esmaspäev, veebruar 19, 2018

5

Tiigrikutsu esimesel Jääkala festivalil
Nüüd siis aeg niikaugel, et mu esimene laps juba 5 täis. Ikka uskumatult kiiresti läheb see aeg!
Kui ta sündis, oli samasugune mõnus krõbedapoolne talv nagu selgi aastal. Mäletan, kuidas taarusin vastlapäeval oma hiiglasuurt kõhtu ees lükates poodi, et osta vastlakukleid. Õhtul ootas ees haiglasseminek ja salvestasin ahnelt oma viimast päeva ilma kõhuvälise lapseta. Lumi krudises saapa all ja päike paistis tohutu eredusega.

Sel aastal langesid sünnipäev ja vastlapäev kokku. Ilm oli samuti imeline, nii et lumelt peegelduvas päikeses oli raskusi isegi silmi lahti hoida. Super päev :)

Poisid hoiavad aina saledamat joont. Pikkust ikka lisandub, kaalu pea mitte. Praegused mõõdud siis 5-aastasel 113cm ja 18,8kg ning 3,5-aastasel 102cm ja 16,4kg. Kui Noorem Poiss sündis pikemana (57cm vs 53cm), siis mõni kuu hiljem oli pikkuse poolest ikka Vanem Poiss ees ja on seda suhtmõõduna siiamaani. Kuigi vahe on vähenemas ja noorem võtab hoolega järele :)

Viiesekssaanu ei loe ikka veel. Tähed selged, kuid kokku ei veeri. Kirjutab kokku küll, kuid maha ei loe. Minul juhe koos :D

Suurim huvi on hetkel maailma mastaapsus. Universum, tähesüsteemid, Maa koosnemine, vahemaad, Saturn ja Jupiter. Ega ta neist adu, endalgi tegelikult raske seda kõiksust mõista ja veel keerulisem selgitada :D Aga kuna uurib nii hoolega, siis tuleb ju vastused leida (gravitatsioon, planeetide pöörlemine, metalli sulamine, Maa tuuma sügavus, vulkaani olemus, Päikese kaugus jne jne jne).
Endiselt pakuvad huvi luustik ja veresoonkond.

Liidab, kuid ei lahuta. Tüütab kõiki sellega, et tahab pidevalt sajani lugemist etelda. Vahel istub lihtsalt trepil ja loendab sajani.

Suust on lahkunud 1 hammas ja veel üks loksub.

neljapäev, veebruar 08, 2018

Vajusin läbi trammi põranda

Tallinn. Tramm.
Sõidame kambakesi Loodusmuuseumisse lastele Eestimaa eluolu tutvustama. Vanem Poiss (4a) seisab minu vastas viimase üksiku istme kõrval. Vaatab sellel istuvat naisterahvast pikalt ja põhjalikult ning ehtsa maalapsena esitab mulle selgel valjul häälel kommentaari: "Emme, see tädi siin on nagu pull". Lihtsalt, fakti konstanteeriva tooniga.

"?????????????????????????????????????????????"
Tunnen, kuidas kõrvad lähevad kuumaks ja üritan aru saada, mis sellise ütlemise põhjustas. Näkku ei näe, kuna olen naisterahva selja taga ja tema näo ette uudistama küünitada oleks enam kui imelik.
Laps päästab mind segadusest, lisades pikema kommentaari: "Sellel tädil on rõngas läbi nina. Täpselt nagu pullil."
Puuuuhhhhh......
Asun siis selgitama, et inimestel on rõngaid igal pool. Kõrvades väga sageli, kuid päris paljudel on ka keele sees ja huule küljes, ka ninas ja kulmus ja olen isegi põses olevat ehet näinud... Kaelast allapoole ei hakanud oma selgitustööga minema.

Seekord vedas. Laps sai aru ja võttis vaid teadmiseks.
Mina loodan aga siiralt, et äkki ei saanud trammis istunud naisterahvas meie omavahelisest vestlusest aru. Ehk oli muukeelne...
Vähemalt laps sai targemaks :) Tema ju lihtsa maalapse olemisega tõi enesele tuttava võrdluse. Kuigi mul pole õrna aimugi, miks ja kus ta oleks võinud ninarõngastatud pulli kohata... Pigem kahtlustan siin multikaid ja maalapselisusega pole siin miskit pistmist :D

teisipäev, veebruar 06, 2018

Võiks juba harjunud olla?


Nii kliima muutumisega kui loomadega elutoas.

Kits vahib hommikul aknast sisse...
Detsembrikuus tuterdavad ringi siilid ja õitsevad sinililled...
Jaanuarikuus liblikas lumekirmel...
Eriti tigedad ja verenäljas sääsed veebruarikuises toas ja tahtmise korral leiab ka mõne kärbse...

Hakkan vist vanaks jääma. Kitsed aknast sisse vahtimas on küll alati ootamatu, kuid siiski lahe, need ülejäänud punktid aga vägagi raske harjuda...

PS: Pilt tehtud jaanuaris 2018 meie hoovis.

pühapäev, veebruar 04, 2018

Vara tulnud, vara läinud...

4-kuusena ilmusid suhu kaks esimest hammast. Ja siis kohe riburada järgmised. Aastasena oli neid suus 13, kahesena juba 20 täis.

Nüüd, mil 5-aastaseks saamisest on puudu veel 9 päeva, lahkus esimesena saabunud hammas :) Loksus juba pikemat aega ja oli pingeline seis, et kas tuleb esimene rotiauk suhu 4-sena või 5-sena. Tänu täna söödud pirnile jäi peale 4-ne :)

Oehh... Suur laps juba...
Ahju otsa kilgile hammast visata ei saa, kuna neelas selle koos pirniga alla. Peab siis hambahaldaja ja mündiga padja all leppima.

laupäev, jaanuar 20, 2018

Uued lemmikud

Ma lihtsalt pean avastust jagama. Uute lemmikleibade osas.
Kui vanasti oli selleks tavaline must pehmik, siis nüüd uued avastused ja troonilttõukajad on  peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka pehmik poistel ja Vanamehel ning Eesti Pagari kanepiseemne leib idandatud rukkiterade ja chia seemnetega minul (et e-ainete vaba, on ainult boonuseks :))

Pikka aega oli tunne, et ei ilmu miskit põnevat ja ka minu maitsele lettidele ning sellest minimaalne leivatoodete tarvitamine. Vahel aga tahaks ju kiirelt juustuleiva vmt teha. Minu probleem oli lisaks veel see, et mismõttes ma söön leiba ja vaat et pool sellest on nisu? Kui tahan saia, ostan saia. Selline kivistunud arusaam mul. Oma kanepiseemne leiba saan aga südamerahus süüa. Ma nimelt jaanuaris nisu ei tarbi. Suur rasvane null sel teemal.

Igatahes loodan väga, et nimetatuid niipea tootmisest maha ei võeta.

reede, jaanuar 19, 2018

Med.hull võtab sõna

Noorem Poiss (3a) vaatab oma kahvlil olevat kujutist ja teavitab: "Näe, see siin on süda. Siin kahvli peal on süda."
Vanem Poiss (4a) vaatab üle ja hindab: "Ei, see ei ole süda. Süda on hoopis teistsuguse kujuga! Süda on ümmargusem. Selline ei ole päris süda, selline on ainult joonistatud süda. Aga see ei ole päris."

Mina siis leian võimaluse tõlkida sümbolite olemust. Et kuidas kujutatakse ja milline on tegelikkus ja selle peale tuvastab neljane: "Nojah, ainult üks asi on neil samasugune - mõlemad on punased!"
Mina: "Aga miks paistab päris süda punane?"
Vanem Poiss: "Ei tea..."
Mina: "Mis on südame ülesanne?"
Vanem Poiss: "Verd ringi pumbata!"
Mina: "Miks siis paistab süda punane?"
Vanem Poiss: "Sest veresoontest on veri südame peale tilkunud!"

Okei, liiga palju tahan vist temast :D Seletasin küll ära, kuid eks näis, kas seos sai loodud või siiski veel mitte.

neljapäev, jaanuar 18, 2018

Mõnus-mõnus-mõnus!

Uskumatu kui mõnus on kodus olla... Kõlab jõhkralt, kuid antud hetkel ma täitsa naudin lastega hoolduslehel olemist.
Õnn on see, et kumbki pole hullus seisus. Üks tatine, teine kõhuviiruse kätte saanud, kuid lasteaia jaoks arusaadavalt mittekõlbulikud. Mõlemad palavikuvabad. See on vaid boonus :)

Kui tavaliselt on Vanamees päeviti haigete laste põetaja ning mina võtan õhtul vahetuse üle ning tööd naljalt ei jäta (issand millise rongaemana ma endale kõlan!!! aga no ma lihtsalt usaldan Vanameest neid põetama, lisaks on ta nende isa ning tema aeg on ise-sätitav), siis vahel on teisiti. Vahel on vaja temal oma kohtumistel käia/asju ajada kellaajalisemalt ning minul servast lõdvem periood.

Täna ongi seis, kus mina olen kolm päeva lastega kodune olnud ja no appikene kui mõnus! Ma olen kodus päevavalguses. Mitte ei lahku hommikul pimedas ja saabu õhtul pimedas. Mul on aega askeldada. Teha seda, teist ja kolmandat. Otse loomulikult nimekirjade alusel, kuid siiski :)
Teha mitu korda päevas süüa. Oodata abikaasat juba valmistehtud söögiga - ainult istu lauda.

Oehh, sellise eluga võiks ju lausa ära harjuda :)

teisipäev, jaanuar 16, 2018

Kompliment? Või siis mitte?

Hommikusöögilauas:

Sagrispäine ja hommikuselt räsitud, nagu üks peagi 40-seks saav naine ikka, eksole. Puder valmis ja pere laua taga.
Vanamees vaatab mind üle laua säravail silmil ja teavitab: "Sa oled niiii ilus! Sipsik, kas sa ise ka tead, kui ilus sa oled!?!"
Minu pilk kõneleb ilmselgest arusaamatusest. No ei saa mina aru, mis ilust ta siin igapäevaselt ketrab. Imetleb ja ülistab ja no kas peaks lõpuks uskuma hakkama? Pilk peeglisse (eriti enne hommikusättimisi) seda just ei toeta. Aga paistab, et mul on "toetajaid"...

Vanamees minu kriitikanooli pilduva vastus-pilgu peale pöördub poiste poole: "Poisid, eksole ju teie emme on kõige-kõige ilusam?"
Noorem Poiss (3a) vaatab mind heldinult ja teatab: "Jaa, emme on kõige ilusam!"
Vaem Poiss (4a) vaatab issit ja muigab: "Issi, sina oled üks naljahammas!"

Eeeee. tänks, poja :D

pühapäev, jaanuar 14, 2018

Maiustamised - kuidas kellelegi

Maiustamine laste moodi:
Hommikul lasteaeda minnes selgub, et Noorema Poisi (3a) rühmakaaslane hindab meie poissi oma nii-nii heaks sõbraks, et tahtis talle lausa kodust kommi tuua. Oligi siis lasteaeda kommi kaasa võtnud ja meie poisile kappi pannud. Et nii-nii hea sõber ja tahtis teda rõõmustada :) No nii armas minu meelest, ma siiamaani heldin :)


Maiustamine täiskasvanute moodi (alajaotustega naine vs mees):
Lapsed magavad (halleluuja!!!) ja poeme meiegi põhku. Loeme mõlemad raamatut, Vanamehel vanainimese prill ninal (see on see prill, mida vajatakse siis, kui käed kipuvad lühikeseks jääma... :D).
Panen oma raamatu kõrvale, keeran end Vanamehe poole, tõstan ühe jala üle tema keha ja avan suu: "Mis sa arvad, kui..." Vanamehe tähelepanu raamatult kaob hetkega, kulm kerkib spetsiifilise nurga alla ja ... ja ... mina jätkan" ... kui ma prooviksin nädalavahetusel ise mulgiputru teha?"
šššššššššhhhhh....

Vot siis meil jätkus küll naeru kauemaks :D Aga ma päriselt ka mõtlesin mulgipudru tegemisest! Hirmsasti armastan seda, kuid pole kunagi varem ise teha proovinud. Tekkis idee, noh.

reede, jaanuar 12, 2018

Kelleks sa saada tahad?

Eelmise posti jätkuks üks naljakas detail:

Olime siis seal emos ja meesarst oli meelitatud, et poiss igasugu instrumentide vastu huvi tundis. Kuna ta on jutukas ka, siis rääkisid ka sellest, kuidas poisile pakuvad huvi vereanalüüsid ja seal ega süstides ta valu ei karda, küll aga kardab kanüüli, kuna see teeb natuke liiga palju valu (tal kondised käed ka) (ning kanüülipuutuv postitus mul siiamaani mustandites...).

Igatahes. Tunneb siis arstionu huvi, et kas tahab ka Vanem Poiss ise suureks saades arstiks hakata? Selle peale vaatab neljane arstile suurte silmadega otsa ja teatab: "Ei. Mina küll ei taha arstiks saada. Mina tahan saada prügimäe töötajaks!"
Võite seda arsti pikalevajunud nägu ette kujutada :D Ei ole just sagedane soov väikese poisi suust. Ikka tahetakse ju politseinikuks, päästetöötajaks ja kellekski sarnaseks saada :D

Tõlkeks võin öelda, et süüdi on Päästerobotid (Transformers) ja seal möllav miskine prügi hävitav masin :D Mõlemad mu lapsed soovivad hetkel oma tulevikus hakata tööle selle masinana.

neljapäev, jaanuar 11, 2018

Aasta algus traumadega

Väga imelik aasta algus on olnud. Oleme sattunud traumade nimekirja.
Imelik on see seetõttu, et reeglina meil selliste asjadega kokkupuuteid ei ole. Oluliselt.

1.jaanuaril kukkus vennatütar käeluu katki.
2.jaanuaril lükkas Noorema Poisi lasteaiasõbranna poisi miskipärast alfaldile pikali nii, et sellel suuuuur muhk ja kriimud otsa ees.
3.jaanuari hommikul olin koos Vanema Poisiga nooremat tolle rühma viimas ja kui mina lapse riietega mässasin, suutis Vanem Poiss (kes rabeleb katkematult, kuid reeglina ilma vigastusteta) ninapidi vastu treppi kukkuda. Mõlemast sõõrmest tuli verd, kuid saime selle lõpuks pidama ja jäi oma kasvatajate jälgimise alla. Keelasin enne hommikusööki rabelemise ära ja oligi sõna kuulanud ja verejooks ilusti peatus.

Lõuna ajal sain väga-väga mureliku häälega kasvatajalt kõne, et laps näost valge ja süda paha. Oli mänguhoos näoga vastu puud jooksnud. Lagedal platsil...
Ehmatasin, et kas tõesti oli hommikune kukkumine põrutusega ja nüüd koordinatsioon kannatab? Mismõttes jookseb näoga vastu puud? Ta on küll kiire, kuid kiire ka põiklemises.

Lapsele järele ja arstile. Sest nägu korralikult paistes ja nina täiesti viltu peas...
Perearst saadab kohe emosse. Emos kutsutakse üksteise järel kokku 3 erinevat arsti lapse nina uurima. Kui vähegi ilma saab, siis ei taheta röntgeniga kiiritama hakata.
Ninaluu on õnneks terve, kahtlust äratab krõmpsluu (nina otsas see pehmem osa). Lõpuks annab kirurg hinnangu, et ikka ei tohiks katki olla, nina veab ise sirgeks, kui paistetus alaneb. Verevalum ja paistetus lihtsalt nii jõhkrad, et ajavad näo täiesti keereks :D

Oehh, ma teile ütlen. Aga nagu lohutati - nii see poisiks kasvamine käib...

Tänaseks on nina tagasi sirge ja isegi kollane värv, mis osutab olnud hematoomile, hakkab kaduma.

kolmapäev, jaanuar 10, 2018

Diagnoos

See on haigus, ma teile ütlen! Akvahaigus!

Algas kõik selles, et hakkasin mõtlema akvaariumi peale. Olgu, mõelnud olin sellest ka varem, kuid mõte hakkas võtma kahtlaselt sagedaloomulist mõõdet. Hakkasin seda lausa välja ütlema.

Paistab, et ütlesin õigel ajal õiges kohas, kuna korraga materialiseerusid soovid kiiresti ja ootamatult ning nii, et mul polnudki miskit valida. Ükspäev olin fakti ees, et kohe-kohe on mul olemas 120-liitrine akvaarium koos kalade ja taimede ja tigudega. Ahahh...

19.novembril 2017 oli akva töökorras ja elu sees. 120 liitrit.
Paar nädalat hiljem sai soetatud karantiiniakva, selline väike, 20 liitrit. Et kui keski haigestub, vaja maimukesi õgardite eest kaitsta või kui uued tegelased aklimatiseerumas ja karantiinis vaja hoida, et võõraid haiguseid kaasa ei tooks (jälgimisel).
Noh, see väike akvaarium sai soetatud, kuid nüüdseks elavad seal hoopis sinised krevetid :D Loodan sinna nende poegi saada, suurest akvast nende püüdmine/jagamine palju keerulisem.

Vahepeal on olnud põnev jälgida kalatittede olelusvõitlust ehk siis kui palju mingist pesakonnast alles jääb. Praeguselgi perioodil tittede loendus käib agaralt :D

Nüüd aga kõige hullem see, et jaanuari keskel saan juba jälle uue akva kätte.... 2 kuud peale alustamist. 3x suurema kui praegune "suur". Selle mahutamine on sentimeetrite küsimus :D
Ja no otse loomulikult on mul juba mõlemasse akvasse elu planeeritud. Kes kuhu, kuna kokkusobimine on ikka paras matemaatika. Nii kalade, põhjakoristajate, tigude, krevettide kui taimede osas. Kes sööb keda, kes kiusab keda, kes kakab liiga palju, kes vajab kakat kasvamiseks, kes sööb vetikat, kes milliseid vee parameetreid vajab jne jne jne.

Pole hullu, see-eest on akva ees istumine ja vee-elu jõllitamine meil suht lemmiktegevuseks saanud...

esmaspäev, jaanuar 08, 2018

4/100 - soojendab hinge

maja metsa sees ja virmalised hoovis
Meil siin oli vahepeal suur-suur tähtpäev. Tegelikult kaks tähtpäeva korraga. Suur ja väike.
Ehk siis kodu 4, maja 100.

Möödus 4 aastat maja/kodu soetamisest ja maja ise sai lausa 100 aastat vanaks. Ehitusaasta 1918. Aga on vanemaid ehitisi me hoovil - maakivikelder kannab ehitusregistri järgi sünniaastat 1896.

Igatahes täitsa põnev on mõelda, mida kõike me majake aegade jooksul näinud on. Sajandijagu aastaid, kuid ja päevi...Millised olud ja millised arengud.
Ehk siis Eesti 100 ja meie kodu 100 :)
Kurjamist Herz andis mulle nüüd idee, millest ma mööda ei suuda vaadata - ma nüüd vajan ka sini-must-valget kleiti veebruarikuuks :D Kaelaehe on olemas ja küüned lasen ka reeglina trikolooriga katta, nüüd aga see va kleit puudu...

Aga juubilar-majast - eks püüame omalt poolt teda ikka edasi austada ja väärtustada :)