Meil siin oli nädalane periood, kus meil oli kodus kantseldada kolm poissi. Lisaks meie 3- ja 5-aastastele ka 12-aastane.
Idee oli sõprade peret aidata. Tänapäevane nutisõltuvus on aina enam tuure võttev pullikaka, mis eemaldab reaalsusest ja tekitab peredes pingeid.
Täna saan ma meie krattidega veel hakkama. Lihtlabaselt ei ole neile seda ahvatlust kätte andnud. Las nad olla veel lapsed ka meie arusaama järgi ja nautigu eluolu vanal moel.
On ka nende eakaaslased täiesti teadlikud neist võimalustest, kuid meie hinnangul on see liialt vara. Olen enam kui kindel, et neil ei teki mahajäämust, kui aeg igasugu nutikaid seadmeid kasutada. Pigem on neil siis võrdlev pilt ka reaalsusest olemas. Loodetavasti. Toetan pigem igasugu IT-gurude hoiakuid, kes omi lapsi neist seadmetest võimalikult kaua eemal hoiavad. Olen täiesti veendunud, et mu lapsed on piisavalt targad ja nutikad, et "järele jõuda" ka siis, kui see rohkem eakohane on.
Jah, neid huvitavad need seadmed. Nad on elevil, kui keegi suurem neile neid tutvustab. Täna suudan ma veel tähelepanu mujale suunata. Eks näis, mis tulevikus saab.
Ma lihtsalt leian, et enne kooliminekut ei pea laps nutiga kursis olema. Ei, meie leiame.
Kuna lasteaiaõpetajate sõnul on mõlemad me lapsed eakohasest arengust ees, ma ei muretse, et nad veel linnu ei ehita, kosmoses ei kulge ega vaenlasi hävita. Nad ei ole meil ainsatki vägivallaga filmigi näinud. Päästavad hoopis putukaid uppumast ja muud sellised meie maailma sobivad teemad.
Hehh, meenub eileõhtune dušši all käik - Noorem Poiss hüüab, et ärgu ma vett selja peale veel lasku, enne päästku ämblik ära - ja no tõesti, lapse seljal ronis ringi ämblik, Long Leg John:D Saatsime siis ämbliku õue ja saime pesuprotseduuridele keskenduda. Vanem Poiss päästab nagunii iga päev igasugu putukaid-mutukaid.
Ilmselgelt ei ole meie lapsed haiglas vahetusse läinud, täitsa meie omad :)
Aga jah, kuna varateismelisena kogu see maailm omandab hoopis teise tähenduse, siis otsustasime appi tulla perele, kus mure suur. Ja kuna sõbrad kallid, siis tegime ettepaneku, et saatku laps nädalaks meile. Oma vanematel sageli keeruline õrnas teismeeas mõju avaldada, meiesugustel lihtsam.
Nii saabuski meile täiesti teisest Eestimaa otsast nädalaks 12-aastane kasulaps.
Proovisime siis näidata, et ka tavalises sõprade kodus on argipäev perekeskne, loodusesse aupaklikult suhtuv ja nutiväline.
Minu jaoks kõige keerulisemaks osutus asjaolu, et hommikuti, kui lastekarjale pudru valmis olin teinud (puhkuse esimene nädal ja kodune) ja ise jooksuringilt naasin, ei saanud ma riideid seljast koorida ja vannituppa pesema minna. Pidin minema riietega vannituppa ja enne väljumist kleidi selga panema. 12-aastase poisi ees ikka paljalt õhuvanne ei võta. Aga noh, hakkama sain :)
Loodan väga, et oli abiks. Kui nädala pärast vanemad kohale sõitsid, sain emalt tagasisidet, et töötas küll. Kontakt reaalsusega olevat teine.
Ühel päeval võib see kõik ka minul ees seista. Olen küll mõneti kriitiline (mitte jumaldav) lapsevanem, kuid kas pädevalt? Kas ma suudan õigel ajal märgata ja reageerida? Reageerida õigesti? Tulen ma ju ise hoopis teistsugusest ajastust. Ajastust, mil lapsepõlved olidki sõpradega väljas toimetamised, mitte kusagile ebareaalsusesse mattumised...
Njah. Õnneks mu lastel on ajud.
Loodan väga, et oskan märgata. Vähemaga ma ei lepi. Sest sorry - nutiseade ei saa olla lapsehoidja. Kuigi see oleks oi kui mugav. Ise ma neid lapsi nii palju aastaid ootasin, ise ma nad nüüd ära kantseldan. "Oma aeg" tuleb varem, kui ma tahaksin, enivei. Teismelisel on juba kõik muu olulisem kui mina. Eeltöö peab aga selleks ajaks tehtud olema.
Idee oli sõprade peret aidata. Tänapäevane nutisõltuvus on aina enam tuure võttev pullikaka, mis eemaldab reaalsusest ja tekitab peredes pingeid.
Täna saan ma meie krattidega veel hakkama. Lihtlabaselt ei ole neile seda ahvatlust kätte andnud. Las nad olla veel lapsed ka meie arusaama järgi ja nautigu eluolu vanal moel.
On ka nende eakaaslased täiesti teadlikud neist võimalustest, kuid meie hinnangul on see liialt vara. Olen enam kui kindel, et neil ei teki mahajäämust, kui aeg igasugu nutikaid seadmeid kasutada. Pigem on neil siis võrdlev pilt ka reaalsusest olemas. Loodetavasti. Toetan pigem igasugu IT-gurude hoiakuid, kes omi lapsi neist seadmetest võimalikult kaua eemal hoiavad. Olen täiesti veendunud, et mu lapsed on piisavalt targad ja nutikad, et "järele jõuda" ka siis, kui see rohkem eakohane on.
Jah, neid huvitavad need seadmed. Nad on elevil, kui keegi suurem neile neid tutvustab. Täna suudan ma veel tähelepanu mujale suunata. Eks näis, mis tulevikus saab.
Ma lihtsalt leian, et enne kooliminekut ei pea laps nutiga kursis olema. Ei, meie leiame.
Kuna lasteaiaõpetajate sõnul on mõlemad me lapsed eakohasest arengust ees, ma ei muretse, et nad veel linnu ei ehita, kosmoses ei kulge ega vaenlasi hävita. Nad ei ole meil ainsatki vägivallaga filmigi näinud. Päästavad hoopis putukaid uppumast ja muud sellised meie maailma sobivad teemad.
Hehh, meenub eileõhtune dušši all käik - Noorem Poiss hüüab, et ärgu ma vett selja peale veel lasku, enne päästku ämblik ära - ja no tõesti, lapse seljal ronis ringi ämblik, Long Leg John:D Saatsime siis ämbliku õue ja saime pesuprotseduuridele keskenduda. Vanem Poiss päästab nagunii iga päev igasugu putukaid-mutukaid.
Ilmselgelt ei ole meie lapsed haiglas vahetusse läinud, täitsa meie omad :)
Aga jah, kuna varateismelisena kogu see maailm omandab hoopis teise tähenduse, siis otsustasime appi tulla perele, kus mure suur. Ja kuna sõbrad kallid, siis tegime ettepaneku, et saatku laps nädalaks meile. Oma vanematel sageli keeruline õrnas teismeeas mõju avaldada, meiesugustel lihtsam.
Nii saabuski meile täiesti teisest Eestimaa otsast nädalaks 12-aastane kasulaps.
Proovisime siis näidata, et ka tavalises sõprade kodus on argipäev perekeskne, loodusesse aupaklikult suhtuv ja nutiväline.
Minu jaoks kõige keerulisemaks osutus asjaolu, et hommikuti, kui lastekarjale pudru valmis olin teinud (puhkuse esimene nädal ja kodune) ja ise jooksuringilt naasin, ei saanud ma riideid seljast koorida ja vannituppa pesema minna. Pidin minema riietega vannituppa ja enne väljumist kleidi selga panema. 12-aastase poisi ees ikka paljalt õhuvanne ei võta. Aga noh, hakkama sain :)
Loodan väga, et oli abiks. Kui nädala pärast vanemad kohale sõitsid, sain emalt tagasisidet, et töötas küll. Kontakt reaalsusega olevat teine.
Ühel päeval võib see kõik ka minul ees seista. Olen küll mõneti kriitiline (mitte jumaldav) lapsevanem, kuid kas pädevalt? Kas ma suudan õigel ajal märgata ja reageerida? Reageerida õigesti? Tulen ma ju ise hoopis teistsugusest ajastust. Ajastust, mil lapsepõlved olidki sõpradega väljas toimetamised, mitte kusagile ebareaalsusesse mattumised...
Njah. Õnneks mu lastel on ajud.
Loodan väga, et oskan märgata. Vähemaga ma ei lepi. Sest sorry - nutiseade ei saa olla lapsehoidja. Kuigi see oleks oi kui mugav. Ise ma neid lapsi nii palju aastaid ootasin, ise ma nad nüüd ära kantseldan. "Oma aeg" tuleb varem, kui ma tahaksin, enivei. Teismelisel on juba kõik muu olulisem kui mina. Eeltöö peab aga selleks ajaks tehtud olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar