Uued lemmikud

Ma lihtsalt pean avastust jagama. Uute lemmikleibade osas.
Kui vanasti oli selleks tavaline must pehmik, siis nüüd uued avastused ja troonilttõukajad on  peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka pehmik poistel ja Vanamehel ning Eesti Pagari kanepiseemne leib idandatud rukkiterade ja chia seemnetega minul (et e-ainete vaba, on ainult boonuseks :))

Pikka aega oli tunne, et ei ilmu miskit põnevat ja ka minu maitsele lettidele ning sellest minimaalne leivatoodete tarvitamine. Vahel aga tahaks ju kiirelt juustuleiva vmt teha. Minu probleem oli lisaks veel see, et mismõttes ma söön leiba ja vaat et pool sellest on nisu? Kui tahan saia, ostan saia. Selline kivistunud arusaam mul. Oma kanepiseemne leiba saan aga südamerahus süüa. Ma nimelt jaanuaris nisu ei tarbi. Suur rasvane null sel teemal.

Igatahes loodan väga, et nimetatuid niipea tootmisest maha ei võeta.

Med.hull võtab sõna

Noorem Poiss (3a) vaatab oma kahvlil olevat kujutist ja teavitab: "Näe, see siin on süda. Siin kahvli peal on süda."
Vanem Poiss (4a) vaatab üle ja hindab: "Ei, see ei ole süda. Süda on hoopis teistsuguse kujuga! Süda on ümmargusem. Selline ei ole päris süda, selline on ainult joonistatud süda. Aga see ei ole päris."

Mina siis leian võimaluse tõlkida sümbolite olemust. Et kuidas kujutatakse ja milline on tegelikkus ja selle peale tuvastab neljane: "Nojah, ainult üks asi on neil samasugune - mõlemad on punased!"
Mina: "Aga miks paistab päris süda punane?"
Vanem Poiss: "Ei tea..."
Mina: "Mis on südame ülesanne?"
Vanem Poiss: "Verd ringi pumbata!"
Mina: "Miks siis paistab süda punane?"
Vanem Poiss: "Sest veresoontest on veri südame peale tilkunud!"

Okei, liiga palju tahan vist temast :D Seletasin küll ära, kuid eks näis, kas seos sai loodud või siiski veel mitte.

Mõnus-mõnus-mõnus!

Uskumatu kui mõnus on kodus olla... Kõlab jõhkralt, kuid antud hetkel ma täitsa naudin lastega hoolduslehel olemist.
Õnn on see, et kumbki pole hullus seisus. Üks tatine, teine kõhuviiruse kätte saanud, kuid lasteaia jaoks arusaadavalt mittekõlbulikud. Mõlemad palavikuvabad. See on vaid boonus :)

Kui tavaliselt on Vanamees päeviti haigete laste põetaja ning mina võtan õhtul vahetuse üle ning tööd naljalt ei jäta (issand millise rongaemana ma endale kõlan!!! aga no ma lihtsalt usaldan Vanameest neid põetama, lisaks on ta nende isa ning tema aeg on ise-sätitav), siis vahel on teisiti. Vahel on vaja temal oma kohtumistel käia/asju ajada kellaajalisemalt ning minul servast lõdvem periood.

Täna ongi seis, kus mina olen kolm päeva lastega kodune olnud ja no appikene kui mõnus! Ma olen kodus päevavalguses. Mitte ei lahku hommikul pimedas ja saabu õhtul pimedas. Mul on aega askeldada. Teha seda, teist ja kolmandat. Otse loomulikult nimekirjade alusel, kuid siiski :)
Teha mitu korda päevas süüa. Oodata abikaasat juba valmistehtud söögiga - ainult istu lauda.

Oehh, sellise eluga võiks ju lausa ära harjuda :)

Kompliment? Või siis mitte?

Hommikusöögilauas:

Sagrispäine ja hommikuselt räsitud, nagu üks peagi 40-seks saav naine ikka, eksole. Puder valmis ja pere laua taga.
Vanamees vaatab mind üle laua säravail silmil ja teavitab: "Sa oled niiii ilus! Sipsik, kas sa ise ka tead, kui ilus sa oled!?!"
Minu pilk kõneleb ilmselgest arusaamatusest. No ei saa mina aru, mis ilust ta siin igapäevaselt ketrab. Imetleb ja ülistab ja no kas peaks lõpuks uskuma hakkama? Pilk peeglisse (eriti enne hommikusättimisi) seda just ei toeta. Aga paistab, et mul on "toetajaid"...

Vanamees minu kriitikanooli pilduva vastus-pilgu peale pöördub poiste poole: "Poisid, eksole ju teie emme on kõige-kõige ilusam?"
Noorem Poiss (3a) vaatab mind heldinult ja teatab: "Jaa, emme on kõige ilusam!"
Vaem Poiss (4a) vaatab issit ja muigab: "Issi, sina oled üks naljahammas!"

Eeeee. tänks, poja :D

Maiustamised - kuidas kellelegi

Maiustamine laste moodi:
Hommikul lasteaeda minnes selgub, et Noorema Poisi (3a) rühmakaaslane hindab meie poissi oma nii-nii heaks sõbraks, et tahtis talle lausa kodust kommi tuua. Oligi siis lasteaeda kommi kaasa võtnud ja meie poisile kappi pannud. Et nii-nii hea sõber ja tahtis teda rõõmustada :) No nii armas minu meelest, ma siiamaani heldin :)


Maiustamine täiskasvanute moodi (alajaotustega naine vs mees):
Lapsed magavad (halleluuja!!!) ja poeme meiegi põhku. Loeme mõlemad raamatut, Vanamehel vanainimese prill ninal (see on see prill, mida vajatakse siis, kui käed kipuvad lühikeseks jääma... :D).
Panen oma raamatu kõrvale, keeran end Vanamehe poole, tõstan ühe jala üle tema keha ja avan suu: "Mis sa arvad, kui..." Vanamehe tähelepanu raamatult kaob hetkega, kulm kerkib spetsiifilise nurga alla ja ... ja ... mina jätkan" ... kui ma prooviksin nädalavahetusel ise mulgiputru teha?"
šššššššššhhhhh....

Vot siis meil jätkus küll naeru kauemaks :D Aga ma päriselt ka mõtlesin mulgipudru tegemisest! Hirmsasti armastan seda, kuid pole kunagi varem ise teha proovinud. Tekkis idee, noh.

Kelleks sa saada tahad?

Eelmise posti jätkuks üks naljakas detail:

Olime siis seal emos ja meesarst oli meelitatud, et poiss igasugu instrumentide vastu huvi tundis. Kuna ta on jutukas ka, siis rääkisid ka sellest, kuidas poisile pakuvad huvi vereanalüüsid ja seal ega süstides ta valu ei karda, küll aga kardab kanüüli, kuna see teeb natuke liiga palju valu (tal kondised käed ka) (ning kanüülipuutuv postitus mul siiamaani mustandites...).

Igatahes. Tunneb siis arstionu huvi, et kas tahab ka Vanem Poiss ise suureks saades arstiks hakata? Selle peale vaatab neljane arstile suurte silmadega otsa ja teatab: "Ei. Mina küll ei taha arstiks saada. Mina tahan saada prügimäe töötajaks!"
Võite seda arsti pikalevajunud nägu ette kujutada :D Ei ole just sagedane soov väikese poisi suust. Ikka tahetakse ju politseinikuks, päästetöötajaks ja kellekski sarnaseks saada :D

Tõlkeks võin öelda, et süüdi on Päästerobotid (Transformers) ja seal möllav miskine prügi hävitav masin :D Mõlemad mu lapsed soovivad hetkel oma tulevikus hakata tööle selle masinana.

Aasta algus traumadega

Väga imelik aasta algus on olnud. Oleme sattunud traumade nimekirja.
Imelik on see seetõttu, et reeglina meil selliste asjadega kokkupuuteid ei ole. Oluliselt.

1.jaanuaril kukkus vennatütar käeluu katki.
2.jaanuaril lükkas Noorema Poisi lasteaiasõbranna poisi miskipärast alfaldile pikali nii, et sellel suuuuur muhk ja kriimud otsa ees.
3.jaanuari hommikul olin koos Vanema Poisiga nooremat tolle rühma viimas ja kui mina lapse riietega mässasin, suutis Vanem Poiss (kes rabeleb katkematult, kuid reeglina ilma vigastusteta) ninapidi vastu treppi kukkuda. Mõlemast sõõrmest tuli verd, kuid saime selle lõpuks pidama ja jäi oma kasvatajate jälgimise alla. Keelasin enne hommikusööki rabelemise ära ja oligi sõna kuulanud ja verejooks ilusti peatus.

Lõuna ajal sain väga-väga mureliku häälega kasvatajalt kõne, et laps näost valge ja süda paha. Oli mänguhoos näoga vastu puud jooksnud. Lagedal platsil...
Ehmatasin, et kas tõesti oli hommikune kukkumine põrutusega ja nüüd koordinatsioon kannatab? Mismõttes jookseb näoga vastu puud? Ta on küll kiire, kuid kiire ka põiklemises.

Lapsele järele ja arstile. Sest nägu korralikult paistes ja nina täiesti viltu peas...
Perearst saadab kohe emosse. Emos kutsutakse üksteise järel kokku 3 erinevat arsti lapse nina uurima. Kui vähegi ilma saab, siis ei taheta röntgeniga kiiritama hakata.
Ninaluu on õnneks terve, kahtlust äratab krõmpsluu (nina otsas see pehmem osa). Lõpuks annab kirurg hinnangu, et ikka ei tohiks katki olla, nina veab ise sirgeks, kui paistetus alaneb. Verevalum ja paistetus lihtsalt nii jõhkrad, et ajavad näo täiesti keereks :D

Oehh, ma teile ütlen. Aga nagu lohutati - nii see poisiks kasvamine käib...

Tänaseks on nina tagasi sirge ja isegi kollane värv, mis osutab olnud hematoomile, hakkab kaduma.

Diagnoos

See on haigus, ma teile ütlen! Akvahaigus!

Algas kõik selles, et hakkasin mõtlema akvaariumi peale. Olgu, mõelnud olin sellest ka varem, kuid mõte hakkas võtma kahtlaselt sagedaloomulist mõõdet. Hakkasin seda lausa välja ütlema.

Paistab, et ütlesin õigel ajal õiges kohas, kuna korraga materialiseerusid soovid kiiresti ja ootamatult ning nii, et mul polnudki miskit valida. Ükspäev olin fakti ees, et kohe-kohe on mul olemas 120-liitrine akvaarium koos kalade ja taimede ja tigudega. Ahahh...

19.novembril 2017 oli akva töökorras ja elu sees. 120 liitrit.
Paar nädalat hiljem sai soetatud karantiiniakva, selline väike, 20 liitrit. Et kui keski haigestub, vaja maimukesi õgardite eest kaitsta või kui uued tegelased aklimatiseerumas ja karantiinis vaja hoida, et võõraid haiguseid kaasa ei tooks (jälgimisel).
Noh, see väike akvaarium sai soetatud, kuid nüüdseks elavad seal hoopis sinised krevetid :D Loodan sinna nende poegi saada, suurest akvast nende püüdmine/jagamine palju keerulisem.

Vahepeal on olnud põnev jälgida kalatittede olelusvõitlust ehk siis kui palju mingist pesakonnast alles jääb. Praeguselgi perioodil tittede loendus käib agaralt :D

Nüüd aga kõige hullem see, et jaanuari keskel saan juba jälle uue akva kätte.... 2 kuud peale alustamist. 3x suurema kui praegune "suur". Selle mahutamine on sentimeetrite küsimus :D
Ja no otse loomulikult on mul juba mõlemasse akvasse elu planeeritud. Kes kuhu, kuna kokkusobimine on ikka paras matemaatika. Nii kalade, põhjakoristajate, tigude, krevettide kui taimede osas. Kes sööb keda, kes kiusab keda, kes kakab liiga palju, kes vajab kakat kasvamiseks, kes sööb vetikat, kes milliseid vee parameetreid vajab jne jne jne.

Pole hullu, see-eest on akva ees istumine ja vee-elu jõllitamine meil suht lemmiktegevuseks saanud...

4/100 - soojendab hinge

maja metsa sees ja virmalised hoovis

Meil siin oli vahepeal suur-suur tähtpäev. Tegelikult kaks tähtpäeva korraga. Suur ja väike.
Ehk siis kodu 4, maja 100.

Möödus 4 aastat maja/kodu soetamisest ja maja ise sai lausa 100 aastat vanaks. Ehitusaasta 1918. Aga on vanemaid ehitisi me hoovil - maakivikelder kannab ehitusregistri järgi sünniaastat 1896.

Igatahes täitsa põnev on mõelda, mida kõike me majake aegade jooksul näinud on. Sajandijagu aastaid, kuid ja päevi...Millised olud ja millised arengud.
Ehk siis Eesti 100 ja meie kodu 100 :)
Kurjamist Herz andis mulle nüüd idee, millest ma mööda ei suuda vaadata - ma nüüd vajan ka sini-must-valget kleiti veebruarikuuks :D Kaelaehe on olemas ja küüned lasen ka reeglina trikolooriga katta, nüüd aga see va kleit puudu...

Aga juubilar-majast - eks püüame omalt poolt teda ikka edasi austada ja väärtustada :)

Koivad venivad

Täiesti ootamatult ei ole meil enam allameetrimehi...
Kuidagi hakkasid Nooremal Poisil püksid jalas lühikeseks jääma (ja tema meil tavajalgne, mitte hiigelkoiblane nagu tema vend) ning vedasin poisid igaks juhuks mõõdupuu juurde. Ja mida ma näen, Noorem Poiss salaja ennast 1,01-meetriseks venitanud! 3a 4k. Vanem Poiss oli samas pikkuses oma 3. sünnipäeval. Aga tema on kogu aeg väikesest vennast pikemat kasvu hoidnud. Hetkel tema 112 (4a 10k). Ehk siis eeldada on igati keskmisi kasvusid, mulle tundub.

Trendikas

Selle aasta trendisoovitus jõulupuule olla „midagi uut, midagi leitut, midagi vana“ ehk siis mitte kuuski muudkui tuppa vedada.

Täiesti juhuslikult olen minagi sel aastal hirmus trendikas :) Kuna mul metsaalune ja ka hoov kuuski täis (nii tillukestest kuusepoegadest kuni hiiglakõrgete puudeni ja ma ei jaksa neid isegi mitte hoovialalt kokku lugeda), siis tundub kuuse tuppavedamine kuidagi kohatu. Samahästi võiks mustsõstrapõõsa heast peast tuppa tuua, neid ka palju.

Jõulupuukest aga tahtsin. Nii ma siis korjasin hoovilt kaseoksad (leitud), värvisin kullaspreiga kuldseks (uus) ja riputasin külge punased kulinad (vana). Kogu kupatus vaasi ja voila :)

Tegelikult mõtlen, et peaks istutama akendest vaadeldavasse ja elektriühenduse lähedusse ühe nulu hoopis. Hakkaks seda õuejõulupuuna ehtima. Praegused asuvad kas vales kohas (väikesed) või on nii hiiglasuured, et neile ei aseta mingi valemiga jõulutulesid (kraanat meil pole). 

Ja nii ongi meil aknast vaadeldavalt jõulutuledega kaunistatud keldrikatuse piirjooned + punase sõstra põõsas :D Ise rahul ja lapsed ka.

Maksumögast

 Nüüd tuleb üks kiun ja hala uue maksukorralduse üle.

Ühesõnaga, ma ei ole kindel, kas suur enamus inimestest õrnalt ka aru saab, millega tegu. Mina küll ei saa.
Kõige koledam selle mittearusaamise juures on, et ma pean nõustama oma rohkem kui 40-t töötajat sel teemal. Nad kõik kujutavad ette, et küll mina tean ja oskan neile vastuseid anda. Vot ei oska. Mu vastused venivad kilomeetripikkuseks: "Kui sul on nii, siis..." "Kui sul on aga nii, siis on niimoodi..." "Ja sellisel juhul on niimoodi..."
Ja sellega see veel ei lõppe - millegipärast on lisaks mu oma töötajatele veel mingi hulk inimesi, kes kujutavad ette, et ma saan sellest aru (mäherdune ülev kompliment mulle, kuigi täiesti põhjendamatu) ja mulle helistavad/kirjutavad ning nõu küsivad. Parasjagu piinlik on tunnistada, et ma tõepoolest ei mõika. Ja minu nõu kuuldavõtmine on omal vastutusel.
Kõige piinlikum on see, et oi kui paljude mitte oma töötajatest inimeste brutopalkasid ma nüüd tean...

Et siis jah. Seda valemit, kus tuleb minna kuu kolmanda neljapäeva öösel koos neljalehise ristikheinalehega teede ristumiskohta, suudan ma hoomata, kuid segaseks jääb see va aastatulu vajadus. See, et maksuvaba miinimum on 500 raha kuni palgani 1200bruto€ ja sealt edasi kahanev - igati nõus ja kahe käega poolt. Ei usu mina, et enam kui 1200€ teeniv töötajaskond vähemapalgaliste peale kade on.  Ja 2100+ jääb üldse ilma vabastuseta - no biig diil, üleelatav, eksole. Võrdsemate võimaluste ja vähemteenivate hüvanguks - suurepärane.
Aga see aastatulu mõiste? Miks sellega vesi peale tõmmatakse? Niigi peavad paljud inimesed kalkuleerima ja avaldusi ringi tegema hakkama (ja see ei päde, et ärgu lasku üldse kinni pidada, saavad ju deklariga tagasi - alla 1200€ teenival inimesel on enamasti seda raha vaja täna, mitte aasta pärast), kui tahaksid puhkuserahasid ette, saavad lisatasu/preemiat või teevad perioodilise lisatöö otsa. Ok, kuupõhiselt saavad nad sellega toime, kuid aastatulu piirangu raames?

Mis siis saab, kui müüakse kinnisvara, mis ei ole määratletud elukohana? Tõenäoliselt nullib see kõik senised mittearvestamised ja nätaki, oledki hoopis võlgu, kuna sulle on tehtud maksuvabastust suuremas määras kui aasta piir seda lubab. Ja ei mingit deklariga tagasisaamist vaid maksad juurde.

Ühesõnaga: nõme-nõme-nõme!
Ja eriti nõme on üritada kõiki aspekte kõigile hädasolijatele muudkui selgitada - puhkuserahad, preemiad, lisatöö, lisasissetulekud, pensioniga arvestamine jne jne jne. Saan täiesti aru, miks E on omadega kokku kukkumas, kuna tema selgitab seda loll-olude sunnil tunduvalt enam, kuid juba mina oma konnatiigiga olen hädas. Iseendaga on lihtne hakkama saada, teisi aidata ja juhendada - vot see on see raske osa.

Pidin selle endast välja kirjutama, kuna tahan, et see seostunne jääks mulle alles/oleks taastatav ka ajaks, mil kaine mõistus on taas pead tõstnud ja see jaburdus on ringi mängitud. Oh taevas - vist ikka igavene optimist... Aga ma päriselt ka ei usu, et nii jääb.

Imelik/inimlik

Inimene on ikka imelik.
Oodata nädalavahetust, et siis tornaado kombel ringi keerelda ja majas-aias-majas-keldris-majas-majas muudkui sehkendada ja korda luua ja sebida ja aretada. Ja seda aega oodata, millal see kõik võimalik on.
Argiõhtusest sebimisest on vähe. Kiiremad toimetused tehtud ja korra enesele mahaistumist lubatud, kui tuleb peale suur ja paks uni nagu kardin. Ja siis vedeled, hambad laiali, kuni poiste kisa nii suureks läheb, et sunnib luugid avama. Lõpuks kärutad sellid magama, teed veel mõned toimetused ja poed põhku, et hmmikul kell 6 jälle rattasse astuda.

Ja siis ootad seda va nädalavahetust nagu hingeõnnistust. Juba reede õhtul tunned, et tukkumajäämiseks polegi mahti, nii kohutavalt palju on toimetada. Ja et nüüd on küll hulk aega saadaval, kuid siiski jääb sellest väheks. Sest vaja on ju toimetada...

Kuhu on ometi jäänud vana mina, kes kasutas nädalavahetusi kas niisama olelemiseks või siis vähemasti kodust äraolemiseks? Nüüd on eemalolekulvajadus puhas piin, nii palju saaks ju selle ajaga ära teha :D

Nüüd täitsa paanika, pool nädalavahetust juba läbi, kuid nimekiri toimetatavast on lühenenud vähem kui poole võrra...  Nagu ikka, on sekka sõitnud uusi toimetamisi, mis nimekirjas olevad troonilt tõuganud.

Ah, mida ma siin halisen. Mõtlen, et äkki ikka avaks nüüd selle värvipurgi... Hommikul saab ju mõnuga magada :)

Kutsikad

Ühel ilusal hommikul avastasime, et akvaariumisse on tekkinud mõned uued tegelased. Kalakutsikad. Tänaseks tundub, et kolm osavamat on kaaselanike poolt puutumata jäänud ehk siis sebivad taimede vahel hoolega ringi.
Mis mind aga imestama paneb, on nende kasvamise kiirus! Veel mõni päev tagasi olid nad nii mikroskoopilised, et raske märgata, täna leian kolm vaevata üles. Kui neid on rohkem, käivad nad võsast väljas lihtsalt vahetustega.

Igatahes tohutult põnev jälgida :) Nii mõnedki isased on igapäevaselt hullunult pulmatantsuga ametis, seega mine tea mis siin veel saama hakkab :)
Mina aga veedan igal kodusoldud päeval vähemalt mõned head veerandtunnid akva ees istudes :) Hommikukohvi joomise kohaks on see mul nagunii saanud.

Sticky thing Sid

Alati, kui ma kuhugi vedelevasse asendisse heidan (diivan nt), olen ma oma meesväega kaetud.
Vanamees ohjab ennast kõige enam, ta teab, et kui ta oma kaaluga mulle sülle poeks, ajaks ma suure kisa lahti, kuid teised neli ei hooli sest miskit. Nii ilmuvadki mind katma (sülle ega kaissu pole õiged sõnad, katma on kõige ehedam) üks kuni kaks poissi ja üks kuni kaks kassi. Variatsioonidega.

Kaeblesin Vanamehele, et vahel on tahtmine niisama ka lebotada, mitte pidevalt kellelegi asemeks olla ja tema siis teatas, et olen ju meie peret kokku liitev asi (asi???). Selline sticky thing. Ja lõppu lisati armastusväärselt: "Noh, nagu see Jääaja Sid" ....
Oehhh.... Sinna me siis jõuamegi peale kolme aastat abielu, kahte last ja ligi kaheksat kooseluaastat. Sticky Thing Sid... :D

Soovid jõuluvanale

Vanemal Poisil (4a) on soovid selged ja konkreetsed, väga vurinal öötuttu minnes ette kantud: "Mina tahaksin jõuluvanalt kolme asja: spinner, kuldmünt (?) ja teleskoop (???)"

Spinnerist saan aru, seda pole ma seni võimaldanud massihulluse pärast ja tahan näha, kas soov püsib, enne kui nimet vidinat mõeldavaks pean. Juba mitu kuud soov õhus olnud, seega saan vist pidavaks lugeda, kuid kuldmünt ja teleskoop?
Käib mulle küll aeg-ajalt Saturni ja Saturni rõngaid joonistamas/esitlemas (???), kuid ikkagi - teleskoop?

Plintsess

Aga minu väike kolmene on veendunud, et mina olen printsess! Vot sulle säh siis nüüd! Peagi neljakümnene ja kaks last sünnitanud, kuid ikkagi printsess :) Tänapäevane selline :)

Aga on ikka jube armas kuulda küll, kui sulle mitu korda päevas teatatakse, et "Emme, sina oled minu plintsess ja mina olen sinu lüütel!"

Järgmine viis lolliks minna

Aga jah. Mõte on juba ammu-ammu-ammu. Aga teostuseni pole seni jõudnud, kaine mõistus on vahele trüginud. Mingil hetkel aga see kaine mõistus on meist vist lahutanud ja täna sai akva peale pikki uurimisi ja üksjaguseid ettevalmistusi sisse seatud...  
 
Tulemuseks oleme täna perekondlikult veetnud õhtu akva ees põrandal istudes (kalal ei ole mannaterahaigus, on surnud pikslid telefoniga läbi vee ja klaasi liikuvaid olevusi pildistades). Aga zen on ikka küll - muudkui istud ja vahid... ja vahid... ja vahid... Tea kas nüüd hakkab elu mööda voolama? Neeee.... :) Mitu hullu plaani veel peas küpsemas ;)

Raamatukogust

Iga mõne nädala tagant on mul ikka raamatukokku asja ning kui poisid samal ajal minu kantseldada, ajastan raamatukogukülastuse sellisele hetkele, mil nemad kaasas. Neile on see justkui mingisugune preemia, et saavad kaasa tulla ja ise valida :)
Oi kuis tahaks, et see nii ka jääb, kuid mnjaa..... tänapäev ja nutimaailma tulevikurõõmud...

Igatahes praegu on neil juba raamatukokku minnes alati kindlad soovid, mida siis raamatukogutädilt kindla tooniga küsima minnakse. Kolmene tahab alati dinosaurustega raamatuid ja neljane inimese keha puudutavaid. Dinosaurused sobivad igast asendist (realistlikud, mitte multikalikud), neljane on aga kriitilisem. Teda huvitavad kindlad valdkonnad. Vahel luustik, vahel siseelundid, kuid lemmikuks on ikka olnud veresoonkond ja südame funktsioneerimine.

Igatahes on jube naljakas vaadata rõõmustavaid raamatukogutöötajaid poistele sobivad teoseid välja otsimas ja arutlemas, milline seekord sobiks. Olgu öeldud, et kumbki neist ei loe :D Neljane natukene veerib, kuid see pole piisav :D Aga kui on kindlad soovid, tuleb neist lähtuda.
Ja siis see emme seal kõrval võtab kahtlaselt kerget õhtul-teki-all-lugemist a la "Minu"-sari vmt.

Tegelikult on lihtsalt vahva, et maailma avastavad. Olgu see siis eksisteeriv või väljasurnud. Mõnede aastate pärast ei viitsi nad tõenäoliselt miskit peale lolluste õppida, ammutagu siis nüüdki natuke...

Uppuja päästmine...

Saaremaal spaas.
Vedeleme emaga pägalikke valvates lastebasseinis, kui meie poole pöörduvad kaks murelikku tütarlast teatega, et mullivannis on üks poiss juba pikka aega vee all ja ei liiguta...
Pilk mullivanni poole kinnitab, et pole kedagi näha jah. Veidi kõhkleval sammul astume viidatud suunas ja näeme vee alt paistmas selga. Inimene kõhuli vee all.

Ema eest ei mäleta detailselt kirjeldada, kuid minul käisid nende sekundite jooksul mitmed-mitmed mõtted peast läbi: "Veest välja ja elustama! Kaua ta siin olnud on? Olen elustamist korduvalt õppinud, küll ma hakkama saan. Pean saama. See nüüd ongi see hetk"; "Siin oli üks lühikestes pükstes ja T-särgis heas vormis mees asjatamas - ilmselt töötaja ja väljaõppega. Tuleb kohale kutsuda"; "Keegi peab jooksma kiirabisse helistama, kuni ma elustan".

Igatahes niipea, kui nägime, et inimene vee all tõesti ei liiguta, hüppasime mõlemad karmauhh vanni ja lõime mõlemad oma pikad küüned poisile keresse. Siis ei hooli, kust krabad ja keha vee alt välja tõmmates on raske. Ja libe. Sikutasime poisi pinnale ja keerasime selili.

Oleksite te seda poisi nägu näinud!!! Selline ehmatus, et anna aga olla. No mida sa ikka mitte-ehmud, kui kaks tädi su järsku pinnale rebivad!
Ta tegi hinge kinnihoidmise harjutusi... Pikalt tegi, asjalik poiss. Aga no halloo, sellises kohas ja ilma turvajateta, kes hulle mutte eemal hoiaksid :D

Aga samas oleks ju ka meil olnud imelik mitte rebima minna ja vaadata, kaua ta seal liikumatult mullitava vee all lebab. Võimaliku terviserikkega, eksole. Vaatame ja ootame, ehk hakkab liigutama? Olukorras, kus iga sekund võib olla määrav?

Igatahes terve ülejäänud päeva olime emaga nagu kohtlased, kui üks meist äkki ootamatult laginal naerma hakkas. Kui päevane väga ehmunud noormehe nägu meelde tuli :D
Ja no siiamaani ajab irvitama :D Poiss teeb kestvuskatseid ja mutid löövad küüned ribide vahele :D