Need silmad, need silmad

Noorem Poiss teab väga täpselt, kuidas Vanamehel vajalikke nuppe vajutada.
Vanem Poiss on konkreetsem ja ajab oma õigust taga, Noorem Poiss jälgib mängu ja keerab asjad nii, nagu tema soovib. Vähemalt Vanamehe puhul, kuna teab, et nunnu-faktor seal töötab.

Igatahes tunnistas ta meile ükspäev ausalt üles, kuidas issi juurde minnes tuleb oma suured silmad veel suuremaks teha, demonstreeris ka "õiget pilku" ja no kuidas sa vaidled lapsele vastu :D
Ja midagi pole teha - kui Vanemalt Poisilt Vanamees eeldab arusaamist, käitumist, suur olemist ja mida kõike veel, siis Noorem Poiss on ta ümber sõrme mässinud. Ajab aga silmad suureks ja nunnuks ja saab oma mööndused...

Väiksema lapse rõõmud...
Ise peame ikka hoolega jälgima, et vahe tegemist ei kujuneks. Libe tee.

Lastega on äge :D

Vanem Poiss (6a): "Tead, emme, aastavahetus on minu lemmik. Siis me sööme alati täidetud mune ja kalamarja ja soolakala ja ciabattat ja on ilutulestik ja kuuleme Eesti hümni ja on üldse kõik kõige paremad asjad"
Kõrvalt lendab sisse Noorem Poiss (5a): "Jah, ja siis on seal ka mänguväljak!"
Me Vanema Poisiga vahime kergelt lolli näoga ja hakkame koos nokkima: "Kus see mänguväljak on?"
"Seal, kus te räägite"
Seletasime siis, et räägime aastavahetusest ja sellel pole kindlat kohta. Ilmselgelt ta ei kuulanudki meid aga tahtis ka vestluses osaline olla. See selleks.

Jõuab Vanamees koju ja kirjeldan talle irvitades Noorema Poisi täiendust vestlusele. Itsitame.
Meie itsitamist märgates küsib Vanem Poiss: "Mis te naerate? Kas sa räägid issile seda, kuidas mul lõuna ajal silm peast toidu sisse kukkus?"

Hetk jahmunud vaikust. Siis hakkan naerma ja naeran pisarateni. Nii konteksti :D Vanamees vajab selgitusi. Ok, laual vedeles üks kleebitav silm ja asetasin selle lõuna ajal Vanemale Poisile kolmandaks silmaks ja see kukkus taldrikusse.

Mul oli ikka pool õhtut silm märg :D See, mis taldrikus ei olnud :D

Lapse suust kuuled sa tõde

Vedelen poistega. Silitavad, miilustavad ja räägivad armastusest. Korraga, peale mu näo järjekordset silitamissessiooni nendib Vanem Poiss (6a):
"Emme, oleme ausad, Sul ei ole enam väga noor nahk."
Nojahnohh. Ei saa vaielda ka...

Menüü

Laupäevane päev ja no mida süüa teha? Kõigil erinevad soovid. Tingimus, et kodus leiduvatest vahenditest, poodi minna ei viitsi. Seega millegi erilise ja ekstraga üllatada ei saa. Nn tavatoit siis.
Ilm akna taga on vastik ja aega toas ning köögis olla seega justnagu oleks... Aga teeks siis nii, et igaühele soovi järgi? Mõeldud, tehtud :)

Nii sõi Vanamees koorest salatit, poisid tellisid piimasuppi ja pereema näris soolvees keedetud seajalgu. Ometi sain jälle neid südamerahus harutada ja nokkida ja väänata ja hammastega sikutada :D

Mul on kaks nn "toitu", mida võin iiveldamiseni süüa. Päriselt ka, iiveldamiseni. Raffaellod ja seajalad.
Mõlema puhul ei suuda söömist lõpetada, kuigi juba ammu rammususest süda paha. Aga vot järaks ikka edasi.

Ja siis meenub paari päeva tagune kulme kergitama panev seik, kus Vanamees oli ühel oma ringkonna kokkusaamisel, kus ka veini pakuti. Tema oli autoga ja ei saanud osaleda ja seda kummastavam tundus talle, kui üks selline 170cm pikk naisterahvas peale vintijäämist külje alla ujus, eriti avameelseks muutus ja nurrudes teatas: "Tead, Vanamees, ma kaalun 45 kilo!"
Vaene Vanamees arvas, et oleks viimane aeg sööma hakata.
Ja siis olen kodus mina, kes järab seajalga, nägu rasvast nõretamas... Ei kaalu 45 kilo.

Minu asjalik mees

Meil on kaks kassi. Karvik on 15-aastane ja Valge Elukas saab detsembris 11-aastaseks. Veel 4 aastat tagasi olid nad puhtakujulised toakassid, kel küünedki regulaarselt lõigatud (kratsimisvastane meetod).
Nüüd, aastast 2014 ehk majaostust alates, on kassid ikka üsna õueloomad. Öösiti õues ja kui oleme kodust eemal, siis samuti. Ei ole karvauputust toas ja jääb ära junnide ja klompide sõelumine kassitualetist. Asjatavad mul lillepeenardes ja keeravad neid segamini. Nojahnoh, ma polegi mingi lillepeenarde inimene.

Tänu sellele on meil majapidamisest minema kolinud ka igasugused kassitarbed. Kassid eluolu loomulik osa ja ei vaja erivahendeid. Ja ka kasside transpordipuur on kusagile kuuri alla tõstetud, kuna vajadust selle järele pole olnud juba aastaid.

Nüüd tekkis vajadus. Valgel Elukal (hüüdnimi sellest, et ta on suuuuuuur ja lihastes ja ajab mööda hoovi rebaseid taga...) tekkis abaluu juurde muna. Aina suurenes ja kui asjaliku ploomi mõõtmed võttis, viisime ta arstile.
Selgus, et keha on hakanud kiipi välja suruma. 10a tagasi paigaldatud ja nüüd sai siiber. Korralik mitmepaunaline mädakolle kah ümber.

Ok,vaja kass siis arstile viia, eksole. Mina hommikul tööle ja kokkulepitud aja lähenedes jäi Vanamehe ülesandeks kass puuri meelitada ja kohale tuua.

Kohtume arsti juures parklas ja avastan oma üllatuseks kassi täiesti lahtisena mööda Vanamehe autot traavimas. Vabanduseks selgitus, et transpordipuuril ei olnud millegipärast ust ees ja ta ei suutnud seda ka leida. Minu jaoks müstika, et kuidas saab olla puur ilma ukseta? Uks ju alati seal küljes ja miks ning kelle kaasabil see uks sealt küll eralduma pidi? Aga noh, see selleks. Kass kliinikus ja asjad aetud, see ju peamine.

Koju jõudes vaatan tõtt pettumust põhjustanud kasside "transpordipuuriga". Vanamees nimelt oli üritanud kassi transportima hakata muruniiduki multšianumas... Jap, justnimelt.
Me nimelt ei kasuta sellist asjandust ja see vedeleb niisama kuuri all. Murumultš läheb alati pinnasele rammuks ja kokku seda ei kogu. Ja no otse loomulikult ei käi sel ust ees, kuna multš teatavasti ei ürita oma puurist kräunudes põgeneda.

Ma ikka kohe päriselt ka ei osanud muud kui suure häälega inimese üle naerda :D :D :D
Nüüd aga naerab tõenäoliselt tema, kuna sõitis järjekordselt reisile ja mina pean nüüd kassile antibiootikumi kuuri tegema. Me ju kõik teame neid "nalju" teemal kass ja tablett.

Mina õnneks avastasin, et me kassil on hea maitse. Selveri maksapasteet on miu meelest parim maksapasteet ja kass on sama meelt. Ta on nõus selle sees isegi tableti ära lakkuma :D

Tänane arutelu

Sõidan poistega praamile. Autos hakkavad ajatäiteks arutlema, kes kelleks saada tahab. Vanem Poiss (5a) mõtiskleb:
"Suureks saades tahan mina hakata astronaudiks. Siis saan raketiga kosmosesse lennata.
Tahaksin lennata Super-Jupiterile. See tiirleb ümber Pegasuse...
Huvitav, kas see on gaasiline või saab sinna maanduda? Meie päikesesüsteemi Jupiter on gaasiline ja sinna ei saa maanduda. Aga äkki Pegasuse Jupiter ikka ei ole gaasiline?"

Kohe näha, et Vanamees on reiside vahepeal kodus paigas. Appi, juba terve kuu olnud :)

3 muna

Kui Noorem Poiss veel kolmene oli, tegi ta ükspäev kummalise (ja mittetõese:D) avastuse, et tal kolm muna. ???????
"Nojah, mul on kolm muna sellepärast, et ma ise olen ka kolmeaastane", selgus asja olemus.

Vaatasin siis eemal toimetavat Vanameest ja mõtlesin õudusega tema peagi 45-aastaseks saamisele ja kujutlesin sellele teooriale tuginevat sõna otseses mõttes kobarat... Parem kui ei oleks nii elavat fantaasiat mul :S

Mälu trikitab

Lapsed olid ka sel aastal nädalakese Saares mu vanemate hoida. Koos vennalastega, seega
vanavanematel oli seal nädalajagu päevi kantseldamisel 4 last :D Üks neist koolilaps, kolm lasteaiakad ehk kõik alla-kümnesed...
Aga pole hullu, vanavanemad said ilusti hakkama ja lapsed täiusliku puhkusenädala suveleitsakus
koos igapäevaste rannatundidega. Igal juhul olid lapsed väga rõõmsad ja esialgne kurvastus ilma
emmeta puhkusest kadus väga kiiresti.

Reedel sõitsin siis tööpäeva lõppedes praamile, lastele järele. Leisis käisin kohalikust poest läbi, mõte
oli lastele jäätisekokteilide ja suurtele veinikokteilide juures. Pikad-pikad järjekorrad ja nii ma seal
sabas siis seisan ja omi mõtteid peas läbi kerin, kui märkan, et uksest hakkab väljuma keegi mees, kes
mind nähes peatub. Astub mõned sammud lähemale ja vaatab ikka mulle otsa. „Pagan, keegi tuttav
vist…“, käib peast mõte läbi. Poleks ju miskit, kui ma teaks, kellega tegu. „Ei, ta ikka kindlasti tunneb mind“, annan hinnangu, kui meesterahvas ei mõtlegi pilku kõrvale liigutada ja selle asemel juba suud avama hakkab. Piinlik ju ka mitte ära tunda, kuigi kergelt nagu tuttav nägu on…
Kuidas võimalikult ümmargust juttu ajada, et vahele ei jääks mitteäratundmisega?
„Kust ma teda tean, kust ma teda tean? Klassivend ei ole, äkki siis koolivend?“ Keda sa ikka oskad
arvata, kui oled oma üleskasvamissaarel, eksole.
„Oh jeerum, see on ju I!“ Vedas, et ma oma eksabikaasa ikka enne ära jõudsin tunda, kui ta suu lahti
tegi :D :D :D

Oleks siis, et ta oleks muutunud – ei, täitsa sama. Oleks siis, et me ei tunneks/suhtleks – veel mõni
tund varem olin temalt sms-i saanud ja sellele vastanud. Näost-näkku ei ole nüüd küll paar aastat
näinud, kuid see ei vähenda ju äratundmist!
Ilmselgelt oli asi selles, et pingsalt oma mõtetes miskeid nimekirju raalides ei viinud aju kohe kokku
tõenäosust, kus Hiiumaal elav inimene ja Tallinnas elav inimene kohtuvad kusagil Saaremaa alevipoes :)

Meie elu

Astub Vanamees tuppa ja küsib kõuekõminahäälselt poistelt: "Kes võttis hambatiku otsast minu surnud kärbse ära?"

Eeee.... No minu kõrvale kõlab jaburalt. Õnneks. Veel. Sest tegelikult on see meie argipäev.
Kõlab servast nagu karuisa "Kes on kausist minu pudru ära söönud?"

Õnneks me siiski tikkude otsa aetud putukate söömise pärast ei jagele. Vanamees makrotab vahelduseks rohus ulukite järele luuramisele ja puugisöödaks olemisele.

Et kui normaalsetel inimestel on rubriik "lapsesuu", siis meil on rubriik "Vanamees võtab sõna" :D

Kingitused

Kui sel aastal keegi pereliikmetest küsis, mida ma sünnipäevaks soovin, olid vastused varmad tulema: saarlastelt soovisin osalust suures punases külmikus ja Vanamehelt maakivikeldrisse minu kavandi järgi riiulite süsteemi. Väga praktiline ja varusid säilitada sooviv kümnendivahetus :D

Punane külmik on mu kiiks olnud juba jupp aega. Aga seni polnud nagu otsest vajadust vana kappi välja vahetada ja nii see unistus venis. Kuni sel aastal mõtlesin, et tahan et mu kingid jääksid pikaks ajaks kinkijaid meenutama ja nii see punane iludus mu köögis nüüd laiutabki :) Kuna vana kapp veel siiski elab, kolis too sauna, õllekülmikuks.

Paar päeva tagasi tuli Vanamees õhtul koju ja küsis: "Kuule, mis ma sulle sel aastal sünnipäevaks kinkisingi?"
"Eeeee..... keldrile sisustuse....", olin ma küsimusest segaduses.
"Aaa, okei. Noh, ma tõin sulle selle lisaks", võttis ta selja tagant karbi välja. 1,5 kuud peale mu sünnipäeva...
Karbis oli taldlihvija... Oi ma naersin :D

Tegelikult on mul peale realiseerunud lihvija kaks tööriista veel, millest unistan (Vanamehe omadest ei piisa, tahan isiklikke, mida kasutades end vabamalt võiksin tunda) - roosa akutrell (ok, ei pea olema roosa, peab olema kerge ja võimas ja ainult minu oma) ja isiklik mootorsaag.
Ehk ilmuvad needki karbid aja jooksul selja tagant välja, sünnipäeval või kasvõi kuid nihkes suvalisel ajal :)

Päeva probleem

Täna oli poistel arstide päev.

Minu reegel on, et 2x aastas peavad nad hammaste kontrollis käima, kuna hirmutavalt palju olen näinud/kuulnud lastest, kellel piimahambad poolenisti õhtal omadega.
Õnneks saime taaskord kinnitust, et mõlema hambad väga heas seisus ja poisid ise on ka läbivaatusel tublid - ise ronivad toolisse, ei mingit minu süles olemist ega käehoidmist. Lasevad ilusti toimetada. Seda sellest, et pole valukogemust, ma arvan. Ja tahan, et see tükiks ajaks nii ka jääks. Mul hammaste terveksolekuga ikka kohe täielik kiiks sellest ajast alates, kui 6a tagasi Vanemat Poissi ootama jäin. Ja siiamaani pole see kiiks mööda läinud :D

Niipalju sain ka uut teada, et 5-sel on lisaks kahele esimesele jäävhambale (mis vahetasid piimakad välja) tulemas kaks tagumist jäävpurikat. Ehk siis 21. ja 22. hammas :) Piiluvad :)

Edasi viis käik perearsti õe juurde. Nooremal Poisil vaja puugisüst teha. Eile õhtul leidsin tal puugi kummagi kõrva tagant ja peale peapesu ka pealaelt juuste seest... Tema kohe eriline puugimagnet meil. Vanem Poiss korjab neid vähem üles, kuigi pikas rohus ja metsas käivad möllamas mõlemad võrdselt.

Vanema Poisiga olin palju korralikum/paanilisem ja temal sai esimene süst tehtud kohe maale kolimise suvel ehk aastasena. Selle aasta sügisel tuleb nüüd see 3-aasta järgne pikendus peale teha.
Nooremal Poisil aga alles esimene sutsakas kirjas ja tema saab suvel juba 4-seks...

Igatahes.
Rääkisin juba mitu päeva ette, et läheme süsti saama ja see pole hull, natuke sutsab ja asi vask. Võttis rahulikult teadmiseks.
Küll aga tõmbas sae käima Vanem Poiss. "Emme, mina tahan kaaaaaa puugisüsti, paaaaluuuun!"; "Emme, ma väga palun sind, teeme mulle ka süsti!"
Mina, häbematu lapsevanem, ei nõustunud. Tema aeg alles sügisel ja seletasin seda hoolega. No mitte ei tahtnud kuulda võtta. Korraldas paraja sõnasõja hämmeldunud pealtkuulajate ees, kuidas tema nüüd kavatseb pikka aega mossitada sellepärast, et vend sai süsti ja tema ei saanud. Et selline ebaõiglus, miks tema peab sügiseni ootama.

Tegelikult arvan, et siin oli pearoll suure venna kompleksil. Ta niiväga oleks tahtnud vennale näidata, kuidas süst ei ole üldse valus ja üleüldse on kökimöki. Ja siis selline lugu, eksole... Vereanalüüside juures on temast küll suur abi - näitab vennale ette, kuidas mitte karta ja siis vend kannatabki ilma kräunumata ära :)

Õnneks arvas ka Noorem Poiss, et polnud hullu. Natuke tegi küll valu, kuid ei midagi määravat.

Normaalsed lapsed :D

Vajusin läbi trammi põranda

Tallinn. Tramm.
Sõidame kambakesi Loodusmuuseumisse lastele Eestimaa eluolu tutvustama. Vanem Poiss (4a) seisab minu vastas viimase üksiku istme kõrval. Vaatab sellel istuvat naisterahvast pikalt ja põhjalikult ning ehtsa maalapsena esitab mulle selgel valjul häälel kommentaari: "Emme, see tädi siin on nagu pull". Lihtsalt, fakti konstanteeriva tooniga.

"?????????????????????????????????????????????"
Tunnen, kuidas kõrvad lähevad kuumaks ja üritan aru saada, mis sellise ütlemise põhjustas. Näkku ei näe, kuna olen naisterahva selja taga ja tema näo ette uudistama küünitada oleks enam kui imelik.
Laps päästab mind segadusest, lisades pikema kommentaari: "Sellel tädil on rõngas läbi nina. Täpselt nagu pullil."
Puuuuhhhhh......
Asun siis selgitama, et inimestel on rõngaid igal pool. Kõrvades väga sageli, kuid päris paljudel on ka keele sees ja huule küljes, ka ninas ja kulmus ja olen isegi põses olevat ehet näinud... Kaelast allapoole ei hakanud oma selgitustööga minema.

Seekord vedas. Laps sai aru ja võttis vaid teadmiseks.
Mina loodan aga siiralt, et äkki ei saanud trammis istunud naisterahvas meie omavahelisest vestlusest aru. Ehk oli muukeelne...
Vähemalt laps sai targemaks :) Tema ju lihtsa maalapse olemisega tõi enesele tuttava võrdluse. Kuigi mul pole õrna aimugi, miks ja kus ta oleks võinud ninarõngastatud pulli kohata... Pigem kahtlustan siin multikaid ja maalapselisusega pole siin miskit pistmist :D

Kompliment? Või siis mitte?

Hommikusöögilauas:

Sagrispäine ja hommikuselt räsitud, nagu üks peagi 40-seks saav naine ikka, eksole. Puder valmis ja pere laua taga.
Vanamees vaatab mind üle laua säravail silmil ja teavitab: "Sa oled niiii ilus! Sipsik, kas sa ise ka tead, kui ilus sa oled!?!"
Minu pilk kõneleb ilmselgest arusaamatusest. No ei saa mina aru, mis ilust ta siin igapäevaselt ketrab. Imetleb ja ülistab ja no kas peaks lõpuks uskuma hakkama? Pilk peeglisse (eriti enne hommikusättimisi) seda just ei toeta. Aga paistab, et mul on "toetajaid"...

Vanamees minu kriitikanooli pilduva vastus-pilgu peale pöördub poiste poole: "Poisid, eksole ju teie emme on kõige-kõige ilusam?"
Noorem Poiss (3a) vaatab mind heldinult ja teatab: "Jaa, emme on kõige ilusam!"
Vaem Poiss (4a) vaatab issit ja muigab: "Issi, sina oled üks naljahammas!"

Eeeee. tänks, poja :D

Maiustamised - kuidas kellelegi

Maiustamine laste moodi:
Hommikul lasteaeda minnes selgub, et Noorema Poisi (3a) rühmakaaslane hindab meie poissi oma nii-nii heaks sõbraks, et tahtis talle lausa kodust kommi tuua. Oligi siis lasteaeda kommi kaasa võtnud ja meie poisile kappi pannud. Et nii-nii hea sõber ja tahtis teda rõõmustada :) No nii armas minu meelest, ma siiamaani heldin :)


Maiustamine täiskasvanute moodi (alajaotustega naine vs mees):
Lapsed magavad (halleluuja!!!) ja poeme meiegi põhku. Loeme mõlemad raamatut, Vanamehel vanainimese prill ninal (see on see prill, mida vajatakse siis, kui käed kipuvad lühikeseks jääma... :D).
Panen oma raamatu kõrvale, keeran end Vanamehe poole, tõstan ühe jala üle tema keha ja avan suu: "Mis sa arvad, kui..." Vanamehe tähelepanu raamatult kaob hetkega, kulm kerkib spetsiifilise nurga alla ja ... ja ... mina jätkan" ... kui ma prooviksin nädalavahetusel ise mulgiputru teha?"
šššššššššhhhhh....

Vot siis meil jätkus küll naeru kauemaks :D Aga ma päriselt ka mõtlesin mulgipudru tegemisest! Hirmsasti armastan seda, kuid pole kunagi varem ise teha proovinud. Tekkis idee, noh.

Kelleks sa saada tahad?

Eelmise posti jätkuks üks naljakas detail:

Olime siis seal emos ja meesarst oli meelitatud, et poiss igasugu instrumentide vastu huvi tundis. Kuna ta on jutukas ka, siis rääkisid ka sellest, kuidas poisile pakuvad huvi vereanalüüsid ja seal ega süstides ta valu ei karda, küll aga kardab kanüüli, kuna see teeb natuke liiga palju valu (tal kondised käed ka) (ning kanüülipuutuv postitus mul siiamaani mustandites...).

Igatahes. Tunneb siis arstionu huvi, et kas tahab ka Vanem Poiss ise suureks saades arstiks hakata? Selle peale vaatab neljane arstile suurte silmadega otsa ja teatab: "Ei. Mina küll ei taha arstiks saada. Mina tahan saada prügimäe töötajaks!"
Võite seda arsti pikalevajunud nägu ette kujutada :D Ei ole just sagedane soov väikese poisi suust. Ikka tahetakse ju politseinikuks, päästetöötajaks ja kellekski sarnaseks saada :D

Tõlkeks võin öelda, et süüdi on Päästerobotid (Transformers) ja seal möllav miskine prügi hävitav masin :D Mõlemad mu lapsed soovivad hetkel oma tulevikus hakata tööle selle masinana.

Sticky thing Sid

Alati, kui ma kuhugi vedelevasse asendisse heidan (diivan nt), olen ma oma meesväega kaetud.
Vanamees ohjab ennast kõige enam, ta teab, et kui ta oma kaaluga mulle sülle poeks, ajaks ma suure kisa lahti, kuid teised neli ei hooli sest miskit. Nii ilmuvadki mind katma (sülle ega kaissu pole õiged sõnad, katma on kõige ehedam) üks kuni kaks poissi ja üks kuni kaks kassi. Variatsioonidega.

Kaeblesin Vanamehele, et vahel on tahtmine niisama ka lebotada, mitte pidevalt kellelegi asemeks olla ja tema siis teatas, et olen ju meie peret kokku liitev asi (asi???). Selline sticky thing. Ja lõppu lisati armastusväärselt: "Noh, nagu see Jääaja Sid" ....
Oehhh.... Sinna me siis jõuamegi peale kolme aastat abielu, kahte last ja ligi kaheksat kooseluaastat. Sticky Thing Sid... :D

110

"Emme, kas sa seda tead, et dinosaurused surid juba ammmmmmu ära! Juba sada kümme aastat tagasi! Mõtle, ssaaadaa kümmmmme aastat tagasi! See on veeeeel enne seda, kui issi sündis!"

Taimetark

Noorem Poiss (3a 2k) vaatab/arvab piltide pealt seeni. Suurt ja rammusat punast kärbseseent vaadates kiilub kinni. Oleme neid looduses imetlenud ja teab, et ei tohi puudutadagi ja et on putuka nimega seotud ja...
Vaatab ja mõtleb natuke ja saabki määratud: "Sääseseen!"

Vähemasti seda teab, et puutuda ei tohi, tühja siis sest nimest!

45

Vanem Poiss (4a 4k) teatab: "Mõtle vaid, kui ma elan 45-aastaseks! Ha-haa, mitte keegi ei ela nii vanaks! Ainult Mamma saab nii vana olla! Ha-haa, mõtle vaid, 45-aastaseks!"
Ma siis selgitasin lapsele, et ta oma issi saab lähiajal 44 ja 45 ei ole teps mitte kaugel... Lausa naljakas oli vaadata seda näoilme muutust arusaamise hetkel, et tal on ilmselgelt muldvana isa :D Või siis vähemasti võrreldav Mammaga, kes saab kohe-kohe 87.

Okseralli

Kui veel hiljuti üritati meie närve õhtuti peale voodisseminekut ära süüa pideva tralliga "Tahan pissile!", "Tahan kakale!" ja muud lõbud, siis nüüd on leitud uus lahendus. Vana teema enam ei saanudki toimida, kuna ähvardasime neile hakata öösiti jälle mähkmeid alla panema: "Laske siis oma mähkud täis, kuid voodist välja enam ei tule!"

See aga ei sobi kummalegi ja nüüd, kui okseviirused värskelt meeles, on uus trall.


Trepil kostavad vaiksed sammud. Hiilib. Üks kahest. Ütleme, et Vanem Poiss.
"Miks sa voodis ei ole?"
"Oksendada tahan..."
No mis sa ikka ära teed. "Olgu, mine siis oksendama"
Vannitoast kostab paar naerusegust püüdlikku köhatust kraanikausi kohal.
"Oled sa valmis? Okset ikka ei taha tulla?"
"Jah, ei taha enam. Läks mööda"
"Selge. Teeme siis musi ära ja mine ilusti magama!"
Mopsti!


Jälle sammud. Teine hiilib. Seekord siis Noorem Poiss.
"T, mis sinul mureks on?"
"Tahan kaaaaaaa oksendada!" justkui oleks tegemist millegi eriti heaga, millest on oht ilma jääda, kui nõudlikkust üles ei näita.


Ehk siis lapsed on leidnud enesele uue hobi. Õhtuti "oksendamas käia".