192/365 - Kaksikud

Terve mu nooruse saatsid mind kaksikud.
Mu esimene suur armastus oli füüsiliselt kaksik. Ülikoolis oli üks kursavend, kellega meil oli väga vahva igasugu asju koos ette võtta ja kellega ma mingi aeg aktiivselt lävisin, füüsiline kaksik. Eksabikaas on tähtkujult kaksik. Juba isagi on tähtkujult kaksik...

Lisaks hakkasin kõikjal "kaksikuid" märkama. Alati sattusid just mulle kaksikud pähklid-munarebud-tomatid-kurgid-porgandid-kastanimunad-misiganes. Võimalikud ja võimatud asjad, mis duubeldatud kujul ja teineteise küljes kinni, sattusid ikka just mulle.

Pole siis ime, et olin pikka aega veendunud, et saan millalgi ka ise kaksikud. Sest noh, kõik ju viitas sellele :)
Täna aga ütlen "Ole Sa, kes iganes, südamest tänatud, et mu lapsed ei ole kaksikutena sündinud!"
Saate aru... ma vist läheks hulluks! Tõsiselt ka!

Täna tunnen ma siirast ja sügavat imetlust kaksikute vanemate vastu. Kuidas krt te hakkama saate... aru ma ei saa. Aga see on imetlusväärne. Kohe päriselt ka.

191/365 - Tuul & Äike

Tormid, äike ja muud loodusjõud on mulle alati tugevat emotsiooni pakkunud. Mida võimsam on möll, seda enam mul silm särab ja veri mässab :)

Kunagi, põhikoolis käies, oli meil vaja teha referaat loodusjõududest. Kuna nii-nii minu teema, siis läksin ma otse loomulikult servast lolliks. Ehk siis, kuna ma ei suutnud valida, tegin kahel teemal korraga, pealkirjaks sai "Tuul & Äike". Ja kuna läbi töötatud raamatuid sai hea hulk olema ja isal oli võimalik töölt koju laenutada trükimasin, siis tegin referaadi trükitult ja väiksema raamatu mahuga lausa :D Iganes pikk ja põnev sai teine, mäletan nii mõndagi detaili siiani päris eredalt.

Igatahes küsiti mult peale esitamist luba töö kooli raamatukogule anda :) Noh, oli ju hea kokkuvõte paljudest teostest ja huvilistel kergem infot neelata.
Loomulikult ma lubasin.

Nii et minu pikkade-pikkade õhtute ja öötundide trükitu on olnud raamatukogus "teavikute" hulgas :) Sellest pole aga aimugi, mis sest tänaseks on saanud... Kas on veel alles või kusagil ahjus oma lõpu leidnud :)

190/365 - Lugemine

Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma lugeda armastanud.
Vanemate sõnul algas see tõepoolest juba siis, kui lugemise selgeks sain.

Ma ei tea, kas see on servast reaalsusest fantaasiamaailma põgenemine, ind emotsioonide ja ka teadmiste järele või midagi muud (tõenäoliselt mix kõigest), kuid juba nooruses, kui olnud arvuteid ega telekas midagi vaadata ja teised noored kippusid üheskoos miskit tegema (kasvõi pidutsemised/katsetamised), siis mina eelistasin raamatumaailma sukelduda. Neelates raamatu raamatu järel.

Veel hiljutigi oli mul komme iga päev lugeda. Kasvõi enne uinumist paar rida. Midagigi.
Esimese lapse sünd pani sellele muidugi paraja põntsu, kuid siiski sai loetud, kui ta veel päris pisi oli. Kui sai suuremaks ja mind rohkem kutupiiluks küpsetama hakkas, taandus lugemine igapäeva"menüüst". Ja nüüd, kui neid tähelepanu vajavaid ja kutupiilustavaid tegelasi on kaks ning samuti hilisõhtuid neelav blogiprojekti postide ettevalmistamine/ajastamine kaelas, on lugemine kusagil.... Ma ei teagi, kus :)

Kuigi... tõttu tunnistades vedasin ma üle aegade nüüd raamatu voodi kõrvale :) Ja ma olen mõnel õhtul seda ka lugenud :) Kuigi napp uneaeg on niivõrd hinnaline, et ikka kipun magama vajuma.

Aga noh, need ajad tulevad ju tagasi :) Millalgi hakkavad need kratid magama kui notid ja siis raskusi pigem nende üles saamisega. Küll ma siis kõik lugemata raamatud järele loen!

182/365 - Pedofiilid?

Ma ei tea, et ma oleksin kokku puutunud pedofiilidega. Teadlikult vähemalt mitte. Ok, kui noore teismelise kabistamiskatsetus kõrvale jätta, kuid too oli pigem nagu isu noore sälu järele ehk siis eks ma olin just õide puhkemas ja mitte enam just päris laps, eksole. Kuid sellest vast kunagi teinekord.

Küll aga olen ma vanu albumeid läbi lapates hakanud mõtlema, et mine tea, ehk oli üks mu kirjasõpradest kunagi väheke mittetraditsiooniliste huvidega? Sest no miks peaks üks 40 ümber Ruoootsimaa mees tahtma kirjutada verinoore värskelt iseseisvunud idariigi neidisega? Silmaringi avardamiseks? Neeee....

Igatahes.... Kunagi ammu, kui meil need piirid alles avanesid, tekkisid ju kõikvõimalikud kirjasõprused. Ma mäletan nt siiamaani ühe toreda Taani poisi nime ja aadressi :D Ja seda, et ta saatis mulle kunagi väga ilusa kaelaketi :D Meil oli üldse väga tore kirjavahetus. Eakohane ja justnimelt silmaringi arendav.

Veel olid igasugused muu nahavärvi ja väga erineva kultuurilise taustaga tegelased. Vahva oli kirjutada ja nii oli see vabariigi alguspäevil kombeks. Üks Marokost saadetud sall on mul siiamaani alles... Mingi 25a juba :)

Aga see Rootsi onu... Vahva vunts, kes muudkui saatis endast pilte küll siin paadiga, küll siin sillal, küll siin enda omatavas kosmeetikakaupluses, küll kodus... Hirrrrmus palju sain temalt pilte.
Miks kuramuse pärast ta mulle küll kirjutas?

Ehk olen ma ajas ise paranoiliseks muutunud, kuid tollal ei osanud ma küll midagi sellist kahtlustada.
Njah... Äkki ikka ise paranoik.

179/365 - Vahelejäänud klass

Ma ei ole kunagi käinud neljandas klassis.

Ei, ma ei ole eriliselt andekas :)
Põhjus palju proosalisem - tollal muutus koolisüsteem 8-klassilisest 9-klassiliseks. Nii hüppasidki kõik tollal koolis käijad ühest klassist üle. Mina siis kolmandast viiendasse.

Need, kes sündinud peale '81-st, ei ole seda kogeda saanud.

Siiamaani tundub neljas klass midagi ebareaalset...

178/365 - Tilluke

Enne seda, kui ma enda jaoks Koljatiks kasvasin (kust krdi otsast on 168 Koljat? - aga vot noore tütarlapsena, kui alati kõrge konts all, tekkis trammides kõlkudes küll tunne, et vaatan kõigile pealaele...), olin ma tilluke...

Millegipärast nutan ma siiamaani seda taga. Olen alati tahtnud olla selline 160-ne. Pisike. Nunnu. Habras.
Selle asemel vahin pealagesid ja ei suuda normaalse pikkusega pükse leida - ikka on kukekad.

Aga jah, veel algklassideski olin pikkuses tagant kolmas :) Alati, kui kekatunnis pikkuse järgi rivistus oli, teadsin oma kohta ilma mõõtmata - tagant kolmas. Ja siis, peale üht järjkordset suve, olin korraga eest 12... Poiste ja tüdrukute segaarvestuses, eksole...
Koljat, ma ju räägin teile :D :D :D

169/365 - Rakkaus

Kuressaares kortermajas elades oli meil mitme lähestikuse maja peale ikka kohe paras hulk samaealisi lapsi. Ikka kohe iganes!
Seetõttu mängisime palju koos ning ka tülitsesime vahetevahel.

Ühel päeval oli keegi saanud aimu soome keelest. Meile soomlaste telekanalid ei levinud, seega sealt see ei pärinenud. Kust iganes see keele"koolitus" ka pärines, minu jaoks jäi see aga eluks ajaks meelde kui "Ega lollus anna häbeneda".

Jäi nimelt mullegi kõrva mingeid sõnu ja mõni aeg hiljem vihastasin koledasti ühe vastasmaja poisi peale. Enda arvates karjusin talle erikoleda solvangu näkku, noh, nagu ikka röga teemasse sisse tuues. Ma nimelt kujutasin ette, et "rögistan ta peale", kui röögatasin "Mina rakastan sinua!"

Tõeline allakümnene keeleteadlane :D

166/365 - Ribid katki

Kunagi lapsepõlves juhtus nii, et mu oma vend viskas mul ribid nihkesse :)

Ei, me ei olnud teineteise suhtes reeglina vägivaldsed. Mängisime palju koos ja meil oli alati tore.

Tol saatuslikul päeval olin mina saanud just äsja endale uued dressid. Ega siis polnud ju nii, et lähed poodi ja ostad. Kui keegi sai vihje, et miskit on kuskile tulemas, tuli jaole saada :) Ja need olid eriti ägedad - ei veninudki kohe välja vaid hoidsid vormi :D Veinipunased mustade peente triipudega...

Mängisime meie kortermaja lastega hoovis ja turnisime keldriaknast sisse-välja. Seal oli aga lahtist klaasvilla ja ühe korra komistasin õnnetult ja sain villakiud oma uutesse dressidesse.
Hakkasin neid puhtaks nokkima, kuna ei tahtnud neid ei oma uutele, saate aru - uutele! - dressidele ega ka naha sisse.
Vend, kes oli parajalt väike (ja seega mitte veel päris tagajärgi arvestada oskav), tahtis aga mu tähelepanu ja eks ma siis kähvasin miskit. Tema aga reageeris ootamatult (ta on terve elu olnud pigem vana rahu ise, seepärast kummaline käik) ja viskas mind mingise rauakolakaga. Raske ja roostes, samas mõõtudelt suht väike. Miskine ehitusdetail.

Tabas mind rinnaku keskele. Jube valus oli. Aga noh, eks ikka õues mängides saab haiget ja kuna keldris ehitusprahi keskel kolamine oli keelatud, ei saanud ma seda vanematele tunnistada. Ja no mis ma ikka kaeblen, vend ju väike ka ja puha.

Nii see teema jäi. Üsna pikka aega oli liigutamisel ja sügaval hingamisel valu, kuid mis siis. Sain ju hakkama ja maha see valu ei murdnud.

Unustatud teema kuni ligi kahekümneseks saamiseni, mil keegi arst küsimusi esitama hakkas. Ja siis selguski, et mul 4 roiet ühenduskohast tugevasti nihkes ehk siis ei ole vastakuti.
Käega katsudes tunneb seda ilusti :) Oskaja silm näeb ka. Ca cm on "kõrguste" vahe :)

164/365 - Kõrvad mõlemad peas :)

Lasteaias olin ma parajalt närb sööja nagunii, kuid eriti jälestasin ma miskit valget hapuka maitsega magustoitu, kus siis miskised klimbilaadsed ribad sees venisid. Ma tõepoolest ei tea, mis selle jõleduse nimi võis olla, kuid süüa ma seda ei suutnud. Minul oli igatahes tunne, nagu oleks keegi sinna sisse nuusanud neid jubedaid mittekatkevaid tatiribasid, mis vahel neelu valguvad ja mida siis öökides suhu imed.
Seega jah, selle "magustoidu" söömine oli minu puhul välistatud.

Ükskord aga vihastas söögitädi mu peale nii koledasti mu söögiga jonnimise pärast (toosama magustoit oli vaja sunniviisiliselt ära süüa - nõukogude laps sööb ju korralikult!), et sakutas mind hooga kõrvast, et mind sedaviisi lauast ära saata.

Vahepealset ma ei mäleta millegipärast. Ei mäleta isegi valu. Aga mäletan tohutult ähmis kasvatajaid ja söögitädi ning lasteaia medõde. Esimene uurimine toimus millegipärast riietusruumis, seal oli hämar... Ja siis läksime kiiruga medõe valgesse tuppa.
Enda käitumist ei mäleta, kuid kahtlustan, et eks ma lõugasin nagu ratta peal :) Või siis ei lõuanud ja uurisin sahmerdavaid täiskasvanuid...

Järgmised mälestused on mul verekorba nokkida üritamisest. Ühe kõrva tagune oli täisulatuses verekorbaga kaetud. Kõrv oli nimelt sakutamise tulemusel kergelt pea küljest rebenenud...
Sellest ajast alates oli söögitädi minu suur sõber. Ja ta ei sundinud mind enam kunagi! Ma sain olla nõukogude laps, kes sööb valikuliselt :)

Sellest alates on mul kusagil alateadvuses alati olnud teadmine, et kõrvast ei tohi never-ever sakutada, ükskõik kui Toots keegi ka on ja ükskõik kui Köstriks ma ise seepeale muutuma peaksin. Kõrv jääb minust puutumata.

161/365 - Poeskäikudega paksuks

Ennemuistsel aal ehk siis kaugel-kaugel lapsepõlves olid maal vanavanemate juures poeskäigud tõsine ettevõtmine.
Pood asus paari kilomeetri kaugusel ja suvevaheajal oli ju mõistlik lapsed poodi saata, et mitte väärtuslikku kodus toimetamise aega kaotsi lasta. Sest tollal käisid asjad nii, nagu tänapäevane noorus seda ettegi ei oska kujutada:
mingi päev oli ühe kaubagrupi päralt ja teine päev tulid muud kaubad. Iga tootegrupp kah omal kellaajal. Noh, näiteks nii, et kell 9 jõudis leib-sai, kell 11 piimatooted, kell 13 lihad-vorstid jne. Ei mäleta neid päevi, kellaaegu ja saabumiste järjekordi (Efku, kas sina ehk mäletad täpsemalt? Sul ju mälu kah lisaks muule cum laude :D), kuid fakt oli see, et poeskäigule kulus pool päeva.

Nii me siis pealinnast saabunud suvitavate naabritüdrukutega end ratastega poodi sättisime. Poeletid olid tühjad, heal juhul õnnestus kaaluga kommi osta ootamise ajaks :) Ära ka ei saanud vahepeal minna, mis siis, et kodu vaid paari kilomeetri kaugusel - oma koha järjekorras pidi ju säilitama. Muidu võisid teatud tootegrupist üldse suu puhtaks pühkida.

Ilusa ilma korral ootas kõik see mees kaubaautosid muidugi õues - sees olid kas korvid kottidega järjekorda moodustamas või siis mälupilt sellest, kes kelle ees või taga kaubale jaole saamas on. Ikka kokkuleppeliselt käis see asi kogu seltskonnas. Ses mõttes vägagi suhtlemist soodustav - ei libistanud keegi sellal näppe oma nutiseadme ekraanil. Ikka mokalaat käis täie rauaga :)

Ja nii me seal siis ootasime. Tunde. Järgmist kaubaautot.
Ja mis sa seal siis teed? Kui oli kiss-kiss komme saada, siis nosisid neid. Või siis hommikul ostetud imepehmet saia. Ikka üks sai sai enam ostetud, et ootamise ajal nälg ei murraks. Vahel sai ka pakk hapukoort saiabatooni kohta ära nositud, ise puude all murulapil kõhutades.

Ühel säärasel poeskäikude suvel saabus aga minu kehasse puberteet. Ja endalegi ootamatult hakkas see saiabatoon koos kommide ja hapukoorega hoopis omamoodi elu elama ja mina kui kuklitainas paisuma.
Vot tol suvel võtsin ma mitu head kilo juurde :) Esimest korda elus ei olnudki ma enam kribal. Lausa 58kg oma tollal 168-se pikkuse juures.
Oioi kui kummaline tunne see oli. Sundis see mind igatahes end karmilt käsile võtma ja proovile panema ning väljakutseks siis modellikooli katseteks valmistuma. Sügisel sai endine vorm taastatud ja kooligi sisse, kuid sellest olen juba kirjutanud.

Eluks ajaks aga jäi meelde - tühja kõhuga poodi ei lähe ja soe krõbeda koorikuga pehme sai on minu Saatan :)

160/365 - Banaan üle aia

Meievanuste õndsas lapsepõlves polnud ju suurt miskit saada. Eks hädavajalik oli olemas, kuid kui miskit erilist silmapiirile ilmus, oli ikka pidupäev küll.

Üheks näiteks banaanid. Neid ikka vahel harva sai ja reeglina täiesti rohelisi. Ema siis pani need köögikappi järelvalmima.

Mäletan eriti selgelt oma esimest kokkupuudet banaaniga.
Olime maal suvitamas (ma võisin olla lasteaia-ealine) ja ema-isa tulid ka nädalavahetuseks maale. Neil olid kaasas banaanid... Igaühele anti üks ja igaüks siis sai natuke maiustada. Tõeliselt defitsiitne kaup oli!

Mina ka siis mekkisin oma banaani ja... öäkk! No nii vastik asi oli! Mingi imelik võõras maitse ja üleüldse.
Et aga oli aru saada, et jao pärast sai ning kõigil oli hea meel, siis ma ei julgenud tunnistada, et mulle ei maitse. Tahtsin ka vanemaid rõõmustada, et nad tõidki midagi maitsvat.

Võtsin siis oma banaani ja tegin asja värava juurde, et tee peal miskit uudistada. Banaan näppus ja seda moe pärast ampsates. Värava juurde jõudes lendas aga banaan kogu täiega suurde sirelipõõsasse. Hea varjuline koht ja mädaneb ära, enne kui sirel lehed maha laseb.
Natuke veel asjatasin seal, et banaani söömise aeg saaks kulutatud ja suundusin tagasi teiste juurde...

Njah. Täna söön banaani hea meelega :) Aga ainult võimalikult rohelist - kui juba täpid peal, on minu jaoks liiga küps. Pigem eelistan seda, kui kerge rohu maitse juures :) Ja hamba all peab krõmpsuma :)

159/365 - Pussnuga põues

Kui eelmises postis kirjeldatud teistest sõltuvaid ellujäämisvalikuid ma teha ei lasknud, siis ise enda elu üle otsustajaks olin oma noorsusrumaluses küll.

Nimelt olin ma ju enamasti poiss. Indiaanlane, kauboi, kes iganes. Igatahes vapper sõdalane. Suled või kaabu pead, lasso ratta lenksu küljes, piits pakikal ja muu taoline oli mu argipäev.

Kui aga leidsin maalt isa vana jope, olin ma tõeliselt sillas - tollal oli sisetasku mõeldav ju vaid meeste jopedel ja nii ma selle enesele kosserdamiseks ärandasin.
See sisetasku andis mugava võimaluse veel üht olulist relva kaasas kanda - pussnuga. Tuli ju ennast kaitsta, kuna räägiti ümbruses luusivatest marutaudis rebastest. Eks ta siis umbes 80.-ndate teine pool oli.
Nii ma siis asetasin suure pussnoa enesele põuetaskusse (ega noal ju tuppe olnud, ikka lahtiselt!) ja kimasin rattaga ringi. Ja üldse ei saanud aru, mida see vanaema muudkui kobiseb ja mind ringi veenda üritab.

Vanaema räägib siiamaani oma hirmudest, kuidas ma selle noaga põues ratta seljast kukun ja nuga mulle rindkeresse tungib.
Kui aus olla, siis täna saan ma temast suurepäraselt aru, kuid lapsena oli see üks mõttetu kiun, millele mitte tähelepanu pöörata...

Ma loodan siiralt, et minu lapsed saavad olema normaalsemad kui nende ema...

156/365 - Varajased alkokogemused

Me vennaga pole kumbki varakult alkoholi tarvitama hakanud. Liiale ei taha kumbki sellega minna siiamaani. Usun, et selles mängib suurt rolli ka see, et meile on alkohol kontrollitult kättesaadav olnud juba teismelisena ehk siis vanemate kõrvalt oleme saanud mekkida, kui soovi on olnud. Ja no siis pole ju seda huvi teada saada "kuidas maitseb" ja üle piiride minna. Mekid ära, tuvastad, et pole suurem asi ja asi vask.

Küll aga tegelikult hakkas salaja mekkimine peale pisut varem, kui vanemad seda arvata oskasid.
Nagu eelmiseski postis kirjutasin, olid meil sageli külalised. Meie istusime kas põrandal ja kuulasime suurte juttu või mängisime oma toas.
Küll aga olime me nagu naksti kohal, kui oli vaja lauda koristama hakata. Hoolega vedasime kõiki neid taldrikuid-tasse-klaase kööki. Ja... eks need klaasipõhjades sillerdavad värvilised ja magusalõhnalised likööririismed (viina meil ei joodud ja no siis olidki ju konjak ja liköör ainsad variandid tollal) tundusid hirmus põnevad. Ja ikka sai oma keelekest topitud siia klaasi ja sinna klaasi, et ära mekkida, mida need täiskasvanud ometi joovad.
Hirmsad kleepekad olid :D Või siis konjaki puhul - oioi kui koledalt kõrvetavad!

Täna mõtlen küll, et mismõttes - klaasipõhjad??? Aga alla-kümnesena on hinnangud tsipa teistsugused :)

155/365 - Tee joomine kui salamäng

Ma vist ei ole sellest siin blogiprojekti raames kirjutanud, ma loodan...
Vähemalt ei meenu ja nimekiri Excelis ei anna kah tulemust. Kui see just väga teise nime all ei ole.
Et siis...

Meil vennaga olid lapsepõlves omad "kummalised" salamängud.
Siiamaani ei saa hästi aru, miks need salajased pidid olema :D

Igatahes vanemad meil olid sellised suhtlejad tüübid ja ikka sai õhtuti üksteisel külas käidud. Kui ei olnud meil külalisi, olid vanemad külas. Polnud ju telekast peale pidevate riigimeeste matuste midagi vaadata ja arvuteid kui selliseid koduses majapidamises ammugi ei olnud.

Kui siis vanemad läinud, asusime meie vennaga toimetama. Panime teevee keema ja keetsime kannutäie teed. Seejärel laotasime köögi põrandale piknikuteki (rohelise-valge ruuduline, siiani hästi meeles :D), kus siis teed jooma asusime. Alustassidelt. Tingimata alustassidelt. Nagu jänes multikas :)

Mõtlen siin, et mis osa see salajane küll pidi olema? Kas see, et ise pliiti näppisime ja teed keetsime? See, et alustassidelt jõime? See, et ei teinud seda laua taga, vaid põrandal? Arusaamatu siiamaani... Aga noh, me olime ikka päris pisid ka siis :) Mina alla 10-ne kõvasti ja vend veel -3a.

Vahetevahel läksime mänguga veelgi kaugemale ja küpsetasime saiakesi tee kõrvale. Nagu jänes - kardemonisaiakesi. Kuna aga doseerimine polnud päris teema veel, siis saiakesed tulid muidu imekombel täitsa head (pärmitaignast, kusjuures - ise ka imestan), kuid kardemoni sai ikka üksjagu sisse uhatud :D Siis sõime küll mõlemad, kuna nii põnev oli, kuid pärast neid õhtuseid piknikukogemusi köögipõrandal ei taha mu vend näiteks kardemoni nähagi :D


Ja et keegi meie pahandusetegemisele jälile ei jõuaks, koristasime pärast alati ülima põhalikkusega köögi. Vanematel polnud meie "pättus-piknikest" aimu senimaani, kuni juba kodust ärakolinuna neile selle irvitades üles tunnistasi.Ega nad ka aru ei saa, miks me seda varjama pidime :)
Aga see oli nii põnev "meie aeg" :)

154/365 - Ei lähe suust alla

Sellest, et ma oliive pole senimaani sööma õppinud, olen kirjutanud, kuid tegelikult on olemas ka mõned maitseained, mis mitte kuidagi kohe suust alla ei lähe... Kuigi pean end muidu suht kõigesööjaks ja mittepirtsperseliseks.

Vanasti oli üheks selliseks karri. No kohe vastik hakkas. Aga... millalgi toimus muutus ja nüüd armastan karrit ikka väga :) Aga muidugi oleneb doseerimisest ja loomulikult sellest, millele karrit lisada. Eriti armastan värskeid salateid teha nii, et lisandiks on mõnusa koguse karriga kuldseks praetud kanafileetükid :):):) Nämma!

Küll aga on mul tänaseni raskusi nelgi ja köömnetega.
Ausõna, seda köömnete teemat ei suuda ma kohe kuidagi tuvastada. Miks nad mulle ei maitse? Ei tea. Eriti võigas on, et enamus lihatööstusi topivad ka tanguvorstidesse köömneid sekka ja vot sellega rikuvad nad vorstid minu jaoks nulli. Ainult Saaremaa Lihatööstus oskab normaalseid tanguvorste teha, ausõna!

Nelgi lugu mäletan aga suurepäraselt. Arvan, et see oli ehk 10. klassis või nii, kui meile tulid mingiks perioodiks vahetusõpilased ja siis majutavate perede lapsed istusid tellitud bussi ja sõitsid Tallinna neile vastu. Mina nende seas - meie majutasime kolme tegelast.

Virtsu sadamahoones tegime kiire peatuse ja kes tahtis, ostis miskit närimist. Miks mitte Kuivastu poolel? Äkki jõudsime liiga hilja sadamasse ja kohe praamile? Ei mäleta. Igatahes oli tegemist mannergu-poolse Virtsu sadamaga.
Ostsin hamburgeri. Miskine vorstiviiluga eksemplar oli (no andke andeks, olid värsked 90.-ndad).
Imelikul kombel oli sinna nelki topitud, kuid igal omad tavad ja kuna nälg tahtis silmanägemist võtta, siis mugisin selle kiirelt sisse.

Ülejäänud reis Tallinna ja tagasi möödus tagumisel istmereal poolteadvusetuna. Väga räme toidumürgitus. Pole siis ime, et nelgi tugeva lõhnaga üritati haistmismeeli halvaksläinud vorstist eemale juhtida...

Selle minestamiste maratoni tagajärjel ei talunud ma nelgi hõngugi palju-palju aastaid. Tänaseks on ta vastuvõetav teatavates jõululikes toodetes (piparkook, glögi jmt), kuid mitte kuidagi kohe üheski lihatootes. Ja niisama selle hõngu hõljumas ei talu samuti. Ikka veel...

Aga jube nõme käitumine igatahes tolle müüja poolt. Südamerahus müüa alaealisele ilmselgelt riknenud lihatootega toitu...

152/365 - Epistel vanematele

Juba siis, kui ma päris väike olin, avaldusid mu kangus ja õiglane meel päris tugevalt.
Ei kartnud ma ei ussi- ega püssirohtu, omaenda vanematest rääkimata :)
Hoopistükkis kord pidi majas olema...

Vend on minust 2a 8k noorem.
See tähendas automaatselt seda, et mina olin see suur ja tubli, kes pidi kõigega hakkama saama ja vajadusel abiks olema jne. Eks ma muidugi olin, mulle meeldis tubli olla. Kuid... mulle meeldis/meeldib selle eest ka tunnustatud saada.

Igatahes oli vend paras nihverdis, kes tegi vaikselt pättust ja mina siis oma õigluses ajasin kisa lahti ja hakkasin talle korda üle tegema, kuid siis jäi mulje, et mida see ullike väikevend ikka pahandust teha mõistab ja nagunii olen mina oma püsimatu loomuga pättuses süüdi. Ja nii sain ma lugematu arv kordi venna eest karistust kanda. Ega ma tõenäoliselt osanud end veenvalt välja ka rääkida ja tohutu trots tõstis samuti pead, kui mulle süüdistusega peale lennati. Nii ma siis oma õigust taga ajasin ja aina enam vales suunas sumpasin.

Lõppes asi igatahes sellega, kui järjekordselt oli midagi head vaid 1tk (hea, kui tollal üldse miskit saada oli) ja mina kui paha laps pidin sellest ilma jääma, samal ajal kui vend itsitades maiuse endale sai. Äkki oli lutsukas ja raske poolitada???

Läksin siis vanemate juurde ja pidasin neile pika epistli teemal, kuid me mõlemad oleme nende lapsed ja nemad peavad meid võrdselt kohtlema ja ka võrdselt armastama. Ei loe see, et mina olen vanem ja vend noorem. Sama epistli käigus said vanemad ka ülevaate sigadustest, mille eest mina olin ebaõiglaselt karistust kandma pidanud.

Ema räägib siiani, kuidas see pisikese nääpsu lapse epistel teda korralikult raputas. Ja silmad avas.
Ma vist käisin alles lasteaias siis...
Igatahes tulmuseks oli see, et enam ei antud niisama pahandustele hinnanguid vaid alati kaasnes uurimine ja tegeliku süüdlase väljaselgitamine.
Samuti ei toimunud enam kunagi mingit vahetegemist - ka üksainus komm läks poolitamisele...
Ja... nüüd on natuke küll häbi seda öelda, kuid pigem kippus olema nii, et kui üks pool sai millimeetri jagu suurem, anti see mulle... Mine tea, millal laps jälle moraali lugema tuleb :)
Ja veelgi piinlikum on tunnistada, et tegelikult on see nii tänaseni... Või siis olen ma lihtsalt niivõrd palju oma vennast saamatum ja samal ajal avatum...

Ma ei tea, miks see mul siiamaani nii teravalt meeles on. Sellest, miks see emal meeles on, saan ma aga suurepäraselt aru...

150/365 - Koolikiusamine

Väga-väga jõhker teema...
Ja... natuke rohkem nagu hinges ka.
Sest nii imelik kui see mulle ka täna ei tundu, võin ma nüüd küll öelda, et see, mida 7.-8.klassis läbi elasin, oli koolikiusamine...

Nimelt olid meil aasta vanemas klassis kolm autoriteetset "beibet", kes minu hinnangul ei hiilanud küll mitte millegagi. Ei õppimisega, ei välimusega, ei poiste silmis popp olemisega, ei aktivististaatusega... Lihtsalt kolm bitchi, kelle ainsaks mõjuriks oli ilmselgelt "ühtuses peitub jõud".

Füüsiliselt ei teinud nad mulle midagi, ehkki ähvardusi ikka kuulsin. Eriti, kui mõne silmarõõm juhtus koolipeol mind tantsima paluma (ja... milles siis nagu mina süüdi olin???).

Küll aga valisid nad mu oma mõnitamiste objektiks. Ja ausõna, siiani ei saa aru, millega ma neile ette jäin... (hmm, kui nüüd siin neid projekti teemasid kokku siduda, siis kas võis modellikool rolli mängida? äkki nemadki tahtsid sisse pääseda, kuid ei õnnestunud???)

Igatahes oli paras piin neid vahetunnis kohata, kuna siis algas kolmest kõrist tulev vali ja mõnitav laul: "Kui kõnnib mannekeen".
Millegipärast mõjus see mu varateismelisele mitte niiväga silma torgata tahtvale egole põrmustavalt ja hakkasin lausa koolist eemale hoidma. Kooliminek tundus ületamatu piin, niisiis jäin hommikuti koju ja vanematele valetasin, et käisin koolis. Kui nad lõuna ajal koju sööma tulid (teadsin, mis kell see juhtub), siis istusin raamatu ja taskulambiga oma magamistoas kapis...

Lõpuks sai ema asjale jälile, kuna klassijuhataja hakkas mu suhtes muret üles näitama. Ega ma ka ei teadnud rääkida, mis mul viga on, kuid järjest närbusin ja närbusin ja nutsin hästi palju.
Lõpuks ei jäänud emal üle muud, kui mind psühhiaatri juurde vedada. See pani siis rahustid peale, kuid vähemasti hakkas tõeline põhjus välja kooruma.

Ja siin tuli mängu ema elutarkus. Tema ju ei olnud enam puberteet ja teadis, kuidas arusaamad elust ja inimestest hiljem muutuvad. Püüa sa siis pubekale seda selgeks teha, kuid kuidagi ta sellega intensiivse töö abil ja targalt lähenedes (ma ju pean põhimõtteliselt kõigele sarved vastu ajama...) hakkama sai.

Tulemuseks oli minu enesekindluse tõus, enese väärtuse teadvustamine ja eakohase vastulöögi andmine. Ega mul muud üle jäänud, kui nende laulmisele hakata valju häälega ja mõnitava tooniga vastu laulma: "Kui kõnnib lehmake, ammuu, ammuu!". Lisaks pidevad põlglikud pilgud nende suunas, selg sirge ringimarssimine ja kannapööret tehes uhkelt oma võimsa laka kuklasse heitmine. Aga no millist muud vastumeedet sa nii noorelt ootadki, eksole :)
Täna saaksin muidugi tunduvalt teistsuguste vahenditega hakkama ja täna ma ei kujutaks ettegi, et keegi mind mõnitada/kiusata suudaks, kuid siis olin ma alles noor ja väga-väga tundlik...

Igatahes oli tulemuseks see, et mõnitamine lõppes ja palju-palju aastaid läksid nood bitchid mind tänaval kohates teisele poole teed... Ja... täna ei tunneks ma neid kohe kindlasti ära, nii mittemidagiütlevad tegelased mu jaoks !
:)

148/365 - Liputajate tõmbemagnet

Mul on terve nooruse liputajatega miskine teema olnud...
Tea, kas ma paistsin selline õrnake, kes võiks ehmatada ja seega vajalikku rahuldust pakkuda?
Kahjuks on nad vist küll iga kord pettuma pidanud...

Kõige esimene oli Kuressaares baptistide kiriku ehitusplatsil. Olin tollal vist lausa algklassides ja siuke pisike nääps.
Tulime talvisel ajal koos kahe sõbrannaga koolist, kui kiriku ehitusplatsi plangu ühest august miskit imelikku välja volksatas. Edasi ja tagasi ja ... Siuke sinakaks tõmbunud imelik asi...
Kooliõed said kiiresti aru, millega tegemist, mina olin tunduvalt sinisilmsem. Need siis hakkasid mind kah eemale sikutama ja olid parajalt paanikas, kuid ma es saand ju seda niisama jätta :) Vormisin aga mõned jäised lumepallid ja sihtisin hoolega... Volksutis kadus vandesõnade saatel :D

Teine planguteema oli Kuressaares veel. Endise Ruubi poe kõrval oli kah plank ja seal samuti auk, kuid tunduvalt kõrgemal (minul üle pea igatahes). Läksime emaga sealt mööda, suvesooja keha jäätiseid süües jahutades. Korraga ilmus see imelik moodustis (uskuge mind, läbi planguaugu surudes ei saa sellele muud nime anda kui "imelik moodustis") meie peade kohale.
Rohkem ma jäätist ei tahtnud. Palju-palju aastaid või isegi aastakümneid selle järel ei ole ma tänaval jäätist söönud. Nüüd juba söön, kuid seda ka 1-2x aastas :)

Tallinna kolides kohtas neid tegelasi muidugi igal pool, samuti oli neid palju näha Prahas Petrin´i mäe (künka) nõlvadel. Viimane kohtumine toimus aga Tallinna kesklinnas, EBS-i kõrval asuva kortermaja ees, kus puude all üks noormees mind ilusasti hõikas "devotška, devotška!" ja minu pöördumise peale ilusasti püksid rebadele lasi (kuid mu naeruturtsatuse ja kulmukergituse peale need kiiresti tagasi üles tõmbas).

Peale toda kohtumist pole mind enam tülitatud... Ja... ausalt öeldes loodan, et nii jääbki :D

147/365 - Uneskõndija

Unes rääkimisest olen siin blogiprojekti raames juba kirjutanud, kuid minevikku (loodetavasti see enam ei taastu!) jääb ka unes kõndimise komme.

Eriti agar uneskäija olin siis, kui veel vanematekodus elasin. Algul see ehmatas neid, kuid aja jooksul harjusid nad mu ringimarssimisega ära ja suunasid tasakesi tagasi voodisse.

Enamasti nägi see välja nii, et ilmusin esikusse ja marssisin kööki (hommikumantel ilusasti peale võetud, magasin ju alasti), suundusin köögi akna juurde, tõmbasin karsina veidi kõrvale ja vaatasin mõnda aega õue. Seejärel keerasin end ringi, jõin tassitäie vett ja siis juba suunaski ema mind tagasi magama.
Kirjeldas, et hakkas kiiresti aru saama, millal ma kõndimise ajal tegelikult magan, kuna pilk olla hoopis teistsugune. Silmad küll täiesti lahti, kuid mitte kontaktis. Vaatasin alati ainiti kusagile kaugusse...

Phuhh, loodan, et minu lapsed seda kommet külge ei saa! Meil magamistoad teisel korrusel...

146/365 - Teade, mille edastamise järel murdusin

Kunagi aastatuhande vahetumise paiku (mõni aasta enne) pidin kursuse vanemana kursakaaslastele edastama teate, mis mind ennast korralikult rööpast välja lõi.

Sain nimelt ühel hommikul teate, et üks meie meessoost kursakaaslane ei tule enam kooli. Mitte kunagi. Sest... tal oli olnud infarkt, mille tagajärjel ta suri.

Mäletan, et olin näost ikka päris ära ja palusin õppejõult (nimesid ei nimeta, kuid see kujundas veidi mu suhtumist tollesse vägagi nimekasse daami) võimalust enne loengu algust kursusele üks teadaanne edastada.

Kell kukub, auditoorium rahuneb maha ja astun rahva ette. Teatan, mis mul teatada ja... jään veel inimeste pilke peegeldama. See uskumatus, see õud, see ehmatus, mis neist silmadest aina süvenedes ja süvenedes vastu kumas... see vist oligi see, mis mu endast lõpuks välja viis.

Läksin tagasi oma kohale ja... Siis üllatas õppejõud. Lennates meile peale, et miks me nüüd järsku selliste surnumatja nägudega oleme ja üleüldse... Mismõttes nagu? Ise õpetad muu hulgas ka kuulamist...

Igatahes lahkusin ma poole päeva peal koolist, kuna ei suutnud enam "kullerina" seda tagasisidet saada. Olin ju isegi parajas šokis. Sõitsin otse bussijaama, istusin Kuressaare bussile ja sõitsin keset nädalat koju. Vanemad olid küll parasjagu üllatunud, kui uksest sisse astusin, kuid eks nad said aru, et pidin just koju pakku pääsema.