Lasteaias olin ma parajalt närb sööja nagunii, kuid eriti jälestasin ma miskit valget hapuka maitsega magustoitu, kus siis miskised klimbilaadsed ribad sees venisid. Ma tõepoolest ei tea, mis selle jõleduse nimi võis olla, kuid süüa ma seda ei suutnud. Minul oli igatahes tunne, nagu oleks keegi sinna sisse nuusanud neid jubedaid mittekatkevaid tatiribasid, mis vahel neelu valguvad ja mida siis öökides suhu imed.
Seega jah, selle "magustoidu" söömine oli minu puhul välistatud.
Ükskord aga vihastas söögitädi mu peale nii koledasti mu söögiga jonnimise pärast (toosama magustoit oli vaja sunniviisiliselt ära süüa - nõukogude laps sööb ju korralikult!), et sakutas mind hooga kõrvast, et mind sedaviisi lauast ära saata.
Vahepealset ma ei mäleta millegipärast. Ei mäleta isegi valu. Aga mäletan tohutult ähmis kasvatajaid ja söögitädi ning lasteaia medõde. Esimene uurimine toimus millegipärast riietusruumis, seal oli hämar... Ja siis läksime kiiruga medõe valgesse tuppa.
Enda käitumist ei mäleta, kuid kahtlustan, et eks ma lõugasin nagu ratta peal :) Või siis ei lõuanud ja uurisin sahmerdavaid täiskasvanuid...
Järgmised mälestused on mul verekorba nokkida üritamisest. Ühe kõrva tagune oli täisulatuses verekorbaga kaetud. Kõrv oli nimelt sakutamise tulemusel kergelt pea küljest rebenenud...
Sellest ajast alates oli söögitädi minu suur sõber. Ja ta ei sundinud mind enam kunagi! Ma sain olla nõukogude laps, kes sööb valikuliselt :)
Sellest alates on mul kusagil alateadvuses alati olnud teadmine, et kõrvast ei tohi never-ever sakutada, ükskõik kui Toots keegi ka on ja ükskõik kui Köstriks ma ise seepeale muutuma peaksin. Kõrv jääb minust puutumata.
Seega jah, selle "magustoidu" söömine oli minu puhul välistatud.
Ükskord aga vihastas söögitädi mu peale nii koledasti mu söögiga jonnimise pärast (toosama magustoit oli vaja sunniviisiliselt ära süüa - nõukogude laps sööb ju korralikult!), et sakutas mind hooga kõrvast, et mind sedaviisi lauast ära saata.
Vahepealset ma ei mäleta millegipärast. Ei mäleta isegi valu. Aga mäletan tohutult ähmis kasvatajaid ja söögitädi ning lasteaia medõde. Esimene uurimine toimus millegipärast riietusruumis, seal oli hämar... Ja siis läksime kiiruga medõe valgesse tuppa.
Enda käitumist ei mäleta, kuid kahtlustan, et eks ma lõugasin nagu ratta peal :) Või siis ei lõuanud ja uurisin sahmerdavaid täiskasvanuid...
Järgmised mälestused on mul verekorba nokkida üritamisest. Ühe kõrva tagune oli täisulatuses verekorbaga kaetud. Kõrv oli nimelt sakutamise tulemusel kergelt pea küljest rebenenud...
Sellest ajast alates oli söögitädi minu suur sõber. Ja ta ei sundinud mind enam kunagi! Ma sain olla nõukogude laps, kes sööb valikuliselt :)
Sellest alates on mul kusagil alateadvuses alati olnud teadmine, et kõrvast ei tohi never-ever sakutada, ükskõik kui Toots keegi ka on ja ükskõik kui Köstriks ma ise seepeale muutuma peaksin. Kõrv jääb minust puutumata.
6 kommentaari:
Kõrv rebenes?! Issake, milline trauma:(
Olin ka nõukogude aja laps, kes pidi sööma kõike, mida nina ette pandi ja mitte ühtegi piuksu selle üle, et väkk või ei taha. Kuni. Saabus munakaste. Mul hakkab praegu seest keerama, kui sellele mõtlen. See oli kohutav ollus! Vägisi ajasin sisse nii palju kui suutsin ja siis oksendasin selle kohe ka sinnasamma aknalauale välja.
Huvitaval kombel ma ei mäleta lasteaiast suurt midagi. Ongi vaid 2 eredat mälestust - see munakaste ja vihmasel aknal ema ootamine ja sellega kaasnenud kahjurõõm, sest: "häh, MINA saan täna varem koju, aga teie peate siin edasi virelema!" Või noh, midagi sellelaadset:)
Lasteaia periood oli vist üks suur vaimne trauma - mälu on selle perioodi elust ära blokeerinud:)
Mul üks tuttav on ka inimeselt (kurjategijalt) kõrva kogemata peast ära sikutanud ... tulevat üllatavalt lihtsalt :)
:)))
Eks see oli parajalt kuritegelik ka minust, et seda haput löga ei tahtnud :D
Aga muid õudusi niiväga ei mäletagi, kuigi sellele munakastele viitamine nüüd ajab küll öökivad mõtted sinna suunda :D
Minu ema praeb esmalt krõbedad lihaviilud, siis keedab samal pannil munakastme, mida serveerib kuuma kartuli, lihalõikude ja hapukurgiga ja mulle väga meeldib. Kõik teised söövad ka. Kusagil mujal ei ole ma seda toitu saanud. Inimeste maitsed on väga erinevad :)
Mina ei armasta enamikku magustoite, mis koolide ja lasteaedade menüüs. No lihtsalt ei meeldi mulle igat sugu kisellid ja värgid. Kõrvu mul peast ei kistud sellepärast, aga ükskord lasteaias sai kangust näidatud küll. Oli leivasupp lõunasöögi aegu ja ma ei söönud. Ja söögitädi ütles, et enne ma lauast ei tõuse, kui taldrik tühi. Nii ma siis seal istusingi vist umbes kolm tundi, kuni ema õhtul järgi tuli. :-)
Kange tegelane :D
Postita kommentaar