Ma nimelt tahan, et neil ikka kindlasti meeles oleks, kui see aeg käes.
Ise ka ei tea, miks.
Küll aga tean ma seda, et enda vahtimist surnuna ma ei taha. Tahan meelde jääda sellisena, nagu ma elavana olen/olin.
Ja krematooriumisse ei taha ma mingisugust rahvahulka. Ma siiamaani ei ole üle saanud vaatepildist, kui käisin ühe naabritüdruku isa matustel, keda ma ei tundnudki ja kui siis see põrand avanes ja kirst maa alla sõitis ja miskine tugev müha kostis...
Nagu põrgukatlad oleksid avanenud...
Sellest ajast alates ajangi seda vahtu iga teatud aja tagant suust välja. Sest kremeermist ju tahan. Aga ei laibale ja ei mühale. Samuti ei taha ma minna maa alla vakladele näksida.
Ehk siis urn, küünal, lilled ja naeratav pilt. Muusika mängima ja asuge püstijalaeinele ja samal ajal suhelge omavahel! Ei mingit pikas lauas vaid naabriga vaiksel toonil jutlemist ja surnule kummuli klaasiga koha katmist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar