Koduranna kivid, kus turnides möödus lapsepõlvÜhe kiire töönädala jagu Tln-s ja reede õhtul ootas mind taas lennujaam. Pikk saaresviibimine ei lasknud eemal olla ning oli vaja veel üks sutsakas sinna teha.
Oluline põhjus oli muidugi ka põhikooli klassi kokkutulek - 16a lõpetamisest. Viimati kohtusime 10a tagasi ja et oma mittetraditsioonilisest 6-e tsüklist välja saada, leppisime kokku, et järgmine kord on 4a pärast ehk siis 20a lõpetamisest.
Appikene, need numbrid tunduvad kohutavad! Ega me keegi suutnud sellest ajakaost hästi aru saada, kuid õnneks olid kõik peale ühe poisi täiesti vabalt äratuntavad. Üllataval kombel ei ole me juhuslikult palju kokku sattunud jooksma, kuigi mõned meist elavad saares edasi ja mõned on sinna viimastel aastatel naasnud. Enamus siiski mandri peal. Kuigi pea kõik kinnitasid kui ühest suust, et varem või hiljem tahaks saare peale juured alla kasvatada. Teatavasti on kadakad juurikaidpidi eriti tihkelt maa küljes kinni ja saarlased oma koduste põõsaste moodi - kui ikka oled sealt võrsunud, kisub hing alati tagasi. Minagi olen seda usku, et kui mitte varem, siis pensieas olen seal tagasi. Ehk ka varem...
Igal juhul me siis taaskohtusime. Jutt ja nali jooksid endiselt vabalt ning lihtsalt hea oli olla. Mis eriti meeldis, oli see, et keegi ei jäänud märgatavalt purju, kuigi kõiksugu erinevaid julgustavad jooke tarbiti ning ka saunaskäimine teatavasti kiirendab joovastavate jookide mõju. Ehk jahutas bassein? Igal juhul keegi purjus ei olnud ja piinlikke olukordi ei tekkinud. Mis jättis üritusest võimalikult parima mulje minu maitse jaoks:)
Me oleme kõik 30-32a ja kohalolnutest oli lasteta ja samas vabasid vaid 4 (2p + 2t). Ülejäänutel kõigil pered ja enam-vähem reeglina 2 last:) Kellel suuremad, kellel väiksemad ja kellel teine just teel. Tublid eestlased:) Eriti armas oli kuulda kuidas poisid oma peredest säravi silmi rääkisid ja kinnitasid, et nemad tahaksid ikka 3. last ka veel. Väga hindan mehi, kes peret väärtustavad ja tõsiselt oma isakohustusi võtavad.
Et väga hea mulje jäi neist kunagistest rahmeldavatest poisikestest:)
Pilte siia riputada kahjuks ei saa, kuigi pildistamisväärset oli küllaga:) Ei tahaks kellegi privaatsust rikkuda ja üle küsima kõigilt eraldi ei hakka. Seega ainsaks fotosüüdistuseks saab pilt, kus ise paistan kreeni vajuvat:D Muud materjali minust väga ei ole, kuna kui nägin ühel noormehel kaasas olevat suurt ja head kaamerat, siis sellest hetkest oli pea terve õhtu aparaat minu valduses ja mina seltskonnakroonik. Mistõttu endal õnnestus objektiivi ette sattumist enam-vähem vältida:)
Igatahes jäi kogu üritusest väga soe ja positiivne tunne ning jään juba ootama suve 2013:)
Ilm käib saares koos minuga, mulle paistab. Kui peale puhkust sealt ära tulin, läks ilm nigelaks. Läksin saarde, tulid taas meeletult kuumad ilmad. Ja järgmiseks nädalavaheks, mil venna pere ning tema ämm-äi saarde lähevad, ennustab jälle mitte nii super ilma. Edaspidi peab vist ilma garanteerimiseks mind kohale vedama:)Pühapäeval oli aega niisama vedeleda ning läksime perkondlikult vahelduseks randa ilma nautima. Mina tegin ka vägitüki ära ja käisin üle ma ei tea mitme aasta taas Eesti vetes ujumas:) Armastan kohalikust palju soojemat vett ning seega kodumaine suplus reeglina ei tõmba, kuid põhimõtteliselt tuli see ära teha. Ja väga mõnus oli vees!
Ujume Freddiga võidu
Veemängud 
"Noh, viska juba see kivi!!!"
Adru mekib jama aga vesi on peegel
Väsinud, kuid õnnelik Freddi hinge tõmbamas, mina vanni nautimas ning luikvalged rattariided selga päevitanud isa naispere õhutusel jumet ühtlustamas 
Kui temaga ei mängitud, eelistas koer istuda taguotsapidi vees 
Aias on jälle järgmised lilled õied lahti saanud. Nagu näiteks liiliad:
Viinamarjad on ikka alles rohelised:
Pühapäeva õhtul polnud midagi parata - taas tuttav lennuk ning poole tunni pärast maandusime Tln-s. Njah...
4 kommentaari:
sa kohe oskad end õnnelikuks kirjutada:)
:)
Eks ta ole - elus on ikka asju, mis positiivselt laevad ja õnnelikuks teevad, neisse tuleb lihtsalt pikemalt vaadata, mällu salvestada ja emotsiooni klammerduda. See aitab ehk veidigi lihtsamini mööda laveerida ohtlikult kõrguvatest hirmu, masenduse ja kurbuse karidest. Nagu ütles Ita Ever: "Kogu tõde teab ainult minu padi". Nõustun täielikult.
Usun mõtte jõusse. Ja kuna tahan olla õnnelik, elu nautida, särada ja lähedastele päikesekiireks olla, siis tuleb endale sisendada, et olen õnnelik. Ehk siis olla tänulik nii suurte kui ka tillukeste heade asjade eest oma elus ning rõõm hinges hakkab võimenduma. Lõpuks tunnedki, et oled õnnelik. Hoolimata vahel väga valusatest varba äralöömistest ränkade kukkumisteni välja. Summa summaarum on ju elu siiski lill:) Ja tont võtaks, elatakse üks kord (vähemalt teadlikku elu), tahan seda elada siis nii et oleks hea:)
heeee.....sinu mõttelend liigub selle eilse delfi uudise poole, kus on kirjas, et "vanadus teeb inimese õnnelikuks":)
lugesid?
...enamik muutub meist eakamaks jäädes aina õnnelikumaks.
Vanemad inimesed mõistavad oma aega sisustada parimal võimalikul viisil ja on vilunud vältima olukordi, mis muudavad neid kurvaks või tekitavad stressi...
aga sa oled kahtlemata õnnelik inimene, et sa seda õnnelikuks mõtlemise kunsti siiski keskmisest paremini valdad:)
Hehee, tänud:)
Kusjuures nägin pealkirja, kuid ei olnud jõudnud lugeda, nüüd siis lugesin:)
Hmm, äkitsi ma sellepärast saangi vanemate inimestega nii hästi läbi:D Ise ka väike vanainimene samade väärtushinnangutega;)
Aga eks selles tõetera ole - me keegi ei tea kauaks meile päevi on antud, seega egoistlikult tuleks neist salvestada vaid seda mis hea. Virisemine ja kibestumus - no ma ei tea. Milleks ja kellele? Õnnelikumaks see ju ei tee, tulemust, mis kerge tunde tagaks, samuti ei anna. Kuigi eks ma ise ka ikka vahel virisen:)
Aga jah, eks see ole suuresti õpitav tegelikult. Ja kui ei õpi ise, siis õpetab elu ja vanas eas saab siis vilju nautima hakata:)
Postita kommentaar