Suvi-suvi-suvi!

Ma ikka kohe üliväga naudin praegust suve.
Jah, on kuum. Jah, ajab ülekere higiseks. Jah, peab mitu korda päevas dušši all käima. Jah, peab kulgemiseks arvestama tempo ja jõuvarudega. Jah, peab muudkui kastma-kastma-kastma. Jah, peab jälgima, et hoovis oleks palju erinevaid jooginõusid puhta veega varustatud nii siilidele, konnadele, lindudele kui kellele iganes.

Aga vähemasti ei pea jopega ringi käima. Majas kõik uksed ja aknad päevad läbi pärani, lapsed jooksevad maja, hoovi ja õuevannide vahet hommikust õhtuni ihualasti. Elame smuutidest ja mineraalveest. Pesu nööril kuivab minutitega.

Ma lausa armastan sellist suve! Sellised numbrid varjus on kestnud varsti juba kaks nädalat ja see on ikka kohe väga minu masti suvi :) 15 nädala pärast on nagunii üks paras pori.

Aasta tagasi

Täna, aasta tagasi, sadas meil lumi maha. Mina kaevasin hernepeenart ja jäin palavikku.
Täna, aasta edasi, on meil ca 20 soojakaardi ringis terve päev ning hernepeenar täitsa kaevamata. Õnneks puudub ka palavik.
Küll aga oli täna lasteaias Noorema Poisi emadepäevapidu ja mu väike lipsustatud sellike esines suurepäraselt, ei hangunud ega mossitanud :) Hoidsid hoopis väljavalituga teineteisel iga natukese aja tagant käest ja esinesid ilusasti :)

Võiks juba harjunud olla?

Nii kliima muutumisega kui loomadega elutoas.

Kits vahib hommikul aknast sisse...
Detsembrikuus tuterdavad ringi siilid ja õitsevad sinililled...
Jaanuarikuus liblikas lumekirmel...
Eriti tigedad ja verenäljas sääsed veebruarikuises toas ja tahtmise korral leiab ka mõne kärbse...

Hakkan vist vanaks jääma. Kitsed aknast sisse vahtimas on küll alati ootamatu, kuid siiski lahe, need ülejäänud punktid aga vägagi raske harjuda...

PS: Pilt tehtud jaanuaris 2018 meie hoovis.

Ei see tali taeva jää

Aga meil oli täna öösel esimene öökülm! Hetkel on väljas 1,9 plusskraadi ja seega keerab miinuseks tänagi.
Oktoobri keskel on see tegelikult igati okei. Palju jaburamad olid kaks lund mais, äike oktoobris ja tuhapilved Portugalist.

Nüüd tunnen küll, et mu pobin oli ennatlik, kui Vanamees paar päeva tagasi autole talvepapud ostis ja need kohe alla lasi panna. Hommikused libedad teed ning käbla-käivad kitsed ja muud elukad maantee pervel kobistamas ei ole just mu lemmikkombinatsioon.
Las ta siis tuleb, see talv :)

Needust pakkudes ei pingutanudki üle...

Kirjutasin veebruaris lapse silmaarsti-saagast. Korra ei saanud mannergule minna, andsin aja ära ning nüüd maksan lõivu.

Teatavasti veebruaris ei pääsenud arst saarele, kuna udu nullis lennu. Aeg lükati poolteist kuud edasi, tänaseks.
Täna (vaevalt et ootamatust lumekirmest tingitult) taaskord ilm ei võimalda lendamist. Ja jälle arst saarele ei saa.

Et siis nagu mis toimub? Kas tõesti pean ikkagi Tallinnasse arstile aja panema? Selle tarbeks võtma vaba päeva (ilma töötasuta, eksole), maksma praamisõidu + kütuse mitmesaja kilomeetri tarbeks + kulutame terve päeva edasi-tagasi sõitmiseks selleks, et laps vaatab seinal olevat tabelit ja loeb numbreid ette?

Kui on teada, et miski mure, siis ei kahtlekski. Lihtsalt tabeli vaatamise jaoks tundub see aga tobe. Silmaarstil kontrollis käimine peaks ju idee poolest olema sipsti ja käidud, mitte terve päev kestev protsess.

Küll on hea...

... et ma täna mannergul ei ole! Sageli ju olen, täna õnneks mitte.

Poolest päevast lõpetasid praamid sõitmise. Jää kanalis liigub ja surub praame madalikule.
Kell 19 tuli esimene praam mannergult saare poole välja hoiatusega, et ei pruugi suuta silduda ja siis minnakse tagasi.
Tuisk meil on jõhker. Keskpäevast alates. Korralike naeladega rehvidega ei sõitnud ma koju kiiremini kui 60km/h. Tühi koht-vaal-tühi koht-vaal-tuul surub-tuul ei suru. Jõhker ilm! Lageda peal majast autoni juba oli suht võimatu minna.

Nii. Oleks mannergul, tuleks äkki lennukiga? Neee.... Kella 17-aegne lennuk väljus lõpuks saare suunas kell 19. Ja siis keeras otsa ringi ja läks tagasi.

Selline see meie saareline elu on :) Ei ole nii, et trotsin ilma ja lähen, kui tahan. Kui ikka üle mere ei saa, siis ei saa ja kõik.

Lapsevanemad vahetustega

Meil on kujunenud selline "tore" graafik, kus perena koos me eriti aega ei veeda. Just viimasel ajal, sügisest alates.
Sügisel võttis Vanamees aastakümnete-pikkuse lepinguga rendile muinsuskaitsealuse maja, kuhu rajas kontori ning kaasneva. Tähendab see kohustust seda säilitada ja taastada ja muud jutud.
Otse loomulikult on selliste vanade ja auväärsete majade soojapidavus enne renoveerimist enam kui küsitav. Mis tähendas terve sügise (ja seal oli päris külmi päevi piisavalt sees) jooksul pidevat kütmaskäimist. Ka nädalavahetustel, kui mina ja lapsed kodus olime. Siis oli Vanamees ikka pool päevadest oma majakest kõbimas ja soojendamas.

Ok, see on tänaseks lahendatud õhksoojuspumba näol, kuid jaanuaris siis need haigused.
Reeglina on meil kokkulepe, et laste haiguste ajal on nendega kodune Vanamees. Tema saab oma aega sättida, mina sõltun 8-17 graafikust. Ehk siis tema lastega kodus päeval, mina laekun peale oma tööd, kiire infovahetus ja temal minek. Naaseb hilisõhtul, kui meie juba voodis. Enamasti.
Vahel on temal olulised kohtumised, siis olen mina hoolduslehel. Päeva kaupa.

Jaanuaris oli aga Vanamehel ka kaks peaaegu täisnädalat vaja Tallinnas olla. Eks ma siis neil aegadel olin kas lastega kodus või hoidsin hommikul lapsi esimeste seas lasteaeda viies hinge kinni, kas helistatakse või mitte. Oli nii- ja naasuguseid päevi :)

Kõige lahedam logistika oli minu jaoks jaanuari lõpust alates: viimasel laupäeval sõitsin poistega Tallinna, tagasi olime pühapäeva õhtul. Mõned tunnid koos perega, esmaspäeval varahommikul kes tööle, kes lasteaeda. Lõunast sõitis Vanamees Tallinna ja naasis neljapäeva õhtul. Reede hommikul kell 6 startisin mina Tallinna. Aga selleks ajaks käis veebruar juba täie rauaga ja eks see igapäevane aegade kokkusättimine toimu jooksvalt kogu aeg.

Tean-tean, et paljudel töötavad mehed kusagil kodust kaugel või ei osale nad üldse laste igapäevalogistikas, mina aga olen harjunud pigem koostoimetava peremudeliga. Ja nüüd on veidi harjumatu tunnetada, kuidas suhtlemine toimubki peamiselt vaid transpordikorralduse/lapsehoidmise teemal.
Minu jaoks intensiivsemaks teeb selle kõik mitu asjaolu: esiteks on meil vahel meri ja jubepikk praamisõit (mida ma muidugi siin nii vara hommikul toksiks, kui mitte praamil aeega veetes), mis ei lase sõita siis kui tahad vaid pead arvestama. Lisaks tohutu ajakulu. Ja äkilisi minekuid välistab seegi, et kui ikka praamile ei mahu, siis ei mahu! Seega praktiliselt alati ikka etteostetud piletiga sõit. Teiseks ei ole meil tugivõrgustikku ehk lapsehoidjaid. Sugulased, kelle juurde lapsi saata või kes kohapeal saaksid lapsi hoida, ei ole. Meri vahel igas suunas. Seega õhtul kahekesi aega veetma minna ei ole mõeldav. Üle mere lapsehoidja toomine on eriti ajakulukas. Ja kolmas pidurfaktor on maal elamine. Ei ole nii, et kui üks auto hommikul suurte miinuskraadide juures ei käivitu (minu diisel nt andis eile hommikul -15 juures alla), siis astud hopsti bussi peale. Buss on selleks ajaks ammu läinud ja järgnine tuleb mitme tunni pärast.
Ja jälle mängid logistika ringi. Kiirelt.

Nt täna hommikul oli meil esialgu variant, et kui minu auto käima ei saa, siis sõidan Tallinna Vanamehe autoga.
Täna hommikuks aga oli selge, et Vanamees peab kindlasti tööle minema päeva ajal. Seega ka lapsed lasteaeda saama.
Minul praam kell 6:30 (muidu ei saa kuidagi kell 10 Tallinnas olla). Enne seda lapsi lasteaeda viia ei saa. Bussiga ka neid viia ei saa, ei lähe sellist bussi. Seega kui mina võtan Vanamehe auto, on tema lastega kodus lõksus.
Siis leiutasime täna hommikul kella 5 ajal lahenduse, et kui minu auto ei käivitu, helistan lennujaama ja uurin piletite olemasolu. Kui on, pean juba enne 7:30-t olema pooletunnise sõidu kaugusel lennujaamas. Ehk siis lapsed varakult maast lahti, lasteaiavormi ja kambakesi koos emmet lennujaama viima. Siis tagasi kodulähedasse (3,5km) lasteaeda ja siis Vanamees tööle. Lennujaama poole saare serva :D
Niisiis, auto käivitamine kell 5:20 - selleks, et krokodillidega kapoti ligi päseda, on vaja auto teise kohta nihutada. Parajalt suur buss, külm ja libe ja no ei jaksa. Kuigi Vanamehel peaks nagu jõudu olema. No ei liigu masin.
Maastur minu bussi taha, nöör külge ja sikutama. Mina öösärgis-hommikumantlis-jopes roolis, et pidurdada. Nii, paigas. Maastur ronis siis üle võsa minu tagant ette, krokodillid külge ja.... käivitus nagu naksti!
Paistab, et talveoludeks vajab mu auto võimsamat akut lihtsalt, et jaksata.
Nüüd ma siin nõiun omaette, et ehk sai ikka piisavalt soojaks mootor praamile sõites, et see 1,5 tundi külmas praamis laseb tal taaskäivituda :D

Lumest

Tänane tõtt-vahtimine

Nonii, täna siis sadas ka meile sellehooajaline esimene lumi maha.
Õu näeb välja kui jõulumuinasjutt. Eesti kõige paksem lumekiht just Hiiumaal ja tuult pole ollagi - kujutage siis ette, milline ümbrus välja näeb!
Pildilolevad männid just kõige lumisemad ei paista, kuid arvestades, et täna Vanamehega tõtt vahtnud põder siiski üpris suur loom, siis lumel ikka paksust jagub. Meil koduhoovis oli täna hommikul 12cm, õhtuks enamgi veel.
Et siis sedaviisi.

Hommikul lapsi äratades ja aknale suunates oli lahe reaktsioone näha. Vanem Poiss oli nii siiralt õnnelik, Noorem Poiss vaatas kerge hämmeldusega valge vaiba alust koduhoovi. Eks noorem on ju lund näinud ja selles mütanud, kuid kui palju ta seda mäletab ajast mil ta oli ca 1,5-aastane... Tundus, et miskid hägused meenutused olid .

Vanem Poiss on lumefänn. Räägib juba päevi, kuidas ta lund ootab, et seda siis sööma hakata: "Ära muretse, emme, ma söön ainult seda lund, mis on täitsa valge! Kollast lund ma ei söö ju!"
No mida sa teed sellisega. Lasteaiast tulles seisis verandal ja keeldus tuppa tulemast - sõi lund. Me jõudsime pool õhtut tubaselt ära veeta, enne kui tegelane tuppa tulema nõustus. Selle tingimusega, et peale õhtusööki saab siis veel lund süüa.

Ja ega nad unustanud - nii kui õhtusöök keres, nii tuletasid mõlemad lumelubadust meelde. Nii oligi issi sunnitud võtma kaks kausikest, need lumega täitma ja poisid laua taha, lusikad käes.
Lapsevanemad kamina ees irvitasid, et eriti odav jäätis :D

Mina aga olen muutumas meie pere nõrgimaks lüliks. Immuunsus kuhugi kadunud. Nüüd juba pikka aega haige olnud, pikalt palavikus ja erinevate astmetega muutuv köha ja vana klassika - põskkoopapõletik. Mul kolib iga nohu sinna, tee või ära tee mida tahes. Ja ei, ma ei "tõmba tatti üles", tean isegi, et see suurim oht minusugusel. Kui juba lõua- ja põseluud liikmisvõimetuteks valuallikateks muutusid ja üks silm muudkui vett lahistas, lasin antibiootikumid taas peale panna. No ei saa aru mis toimub. Aga vähemalt keerasid need siiski olud paremuse poole ja ehk saan ikka varsti elujõu tagasi.

Poisid on palju tublimad, kuigi parajad tited ja lasteaiad ju hullemad haiguskolded. Aga nemad võtavad väga tublisti mögla (segu jõhvikatest, sidrunist, sibulast, küüslaugust ja meest) - lausa võidu! Kui juba võistudoosid 14 lusikatäiele õhtu kohta per laps minema hakkasid, tõmbasime pidurit (materjal mögla valmistamiseks saab otsa sellise tempo juures!) ja nüüd on piiriks 4 lusikat. Ma ütleks, et ikka väga tublid :)

Siuksed lood meil siin.

Elu saartel

See praegune praamide teema on ikka karm.
Meri pole ammu enam nii madal olnud ja nii korduvalt kui nüüd, praamioperaatori vahetumise ajal. Lisaks see jama, et vanad praamid ei talugi seda madalat merd ja sageli sõidab Hiiumaa ja mannergu vahet vaid uunikumist Harilaid.
Aga no kes teavad ja tahavad, on teemaga enivei kursis.

Igatahes ei pääse me siin liikuma. Ei saarelt ära ega saarele. Juba kaks kolmandikku oktoobrikuust. Vahele paremaid päevi ja siis jälle megasabad või katkenud ühendus.

Ma isegi ei viitsi kirjeldada, milliseid kadalippe siin läbitud on, eks igaühel oma lugu nagunii. Täna aga taaskord praamis ja ajalukku talletamise huvides tuleb miskit siiski üles tähendada.

Täna siis selleks, et jõuda kella 10-ks Tallinnasse 2-päevasele koolitusele, ärkasin ma kella 4 ajal. 6:30 praamile pilet juba ammuilma ostetud, kuid kuna see ainus praam vabagraafikus, siis bronnid ei kehti, kehtib vaid sadamasse saabumise järjekord. Bussid, operatiivsõidukid ja puuetega inimesi transportivad massinad saavad eelise, teised kes ees see mees. Loogiline ka.
Saabusin siis sadamasse täna peale kella 5-t ja loomulikult olid rekkad ja 3 sõiduautot juba ootel. Mul vedas, roppumoodi vedas. Mahtusin viimase sõiduautona peale. Minu järel tuli veel üks masin kõrgemate reast järelkäruga ja see paigutati praamile siis nii, et parkis end minu taha, seejärel ühendati käru lahti ja tõmmati ühiste jõududega põiki praamile. Seejärel aparell üles ja minekut. Sest kui on 5-6 rekkat peal, siis mahubki Harilaiule 4-5 sõiduautot umbes lisaks. Naiss.

Üks hommik mul nii hästi ei läinud. Olin Vanemale Poisile mitu kuud tagasi eriarstile aja saanud, piletite avanedes koheselt praamipiletid ostnud ja ... Õige päeva saabudes siis kihutasime söömata-joomata kujul välja, kuna selgus, et praamid jälle vabagraafikus ja jälle vaid Harilaid käimas. Sadamasse jõudes oli selge, et praamile me ei mahu. Kuna aga liinibuss saab esimesele võimalikule praamile peale, parkisin auto ja asusime bussi ümber. Ei olnud meil kaasas ei süüa, ei juua. Saab ju praamilt või siis hiljemalt Haapsalust miskit kaasa haarata. Läksime ju autoga...
Harilaid aga lisapraam ja sellel müügiruum täiesti tühi. Isegi kohviautomaati pole. Null. Ziirõu.
Liinibussil ei saa paluda ka Statoilis peatust teha, seega palusin vennal Tallinnas meile vastu tulla ja süüa-juua tuua ja transporditeenust osutada:D Ning hilinemisega arstile. Õnneks olin saanud arsti enne teavitada, et paha lugu küll, kuid hilineme. Esimene võimalik transport Hiiumaalt ära ju.
Nii et kell 12:15 päeval sai mu 3-aastane siis päeva esimese eine ja esimese veelonksu. Peale poolepäevast trippimist.
Tagasi autoni saime ka bussiga ja meil vedas - samalt praamilt maha tulnud buss seisis kail, põhja all suur loik. Kaldale ronides oli põhja ära tõmmanud. Siis oli väga südantsoojendav näha, kuidas sõiduautod peatusid ja bussis olnud inimesi endale peale pakkisid, et edasi liikuda aidata. Meie jõudsime koju ca kell 22. Kui lapsel ammu tuduaeg peaks olema.
Elu saartel :)

Praegu on jah põnevad ajad. Kuna sõidan hetkel intensiivselt koolituste/koosolekute (loe: mandri) vahet kord kuni kaks nädalas, siis ei tea iial, millal koju tagasi saan... Järgmine nädal peaks nüüd sõiduvaba tulema :D Neid mõned ikka on vahel...

Igatahes ootam me väga-väga uusi praame... Need saavad natuke paremini hakkama...

Veider

Vaatan aknast õue ja justkui aeg seisaks.
Mitte ainus oks ega rohukõrs ei liiguta. Nagu pilt oleks aknaklaasile kleebitud...


Linnud reedavad. Nende kõrvulukustav sädin annab tunnistust, et seal siiski on elu.
Kui vaid need puud nii hiilivalt tasased ei oleks.
Veel eile ei suutnud needsamad puud otsustada, kas seista püsti või kummarduda maani...


Täna hommikul tundsin vasakus rinnas häirivat valulist pinget. Tõenäoliselt eileõhtuse maa kaevamise tagajärg, kuid... korraga hüppas kusagilt "kardina" tagant välja öine unenägu (ma näen väga harva teadvalt und) - nägin unes, et avastasin vasakust rinnast tüki... Väga veider uni.
Kodu poole sõites mõtisklesin, et kas mu keha tahab mulle midagi öelda? Kas peaksin tõsiselt suhtuma ja arstile rääkima? Et las saadab mu mammograafi juurde? Meil kohapeal pole, tuleks pealinna sõita.


Jõuan koju ja satun teate otsa, et mammograafiabuss on sel kuul Hiiumaale tulemas... Ma tavaliselt ei satu säärast infot märkama...


Misaasi see siis nüüd on?

Talv

Vaade aknast täna lõunal, enne labidasporti

Mina ei tea mis imelik kant see meie kodu küll on.
Ükski üleriigiline ilmateade meil ei kehti.

Tegelikult on Hiiumaa ju väga eriilmeline. Kui näiteks temperatuuri mõõdetakse Ristnas ja Kärdlas, siis suvel on Ristna avatud suurtele tuultele (Surfiparadiis jmt, eksole), talvel aga, kui mujal jää ja külm, on Kõpu ots enamasti jäävaba ning mere soojus lükkab temperatuuri üles. Samuti on Kärdla avatud põhja suunal merele, mis ka just soojusega ei hiilga.
Meie aga elame Kagu-Hiiumaal, mistõttu lahesopp hoiab meid suvel soojas. Ja talvel jäätub laht kiiresti, mistõttu on külma tunduvalt enam. Lisaks on meie kodu veidike lohu sees, ühed naabrid aga, kellega temperatuuriinfot ikka vahetame, on künka otsas (org ja mägi oleksid meie oludes ilmselge liialdus). Meist kilomeetri kaugusel. Neil on suvel ca 3 kraadi jahedam kui meil ja talvel ca 3 kraadi soojem kui meil.

Milleni ma jõuda tahan, on see, et kui siin käredamad külmad olid ja Hiiumaal väidetavalt -12 kraadi ja suht soe oli, siis meil olid ööd kõik alla -20-ne ning päevad samuti sealringis. Hommikut alustada -23-ga oli tavapärane. Mis -12-st me siin räägime?
Aga noh, selline see saare elu on. Miskit ei saa ühe puuga võtta.

Sama seis on lumega. Lumekaardi järgi on meil praegu ca 30-35 cm lund, kuid eile, enne suuremat sadu, oli meie hoovil lagedamas kohas õuelaual (ehk siis tuulel vaba voli osa minema pühkida) 34cm lund.
Mina siin püüan ära kasutada olukorda, kui üks laps on lasteaias ja teine magab lõunaund ning lippan õue lund rookima. Igal lollil oma lõbu, kuid see on asi, mis mulle eluaeg on meeldinud :) Selline mõnus talvine üldfüüsiline. Poolteist-kaks tundi saab labidaga vehkida, rohkem aeg ei luba.

Igatahes kaevan ma siin siis käiguteid ning autodele parkimiskohti lahti hoolimata sellest, et lund muudkui juurde sajab. Eile õhtuks oli radadesse sisse sadanud ca 15cm. Seega ma kahtlustan, et meil on lumekihi paksus praegu ligi 50 cm. No minu põlved igatahes kaovad radade vahele ära ning ma ei ole maailma kõige lühemate jalgadega tegelane.

Muidu on aga nii, et oma bussiga ma hetkel iseseisvalt välja/suure teeni ei saagi. Kuigi veidi kõrgema kliirensiga tegu ja kuna veljed 17-tollised, annab seegi tibatillukese lisaruumi. Aga näed, ikkagi läbi ei saa. Ainult maasturiga. Kuigi sellega sõites on mõnus vaade, kuidas lumevall üle kapoti rullub ja kahte lehte laiali lendab :)
Õnneks avastasime ükspäev, et sahk oli meil hoovini käinud, kuigi me seda ei tellinud. Ju vald andis korralduse ka meie 700m puhtaks lükata. Seda juba labidatega vehkima ei lähe ju :D Vaatab, kas olemegi äkki oma erateega valla lükatavasse nimekirja lülitatud. Ma ei imestaks, kuna meie vald ja selle juhtimine on väga-väga meeldivad :)

Aga talvega olen rahul. Mis siis, et rajastamata lumme astudes on lumi üle põlvede. Tuleb lihtsalt rohkem radu sisse lükata! Kui nagunii on väljas külm ja peab enesele sada kuhvti selga ajama, siis olgu vähemalt ilusalt lumevalge see ilm, sestap et olla must ja sünge.
Mulle meeldib :)

Võehh...

... täna on ikka eriti hull.
Vähe sellest, et veel paar remmelgat on alla sadanud ja iga mingi aja tagant on kuulda eemal metsas murduvaid puid, on elu tänaseks nagu lennuvälja vahetus läheduses.
Hoov, mis alati nii vaikne ja rahulik, on täis tõeliselt valju müha. Hoogudena käivat mürisevat müha. Ei teadnudki, et tuul võib sellist häält teha, kuigi terve oma elu elanud tuultele valla mere vahetus läheduses. Vali, ikka kohe vali on see hääl.

Saare-kodused said oma elektri küll eile tagasi, kuid üks Lõuna-Saaremaal, meie kandist mõni sakk kaardil edasi elav sõber on juba kolm päeva elektrita. Ei tundu mõnus.
Meil seni veel püsib, liinid head ja just möödunud talvel tehti liinialused hooldusraied. Küll aga ei ole välistatud näiteks alajaama rike või mõni muu siiapoole suunduva liini jama. Näeme.
Mõned korrad on nüüd täna õhtul elekter sekundiks ka ära käinud. Seega ei saa välistada.

Täna langesid sissesõiduteele ka männid, juurepallid püsti.

Apdeit

Suure teeni saab sedaviisi.
Vanamees läks täna korra liikvele. Maasturist üksi ei piisand - peale tagasipöördumist hoovile kuulusid auto põhivarustusse mootorsaag ja kirves. Natuke aega võimlemist ja pääseski tsivilisatsiooni :)

PS: Saaremaa-kodused teevad romantikat. Kütavad puupliiti ja valavad kopsikuga kempsus vett peale. Neil ei olnud elektrit veel täna ennelõunalgi. Paganas, polegi hiljem uurinud ja nüüd vast magavad juba, eriti kui mutiaugus on...
Ema hakkas hommikuputru keetma (puupliidil ja no viimastel aastakümnetel seda nalja enam suurt nähtud sealmail pole) ja vanaema abivalmilt pakkus, et läheb paneb kohvivee ka üles. Ise juba pooles köögis suunaga kraani ja veekeetja poole.
Et ikka kummaline, kui kiiresti poole aastasajaga kätteharjunu ununeb :D Seesama vanaema on terve elu sealsamas köögis pliiti kütnud ja toitu vaaritanud, kopsikuga ämbrist vett nõutades. Viimased paarkümmend aastat mugavust on aga kõik pea peale keeranud :D

Sellega meenub, kui üks varasem kord oli Saare-kodus elekter ära ning siis kah pliidil hommikusöögi valmimist oodati ning mu vennanaine avaldas arvamust, et kuni puder valmib, võiks ta ehk kiireks näljapeletuseks mikrouunis mõned kuumad juustusaiad teha. Ning ema arvamust avaldas, et pissil võib küll ka ülakorrusel käia, kuid number kahte võiks allkorrusel teha - vett ju elektri puudumise tõttu peale lasta ei saa, kuid vähemalt on alumises kempsus ventilaator, mis haisu ära ajaks :D

Kõik on heasti!

Kui siin nii külm ja märg ja tatine ja vastik ilm ei oleks, tekiks kahtlus, justnagu kusagil a la Filipiinidel elaks :D Lihtsalt nii-nii palju on olnud tänasel päeval helistamisi ja uurimist, et kuidas meil ikka läheb ja mis seisus me oleme. A la otsereportaažid mõurakoldest :)

Annan siis teada, et praegu on seisud väga head. Oleme ilmateatega kursis ja teame juba jupp aega, mis ohud varitseda võivad. Süüa varusime ka selle arvestusega, et täna tõenäoliselt katkeb mõneks päevaks praamiühendus (jap, oleme mannergust ja muudest saartest ära lõigatud) ning need värskemapoolsed toidukaubad, mida siin ei toodeta, tuleb enne ära osta kui kaubaautod enam üle ei saa ja poed tühjaks jäävad. Leivatööstus on õnneks kohapeal olemas ning ka liha ja piima ja juurikaid saab ümbertkaudu. Kuigi igaks juhuks on ikka varud olemas. Pole ju erilist tahtmist välja minna!

Autod parkisime enda arvates turvaliselt. Must Nool, mis on poistele mängimiseks jäänud, seisab puude läheduses, meie autod aga tugevamate puukeste lähedal. Sest noh, meil siin hoovis pea igal pool puud, peab lihtsalt valima, mis võib ümber kukkuda ja mille suhtes see vähetõenäoline. Minu buss on lausa maja ette toodud, siin kõige lagedam.

Üleval pildil on telefoniklõps kevadest, kui üks vanadest remmelgatest ühe haru maha lasi. Oli nüüd plaan need talve poole maha võtta, kuid selle nädala keskel siin tuli üks teine suur remmelgas maha, siinsamas maja kõrval. Suur kuusk võttis küll löögi enda peale, kuid ega need oksad majani jõudnuks, paar meetrit jäi pikkusest puudu.
Et jah, need tegelased tuleb maha võtta. Neid on ju veel :D

Metsas kostab raginad ja mütsatusi. Suured puud langevad.
Ümber maja kihutaks nagu rongid, selline müha ja mürin on taga.
Elektrit veel jagub. Telefonid on laadimas, nii igaks juhuks. Vahel elekter vilgub ja mine tea, kauaks teda siis on.
Pool Hiiumaad on igatahes elektrita. Pool Kärdla linna kah.
Saarest helisesid vanemad, nende juurest lahkus elekter samuti ja ei naase enne hommikut kindlasti mitte.

Meil veevarud olemas, kuigi ka kaevust saaks vett tuua, kui vajadus tekib. Küttesüsteem ei hooli elektrist, nii kamin kui pliit soojendavad ja valgustavad ka katkestuse korral. Süüa ja vett soojendada saab ka pliidi peal, mõnusalt praksuva tulega. Gaasipliidi süüde kahjuks vajab elektrit, seega see läheks auti. (Edit: Plont tegi sellekohase paranduse kommentaariumis...)
Õues on olemas välikäimla. Ma pole küll kunagi elus seda kasutanud, kuid ei taha ära kah teist koristada, kuna justnimelt säärastes oludes võib teda vaja minna. Las ta siis olla. Tänapäeval nood ei haise ka ju, kui õigeid vahendeid kasutada. Lihtsalt peaks teise mõnusalt erksaks ja/või kelmikaks tuunima :)

Kuna jõuluaeg, siis küünlaid on nagunii kõik kohad täis ja seega ei ole ka valgus probleemiks. Lisaks pealambid käepärast seatud.
Aga noh, ikka on parem, kui elekter siiski püsib.

Ahjaa, tulid meile eile lõunast külla A ja LL esialgse plaaniga lahkuda laupäeval. Kahjuks aga pidime nad teele hirmutama juba täna hommikul, kui praamid veel liikumas olid. Kuna laupäeval oli vaja kindlasti tagasi pealinnas neil olla, siis õige valik see oli - nüüdseks ühendus mandrimaaga katkenud. Külastus sai ootamatult lühike, kuid vabandatav :)

Ja oioi kui hea, et korralik soojustus sai majale ümber! Hetkel toas 23 kraadi sooja, maru lõõskab ümber maja ning pole mingit plaani tuld ahju panna. Ennelõunane soe püsib ilusti sees :)

Et siis siuksed lood meil siin.

Nii võiks ju eladagi!

Lõpuks ometi on meile suvi jõudnud. Lõpuks, koos augustikuuga. Aega võttis, kuid täitsa asjalik sai :)

On ikka ütlemata mõnus tunne lüüa hommikul uks lahti, tunda, kuidas väline õhk on tubasest mitu head kraadi soojem ning jättagi see uks avatuks ajani, mil kratid vaja ööunne viia. Senimaani jooksevad vabalt toa ja õue vahet, kellele parasjagu kus meeldivam tundub.

Mõnus, et lapsed saavad vabalt vudida, mõni üksik napp riideese seljas.  Vahel istutakse riietes ka lastebasseini, kuid mis siis :) Märjad riided kuivama ja päike hoiab kõik mõnusas temperatuuris. Oehh :)

Seda aega on kahjuks siiski suht lühidalt meile määratud, seega naudime täiega :) Isegi muru on nädalajagu niitmata, kuid tühja sellest, kui naudelda saab!

Nädalad 16-19 (aprill-mai)

Rätsu-isand loojangus

Uskumatu, juba ongi terve kuu möödas viimasest kokkuvõttest!

Aga jah, sedakorda siis põhjused päris mitteroosilised. Lihtsalt... lähedased on lähedased, eksole. Küll aga on paratamatult (ja häbenemata seda valjusti tunnistada) mõni lähedasem ja isiklikum ja igati "omam", kui paljud teised, kes küll ka lähedased. 
Minu jaoks ühe eriti "oma"-ga, ühe eriti "minu inimesega" juhtus mõni aeg tagasi miskit, mida ei osanud oodata. Millega kaasnes mõneks ajaks teadmatus, paanika, tagasihoitud pisarad ja murdumine privaatsel hetkel, kui polnud vaja enam toetav olla. Sest ka teistele on ju mõni lähedane lähedasem ja kogemine seega keerulisem.

Kuu ja kõrvuk

Hirm selle ees, et jääb/jäi ära võimalus hüvasti öelda, paanika selle ees, kas olen ikka piisavalt oma kiindumust avaldanud ja kõik need muud tunded, mis sarnases olukorras esile kerkivad (kui äärmiselt egoistlikult see kõlab! lausa paha hakkab!), leidsid mõne aja pärast julgustava leevenduse. Kuni uue paanikani, mis seekord küll kergem ja vaid tugevaks ehmatuseks pidada võib.
Ütleme nii, et ohud ei ole veel möödas, kuid jupp aega elasime ainult päev korraga. Nüüdseks enam päevaarvestust ei pea ning elud on veerenud enam-vähem oma tavapärasesse rööpasse.
See selleks. Me loodame parimat :)

Minul aga läheb aeg igapäevaselt ja hullu kiirusega. Teatavasti ei ole ma nõus (erandeid ja kiireid olukordi arvestamata) lastega aega veetes arvutit avama ning seega naudin (või vahel ka kaklen, kui ausaks jääda ja vahel turritan meeleheites juukseid, kui veelgi ausam olla :D) oma väikeste mehehakatiste seltskonda. Tavalised kiireloomulised pereema toimetused. Söögitegemised-söömised/söötmised-koristamised-kasimised-pepupesud-tudulepanekud-õueskäigud jne jne jne. Ühele üht, teisele teist vaja aidata/teha/toimetada/keelata/vaielda. Magavad lõunat eraldi aegadel, kuna väiksem teeb kaks und päevas ja suurem ühe. Kui üks magab, hoia teist ohjes, et see magajat ei ärataks.

Kurgid laulavad

Lisaks üritan siin koolieksamitega maadelda ja koolitöid teha, et aga ennast iga päevaga aina lollimana tunda.
Siis on mulle tekkinud tänaseks juba neli kliendikest, mis on tõsiselt üllatav. Usaldavad mind? Lollid või? Ja maksavad ka veel selle eest? Samas kinnitab mu eluaegne raamatupidurist ema, kellega kõikvõimalikku siiski konsulteerin, et pole ma loll kohe ühti. No püüame siis sedapidi mõelda :)
Vana veebipõhine töö pole ka kuskile kadunud ja sellega tuleb siin vastu suve veel eriti palju taielda ning eks nende kolme tegevuse peale mu hilised õhtu- ja varased öötunnid kuluvadki.

Lisaks muule on lisandunud uus maania - aed. See aeg, mis ma igapäevaselt (või kui on palju koduväliseid asjatoimetusi, siis suureks südamevaluks üldse mitte) saan aias kablida, on nii piiratud, et lausa nutt tuleb peale. Paar tunnikest hommikupoole, kui Noorem Poiss esimest tudu teeb ja me Vanema Poisiga õue läheme ja/või paar tunnikest õhtupoole, kui Noorem Poiss teist tudu teeb ja me Vanema Poisiga õues askeldame. Nooremaga ei saa ju aias veel miskit koos teha, vanemaga õnneks saab. Temal on omad kõikvõimalikud aiatarvikud, alustades muruniidukist ja kärudest, lõpetades labidate/kannudega, minul omad (ja kui nüüd ikka päris napakana kõlada tahaks, siis... on hiiglasuur rõõm ja sära silmades, kui saab taaskord aiapoest tulla koju kas korraliku istutuskühvli või mugavate murukääridega :D).
Igatahes... Nii ma seal aias siis möllan. Puhkepausid on mõeldamatud, kasvõi nahk seljas märg, kuid hoogu maha ei võta. Varsti ju vaja tuppa minna, kuna lapsed tahavad süüa või on mõni muu ikaldus :D

Möödunud aasta oli ju esimene siin aias. Siis aga oli esimene laps aastane ja ei saanud millestki sotti ning ise olin tagantjärele aru saades ikka päris hädine rase. Mitte miskit ei saanud tehtud ja ega ma aias ei teinudki tõepoolest midagi. Vanamees niitis muru ja see oligi suht kõik.
See aasta aga läksin lolliks ära. Mulle meeldib ilus ja hoolitsetud aed, millel ka praktiline väärtus. Alustasin oma sõstarde kasimisega ja edasi liikusin metsvaarikate võssa. Tegin selle korda ja näis, kuidas nad see aasta kannavad. Arvuliselt on taimi ikka palju :D Ja ruutmeetreid nende all muidugi kah. Sekka ostsin mõningaid kultuurvaarika sorte, näis kuidas koos toime saavad.
Tikreid ostsin ka otse loomulikult juurde, loodetavasti leidsin neile mõnusad kasvukohad. Mul maa ju hirmus viljakas ja pigem niiske, tikker ei ole just sellise maa fänn. Aga vaatab.

Silmailu peab ju ka ikka olema, eksole. Paar hortensiat sai soetatud, need tunduvad mulle lollikindlad. Miskid ätsed vaatavad ka varasemast muru seest vastu - see aasta siis lõikasin neid tagasi ja turgutasin ja vaatab, kes mul aias siis ka kasvavad :D Pole ju aimugi, kuidas hooldada, kui ei tea kellega tegu... Sisetunde pealt... Ehk ei peta :)
Kõige enam kipuvad mind aga lolliks ajama põõsasroosid. Ja kui Vanamehele mainisin, et tahaks mõnd roosi, sain paraja üllatuse osaliseks - ta ka tohutu roosifänn :) Seega oli mulle tee avatud ja piirangud puuduvad - tema hinnangul võiks meil roosipõõsaid olla nii 50-60 :D Ma piirdusin esiti vaid 6-ga - vaatab, kas ja kuidas nad meil üldse kasvavad.

Seda, et meil on metsikult musta mulda, saime teada päris ootamatult.
Nimelt tellisime kakalondi, et see maa sees oleva paagi tühjaks tõmbaks. Lont kohal ja püüab maja kõrvalt maja taha jõuda. Aga kus sa sellega, rattad käivad all ringi.
Kihutab Vanamees lambakasvatajast naabri juurde, et see traktoriga appi tuleks. Tuleb põka-põka ja sikutab hiiglamaraske kakalondi õigesse kohta. Ootab ilusti ära ja tõmbab pärast londi tee peale tagasi. Tore, et naabril on suur traktor muude põkade seas olemas :)
Meil aga mitmekümnesentimeetrised musta mulla vaod segikeeratud murus :)

Vahetevahel külastab meie metsaserva härra Siga

Ükspäev siin arvutasime kokku, et meil niidetav hooviala 0,3ha ehk siis 3000m2. Ebanormaalne ju! Lisaks võsalõikuri ja trimmeriga hooldatav ala 3000m2, kuhu peaks kunagi tulema majandusala (kasvuhoone, viljapuud, söödavad taimed) ning veel üks 1000m2, mida peab alles hakkama võsalõikuriga kasima. Ülejäänu on mets, seda ei pea non-stop hooldama. Aga see va 3000m2 niitmisala tuleb küll minimaalselt kord nädalas üle käia, isegi põua ajal (meie mulla ja rohu põhjal sellist asja ei eksisteeri, nagu näitas möödunudsuvine metsik rohukasv pikal kuumal ja kuival ajal). Et siis jah, lollid oleme, kuid vähemaga ka ei saa, siis kaob hoovi olemus ära.

Ahjaa, siia aiamaania lõpetuseks veel, et viimasel ajal keerasin ma puhta sassi - omal hoovis kablimist küll ja veel, kuid ma nüüd avastasin niidetava alaga piirneva võsa ja leidsin, et see peab kuni maaüksuse piirini korrektne park olema. Nüüd ma seal siis ragistan ja hiiglaslikke äralõigatud võsa kuhilaid tekitan :) Kes need küll lõkkeplatsile tassida jõuab? Oma kanguse juures tean, et küll ma need peagi tassitud saan :D

Aga jah, hoov muutub iga päevaga aina ilusamaks ja ma olen ikka väga rahul :)
Ja kes oleks kunagi võinud arvata, et mina ja hakkan aias möllama? Mina, kes ma oma maniküürist liiga palju alati pidanud olen? Aga kui aus olla, siis maniküür on siiani ülitähtis ja õnneks on tänapäeval olemas väga häid töökindaid, seega käte "vormis"oleku pärast pole ma veel kordagi muretsema pidanud :)

Niisiis. Veel mis? Ahjaa, ilm.
No ilm on olnud mitmetine selle kuukese jooksul. Kui nädalal 16 (teismetega aprill) sadas lõuna- ja kesk-Eestis paks lumi maha (lõunaks küll kadus), siis meil oli lihtsalt vastik. Jahe ja lidrine. Isegi lörts-laadset toodet laskus taevast maa suunas. Sealt edasi on aga kevad võimust võtnud ja ikka kohe täiega! Tänaseks on kõik nii mõnusalt kirgas-roheline, et hing lausa heliseb sees :)

Oleme juba ka ära korjanud selleaastase esimese austerserviku-saagi :) Kahele pakule kolmest on seened see aasta kasvanud, vaatame mida aeg edasi toob.

Noorem Poiss sai siin vahepeal 9 kuud vanaks. Parameetrid siis 10,9kg ja 76,5cm. Pea 51,5cm. Nüüd täpselt sama pea mis Vanemal Poisil. Et siis jah, ei saa enam venna vanu mütse kanda :D
Ning jubejubejube - Nooremal Poisil oli kuklas elu esimene puuk! Kas ma olen öelnud, kui kohutavalt väga ma neid putukaid vihkan???

Nädal 15 (aprill)

Noorema Poisiga ühes väga-väga erilises paigas. Paigas, mille mereäärsed hektarid saavad mu laste tulevikku kindlustama või siis kodualuseks maaks. Taamal vanaisa sünnikodu varemed väga vanas kiviaiaga piiritletud kadakate embuses hoovis.

Niisiis. 8-kuusena on Noorem Poiss 75cm pikk, 10,3kg raske ja peanupu ümbermõõduks sai arst 49,5cm...
Võrdluseks, et 8-kuusena oli Vanem Poiss 75cm pikk, 10,1kg raske ja pea oli 46cm. 49,5 oli tema pea 2-aastasena. Nad on mul mõlemad minu moodi suure peaga, kuid tänaseks kannavad nad sama mütsisuurust...
Mina olin sarnastes pikkuse-kaalu numbrites ca 1a 2kuu vanuses :) Mehe mõõtu mehed meil sirgumas :D

Ilm oli suurema osa nädalast lausa imeline. Sai lõpuks ometi lapsed õue ja hoovi korrastama...
Alustasin mustsõstrapõõsaste lõikamisega ja jõudsin järeldusele, et kui mul ei teki head ideed, mida marjadega peale hakata, pean ma suure osa põõsastest kõige kaduva teed saatma. Sest et... nojah. Mustad sõstrad on raudselt ühed mu lemmikmarjad ning ma söön neid igas olekus üüratutes kogustes, kuid isegi mina ei jõua 20-t hästikandvat põõsast ära tarbida. Sest just täpselt nii palju mul neid on. 20. Lisaks veel 1 tikripojuke, 1 valge ja 1 punane sõstar.
Aga vot tikerdisi igatsen juurde. Peakski kuskilt neid otsima või kellelgi põõsaid poolitada paluma, kuna nendega mul nirud lood ja Saares meil üldse tikreid pole, sealt kah ei saa.

Vanem Poiss pläriseb katkematult. See on ikka uskumatu, kui palju ta räägib! Ja kui pikad ja seotud laused... Järsku hakkas normaalselt rääkima ja no nüüd ei saa pidama. Nagu tõsielukommentaatoriga oleks tegu. Mida teeb, mida näeb, mida mõtleb jne jne jne. Kõike saadab plära, katkematu! Ta räägib isegi magades... Vahel sosinal, vahel häälega... :D

Mees oli nii tähtis, kui päikseprillid sai, et keeldus neid terve päeva eest võtmast :)

Mul on suuremat töölauda vaja... Praegune ei kanna enam üldse töö tegemiseks välja.

Ahjaa, siia nädalasse jääb ka üks korralik tormakas. Selline, mis pani mind kergelt hirmu tundma. Puud hoovi piiril murdusid ja kui Kärdlas asjatamas olin, kohtasin kaht mulle vastu lohisevat prügikonteinerit... Päris keeruline oli auto uksest maja ukseni kõndida - ehku peale, et kas jõuan lingini või tõusen enne lendu?

Noorem Poiss sai uue autotooli... Kilode poolest küll ju veel lubatud, kuid ma tõepoolest ei jaksa väga teda turvahälliga käe otsas vedida. Ja kuna ta juba suur mees ka, siis sai istetooli. Küll suhteliselt lamavasse tuduasendisse käiva, kuid siiski tooli. Ise on nii naljakalt asjaliku näoga selles :D

Korra sai ka vankris vedelev väikevend prille "proovida". Suhtus stoilise rahuga :)

See lapsed-korraga-voodisse projekt on paras jõukatsumine. Mõni õhtu läheb enam-vähem, teine õhtu on paras kamm. Tund või tunde...
Kas itsitatakse või jutustatakse niisama. Kui üks jutustab või "jutustab", ei saa teine uinuda. Üks muutub jauraks, teine jääb vait. Jauraja jääb magama, vaikinul hakkab igav. Igavleja hakkab häälitsema, jutustama, nõudmisi esitama või kolistama, magaja ärkab üles. Ärganu avaldab rahulolematust. Otsast peale. Ja jälle. Ja jälle.
Ja jälle.
Vanemal Poisil on lisaks avaldumas see parajalt kohutava kahese iga. Vett tahan! Ei taha vett! Bääääääääääääääääääääääää! Tekki! Ei taha tekki! Vett tahan! Bääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!! Emme oppa tahan! Issi oppa tahan! Bääääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!!! Kallioppa tahan, ei taha tekki! Bäääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!
Oehhh........ ütles ta, endal juukse turris...
Aga see möödub, ma tean. Juba nad näiteks sügavast unest ei ärka, kui teine karjuma pistab. Venna hääl on oma ja turvaline. Küll aga on endiselt keeruline see uinumise protsess.
Aga ma ei anna alla. Lisaks saan ilusad kannikad, kui muudkui trepijooksu harrastan :)

Aga mina sain ühele oma paarkümmend aastat tagasi surnud ning sellest ajast tumenema hakanud ja aastaid naeratust rikkunud hambale ajutise krooni peale :D Ja oi kus ma juba naeratan, lõuad pärani :D No niiiiiiiiiiiiiiiiii hea vaba tunne on, et ei pea enam naeratust tagasi hoidma :D
Nädala pärast saabub laborist päris kroon ja siis saab veel rohkem naeratada :)


Nädala lõpetasime Saares. Poisid ei jäänudki sedakorda haigeks, müüt on murtud! Olid küll esimesel päeval tatised, kuid muud ei häda miskit :D
Nii võib ju täitsa elada juba :)

Nädal 14 (märts/aprill)

Uus kaaselanik õhtuhämaruses - härrane kõrvukräts

Koolinädal.
Olen eelnevast pingelisest magamata perioodist ning ka enda tervise nirususest tingituna päris kutu. Kool võtab oma energia ning nii ma õhtuti peale laste uinumist ära vajun. Täiesti hetkega, kui pehmele istuma jään.
Klopin end siiski ärkvele, vaja ju natukenegi toimetada. Ja tööd teha. Krt, olekski vaja jälle nokitseda.

Tegelikult oli oht, et ka seekord jääb koolinädal vahele. Kuna aga Noorem Poiss on palaviku seljatanud, julgen vähemasti esmaspäevalgi kooli minna :) Ja imede ime - saangi kõik päevad ja vajalikud tunnid käidud! Jippajee :D Kohe inimese tunne on ja nagu naksti on hindelised tööd taas "5"-d.

Poisid igatahes püsisid terve nädala terved. Uskumatu lausa! 4 päva käis Vanem Poiss isegi lasteaias ja oli niiiii rõõmus selle üle. Ja ei jäänudki haigeks :D Vedas vist :)

Noorem Poiss sai 8-kuuseks. Järgmisel nädalal siis ülevaatusele, mõõdaks-kaaluks ja hindaks olulisemad parameetrid.

Ilmast pole midagi head kirjutada. Aina sajab jama taevast kaela või on muidu külm ja vastik. Ööd on meil siin miinustes. Ikka veel.
Ema seevastu pildistas lõuna-Saaremaal juba õisi loovaid karukellasid näiteks. Ikka uskumatu vahe neil lõuna- ja põhjamaadel :)
Vähemasti mustsõstrad punguvad juba paar nädalat, annab ikka lootust selle va kevade suunal...

Kevadet on meile kuulutamas aga hoopistükkis uued elanikud.
Nimelt on juhtunud midagi kummalist ja meie hooviala serva on kõrgele-kõrgele männi otsa, möödundaastasesse hallvareste pessa kolinud kõrvukrätsude paar. Kakulised, kes ei tea.
Proua istub enamuse ajast pesal ja härra pröötab kõrval oksal. Loodetavasti paari kuu pärast saab siis vatitupsukesteks maskeerunud kakupojakesi pildile püüda :)
Nagu ikka kakulised, aktiveeruvad ka nemad alles õhtuhämaruse saabudes. Mistõttu ei ole nende selgelt pildile saamine just kõige lihtsam.

Aga nädala viimane päev, viisaprill nimelt, oli meie peres pöördeline :) Hoiatus - titejutt, kuid minu jaoks äärmiselt oluline.
Nimelt... enam ei ole meil titte :) Meil nüüd täitsa suur poiss juba ka see noorem sellike.
Järsku hakkas sisuliselt üleöö sööma normaalset toitu (enne oli mingigi lisatoidu andmine paras võitlus), hetke pärast ka tükilist toitu (ka kamapalle ja leiba ja basmati riisi kotlettidega ajab kahe käega suhu ja sööb ilma öökimata :D), hakkas sõitma pealeistutava autoga (käib siiski veel vaid tugede najal), hakkas mööda treppi üles ronima ja hakkasid õhtul poisid korraga voodisse minema. Et ikka kohe väga paljude verstapostidega päev :)

Nädal 13 (märts)

Meite kurgipaar alustas tantsimist. Hanekari turvadeks.

Sookured on aktiivseks muutunud. Üks paar on end siia sisse seadmas, teised käivad lihtsalt patseerimas. Karjade viisi. Praegu ka haneparved kohal, vahel on terve heinamaa neid erineva pikkusega kaelasid täis!
Mina imetlen neid niisama aknast, kuid Vanamees peab ikka välja hiilima ja hoovis puu taga oma toruga neid luurama. Seega pole välistatud, et neid kurgilisi siin veel kajastatud saab :)

Aga ilmast siis.
Esmaspäeval sajab terve päeva läbi tuisutuule mingisugust lidri. Õhus valkjas, aknale maandudes vesi. Aga poole päeva peale saab hoovis käiguteed valgeks ja õhtuks juba terve õu valge kirme all.
Ei imesta, märtsi lõpus tuleb sageli mingil hetkel lumi maha.
Vahetevahel on küll ka päikest, kuid siis on külm tuul tooni andmas ja üldiselt on terve nädal ilm suht vastik.

Poistega arstile. Paranevad. Jehuu :)
Millegipärast vaatab aga arst mulle otsa ja suunab sujuvalt verd andma. Näitajad siiski ok ja ka hemoglobiin igati ilus, kuid saadavad rauadepoo tarbeks ühe ampulli ka laborisse. Ma helistada ei viitsi, küsin vastuse siis, kui Noorema Poisiga 8. kuu ülevaatusele lähen.

Sain aasta vanemaks. Tunne ei muutunud. Ikka veel kujutan ette, et täitsa noor :)

Kuller tõi raamatu, kus Vanamehe tehtud pildid sees... Natuke naljakas tunne.

Minu vägevast ja tummisest nohust on toimunud edasiareng. Kohale saabub kõrvavalu. Oi kurja, oi kurja! Ma vihkan kõrvavalu! Kes ei vihkaks. Ja see justkui läbi vati kuulmine... Vastik! Keerad pead ja pauk käib, kummardad veidi ja tahaks valu käes karjuda. Õnneks kestab vaid mõned päevad, edasi jääb kõdistav ettevaatlikkus.

Reedel lööb Nooremal Poisil keset ööd täiesti ootamatult 39+ peale. Üllatus missugune. Kaks päeva ja ööd istub palavik 39+ juures ja seejärel kaob. Huvitav, kas tittede 3-päeva palavik ehk roseool võiks ka 2 päeva kesta? Aga roosakaid täppe ei ilmu peale palaviku taandumist... Kummaline.

Siia nädalasse jääb ka midagi täiesti erilist. Midagi sellist, mis varem oli nii tavapärane, nüüd aga tõeline defitsiit. Nimelt - ma vaatasin ära terve filmi! Alguset lõpuni! Ja see ei olnudki salvestatud kujul, täitsa otse vaatasin. Reklaamipausidega ja puha.
Ma ei liialda kui ütlen, et pole seda teinud aastaid. Päriselt ka, aastaid. Kui olen midagi vaadanud, siis salvestatult ja mitmes jaos. Ja ka siis olen magama vajunud või miskit ikkagi toimetama hakanud ja vaatamise katkestanud.

Endal oli nii veider tunne. Iga reklaamipaus siis käisin miskit kohendamas/korrastamas. Ja millegipärast tundsin süümekaid, et niisama vedeledes telekat vahin. Samal ajal on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju tegemata ja pooleliolevat! Ja plaane, oioi kui palju plaane!
Aga ära ma ta vaatasin. Süümekates, kuid jonniga (Loe: see on MINU aeg!)

Nädal 12 (märts)

Esmaspäeva hommikul siis haiged lapsed autosse ja tagasi koju. See kuramuse saartevaheline praam võtab üle tunni aega ära, muidu oleks suts ja kodus. Aga mis teha, saarte-elanike eripära.

Niipea, kui algab arstil vastuvõtt, helistan. Ajad küll täis, kuid leiame, et pole mõtet tema visiidiaegade lõppu ootama jääda, et ta meid külastada saaks, kuna plaanis on verd uurida. Seega palub meil kohale tulla ja küll ta meid vahel saab võtta. Ning hoolimata sellest, et analüüside võtmine lõppeb kell 1, laseb ta meie pärast laboril veidi hiljem ka veel toimetada. Õnneks on seal väga meeldivad õed ja muud tegelased :)

Lapsed taas autosse ja arstile. Ei meeldi talle see kostuv rögin ja vereproovid on kah jamad. Nooremal Poisil veel jamam kui Vanemal. Ja ka hemoglobiin liiga all, mõlemal. Krt võtaks, ikka kohe täitsa minu lapsed... Vanem Poiss on ehtminulikult paras lubjapintsel, kuid et ka Nooremal see hemoglobiin minu kanti kisub, see mulle ei meeldi.
Igatahes jama küll, kuid lapsi pole mõtet piinata ja nüüd on mõlemad antibiotsi peal. + rauapreparaat.

Näen ära selleaastase esimese liblika - ilus erkkollane :) Ootame siis kaunist suve, eksole :)

Maja ees heinamaal on kohtunud kaks kitsekarja. Kokku 7 isendit. Ja võtavad mõõtu.  Nii lahe on vaadata, kuidas sarvehakatisi kokku klobistatakse :)

Ilmad on nii fantastilised, et tahaks päikeselaiku tuhandeks killuks pudiseda. Toad on päikest täis ja õuest ma ei räägigi... Ainult et... meie õue ei saa ja vaatame kogu seda ahvatlust toast. Läbi akende, mis vajaksid meeleheitlikult pesu. Kui keegi seda ette võtta viitsiks ja nii, et sel ka mõtet oleks. Ehk et siis keegi kohe oma pliiatsite või tatise ninaga/pannkoogirasvaste näppudega akent töötlema ei saabuks...
Väljas on ikka kohe kevad. Linnud röögivad, liblikad lendavad, kassid jooksevad amokki ja see päike... sellest ei saa kohe kuidagi mööda. Päeva ajal ulatuvad kraadid 10-st ülespoole ja no mismõttes me siin palavikus lastega toas peame passima!
Ainus rõõm on poes käimine... Saab vähemalt majast autoni ja autost poeni ning tagasi õhku nuusutada.

Ja see aeg, kui päike on looja läinud ning maad katab öö, ei ole kah mitte kõige toredam... Ühel vaja ühel hetkel oma halba enesetunnet väljendada, teisel kohe järgmisel...

Siia nädalasse jääb ka üle-Eestiline ööhullus. Virmalised. Üle Eesti seisid inimesed ööpimeduses õues ja ajasid päid kuklasse. Mis Eestis. Isegi Prantsusmaal, Sloveenias ja Saksamaal saadi sambad pildile!
Järgmisel päeval kubisesid nii tava- kui sotsiaalmeedia virmalisejuttudest/-piltidest/-timelapse´dest.

Mina olen virmaliste vaatamises äärmiselt nõrk. Kanapime, nagu ma olen, ei taha mu silmad suurt miskit seal eristada. Kui suund kätte näidatakse ja ma tean, mida otsida, siis vahel isegi õnnestub...

Justnimelt - vahel. Sest tegelikkuses ei olnud see midagi väga üllatavat. Tõsi, nii tugevat mängu on meil harva, et pea igaüks palja silmaga näeb, kuid virmalistekütid näevad neid suht sageli (pimedal hooajal, eksole) ja kaamerad jäädvustavad seda samuti.

Ma nimelt olen viimastel aastatel elanud virmaliste üledoosis. Vanamees on kirglik virmalistekütt. Jahib neid nii koduses Eestis (Hiiumaa on Eesti mõistes tugevas eelisseisus teiste piirkondade ees, kuna valgusmüra põhja suunas pole eriti segamas - vahel Hanko tuled küll keeravad mäkra, kuid siiski suht vaba väli ees) kui ka reisib talviti polaarjoone taha, et siis otse pea kohal keerlevat Aurora Borealist nautida.
Jahtimisel on abiks kõikvõimalikud leheküljed, mille abil siis Päikese paugutamisi jälgitakse (mingid M ja X ja C ja misiganes klassi pursked ja kas Maa suunas ja millal voog kohale jõuab ja mis tugevusega jne jne jne) ja veel mingeid graafikuid ja teemasid ja ma ei liialda väites, et neid kontrollitakse äppide kaudu palju kordi päevas. Ja vahel siis tullakse "kilgates", et täna oli sellise klassi purse ja see peaks 48 tunniga Maale jõudma jmt. Ja kui siis ära vaibub või suund pole ikka äris õige, ollaks kurb.
Ahjaa, pilved on ju ka jälgimisel. Sest vahel on jõhker mäng käimas, kuid taevas pilves. Pilvekaart annab siis aimu, kuskandis võiks pilveauk mingi kell tekkida ja sinna suunda kihutatakse.
Oehh....

Meil on nii, et kui lapsed saavad tuttu, siis külaltki sageli suundub härra õue. Vahel pooleks tunniks ja saabub pettununa tagasi, enamasti aga laekub peale südaööd millalgi. Nagu kass, öise eluviisiga. Õnneks hiiri trepile ei too. Ja õnneks ei ole veel ükski virmaline helistanud ka, et ta rase või midagi :D

Pilte on tal aga neist öödest kümneid tuhandeid. Iga kord kahe kaameraga väljas. Üks piltide tarbeks, teine timelapse´i materjali jaoks.
2013 on tal "saagiga" pilte enam kui 130-st ööst. Või oli see 160+? Vahet pole :D 2014 oli kah üle 100 saagirikka öö. Hetk tagasi lükati taas külmariided selga ja lahkuti natukeseks jahile...

Et siis jah, mul on üledoos, kuigi virmalised on kaheldamatult võluvad :) Eriti, kui ei ole tegu vaid kumaga ega rohelise kaarega (kusjuures, ussi viskav roheline on üks ägedamaid asju tegelikult :D) vaid on sambad ja ka lillat ja sinist ja .... Nojahnoh.

Igatahes on mul hea meel, et nii paljud inimesed said sellest osa. Seni nad ainult imestavad pilte vaadates ja ei taha uskuda, et Eestis tehtud.

Väikest kogust pilte saab soovi korral vaadata näiteks Hiiumaa Fotoprojekt´i lehelt. See on selline paigake, mis sai loodud Hiiumaa ülespildistamiseks. Loodus, aastaajad, sündmused jne. Igasugust eluolu oleme paari inimesega siin üles pildistanud ning avalikkusele tutvustanud. Ütleme nii, et asi on üllatavalt meeldivalt hakanud käima minema, igasugu tellimusi ja koostööpakkumisi muudkui tuleb :) Raamatud, muuseumid, kataloogid, eraisikud... Täitsa äge :) Aga missioon jätkub ja saab selle Hiiumaa ükskord ehk korralikult ää pildistatud :)

Miskit kiirelt valitut panen siia ka:

Selline täitsa tavaline Hiiumaa virmaline :) Eelviimasel pildil siis ka üks "ussi" viskamine näha.

Et jah. Tänu oma tänaseks siis kaks aastat kestnud kirele ja sellele pühendumisele on Vanamehest saanud talle endalegi üllatuseks täiesti tunnustatud ööfotograaf. Ning... öös on ju veel ka helkivad ööpilved, Linnutee ja muu tähemajandus, ülivõimas äike jne jne jne. Et kui ole virmalisi, on miskit muud ikka. Öös toimub asju :)

Veel üks asi jäi möödunud nädalasse - Päike sai 73% varjutatud. Pilves küll oli, kuid päris ilusasti oli läbi pilvede näha. Vanamees muidugi klõpsis pilte ka, kuid ma polegi neid veel näinud :)


Sedakorda siuke nädal.