Kassimajandus ja Maine Coonide unistus

Kassid on meil tublid. Väga tublid.
Olles 10 aastat olnud täielikult korterikassid, hakkasid nad 5 aastat tagasi õueeluga tutvust tegema. Kui olid esimesed pikemad retked ja hommikul kohe kasse ukse taga ootamas ei olnud, sai ikka pisaraid valatud küll, kuid ilusti siiani tagasi tulnud :)

Karvik on 15,75 aastat vana ja Valge 11,5. Karvik on hakanud vanaks jääma, peale pikemat pikutamist kõnnib veidi kangelt, kuid see läheb mööda. Kergelt küüru hoiab ennast ka. Vana, noh.
Valge seevastu on ikka veel segane :D

Valge on suurt kasvu. Kõrge, pikk ja lihastes. Karvik on pealtnäha suur, kuid kui karvad alla siluda, siis pole kassi nagu ollagi.

Peale seda, kui nad hakkasid suure osa ajast õues olema, saime lahti kasside kakakastist toas ja ka karvade hulk on kordades väiksem. Kui meie oleme kodus, saavad nad olla toas nagu soovivad (küsivad ise tuppa ja õue ja meie neil nagu uksehoidjad / sisse-välja-sisse-välja), ööseks aga lähevad välja (ei viitsi neid pissile lasta öisel ajal) ja kui me kodust ära, on samuti väljas. Õue on neile ehitatud ka patjade/tekkidega seest vooderdatud kuut. Tavalise maakodu kassi kohta päris okei elamine neil, ma usun :)

Ainsana teevad mulle muret metsloomad. Koduloomad väga ei tee, kuna nt kui naabrite hundikoeral oli piire signaalita ja ta meie hoovis ringi tormamas käis, jõudis ta vahel koju tagasi küünega veritsevas ninas.
Metsloomadest aga meil siin lähedal ilves ja rebased. Hunt on kohatav kümnekonna kilomeetri kaugusel ja kuigi hundi territoorium on suur, ei taha ma uskuda, et ilma suure mureta ta inimasustuse juurde tuleks. Kuigi jah, meist edasi on kümnete kilomeetrite viisi mets-mets-raba-mets.
Küll aga on ilves käinud meie kandis hoovides. Ja no muidugi rebased.

Karvik on juba nii vana ja natuke kerest kange, et kui tema õigel ajal ei märka varitsevat ohtu, võib temaga jamaks minna küll :( Loodan siiski, et ta on piisavalt valvas. 5 aastat peale 10-aastast diivanikassi elu on ta siin ilusti toime tulnud, ehk tuleb ka edasi.
Valget aga oleme näinud rebaseid hoovil taga ajamas küll. Kipun kahtlustama, et kuna ta on nii ülisõbralik, siis ta mitte ei peletanud rebaseid vaid tahtis nendega mängima minna :D

Kui korteris elades olid Valgel põieliivaga probleemid, siis nüüd, kui saab palju liikuda ja lisaks meie poolt pakutavale ise toidupoolist õuest valida, on need teemad minevikku jäänud. Probleemide ajal ütles loomaarst kohe, et valgetel isastel kassidel toas elades see probleem sagedasem ja kui õues elaks, oleks parem. Ja näed, ongi :)

Kui Valge on rabelev ja suhtlev aktivist, siis Karvik on hüpnotiseeriv flegma, kes käitub strateegiliselt. Kui istud tema lemmiktugitoolis, siis jõllitab sind uinutava pilguga nii kaua, kuni järele annad ja ta endale sülle lubad. Kui süüa teed, tiirutab sul nii kaua jalus, kuni oled hullumas ja miskit lõpuks kasside kandikule poetad. Kui tahab tuppa saada ja me teda aknast ei näe, siis koputab. Varem hüppas lingile ja proovis avada, kuid raske puituks ja enam ei jaksa käppa ukse vahele surkides ust enda poole lahti tõmmata. Nüüd liigutab ukse küljes olevat nublakat, millega uks avatud asendisse fikseeritakse. Töötab koputi eest :)

Nüüd aga mure, et kassid nii vanad juba ja peame arvestama, et mingi aeg neid meil enam ei ole. Samas tahaks, et nad õpetaksid uued kassid välja - mis ja kuidas meie majapidamises käib.
Kuigi räägitakse, et kassid on individualistid, siis meie omad on sotsiaalsed. Kindlasti saavad ka üksi hakkama, kuid nad tõepoolest suhtlevad hoolega ja enamasti liiguvad ka koos. Seega järgmised võiksid ka kahekaupa olla. Ja et meie ei peaks neid koolitama, tahaksime selle töö oma kassidele jätta :D Mugavus.

Oleme uurinud ja puurinud ja meie metsaseid olusid ja seniseid kogemusi arvestades unistame nüüd meini kassidest (Maine Coon). Kõige suuremad kodukassid maailmas, hüüdnimega "õrn hiiglane". + täpselt need omadused, mida meile vaja :)
Kuna tõupuhtus pole meile oluline, siis hakkame mõne aasta jooksul vaatama tõenäoliselt ka krants-meine. Või noh, kes meile neist ette satuvad :) Ja kuna neid peaks olema 2 ja nad võiksid olla isased (suurus), siis kaks vennakest oleks ideaalne lahendus mu meelest...

Oehh, ma küll arvasin, et kui meie kassid üle Vikerkaaresilla lähevad, siis mõneks ajaks koduloomadega aamen, kuid ilma kassideta ei oska elu ette kujutada tegelikult. Eriti veel arvestades, kuidas poisid neid jumaldavad. Siuke nunnutamine ja kallistamine käib. Ja nali naljaks - nii tublid lapsed, et pole kasse siiamaani kordagi sülle sikutanud! Sabast ammugi mitte. Oleme öelnud, et kassil ei ole niimoodi mugav ja kui kass tahab sülle, siis ta tuleb ise, meie asi on valmis olla. Ja nii nad siis istuvad diivanil ja meelitavad kasse sülle. Hommikuti enne lasteaeda minekut meil multikaid ei näe/TV on üldse kinni võrdsuse huvides ja nii ongi hommikune vaatepilt pundar kassidest ja lastest diivanil ja mina seal keskel, kohvitass käes :)
Ehh, nunnu elu :)

Maine Coon, pilt Wikipediast

Lapsesuu

Emadepäeva pidu lasteaias. Noorem Poiss uurib kõigi kuuldes, miks tal väikest õde ei ole. Kokutan ja mökitan miskit ja selle peale tuleb konkreetse tooniga küsimus: "Aga miks sa teda siis ei sünnita?"

Loen telefonist uudiseid. Neljane istub kaissu ja uurib, mis vanamehe pilt see seal mööda läks. Ma ei saa kohe midagi aru, et mis vanamees. Kerib tagasi ja näitab: "See vanamees siin"
"Ah see või? See on Brad Pitt"
Lapse suust kuuled sa tõde...

Sõidan Vanema Poisiga autoga. Telefon heliseb, vastan valjuhääldi kaudu. Kõne lõppedes küsib me kuuene: "Kas sa rääkisid oma mehega?"

Eeeeee..... Nojahnoh. Sulle isa, mulle mees tõepoolest...

Juuste õhendamine

On inimesi, kes kasutavad tihendavaid tooteid juuste eest hoolitsemisel ja tõstvaid/toetavaid viimistlusvahendeid.
Ja siis on minusugused, kes juuksuris käies peavad laskma juukseid kõvasti õhemaks fileerida, et natukenegi mingit hoidmist tekitada.

Nüüdseks on ka Vanem Poiss sama teed läinud. Kui Nooremal Poisil on nunnud pehmed kergelt lokkis kiharad, siis Vanemal Poisil on tugev ja karm karv, mis aja jooksul ka sirgu läinud. Ja et tal ei oleks tõeline mikker peas, on meie juuksur ka tema kiharaid õhemaks hakanud fileerima. Muidu eriti suvisel ajal on lapsest nii kahju - selline villane parukas peas, et anna olla. Ja kuna issi on valmis last suveks ka siiliks ajama, siis selle vältimiseks tulebki poisile korralik õhuke soeng teha :)
Johansoni soeng pole kunagi mu lemmik olnud...

Tekkis vajadus kaevelda, kuna mu enda 1,5 kuud tagasi õhendatud soeng ei allu enam korraldustele ja juuksuriga kokku saan alles vist juunis! Parukas tõuseb aina kõrgemale ja kõrgemale, kuna karv kasvab alt juurde. Varsti Pugatšova valmis :D

Põskkoopa põletikust

Inimene on sageli loll ja jonnakas. Näituseks mina.

Hingamisteede hädasid käib mul harva. Aga kui juba nt nohu kallale tuleb, siis suhteliselt kindlasti ronib ta edasi vasakusse põskkoopasse. Harjunud juba sellega ja oskan ennetada. Ja ravida.

Sel kevadel kujutasin ka ette, et saan sest mõne ajaga jagu. Kui aga nädala pärast hakkas vasak silm kergelt juba kinni paistetama ja ettepoole pead kallutades tundus justkui kivi oleks valusa kolksuga näo sisemistest sfääridest põsesarna ja hambajuurte suunas kukkunud, otsustasin arstile minna. Röntgen andis teada, et põletik ikka täitsa karm ja hakkab juba kergelt otsmikukoopasse varjutus tekkima. Pandi tugev doos antibiootikume peale.
Ütleme nii, et neljandaks päevaks hakkas valu vähenema ja kui neoonrohelist jama "liitrite" viisi väljuma hakkas, oli kergendus suur.

Siit siis väike note iseendale - ära kujuta kogu aeg ette, et saad ise hakkama. Vahel on palju lihtsam need hiiglaslikud tabletid alla neelata ja asi kiiresti korda saada. Ma pole ju mingi põhimõtteline tabletivastane ega midagi samuti.
Hoiatus tulevikuks on antud :)

Kärcheri usk süveneb

Hullumaja, kui mugav on inimeseloom. Ja kui reklaamisõltlik J

Ema ostis juba mitu aastat tagasi akende pesemiseks Kärcheri vastava aparaadi. Mina pidasin seda ilmselgeks mugavusliialduseks ja no mis häda mul neid aknaid vanaviisi nühkida. Noor inimene alles ja kodu nagunii igasugu tehnikat täis, pole seda juurde vaja (kusjuures, näiteks Kärcheri tolmuimejat, millega saab ka veranda puhtaks puhuda või esikust laste jalge alt tulnud lumesulamisvett imeda, pean ma asendamatuks).
Nii ma siis proovisin ema aknapesurit, kuid jäin ikka endale kindlaks. Lisaks ei ole mul akendel ei tänavatolmu ega heitgaaside mustust. Ainult puhtast loodusest tulenev.

Ükspäeva helistas naabrinaine (suure koeraga majapidamisest) ja jagas rõõmu oma uuest (jällegi Kärcheri) põrandapesumasinast. Kui imekiirelt koera järelt jooksvalt koristatud saab. Noh, mul koera pole, kuid mees ja lapsed suudavad sama välja anda. Aga tal ka mees ja laps samasuured sopastajad, seega tema vajadust hindan siiski suuremaks J Kuigi eks mul endalgi see mõte peast läbi lipsab aeg-ajalt. Seni aga ajan kodakondsete peale kisa lahti, kui keegi üritab välisjalatsiga esikust edasi tulla. Praegu veel kannatab või siis pole ma veel piisavalt „korralikuks“ kujunenud.

Nii. Nüüd siis jälle mõni aeg tagasi teatas naabrinaine, et ostis Kärcheri aknapesuri ja appi kui mugav ikka on ja ta kohe naudinguga peseb. Mina vaatasin oma aknaid, kus sees on laste käe- ja näojäljed, väljaspool kasside kõrgele sirutatud tuppaküsimise plärakad ja andsin alla. Soetasin ka pesuri. Enne muidugi jõudsin endale maha müüa idee sellega, et ka peeglid ja vannitoa plaadid saab sama masinaga jooksvalt korras hoida. Ja ilmuski koju järjekordne masin...
Aga no päriselt ka – on ikka mugav küll :D Pinnad puhtaks kiiresti, ilma võimlemiseta ja lausa säravad :D

Nüüd on tunne, et äkki peab millalgi siiski survepesuri ka Kärcheri vastu vahetama… Samas – vana ju toimib. Veel. Seega jõuab oodata küll.

Aga kui siin juba masin-koduabiliste kiitmiseks läks, siis tegelikult unistan hoopis asjalikust robottolmuimejast. Vot see on asi, millest ma tegelikult ka puudust tunnen. Aga valida on jube keeruline. Ja enne on ikka kõike muud vaja :)

Vägivald ja lapsesuu

Praegu ühiskonnas tõusetunud valusad teemad perevägivallast on ülimalt tänuväärt. Ehk leiab keegi neist teemadest arusaamist, julgust ja ka lahendusvõimalusi. Diskussioon käib ja see on ütlemata vajalik. Märgata, hoolida ja aidata.

Ma vihkan vägivalda. Kohe ikka väga tõsiselt. Kardan, et olen võimeline olema vägivallatseja vastu ka ise vägivaldne. Vahkvihas ja ennast kontrollimata. Kui liiga tehakse nõrgematele. Loodan aga, et ma ei pea kunagi selliste olukordadega kokku puutuma. See annab võimaluse uskuda, et inimesed on ehk siiski ilusad ja head.

Ma päriselt ka ei kujuta ette (senised eluaastad, kuna iial ei tea, millal olud võivad muutuda nii, et ma arugi ei saa), et ma võiksin olla perevägivalla ohver. Olen seda meelt, et üks löök või kasvõi üks sellekohane ähvardus ja meiega on kõik. Mulle ja minu lähedastele liiga ei tehta. 

Ema kasvatuse tulemusel („Saa alati ise hakkama“) ei ole ma senimaani sõltunud ühestki mehest. Seega ka sellega ei saa mind (vähemalt senimaani) enda küljes kinni hoida. Ei ole ma tõenäoliselt siis tundnud nii suurt armastust, mis sunniks mind uusi võimalusi andma ega ka sõltunud majanduslikult. 

Mina kui oma laste ema pean tagama selle, et ma kaitsen, toidan ja kasvatan oma järglased. 

Õnneks ei ole mul küll eriliselt põhjust nii uskuda, kuid olen siiski veendunud, et mehed oma nõrkuses võivad ühel päeval riista/vere/südame/mille iganes kutsele järgneda ja mina oma pesakonnaga üksi. Selle vastu olen ma end senised eluaastad kindlustada püüdnud ja jätkan samas vaimus. See, et täna ikka veel kannab mu lõvikutsikast Vanamees mind kätel, teeb mind õnnelikuks, kuid ei ole siiski veenev. Sest see on nii täna. Äkki ülehomme on teisiti? Äkki homme kõlab kutse, millele vastu seista ei suudeta? Teist inimest ei saa kontrollida (kui just vaimset vägivalda ei rakenda). Täna on nii, homme võib vabalt olla ka naa.

Ehk siis jah, ma ei loo illusioone. Elan tänases. Rõõmus ja rahul olen samuti täna. Homseid seisusid näen homme.

Nüüd aga tekkis ükspäev täiesti jabur lapsesuu olukord. Tänases infovoos perevägivalla teemade keskel.

Vanamees oli ära ja pidin lapsed trenni kaasa võtma. Taidlesid ilusasti kaasa, väga lahe oli silmanurgast jälgida :D Nii, trenn läbi. Mina, mu poisid ja treener jääme viimastena riietuma. Treener on kuulde-, kuid mitte nägemisulatuses. Korraga ütleb Noorem Poiss: „Emme, ma armastan sind nii väga“. Mina muidugi heldin ja kuulen, kuidas ka treener midagi armsusest sellel „OOOO“-toonil kommenteerib. Seejärel teatab laps, et „Ja ma ei taha kunagi, et sa haiget saaksid“ ????? „Aga kullake, miks ma peaksin haiget saama? Ma ei saa just väga sageli haiget“ „Noh, näiteks siis, kui sa ennast kapi vastu ära lööd ja haiget saad – ma ei taha seda! Sa oled mulle nii kallis!“ 

Kuulen, kuidas treeneri poolt ei tule ei liigutust ega hingetõmmetki. Hästi valitud ja aktuaalne ajastus lapsel :D

Imestan, et ma ju ei löö ennast kapi vastu ära, ma olen üsna mitte-koba. Laps jääb vait ja riietub südamerahus edasi.

No tõesti, ma isegi ei mäleta enam, millal ma end viimati kusagile vastu ära lõin ja haiget sain…

Kujutan nüüd ette, millised kahtlused võisid teise inimese peas kerida :D Eemalt vaadates musterperekond, aga.... Vanamees mul suur, tugev, kiilakas, kergelt habetunud, kurja pilguga, möirgava hääle ja jõhkra õlgade ümbermõõduga. Siuke võiks mind vastu kappe nagu köögirätti loopida küll.

Kust aga laps sellise teema üldse võttis? Kas ehk päeval lasteaias keegi sai haiget ja hakkas nutma ja talle meenus see suvalisel hetkel? Igatahes suutis ta sellega esineda täiesti täppi hetkel :D Suurema sumina sees poleks jutt kõlama saanud, kuid viimastena õhtuvaikuses oli see päris mõjuv :D Isegi mulle! Lausa nii väga, et viitsin seda üles kirjeldada.

Ahjaa, ekre (meelega väikeste tähtedega kirjutatud) juhtfiguurid ajavad mind oksele. Tegelikult marru, kuid kuna ma midagi ette võtta ei saa, siis öögin, kui nad järjekordse geniaalsusega pilti ronivad. Lihtsalt pidin selle endast välja ütlema.

Töökultuur ja lapsesuu

Koristan poistega saunatagust platsi lõhutud puudest. Ehk siis loobime neid kuuri alla. Kaks poolikut päeva loobime. Poisid võtavad seda kui trenni, mulle lihtsalt meeldib. Täpsusvisete harjutamine pealekauba :)

Vanem Poiss tüdineb ja läheb aina sagedamini miskit muud asjatama. No las läheb, lapsi sundida ma ei taha. Eelistan, et nad ise tahavad tööd teha, mitte see ei muutu neile läbi sunni vastikuks. 

Senimaani süsteem töötab ja toimetavad hoolega. Samas lasen neil laps olla nii sageli kui ise valivad. Ja no olgem ausad – ma ise teen ju ka vaid seda, mida hetkel pähe võtan või vajalikuks pean. Ehk siis lähtun oma tahtest. Ja kuidas ma saan öelda kellelegi, et see mis mulle pähe tuleb, on kohustuslik? Püüdku keegi mulle midagi sellist öelda... Saadan ju kuu peale, eks :)

Nii. Vanem Poiss siis kadunud ja Noorem Poiss nendib tõsise ja mõtliku tooniga, justkui kergelt paratamatusega leppides: „X läks vist jooma…“

No ma naersin ikka peaaegu kõvera kõhuga :D Nagu mingi külamees oma jorsist venna kombeid kirjeldades J

Russell Hobbs

Ma kohe ei saa ilma järjekordselt smuutidest rääkimata. Olen ise täiesti nende sõltlane ja ka oma pere sellele allutanud.

Senimaani sai neid vuristatud suure kannmiksriga, ikka tervele perele. Samas oli soov proovida miskit teistsugust ja tõenäoliselt vaid sellist, mida ise tarbiks esimese hooga. Teised natuke leebemalt smuutinduse ohvrid, mina aga tahaksin hommikuti ainult smuutit.

Ammuilma mõelnud, et oleks vaja väikest blenderit selle jaoks, kuid igipõline teema – on mul neid masinaid nii palju vaja. Igaks asjaks oma masin ja nagunii terve elamine neid täis. No ikka paar aastat olen mõelnud.

Nüüd siis aga sai jõulude ajal soov õhku visatud ja nii järjekordne masin mulle kingipakist vastu vaatas :D Ja midagi pole teha – mu hirm oli asjatu! Tahtsin sellist masinat, kus keerad lõikuri maha ja paned korgi asemele ehk siis jääb ära ringivalamine + toote liigne kadu ning haarad pudeli hommikul autosse kaasa. Sellise ma sain ja midagi pole teha – on vähe hommikuid, kui ma seda ei kasuta. Juba mitmeid kuid järjest. Jõuludest alates. Seega kohe väga on end õigustanud!

Minu lemmikmargiks köögimasinatel ongi kujunenud Russell Hobbs. Hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane, lisaks minule olulised näitajad reeglina paremad kui muudel markidel. Tänaseks on mul üsna mitmed köögimasinad nende omad ja olen kõigiga ülirahul. Eriti super on normaalne koostematerjal, nunnu välimus (kuigi kahjuks mitte kiiksukad, see parameeter on täitmata ja sellele vastaks pigem Kalorik jmt) ja senimaani (aastaid) ilma ühegi mureta ülim töökindlus.

Mina olen neile truu.

Rekord

9 aastat sama mehega.
9 aastat truudust ilma mõttepojata, et võiks kuidagi teisiti.
Minu rekord!

Koju saabudes ootas mind kaetud pidulaud ja korralik veinivalik. Lisaks teadmine, et minust hoolitakse ja  minusugust frukti fännatakse. Täiesti mõistetav see minu 9 aastat püsivust :D

Mul on vedanud.

Eesti 101

EV101

Täna hommikul oli nii lahe, kui mu 4- ja 6-aastased mind lippu masti heiskamast tulles teavitasid: "Emme, kas sa ikka tead, et kui päike hakkab loojuma, pead lipu alla laskma ja uuesti vimpli üles tõmbama?" Sähvakas käis kohe südamest läbi ja jään lootma, et muu elu ei neela nende tänast tunnetust ja teadvust vaid et nad jäävad nii mõndagi ka minu jaoks olulist väärtustama. Aegade lõpuni.
See läks lausa nii hinge, et suundusin FB-sse postitama :D Kes mind tunnevad, need teavad, et see on ikka haruldane, kui ma miskit seina viskan. Ju siis kõnetas.
Aga see selleks.

Igatahes. Nagu pidupäevale kohane, saime ka meie täna kingituse. Issi tuli oma järjekordselt tripilt tagasi. Noorem Poiss, kes muidu selline suht empaatiavõimetu tegelane, vaatas Vanameest õhates ja teatas, et tal nii hea meel, et saab jälle issit vaadata ja katsuda. No mida veel tahta, eksole :)

Mul natuke piinlik ka. Vanemal Poisil oli 3 soovi EV101-ks. Sinimustvalge jäätis, Pavlova tort ja kassidele pasteedist tehtud tort.
Ok, sinimustvalge jäätis on kapis ootel ja nii kui kratid tagasi tuppa suvatsevad tulla, hakkame nosima. Kassidele "tordiks" ettevalmistused tehtud. Aga vot Pavlova jääb täna ära. Kuidagi nii triiki end ammutanud nende pühadega, et mitte ei jaksa... Vaatan, ehk teen kolmapäeval. Siis esimene vabam õhtu ja aega mässata. Ja noh, töönädala keskpaika võib ju ka alati Pavlovaga tähistada :)


Nüüd õhtul, kui lippu vimpli vastu vahetamas käisime, tahtsid poisid kindlasti kaasa tulla. 4-ne tahtis pidulikult vimpli mastini kanda :D No ma ei saa ju neile sellist asja keelata või öelda, et ahh, mis te ikka tuleta, ei viitsi riietega mässata, vaadake aknast jne. Riided selga ja õue! Mõlemad said osa masti pikkusest langetada ja osa heisata. Vanamees lahti-ühendas ja ühendas ja mina sain vaid heldinult kõrval õhata :)

Peakski vist poisid tuppa ajama. Kahtlaselt vaikne on ümber maja. Tähendab see ainult üht - nad on ninapidi end soppa kaevanud ja tänased kaks masinatäit pesu pesemist asendub ilmselgelt kolmega... Olgu tänatud pesumasinatootjad! Oleks mul vaid kuivatamise ruumi nii palju kui vaja... Järgmine masin tuleb kuivatiga.

Pannkoogitort

Kui lapsed lastenurga valikust multikaid vahtima hakkavad, tekivad neil igasugused tänuväärsed ideed. Tänane idee näiteks oli, et teeks pannkoogitorti. Justnagu Pettson oma kass Findusele tegi.

Tänuväärsus seisneb selles, et ma pean kerge piinlikustundega tunnistama, et pole kunagi elus pannkoogitorti teinud. Pole olnud vajadust, ideed, soovi või mida iganes. Nüüd aga, kui poisid selle ideega lagedale tulid, sain ka mina oma lapselikku poolt avada ja nii me tänasel laupäevasel hommikul pannkoogitorti meisterdama hakkasime.

Kihte tegin hästi õhukesi ja 10. Vahele siis (igat 3 korda) särtsu mõttes kollase ploomi veidi hapukamat moosi + maasikamaitselist kreeka jogurtit + kohupiima-vahukoore segu. Kõige peale vahukoor ja suvel sügavkülmutatud metsamustikad ja Kassari saare vaarikad.

Ja no üllavalt hea asi sai :) Aru ma ei saa - inimene on 40 aastat siin ilmas elanud ja enda mäletamist mööda pannkoogitorti mitte valmistanud.
Olgu tänatud lapsed ja Pettson/Findus :)

Kits heinaküünis

Tänasest saab riigikogu e-valida. Mina aga täiesti hädas. Ma EI TEA, keda valida!

Olen seda meelt, et valima peab. Pole veel kunagi valimata jätnud alates ajast, mil valimisealiseks sain. Olen siiani alati ühele erakonnale truuks jäänud. Nüüd aga… No ei ole seda tunnet, noh. Ei tea enam, mida või keda või mis või kuidas. Nuputan seda juba enam kui aasta ja no siiamaani pole välja nuputanud.

Ma ei ole mingi tohutu poliitikas pettuja ning protestija. Igal asjal mitu külge ja meie näeme vaid osa. Aga igatsen tugevamat sidet mõne kindla erakonna või kasvõi karismaatilise isikuga. Või siis kainest arutluskäigust lähtuva valiku tegemist. Ja no mitte ainus variant sel korral ei toimi, noh!

Fakt on see, et ma valin. Aga ma pelgan pärast kahetseda...

Arvan, et valin suhteliselt hiirekursori suva järgi. Nii piinlik kui see mulle ka tundub. Vaatan enam-vähem variandid ja siis lasen mingil seitsmendal meelel klikata. Sest mõistus ei soosi hetkel kedagi. Kahjuks.

5 sai 6

Haa, enam ma ei saagi öelda, et mu lapsed on 4- ja 5-aastased. On 4- ja 6-aastased. Ja see kõlab juba palju rahulikumalt kui sarisünnitaja.

Kuna ma lasteaeda ei tahtnud tüüpilist kommikotti viia (igav mu meelest), siis alustasin kell 6 hommikul Ananassi-Poisi meisterdamisega. Seal siis igal vardal nii soolast kui magusat. Nii kommi kui juustu kui soolaseid/magusaid vilju. Vahva tegelane sai ja mis peamine - sünnipäevalaps jäi enam kui rahule :)

Igatahes, 6 ta sai. Aasta veel ja hakkame kooliks valmistuma. Appikene... 2020 läheb esimene kooli ja 2021 teine...

Mida see värske 6-ne siis endast kujutab?
Hambaid on lahkunud 5. Praegu on puudu 3 ehk et näeb suht jabur välja oma mulguga :D 2 tagasikasvanut on eeskujulikud ja 6. logiseb. Ikka kiirustab kõigega, kaasa arvatud hammaste vahetamine.

Poiste pikkuse kõveral on ülemises kolmandikus, kaalukõveral alumises kolmandikus. Ausõna, ma toidan oma lapsi! See, et ta selline kõhnik on, on rabelemise tulemus, ma arvan. Vennaraas on ka hakanud pikkust viskama ja ka kõhneneb... Nad sellised pisipepud ja sihvakad. Mis teha. Vanem Poiss lausa peajalgne - ainult pea ja jäsemed. Torso olematu. Paar supikondi-laadset ribi sealt vast leiab.
Sööks ta muidugi ainult kommi, kui võimalik oleks, kuid õnneks usub siiamaani tervisliku toidu juttu ehk et tuleb süüa asju, mis kehale ja eelkõige ajule vajalikud. Sööb ka. Isegi juurikaid hindab.
Ei söö rosinaid ja säilitatud kirsse mille iganes sees (värskeid sööb). Ma ei sunni ka.

Tundlik. Tohutult tundlik! Jätab oma rabelemises pealiskaudse mulje, kuid tegelikult väga tundlik.
Kallistab lõputult kasse, uurib ja hindab loodust. Temaga on võimalik läbi rääkida, kuigi esmalt jätab mulje, et ajab alati oma õigust taga. Nii kui mängu tuleb asjalik ja põhjendatud seletus, on temaga võimalik läbi rääkida ja kokkuleppeid sõlmida. Noorem Poiss, kes esmapilgul suuresilmne nunnuke, on palju paindumatum. Kui talle ei sobi, siis räägi palju tahad - no ei painuta. Vanem Poiss aga kuulab, analüüsib ja järeldab. Mitte vanusest lähtuvalt - on alati selline olnud.

Loeb lõpuks ometi. Kummaline laps - enne hakkas lauseid kirjutama kui sõnu lugema. Väidab ise, et ei oska lugeda, kuid kui palun sõnu kokku lugeda, saab ilusasti ja eneselegi üllatunult aru.
Arvutamine on endiselt käkitegu. Juba poole-kuuesena liitis 100 piires, lahutas kümnete piires ja kõige kummalisemal kombel ka korrutas.... Ok, 4*7 jmt käib veel üle jõu (me pole ka õpetanud), kuid näiteks kui Noorem Poiss temalt küsib, et "Kui palju on kokku 3 ja 3 ja 3 ja 3?" (ehk samade numbrite kordus), siis vaatab hetkeks lakke ja vastab, et "See 4*3 ehk sama mis 2*6 ehk siis 12".
Üleüldse on tema jaoks sõrmede ja muude abivahendite kasutamine raske, vaatab üles, visualiseerib ja vastab. Joonistas kunagi mu palumise peale oma arvutuskäigud ka paberile ja siis sain aru, kuidas mõtleb:)

Huvialad on tal peale looduse ka universum ja inimese sisikond. Huvialad pole muutunud juba aastaid, seega kõlan nagu rikkis plaat. Aga tänaseks on küsimused läinud keerulisemaks. Ma ausõna ei oska vastata. Ja kuna Vanamees veab järjekordset reisiseltskonda mööda põhjalat ringi, siis kõlab mu ponnistustejärgne regulaarne vastus "Ootame kui issi tagasi on, tema oskab vastata".
Noh, küsimused on alates Antarktika eluolust kuni selleni, kui mitu keskmist inimest mahuks Maa tuuma sisse. Või mitu Maad mahuks Päikesesse? Tõstan käed ja annan alla.
Mulle tegelikult meeldib, et juba 5-sena oli tal selge, et  jääkarud elavad Arktikas ja pingviinid Antarktikas... Ehk et jääkarud ei söö pingviine ka suure näljaga.

Sisikond siis järgmine kirg sel lapsel. Sellest tulenevalt sai ka tema 6. sünnipäev temaatiliselt peetud. Kümmekond laps-külalist said meile lähimas ülivahvas raamatukogus peale tööpäeva lõppu korraliku koolituse ja muidugi mölluaja. Ürituse läbiviija oli end põhjalikult teemaga kurssi viinud ja suutis terve broneeritud aja ja pealekaubagi lapsi aktiivses tegevuses hoida. Ja laps-külalised olid vanuses 4-11, enamus 5-6! Olen ikka sügavalt impressitud, ei muud :)

Kui sünnipäevaks torti tellisin (pidasime Sõbrapäeval ehk päev peale õiget sündimise päeva), siis esitasin tordimeistrile väljakutse. Ütlesin, et tahan tordile südant. Aga mitte seda pepukujulist fiktsiooni vaid päris südant. Ja seda ma sain :D Uskumatu ikka, et ta selle valmis tegi! Võiks arvata, et tavaline küpsisetort ei näe selline välja, kuid võta näpust! 2-kilone tort + päriselust suurem süda :D

Mis siis veel. Ahjaa, kolmas "naine" juba "letis". Üks sai paar aastat tagasi kihlasõrmuse, teisega tehti kokkulepe abielluda ja kolmas on tänane suur lemmik. Teise kohta ütleb nii: "Tead, tegelikult ma tahan Johannaga abielluda, kuid Elisabeth ei tea seda veel!". Ja kolmandat näiteks trenni garderoobis nähes (kes on eelkooliealik ja meenutame nüüd seda "ta-on-ju-titekas"-iga, eksole) õhatakse valjuhäälselt: "Johanna, Sa meeldid mulle! Sa oled niiiiii ilus!". Ausõna, see aasta vanem pliks ei oska selle peale teha muud kui häbelikult edvistada :)

Õnneks on Vanem Poiss hakanud rahunema. Ehk siis ajuti paigal püsima. Meisterdama. Ja joonistama. Ei ole enam seda tohutut jooksmist. Täitsa püsib paigal ja keskendunult joonistab, meisterdab, kirjutab jne.

Njah, mina olen rahul :)

Tagasi

Uue aasta alguses oli mul plaanis kirjutada tervisest. Sellest, kui ideaalne kõik ikka on ja kui rahul ma olla võin.
Ja siis ma jäin haigeks. Oh sa püha jeerum küll, ma ei teadnudki, et nii halb võib olla!

Kusjuures, tegu ei olnud isegi millegi erakordsega - lihtsalt gripiga, mida sel aastal on vist juba iga kolmas (okei, liialdan, kuid siiski paljud) läbi põdenud.

Aga jah, ma pole ju harjunud haige olema. Seekord siis aga lõi palaviku kohe 39 lähistele ja alandajad ka ei mõjunud. Liikuda ei jaksanud. Nendega oleks nüüd veel toime tulnud, kuid kõige hullem oli valu. Lihastes ja luudes jooksis selline terav valu, nagu keegi üritaks seestpoolt sukanõelaga mind õmmelda. Luude seest ja pealt ja mõnest tailihasemast kohast ka. Öösiti oli enesehaletsus selle tõttu lausa nii suur, et võttis pisarad välja. Lihtsalt valutad ja nutad vaikselt. Enam sellist jama ei taha. Väga teistsugune kui tavapärane viirusesse haigestumine.

Kui palavik hakkas alla lõpuks minema (5.päeval) ja 37-38 vahele jäi, siis alles tekkisid nohu ja köha. Köha pole siiamaani mu juurest lahkunud. Arst käskis küll röntgenisse tulla, kuid vaatab natuke aega veel. Ei taha, ei viitsi, peidan pead liiva alla, jonnin.

Kui minul parem hakkas, jäid poisid. Neil startisid palavikud ikka 40 ümber, kuid õnneks põdesid nemad kuidagi kiiremini. Ca kokku 4 päeva ja pärast kui purikad. Vanamees sai ka miskise laksu, kuid temal oli temperatuur hoopis all, 35 ringis :D

Ühesõnaga, aasta algus on meil olnud kui üks suur laatsaret. Nüüdseks lõpuks enam-vähem toibunud ja saab taas end energilisemalt tundma hakata. Isegi trenniskäigud on kuidagi väga kobad olnud – no ei ole ei jaksu, ei tasakaalu. Olen ikka hellake küll, kui päriselt haigestun :D Säh sulle eneseteadvust…

Mida vanemaks ma saan, seda enam ma oma tervise peale mõtlema hakkan. Kõlab tegelikult loogiliselt, kuigi ega ma siiani taha tunnistada, et vanus selleks päästikuks on. Enda arvates ju ikka veel nii noor :D Keskiga? Millal see veel tuleb? Kunagi kauges tulevikus, muhhahahhaaa :D

Vanus vist mõjutab. Ja vastutustunne järeltuleva põlve ees. Veel kümmekond aastat tagasi ei huvitanud mu tervis mind ikka kohe üldse. Nagunii kogu aeg terve ju. Kui on häda, ravime korda ja täie rauaga edasi.

Nüüd aga tekib mul iga aasta lõpus mitte isu teha aastast kokkuvõtet vaid lasta oma tervist põhjalikumalt kontrollida. Siis kulutan erinevaid uksi, lasen endale saatekirju vormistada ja annan kerge elevusega igasugu proove.

Tulemused olid seekord detsembris üllatavad. Sellest aga siis, kui jälle viitsimist kirjutada.

Appikarje?

Ajast, mil Noorem Poiss (4a) oli sündinud ja jõudu kogus, on minu peas kedranud ohtlik mõte. Minu vanust (40) arvestades suht jama mõte.
Mõte veel ühest lapsest.

Kunagi unistasin neljast lapsest. Kus mu mõistus siis küll oli? Arusaadavalt jäi see aega, kui mul ei olnud ühtegi. Viimased aastad on aga olnud mõte 2-3.
Ok, kaks on juba käes. Peale oma ponnistusi tundub seegi ime, kuid tänaseks nii loomulik. Ja kuna need kaks on nii pagana hästi välja kukkunud, ketrab  kusagil kuklas ikka see idee kolmandast. Juba 3+ aastat.

Ma umbes äsja olen saanud magama hakata. Lapsed püsivad terved, on tublid, käivad lasteaias, mina saan rahulikult töösse süveneda, isegi hobide ja trennidega tegeleda. Kõik oleks justkui paigas. Misasja see keha siis karjub? Milleks seda mugavusse jäämist ometi pea peale pöörata? Veel 41+ vanuses kõike taas läbi elada? Rase olemine? Sünnitamine??????? Veritsevad põrguvalulikud nibud? Unetud ööd? Tatitõved ja haiguslehed esimestel töölenaasmisaastatel? Aga minu tõsiseltvõetavus? Kuhu see siis jääb? Miljoneid eurosid juhtida vajav eelarve või kaka tänane konsistents?

Ma tegelikult ei ole titeinimene. Nad on nunnud, kuid fännan neid lapsi, kellega saab verbaalselt ja mõlemapoolse arusaamisega suhelda. Argumenteerida. Õpetada, vaielda, suunata. Selgitada, aina selgitada.

Miski aga kisab, et kui ma ei proovi, siis võin kahetseda. Nüüd siin haarangi justkui viimasest õlekõrrest ja kirjutan selle endast välja. Ehk leiab keegi mõtet maha laita või siis loen enda kirjutist üle ja see hirmutab kõhu korralikult lahti... Kuidagi väga piiri peal see teema. Varsti ma neid mõttemänge endale enam lubada ei saa, vanus lendab selga. Ja no "õnneks" ei ole rasestumine selles vanuses enam käkitegu. Arvestades, et esimest last sain ma 12 aastat enne pärissünnituseni jõudmist, siis mis mind arvama paneb, et kolmas tuleks ludinal? Kas tõesti see, et teine pojanaaskel pesastus mu kõhus siis, kui esmasündinu oli 8 kuud vana? Kas ikka mitu korda saaks nii ludinal minna, eriti kui enne on olnud 12 aastat üks igavene kadalipp ja pisarajoru?

Või on see hoopis paistma hakkava kliimaksi viimane appikarje? "Olen küll veel naine, ära kanna mind maha!"- karje mu kehalt mu mõistusele?
Võta nüüd kinni... Mitte ei oska tõlkida.

Mammograafia kui elamus

Juba pikemat aega olen mõelnud mammograafi külastamise peale.
Samas, kaebusi ei ole, vanusega sõeluuringusse ei kvalifitseeru ja no milleks sellisel juhul miskit säärast ette võtta?
Teisalt satun ikka ja jälle lugema, kuidas noor ema kas võitleb rinnavähiga või andis vähile alla... Igatsema jäid väikesed lapsed ja muu kurb jutt.

Tahaks enda lapsi ja teisi lähedasi sellest säästa.

Ei, mul ei ole ettekujutust, et mul võiks vähk olla. Ma pole väga seda tüüpi inimenegi. Paugun jamad välja, mitte ei kanna aastate kaupa endas, nagu väidetavalt olevat vähile soodne pinnas. Aga no kes teab.

Igatahes tahan ma teha endast oleneva, kui asi puudutab mu tervist ja ellujäämisvõimalusi. Jajaa, see tee võib katkeda suvalisel hetkel, kuid siis saan ma miskit vast mõjutada vähemalt elukindlustusega. Aga et olemas olla - selleks tahan teha endast oleneva.

Tähendab see siis muu hulgas ka tervise jälgimist. Emakakaelavähi uuringutele ma kvalifitseerun ja loomulikult lasen end ka testida. Geenidoonor olen samuti, et mu lapsed saaksid tulevikus võimalikult palju endale vajalikku taustainfot. Aga vot rinnavähi uuringutele ei kvalifitseeru.

Hirmutav on jälle kord lugeda, et oleks see või too väikeste laste ema varem oma rinnavähist teadnud, oleks saanud teda päästa... Noored naised järjest ja järjest... Hirm tuleb peale. Päriselt ka.

Mina siis seadsin sammud günekoloogi juurde ja teatasin, et mina ei taha kahetseda. Minul kaebusi ei ole, kuid ma tahan kindlustunnet. Saada mind mammosse. Õnneks sain ülinormaalse asti jutule :)

Oi ma olin seda peljanud! Olen kuulnud, et see põrguvalus ja toob lausa pisarad silma ja teine seal kõrval kinnitab, et pole nagu midagi.
Mina siin olen ikka ette kujutanud, et kui materjali jagub, on vähem valus, kui materjali vähe, siis vaja sinna plaatide vahele pigistamisprotsessi venitada tunduvalt põhjalikumalt ja siis ka valu.

Igatahes, peale paariaastast kahtlemist oma mitterohke materjali otsas ja kõhklemisi lasin enesele saatekirja teha.
Ja üheks ilusaks detsembrikuu päevaks enesele PERH-i aja välja rääkisin ("Olen Hiiumaalt ja iga päev Tallinna ei satu, kuid tulen sinna 14.12 ja kas ma palun saaksin siis ühtlasi ka mammosse?" "Jah, muidugi, me leiame Teile selle aja!").

Ma olen täiesti võlutud! Ma sain PERHis nii meeldiva teeninduse osaliseks igal sammul, et mul ei ole sõnu. Suundusin rohelisse blokki, kus oli ka kohvik ja sõin seal ajaviiteks lõunat. Super toit ja väga hea cappucino. Ruumid on 11 aastaga (viimati külastasin PERHi täiskasvanute maja aastal 2007, hiljem olen vaid laste poolel viibinud kummagi lapsega 1x) nii kõvasti arenenud, et mul ei ole sõnu! Roheline blokk oli päriselt ka roheline. Värvid ja taimed ja vulisevad veed ja puhtus ja...

Suundusin peale einestamist registratuuri 3. Radioloogia. Ehk siis röntgen, mammograaf ja kompuutertomograafia.
Korraliku maakana olin platsis tunnike enne oma aega. Mistõttu jõudsin näha, kui paljud inimesed selle üheainsama tunni sees vajasid enese röntgenpildistamist, kompuutertomograafiat koos kellaajalise kontrastaine joomisega kui ka mammograafi. Ehk siis veetsin tunnikese mammo ukse taga koos mitmekümne vahelduva naisega. Ja neid liigub seal ju iga tund ja iga päev ja.... Ikka metsik kogus. Ja enamasti pöördutakse mammosse kahtluse või sõeluuringu korras, minusuguseid isehakanuid väga ei tohiks olla. Ja noh, seal tooliderivil olin ma ka kõige noorem. Välimuse järgi.

Igatahes. Mammo ei olnud absoluutselt hull! Päriselt ka. Inimesed olid sõbralikud ja abivalmid. Said loomulikult kohe aru, et ma seal esimest korda ja toetasid igati. Kinnastatud tädi tõstis isegi tissid õigesse kohta, väänas mu õlad lõdvaks ja mis siis muud kui plaadid kokku ja pildistama. No ei olnud valus, noh! Ebamugav ainult. Imetanu teema vast - kude niiehknaa lõdvem kui noorel pringil tissil.

Nüüd siis ootan vastuseid. Usun, et mul on kõik okei, kuid olen enda üle hirmus uhke, et sellele ka kinnitust otsimas käisin.

Sinimustvalge

Lehvib

Mulle on alati väga-väga-väga meeldinud eramajade hoovides lehvivad vimplid/viirud/lipud. Kuidagi see eestlaseks olemise rõhutamine ja et täna me saame oma sinimustvalget lehvitada. Lapsepõlves näiteks ei saanud, siis oli huvikoolis käies vaja õppida, millised lained need Eesti punalipul on ja millised Läti omal (oli vist Lätil ka lainetega?) Igatahes kõiki vennasvabariikide lippe ja pealinnasid ja kõike muud sai õpitud enne tantsutunni algust...

Igatahes olen ma alati mõelnud, et kui mul kunagi on oma maja, saab selle hoovis olema lipumast ja lehvima meie sinimustvalge. Alati vaadanud kerge nuuksatusega hoove, kus need lehvivad.

Kui 5 aastat tagasi intensiivselt maja otsima hakkasime, olin ma peaaegu soetamas maja, kus niipea poleks saanud sees elada, kuna vajas liiga palju tegemist. Aga selle maja juures olid kaks asja, mis mind nagu magnetiga tõmbasid - üks oli ilus ja tõeliselt ruumikas leso ning teine oli hoovil asuv lipumast.
Isegi see ei huvitanud mind pimestunut, et maja asus kõigi nelja tuule vallas ehk siis ka vaikse ilmaga oli hoovil korralik tuul. Aru ma ei saa, mis pööris seal "elas" aga mind, tuulepelgurit, võttis hoovil sirguv mast õnneks küll.

Tänaseks õnneks oli selle majaga liiga palju tööd vaja teha, nii et jäi ära. Oi ma kahetsesin seda masti taga aga noh, jõuab siis kunagi vast ka selleni. Lihtsalt prioriteedid on pidevalt oma võtnud.

Käesoleval aastal sai Eest Vabariik 100. Käesoleval aastal sai meie maja registriandmete järgi 100.
Käesoleval aastal mängis elu pika ootamise peale trumbid kätte ka lipumasti teemal ja nii saime kevadel masti püsti :) 8 meetrit säravvalget ilu ja igapäevaselt uhkelt lehviv vimpel seal otsas :)

Esimese heiskamise tegime piduliku. Vahuveiniga (lastele limonaad, mida nad juua ei suutnud, kuna liiga kibe nende harjumatute keelte jaoks) ja isegi kooki sõime masti all pidulikult :) Mõlemad poisid said osa maad ise vimplit üles tõmmata lootuses, et ehk salvestub kusagile mällu.
Lipupäevadel käime kambakesi siis lippu heiskamas. Isegi tugevas vihmasajus oleme seda teinud :D
Aga tunne on nii paganama hea!

Nii need unistused täituvad. Sammhaaval ja vahel soovitust kauem aega võttes, kuid reeglina nad siiski täituvad.

Nädal

Enne jõule kipuvad sageli tekkima hullumeelsed nädalad vist küll kõigil. Ega minagi erand ole.
Kuidagi liiga palju üritusi on vaja ära mahutada lühikesse perioodi ja nii see tempo üles kerib. Igal nädalalõpul erinevad jõulupeod pluss veel nädala sees ka.

Teismetega detsembrikuu nädal oli minul aga kodust-väljas-sahmimiste esirinnas.

Kõigepealt esmaspäev, mil tegelesin peale tööd koju jõudes lastele piduriiete valmissättimisega (kolmapäevaks) ja enesele kohvritäie riiete/aksessuaaride valimisega (neljapäevast pühapäevani). Muid päevi ei jäänud valikusse lihtsalt.

Teisipäeval peale tööd enda lapsed + veel üks poiss lasteaiast kaasa ja Vanema Poisi trenni. Trenn läbi, korraks koju. Õnneks Vanamees hetkel kodumaa pinnal ja sai lapsed koju jätta. Tunnike hiljem kihutasin enda trenni. Tagasi siis, kui lapsed voodis, üks oli uinunud, teine jõudis head-ööd-musi ärkvel lebades ära oodata.

Kolmapäeval tulin varem töölt, et jõuda kella 16-ks Noorema Poisi jõulupeole. Kell 17 algas samas Vanema Poisi jõulupidu. Siis lapsed koju ja hilinemisega jõudsin Naiskodukaitse õhtusele jõuluistumisele.
Koju tulin sealt 22+ paiku, kuna meile tuli ööbimisega külaline - Vanamehe vend.
Lobisemist oli palju ja oleks olnud veelgi enam, kuid kella 2 ajal tegin kahetsustundega otsuse siiski magama minna. Mehed otsustasid veel sauna minna :D

Neljapäeva hommikul sõitsin Tallinna. Päeval koolitus, õhtul järjekordne jõulupidu.

Reedel PERHis mammograaf (tuleb eraldi postitus) ja suund Pärnu poole.Seal oli meil emaga juba ammu aega tagasi planeeritud väike nädalalõpp argimelust väljas.
Esimesel õhtul valisime meelelahutuseks kino.

Laupäeval tiirutasime-tuuritasime mööda Pärnut. Osa aega jalgsi, et natuke jõulueelset (m)elu kaeda, kaugemad huvi pakkunud sihtkohad autoga. Paras tempo oli taga :D
Õhtul teatrisse. Kui Pärnus, siis ikka ka teatris - see kehtib mul nii ema kui sõbrannadega.
Lavastuseks valisime Irma ja Rudolfi uuslavastuse, Tammsaare "Elu ja armastus". Reemanni ja Nüganeni tütar on ikka täitsa mõlema nägu, nii lahe äratundmine oli :) Ja üllataval kombel kangastus mulle Avandit kuulates aeg-ajalt Hermaküla.... Njah. Aga teema kui selline ajab mind endiselt närvi :D Ma ei ole kunagi suutnud aktsepteerida kleepumist ja nartsuks olemist ja sellele ei ole vabanduseks ka noorus ja ettekujutus suurte tunnete najal lubatavusest. Ma olin kuidagi väga Rudolfi paadis. "Mina kui rikutud hing pean eemalduma sellest puhtast hingest, et teda mitte hävitada". Ja no see suurte tunnete küüsis hilisteismeline ei saa sellest aru. Surub end nartsuks. Aga see on vist minu probleem. Äkki ma lihtsalt ei ole nii suurteks tunneteks võimeline, mis lasevad end niimoodi maha suruda. Olen varemgi arvanud, et suhetes vastassooga olen liialt.... jahe. Ja egoistlik. Liialt Rudolf.
Igatahes tekitas lavastus ilmselgelt emotsioone, muidu ma sellest nii "pikalt" ei kirjutaks :D
Ja no pärast etendust (3h koos vaheajaga!!!) siis LimeLounge ja kokteilid. Õnneks ööbisime nii teatri lähedal, et kõikjale oli jala mõne minuti tee. Teatrisse jooksime detsembrikuus kingadega, kokteile mekkimast tagasi jalutasime tiira-taara karget ööd nautides :D Ema on mul õnneks nii eluterve ja nooruslik, et temaga saab igasugu pulli teha. Kui ma oleks ööklubi inimene, siis ta tuleks sinna ka kaasa, kindel see :D
Ahjaa, kokteilibaare hindan ma Apple Martini järgi. Tüüpiline ja popp kokteil, eksole. Aga vot enamus kohti ei oska seda selliselt valmistada, et mina keelt laksutaksin. Viin mulle ei maitse ja ma leian, et Apple Martini ei tohiks maitseda nagu viin õunaga, mida ta sisu poolest ju on. Minu jaoks on standardiks ees omaaaegne Vertigo katuseterrass, kus pakuti parimat Apple Martinit. Ja LimeLounges sain ma lõpuks ometi sarnast kvaliteeti! Seega kümmekond tugrikut sinna :)
Ja no teenindavad tüdrukud olid ikka üle prahi! Stiilsed, punahuulsed, viisakad, teravad ja naeratavad. Täpselt nii nagu üks viisakas lounge kliendile pakkuma peaks. Mina rahul nii teenindusega, erinevate kokteilidega kui ka ülimaitsva baklažaaniroaga, mida ma kindlasti ükspäev kopeerida üritan ;)

Nii, jõuame pühapäevani. Hommikusöök, viimased ostud, hüvastijätt ja suund sadama poole. Pühapäevane praam keset talve on tühi. 8 autot :D Ok, saarelt ära on tunduvalt rohkem, kuid saarele sõitis meid sel päevasel tunnil vaid 8 autot.
Koju. Poistekari musitatud ja muljed kuulatud. Nägu pähe, kleit selga, kulinad kõrva ja jälle teatrisse :D Seekord siis "Südames sündinud".
Ütleme nii, et ma ootasin vähem. Ma ootasin hirmutavamat.
Ma olin vägagi positiivselt üllatunud. Ma olin sihtgrupp. Mulle mõjus. Ikka kohe päriselt mõjus. Ja nii mõnedki korrad pidid veekalkvel silmad pisaraid "tagasi neelama". Mina olingi sihtgrupp...

Et siis selline nädal :)
Nüüd veel jõulumöll, aastavahe-hullus ja siis saab dieedile keskenduda ja trenni teha :D Nagu vist paljud :D :D :D

Tee

Hooviala servani mööda suvalist pinnast

Kolmas ja kõige suurem sellesügisene projekt oli juurdepääsutee rajamine.
Vot see on ka üks paras kadalipp olnud.

Igatahes soetasime me 4 aastat tagasi kinnistu, millel puudus juurdepäsutee.
Suvisel ja kuival ajal ei olnud probleemi. Maja juurde sai nii, et asfaldilt keerata teetammile, sõita 300 meetrit mööda sügavate kraavide ja kõrge metsa vahel kulgevat rada, seejärel keerata 90 kraadi ja teetammilt alla ning kulgeda 400 meetrit majani, ühel poo mets ja teisel pool heinamaa. Ehk siis maakeeli mööda heinamaa serva.
Kuival ajal no problemo.

Jamad tekkisid siis, kui maapind pehmeks muutus. Vihmad olid meie suur probleem. Või lume sulamine. Või muu märg.
Oli küllaga neid perioode, kus hoovi saime vaid maasturiga. Vahel ei piisanud ka neliveost, tuli aeglusti sisse lülitada.
Oleks see heinamaa serva tee olnud sirge, oleks ka veel okei olnud. Hull oli see, et tee peal olid veel kaks 90-kraadist kurvi, tänu millele hooga läbi tulla ei saanud ja kuhu roopad tänu keeramisele ilusasti sisse kaevusid. Teeservast varastada ka ei saanud, kraav ja mets.

Oli aegu, kus mina parkisin kas teetammil (kus siis vahetasin saapad kummikute vastu, haarasin toidukoti ja kaks pisikest last näpu otsa ja taskulambi valgel orienteerusime mööda metsaserva majani või siis naabrite hoovis, kust tuli läbi võseriku ja suurte loikude koduni sumada.
No ei olnud meeliülendav. Kuigi omamoodi natuke lõbus ka :D Suhtumise küsimus, ei muud. Ja ma ju teadsin, et see ei kesta igavesti, et töö muudatuste suunas käib pidevalt.

Keegi külla tuli, siis andsime enne ülevaate, kas pääseb hoovi või parkigu teetammile ja tuleme viimased 400 meetrit maasturiga vastu :D

Hirm oli aga päästva iseloomuga väljakutsete pärast. Mis siis, kui vajame kiirabi? Või tuletõrjeautot? Nad ei saa pehmel ajal lihtlabaselt majani. Kinni. Ja risti teed kujutava asjanduse peal, keegi mööda ka ei pääse. Mis kasu neist siis on?

Mõned aastad varem sai teisele poole, kus naabrid ja külavahetee, läbi räägitud metsaomanikuga tee rajamise servituudi asjus. Ilusti paika pandud, kuid pinnas seal all pehme. Mets peal täiesti läbimatu räga. Kõige soodsam variant vähegi kandev tee rajada umbes viiekohaline summa. Meeldiv...

Kuna meil siin aga puud kipuvad tormidega teedele langema ja tänu kraavidele mööda ka ei pääse manööverdama (küll ja küll teetammil autotulede valgel puid eest ära lohistanud või siis Vanamehe mootorsaega kutsunud või on naabreid appi tulnud, kui Vanamees ära), siis tundus tee rajamine võsa vahele kaheldava väärtusega. Vaja oleks tunduvalt lagedamat ala tee ümber.

Käesoleva aasta kevadtalvel saime metsaomanikuga kokkuleppele meile vajaliku maasiilu väljaostmiseks. Vaja läks meil maatükki suurusega ligi 6000 m2 lisaks enda jupikesele, mis planeeritava tee alla jääks.

Ost vormistatud, lasime selle maariba puudest peaaegu lagedaks võtta. 40 meetri laiuselt. Et ei saaks iga natukese aja tagant mõni puu alla teele tulla.

Koorib

Ja nüüd sügisel siis sai lõpuks ometi ka meie tee valmis :) 80cm pinnast sügavuti kaevati välja ja asendati meetri kõrguses kandvamate materjalidega kui rammus ja niiskusplödine muld.
Koos autode parkimislaiendusega 160 meetrit teed. 4m lai. Otsetee külavaheteelt meie suitsuahju taha :) Sealt majani vaid mõnikümmend sammu astuda.
Ei mingeid võsas parkimisi, ei mingeid soparoobastes palvetamisi. Sõidad täitsa inimese kombel koduni :D

Okei, teeservad on vaja veel kõik korda teha, kõnnirajad majast parklani ja muu, kuid kõige suurem samm on astutud. Tahaks ju paljut ja korraga, kuid paratamatult tuli/tuleb teha valikuid, mis on olulisem ja mis kannatab oodata. No niiiiiii väga tahaks endale juba kohe ilusat avarat terrassi, uut kuuri, suuremat kasvuhoonet jne jne jne. Aga no küll needki nüüd millalgi tulevad. Lihtsalt prioriteetide küsimus. Kõige suuremad asjad kõige enne.

Ma olen ikka ütlemata rõõmus, et nii tohutult suured investeeringud on tehtud ja et igasuguse endale mõnude võimaldamise asemel oleme saanud hakkama nende vajalike tegemistega. On küllaga imestajaid, et miks ma ei taha praegu enam reisida, nagu vanasti. Ma ei tea, olen päris kindel, et palmi all vedeledes mõtleksin pidevalt, et need sajad kuni tuhanded eurod oleksid palju paremini kulunud kas maja soojustamisele, uuele katusele, kanalisatsioonile, teele, toasoojale, maade ostmisele jne jne jne. Muidugi poleks probleemi vahepeal reisida ja siis edasi toimetada, kuid sorry, ma ei taha neid minu jaoks vajalikke asju kaugemale lükata kui nad nagunii on. Elan ma oma kodus ju igapäevaselt, reisin vaid nädala-paar.

Ei ütleks, et kahetsen :D Pigem olen uhke, et ületatud on takistusi, millest mugavustsoonis elades aimugi ei olnud.

Kanalisatsioon

Teine suur sellesügisene projekt oli meil kanalisatsioon.
Vana kanalisatsioon hakkas meid "lõbustama" samuti mõni aeg peale kolimist. Suure märja ajal, kui maapind oli vett täis, ei tahtnud vesi alla minna. Mitu korda peab nuppu vajutama, et kõik silma alt kaoks? Ja miks potist vett lastes duši all kusagil sügaval mulistab?

Tellisime päris kiirelt kakalondi. Eelmistelt omanikelt saime teada, et maja taga maa sees on kuupmeetrine mahuti ja sealt siis drenaažitud ülevool.
Kakalont väitis muud. Maa sees olev mahuti on tavaline valge paak, millel pole isegi mitte raami ümber. Ilmastikust tulenev pinnase liikumine on paagi kokku surunud. Nii kokku, et lont sai sodi välja imetud ca 200 liitri jagu. Kõigest viiendik mahtu alles! Ja see  drenaaž ja ülevool... - naljanumbrid! No kahjuks ilmselgelt kellegi osavate käte töö, milles ei oleks midagi halba, kui kinnistu uued omanikud ei peaks kõike otsast avastama hakkama. Endale tehtu ajalugu ju tead, uued elanikud saavad aga kõiksugu õllatuste osaiseks, kui liigselt kaevuma hakkavad.
Oehh, jälle asi, mille jaoks vaja hakata finantse leiutama. Aga maja soojustamine oli esmatähtis, seega muud teemad pidi järjekorda võtma. Kuigi ka murettekitavalt pakilised.

Olnud suvel siis lõpuks ometi sõitis korralik mitmekambriline septik hoovile ja paar päeva hiljem olid kogemustega mehed kohal. Täpselt mõõdetud kalle, loodimised, erinevas kohas erineva jämedusega kruusad-killustikud-liivad-teemad, erinevad torud erinevateks vajadusteks, lademetes filterkangast, et imbväljak kestaks ja ei seguneks omavahel erinevad killustiku fraktsioonid ja muu pinnas. Jne jne jne. Väga läbimõeldud tegevus. Ja töö kiire ja korralik.

Kui meestele kohvi ja küpsiseid tõin, võttis uus põlvkond vahetuse üle :D

Igatahes ... Ütleme nii, et sellest alates käi või lõbu pärast kempsus vett laskmas :D Olgu maapind vett täis või jäätunud või mida iganes - vesi lahkub ludinal. Ja duši all ei mulisegi samal ajal :D
Kergendustunne ja võidurõõm on tohutud!