Lapsed olid ka sel aastal nädalakese Saares mu vanemate hoida. Koos vennalastega, seega
vanavanematel oli seal nädalajagu päevi kantseldamisel 4 last :D Üks neist koolilaps, kolm lasteaiakad ehk kõik alla-kümnesed...
Aga pole hullu, vanavanemad said ilusti hakkama ja lapsed täiusliku puhkusenädala suveleitsakus
koos igapäevaste rannatundidega. Igal juhul olid lapsed väga rõõmsad ja esialgne kurvastus ilma
emmeta puhkusest kadus väga kiiresti.
Reedel sõitsin siis tööpäeva lõppedes praamile, lastele järele. Leisis käisin kohalikust poest läbi, mõte
oli lastele jäätisekokteilide ja suurtele veinikokteilide juures. Pikad-pikad järjekorrad ja nii ma seal
sabas siis seisan ja omi mõtteid peas läbi kerin, kui märkan, et uksest hakkab väljuma keegi mees, kes
mind nähes peatub. Astub mõned sammud lähemale ja vaatab ikka mulle otsa. „Pagan, keegi tuttav
vist…“, käib peast mõte läbi. Poleks ju miskit, kui ma teaks, kellega tegu. „Ei, ta ikka kindlasti tunneb mind“, annan hinnangu, kui meesterahvas ei mõtlegi pilku kõrvale liigutada ja selle asemel juba suud avama hakkab. Piinlik ju ka mitte ära tunda, kuigi kergelt nagu tuttav nägu on…
Kuidas võimalikult ümmargust juttu ajada, et vahele ei jääks mitteäratundmisega?
„Kust ma teda tean, kust ma teda tean? Klassivend ei ole, äkki siis koolivend?“ Keda sa ikka oskad
arvata, kui oled oma üleskasvamissaarel, eksole.
„Oh jeerum, see on ju I!“ Vedas, et ma oma eksabikaasa ikka enne ära jõudsin tunda, kui ta suu lahti
tegi :D :D :D
Oleks siis, et ta oleks muutunud – ei, täitsa sama. Oleks siis, et me ei tunneks/suhtleks – veel mõni
tund varem olin temalt sms-i saanud ja sellele vastanud. Näost-näkku ei ole nüüd küll paar aastat
näinud, kuid see ei vähenda ju äratundmist!
Ilmselgelt oli asi selles, et pingsalt oma mõtetes miskeid nimekirju raalides ei viinud aju kohe kokku
tõenäosust, kus Hiiumaal elav inimene ja Tallinnas elav inimene kohtuvad kusagil Saaremaa alevipoes :)
vanavanematel oli seal nädalajagu päevi kantseldamisel 4 last :D Üks neist koolilaps, kolm lasteaiakad ehk kõik alla-kümnesed...
Aga pole hullu, vanavanemad said ilusti hakkama ja lapsed täiusliku puhkusenädala suveleitsakus
koos igapäevaste rannatundidega. Igal juhul olid lapsed väga rõõmsad ja esialgne kurvastus ilma
emmeta puhkusest kadus väga kiiresti.
Reedel sõitsin siis tööpäeva lõppedes praamile, lastele järele. Leisis käisin kohalikust poest läbi, mõte
oli lastele jäätisekokteilide ja suurtele veinikokteilide juures. Pikad-pikad järjekorrad ja nii ma seal
sabas siis seisan ja omi mõtteid peas läbi kerin, kui märkan, et uksest hakkab väljuma keegi mees, kes
mind nähes peatub. Astub mõned sammud lähemale ja vaatab ikka mulle otsa. „Pagan, keegi tuttav
vist…“, käib peast mõte läbi. Poleks ju miskit, kui ma teaks, kellega tegu. „Ei, ta ikka kindlasti tunneb mind“, annan hinnangu, kui meesterahvas ei mõtlegi pilku kõrvale liigutada ja selle asemel juba suud avama hakkab. Piinlik ju ka mitte ära tunda, kuigi kergelt nagu tuttav nägu on…
Kuidas võimalikult ümmargust juttu ajada, et vahele ei jääks mitteäratundmisega?
„Kust ma teda tean, kust ma teda tean? Klassivend ei ole, äkki siis koolivend?“ Keda sa ikka oskad
arvata, kui oled oma üleskasvamissaarel, eksole.
„Oh jeerum, see on ju I!“ Vedas, et ma oma eksabikaasa ikka enne ära jõudsin tunda, kui ta suu lahti
tegi :D :D :D
Oleks siis, et ta oleks muutunud – ei, täitsa sama. Oleks siis, et me ei tunneks/suhtleks – veel mõni
tund varem olin temalt sms-i saanud ja sellele vastanud. Näost-näkku ei ole nüüd küll paar aastat
näinud, kuid see ei vähenda ju äratundmist!
Ilmselgelt oli asi selles, et pingsalt oma mõtetes miskeid nimekirju raalides ei viinud aju kohe kokku
tõenäosust, kus Hiiumaal elav inimene ja Tallinnas elav inimene kohtuvad kusagil Saaremaa alevipoes :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar