Kobisen veidi

Hommikul 7:23 heliseb telefon (mhmhh, ma olin juba tööl...), helistajaks viimase korteri üürileandja. Et tema oli käinud korteris ja leidnud postkastist minule adresseeritud kirju. Azoo... Enda arvates maksin kolides 100 raha selle eest, et mu avaldus posti ümbersuunamise kohta vastu võetakse ja selle järgi edaspidi tegutsetakse. Nüüd siis aga kirjad Viimsis ja mina ise Viimsist väga kaugel.
Egas midagi, organiseerisin kirjadele järeleminemise (suured tänud veelkord:D) ja asusin Eesti Postis jälgi ajama. Häiritud olin küll, seda tuleb tunnistada. Mulle siiski meeldib, kui kõik käib nii nagu mina olen ära korraldanud. Selle eest veel ajuvaba summat välja käies.

Helistan klienditeenindusse. Nemad seal jube mugavalt ära suunama Haabneeme kontorisse. Ok, kriban numbri üles ja alustan sama juttu järgmisele hallootajale. Esimese asjana üritatakse mulle kolmandat numbrit anda, kuid ma ei anna alla. Lasen järele vaadata kas mu avaldus ikka kindlapeale seal on. Ja kehtiv. Ja õigesse kohta edastatud.
Proua telefoni otsas tunneb klienditeeninduse reegleid ning allub viisakalt mu korraldustele veenduda ja mulle üle kinnitada. Veendub ja kinnitab.
Ok, nüüd olen ma nõus võtma vastu veel kolmandagi telefoninumbri ning veelkord alustama sama juttu. Jutt räägitud, palutakse ehmunult mul oodata ja minnakse "asja uurima". Nüüd tuleb telefonile juba neljas proua, kes ette ja taha ja küljepeale vabandades selgitab põhjalikult, kuidas neil oli kirjakandjaga pahandus ning kui too läks, siis ei andnud see oma asju korralikult uuele üle ja et alles täna hommikul tema isiklikult veendus, et nüüdsest asjad korras jälle.

Ok. Mina muidugi suhtun mõistvalt ja rõhutan, et ma loodan, et selliseid asju enam ei kordu ning lohutan vaest ehmunut. See selleks.
Ehk siis klienditeenindus minu puhul ei longanud ühtegi jalga ja võin vaid survestatud koostöövalmidusele tugrikuid jagada. Mis mind aga hämmastuma paneb, on niivõrd suure ja tegelikult vägagi edumeelse asutuse asjaajamise korraldus. Tekib paratamatult tunne, et info süsteemis liigub tigupostiga, mitte automaatselt ja optimaalselt korraldatult. Ei tundu ju eriti raske mitte jagada avadusi postiljonilt postiljonile vaid pigem siiski tööd alustades kohustusi vastu võttes kogu vajalik saada juba kandekeskusest... Ma ei tea....
On mõtlemise koht ehk:)

Et siis jah, lihtsalt tekkis tahtmine veidike kobiseda:) Hakkas küll kergem jah...

Aga algusesse viidates - mõlemad mu üürileandjad on olnud vägagi lahedad. Viimase korteri omanik saadab naljameile ja helistab, et kuidas läheb ja enne seda, kus elasin 6 aastat - too omanik, 70-aastane mees, helistab siiamaani ja hoiab end minu ja mind enda eluga kursis:D Väga lahe, ei ole misit kosta:)
Mulle väga meeldib, kui inimsuhted säiluvad...

Pühapäev

Uskumatu, kui hea on vahel vedeleda. Lihtsalt olla ja vedeleda.
Akna taga vaheldumisi sajab puid painutavat megavihma ja kiiskab kissitamapanev päike. Toas on soe ja kõht hommiku(lõuna?)söögist pilgeni punnis. Valge Röövel peseb ennast ja Vana Karvik nohistab magada. Mängib vaikne muusika ja neljad näpud klõbisevad klaviatuuridel. Vahele mõni vestluskatke.
Olemine on vaikne ja õdus.

Ärkasin täna peale ühtteist. Mega! Arvestades, et teki alla sai ronitud samuti üheteist paiku, ainult et eile õhtul.
Ei ole võrreldavgi tavapärase kella 5-se ärkamisega. Või eilse inertse 8-sega.
Isegi töötelefon vaikib. Olen oma tubli personali saanud sedakaugele, et enam ei tulegi õhtuti ja nädalavahetuseti pidevalt kõnesid. Saavad väga hästi hakkama ja minul hea meel:) Võin suhteliselt muretult ukse enda taga sulgeda teadmisega, et minu äraolekul asjad toimivad.

Ma küll mõtlen ikka veel ka töölt eemal olles suure osa ajast tööle, kuid püüan end ohjata. Ei taha võimaldada ohtu läbipõlemisele. Aga... ma lihtsalt ei oska tegutseda vähema kirega, kui miski on mulle väljakutse. Ja väljakutse on ja kirge on ja...

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et Vanamees on väga mõistev mu töö teemadel. Nüüd on ta küll juba paaril korral teatanud, et mõistvus on ohustatuks saamas, kui ma tööd ka voodist eemale ei jäta. Tulenevalt siis minu kombest magades rääkida...
Noh, kujutage ise ette olukorda, kus loete mõnusasti enne-und-raamatut, teinepool kaisus nohisemas ja siis hakkab too nohiseja järsku vaidlemist mittekannataval toonil seletama: "Kell kukub, hakkame pihta, hakkame pihta!". Ja siis tööspetsiifilist juttu ajab...

Päevad endale on ikka jube olulised. Kui tööpäevad on täis sedavõrd intensiivset non-stop suhtlemist, siis koju jõudes soovin vaid rahu ja vaikust. Seda ma ka saan:)
See nädalavahetus oli igasuguseid plaane, kuid kokkuvõttes sai korraldatud vaid killuke neist. Ja ma isegi ei põe:) Eriti normaalseks teeb tunde see, et ma suutsin eile õhtul terve filmi ära vaadata! Muidu ei tea ma juba kuid misasi on telekas ja kui mõni film mängima panna, siis esimese 20 minuti järel ma juba magan. Aga eile vaatasin ära TERVE filmi:D

Unise näoga Vana Karvik (ehk siis Vidrik) sirutas end just mõnuga ja ronis unesegasena mulle sülle. Mugav asend sisse keritud, keeratakse uuesti unele.

Vot see on pühapäev:) Nüüd peaks veel õhtupoole pannkooke tegema ja siis tulevad saunased iluprotseduurid ja....

Aga nüüd on tunne, et tahaks õue. Lihtsalt ringi kobistama, puhta niisama:)

Mõni päev...

... on pilvisem kui teine.

Töö on tõepoolest väga pingeline. Tulekahjude kustutamise ja muu tempo sekka tükib vahel aga ka päevi, mis on pingelisemad kui teised. Päevi, mil hakkad kahtlema terves mõistuses ja kolmandate isikute ambitsioonikusest tulenevast/silmapaistmisvajadusele tuginevast võimetusest vaadata suurt pilti. Mis omakorda tekitab emotsioone ja nende allaneelamise vajadust rahu huvides. Mis omakorda seab küsimuse alla motivatsiooni. Eriti, kui oled kuu ajaga aastaajast lähtuvalt aina keerulisemaks muutuvas keskkonnas teatud näitajaid parandanud umbes-täpselt kolm korda ning oma saavutuse üle megauhke ja keegi arvab heaks üritada sinu pingutusi pea peale üritada keerata, nii et nimetatut järgides poleks võimalik sama parandamise rada jätkata. Mis omakorda tekitab endassevaatava küsimuse, et kas suutmatus sellest mööda vaadata (ja vaikselt siiski oma rida ajada) on esimesi märke saabuda võivast läbipõlemisohust? Kas olen tegelikult liiga nõrk ja ebaadekvaatselt hinnanud end tugevamaks? Miks lasen endale neil seikadel mõjuda, mitte ei libista kõike maha mööda hanerasvast selga? Kas suhtun töösse liiga suure kirega? Aga.... miks üldse pühendada suurt osa oma ärkvelolekuajast millelegi muule kui kirega elamisele/tegutsemisele?

Ehk siis jah, mõni päev on pingelisem kui teine.

Seda meeldivam on lüüa enda kohta väga varakult (kell 17) uks enda selja tagant kinni ja tulla koju. Koju, kus päevasest telefonikõnest aimatud hääletooni muutusest tingituna on korraldatud turgutuseks veidi teistsugune õhtusöök. Palutakse kontsad ja lehvivad hilbud soojade õueriiete vastu vahetada ning juhatatakse varasügisese piknikulaua juurde, kus auramas tunde moorinud liharoog ning klaasides karmiinpunase kuuega eputamas cabernet syrah.

Päevamuljed tulevad nagu paisu tagant ja hakkab kergem. Kohe palju kergem. Suur pilt püsib endiselt paigas ja väikesed pöörised seal sees tunduvad tühised.

Olemine on hea.

Tekib tunne, et tahan minna paika, kuhu on kuklas mõte mõne aastaga uus kodu üles ehitada. Suundun sügavale metsa, kus tulevane paik asetseb. Kui praeguses kodus ei ole harvad hoovil aovalguses liikuvad põdrad (ma ei pea siin soomlasi silmas, eksole:D), siis tolles paigas saab selline külastatavus tõenäoliselt veelgi suurem olema...

Näis, kuidas selle unistusega läheb. Ei taha end mingi kindla mõtte külge väga aheldada, siis kipuvad takistused teele veerema hakkama. Üleüldse on mõtetes, kavades ja viisaastakuplaanides kinni olemine üks ahistavamaid elamise vorme, seega...

Tulevase kodu keset märgib suur ja sadu aastaid jõudu kogunud puu. Täna tõmbab puu mind nagu magnetiga enda ligi. Astun ta juurde, surun põse vastu sooja karedat koort ja järsku hakkavad pisarad voolama. Kogunenud ja allaneelatud pinge vabaneb kui paisu tagant ja ma isegi mitte ei hoia end tagasi, lasen krokodillipisaratel voolata. Püüan endalt küsida, et mida ma siis nüüd pillin, kuid pea on mõtetest tühi. Ei ole kurbust, ei ole enesehaletsust, ei ole muret. Ei ole ühtegi põhjust. Lihtsalt... vana ja tugev puu lubab mul tunda end pisikese sipelgana, kes ei peta puu suuruse kõrval end grammigi tugevamaks, kui tegelikult olen. Aeg maskidel langeda, kasvõi ainult siinviibimise minutiteks...

Peale umbes minutilist pisarasadu hakkan puud emmates endale "Kevade" Arnona tunduma (oi kuis mulle ei meeldinud too tegelaskuju!) ja vool katkeb kui lõigatult. Kobistan selle asemel krundil ringi, näpin lillekesi, silitan rohukõrsi, maitsen punetavaid pohli, imetlen seenekübaraid ning mõtlen, et peaks blogisema.

Koju jõudes otsustan olla täielik laiskelajas ja kuna nina hakkab vaikselt mahlakaske meenutama, kobin läpakaga voodisse ning tegelen kõikvõimalike jaburdustega, nagu eelmisest postitusestki näha:D

Mõni päev lihtsalt on pingelisem, kuid tegelikult on elu ju lill:)

Kuulsuse raske koorem või siis agraarbeibe fantaasia:D

Kõik algas ühest esmapilgul süütust reklaamikampaaniast Armanile:

Ka ajakirjade kaasi ehtima jõudes oli ikka veel tegu kui meelierutava unenäoga:

Kampaania võttis aina suuremad mõõtmed, kuni tüdruk leidis end üle-elusuuruses:

Mingil hetkel väljus tüdruk kampaania raamidest ning hakkas laiemat huvi pakkuma. Nii sündis Warholi stiilis teos: ... hakkasid ilmuma ajaleheartiklid:... ning üks intervjuu järgnes teisele:Väikesed tüdrukud tahtsid kuulsa tüdrukuga sarnaned. "Kas pole mitte armas?", on esimene mõte...

... kui aga suurte tüdrukute poisid hakkasid tüdruku vastu huvi tundma, ... tahtsid suured tüdrukud enam mitte kuulsale tüdrukule sarnaneda vaid temast lahti saada.Lõpuks muutus olukord niivõrd ohtlikuks,et tüdruk võttis kaasa oma Mini Me ning nad reisisid inkognito Venemaa avarustesse.
PS: Interneedus on ikka üks lõbus koht. Mida kõikvõimalikku jaburat sealt ei leia, mille kallal tatitõbisena nokitsedes oma õhtuid sisustada:D

Pane aga pildid rivvi ja kohe vägisi sünnib jutuke... Agraarbeibe fantaasia?

Aim bääääkkkk:)))

Pildil hilissuvisel harval puhkehetkel, loojanguaegsel haugijahil

Alustasin seda postitust 19.juulil....

Tookord kirjutasin drafti alljärgneva + mõned märksõnad:

Põhjus, miks ma vahepeal kribamises ikka kohe tõeline lohe olen olnud, on tõsine ajapuudus ja tugev emotsioonide üleküllus.
Nüüd, mil enamus neist, keda siit lugedes teema kudagi servast šokeerida võiks, on näost-näkku kohtudes ära teavitatud, saan ka siinmail toimuvast natukene lähemalt kirjutada. Ehk siis et mitte teema ise pole midagi nii šokeerivat, kuid blogist sellest teada saamine oleks nii mõnegi jaoks seda olnud. Sellest ka minu vaikimine.

Nimelt siis tegemist kannapöördega elus. Lihtsalt.... Kuidagi on nii kujunenud ja meeletu kiirusega kõik arenenud ja millegipärast just vastavad võimalused elus ette keeranud, et vastu punnida ja legoklotse mitte paika seada oleks olnud rumal. Ja.... ega ma poleks seda ka tahtnud:) Ehk siis olen oma otsustega ikka kohe väga rahul... Täna vähemalt:)

Nii vana olen juba küll, et julgeda arvata, et ükski hea asi ei pruugi igavene olla ja eks kõikjal ilmu omad ajahambalt pureda saanud kollid, kuid... ma vähemasti annan endale võimaluse õnnelik olla ja kui see ei peaks millegipärast õnnestuma, siis ma saan ju alati uued pöörded teha:) Mitte keegi mind ju peatada ei saa, seda teavad kõik, kes mind tunnevad;) Küll aga loodan, et uusi pöördeid pole enam vaja...

Täna kirjutan veidi teistmoodi, sellega saate tutvuda siin:

Mida ma siis oma vahepealsete asjatoimetuste valgustamiseks kirjutada saan... Hmmm...

Ütleme nii, et korraldasin oma elus mu enda kohta korraliku pöörise. Arvestades, et kipun pigem ettevaatlik olema suuremalt jaolt asjatoimetustes ja enne lõikamist ikka üheksa korda üle mõõtma, võib seda kannapöördeks nimetada küll.

Nimelt juhtus mõni aeg tagasi, et tekkis täiesti ootamatult, planeerimata ja ette hoiatamata mu ellu keegi, kes hinge puges. Mismoodi küll, sellest ma aru ei saa ning ega säärased asjad polegi analüüsimise koht. Pean ennast ka suhete koha pealt suht ettevaatlikuks ning pirtsakaks, nii et enamikel meesolevustel ei ole selles mõttes mu ellu kunagi asja. Vahel mõni suudab end mu müürist läbi närida ja nii ka too tegelane, kes mu maailma siin hiljuti raputama asus.

Loomulikult tekkis sellega seoses mõlemal mõte, et tahaks veidi enam koos olla ja nagu päris suhet arendada. Kuna vahemaa kilomeetrites ja ajakuluna ulatusid suhteliselt ebasoodsasse vahemikku, oli vaja midagi ette võtta. Ehk siis üks meist pidi asukohta muutma.

Kuna teine pool oleks olnud valmis suurde linna kolima vaid minu meeleheaks ja mitte vabast tahtest ning mind muudavad pealinna närviline kiirustamine ja mornid inimesed veidi kurvaks, siis ei välistanud ma mõtet hoopistükkis ise asukohta vahetada. Eriti kui kunagi ehk järglase teema peaks aktuaalseks muutuma, kuna olen kindlal seisukohal juba aastaid, et pealinnas sees ma oma lapsi võimaluse korral kasvatada ei tahaks. Maal kasvanu lapsepõlvemälestused on need, mida tahaksin võimaldada ka oma põnnidele.

Kutsuti juba ammu, et tule siia. Minul jälle sõrad vastu, et mina ei ole nõus tulema kellegi ülalpeetavaks. Mina tahan oma vabadust ja sõltumatu sissetulek seda mulle mõneti ka võimaldab.

Arvestades aga, et tööd pole kuigi lihtne hetkel leida ning seda eriti veel Eestimaa kaugemates paikades, tundus see niisama lahmimisena.

Mai teises pooles, kui esimest korda ise külas käisin, vaatasin, et üht suurt hoonet ehitatakse. Kuklas hakkas kummitama, et kui ehitavad, siis vajavad ju ka töötajaid. Hakkasin maad uurima ja üllatuslikult leidsingi töökuulutuse. Kandideerisin alale, milles mul puudub igasugune töökogemus ja valdkonda, mis on paras hullumaja ja kus samuti puudub kokkupuutekogemus. Aga mis siis, eesmärk pühendab abinõu, eksole:)

Mingil minule väga arusaamatul põhjusel valitigi mind välja. Ametikohale, kuhu olevat juba pikemat aega kedagi otsitud ja seda õiget polevat leitud. Ootasid mind? Ju siis:D

Igatahes juuni keskpaigaks oli töökoht teada ja kokkulepe, et peale jaani asun väljaõppele. Ehk siis pealinna ametikaaslaste juurde seniks, kuni olen valmis minema ja ohjad üle võtma.

Šokeerisin ära oma sünnikodused ja pooled tuttavad ning samal ajal olin pea kuu väljaõppel. Minu tööd tegi seni kohapeal Tallinnast lähetatud noormees ja mina muudkui koolitusin ja koolitusin. Varahommikust hilisõhtuni ja tutvusin läbi selle mitmete tohutult toredate uute inimestega, kellest nii mõnegagi tundub sõprus kujunevat, kuigi kolleegidega tegu.

Ja siis, juuli lõpus, teatasin peakontorile, et ma nüüd julgen proovida kas ujun või upun...

... mille järel sõitis maja ette kolimisauto ja peale erinevaid seiklusi sain varahommikuks oma maise vara, kassid ja iseend ringi asustatud.

Ehk siis nüüd ongi seis, kus kuu ja veidi peale on mul korraga käsitleda uus suhe (see küll tiba vanem kui kuu:D), uus kodu, uus asukoht (kus varasemad tuttvad puudusid täielikult), uus amet ja uus töövaldkond. Ehk siis kõik on uus. Kohe ikka päriselt. Ja samas selle oldud aja jooksul juba nii sisse elatud kõigesse, et justnagu polekski enam uus...

Siiani tundub, et ei upu vaid ujun:D Ja tohutusuure naudinguga sealjuures. Mina, vana unekott isiklikult, ärkan rõõmuga enamasti kell 5 hommikul, et end 6+ ajal välja vedada. Tööpäev algab küll kell 8, kuid mina olen tööl 7+/- paiku. Ja alla 10h ei mängi mitte üks päev välja, sageli on tööpäevad 13h. Ma tean, et ei tohiks jne, kuid nii meeletult on teha ja sisse juurutada ja erinevaid uusi elamusi saada ja igapäevaselt hulka „tulekahjusid“ kustutada, et..... Huhh:D Ja ma pole isegi mitte väsinud:)

Kindlasti tõmban tulevikus tagasi ja hakkan ka puhkama, et vältida läbipõlemist, kuid praegu on lihtsalt puhtakujulise põnevusega tegemist.

Lisaks pole mul kunagi olnud nii palju otseseid alluvaid, kui praegu. Pole iial arvanud, et minus võiks mingeidki juhiomadusi olla, kuid enese suureks üllatuseks avastan, et neid ikka on... Ja kui seda paistavad arvavat ka mu töötajad, siis on ju kõik hästi:) Ning korralikult delegeerima ja vastutust nõudma olen ma õppinud alles siinoldud kuu jooksul ja seda päris korralikult ning seni paistab kõik toimivat. Igatahes olen ma elevil ja õnnelik ja tempoga tohutult rahul:) Ja ikka kohe tõeliselt naudin oma tööd... sest see lihtsalt on nii metsikult pingeline ja tempokas:D

Tunde päevas on ilmselgelt liiga vähe praegu ja samal ajal loodan, et eraelu ei hakka selle all kannatama. Praegu alles kõik liiga värske ja teinepool on leplik ja toetav, kuid eks näis, kui kaua:D Ta teab, et see on mulle oluline koht ja ma vajan tunnet, et ma teen midagi vajalikku ja saan ennast teostada ning mul on kuratlikult hea meel, et ta selle juures nägusid ei tee:) Selle asemel poputab hoopistükkis mind:D

... ja piisab vaid sellest, kui vaatan kellegi intensiivsete ja säravate silmade põhja ning kõik tundub lihtsalt nii õige ja saavutatav...

Et siis jah, kannapööre missugune. Kõik on uus ja tohutult põnev ja veri keeb ja eluvaim on sees:) Ning pealinna vahet liigun ka suhteliselt sageli, kuid enamasti teen tripid ühepäevased, kuna ei taha oma voodist ja tööst ja vastutusest liiga pikalt eemal olla. Vahel siiski ka kahepäevased ja eks näis, millal kellega kohtun jne... Igatahes nüüd hakkab looma sedamoodi, et suudan end juba niimoodi organiseerida, et siiagi jõuan kribada ja sõprade-tuttavatega erinevaid kanaleid pidi suhtlen ikka hea meelega, mis siis, et vahepeal olen natuke rohkem kiirustav olnud. Nüüd on esimene sisseelamine möödas ning suhtlen taas rõõmuga:)

Enne äratulekut olid üle õhtu kuni iga õhtu erinevad kohtumised erinevate inimestega, keda oli vaja elumuutusest teavitada ja sinna vahele hullemat sorti pakkimine. Võehh, lisaks igapäevasele väljaõppele ei andnud see pea üldse võimalust puhkamiseks, kuid tahtsin nii väga erinevad kodanikud ära näha, kuna kes teab, millal jälle selleks vabamalt aega käes on. Sõbrad osutusid minu suureks rõõmuks väga toetavateks ja enamikul paistis päriselt ka kohe hea meel olevat, et mul silm säramas:) Kuigi pidasid mu teguviisi parajaks pöörasuseks, siis mitmelt poolt kuulsin hinnanguks, et ma olevatki alati liiga kaine ja kaalutlev ja et selline samm minu poolt olevat mulle hoopis sobivam kui kaalutlev kaitsekiht. Noh, eks näis siis:)

Kui oma eelmisele elukaaslasele, R-ile teada andsin, siis tema esimene reaktsioon ajas mind kohe südamest naerma: "Kas sa oled rase?"... :D Nojah, selliseid samme võib ka täiesti vabatahtlikult astuda, selleks ei pea püssitoru ees seisma:D Ja ei, ma ei ole rase, täiesti vabatahtlikult tulin...

Igatahes jah, näis mis saab. 14 aastat elu pealinnas jäi selja taha ja enamus mu sõpru pesitseb samuti seal, kuid ega see vahemaa loe midagi:) Ning.... miks tekitada enda elusse "aga"-sid ja "kui vaid oleks nii"-sid... Miks käia paradiisis puhkamas kui seal saab elada? Tuleb lihtsalt asjad endale võimalikuks mõelda ja siis legoklotsid paika sobituma hakkavadki. Mängleva kergusega, kusjuures...

Votniisiis:) Aga jah... Ma küll ei varja oma isikut, kuid ennast pärisinimesena eksponeerida ka ei taha. Sest alati leidub inimesi, kes midagi jama korraldavad ainult puhtast enese kompleksidest tulenevast alaväärsest naudingust. Seega ma hea meelega ei täpsusta endaga seonduvat lõplike detailideni, piisab siinsest laiemast mulinast küll:) Pole ju vajadust, eksole:) Lihtsalt... Kui täpsustada ära piirkond ja töö, siis on jube lihtne liitmistehteid teha... Kes teab mind ja mu tegemisi, see teab nagunii. Kes tahab, küsib otse. Kes ei tea, see ilmselgelt ei vajagi seda infot mingitgipidi. Ja kes ei tea, kuid mingil põhjusel huvi tunneb ja matemaatikat tegema hakates otsad kokku viib, see saab ühe mitte midagi andva infokillu võrra rikkamaks:)

Et siis jah, lõpetuseks - ma annan endale võimaluse proovida:) Olen vaba hing vabal maal ja teen täpselt seda mida ise heaks arvan ja tuginedes sellele mis mulle hinge poeb. Täpselt nii lihtne see eluke ongi:)

Jaan, pulm ja koerad

Okei, võtan end vahepeal korraks kokku ja kriban veidike jaaniajast.
Muidu polekski nagu väga teemat sellest, kuid tahan lõpetuseks koerte kablutamisest pilte esitleda ja seega vaja sissejuhatus ära teha:)
Pildil siis traditsiooniliselt oma rannas oma alatise kivi otsas keskendunult ronimas. Ma ei teadnudki, et oskan nõnna naiselikult turnida:D:D:D

Algas asi sellest, et jaan oli sel aastal ikka väga pikk ja põhjalik. Juba enne jaani oli sündmusi küllaga - ühel päeval lõpetas nõbu keskkooli, järgmisel päeval oli pulma minek. Nimelt oli Indias elav/töötav sugulanna seal äkitsi ootamatult hindule mehele läinud ja seejärel tuldi koju pulmapidu pidama. Oli traditsiooniline kohalik pulm selle vahega, et peig ei mõistnud kohalikku keelt ja oli tsuti eksootilisema väljanägemisega:) Ok, mõningad külalised olid ka ikka võõrkeelsed...

Pulmast taastutud, algas jaaniks hoo võtmine. Ilmad olid kuumad ja päike küpsetas - peris ilusa jume sai peale:))) Rahvast hakkas kogunema maa erinevatest paikadest ja päris oma perega olemist ei saanudki tunda. Lisaks olin lähedasi teatava uudisega šokeerinud, kuid muu rahva seas polnud mahti seda meist kellelgi suurt omavahel läbi ampsata. Oligi hea, mul endalgi võttis/võtab harjumine veel aega;) Ehk siis jah, ühed tulid ja teise tulid ja siis tulid veel kolmandad ja kui mõned läksid, tulid järgmised jne. Olin mitmete sõbrannadega lubanud kohtuda ja omadega taas ummikusse joostes suutsin kohtumised lühikesteks läbipõigeteks kokku pressida... Muidugi häbenen natuke, mis teha... Aga hea meel selle üle, et ühede noorte täiesti igasugusest asustusest eemale püsti pandud tilluke suvekodu sai sisse õnnistatud. Kujutan juba ette kui hea neil on seal maailma eest paos käia:)

Et mitte kuumas päikeselõõsas niisama tegevusetult vedeleda, ehitasime vanematele kambakesi aiakiige. Selle suure, kolme inimese istekohaga ja varikatusega. Poes müüdavaid pidasime meile mittesobivaiks ja seetõttu tegime täpselt sellise nagu meile vaja:) Ilus päkhliks peitsitud puidust kiik sai... Mitu päeva kulus ehitamiseks, kuna eks oli asja ka muud toimetada ja peits pidi kuivama ja puha ja... Igatahes sai üks väga lahe kiik:)

Nüüd aga siis koerte juurde. Nimelt on naabritüdrukul üks jube aktivist noor öömust koer, kellel vaja end pidevalt tühjaks karelda. Oma pere koerad on tollest juba surmani tüdinenud ja nii kutsus L meid meie Freddiga randa jooksma. Et las mängivad.

Noh, egas midagi - meie laiskelajas kaasa ja randa.
Kui koerad esimest korda lahtiselt üksteist nägid, läks paaril korral hullu lõrinaga rabelevaks/puntraid moodustavaks tervituseks/positsioonide määramiseks. Paar hõiget paaril korral ja edasi käis vaid üks kivide tagaajamine ja üksteise sabas karglemine. Või siis pigem oli nii, et Freddi ajas visatavaid kive taga ning Maia jooksis lihtsalt Freddil sabas ja samal ajal püüdis teist ikka mängule kutsuda ja muidu nina ees end märgatavaks teha. Ikka tõsine jooks ja karglemine käis:)

Kui rannast ära hakkaisme minema, sai üht naist peaaegu surmani hirmutatud. Tuli randa, rihma otsas miski määratlematu koer ja vabalt jooksmas väike nuustik. Meie Freddi saime enne kinni, kuid öömust lihastest pungil ja verekarva igemetega Maia läks tutvust tegema. Lihtsalt, ilma mingite rünnakuteta, jooksis suure hurraaga ligi. Selle peale ehmatas tädi meie rahustavatest hõigetest hoolimata ära, krabas nuustiku kaenlasse, lasi suurema koera rihma otsast lahti, viskus rohu sisse pikali ja kukkus kiljuma. Selle peale ehmatasid tema koerad ära ja hakkasid samuti lamenti lööma. Maia vaatas, et mis kisa see on ja muutus ka hoiatavaks ning meie Freddi siples rihma otsas ja püüdis lõrinaga vabaks saada ja vahele minna. Ei jäänud muud üle kui tädile selgeks teha, et parem on püsti ja ilma kisata ja kui nii toimetas, olid koerad kohe ka rahulikud:)

Aga nüüd väike reportaaž koerte mängupäevast:

Freddi on enesele musta saba saanud....

Äärmiselt naiselik ilme Maialt:)

Väike musi ehk?

Külg külje kõrval...

Sööst

Maia kargles väsimatult nagu ping-pongi pall:)

Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole...

Ülevaatus, kaklus ja justnagu päris

Veidi juuni alguse emotsioonidest, kui taaskord nädalajagu pealinnast eemal sai asjatatud ning sealhulgas ka paariks päevaks kodusaarele põigatud.

Nimelt oli isal sünnipäev ning selle raames terve pere koju kogunemas, mistõttu oli hea võimalus koera saba ühe raksuga maha võtta ehk siis keski oluline kodustele kõigile korraga ülevaatusele viia. Närv sees oli suur, kuid ellu jäime:D See osa on nüüd siis tehtud, huhh....

Selle pildi kohta öeldi seda tehes, et koduse kadaka otsas ei saa elumere lained mul üle pea käia:)

Ühe haugiga on mul oma kana kitkuda. Või peaks kala puhul ütlema "soomus rookida"? :)

Läksime ühel õhtul poistega taas kalale. Mina suundusin muidugi paika kust eelmine kord ahvenaid noppisin ja sai seekordki neid välja sikutatud. Kuna poisid olid kilomeetri jagu minust eemal, siis olin nii vapper, et hakkasin lausa iseseisvalt kalu konksu otsast vabastama:) Oli ju vaja konks vabaks saada, et hasartselt järgmist kala sikutama asuda:)
Iga kala puhul vabandasin teda vabastades muidugi ette ja taha ja kuna ma teatavasti olen tiba omamoodi, siis enne kotti toppimist sai iga kala mu käest laubale ka musi. Sedasi siis...

Ühel korral aga läks lahti tohutuks rabelemiseks. Võitlus väriseva ridvaga oli nii metsik, et spinningurull sõna otsese mõttes kiunus mu käes. Ja käsi sai pingest lausa valusaks.
Olid meeles poiste juhised, et kui haug peaks otsa sattuma, siis väsita teda ja siis lohista kaldale, kuid ära vägisi sikutama hakka.
Noohh.... sain siis nööri pingule ja jäin ootama. Nii pinges oli, et ei liikunud grammi eest ka mitte. Kui enne rabeles ja püüdis kaugemale liikuda, siis nüüd oli täielik vaikus ja paigalpüsimine.
Oletasin, et ju on siis haugiga tegu (hiljem poisid ütlesid, et see on jah haugi käitumine - veab end põhja mudavalli taha ja lebab seal) ja jäin ootele. Ritv pinges ja teise käega telefoni otsimas, et juhtnööre küsida. Enne aga kui seda teha jõudsin, käis nõks ja lant oli vaba... Kerisin ta kaldale ja oli täiesti alles ja puha. Krt, kas mul on luulud ja kujutasin ennitist võitlust ette või? Kuidas saab lant alles olla???

Pärast poisid seletasid, et võis olla suunurgast läbi ja lihtsalt rebenes vabaks lõpuks. Ja et pidi olema haug ja vähemalt 3-4-kilone, kuna väiksemat oleks ma vees sikutada suutnud, too oli minu jaoks aga piisavalt tugev...
Nüüd on mul igatahes hammas verel ja ma kavatsen käia seal edasi nillimas, kuna ma ei saa tollele haugile alla vanduda ju... Ma pean ta ükskord ära tooma...

Pilt on illustratiivne, tegelikult ma ise säärast kala veel püüdnud ei ole:D

Aga todasama haugi edasi jahtides sain luigega sõbraks. Need luiged, kes siin Pirital ja Meriväljal inimeste vahetus läheduses kooserdavad nii, et neid praktiliselt puudutada võib, ei tekita minus erilisi õhkavaid emotsioone. Pigem nukrust. Küll aga kiirendavad mu hingamist suured ja uhked linnud oma loomulikus keskkonnas.

Seal ma siis sahistasin oma lanti loopida, kui mu ette, nii vähem kui 10m kaugusele maandus tiibade sahinal pikalt madallendu teinud luik. Uudistas mind siit ja sealt, ujudes aeglaselt ja vett virvendades mu ees edasi-tagasi. Vahele veidi lähenedes, siis jälle eemaldudes. Pikka aega tunnistasime üksteist, kumbki aga sõnagi ei lausunud. Hea ja rahulik oli olla, kumbki ei seganud teineteist. Lanti loopisin ka ikka selles suunas, et luik pärast keritava nööri alla ei jääks:)
Kõige ilusam hetk oli siis kui luik lahkuda otsustas. Pikalt-pikalt sahistas oma suuri tiibu vee kohal, viitsimata kõrgemale tõusta. Kuidagi nagu.... majesteetlik oli. Muud sõna ei oska leida...

Õhtud kippusid pidevalt venima varahommikusse, nagu ikka:) Oli seal peres veel teisigi külalisi ja saunakorrad koos veini ja lobaga venisid pikaks. Kuna aga väljas suur suvi ja vara valge, siis isegi minusugune unekott alati varakult ärkvel. Kuna aga hilja magama saadud, siis keha suhteliselt roidunud ja vaja see üles turgutada.
Mida on siis mõistlik teha, kui oled maganud vaid 2,5 tundi? Hea mõte on välja otsida jooksusussid ja minna kell 6.30 hommikul väikesele jooksutiirule. Mõne aja pärast naastes on energiat piisavalt, et terve päev erksana vastu pidada:)
Ja seda räägin mina, kes ma olen alati jooksmist parajaks enesepiinamiseks pidanud... Aga peab tunnistama, et peale Maijooksu olen ma üsna aeg-ajalt lippama sattunud... Kuidagi nagu tuleb vahel säärane isu peale, noh... Aga fakt on ka see, et jooksen ainult ja ainult siis kui kalpsama kisub, vägisi ennast selleks ajada ma ikka veel ei taha:)

Ühesõnaga sai akusid laetud ikka väga korralikult. Hoolimata olematust uneajast. Küll magada jõuab ka muul ajal;) Praegu on vaja võtta viimast.
Vahepeal muidugi arvuti taga nokitsemine ja projektidega seonduv suhtlemine ja halbade teadete edastamine ja muud tobedused, sekka mõned head uudised ja toredad kutsed jne jne jne:) Ehk siis nagu ikka - kõike jagub...

Kui tagasi TLN jõudsin, sain nagu vastu pead. Müra, kiirustamine, lärmakad inimesed, haisevad inimesed kokkusurutult ja üksteisest üle jooksmas, tramm täis lällavaid end krõlliks joonud tüüpe, noortel veri vemmeldamas ja valjuhäälselt tähelepanu nõutamas... Olin täielikus segaduses ja vedasin end kiiresti koju, turvaliste seinte vahele peitu. Phuhh, pääsesin...
Tegelikult ei ole hullu, olen kiire kohanduja ja kohandun iga kord paari päeva jooksul ükskõik siis kuhu ma ka end maha ei toetaks, kuid kui siia "mekasse" naasen, siis esimene ehmatus on alati. Alati, kui naasen mõnest rahulikumast paigast.

Kõige hullem on klienditeeninduse pool. Ei oska harjuda sellega, et müüja ei suhtle meeldivalt vaid paremal juhul väldib pilku ja halvemal juhul urahtab. Või kui liinibussi sisenedes vägisi tahan bussijuhile naeratada ja väljudes head päeva soovides nende tõsiselt jahmunud ja kohmetu naeratuse taban. Kurb ju, et naeratus või hea sõna põhjustavad jahmatust... Millegipärast pealinnast eemal seda täheldanud ei ole...

Järgmine post jaani teemadel:)

Liiga hea, et mitte jagada:)

Herz'i blogist pätsasin:)

Ma teile kirjutan...

Ehk siis vanu võlgu vähendamas ja vahepealsest tibakene päevikut täiendamas.
Oijahh. Millest alustada?
Noh, nagu arvata võiski, oli meie hiljuti rattasõidu taasavastanud iss juba teist aastat järjest Tartu Rattarallil osalemas. Millest tulenevalt krabas maikuu viimasel laupäeval isa kodust kaasa sõiduvarustuse ja ema ning Tallinnast võtsin suuna lõunasse mina.

Kohtumispaik Pärnu. Tahtsime lihtsalt koos lõunastada ja miks mitte teha seda Pärnus, eksole.
Tutvustasin siis vanematele teada-tuntud-kõigi-lemmikut Steffani pizzarestorani ning ei pidanud pettuma ka seekord. Teenindus sattus olema ülisõbralik ja tõeliselt kiire. Valitud pitsa viis minu keele igatahes kusagile neelu sisse ära ja krõbe põhi ajas kadedaks - miks mina nii krõbedat teha ei oska?
Peale söömist tutvusime veel Jõulumäe sportimisvõimalustega ning seejärel suund ööbimispaika Viljandisse, kus tädimees meid ootamas.
Sattus olema Juurovizjooni õhtu ja eks me siis võtsime õlled ette ja asusime hindama:)

Järgmisel varahommikul suund Tartule. Ettevalmistused ja soojendusringid.Ahjaa, tuleb mainida, et iss meil nüüd klubisõitja ja puha:) Käis aga linna peal treenimas ja tehti talle ettepanek klubiga liituda. Nii ta siis on nüüd meil klubis ja treenib koos noorte meestega:D 56-se kohta, kes taasavastas ratta kaks aastat tagasi, üldse mitte paha, kui aus olla;)

Njah, mul iga kord raskusi säärastel üritustel vurrkannina käivat pead ohjata. Säherdune hulk trimmis jalalihaseid, et ..... Huuuuuhhhhh:D "Ilusate koibade väljanäitus" peaks olema ürituse nimeks:)

Nagu alati, oli seegi kord sõitmas igasugu huvitavaid eksemplare:)

Isa stardis ära saadetud, suundusime meie emaga ehtnaiselikult ostlema ja sööma-jooma. Mis sa selle 4 tunni jooksul ikka teed, mil isa Tartus ja Otepääl ja Elvas ja kus iganes veel oma 133-e kilomeetrit väntab:)
Igatahes oli vahva üritus, nii nagu see ikka on olnud:)

Finiš!

Sama teemaga meenub, et Tartu suusamaratonist ma ei olegi kribanud... Aga noh, otse loomulikult olid cheerleaderid (ema ja mina, öfkoors) ka seal kohal ja oi-oi kui külm oli passida ja oodata!!! Paras näpistav ilm sattus olema ja isal suusk ei lipanud nii nagu ta lootis ja seega läks veidi kauem aega kui plaanis oli...

Aga ma nüüd vahepeal olen taaskord ametlikult lolliks läinud ja hakkasin iseseisvalt AutoCad'i õppima... Jube nokitsemine on, kuid tegelikult väga huvitav:) Eks selle omast tarkusest õppimine parajalt ajamahukas ole, kuid samas ei jookse ükski oskus ega ammugi mitte ühegi programmi valdamine mööda külgi maha... Seega hoian endale pöialt, et pea ikka lahti püsiks:)

*****
Viimasel ajal ei suuda üldse enam lugeda millegipärast. Kohe ei saa keskenduda ja alati on vaja nii palju muid mõtteid mõelda ja suhtlemisi suhelda ja toimetamisi toimetada, et raamatutest täitsa kahju kohe. Lugemine ju üks mu vaieldamatuid lemmiktegevusi, kuid ju siis ei ole praegu see periood lihtsalt.
Teine, millesse ei suuda üldse süveneda, on käsitöö. Või siis spetsiifilisemalt just ehte valmistamine, mis muidu jube heaks eneselaadimistegevuseks. Ei ole ideid, ei ole energiat. Ja üleüldse on mul neid natuke liiga palju, eriti kui arvestada, et ma ei kanna peaaegu kunagi ehteid. Mille kuramuse pärast ma siis olen kulutanud palju-palju tuhandeid rahasid materjali ostule ja muudkui vorpinud neid sahtlisse teha? Mõningad kodanikud (üllataval kombel just meesolevused...) on soovitanud ää müüa. Et säiligu siis tegemisrõõm ja materjali ostukulu saaks tagasi teenitud. Aga mina ei tea - mille pagana pärast peaks keegi tahtma minu sünnitisi tarbida, kui kõik kohad säärast nodi täis?
Vaatab, kui need juba mu elamist koormama hakkavad, siis tuleb miskine veebipood tekitada ja ehk siis saab kellelgi ka nende tarvitamisest rõõmu olema.

Igatahes jah, kõik mis nõuab praegu veidikene rohkem ajamahukat süvenemist, on raskendatud. Tea kas lähenev suvi süüdi või lihtsalt pea põhjalikult pulki täis.....

*****
Elan maja kõrgeimal, viiendal korrusel. Ja paistab, et keegi linnuke on mu rõdul sirtsutamas käinud, kuna keset rõdu õitseb üksik lilleke:) Betoonipraost ennast välja pressinud ja nii ta poosetab seal uhkes üksinduses:) Mul kohe hea meel, kuna see aasta olin laiskelajas ega istutanud rõdule miskit. Loodus tegi ise omad korrektiivid siis:)

Vahetevahel käitun ma omaenese keha suhtes tõeliselt õrnalt ja naiselikult. Näiteks huult kampsuni luku vahele kinni tõmmates... Korduvalt.
Karjuda ka ei saa, siis läheb veel rohkem pingesse... Valust sisisedes ja vääneldes vabastad huule luku vahelt ja siis imestad, miks ohatis jälle kord end su palgele istutab. Ja siis valab R õli tulle teraval toonil esitatud küsimusega: "Kust selle said? Suudlemisest?" Ma saan aru küll, et mõnu ja valu annab segada ja puha, kuid antud kontekstis ei sobitu need kaks küll üldse mitte...

Ükspäev, kui A-l olid omad toimetamised, jalutasin mina pisikese LL-iga Kalamaja avastades. Mõtlen seal omi mõtteid, kui märkan pisikest koera vastu jalutamas. Jälgisin naeruselt koera toimetamisi ega pannud rihma otsas olevat koeraomanikku tähelegi mitte. Jõudsin vaid fikseerida, et selline naistelemmiku tüüpi tegelane ja seetõttu minu edasine huvi välistatud. Korraga kostub kõlav "Tere!" ja minu tõrjuv reaktsioon kulutas lausa mitu head sekundit, enne kui ajusse jõudis äratundmine. Tegu vana klassivennaga:)))

Klassivend vaatas mind suhteliselt üllatunult, kuna möödunud suvel kohtusime klassikokkutulekul. Tollal arutlesime, et kohalolnutest on lasteta vaid kaks poissi ja kaks tüdrukut ja meie olime neist just nood 1 ja 1. Ja nüüd siis jalutan mina veidi peale aastase lapsega kesk hubaseid agulitänavaid. Isegi lasteta mehe ajus jõudis matemaatiline tehe uskumatust väljendada ja see küsiv pilk ta silmis oli lihtsalt liiga hea, et seda mitte siinsesse päevikusse talletada:)

*****
Kui lastest veel rääkida, siis hämmastusin Musumäel enesel silmad krõlli... Nimelt oli seal rühm pägalikke, kes vist algklassides. Koos õpetajaga. Ja teevad siis viktoriini moodi asja või ma ei teagi mida, kuid üle laste sädina kostub valjul häälel õpetaja küsimus: "Nii, ja millisel aadressil asub vanalinna St. Patrick'u pubi?"

Ahjaa, ma nüüd olen muideks meelitatud ja puha:) Sääraseid olukordi, kus tänaval juurde astutakse, et tutvuda, pole viimastel aastatel enam olnud:) Kuni möödunud nädalani:D
Asjatasin omi käike teha ja panin tähele, et üks noorepoolne mees liigub sarnast trajektoori mööda. Kuniks siis julguse kokku võttis ja tutvuma tuli:D:D:D Olin piisavalt üllatunud/hämmelduses ja viisaka inimesena vahetasin ka paar lauset, kuid oma telefoninumbrit jagama siiski ei soostunud... Teatasin, et mul kiire ja pagesin sealt kabjaplaginal:) Aga terve õhtu oli totakas irve näol:D Nii vähe ongi vaja vanaeide säramalöömiseks:)

*****
Nonii, kokkuvõtteks... Mida ma siis nüüd kirjutasin ka? Tegelikult ju mitte midagi:D
Peaks hoopistükkis paar sõna oma hiljutisest tiirutamisest kribama, enne kui uuesti minema tuhisen:) Ehk järgmises postis, kui vahepeale jälle mõnd augutäidet/huumoripostitust siia ei paiguta.

Suve tahaks... Siukest, kus jälle lahtist kingakest kanda ja päike palgeid nooliks...

Soohuumorit

Leidsin draftidest 2009 märtsi kuupäevaga postitamise ootele pandud pisikese naljaloo. Mis ta seal ikka tohletab, olgu parem üles laetud:)
Tead ju, et hispaania keeles on nimisõnad kas mees või naissoost?

Aga sõna "arvuti" kohta pole veel otsustatud, kas see on mees- või naissoost...
Ühel keeltekursusel pandi poisid ja tüdrukud eraldi rühmadesse ja lasti neil otsustada, kas see peaks olema mees- või naissoost ning oma otsust põhjendama.

Mehed otsustasid, et arvuti peab kindlasti olema naissoost "la computadora", sest:

1. Tema sisemist loogikat ei mõista keegi peale tema looja
2. Seda keelt, mida ta kasutab teiste arvutitega suhtlemiseks, ei mõista mitte keegi muu
3. Iga sinu pisimgi viga salvestub püsimällu, kust seda vajalikul hetkel kätte saab
4. Niipea kui oled ühe endale välja valinud, saab selgeks, et vähemalt pool palka kulub tema lisavidinate peale.

Naised aga jõudsid otsusele, et arvuti on mõistagi meessoost, "el computador" või "el ordenador", sest:

1. Ta teeb kõike, mida soovid, kui vaid oskad õigele nupule vajutada
2. Temas on tohutul hulgal seosetut informatsiooni, aga oma peaga mõtelda ikka ei oska
3. Ta on mõeldud sinu elu kergendamiseks, aga vähemalt pool aega ta teeb seda raskemaks
4. Niipea kui oled ühe endale välja valinud, saab selgeks, et oleks sa natuke kauem oodanud, oleksid parema mudeli saanud.

Tuul

Siuke ilm täna mu akende taga....
Hommikust saadik sompus ja tatine ja tuul möllab kui maruline.
Aga midagi ei ole teha - väljas olles mulle säärane ilm täitsa meeldib. Toast paistab nõme, kuid selle keskel on hea... Kuidagi hirmus puhastav.
Käisin ka täna ilma püüdmas, kuid kahjuks linnas ei ole tunne üldse sama. Selleks, et säärasest ilmast jõudu ammutada, peab olema keset loodust ja tingimata inimtühjalt. Kirtsus nägudega sätitud soenguid hoida püüdvad ja külg ees kulgevad kodanikud võtavad võime ilma sisse pugeda. Empaatilise inimesena ma ju märkan neid paratamatult...

Kui tuul tormab, siis mina hingan. Nägu vastu tuult ja kopsud valla. Inimtühjas paigas ajaks käed avali ja keerleks tuulega kaasa, pakatav rõõm naerusest rinnast välja pressimas. Sprindiks taganttuult ja jookseks end kiire sööstuga hingetuks. Või võtaks oma hiiglasuure ja tugeva vihmavarju ning teeks Mary Poppinsi hüppeid... Polegi neid enam mitu head aastat praktiseerinud, kuna kainele mõistusele tundub säärane teguviis äärmiselt totter:)

Aga jah, kesk asustust ei saa seda nautida. Tuule nautimiseks on parim paik üks inimtühi rannaäärne poolsaare tipp kodusaarel. Siin, linnas, ajab aga tuul juuksed suhu ja riided laperdama ja üleüldse ...
Noh, ei saa hetkel nautida, siis ei saa:) Igatsusest kribada ju ikka võib:)

Selle asemel siis jätkan eilset pildipanga sorteerimist (no ikka ilmselgelt liiiiiga palju on igasugu pilte mu arvutis!), maiustan äsja ahjust tulnud kontide küljest sulavaks küpsenud kanaga, kõrval tavapärane kohvinarkomaani kuum tassitäis ning plaadimängijast kostmas chill Thievery Corporation. Isegi kassid ei kargle - magavad terve päeva kui ilmamõjulased kunagi:)

Vahepeal küürakil istumisest tüdinud keha sirutamiseks vaja erinevaid kleite selga passida. Nädala pärast pulma minek ja dresscode olevat mitte liiga pidulik, pigem mõnusat äraolemist võimaldav. Ja püüa siis klapitada end ilmaga, kaaslasega, peo iseloomuga ja enda võimaliku kleiditujuga. Sest ega siis iga päev end samas kleidis hästi tunne, eksole:)
Keeruline... :D

Lihtsalt nostalgialainel

Olen siin umbes kolme ja poolene...
Mäletan, kui seda pilti tehti. Kuidas sätiti meid elutoa seina äärde seisma ja kuidas vend plehku panna tahtis. Ja seda valget kleidikest, mis oli villane ja imepehme... Ja meeldis mulle hirmsasti, kuid olin häiritud selle lühidusest...

Tänane plädisev vihmasabin akna taga ajab fotosid korrastama. Õnneks tänased käigud on käidud ja kiiremad toimetamised toimetatud, nii et nüüd saab mõnuga aurava kohvitassi taga istuda ja fotopanka sorteerida... Täitsa mõnus kohe:)