Rekord

9 aastat sama mehega.
9 aastat truudust ilma mõttepojata, et võiks kuidagi teisiti.
Minu rekord!

Koju saabudes ootas mind kaetud pidulaud ja korralik veinivalik. Lisaks teadmine, et minust hoolitakse ja  minusugust frukti fännatakse. Täiesti mõistetav see minu 9 aastat püsivust :D

Mul on vedanud.

Eesti 101

EV101

Täna hommikul oli nii lahe, kui mu 4- ja 6-aastased mind lippu masti heiskamast tulles teavitasid: "Emme, kas sa ikka tead, et kui päike hakkab loojuma, pead lipu alla laskma ja uuesti vimpli üles tõmbama?" Sähvakas käis kohe südamest läbi ja jään lootma, et muu elu ei neela nende tänast tunnetust ja teadvust vaid et nad jäävad nii mõndagi ka minu jaoks olulist väärtustama. Aegade lõpuni.
See läks lausa nii hinge, et suundusin FB-sse postitama :D Kes mind tunnevad, need teavad, et see on ikka haruldane, kui ma miskit seina viskan. Ju siis kõnetas.
Aga see selleks.

Igatahes. Nagu pidupäevale kohane, saime ka meie täna kingituse. Issi tuli oma järjekordselt tripilt tagasi. Noorem Poiss, kes muidu selline suht empaatiavõimetu tegelane, vaatas Vanameest õhates ja teatas, et tal nii hea meel, et saab jälle issit vaadata ja katsuda. No mida veel tahta, eksole :)

Mul natuke piinlik ka. Vanemal Poisil oli 3 soovi EV101-ks. Sinimustvalge jäätis, Pavlova tort ja kassidele pasteedist tehtud tort.
Ok, sinimustvalge jäätis on kapis ootel ja nii kui kratid tagasi tuppa suvatsevad tulla, hakkame nosima. Kassidele "tordiks" ettevalmistused tehtud. Aga vot Pavlova jääb täna ära. Kuidagi nii triiki end ammutanud nende pühadega, et mitte ei jaksa... Vaatan, ehk teen kolmapäeval. Siis esimene vabam õhtu ja aega mässata. Ja noh, töönädala keskpaika võib ju ka alati Pavlovaga tähistada :)


Nüüd õhtul, kui lippu vimpli vastu vahetamas käisime, tahtsid poisid kindlasti kaasa tulla. 4-ne tahtis pidulikult vimpli mastini kanda :D No ma ei saa ju neile sellist asja keelata või öelda, et ahh, mis te ikka tuleta, ei viitsi riietega mässata, vaadake aknast jne. Riided selga ja õue! Mõlemad said osa masti pikkusest langetada ja osa heisata. Vanamees lahti-ühendas ja ühendas ja mina sain vaid heldinult kõrval õhata :)

Peakski vist poisid tuppa ajama. Kahtlaselt vaikne on ümber maja. Tähendab see ainult üht - nad on ninapidi end soppa kaevanud ja tänased kaks masinatäit pesu pesemist asendub ilmselgelt kolmega... Olgu tänatud pesumasinatootjad! Oleks mul vaid kuivatamise ruumi nii palju kui vaja... Järgmine masin tuleb kuivatiga.

Pannkoogitort

Kui lapsed lastenurga valikust multikaid vahtima hakkavad, tekivad neil igasugused tänuväärsed ideed. Tänane idee näiteks oli, et teeks pannkoogitorti. Justnagu Pettson oma kass Findusele tegi.

Tänuväärsus seisneb selles, et ma pean kerge piinlikustundega tunnistama, et pole kunagi elus pannkoogitorti teinud. Pole olnud vajadust, ideed, soovi või mida iganes. Nüüd aga, kui poisid selle ideega lagedale tulid, sain ka mina oma lapselikku poolt avada ja nii me tänasel laupäevasel hommikul pannkoogitorti meisterdama hakkasime.

Kihte tegin hästi õhukesi ja 10. Vahele siis (igat 3 korda) särtsu mõttes kollase ploomi veidi hapukamat moosi + maasikamaitselist kreeka jogurtit + kohupiima-vahukoore segu. Kõige peale vahukoor ja suvel sügavkülmutatud metsamustikad ja Kassari saare vaarikad.

Ja no üllavalt hea asi sai :) Aru ma ei saa - inimene on 40 aastat siin ilmas elanud ja enda mäletamist mööda pannkoogitorti mitte valmistanud.
Olgu tänatud lapsed ja Pettson/Findus :)

Kits heinaküünis

Tänasest saab riigikogu e-valida. Mina aga täiesti hädas. Ma EI TEA, keda valida!

Olen seda meelt, et valima peab. Pole veel kunagi valimata jätnud alates ajast, mil valimisealiseks sain. Olen siiani alati ühele erakonnale truuks jäänud. Nüüd aga… No ei ole seda tunnet, noh. Ei tea enam, mida või keda või mis või kuidas. Nuputan seda juba enam kui aasta ja no siiamaani pole välja nuputanud.

Ma ei ole mingi tohutu poliitikas pettuja ning protestija. Igal asjal mitu külge ja meie näeme vaid osa. Aga igatsen tugevamat sidet mõne kindla erakonna või kasvõi karismaatilise isikuga. Või siis kainest arutluskäigust lähtuva valiku tegemist. Ja no mitte ainus variant sel korral ei toimi, noh!

Fakt on see, et ma valin. Aga ma pelgan pärast kahetseda...

Arvan, et valin suhteliselt hiirekursori suva järgi. Nii piinlik kui see mulle ka tundub. Vaatan enam-vähem variandid ja siis lasen mingil seitsmendal meelel klikata. Sest mõistus ei soosi hetkel kedagi. Kahjuks.

5 sai 6

Haa, enam ma ei saagi öelda, et mu lapsed on 4- ja 5-aastased. On 4- ja 6-aastased. Ja see kõlab juba palju rahulikumalt kui sarisünnitaja.

Kuna ma lasteaeda ei tahtnud tüüpilist kommikotti viia (igav mu meelest), siis alustasin kell 6 hommikul Ananassi-Poisi meisterdamisega. Seal siis igal vardal nii soolast kui magusat. Nii kommi kui juustu kui soolaseid/magusaid vilju. Vahva tegelane sai ja mis peamine - sünnipäevalaps jäi enam kui rahule :)

Igatahes, 6 ta sai. Aasta veel ja hakkame kooliks valmistuma. Appikene... 2020 läheb esimene kooli ja 2021 teine...

Mida see värske 6-ne siis endast kujutab?
Hambaid on lahkunud 5. Praegu on puudu 3 ehk et näeb suht jabur välja oma mulguga :D 2 tagasikasvanut on eeskujulikud ja 6. logiseb. Ikka kiirustab kõigega, kaasa arvatud hammaste vahetamine.

Poiste pikkuse kõveral on ülemises kolmandikus, kaalukõveral alumises kolmandikus. Ausõna, ma toidan oma lapsi! See, et ta selline kõhnik on, on rabelemise tulemus, ma arvan. Vennaraas on ka hakanud pikkust viskama ja ka kõhneneb... Nad sellised pisipepud ja sihvakad. Mis teha. Vanem Poiss lausa peajalgne - ainult pea ja jäsemed. Torso olematu. Paar supikondi-laadset ribi sealt vast leiab.
Sööks ta muidugi ainult kommi, kui võimalik oleks, kuid õnneks usub siiamaani tervisliku toidu juttu ehk et tuleb süüa asju, mis kehale ja eelkõige ajule vajalikud. Sööb ka. Isegi juurikaid hindab.
Ei söö rosinaid ja säilitatud kirsse mille iganes sees (värskeid sööb). Ma ei sunni ka.

Tundlik. Tohutult tundlik! Jätab oma rabelemises pealiskaudse mulje, kuid tegelikult väga tundlik.
Kallistab lõputult kasse, uurib ja hindab loodust. Temaga on võimalik läbi rääkida, kuigi esmalt jätab mulje, et ajab alati oma õigust taga. Nii kui mängu tuleb asjalik ja põhjendatud seletus, on temaga võimalik läbi rääkida ja kokkuleppeid sõlmida. Noorem Poiss, kes esmapilgul suuresilmne nunnuke, on palju paindumatum. Kui talle ei sobi, siis räägi palju tahad - no ei painuta. Vanem Poiss aga kuulab, analüüsib ja järeldab. Mitte vanusest lähtuvalt - on alati selline olnud.

Loeb lõpuks ometi. Kummaline laps - enne hakkas lauseid kirjutama kui sõnu lugema. Väidab ise, et ei oska lugeda, kuid kui palun sõnu kokku lugeda, saab ilusasti ja eneselegi üllatunult aru.
Arvutamine on endiselt käkitegu. Juba poole-kuuesena liitis 100 piires, lahutas kümnete piires ja kõige kummalisemal kombel ka korrutas.... Ok, 4*7 jmt käib veel üle jõu (me pole ka õpetanud), kuid näiteks kui Noorem Poiss temalt küsib, et "Kui palju on kokku 3 ja 3 ja 3 ja 3?" (ehk samade numbrite kordus), siis vaatab hetkeks lakke ja vastab, et "See 4*3 ehk sama mis 2*6 ehk siis 12".
Üleüldse on tema jaoks sõrmede ja muude abivahendite kasutamine raske, vaatab üles, visualiseerib ja vastab. Joonistas kunagi mu palumise peale oma arvutuskäigud ka paberile ja siis sain aru, kuidas mõtleb:)

Huvialad on tal peale looduse ka universum ja inimese sisikond. Huvialad pole muutunud juba aastaid, seega kõlan nagu rikkis plaat. Aga tänaseks on küsimused läinud keerulisemaks. Ma ausõna ei oska vastata. Ja kuna Vanamees veab järjekordset reisiseltskonda mööda põhjalat ringi, siis kõlab mu ponnistustejärgne regulaarne vastus "Ootame kui issi tagasi on, tema oskab vastata".
Noh, küsimused on alates Antarktika eluolust kuni selleni, kui mitu keskmist inimest mahuks Maa tuuma sisse. Või mitu Maad mahuks Päikesesse? Tõstan käed ja annan alla.
Mulle tegelikult meeldib, et juba 5-sena oli tal selge, et  jääkarud elavad Arktikas ja pingviinid Antarktikas... Ehk et jääkarud ei söö pingviine ka suure näljaga.

Sisikond siis järgmine kirg sel lapsel. Sellest tulenevalt sai ka tema 6. sünnipäev temaatiliselt peetud. Kümmekond laps-külalist said meile lähimas ülivahvas raamatukogus peale tööpäeva lõppu korraliku koolituse ja muidugi mölluaja. Ürituse läbiviija oli end põhjalikult teemaga kurssi viinud ja suutis terve broneeritud aja ja pealekaubagi lapsi aktiivses tegevuses hoida. Ja laps-külalised olid vanuses 4-11, enamus 5-6! Olen ikka sügavalt impressitud, ei muud :)

Kui sünnipäevaks torti tellisin (pidasime Sõbrapäeval ehk päev peale õiget sündimise päeva), siis esitasin tordimeistrile väljakutse. Ütlesin, et tahan tordile südant. Aga mitte seda pepukujulist fiktsiooni vaid päris südant. Ja seda ma sain :D Uskumatu ikka, et ta selle valmis tegi! Võiks arvata, et tavaline küpsisetort ei näe selline välja, kuid võta näpust! 2-kilone tort + päriselust suurem süda :D

Mis siis veel. Ahjaa, kolmas "naine" juba "letis". Üks sai paar aastat tagasi kihlasõrmuse, teisega tehti kokkulepe abielluda ja kolmas on tänane suur lemmik. Teise kohta ütleb nii: "Tead, tegelikult ma tahan Johannaga abielluda, kuid Elisabeth ei tea seda veel!". Ja kolmandat näiteks trenni garderoobis nähes (kes on eelkooliealik ja meenutame nüüd seda "ta-on-ju-titekas"-iga, eksole) õhatakse valjuhäälselt: "Johanna, Sa meeldid mulle! Sa oled niiiiii ilus!". Ausõna, see aasta vanem pliks ei oska selle peale teha muud kui häbelikult edvistada :)

Õnneks on Vanem Poiss hakanud rahunema. Ehk siis ajuti paigal püsima. Meisterdama. Ja joonistama. Ei ole enam seda tohutut jooksmist. Täitsa püsib paigal ja keskendunult joonistab, meisterdab, kirjutab jne.

Njah, mina olen rahul :)

Tagasi

Uue aasta alguses oli mul plaanis kirjutada tervisest. Sellest, kui ideaalne kõik ikka on ja kui rahul ma olla võin.
Ja siis ma jäin haigeks. Oh sa püha jeerum küll, ma ei teadnudki, et nii halb võib olla!

Kusjuures, tegu ei olnud isegi millegi erakordsega - lihtsalt gripiga, mida sel aastal on vist juba iga kolmas (okei, liialdan, kuid siiski paljud) läbi põdenud.

Aga jah, ma pole ju harjunud haige olema. Seekord siis aga lõi palaviku kohe 39 lähistele ja alandajad ka ei mõjunud. Liikuda ei jaksanud. Nendega oleks nüüd veel toime tulnud, kuid kõige hullem oli valu. Lihastes ja luudes jooksis selline terav valu, nagu keegi üritaks seestpoolt sukanõelaga mind õmmelda. Luude seest ja pealt ja mõnest tailihasemast kohast ka. Öösiti oli enesehaletsus selle tõttu lausa nii suur, et võttis pisarad välja. Lihtsalt valutad ja nutad vaikselt. Enam sellist jama ei taha. Väga teistsugune kui tavapärane viirusesse haigestumine.

Kui palavik hakkas alla lõpuks minema (5.päeval) ja 37-38 vahele jäi, siis alles tekkisid nohu ja köha. Köha pole siiamaani mu juurest lahkunud. Arst käskis küll röntgenisse tulla, kuid vaatab natuke aega veel. Ei taha, ei viitsi, peidan pead liiva alla, jonnin.

Kui minul parem hakkas, jäid poisid. Neil startisid palavikud ikka 40 ümber, kuid õnneks põdesid nemad kuidagi kiiremini. Ca kokku 4 päeva ja pärast kui purikad. Vanamees sai ka miskise laksu, kuid temal oli temperatuur hoopis all, 35 ringis :D

Ühesõnaga, aasta algus on meil olnud kui üks suur laatsaret. Nüüdseks lõpuks enam-vähem toibunud ja saab taas end energilisemalt tundma hakata. Isegi trenniskäigud on kuidagi väga kobad olnud – no ei ole ei jaksu, ei tasakaalu. Olen ikka hellake küll, kui päriselt haigestun :D Säh sulle eneseteadvust…

Mida vanemaks ma saan, seda enam ma oma tervise peale mõtlema hakkan. Kõlab tegelikult loogiliselt, kuigi ega ma siiani taha tunnistada, et vanus selleks päästikuks on. Enda arvates ju ikka veel nii noor :D Keskiga? Millal see veel tuleb? Kunagi kauges tulevikus, muhhahahhaaa :D

Vanus vist mõjutab. Ja vastutustunne järeltuleva põlve ees. Veel kümmekond aastat tagasi ei huvitanud mu tervis mind ikka kohe üldse. Nagunii kogu aeg terve ju. Kui on häda, ravime korda ja täie rauaga edasi.

Nüüd aga tekib mul iga aasta lõpus mitte isu teha aastast kokkuvõtet vaid lasta oma tervist põhjalikumalt kontrollida. Siis kulutan erinevaid uksi, lasen endale saatekirju vormistada ja annan kerge elevusega igasugu proove.

Tulemused olid seekord detsembris üllatavad. Sellest aga siis, kui jälle viitsimist kirjutada.

Appikarje?

Ajast, mil Noorem Poiss (4a) oli sündinud ja jõudu kogus, on minu peas kedranud ohtlik mõte. Minu vanust (40) arvestades suht jama mõte.
Mõte veel ühest lapsest.

Kunagi unistasin neljast lapsest. Kus mu mõistus siis küll oli? Arusaadavalt jäi see aega, kui mul ei olnud ühtegi. Viimased aastad on aga olnud mõte 2-3.
Ok, kaks on juba käes. Peale oma ponnistusi tundub seegi ime, kuid tänaseks nii loomulik. Ja kuna need kaks on nii pagana hästi välja kukkunud, ketrab  kusagil kuklas ikka see idee kolmandast. Juba 3+ aastat.

Ma umbes äsja olen saanud magama hakata. Lapsed püsivad terved, on tublid, käivad lasteaias, mina saan rahulikult töösse süveneda, isegi hobide ja trennidega tegeleda. Kõik oleks justkui paigas. Misasja see keha siis karjub? Milleks seda mugavusse jäämist ometi pea peale pöörata? Veel 41+ vanuses kõike taas läbi elada? Rase olemine? Sünnitamine??????? Veritsevad põrguvalulikud nibud? Unetud ööd? Tatitõved ja haiguslehed esimestel töölenaasmisaastatel? Aga minu tõsiseltvõetavus? Kuhu see siis jääb? Miljoneid eurosid juhtida vajav eelarve või kaka tänane konsistents?

Ma tegelikult ei ole titeinimene. Nad on nunnud, kuid fännan neid lapsi, kellega saab verbaalselt ja mõlemapoolse arusaamisega suhelda. Argumenteerida. Õpetada, vaielda, suunata. Selgitada, aina selgitada.

Miski aga kisab, et kui ma ei proovi, siis võin kahetseda. Nüüd siin haarangi justkui viimasest õlekõrrest ja kirjutan selle endast välja. Ehk leiab keegi mõtet maha laita või siis loen enda kirjutist üle ja see hirmutab kõhu korralikult lahti... Kuidagi väga piiri peal see teema. Varsti ma neid mõttemänge endale enam lubada ei saa, vanus lendab selga. Ja no "õnneks" ei ole rasestumine selles vanuses enam käkitegu. Arvestades, et esimest last sain ma 12 aastat enne pärissünnituseni jõudmist, siis mis mind arvama paneb, et kolmas tuleks ludinal? Kas tõesti see, et teine pojanaaskel pesastus mu kõhus siis, kui esmasündinu oli 8 kuud vana? Kas ikka mitu korda saaks nii ludinal minna, eriti kui enne on olnud 12 aastat üks igavene kadalipp ja pisarajoru?

Või on see hoopis paistma hakkava kliimaksi viimane appikarje? "Olen küll veel naine, ära kanna mind maha!"- karje mu kehalt mu mõistusele?
Võta nüüd kinni... Mitte ei oska tõlkida.

Mammograafia kui elamus

Juba pikemat aega olen mõelnud mammograafi külastamise peale.
Samas, kaebusi ei ole, vanusega sõeluuringusse ei kvalifitseeru ja no milleks sellisel juhul miskit säärast ette võtta?
Teisalt satun ikka ja jälle lugema, kuidas noor ema kas võitleb rinnavähiga või andis vähile alla... Igatsema jäid väikesed lapsed ja muu kurb jutt.

Tahaks enda lapsi ja teisi lähedasi sellest säästa.

Ei, mul ei ole ettekujutust, et mul võiks vähk olla. Ma pole väga seda tüüpi inimenegi. Paugun jamad välja, mitte ei kanna aastate kaupa endas, nagu väidetavalt olevat vähile soodne pinnas. Aga no kes teab.

Igatahes tahan ma teha endast oleneva, kui asi puudutab mu tervist ja ellujäämisvõimalusi. Jajaa, see tee võib katkeda suvalisel hetkel, kuid siis saan ma miskit vast mõjutada vähemalt elukindlustusega. Aga et olemas olla - selleks tahan teha endast oleneva.

Tähendab see siis muu hulgas ka tervise jälgimist. Emakakaelavähi uuringutele ma kvalifitseerun ja loomulikult lasen end ka testida. Geenidoonor olen samuti, et mu lapsed saaksid tulevikus võimalikult palju endale vajalikku taustainfot. Aga vot rinnavähi uuringutele ei kvalifitseeru.

Hirmutav on jälle kord lugeda, et oleks see või too väikeste laste ema varem oma rinnavähist teadnud, oleks saanud teda päästa... Noored naised järjest ja järjest... Hirm tuleb peale. Päriselt ka.

Mina siis seadsin sammud günekoloogi juurde ja teatasin, et mina ei taha kahetseda. Minul kaebusi ei ole, kuid ma tahan kindlustunnet. Saada mind mammosse. Õnneks sain ülinormaalse asti jutule :)

Oi ma olin seda peljanud! Olen kuulnud, et see põrguvalus ja toob lausa pisarad silma ja teine seal kõrval kinnitab, et pole nagu midagi.
Mina siin olen ikka ette kujutanud, et kui materjali jagub, on vähem valus, kui materjali vähe, siis vaja sinna plaatide vahele pigistamisprotsessi venitada tunduvalt põhjalikumalt ja siis ka valu.

Igatahes, peale paariaastast kahtlemist oma mitterohke materjali otsas ja kõhklemisi lasin enesele saatekirja teha.
Ja üheks ilusaks detsembrikuu päevaks enesele PERH-i aja välja rääkisin ("Olen Hiiumaalt ja iga päev Tallinna ei satu, kuid tulen sinna 14.12 ja kas ma palun saaksin siis ühtlasi ka mammosse?" "Jah, muidugi, me leiame Teile selle aja!").

Ma olen täiesti võlutud! Ma sain PERHis nii meeldiva teeninduse osaliseks igal sammul, et mul ei ole sõnu. Suundusin rohelisse blokki, kus oli ka kohvik ja sõin seal ajaviiteks lõunat. Super toit ja väga hea cappucino. Ruumid on 11 aastaga (viimati külastasin PERHi täiskasvanute maja aastal 2007, hiljem olen vaid laste poolel viibinud kummagi lapsega 1x) nii kõvasti arenenud, et mul ei ole sõnu! Roheline blokk oli päriselt ka roheline. Värvid ja taimed ja vulisevad veed ja puhtus ja...

Suundusin peale einestamist registratuuri 3. Radioloogia. Ehk siis röntgen, mammograaf ja kompuutertomograafia.
Korraliku maakana olin platsis tunnike enne oma aega. Mistõttu jõudsin näha, kui paljud inimesed selle üheainsama tunni sees vajasid enese röntgenpildistamist, kompuutertomograafiat koos kellaajalise kontrastaine joomisega kui ka mammograafi. Ehk siis veetsin tunnikese mammo ukse taga koos mitmekümne vahelduva naisega. Ja neid liigub seal ju iga tund ja iga päev ja.... Ikka metsik kogus. Ja enamasti pöördutakse mammosse kahtluse või sõeluuringu korras, minusuguseid isehakanuid väga ei tohiks olla. Ja noh, seal tooliderivil olin ma ka kõige noorem. Välimuse järgi.

Igatahes. Mammo ei olnud absoluutselt hull! Päriselt ka. Inimesed olid sõbralikud ja abivalmid. Said loomulikult kohe aru, et ma seal esimest korda ja toetasid igati. Kinnastatud tädi tõstis isegi tissid õigesse kohta, väänas mu õlad lõdvaks ja mis siis muud kui plaadid kokku ja pildistama. No ei olnud valus, noh! Ebamugav ainult. Imetanu teema vast - kude niiehknaa lõdvem kui noorel pringil tissil.

Nüüd siis ootan vastuseid. Usun, et mul on kõik okei, kuid olen enda üle hirmus uhke, et sellele ka kinnitust otsimas käisin.

Sinimustvalge

Lehvib

Mulle on alati väga-väga-väga meeldinud eramajade hoovides lehvivad vimplid/viirud/lipud. Kuidagi see eestlaseks olemise rõhutamine ja et täna me saame oma sinimustvalget lehvitada. Lapsepõlves näiteks ei saanud, siis oli huvikoolis käies vaja õppida, millised lained need Eesti punalipul on ja millised Läti omal (oli vist Lätil ka lainetega?) Igatahes kõiki vennasvabariikide lippe ja pealinnasid ja kõike muud sai õpitud enne tantsutunni algust...

Igatahes olen ma alati mõelnud, et kui mul kunagi on oma maja, saab selle hoovis olema lipumast ja lehvima meie sinimustvalge. Alati vaadanud kerge nuuksatusega hoove, kus need lehvivad.

Kui 5 aastat tagasi intensiivselt maja otsima hakkasime, olin ma peaaegu soetamas maja, kus niipea poleks saanud sees elada, kuna vajas liiga palju tegemist. Aga selle maja juures olid kaks asja, mis mind nagu magnetiga tõmbasid - üks oli ilus ja tõeliselt ruumikas leso ning teine oli hoovil asuv lipumast.
Isegi see ei huvitanud mind pimestunut, et maja asus kõigi nelja tuule vallas ehk siis ka vaikse ilmaga oli hoovil korralik tuul. Aru ma ei saa, mis pööris seal "elas" aga mind, tuulepelgurit, võttis hoovil sirguv mast õnneks küll.

Tänaseks õnneks oli selle majaga liiga palju tööd vaja teha, nii et jäi ära. Oi ma kahetsesin seda masti taga aga noh, jõuab siis kunagi vast ka selleni. Lihtsalt prioriteedid on pidevalt oma võtnud.

Käesoleval aastal sai Eest Vabariik 100. Käesoleval aastal sai meie maja registriandmete järgi 100.
Käesoleval aastal mängis elu pika ootamise peale trumbid kätte ka lipumasti teemal ja nii saime kevadel masti püsti :) 8 meetrit säravvalget ilu ja igapäevaselt uhkelt lehviv vimpel seal otsas :)

Esimese heiskamise tegime piduliku. Vahuveiniga (lastele limonaad, mida nad juua ei suutnud, kuna liiga kibe nende harjumatute keelte jaoks) ja isegi kooki sõime masti all pidulikult :) Mõlemad poisid said osa maad ise vimplit üles tõmmata lootuses, et ehk salvestub kusagile mällu.
Lipupäevadel käime kambakesi siis lippu heiskamas. Isegi tugevas vihmasajus oleme seda teinud :D
Aga tunne on nii paganama hea!

Nii need unistused täituvad. Sammhaaval ja vahel soovitust kauem aega võttes, kuid reeglina nad siiski täituvad.

Nädal

Enne jõule kipuvad sageli tekkima hullumeelsed nädalad vist küll kõigil. Ega minagi erand ole.
Kuidagi liiga palju üritusi on vaja ära mahutada lühikesse perioodi ja nii see tempo üles kerib. Igal nädalalõpul erinevad jõulupeod pluss veel nädala sees ka.

Teismetega detsembrikuu nädal oli minul aga kodust-väljas-sahmimiste esirinnas.

Kõigepealt esmaspäev, mil tegelesin peale tööd koju jõudes lastele piduriiete valmissättimisega (kolmapäevaks) ja enesele kohvritäie riiete/aksessuaaride valimisega (neljapäevast pühapäevani). Muid päevi ei jäänud valikusse lihtsalt.

Teisipäeval peale tööd enda lapsed + veel üks poiss lasteaiast kaasa ja Vanema Poisi trenni. Trenn läbi, korraks koju. Õnneks Vanamees hetkel kodumaa pinnal ja sai lapsed koju jätta. Tunnike hiljem kihutasin enda trenni. Tagasi siis, kui lapsed voodis, üks oli uinunud, teine jõudis head-ööd-musi ärkvel lebades ära oodata.

Kolmapäeval tulin varem töölt, et jõuda kella 16-ks Noorema Poisi jõulupeole. Kell 17 algas samas Vanema Poisi jõulupidu. Siis lapsed koju ja hilinemisega jõudsin Naiskodukaitse õhtusele jõuluistumisele.
Koju tulin sealt 22+ paiku, kuna meile tuli ööbimisega külaline - Vanamehe vend.
Lobisemist oli palju ja oleks olnud veelgi enam, kuid kella 2 ajal tegin kahetsustundega otsuse siiski magama minna. Mehed otsustasid veel sauna minna :D

Neljapäeva hommikul sõitsin Tallinna. Päeval koolitus, õhtul järjekordne jõulupidu.

Reedel PERHis mammograaf (tuleb eraldi postitus) ja suund Pärnu poole.Seal oli meil emaga juba ammu aega tagasi planeeritud väike nädalalõpp argimelust väljas.
Esimesel õhtul valisime meelelahutuseks kino.

Laupäeval tiirutasime-tuuritasime mööda Pärnut. Osa aega jalgsi, et natuke jõulueelset (m)elu kaeda, kaugemad huvi pakkunud sihtkohad autoga. Paras tempo oli taga :D
Õhtul teatrisse. Kui Pärnus, siis ikka ka teatris - see kehtib mul nii ema kui sõbrannadega.
Lavastuseks valisime Irma ja Rudolfi uuslavastuse, Tammsaare "Elu ja armastus". Reemanni ja Nüganeni tütar on ikka täitsa mõlema nägu, nii lahe äratundmine oli :) Ja üllataval kombel kangastus mulle Avandit kuulates aeg-ajalt Hermaküla.... Njah. Aga teema kui selline ajab mind endiselt närvi :D Ma ei ole kunagi suutnud aktsepteerida kleepumist ja nartsuks olemist ja sellele ei ole vabanduseks ka noorus ja ettekujutus suurte tunnete najal lubatavusest. Ma olin kuidagi väga Rudolfi paadis. "Mina kui rikutud hing pean eemalduma sellest puhtast hingest, et teda mitte hävitada". Ja no see suurte tunnete küüsis hilisteismeline ei saa sellest aru. Surub end nartsuks. Aga see on vist minu probleem. Äkki ma lihtsalt ei ole nii suurteks tunneteks võimeline, mis lasevad end niimoodi maha suruda. Olen varemgi arvanud, et suhetes vastassooga olen liialt.... jahe. Ja egoistlik. Liialt Rudolf.
Igatahes tekitas lavastus ilmselgelt emotsioone, muidu ma sellest nii "pikalt" ei kirjutaks :D
Ja no pärast etendust (3h koos vaheajaga!!!) siis LimeLounge ja kokteilid. Õnneks ööbisime nii teatri lähedal, et kõikjale oli jala mõne minuti tee. Teatrisse jooksime detsembrikuus kingadega, kokteile mekkimast tagasi jalutasime tiira-taara karget ööd nautides :D Ema on mul õnneks nii eluterve ja nooruslik, et temaga saab igasugu pulli teha. Kui ma oleks ööklubi inimene, siis ta tuleks sinna ka kaasa, kindel see :D
Ahjaa, kokteilibaare hindan ma Apple Martini järgi. Tüüpiline ja popp kokteil, eksole. Aga vot enamus kohti ei oska seda selliselt valmistada, et mina keelt laksutaksin. Viin mulle ei maitse ja ma leian, et Apple Martini ei tohiks maitseda nagu viin õunaga, mida ta sisu poolest ju on. Minu jaoks on standardiks ees omaaaegne Vertigo katuseterrass, kus pakuti parimat Apple Martinit. Ja LimeLounges sain ma lõpuks ometi sarnast kvaliteeti! Seega kümmekond tugrikut sinna :)
Ja no teenindavad tüdrukud olid ikka üle prahi! Stiilsed, punahuulsed, viisakad, teravad ja naeratavad. Täpselt nii nagu üks viisakas lounge kliendile pakkuma peaks. Mina rahul nii teenindusega, erinevate kokteilidega kui ka ülimaitsva baklažaaniroaga, mida ma kindlasti ükspäev kopeerida üritan ;)

Nii, jõuame pühapäevani. Hommikusöök, viimased ostud, hüvastijätt ja suund sadama poole. Pühapäevane praam keset talve on tühi. 8 autot :D Ok, saarelt ära on tunduvalt rohkem, kuid saarele sõitis meid sel päevasel tunnil vaid 8 autot.
Koju. Poistekari musitatud ja muljed kuulatud. Nägu pähe, kleit selga, kulinad kõrva ja jälle teatrisse :D Seekord siis "Südames sündinud".
Ütleme nii, et ma ootasin vähem. Ma ootasin hirmutavamat.
Ma olin vägagi positiivselt üllatunud. Ma olin sihtgrupp. Mulle mõjus. Ikka kohe päriselt mõjus. Ja nii mõnedki korrad pidid veekalkvel silmad pisaraid "tagasi neelama". Mina olingi sihtgrupp...

Et siis selline nädal :)
Nüüd veel jõulumöll, aastavahe-hullus ja siis saab dieedile keskenduda ja trenni teha :D Nagu vist paljud :D :D :D

Tee

Hooviala servani mööda suvalist pinnast

Kolmas ja kõige suurem sellesügisene projekt oli juurdepääsutee rajamine.
Vot see on ka üks paras kadalipp olnud.

Igatahes soetasime me 4 aastat tagasi kinnistu, millel puudus juurdepäsutee.
Suvisel ja kuival ajal ei olnud probleemi. Maja juurde sai nii, et asfaldilt keerata teetammile, sõita 300 meetrit mööda sügavate kraavide ja kõrge metsa vahel kulgevat rada, seejärel keerata 90 kraadi ja teetammilt alla ning kulgeda 400 meetrit majani, ühel poo mets ja teisel pool heinamaa. Ehk siis maakeeli mööda heinamaa serva.
Kuival ajal no problemo.

Jamad tekkisid siis, kui maapind pehmeks muutus. Vihmad olid meie suur probleem. Või lume sulamine. Või muu märg.
Oli küllaga neid perioode, kus hoovi saime vaid maasturiga. Vahel ei piisanud ka neliveost, tuli aeglusti sisse lülitada.
Oleks see heinamaa serva tee olnud sirge, oleks ka veel okei olnud. Hull oli see, et tee peal olid veel kaks 90-kraadist kurvi, tänu millele hooga läbi tulla ei saanud ja kuhu roopad tänu keeramisele ilusasti sisse kaevusid. Teeservast varastada ka ei saanud, kraav ja mets.

Oli aegu, kus mina parkisin kas teetammil (kus siis vahetasin saapad kummikute vastu, haarasin toidukoti ja kaks pisikest last näpu otsa ja taskulambi valgel orienteerusime mööda metsaserva majani või siis naabrite hoovis, kust tuli läbi võseriku ja suurte loikude koduni sumada.
No ei olnud meeliülendav. Kuigi omamoodi natuke lõbus ka :D Suhtumise küsimus, ei muud. Ja ma ju teadsin, et see ei kesta igavesti, et töö muudatuste suunas käib pidevalt.

Keegi külla tuli, siis andsime enne ülevaate, kas pääseb hoovi või parkigu teetammile ja tuleme viimased 400 meetrit maasturiga vastu :D

Hirm oli aga päästva iseloomuga väljakutsete pärast. Mis siis, kui vajame kiirabi? Või tuletõrjeautot? Nad ei saa pehmel ajal lihtlabaselt majani. Kinni. Ja risti teed kujutava asjanduse peal, keegi mööda ka ei pääse. Mis kasu neist siis on?

Mõned aastad varem sai teisele poole, kus naabrid ja külavahetee, läbi räägitud metsaomanikuga tee rajamise servituudi asjus. Ilusti paika pandud, kuid pinnas seal all pehme. Mets peal täiesti läbimatu räga. Kõige soodsam variant vähegi kandev tee rajada umbes viiekohaline summa. Meeldiv...

Kuna meil siin aga puud kipuvad tormidega teedele langema ja tänu kraavidele mööda ka ei pääse manööverdama (küll ja küll teetammil autotulede valgel puid eest ära lohistanud või siis Vanamehe mootorsaega kutsunud või on naabreid appi tulnud, kui Vanamees ära), siis tundus tee rajamine võsa vahele kaheldava väärtusega. Vaja oleks tunduvalt lagedamat ala tee ümber.

Käesoleva aasta kevadtalvel saime metsaomanikuga kokkuleppele meile vajaliku maasiilu väljaostmiseks. Vaja läks meil maatükki suurusega ligi 6000 m2 lisaks enda jupikesele, mis planeeritava tee alla jääks.

Ost vormistatud, lasime selle maariba puudest peaaegu lagedaks võtta. 40 meetri laiuselt. Et ei saaks iga natukese aja tagant mõni puu alla teele tulla.

Koorib

Ja nüüd sügisel siis sai lõpuks ometi ka meie tee valmis :) 80cm pinnast sügavuti kaevati välja ja asendati meetri kõrguses kandvamate materjalidega kui rammus ja niiskusplödine muld.
Koos autode parkimislaiendusega 160 meetrit teed. 4m lai. Otsetee külavaheteelt meie suitsuahju taha :) Sealt majani vaid mõnikümmend sammu astuda.
Ei mingeid võsas parkimisi, ei mingeid soparoobastes palvetamisi. Sõidad täitsa inimese kombel koduni :D

Okei, teeservad on vaja veel kõik korda teha, kõnnirajad majast parklani ja muu, kuid kõige suurem samm on astutud. Tahaks ju paljut ja korraga, kuid paratamatult tuli/tuleb teha valikuid, mis on olulisem ja mis kannatab oodata. No niiiiiii väga tahaks endale juba kohe ilusat avarat terrassi, uut kuuri, suuremat kasvuhoonet jne jne jne. Aga no küll needki nüüd millalgi tulevad. Lihtsalt prioriteetide küsimus. Kõige suuremad asjad kõige enne.

Ma olen ikka ütlemata rõõmus, et nii tohutult suured investeeringud on tehtud ja et igasuguse endale mõnude võimaldamise asemel oleme saanud hakkama nende vajalike tegemistega. On küllaga imestajaid, et miks ma ei taha praegu enam reisida, nagu vanasti. Ma ei tea, olen päris kindel, et palmi all vedeledes mõtleksin pidevalt, et need sajad kuni tuhanded eurod oleksid palju paremini kulunud kas maja soojustamisele, uuele katusele, kanalisatsioonile, teele, toasoojale, maade ostmisele jne jne jne. Muidugi poleks probleemi vahepeal reisida ja siis edasi toimetada, kuid sorry, ma ei taha neid minu jaoks vajalikke asju kaugemale lükata kui nad nagunii on. Elan ma oma kodus ju igapäevaselt, reisin vaid nädala-paar.

Ei ütleks, et kahetsen :D Pigem olen uhke, et ületatud on takistusi, millest mugavustsoonis elades aimugi ei olnud.

Kanalisatsioon

Teine suur sellesügisene projekt oli meil kanalisatsioon.
Vana kanalisatsioon hakkas meid "lõbustama" samuti mõni aeg peale kolimist. Suure märja ajal, kui maapind oli vett täis, ei tahtnud vesi alla minna. Mitu korda peab nuppu vajutama, et kõik silma alt kaoks? Ja miks potist vett lastes duši all kusagil sügaval mulistab?

Tellisime päris kiirelt kakalondi. Eelmistelt omanikelt saime teada, et maja taga maa sees on kuupmeetrine mahuti ja sealt siis drenaažitud ülevool.
Kakalont väitis muud. Maa sees olev mahuti on tavaline valge paak, millel pole isegi mitte raami ümber. Ilmastikust tulenev pinnase liikumine on paagi kokku surunud. Nii kokku, et lont sai sodi välja imetud ca 200 liitri jagu. Kõigest viiendik mahtu alles! Ja see  drenaaž ja ülevool... - naljanumbrid! No kahjuks ilmselgelt kellegi osavate käte töö, milles ei oleks midagi halba, kui kinnistu uued omanikud ei peaks kõike otsast avastama hakkama. Endale tehtu ajalugu ju tead, uued elanikud saavad aga kõiksugu õllatuste osaiseks, kui liigselt kaevuma hakkavad.
Oehh, jälle asi, mille jaoks vaja hakata finantse leiutama. Aga maja soojustamine oli esmatähtis, seega muud teemad pidi järjekorda võtma. Kuigi ka murettekitavalt pakilised.

Olnud suvel siis lõpuks ometi sõitis korralik mitmekambriline septik hoovile ja paar päeva hiljem olid kogemustega mehed kohal. Täpselt mõõdetud kalle, loodimised, erinevas kohas erineva jämedusega kruusad-killustikud-liivad-teemad, erinevad torud erinevateks vajadusteks, lademetes filterkangast, et imbväljak kestaks ja ei seguneks omavahel erinevad killustiku fraktsioonid ja muu pinnas. Jne jne jne. Väga läbimõeldud tegevus. Ja töö kiire ja korralik.

Kui meestele kohvi ja küpsiseid tõin, võttis uus põlvkond vahetuse üle :D

Igatahes ... Ütleme nii, et sellest alates käi või lõbu pärast kempsus vett laskmas :D Olgu maapind vett täis või jäätunud või mida iganes - vesi lahkub ludinal. Ja duši all ei mulisegi samal ajal :D
Kergendustunne ja võidurõõm on tohutud!

Toasoe

Meil siin see sügis said jälle mitu-mitu (3) olulist (ei, üliolulist) teemat kulminatsioonini.
Üks neist oli kütteteema lahendus.

Kui selle maja siin ostsime, siis esimesel talvel avastasime "rõõmsa" fakti, et maja ei pea ikka üldse sooja. Palkide vahelt olid linnud soojustuseks sinna topitud  sambla endale pesamaterjaliks vedanud ja toas puhus tuul. Kolisime jaanuaris. Enne seda oli maja olnud viimsikatele suvekoduks, mistõttu sügis otsa kütmata ja igapäevaeluta. Seega soojapidavust testida ei saanud.

Esimesel talvel peale kolimist muudkui kütsime ja kütsime. Veel öösel sai tuld kaminasse pandud, et hommikuks päris ära ei külmuks. Oli ka eriti krõbe talv.
Vanem Poiss sai veebruaris aastaseks, teine põnn oli kõhus kasvamas. Ei olnud just kõige roosilisem see külmateema.
Teine talv oli küll ise soojem (paksu ilusa lumega), kuid lisaks alla-kahesele oli majas vastsündinu. Tüütu jälle see pidev kütmine. Ja kodust ära minna kõik koos ei saanud, muidu oht, et vesi külmub või mõni muu külmaga seotud jama.
Suved olid imelised, talved murekoht ja kuklas tead, et jälle hulk planeerimata kulutusi vaja teha.

2015 sügiseks olime finantsid niikaugele saanud, et saime majale soojustuse ja uue katuse panna. Katus oli varem kahekordne haavalaast, mida rähn käis toksimas, tormidega laaste lendas mööda hoovi ja nugis oli pööningule pesa teinud. Naiss.

Palkmajast sai laudisega maja. Mulle küll tohutult meeldis meie maja päkapikulik välisilme (tume ümarpalk), kuid midagi polnud teha. Maja muutus olenevalt kohast 22-25cm paksemaks, reikade vahele plödistasid Tartust tellitud mehed märgmenetlusel tselluvilla, peale tuuletõke ja laudis ja sellest ajast on meil helekollane metsamajake. Katus hall, et silma ei karjuks.
Kui kaks esimest talve kulus kütmisele 18 ruumi puid per talv, siis peale soojustamist kukkus kulu 8-le ruumile.

Kuna tänaseks on elukorraldus selline, kus Vanamees on üpris palju perioode aastas kaugel Põhjalas oma reise korraldamas, siis mina lastega omapead. Noh, eks siis toon puud ja kütan ja möllan. Aga natuke tüütu on ka. Lisame siia trennid ja hilise kojujõudmise, misttõtu on maja jõudnud külmematel aegadel suht maha jahtuda. Isegi 17 kraadi olen kohanud. Eriti kui nädalavahetusel kedagi kodus ei ole. Siis tuled koju ja hakkad kütma. Enne magamaminekut saad elamise soojaks, kuigi just siis võiks maja taas jahedam olla.

Nii sai lõpuks (eelkõige mu ema kainelt kirgliku survestamise tõttu, mistõttu suurimad tänusõnad talle!) õhksoojuspump paigaldatud. Pikalt mõeldud ja uuritud ja analüüsitud samm. Ütleme nii, et siiani on ikka mugav küll :) Tuled peale eemalolekut koju ja maja on täpselt sellise temperatuuriga nagu kavandatud. Tahad, teed kaminasse meeleolutule, ei taha, siis ei tee. Ma endiselt küll armastan ja eelistan seda elusat tuld klaasist ukse taga, kuid pumpki saab omajagu tööd. Eriti kuna ta on nii mõnusalt vaikne :) Mitsubishi Heavy sarjast. Meie kliimasse ideaalne. Võimsam kui me vajaks ehk siis kui kunagi eluaset suurendada peaks õnnestuma...

Ainult üks asi tuleb ära lahendada. Välimus.
Me kodu püüab aina enam mingit ühtset stiili saavutada segasummasuvila asemel ja see on pikk-pikk protsess. Ja vot see pump on nagu ufo seinal. Kuidagi liiga tänapäevane :D Aga ma raudselt mõtlen mingi lahenduse välja :)

Bitch

"Ma ei ole teie ori," on üks sagedasi väljendeid minult mu poistele. No halloo, 4-ne, 5-ne ja 45-ne võiks sellest ikka aru saada küll. Ja kui ei saa, siis koolitan neid.

Ise tuleb toolid peale söömist laua alla lükata. Ise tuleb tühjakssöödud nõud kööki viia. Ise tuleb nõud toiduga lauale vedada. Ise tuleb sodi prügikasti ja mustad riided pesukasti viia. Samuti panna ülerõivad sinna, kus nende koht, mitte jätta esikusse vedelema. Jne jne jne.

Pikka aega olin täitsa tumba ja käisin ja kasisin. Käisin ja kasisin. Mismõttes nagu? Enivei olen mina see oinas, kes masinad pesema paneb ja sätib ja seab ja... aga no esialgse elementaarsega saavad ju kõik hakkama. Ka kolmjalgsed tegelased, eksole.

Nii otsustasin orjamise lõpetada ja alustasin "piinamisega". Must pesu on kusagile "toetatud" või "korraks eemale lükatud" - kutsun ligi ja palun viia pesukasti. Ise ei puutu. Tool ei ole peale sööki laua alla lükatud ja vedeleb keset tuba? Kutsun kohale ja lasen paika panna. Vetsus on paberirulli asemel tühi toru? Kutsun mistahes tähtsa tegevuse juurest ära ja lasen rulli uue vastu vahetada.
Muidu lihtsalt ei õpi. No ei õpi, noh! Loe neid sõnu peale palju tahad, ei toimi. Eemaldad ebamugavalt mõne meeldiva tegevuse juurest ja sunnid tegema - toimib. Järgmisel korral tehakse vajalik ära jooksvalt ja ei eeldata, et küll Sipsik tuleb ja teeb. Vot ei tee. Rikub elu ja kamandab kohale ja tegutsema, eksole.

Vot siukse bitchi on mu nokude kamp minust kasvatanud. No aga kuidagi pean ma ju enda eest seisma. Mina ikka veel unistan sellest pere printsessi rollist...

Pimedas metsas

Me siin elame teatavasti metsas, eksole. Pimedas. Ei ole lampe laternatega.
Et justnagu oleks ümberringi igasugu võimalused vabas õhus sportida, kuid siin mängib rolli faktor nimega ajavöönd. Hommikul enne kodust ärasõitu on pime, ei lähe metsaringile. Õhtul peale tööd koju tulles on pime, ei lähe metsaringile. Pealamp ju võimalus. "Blairi nõiaprojekt"? Süda läheb pahaks, kui sellega kõikuda. Lisaks teadmine, et meil elavad siinsamas nii ilves kui hundid... Ok, eks nad hoiavad teatavasti eemale, kuid ega ikka ei kisu pimedas üksi metsa jooksuringile küll.
Suvel jah. Sai vabalt kell 6 ärgates esimese asjana jooksutiirul käia ja polnud probleemi. Isegi sääski/kärbseid/parme oli sellal vähe. Need ilmusid peale kella 9-t massidega kohale.

Aga vahel on vahva pimedas metsas käia. Näiteks koos naabrinaisega koera jalutamas. Kilomeetrid kaovad, jutt jookseb ja vahel on mõni hea maius või topsike proseccot kaasas.
Poisid on ikka rahutud olnud, et miks mina saan pimedasse metsa ja nemad mitte. Ja kuna Vanamees pimedal ajal sageli hoopis kaugel põhjas reisidel on, siis ühel õhtul võtsimegi lapsed kaasa. Üksi koju jätta neid ju ei saa. Minu kaks poissi ja naabri 1 poiss.

Oi kus mu poisid olid sellest alles elevil! Pimedas hilissügiseses metsas mitmete kilomeetrite pikkune jalutuskäik pealampidega. Uskumatu, kui palju elevust selline pisike asi pakkuda võib :) Tänapäeva hoitud lapsele...
Ja mulle ka elamus :) Ise metsas on üks asi, vaadata oma veidi-üle-meetriseid nutsakaid pealampidega nagu jaaniussikesi mööda võserikku vudimas... no on lahe, noh :) Kuidagi.... eluterve :)
Teinekord jälle!

Kiri jõuluvanale

Poisid soovisid sel aastal Jõuluvanale kirjad saata.
Noh, mis siis ikka. Noorema Poisi (4a) eest pidin kirja ise valmis kirjutama, kuid Vanem Poiss (5a) soovis ise kirjutada.

Mulle ikka kohe nii väga meeldivad need korrigeerimised :D Kuidas V-st saab U, tagurpidi N ja muud lõbud :) Kokku ühe joruna kirjutamine ja täiesti suvalised tähe kõrgused :) Aga ta vähemalt püüab.

Aga see mikroskoop on soov juba paar aastat. Paistab püsivana, seega ju ta siis sel aastal saab selle :) Aga see kaks pakki Domino küpsiseid jõulusoovina.... - vot see on kummaline soov ja vajab meelespidamist :D See 2 kõlab nagu "ma natuke priiskan, jõulud ju" :D

Aga kirjad sai muidugi "posti" viidud.

Menüü

Laupäevane päev ja no mida süüa teha? Kõigil erinevad soovid. Tingimus, et kodus leiduvatest vahenditest, poodi minna ei viitsi. Seega millegi erilise ja ekstraga üllatada ei saa. Nn tavatoit siis.
Ilm akna taga on vastik ja aega toas ning köögis olla seega justnagu oleks... Aga teeks siis nii, et igaühele soovi järgi? Mõeldud, tehtud :)

Nii sõi Vanamees koorest salatit, poisid tellisid piimasuppi ja pereema näris soolvees keedetud seajalgu. Ometi sain jälle neid südamerahus harutada ja nokkida ja väänata ja hammastega sikutada :D

Mul on kaks nn "toitu", mida võin iiveldamiseni süüa. Päriselt ka, iiveldamiseni. Raffaellod ja seajalad.
Mõlema puhul ei suuda söömist lõpetada, kuigi juba ammu rammususest süda paha. Aga vot järaks ikka edasi.

Ja siis meenub paari päeva tagune kulme kergitama panev seik, kus Vanamees oli ühel oma ringkonna kokkusaamisel, kus ka veini pakuti. Tema oli autoga ja ei saanud osaleda ja seda kummastavam tundus talle, kui üks selline 170cm pikk naisterahvas peale vintijäämist külje alla ujus, eriti avameelseks muutus ja nurrudes teatas: "Tead, Vanamees, ma kaalun 45 kilo!"
Vaene Vanamees arvas, et oleks viimane aeg sööma hakata.
Ja siis olen kodus mina, kes järab seajalga, nägu rasvast nõretamas... Ei kaalu 45 kilo.

Muskussikk

Muskussikk

Vaatasin veidi suvepilte läbi ja üritasin mingisugust korda luua. Avastasin, et üsna palju on olukordi, kus meie Vanem Poiss (5a) on hõivatud loodusega. Kas ta siis uurib taimi, segab mingeid möginaid kokku, mässab putukate/siilide/kasside/lindudega või no mida iganes. Ta ikka kohe armastab elusloodust ja tunneb selle vastu siirast huvi.

See pilt on tehtud suvekuumas sauna ees. Lavalt aeg-ajal õue grilli juurde ja siis tagasi sauna oli meie puhkepäevade tavaseis. Aitas suurepäraselt suvekuumaga võidelda, kuna lavalt tulles ei tundunudki õues nii metsikult palav.

Ühel hetkel siis tuli ettevaatliku sammuga meie juurde Vanem Poiss, et oma uut lemmikut tutvustada. Mööda teda ronis muskussikk. Ja no ära ei läinud, suuna kuidas tahad. Väikemees oli kohe eriliselt õnnelik, et ju nad siis meeldivad teineteisele nii väga :) Nunnutas teist iganes.

Kablakuhjad

Mingi aeg tagasi võtsin end kokku ja sorteerisin aja jooksul muudkui väikseks jäämisel kõrvale tõstetud lasteriided ära. Korstnajala taga oli nii mõnus koht, kuhu neid eest ära tõsta ja nii neid sinna kuhjus.
Teadsin, et tahaks ju kellelegi need ära anda kunagi, kuid ümberringi sündisid vaid tüdrukud. Minu poisid ikka kõige nooremad poisid.
Müümisega tegeleda ei viitsi, kohe üldse mitte. Pildistada ja muudkui vastata, palju on selle või tolle eseme sisesääre pikkus, ümbermõõt vmt... No ei viitsi. Lisaks olen isegi üksjagu vahvaid lasteriideid sõpradelt teise ringina saanud ja tundus aus need niisama edasi oma elu elama lasta.

Aga siis kellele? Anonüümselt saaks ära anda kusagile heategevuslikule organile küll, kuid esemed, mis eriti kallid/vahvad/erilised, need tahaks ju niimoodi ära anda, et tead kuhu lähevad.

Lõpuks ometi on Saares meil ringkonda "tekkinud" kaks poisslast. Üks alla-kahene ja teine päris tutikas. Ja no lõpuks ometi oli mul stiimul sorteering ära korraldada :)

Viimane kord sai siis Saarde sõidetud nii nagu ülal pildil näha. Maasturi pagasiruum ei ole kõige tillem ja kotte on seal 2-3 rivi sügavusse, olenevalt koti mõõtudest. Kohver ja muu kabla olid minu kõrvalistmel, poisid taga oma toolides.

Sorteerimine oli aga vajalik, kuna üks osa läks kahele värskele poiskale, kaks osa aga suurperede organisatsioonile. Ja appikene kui mõnus oli korstnajala tagust vaadata :D
Aga pole midagi teha, paar pagasnikutäit erinevat kraami peaks veel kusagile ära andma aja jooksul. Enda ja jälle poiste asju, võib-olla ka muud. Ikka ju tahaks vahel endale miskit uut soetada. Aga pole ruumi, kui kõik kohad vana värki täis.
Kergendustunne oli kuidagi väga korraks. Juba paar nädalat hiljem tundus, et kõike on ikka veel liiga palju.
Ootan veidi veel ja leiutan taas võimaluse laialijagamiseks :)

Mis siis kui...

Ahjaa, ma pole ju blogis sel teemal veel sõna võtnud...
Aga ma siin vahepeal liitusin Naiskodukaitsega.

Ei, sokke ma kududa ei oska. Kahjuks. Ja see pole see teema. Minu rõhuasetused on mujal.
Nagu näiteks see, et juhul kui peaks miski jama juhtuma, kuidas siis eelkõige oma peret aidata/hoida, seejärel lähemat kogukonda ja siis juba vastavalt vajadusele/võimalustele kaugemaid punkte.

Üks ärkamise momente oli, kui Tallinnas sõbrantsi juures korteris oli veeavarii ja igasuguse vee kasutamine võimatu. Mida teha? Põõsa taha pissile ju ei lähe. Tallinna kesklinnas. Ok, sai Statoilis kempsus käidud ja ka kohvi sai sealt, kuid mis siis, kui see oleks mastaapne?

Hakkasin mõtlema, et mis siis kui keegi teeb kasvõi "nalja" ja mingis tiheasustatud piirkonnas elektri katkestab pikemaks ajaks? Ei tööta ei elekter, ei vesi, ei küte... Ok, generaatorid abiks. Need aga vajavad kütust. Kui ei ole elektrit, ei saa ka kütust. Saavad vaid teatud instantsid, tavakodanikud mitte. Autoga saad natuke sõita, ühistransport samuti ei liigu. Pole kütust.
Massirahutused. Rünnatakse kauplusi, et saada süüa ja vett. Osta ju ei saaks, kuna pole elektrit ja ei tööta ei kassad, ei uksed. Adrenaliin ja paanika. Vägivallalained. Igaüks võitleb enda eest. Nõrgematega juhtub igasugu halbu asju. Väga halbu asju. Lähedastele helistada ka ei saa, et kokku saada ja üksteist kaitsta. Kaos.
Kui on külm aeg, kaob tagant ka igasugune soojus... Täielik kaos. Kohe tõsiselt. Väga halb "nali" oleks. Aga seda ei saa välistada. Või mõnda muud sarnast jama.

Ise pean end küll piisavalt kaineks ja suhteliselt okeilt varustatuks, kuid alati saaks paremini. Ma ei eelda, et kõik on kogu aeg olemas, for granted. Selle asja nimi on vist TTM (Terve Talupoja Mõistus).
Mul on olemas kaminaküte ja pliit (kuigi seda viimast pea üldse ei kasuta, kuid las ta olla). Mul on gaasipliit, mida saab süüdata ka tikust, kui elekter ära. Olen seda täpselt 1x teinud, muul ajal vajutan nuppu ja tuli ilmub. Mul on salvkaev hoovis, kust saaks pumba seiskudes kuidagi ikka vett vinnata. Mul on hoovis ka välikäimla (mida ma pole siiani ikka veel kordagi kasutanud), kuna ei igatse täissitutud põõsataguseid ja külmal kriisiajal ei oleks see põõsatagune just ka mõnusaim variant.
Mul on korralikud küünla-, puu- ja tikuvarud. Mul on sügavkülmakirst tavaari täis (elektri kadudes mingi aja ikka püsib ja siis tuleb lihtsalt läbi keetma hakata). Samuti kuivainekapid ja kelder. Maal elades tundub loomulik, mis siis, et hästi varustatud kauplus vaid 3,5km kaugusel.
Mul on olemas patareivarud, et pea-/taskulambid töötaksid. Mul on olemas patareidega raadio, et vajadusel infot saada.
Ja veel ja veel ja veel.

Kindlasti on asju, millele ma ei ole osanud mõelda, kuid ma ei tee end sõltuvaks olukorrast, kus kõik oleks justkui elementaarne ja ümber nurga. Sest mis siis, kui ühel päeval see ei ole elementaarne? Kasvõi ainult nädalaks? Ei taha mõeldagi, mis siis juhtuma hakkab.

Ma siiralt loodan ja ka usun, et midagi ei juhtu, kuid ajalugu on näidanud, et ükski rahuaeg ei kesta lõputult. Kahjuks. Miski hetk käärib kusagil midagi üle, lendab pealt mõni kaas ja ongi jama. Eeldatavasti juhtub siis miskine viirusrünnak vmt hoopis ja saaks kiiresti palju hävitustööd tehtud, kuid võib-olla toimub siiski ka vanamoodsalt.

Nii ma siis otsisin endale võimaluse end neil teemadel veidi rohkem harida. Kasutada ära organisatsiooni, mis saab mind õpetada. Anda mulle teadmisi juurde neis valdkondades, mis vajaksid täiendamist/kindlustamist.

Ütleme nii, et siiani olen tutvunud tänu sellele väga-väga lahedate inimestega, mu seltsielu on õige tihedaks läinud, sõitmised koolitustele üle Eesti on laienenud lisaks tööpäevadele ka töövälisele ajale ja teatud õppused on ikka väga sügava mulje jätnud :) Kui vähegi viitsin, kirjutan mõned üles ja salvestan oma veebipäevikusse ehk siiagi.