Ma pelgan pimedust. Mingil sellisel põhjusel, mida ise ka ei tea.
Pimedast kohast läbi minnes on alati kerge kõhedus sees.
Ma ei karda inimesi ega loomi, kes mind seal varitseda võiksid.
Ma kardan seda, mida ma ei näe. Kardan tajuda midagi seletamatut. Või ka näha midagi, mida ei peaks tavamõistusest lähtuvalt nägema.
Selline ebamäärane hirm pimeduse ees.
Lapse- ja noorpõlves, kui Kuressaares korteris elasime, ei julenud ma seetõttu keldris käia. Oli siis vaja mõni purk üles tuua või jalgratas õue lohistada.
Kõikvõimalikud tuled põlema ja kiiresti-kiiresti jooksuga trepist üles, kuna neid pimedusse suunduvaid soppe, kuhu valgus ei ulatunud, oli ju küllaga.
Küll aga saabus ajutine julguse periood vist u. 13-aastasena. Igatahes siis, kui lasin endale kõrvadesse augud teha.
Saate aru, ma olin siis lihtsalt nii tegija oma hõbedast kõrvarõngastega, et üksi vaim ega muu ebamäärane olend ei saanud mulle liiga teha.
Mäletan siiamaani seda tunnet, kuidas marssisin rõhutatult aeglasel sammul mööda keldritreppi, selg tikksirge ja juuksed patsis, et ikka kõrvakad näha oleks...
Nojah... Ma pole kunagi end väga normaalseks hinnanud :D
Seda kõike teades oli mu ainus kõhklus maale kolimise suhtes justnimelt hirm pimeduse ees. Et kui Vanamees kuskil lennus, siis kuidas ma ümberringi valitseva pimedusega toime tulen?
Kummalisel kombel pole ma uues kodus veel kordagi pimedust kartnud. Ei mingit üle õla või pimedusse vaatamise vältimist. Pigem on selles pimeduses mingisugune rahu... Igatahes see üllatab mind meeldivalt :)
Võib-olla oleneb see lihtsalt meeleseisundist. Kahtlustan, et olen suutnud uue kodu elevuse pimedusepelgusse lihtsalt nii osavalt sisse põimida, et hirmule ei jää ruumi.
Sest... kõik on ju tegelikkuses mõtlemises kinni :)
Pimedast kohast läbi minnes on alati kerge kõhedus sees.
Ma ei karda inimesi ega loomi, kes mind seal varitseda võiksid.
Ma kardan seda, mida ma ei näe. Kardan tajuda midagi seletamatut. Või ka näha midagi, mida ei peaks tavamõistusest lähtuvalt nägema.
Selline ebamäärane hirm pimeduse ees.
Lapse- ja noorpõlves, kui Kuressaares korteris elasime, ei julenud ma seetõttu keldris käia. Oli siis vaja mõni purk üles tuua või jalgratas õue lohistada.
Kõikvõimalikud tuled põlema ja kiiresti-kiiresti jooksuga trepist üles, kuna neid pimedusse suunduvaid soppe, kuhu valgus ei ulatunud, oli ju küllaga.
Küll aga saabus ajutine julguse periood vist u. 13-aastasena. Igatahes siis, kui lasin endale kõrvadesse augud teha.
Saate aru, ma olin siis lihtsalt nii tegija oma hõbedast kõrvarõngastega, et üksi vaim ega muu ebamäärane olend ei saanud mulle liiga teha.
Mäletan siiamaani seda tunnet, kuidas marssisin rõhutatult aeglasel sammul mööda keldritreppi, selg tikksirge ja juuksed patsis, et ikka kõrvakad näha oleks...
Nojah... Ma pole kunagi end väga normaalseks hinnanud :D
Seda kõike teades oli mu ainus kõhklus maale kolimise suhtes justnimelt hirm pimeduse ees. Et kui Vanamees kuskil lennus, siis kuidas ma ümberringi valitseva pimedusega toime tulen?
Kummalisel kombel pole ma uues kodus veel kordagi pimedust kartnud. Ei mingit üle õla või pimedusse vaatamise vältimist. Pigem on selles pimeduses mingisugune rahu... Igatahes see üllatab mind meeldivalt :)
Võib-olla oleneb see lihtsalt meeleseisundist. Kahtlustan, et olen suutnud uue kodu elevuse pimedusepelgusse lihtsalt nii osavalt sisse põimida, et hirmule ei jää ruumi.
Sest... kõik on ju tegelikkuses mõtlemises kinni :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar