Puhkamised

Mulle üliväga sümpatiseerib, et mu praeguses töökohas on minu rollis inimestel (erasektor, kusjuures) ette nähtud 5 nädalt puhkust aastas. Ja et kui põhipuhkus (4 nädalat kalendriaasta kohta) on välja võtmata, siis lisapuhkusenädalat ei saa.
Mina kui aasta teises pooles tööle asunu pean sel aastal lausa 5 nädalat ära puhkama, et oma lisapuhkus kätte saada.

Nii ma siis puhkasin nädalakese märtsis (kui olin tatiste lastega kodus enivei, lihtsalt hooldusleht oli asendatud puhkusega), nädalakese mais (kui võtsin puhkuse jube targalt intensiivsete aiatööde ajaks ja siis tabas meid üllatuslumi veel 9.-10. mail ning mina ehmatusest haigestusin ja 38-kraadise palavikuga peenramaad kaevasin) ja 2 nädalat juulis. 2 nädalat tuleb sügisel, osalt aiatööde aegu (issand milline Maali minust saanud on!!!)

Juulikuine puhkus oli iseenesest tore. Alguses olid külalised, tänu kellele ma ei saanud (loe: polnud viisakas) maniakaalselt aias toimetada ja olin sunnitud aeg-ajalt end päikese kätte istuma asetama, hiljem juba läks hullemat sorti toimetamiseks.No ikka kohe üldse ei raatsinud niisama istuma jääda. Hea, et lastele ikka süüa tegin, kui need korisevate kõhtudega vasikasilmi tulid tegema :D

Nüüd siis jälle puhkus. Sedakorda saan endale nädala võimaldada, rohkem ei mängi välja. Ja millega ma tegelen? Kui ei saja, tegutsen aias, muidu aga hoidistan-vaaritan-kuivatan-hoidistan-hoidistan... Ikka uskumatuks tädiks kätte läinud :D Ei teagi nüüd kas "süüdi" on lapsed või maal elamine. Nauditavad igatahes mõlemad :)
Lastel on ka mõnus lasteaiast puhata ja Vanamees on nädalaks kusagil kaugel.

Aga seda, et ma igasugu imelikke asju sisse tegema hakkan, poleks ma varem küll arvanud. Võilillesiirup ja angervaksa siirup lisaks marjade mahladele ja rabakamahlale, marineeritud kurgid ja letšod ja erinevad supipõhjad, moosid-moosid-moosid ja pihlaka-brändi mögin... Hetkel käsil ploomid: moos, kompott ja mahl. Kaks laari õunu kuivatatud, kuid juurde vaja, lõputud marjakogud sügavkülmakirstus... Oehh, mulle meeldib selline elu :) Kuigi eks see natuke napakas ole kella 1 ajal öösel veel möginaid purki laduda ja kell 6 ärgata, et tööle minna. Aga noh, normaalsete kellaaegade nautimiseks tulebki sügisel puhkust võtta :)

Ühe nädala võtan sel sügisel veel. Hullumaja, kokku 6 nädalat :D Sellist luksust pole mul iial olnud.
Äkki järgmisel puhkusel teen midagi muud kah. Hoidistada siis enam pole miskit - riisun hoovi? Või loen lõputult? Tegelikult lugenud olen ma üksjagu ka seekord - jube mõnus. Aga tõenäoliselt suudan ma jälle mingit mööblit hoopis ehitama hakata, ei saa need käed ju paigal püsitud. Ideid on peas kahtlaselt palju...

Aga praegu naudin puhkamist :)

Kirjutab

Nonii, Vanem Poiss (4,5a) otsustas tänasest kirjutama hakata.
Numbrid juba vana nali, need ilmammu selged. Liitmine teismete piires vahepeal väga selge, siis jälle hajub kusagile. Siis jälle oskab ja siis jälle justkui ei oskaks.

Miks see aga mainimist väärib, on see, et ta ei loe veel. Kirjutab, kuid ei loe. Tunneb tähti ilusti, kuid kokkuveerimisega ei viitsi tegeleda. Aga noh, ega me pole harjutanud ka (raputab nüüd endale tuhka pähe, see laisk emasloom).
Kuna aga täna esitles mulle hoolega endakirjutatud tähti, tegin ettepaneku ka tähtedest sõnu kirjutama hakata. Kui see reegel, et kirjutame ikka vasakult paremale, mitte vastupidi, meelde jäi, läks ludinal. Igasugu nimesid kirjutab kokku.

Nüüd mõtlen, et on lihtsalt võimatu, et neid kokku lugeda ei oskaks. Kirjutada ju oskab. Kui lõunasöök söödud, hakkame testima ja katsetama. Vahel on vihmasest ilmast isegi kasu :)

Argipäev

Ma ei suuda enam üldse ära imestada, kui imelihtne on lastega ükshaaval. Täiesti normaalsed tegelased! Oskavad käituda, kuulavad sõna ja on igati toredad seltsilised. Suhtlevad viisakalt ja saavad kiidusõnu oma kombekuse kohta.
Kui aga koos ja just kodus, on olukord kõike muud kui normaalne. Neid lugusid võiks lõputult vesta, kuid lihtsalt üks ca veerandtunnine fragment meie õhtust. Ja see on täiesti tüüpiline:

Joonistavad koos ja arutlevad, mida ja kuidas. Turvaline ja mõnus. Lähen viin kuivanud pesu ülakorrusele. Alla tulles kuulan trepilt imestusega, kuidas üks seletab teisele: "Teeme nüüd nii, et mina mängin kitarri ja sina kiusad mind. Nii, hakka mind nüüd segama!"
Ahh???
Ahh, vahet pole. Loodetavasti ei ole siin kiusamist loomulikuks pidavad kodanikud sirgumas, see lööks minu töö ja vaeva nende hoiakute suunajana vastu taevast. Minu, kes ma vihkan igasugust nõrgemate ja erinevate kiusamist.

Lähen kööki klaasi vett jooma. Elutuppa naastes vaatan, kuidas noorem hoiab rusikasuurust kivi õla kohal ja on valmis seda vanema suunas viskama. Vanem juhendab takka.
Röögatan ja peatan tegevuse, loen epistli, kuidas niimoodi võib pea lõhki minna. Selle peale võtab vanem Selveri paberkoti (millega sai enne kolli mängitud, silmaaugud sees ja puha), paneb endale pähe ja arvab, et nüüd võiks vennas talle kiviga vastu pead sihtida küll, kott kaitseb.
Tüdinud selgitustööst, annan iseendale alla ja konfiskeerin kivi pikema jututa.
Lähen klaasi kööki tagasi viima ja pööritan ahastusega silmi, kuidas mina nii ebaõnnestunud lapsevanem olen ja ei suuda neile aru pähe selgitada.
Justkui selle kinnituseks leian tagasi tuppa astudes vennakesed põrandalt istumas, vanemal laste paberikäärid käes ja vennal juukseid lõikamas. Minu kulmukergituse peale teatab: "Aga ma ei taha, et talle juuksed silma kasvama hakkaksid".
Oehh...

Ma arvan, et algselt mainitud veerand tundi on üle pakutud. Veerandtunniga jõuavad nad rohkemat... KOGU AEG peavad olema nii silmad kui kõrvad nii kuklas kui pealael. Ja kohe ikka üldse ei saa millessegi süveneda või midagi asjalikku teha, KOHE on kas kisa ja kaklus või "Emme, kuule, kas.....juneimit". Või mõni lollus.
Vahel mõtlen küll, et hulluks ma lähiajal lähen...

45

Vanem Poiss (4a 4k) teatab: "Mõtle vaid, kui ma elan 45-aastaseks! Ha-haa, mitte keegi ei ela nii vanaks! Ainult Mamma saab nii vana olla! Ha-haa, mõtle vaid, 45-aastaseks!"
Ma siis selgitasin lapsele, et ta oma issi saab lähiajal 44 ja 45 ei ole teps mitte kaugel... Lausa naljakas oli vaadata seda näoilme muutust arusaamise hetkel, et tal on ilmselgelt muldvana isa :D Või siis vähemasti võrreldav Mammaga, kes saab kohe-kohe 87.

Suvi

Vot see on suvi, kui me veedame peale hilist ärkamist ca kella 10 ajal oma tunnid kuni ca 20-21-ni väljas. Siseruume tarvitame vaid kempsukülastuseks ja hädapärase kokkamiseks. Söömine ise toimub nagunii väljas.
Vot see on suvi, kui poistel päevitusrandid aina enam hajuvad, kuna T-särgid asenduvad kord maikaga, kord palja ülakehaga. Pikad püksid lühikestega ja vahel lausa bokserite väel. Võiks ju palja pepuga ka lasta ringi joosta, kuid las harjutavad ühiskonnakõlbulikke kombeid. Ja õrnadesse piirkondadesse sipelgas, mesilane, nõges või mõni muu tegelane ei ole ka just meeldiv. Seega las olla bokser strateegilist katmas.
Vot see on suvi, kui emmega poodi minnes saab alati endale jäätise valida. Sest mis lapsepõlve-suvede meenutused need ilma ohjeldamatu jäätiseta on!
Vot see on suvi, kui peatad auto kinni ja korjad peotäied metsmaasikaid. Lihtsalt möödaminnes.
Vot see on suvi, kui tellid hulga maasikaid, lähed neile talusse järele koos lastega ja asetad maasikad tagapingile poiste vahele. Ja lubad süüa palju jaksavad. Vaadata tahavaatepeeglist neid matsuvaid suid ja punniaetud naeruseid põski...
Vot see on suvi, kui poisid saavad säravi silmi vahtida suuri traktoreid, mis heina pallidesse rullivad. Rataste selga nii kui traktori häält kuulevad ja padavai tee serva uudistama.
Vot see on suvi, kui emme on nõus peale traktori lahkumist heinapallide juurde lonkima ja lapsed pallide otsa aitama. Alla liugu lasevad ise.
Vot see on suvi, kui poisid saavad tunde istuda (kuiva) kraavi kaldal ja koduvalmistatud õngedega "kala" püüda. Taburetid on ka kraavi kaldale veetud, et autentsem see "kala"püük oleks...
Vot see on suvi, kui kodu poole sõites lapsed soovi avaldavad heinapalle läbi auto akna katsuda ja emme on piisavalt hull, et seda võimaldada. Asi see siis ära ei ole - hein on niidetud, seega tallamist pole ja autol kõrgust ja rammu on. Teeme ära! Maasturil madal käik sisse ja kord ühe küljega heinapalli riivama, et laps avatud aknast palli katsuda saaks ja siis teise küljega teisele sama võimaldama. Ohutult norme eirata on lahe :)
Vot see on suvi, mis meile seda võimaldab. Ma ei saa üldse aru, mis suve puudumise jutt siin käib. Meie hoovil on tõepoolest enamus suvest ikka suvi olnud. Aga noh, meil selline "sooja auk" kah :) Ja seda juba neljas suvi järjest, mil me siin elame.
Ilmselgelt oleme sattunud valima kodu, kus suvi on suvi! :) Palju päikest, palju sooja ja palju armastust :)
Suvi :)

Jälle munajuttu

Vanem Poiss on miskine kummaline tervisekummardaja. Õrnalt ka ei tea, kust see pärineb, kuna meie seda eeskuju kohe kindlasti ei anna.
Kui ta midagi süüa ei taha ja ma kinnitan, et see on tervislik, siis ta ohkab ja on valmis sööma. Kuna on tervislik. Noorema Poisiga seda muret pole. Temal on alati pohlad. Vist suhtkoht kõigest :D

Täna, kui taaskordsed külalised olime teele saatnud ja miskine aeg päikesekuumast hoolimata tuli tunne, et võiks vist miskit süüa, tekkis mul idee kerge vaevaga hakkama saada ja mune keeta.
Vanem Poiss millegipärast aga munakollast ei armasta, eelistab valget. Ega ma väga valida lase (sest olen ise muna- ja eriti munakollase usku), keeran munad segamini, nii et vaja süüa mõlemat. Või siis nagu täna:
istume koos köögipõrandal - mina, 4- ja 2-aastane. Keedumunade koorimine on poiste ülesanne. Soola lisan kaussi mina, võid ja mune nemad. Siis kordamööda kahvel poiste kätte ja songivad ilusa munavõide. Noh, natuke ikka aitan ka :)
Hetk hiljem on mõlemad poisid hoolega munavõide-võileibu söömas ja kiitmas, kui hea toidu nad tegid :) Ei mingit pirtsutamist, et tahan ainult valget või muud jaburat.

Oehh. Mulle ikka nii hullupööra sobib, kui lapsed juba selles eas, et nendega arukalt vestelda ja juhendada saab. Tited on nunnud ja südame küljes küll, kuid veidi suuremad on ikka kordades rohkem minu teema :) Eriti meie arutelud õhtuprivaatsetel tundidel või siis kooskokkamised köögi põrandal.

Veidrad munad

Kunagi lapsepõlves oli mul naabritüdruk, kes õpetas mind kummalisel viisil mune sööma ja tuleb tunnistada, et vahel olen neid enesele ka täiskasvanuna teinud. Mingil põhjusel aga alati privaatselt ja natuke nagu salaja. Justnagu oleksid olemas mingisugused munavalmistamise reeglid, millest üleastumine lõpeb sanktsioonidega...

Magusad munad. Ehk siis munad suhkruga segamini kloppida, segu pannile ja praadimise ajal pidevalt segades-sonkides pudruks keerata. Suhkur kergelt karamellistub, muna hüübib ja seejärel hopsti taldrikule.
Ja millegipärast maitseb. Ja millegipärast meenub eranditult iga kord too naabritüdruk. Ja millegipärast on see ikka olnud kergelt nagu salajane. Kuni tänaseni.

Miks ma sellest kirjutan? Pole õrna aimugi :D Lihtsalt viimastel päevadel kummitab. Peaks äkki tegema? Ei.

Matsid

Leidsime poistega ringsõitu tehes märtsikellukeste välja. Uudistasime ja nautisime ja poisid olid tublid, astusid väga ettevaatlikult, et ükski lill viga ei saaks.
Kui siis auto juurde tagasi minnes maast tühja plastpudeli leidsime, teatas neljane: "Mõned imised on ikka matsid! Prügi maha visata EI TOHI!"
Ma kohe heldisin :) Ma ise olen prügi maha viskamises/vedelema jätmises ikka täiesti jäik. Ei ole vabandavaid asjaolusid.
Minu laps :)

Needust pakkudes ei pingutanudki üle...

Kirjutasin veebruaris lapse silmaarsti-saagast. Korra ei saanud mannergule minna, andsin aja ära ning nüüd maksan lõivu.

Teatavasti veebruaris ei pääsenud arst saarele, kuna udu nullis lennu. Aeg lükati poolteist kuud edasi, tänaseks.
Täna (vaevalt et ootamatust lumekirmest tingitult) taaskord ilm ei võimalda lendamist. Ja jälle arst saarele ei saa.

Et siis nagu mis toimub? Kas tõesti pean ikkagi Tallinnasse arstile aja panema? Selle tarbeks võtma vaba päeva (ilma töötasuta, eksole), maksma praamisõidu + kütuse mitmesaja kilomeetri tarbeks + kulutame terve päeva edasi-tagasi sõitmiseks selleks, et laps vaatab seinal olevat tabelit ja loeb numbreid ette?

Kui on teada, et miski mure, siis ei kahtlekski. Lihtsalt tabeli vaatamise jaoks tundub see aga tobe. Silmaarstil kontrollis käimine peaks ju idee poolest olema sipsti ja käidud, mitte terve päev kestev protsess.

31.03.2017

Tänahommikune vaade

Peaaegu igal aastal hakkan ma (nagu vist kõik) märtsikuus kevadet nuusutama ja ette kujutama, et NÜÜD! Nüüd on ta kohal!
Ja igal aastal otsin välja juba kevadsaapad ja jõuan neid isegi kanda.

Tegelikult ma ju tean/mäletan, et pea igal aastal tuleb märtsi lõpus korra lumi maha. Nagu tänagi. Ja ikka on see täiesti ootamatu, jabur, jahmatav jne.
Igatahes nii ta on.

Kolehambad

pilt novaator.err.ee

Ühel õhtul jäi üllatuslikult Noorem Poiss diivanile magama. Ööuneni oli nii tunnike aega ja seega ei riskinud teda vahepeal äratama hakata. Õnneks magas nii sügavalt, et lahtiriietamine ega ülesviimine teda ei äratanud. Küll aga jäid tegemata pesuprotseduurid.

Oioi kuidas see Vanemat Poissi häiris. Laps oli ikka täitsa mures kohe, mis nüüd venna hammastest saab. Et kuidas Sööbik ja Pisik nüüd venna hammastega üks-null teevad ja äkki peaks ta ikka üles äratama ja hambad ära pesema.

Jah, halb lapsevanem küll, kuid pidasin katkematut und olulisemaks ning leppisime Vanema Poisiga kokku, et hommikul kohe uurime väikevenna hambad üle, ega pahalased pole kurja laastamistööd teinud.

Et ikka hagu alla panna, suundusime lapsega koos arvutisse, kus guugeldasin koledate hammaste pilte. Vaatasime neid hoolega ja arutlesime, kuidas hambaid tuleb alati hoolega pesta ja hambaarstil käia.

Tuleb tunnistada, et tol õhtul pesi ta oma hambaid kohe eriti pikalt ja hoolega :) (ning jah, ma pesen alati üle, kuid nad ise peavad ka põhjalikult pesema harjuma). Hommikul vaatasime segaduses väikevenna hambad ka koos üle – õnneks olid ikka suus ja ei olnudki auke täis uuristatud :D

Aprillis seisab ka Nooremal Poisil esimene hambaarsti-külastus ees. Näis, kuidas kulgeb. Vanem Poiss näitab ette ja ehk noorem teeb siis järgi, mis vaja. Kuigi viimane on palju kangem ja vähemmõjutatav :) Vanem on juba harjunud käima sellest ajast, kui ta 2 ja pool oli. Seega temal juba neljas külastus tulemas :D

Seda vahet üritan ikka sees hoida, et iga poole aasta tagant kontrolli. Esiteks saab kiiresti jaole, kui miski mure ning teiseks on lapsel harjumus mälus seal toolis lõugu laiutamas käia.

Glamuurne puhkus

Kui oli teada, et Vanamees läheb siin hilistalvel tuhandete kilomeetrite kaugusele ja laste võimaliku tõbiseksjäämise juures ei ole mul tööpäevasisest ajavastutust kellegagi jagada, otsustasin samale ajale planeerida puhkuse. Sest noh, hooldusleht ei ole eriti mõnus.

Oi mul oli palju plaane, mis kõik tehtud saab selle aja sees! Metsikult värvimist nii seintele kui lagedele ja kõiksugu detailides nokkimist. Vahepeale muid tööväliseid tööasju, mida tahaks juba kaelast ära saada, kuid venivad ja venivad mu jaksamatuse taga.

Targemad/kogenumad soovitasid, et vii ikka lapsed lasteaeda, saad rahus toimetada. Mina aga, pehmo, kuidagi ei suuda. Et mismõttes ma viin lapsed lasteaeda, kui ma ise kodus olen. Küll ma suudan kõike!

Täna on reede õhtu. Ma ei ole avanud ainsatki värvipotsikut ja praktiliselt mitte ka arvutit. Õhtuti olen läinud teki alla ja lugenud natuke raamatut, kuni kukun täiesti kutupiilult. Hea seegi, olen igatsenud lugeda.
Ülejäänud aja olen olnud kokk-koristaja-kurjustaja. Mitu korda päevas soe söök ja muudkui vihun koristada. Kohe hea on, selleks on aega ja seda ma isegi saan nende naasklite kõrvalt teha. Mingil määral. Kõikvõimalikud pinnad on ikka mõnuga üle käidud :) Mitu korda vahel :)
Ja no siis ülejäänud aja madistan poistega, kes nii kui ma selja keeran, asuvad diivani seljatoe-patju ja diivanipatju põrandale lohistama, et "trampliini ehitada". Või siis kõik toolid rongiks veavad, nii et vaata ise kus kõndida saad. Või on reklaamlehed elutoa vaiba peal miljoniks tillukeseks tükiks lõigatud. Või teevad seda-teist-kolmandat.

Ok, vähemasti käis mul eelmisel nädalavahetusel E külas. Kõva vaheldus. Naistepäeval, kui Vanamees kaugelt helistas ja teatas, et "Ilusat naistepäeva ja mine too endale poest lilled ja esita mulle pärast arve" (hallooo, selleks on ajatatud lillekuller olemas!!! isegi meil siin!!!), siis vähemalt naabrimees tõi lilled ja tordi ning tegime naabrinaisega veiniõhtu.

Siis oli plaan minna naabrinaise ja lastekarjaga nädalavahetusel mannergule ja spaatama, kuid kuna Vanem Poiss otsustas ninast rohelist tatti välja riputama hakata ja köhib nagu pohmellis poetagune, jääb see plaan meie poolt ära. Vähemasti võttis kooliõde just täna õhtul ühendust ja ei saa välistada, et homme õhtul võõrustan teda. Peab vaid veiniõhtule sobilikult enestevälise transpordi läbi mõtlema, maakoha rõõmud :)

Et siis jah. Kaugel see esmaspäev nüüd ongi... Tööl vähemalt saan aju ragistada ja kohvi ekraani kõrvale nautida ilma, et keegi mulle pidevalt mnõudlikul toonil robotitest ja dinosaurustest räägiks...

Appi kui karmilt ma endale kõlan, kui selle välja kirjutan! Et töö on lihtsam kui kodus laste seltskonda nautida... Aga tegelikult on see kevadel ja suvel oluliselt lihtsam, kui siin plögase-plägase-krae vahele sajava jama keskel. Suvel ma täielikult nautisin nendega koos puhkamist.
Ähh, küllap see on sellest, et olin endale kujutelmad loonud ega suutnud neid täita. Iseenda laiskus ja organiseerimatus.
Ja no ega kogu aeg ka nii hull pole olnud! On ikka vahvaid hetki ka :)

Minu jagu!

Hakkan magama minema. Nagu alati, lähen poiste toast läbi, et tekid kohendada, salamusi anda ja heldinud pilguga magavaid kratte imetleda. Kell on pool üksteist.


Korraga kostub Vanema Poisi voodist: "Tahan kalli ka..."
No miks ma ei imesta, et ta ikka veel ei maga...
Kummardan kallisessiooniks lapse kohale ja saan kohe ka manitsuse osaliseks: "Vaata et sa mu kärbest ära ei hirmuta, ta tudub".
Tõepoolest soojendab öölambikesel kõhualust kevade saabumisse ärganud kärbes.


Kohe näha, et minu laps :)

Hullumaja, kui tõene!

Küll on hea...

... et ma täna mannergul ei ole! Sageli ju olen, täna õnneks mitte.

Poolest päevast lõpetasid praamid sõitmise. Jää kanalis liigub ja surub praame madalikule.
Kell 19 tuli esimene praam mannergult saare poole välja hoiatusega, et ei pruugi suuta silduda ja siis minnakse tagasi.
Tuisk meil on jõhker. Keskpäevast alates. Korralike naeladega rehvidega ei sõitnud ma koju kiiremini kui 60km/h. Tühi koht-vaal-tühi koht-vaal-tuul surub-tuul ei suru. Jõhker ilm! Lageda peal majast autoni juba oli suht võimatu minna.

Nii. Oleks mannergul, tuleks äkki lennukiga? Neee.... Kella 17-aegne lennuk väljus lõpuks saare suunas kell 19. Ja siis keeras otsa ringi ja läks tagasi.

Selline see meie saareline elu on :) Ei ole nii, et trotsin ilma ja lähen, kui tahan. Kui ikka üle mere ei saa, siis ei saa ja kõik.

Mure

Kell on pool kümme õhtul. Sammud trepil.
"Miks sa ei maga?" on issi kuri.
"Tahan emmega rääkida", kostab tõsise näoga nädalajagu neljane ja naaldub mu vastu.
"Millest sa minuga rääkida tahad?"
"Emme.... Kui ma ära suren, siis ma ei taha et mind maa sisse maetakse..."
??????????????????
"Okeiii... Kas sa hakkad surema?"
"Ei. Aga kui ma vanaks saan ja ära suren, siis ma ei taha maa alla minna"
"Olgu siis nii. Kui sa vanaks saad ja surema hakkad, siis sa ise saad enne öelda, mida sa edasi tahad"

Siuksed mured. Pole ime, et ei taha uni tulla, kui tulevikus terendab väljavaade maa alla maetud saada...
Tundub nii, et ma ei peaks temaga ikka ausalt ja selgelt igasugu asjadest rääkima, kui tal küsimused tekivad. Peaks vist keerutama ja pilvejuttu ajama.

Kui see on needus...

... siis on see ikka eriti jabur needus.

Teatavasti tuleks lapsega käia silmakontrollis 3. ja 4. eluaasta vahel. Piisavalt väike, et jõuab enne kooli vajalikud korrigeerimised/toetamised teha, piisavalt suur, et arsti küsimustele vastata osata.

Meenus see mulle Vanema Poisi 3,5-aastaseks saades. Ehk augustis.
Broneerisin koheselt aja kohalikus polikliinikus. Sain teada, et ka silmaarst käib saarele mandrilt ning esimene saadaolev aeg on 17.veebruaril.
Ok, mis teha, broneerisin aja.

Küll aga ei andnud mulle rahu, et ooteaeg on 6 kuud ja äkki saab kiiremini. Helistasin Lastepolikliinikusse. Seal sain suhtumise osaliseks, et "Kuidas te ei tea, et meil avatakse ajad broneerimiseks iga kuu 1. tööpäeval? Helistage 1.septembril uuesti".
No sorry, et olen maalt ja "hobusega" ega tea linnapolikliinikute peenmehhanisme.

Helistasin 1.septembril. Rippusin vist mingi tunnike ooteliinil. Aga sain aja! 14.detsembriks.
Mõtlesin küll kohaliku veebruari-aja ära öelda, kuid miski sundis seda siiski säilitama.

Lähenes detsember ja olin juba lapsepäevagi planeerinud võtta, et see sõit ära teha. Siis selgus, et tööl on ammuilma oodatud suur muudatus planeeritud justnimelt päevadesse, mille sisse jääb ka 14. kuupäev. Mandrilt hunnikutes inimesi kohale tulemas, mööblid-tehnikad-erilahendused ja et kõigile ühiselt sobinud justnimelt see periood. Ja kuna "minu majaga" tegu, siis pole mõeldavgi, et ma ise kõrvale jään.
Ohverdasin Tallinnasse silmaarstile sõidu ja rõõmustasin et tark olin ja veebruarikuise kohaliku aja alles jätsin. Detsembrikuu aega ka niisama ei tühistanud vaid andsin selle ühele 11-kuusele tüdrukule, kelle ema süllekukkunud võimaluse üle ääretult tänulik oli. Mul ka hea meel :)

Nii. Täna siis ilus kuupäev - 17.02.2017. Laps lasteaeda ei lähe, võtan ta hommikul tööle kaasa, et kella 9-10 ajal arstil ära käia. On parajalt tüütu, kui ta kaasas on, kuna ei tema vaikselt püsi - ikka käib kas teistega suhtlemas või seletab minuga nii, et meilegi lugeda ei saa. Aga noh, mõistlik ajakasutus, kuna arst hommikupoole ja kodu 20km eemal.

Ilusasti tööl, kui heliseb telefon. Udu ja lennuk ei lenda. Arst ei saa saarele.
What??????? Mismõttes?????
Tore hommik. Jälle 20+20km (laps koju + tagasi tööle).

Seekord sai järgmise aja kohe kiiresti. 31.märtsiks. Kas mingit osa aegasid antaksegi neile, kellel vastuvõtt lennu-nihu läinud?
Vaatame kas saab selle lapsega silmakontrollis käidud või tuleb mõni uus nali vahele. Ta sai juba 4. Kas nüüd saan etteheite osaliseks stiilis "Miks te varem ei tulnud?"

Sõberid

9 aastat sõprust. 9- ja 13-aastane

Täna meil ei ole ei lilli ega veini. On rögalahtistid ja palavikualandajad.
Vähemalt kassloomad tuletavad meelde, et võiks ka teisiti olla :)

4

Tänasest jõudis üks mees titeeast välja.
No tõepoolest, varsti on nad koolis.
4 aastat tagasi sai avaldatud selline pilt:

Mehine jutuajamine

Vanamees ja poisid teevad süüa.
Vanamees teeb ja poisid juhendavad.
Vanamees: "Kas paneme kastme sisse karrit või india segu?"
Poisid: "India segu!"
Vanamees: "Kas paneme tšillit või cayenni?"
Noorem Poiss: "Tillit!"
Vanem Poiss: "Paneme mõlemat! Emme on ju Tallinnas!"