01.08 - 03.08 saares

Kodus jälle käidud, nagu niuhti!
.
Seekord suutsin end reedel täiesti õigeks ajaks lennujaama organiseerida. Tase!
Aga tegelik pull alles algas.
Nimelt oli lennul ka üks mu tuttav tütarlaps, kellega aega parajaks tegime ja väikse õlle manustasime, ise muudkui intensiivselt mokalaata pidades.
K on küll palju lennanud, kuid esimest korda oli ta Eesti-sisesel lennul. Ja siin kehtivad teatavasti teised (etteruttavalt öeldes - kummalised) reeglid.
Nimelt antakse piletit registreerides üks roheline paberilipik, kus kirjas lennu number. Ja kõik.
Nooh, hakkame siis lennukisse suunduma. K vaatab, et paprit ei kusagil. A no mis vahet seal ikka. Piletid ju tema käes ja nimi lehel kirjas. Isik tuvastatud, samuti see, et lennuõigus olemas.
Noormees uksel ajab sõrad vastu. Ilma selle paprita ei saa lennukisse. "Kas uut ei saa kirjutada?" "Ei, ei saa".
WTF? Piletid näpuvahel, nimi paberil ja ei saa lennukisse. Sest rohelist paberijuppi pole. No üle mõistuse asi.
Suundub siis K paberit taga otsima. Turvakontrollis pole, kohvikus pole, letis pole. Kempsus ka ei vedele.
Mina samal ajal veenan noormeest. Peaaegu hakkab juba nõusse jääma ja erandit tegema. Küsin, et kas lennuk ootab veel natuke, ma lähen appi. Jah, ootavad meid.
Jooksen äkilise heureka ajel kempsu ja laamendan kätekuivatuspaberi prügikasti kallal. Ja seal see roheline paistabki. Oli vist maha kukkunud ja keegi oli selle mõnuga ära kägardanud ja prügikasti visanud. Korralik inimene, vähemalt. Ei jäta prügi vedelema:)
Kiljatan rõõmust ja jookseme K-ga lennukile. Väljalend hilines meie pärast 10 minutit:) Jube pull tunne on:DDD
.
Saares on merepäevad ja rahvamassid liikvel. Ilm on kuum.
Laupäeval läheme emaga laatasid uudistama. Isegi ostleme seal:) Tagasi läbi linna jalutades on loomulikult hädatarvilik astuda sisse kingapoodi ja taas midagi soetada. See asi hakkab juba haiglaslikku ilmet võtma... Ma parem ei hakka oma jalavarje kokku lugemagi...
Vähemasti on see pahe mul emalt päritud:D
.
Mõlemal õhtul saab kodus veiniklaasi taga kõikvõimalikust lobisetud nii kaua, et hea et veel enne koitu magama jõuab. Hommikused ärkamised on siiski niiiiii rasked...
.
Nii mõnus on kükitada hernepeenra ääres ja noppida ja suhu toppida... Tühjadele kaunadele koha leidmisega pole probleemi - viska aga tagantkätt õhku ja enne maandumist jõuavad need koera lõugade vahele. Mõnus koristusmasin teine:)
.
Laupäeva õhtul toimub Arensburgi hotelli hoovil minu suure lemmiku, Jääääre kontsert. Ema on juba varakult laua broneerinud, seega satume istuma täpselt bändi vastu. Mugav on nii, kui ei pea pikas rivis pinkidel kügelema:)
Lööme vanematega end lille ja kontserti nautima. Väga hea köök on seal hotellis igatahes - isa tellitud lõhe paistab väga isuäratav ja meie salatid melonite-maasikate-ja-muu-hea-paremaga viivad keele alla. Paar kokteili ka ja nautlemine võib alata.
.
Nii kolmveerand tundi hiljem, kui oleme tellinud juba veini, hakkab tibama sooja suvevihma. Esialgu vaikselt. Siis aina enam. Tuuakse vihmakeebid rahvale. Igaks juhuks.
Varsti on selle kasutamine juba hädatarvilik. Pillid pannakse mõneks ajaks varju ja ootatakse vihma lõppemist.
No ei saa otsa. Rahvas hõigatakse siseruumidesse.
Pagan küll. Meil olid niivõrd head kohad ju. Nüüd aga seisa rahvamassis restorani laudade kõrval, kuna istuma said vaid esimesena tormajad. Ärritun.
Passin restorani külastajaid ja nii mõnigi tundub olevat lihtsalt hotellikülastaja, kes pole siia mitte kontserdi pärast tulnud. Mõne aja möödudes üks noorpaar tõusebki ja see laud saab meile, nui neljaks. Jumal tänatud, saigi!
Tellitud toorjuustukook viib igatahes keele kusagile väga alla...
.
Siseruumides on riietest õhkuv niiskus ja halb kõla, kuid kontsert saab lõpuni kuulatud. Oleksin ma pidanud seisma jääma, ei oleks ma lõpuni tõenäoliselt kannatanud. Ei ole sedasorti muusika ja tukka loopima ei kisu, seega intelligentse inimese kombel veiniklaasi taga istudes on see muusika parim.
Ööpimeduses auto poole jalutades on ka vihm suurema sabistamise lõpetanud.
.
Pühapäev on mõnusalt kodune. Küpsetame pirukaid, lobiseme niisama ja vedeleme verandal, kassid päikesepaistel süles nurrumas. Kaif!
.
Jõuab kätte lahkumise aeg. Lennujaama ootesaali jõudes võtab mind uksel vastu üks noormees ja alustab koheselt juttu. Käib saares golfi mängimas, lihtsalt meeldib siin käia. Viimase kahe kuu jooksul viies kord juba. Einoh, vahva ju!
Lobiseme maast ja ilmast ja suundume lennukile. Esialgu on kõik pilvitu ja selge, näen isegi erakordse selgusega kodumaja katuse ära. Nuuks!
Varsti hakkavad meist mööduma ilusad valged pilverünkad. Jumaldan seda vaatepilti. Jõuan alustada ka oma tavapärast kohvi.
Mõne aja pärast hakkab lennuk raputama. Ja aina korralikumalt. Stjuardess on sunnitud end oma toolile kinnitama. Minul kohvitass hüpleb käes, lauakesele seda panna ei saagi, siis lendaks üle ääre. Kuum on ka alles, ei saa ära kah juua.
Olen seal parajalt hädas, kui noormees küsib stjuardessilt kotikese, kuhu sisse mu kohv siis kaob.
Lennuk raputab Tallinnani. Ikka kohe pikemaid vabalangemise hetki tuleb ette. See ongi see, miks mulle väikelennukid meeldivad:) Ikka kohe tunned, et lendad...
.
Pisikest killukest näen ka vikerkaart ülalpool pilvi, kui mandri kohale jõuame. Ja ilm läheb aina pimedamaks...
Tallinnas maandudes tabab meid halb üllatus - oleme tulnud hetk tagasi päikeselisest Kuressaarest ja nüüd tervitab meid vihm ja sopp ja paks depressiivsus. Võehh.
.
Seekord ei ole mul kedagi lennuki vastas ja olen juba plaanid kojujõudmiseks teinud. Kaaslendaja-noormees küsib, kas ta võiks mind koju ära viia, kuid mina oma oskamatuses flirtida või tutvusi arendada vastan eitavalt. Noormees paistab natuke nõutu ja jätame hüvasti... Ja juba ma kahetsen... Tundus teine äärmiselt tore olevat ja miks mitte tutvuda? Mina aga välistan algusest peale edasise suhtlemise võimalused. Loll mina! Mis selles siis halba oleks? Küllap mind lihtsalt natuke ehmatas tema julgus... Olen harjunud, et mind peljatakse:)
Nüüd kahetsen. Aga ise olin loll.
.
Paar pilveülest pilti kah lõpetuseks:

Vikerkaar ülalpool pilvepiiri + natuke lennukitiiba:D

Tahaks sinna sisse pikali heita...
Natuke isegi maapinda veel näha