuke veider oli sellega laupäevases tihedas liikluses ridu vahetada, kuid kõrgel istumine andis kindlustunde ja jõupositsiooni ja nii ma sellega siis vajalikud käigud tegin. Eks ma kaubanduskeskuste parklates võisin päris naljakas välja näha, kui kõrgetel kontsadel, kleidikeses ja pika laiali hõlmadega nahkmantliga kuskilt kõrgustest alla turnisin:D

Igatahes oli ees veel viimane käik - sedakorda E juurde. Ja arvake kolm korda, mida ma seal sõin:D Jap, taaskord kooki:D Oli üks äärmiselt koogirohke päev, kuid need kõik olid ju nii maitsvad:)

Aga lõpuks oli tarvis ka koju sõita ja seda ma siis läbi vihma ja pimeduse ka tegin. Kurvides oli harjumatu masinaga tegelikult veider, olen ju harjunud madala Musta Noolega ja see püsib kurvides nagu tatt tee küljes kinni, kuid bussiga ja kõrgel oli kogu aeg tunne, et läheb ümber:D Tegelikult seda ohtu muidugi ei olnud, kuid kaasa ei aidanud ka vihm ja pimedus ning samuti eelmisel õhtul räägitud kummituste kogemused/kogemuse kahtlused... Eriti võmendusid need kummitused siis, kui läbi piimjate uduvaalude tuli sõita, ümberringi vaid mets ja ei ühtki teist autot... Aga ega meil teistelgi kummitusjuttude järgselt lihtne polnud, nii mõnigi lubas koju jõudes kõik tuled põlema panna ja telekad-raadiod üürgama takkapihta:)

Aga jah, igatahes oli üks vahva nädalalõpp ning jube hea meel taaskord teatud tegelasi näha. Loodan endiselt, et see kohtumiste traditsioon meil püsib veel palju-palju aastaid, hoolimata sllest, mis suundi kellegi elud võtavad. Hea planeerimise korral ehk ikka õnnestub:)

Agraarbeib?

Arusaadav, et naiseks sündinuna (ja enam kui 30-seks elanuna:D) tekib vahel mõte külastada erinevaid iluteenuseid pakkuvaid salonge. Peamiselt selleks, et ise saaks peeglisse vaadates väikese egobuusti osaliseks. Kui jupp aega pole kuskil käinud, tekib tunne, et olen ikka üks tõeline tohletand Kunksmoor:)

Et siis jah, juuksur iga mingi aja tagant on ju elementaarne. Samuti piinapink ehk karvu koos juurtega välja kiskuva tegelase hubase salongi külastamine.
9 kuud tagasi avastasin ema eeskujul enese jaoks lisaks veel ka püsilakiga lakkimise maniküüris, nii et nüüd ka sellest sõltuvuses. No on ikka super küll, kui pole mingit murepojukestki teemal, et lakk võiks maha tulla (oleneb vist enda küüntest ja maniküürijast, kuna osadel ei püsi nii hästi kui teistel) ja eriti super on see, kui enne kuhugi suundumist pole vaja arvestada küünelaki lollikindlaks muutumise ajaga ja vähemalt minu puhul ringi sahmides pigem selle aja puudumisega:) Ainus miinus on see, et värvi ei saa üle päeva vahetada (või noh, läheks kulukaks) vastavalt tujule ja riietusele, kuid seda kompenseerib alati laitmatu maniküür :) Olen väga rõõmus, et mu ema on muutunud beibemaks ning mindki sinna teele julgustanud :)

Aga hiljuti läks see beibendus isegi minu jaoks pire naljakaks, kui avastasin end terve päeva salongide vahet saalimas. Nimelt suutsin ühele lõunale panna juuksuri ning sama tööpäeva lõppu piinapingi ja küüned üksteise järgi. Et siin päris lolliks läind enese tuunimisega:) Kas seda kõike on ikka nii regulaarselt vaja, kui eelistan pikki pimedaid õhtuid võimaluse korral veeta kodusel diivanil rullitõmbununa teetassi taga raamatut lugedes?
Tea kas varsti leian vajaduse ka varuosi välja vahetama hakata? Hammaste katmisele mõtlen juba nagunii juba mõnda aega...

Aga seda enam ei saa ma aru sellest, miks ma ei viitsi regulaarselt igasugu vahvaid koduseid maskitamisi ja hoolitsusi läbi viia. Tavaari ju küllaga, võiks regulaarselt toimetada ja pidevalt väikestviisi värskendatud olla. Aga ei, regulaarsuse jaoks on mul vaja lasta kellelgi teisel enda eest töö ära teha... Njah...

Kohe varsti!

Njah, kodune töölaud blogimisteemadega post-it kleepekatest kuhjas, kuid milleni kuidagi ei jõua, on blogimine.
Tegelikult mitmest kasvõi viimase aja olulisemast sündmusest tahaks siiski kirjutada, kuid ikka on neil pikkadel pimedatel õhtutel raamat palju ahvatlevam, sorry :)
Aga lähiajal mõnest neist siiski kirjutan, päris hallituskorraga taaskord minema visata ju ei raatsi, mis mõte sellel veebipäevikul siis ikka on.
Seniks aga lihtsalt hea point eluks:

Valge mögin

Pilt kuskilt kunagi ringelnud loodusfotode meilist, ma arvan...

Hihii, täna hommikul oli küll eriti naljakas autot lumest otsida:) Isegi kella pole veel keeranud, kuid juba sajab lörtsi ja rahe segu horisontaalis ja nii, et ümbritsevat pole nähagi.

Öösel igatahes oli tunne, et rahe peksab magamistoa akna puruks - no ikka nii korralikud kõmakad olid!

Aga tegelikult on jube lahe. Lapsed ehitavad hiiglaslikke lumememmesid ja inimesed käivad ringi nagu kubujussid. Aurava teetassiga väreleva küünlaleegi valgel on ikka jube mõnus siin õhtuses videvikus akna taga olevat ilu vaadata... Mii laiks vaheldus :)))

Ja no nüüd tuli jälle kuuma vanni isu peale...