teisipäev, august 21, 2018

Südamesiirdamine

Vanem Poiss huvitub peale putukate-mutukate ja astronoomia ka südame-veresoonkonnast. Need kolm põhilist huvisuunda ja küsimusi tuleb ikka täiesti igasuguseid. Sageli jään jänni, eriti astronoomia suunal :D

Ükspäev istub see viiene mu kõrval ja tunnetab enda südame tööd. Ja uurib, et kas surres süda lõpetab tuksumise? Ja no kuidas see ometi võimalik on?
Noh, räägin siis kehast kui kestast ja surelikkusest ja et ma tõesti ei tea, mis sealt edasi saab. Keha hakkab lagunema ja ongi lihtsalt tühi kest, kuid mis saab hingest, ma ei tea.

Jõuame jutujärjega sinnamaale, et tänapäeval on meditsiin nii arenenud, et arstid suudavad ka südamesiirdamist teha. Hiljuti surnud inimese süda võib veel olla võimeline töötama. Ja et siis võtavad arstid selle südame välja ja panevad selle inimese kehasse, kelle süda on haige ja väsinud ja ei tee enam hästi koostööd. Uue südamega võib aga see inimene veel kaua-kaua elada.

Enda arvates lapsele kõik ära seletanud, kui poiss peale järjekordset mõttepausi uurib: "Aga emme.... kas siis, kui see inimene, kelle seest see süda välja võeti, oli pahalane, siis kas see inimene, kelle sisse see süda pannakse, muutub ka pahalaseks?"

Tunnistan ausalt, jälle jäin jänni... Rääkisin talle küll inimese iseloomust, ümbritseva mõjust, haritusest jmt, kuid midagi polnud teha, ikka jäin mõtlema... Ja siiamaani mõtlen. Sest tõepoolest - kas saab midagi ka eelmiselt omanikult kaasa? Rakumälu teemal? Ma ei tea. Ja ikka veel mõtlen...
Lapsed on ikka kasulikud tegeleased, sunnivad mõtlema :)

reede, august 17, 2018

Mure suur

Meie 4-aastasel on nii tõsine mure, et see muudab teda õhtul kodus päevamuljeid jagades kurvaks. Lausa nii kurvaks, et silmanurk läheb niiskeks.
Nimelt tema ammune väljavalitu, kellega ammuilma abiellumisplaanid tehtud, on otsustanud pirtsutama hakata. Kas siis on Noorem Poiss preilile mittemeelepäraselt teistele neidistele tähelepanu osutanud või miskit, kuid tagajärjeks on veekalkvel silmadega ülimalt kiindunud noormees.

Ehk siis asjalood nüüdseks niikaugel, et preili nähvab abiellumisjutu peale: "Mina sinuga ei abiellu! Abiellu Kirtti või Meribeliga!"

Sünged pilved paradiisis... Ootab siis uusi arenguid...

PS: Lapse muret võtan tõsiselt, ei irvita. Aga ülestähendamist case vajab, kuna mine tea mida ta ca 20-aastasena lugeda tahaks :)

pühapäev, august 12, 2018

Ma sulan :D

Olin oma krattidega saunas. Pühapäevaselt pikalt ja mõnuga. Vanamees kaugel-kaugel ära oma järjekordset reisiseltskonda menetlemas.

Korra tundus, et eesruumis oleks telefon justkui helisenud, kuid mis siis. Sai veel ammuoodatud vihmasajus end karastamas käidud (loe: paljalt keerlemas, keeled suust väljas) ja kui lõpuks läbi vihmaladina tuppa olime jooksnud, avastasin vastamata kõne ja messengeri-teate kahelt erinevalt naabrilt. Mõlemad tundsid muret, et kas ma pean homme hommikul tööle ka minema ja et kuna meespool ära, siis nad saadaks oma meesteväed mulle appi - majast 700m kaugusele väljapääsu teele (maanteele keeramine) on puu langenud ja ise ma seda eest ära ei saa.
Ma kohe sulasin sisemiselt :D Niinii armas lihtsalt :) Tõepoolest, järjekordne puhkusejupp tehtud ja homsest vaja tööle asuda ning lapsed peale 7-t nädalat taas lasteaeda. Mis tähendab, et hommikul kell 7:15 on väljasõit ja ei ole aega puudega maadlemisele. Kuigi olen kordi puutüvesid teetammilt eest lohistada madistanud varahommikuses autolaternate valguses, ise kašmiiriseguses Kairi Vildersoni pikas mantlis... Mootorsaagi Vanamees minu kätte ei usalda, peab siis vist muu sae endale autosse leiutama. Lohistamine alati ju ei toimi.

Aga see naabritepoolne tähelepanelikkus ja abikäte pakkumine on lihtsalt nii armas, et sõnu pole :) Homme vaba tee sõita :D

laupäev, august 11, 2018

3 muna

Kui Noorem Poiss veel kolmene oli, tegi ta ükspäev kummalise (ja mittetõese:D) avastuse, et tal kolm muna. ???????
"Nojah, mul on kolm muna sellepärast, et ma ise olen ka kolmeaastane", selgus asja olemus.

Vaatasin siis eemal toimetavat Vanameest ja mõtlesin õudusega tema peagi 45-aastaseks saamisele ja kujutlesin sellele teooriale tuginevat sõna otseses mõttes kobarat... Parem kui ei oleks nii elavat fantaasiat mul :S

reede, august 10, 2018

Mälu trikitab

Lapsed olid ka sel aastal nädalakese Saares mu vanemate hoida. Koos vennalastega, seega
vanavanematel oli seal nädalajagu päevi kantseldamisel 4 last :D Üks neist koolilaps, kolm lasteaiakad ehk kõik alla-kümnesed...
Aga pole hullu, vanavanemad said ilusti hakkama ja lapsed täiusliku puhkusenädala suveleitsakus
koos igapäevaste rannatundidega. Igal juhul olid lapsed väga rõõmsad ja esialgne kurvastus ilma
emmeta puhkusest kadus väga kiiresti.

Reedel sõitsin siis tööpäeva lõppedes praamile, lastele järele. Leisis käisin kohalikust poest läbi, mõte
oli lastele jäätisekokteilide ja suurtele veinikokteilide juures. Pikad-pikad järjekorrad ja nii ma seal
sabas siis seisan ja omi mõtteid peas läbi kerin, kui märkan, et uksest hakkab väljuma keegi mees, kes
mind nähes peatub. Astub mõned sammud lähemale ja vaatab ikka mulle otsa. „Pagan, keegi tuttav
vist…“, käib peast mõte läbi. Poleks ju miskit, kui ma teaks, kellega tegu. „Ei, ta ikka kindlasti tunneb mind“, annan hinnangu, kui meesterahvas ei mõtlegi pilku kõrvale liigutada ja selle asemel juba suud avama hakkab. Piinlik ju ka mitte ära tunda, kuigi kergelt nagu tuttav nägu on…
Kuidas võimalikult ümmargust juttu ajada, et vahele ei jääks mitteäratundmisega?
„Kust ma teda tean, kust ma teda tean? Klassivend ei ole, äkki siis koolivend?“ Keda sa ikka oskad
arvata, kui oled oma üleskasvamissaarel, eksole.
„Oh jeerum, see on ju I!“ Vedas, et ma oma eksabikaasa ikka enne ära jõudsin tunda, kui ta suu lahti
tegi :D :D :D

Oleks siis, et ta oleks muutunud – ei, täitsa sama. Oleks siis, et me ei tunneks/suhtleks – veel mõni
tund varem olin temalt sms-i saanud ja sellele vastanud. Näost-näkku ei ole nüüd küll paar aastat
näinud, kuid see ei vähenda ju äratundmist!
Ilmselgelt oli asi selles, et pingsalt oma mõtetes miskeid nimekirju raalides ei viinud aju kohe kokku
tõenäosust, kus Hiiumaal elav inimene ja Tallinnas elav inimene kohtuvad kusagil Saaremaa alevipoes :)

neljapäev, august 02, 2018

3-e poisiga pere

Meil siin oli nädalane periood, kus meil oli kodus kantseldada kolm poissi. Lisaks meie 3- ja 5-aastastele ka 12-aastane.
Idee oli sõprade peret aidata. Tänapäevane nutisõltuvus on aina enam tuure võttev pullikaka, mis eemaldab reaalsusest ja tekitab peredes pingeid.

Täna saan ma meie krattidega veel hakkama. Lihtlabaselt ei ole neile seda ahvatlust kätte andnud. Las nad olla veel lapsed ka meie arusaama järgi ja nautigu eluolu vanal moel.
On ka nende eakaaslased täiesti teadlikud neist võimalustest, kuid meie hinnangul on see liialt vara. Olen enam kui kindel, et neil ei teki mahajäämust, kui aeg igasugu nutikaid seadmeid kasutada. Pigem on neil siis võrdlev pilt ka reaalsusest olemas. Loodetavasti. Toetan pigem igasugu IT-gurude hoiakuid, kes omi lapsi neist seadmetest võimalikult kaua eemal hoiavad. Olen täiesti veendunud, et mu lapsed on piisavalt targad ja nutikad, et "järele jõuda" ka siis, kui see rohkem eakohane on.

Jah, neid huvitavad need seadmed. Nad on elevil, kui keegi suurem neile neid tutvustab. Täna suudan ma veel tähelepanu mujale suunata. Eks näis, mis tulevikus saab.
Ma lihtsalt leian, et enne kooliminekut ei pea laps nutiga kursis olema. Ei, meie leiame.

Kuna lasteaiaõpetajate sõnul on mõlemad me lapsed eakohasest arengust ees, ma ei muretse, et nad veel linnu ei ehita, kosmoses ei kulge ega vaenlasi hävita. Nad ei ole meil ainsatki vägivallaga filmigi näinud. Päästavad hoopis putukaid uppumast ja muud sellised meie maailma sobivad teemad.
Hehh, meenub eileõhtune dušši all käik - Noorem Poiss hüüab, et ärgu ma vett selja peale veel lasku, enne päästku ämblik ära - ja no tõesti, lapse seljal ronis ringi ämblik, Long Leg John:D Saatsime siis ämbliku õue ja saime pesuprotseduuridele keskenduda. Vanem Poiss päästab nagunii iga päev igasugu putukaid-mutukaid.
Ilmselgelt ei ole meie lapsed haiglas vahetusse läinud, täitsa meie omad :)

Aga jah, kuna varateismelisena kogu see maailm omandab hoopis teise tähenduse, siis otsustasime appi tulla perele, kus mure suur. Ja kuna sõbrad kallid, siis tegime ettepaneku, et saatku laps nädalaks meile. Oma vanematel sageli keeruline õrnas teismeeas mõju avaldada, meiesugustel lihtsam.

Nii saabuski meile täiesti teisest Eestimaa otsast nädalaks 12-aastane kasulaps.
Proovisime siis näidata, et ka tavalises sõprade kodus on argipäev perekeskne, loodusesse aupaklikult suhtuv ja nutiväline.
Minu jaoks kõige keerulisemaks osutus asjaolu, et hommikuti, kui lastekarjale pudru valmis olin teinud (puhkuse esimene nädal ja kodune) ja ise jooksuringilt naasin, ei saanud ma riideid seljast koorida ja vannituppa pesema minna. Pidin minema riietega vannituppa ja enne väljumist kleidi selga panema. 12-aastase poisi ees ikka paljalt õhuvanne ei võta. Aga noh, hakkama sain :)

Loodan väga, et oli abiks. Kui nädala pärast vanemad kohale sõitsid, sain emalt tagasisidet, et töötas küll. Kontakt reaalsusega olevat teine.

Ühel päeval võib see kõik ka minul ees seista. Olen küll mõneti kriitiline (mitte jumaldav) lapsevanem, kuid kas pädevalt? Kas ma suudan õigel ajal märgata ja reageerida? Reageerida õigesti? Tulen ma ju ise hoopis teistsugusest ajastust. Ajastust, mil lapsepõlved olidki sõpradega väljas toimetamised, mitte kusagile ebareaalsusesse mattumised...

Njah. Õnneks mu lastel on ajud.
 Loodan väga, et oskan märgata. Vähemaga ma ei lepi. Sest sorry - nutiseade ei saa olla lapsehoidja. Kuigi see oleks oi kui mugav. Ise ma neid lapsi nii palju aastaid ootasin, ise ma nad nüüd ära kantseldan. "Oma aeg" tuleb varem, kui ma tahaksin, enivei. Teismelisel on juba kõik muu olulisem kui mina. Eeltöö peab aga selleks ajaks tehtud olema.

kolmapäev, august 01, 2018

4

Viimaseid päevi kolmene*
4 aastat tagasi, mil seesama väikene mees sündis, oli samasugune kuum aeg. Kuigi mitte nii pikalt kestev. Aga siiski kuum! Eriti rasedale, kes läheb sünnitama 5040-grammist ja 57cm-st last...

Tänaseks täiesti tavamõõtmetes tegelane. Ei midagi hiiglaslikku, nagu ehk sünni parameetritest ennustada võiks.

Tänasest siis 4. Ise on ta selle üle hirmus uhke, ikkagi justkui titeeast väljas :)
"R"-täht ediselt kadunud asjade hulgas. Vaatame seda asja :)
Numbreid tunneb, tähtedest keeldub rääkimast. Üleüldse keeldub see lõvikutsikas kõike tegemast, mida sunnitakse. Kui tema on otsustanud vaikida, siis nii lihtsalt on. Leppige sellega. Teda ei mõjuta ega ringi ei räägi.

Tõeline hurmur. Kõigi lemmik, kuna oskab muljet jätta :) Lasteaiaski lapsed võistlevad, kes saab olla tema sõber või kes saab kontserdil tema kõrval seista. Tema ootab stoilise rahuga lahendust, ei sekku.

Naine on välja valitud. Ajalik väike nööp, mina miniaga rahul :). Kindel plaan on meie lähedale maja ehitada, kuhu siis kaasaga kolitakse ja oma pere luuakse.

* Pildi klõpsis juulikuu viimastel päevadel vennanaine

teisipäev, juuli 31, 2018

Mummumääraja

Suhtkoht nõus, selle vahega, et minu meelest küll need steroide täis sugulased haruldased pole. Me elame nendega juba 4 aastat koos...

pühapäev, juuli 29, 2018

Sukeldub

Noorem Poiss, olles viimaseid nädalaid kolmene, on hakanud vett armastama. Ok, meres möllamine on üks asi, kuid liigne julgus teine.
Varem oli temaga kuidagi lihtne. Alalhoidlik ja ettevaatlik. Kui Vanem Poiss kippus rändama minema ja ringi lippama, siis Noorem Poiss hoidis ligi ja enne lõikust ikka mõõtis üheksa korda. Praeguse kuuma suvega on aga toimunud muutus - sumaki vette ja ei huvita ei temperatuur ega lained. Sügavus ka mitte eriti.
Kõige ehmatavam kogemus oli inimtühjal liivarannal, kus tema üksi läks meist eemale kividele turnima. Mööda randa kui läks, me ei muretsenud, kuna nähtavus oli ju hea ja vesi kalda ääres madal. Kui miskit juhtub, jõuab sprintida.
Korraga oli aga põnn kividel ja hetke pärast juba kadunud. Õnneks tuli kiiresti välja. Vanamees jõudis vaid püsti söösta, kui poisi pea nähtavale ilmus.
Aga kui me ei oleks sel hetkel sinna suunda pilku igaks juhuks kinnistanud? Kui me oleks last usaldanud? Laps korraks vee alla pole probleem, kuid kivilt kukkuda saab erinevat moodi. Kui oleks pea vastu kivi löönud ja meelemärkuse kaotanud?  Jube mõeldagi...
Peale seda kogemust on küll nii, et kullipilk on pidevalt peal.

Aga poisil endal polnud miskit. Tuli jalutades meie juurde ja hüüdis vaimustunult: "Kas te nägite, kuidas ma sukeldusin?"
No mitte ei suutnud vaimustust jagada.

reede, juuli 20, 2018

Redisevesi

Maitsevesi on juba palju aastaid popp teema, eksole.
Meil on aga viiene leiutanud endale uue lemmik-maitsevee: redisevesi. Tükeldab joogipudelisse tingimata nii valget kui punast redist, mille ise peenrast toonud ja puhastanud, vesi peale ja jooma.
Üleüldse fännab redist.

See laps just kõige normaalsem alati ei ole :D

kolmapäev, juuli 18, 2018

Iseseisvumisest

Jube lahe on jälgida laste iseseisvumist ja usaldust nende suhtes.

Meil nimelt pole maja ega maade ümber ainsatki aeda. Hoovi ümber on metsad ja veidi heinamaad ja selle taga jälle metsad.
Oleme kokku leppinud, kuhu minna võivad omapäi ja siiani on kokkulepped pidanud. Oleme selgitanud, miks neid rikkuda ei tohi ja kui on soov mujale minna, tuleb läbi rääkida.

Seetõttu ma üldse ei muretse, kui neid kusagil näha pole. Kas ragistavad metsaservas või kihutavad ratastega heinamaa serval.

Heinamaa jääb meist paarisaja meetri kaugusele metsanuka taha ja nii äge on vaadata, kui nad kuulevad sinna traktorit toimetama tulevat (meil siin vaikuses kostab ju iga masina heli kaugele kätte) - kas siis niitma, kaarutama või palle kokku keerama. Hüppavad aga rataste selga ja kihutavad vaatama. Seisavad siis kaks väikest heledat peanuppu heinamaa servas ja imetlevad suurt ja võimast masinat.
Meenutab mulle mu enda lapsepõlve :) Sedasama vabadust ja avarust... Just sellist lapsepõlve ma oma lastele ju soovisingi. Uskumatu, et ka saavutasin selle! Veel 10a tagasi ei pidanud ma seda ühestki otsast mõeldavaks, et nii võiks minna :)

teisipäev, juuli 17, 2018

Suvi-suvi-suvi!

Ma ikka kohe üliväga naudin praegust suve.
Jah, on kuum. Jah, ajab ülekere higiseks. Jah, peab mitu korda päevas dušši all käima. Jah, peab kulgemiseks arvestama tempo ja jõuvarudega. Jah, peab muudkui kastma-kastma-kastma. Jah, peab jälgima, et hoovis oleks palju erinevaid jooginõusid puhta veega varustatud nii siilidele, konnadele, lindudele kui kellele iganes.

Aga vähemasti ei pea jopega ringi käima. Majas kõik uksed ja aknad päevad läbi pärani, lapsed jooksevad maja, hoovi ja õuevannide vahet hommikust õhtuni ihualasti. Elame smuutidest ja mineraalveest. Pesu nööril kuivab minutitega.

Ma lausa armastan sellist suve! Sellised numbrid varjus on kestnud varsti juba kaks nädalat ja see on ikka kohe väga minu masti suvi :) 15 nädala pärast on nagunii üks paras pori.

esmaspäev, juuli 16, 2018

Jooks lapse pärast

Ma nüüd käin pea igapäevaselt jooksmas. Mitte palju, olenevalt ajavõimalusest kas 3 või 6 km, kuid minusugusele seda trenniks iganes. Ma nimelt pole kunagi jooksuinimene olnud ega näe ennast sellena ka tulevikus. Ma võin ratast sõita suht lõputult, kuid jooksmine - pole minu ala.
Aga vot jooksen. Hing paelaga kaelas, kuna võhm on mu suureks miinuseks, kuid jooksen. Jooksen selleks, et tekiks võhm ja kinnituks jaks.

Mul nimelt on kindel plaan hakata oma 5-sega orienteerumas käima. Tema võib lõputult joosta ja vaja seda kuidagi realiseerida. Orienteerumine annab jooksule vaheldust, lisaks peab pea töötama ja seda vajab Vanem Poiss nagu õhku hingamiseks. Ahmib kõike uut kiiresti ja lennult ja aina suuremates kogustes. Kasutan siis ära ja arvan, et see võiks olla see, mis meie kahekesi aja täidaks. Leian nimelt, et emal võiks olla mõlema lapsega oma isiklik ühistegevus, mis on vaid selle lapse päralt. Muidu ikka läheb läbuks see tähelepanu jagamine.

Nuvot. Aga kuna mu viiene jookseb ilmselgelt mind üle (päriselt ka kardan seda, kuna ta tõesti jookseb lõputult), siis pean ma enne trenni tegema, kui temaga iganädalaselt orienteerumas käima hakkan :D Olgu tänatud see laps, et mind liigutama sunnib :D

laupäev, juuli 14, 2018

Lapsi toovad kured?

Sattusime vaatama lastefilmi, kus pambu sees lapsi tõid kohale kured.
Vanem Poiss (5a) oli siiralt imestunud, et mis nali see selline on, eksole.
Ma siis selgitasin, et vahel, kui ei osata/taheta lastele selgitada, kuidas lapsed "tekivad" ja sünnivad, öeldakse neile, et lapsi toovad kured.
Selle peale kruttis lapsel ikka täitsa ära ja ta muutus kurvaks. Kurvastas selle üle, et kui kured toovad inimestele lapsi, siis kas need lapsed enam oma pärisema kunagi ei näegi? Seda, kes nad sünnitas?
:D
Ma tegin talle kohe pika pai :)

PS: Mõni aeg tagasi oli poiste lemmikvideo, mida ikka ja jälle Youtube´st näidata paluti, sellest, kuidas kiirendatud kujul laps ema kõhus kasvab. Rakust inimeseks. Kuidas hakkab süda lööma, tekivad jäsemed, silmad jne jne jne. Küsimused on olnud väga asjalikud, alates sellest, kuidas tita seal sööb, kuidas ta kakab, mida ta kuuleb jne jne jne. Sünnitamisvideosid ma näidanud ei ole, see oleks liig minu maailmas :)
Pole siis ime, et kurejutt last kurvastas :) Lapserööv ju!

reede, juuli 13, 2018

Joogipoolis

Ma vist olen imelik... Kahtlane igatahes.
Nimelt on ju ikka alati küsimus, kuidas auto number alguses pähe kuluks.
Nii. Sai soetatud auto. Teiselt ringilt ja Taanist ta tuli, seega vaja arvele võtta (kuigi tal oli väga ilus numbrikombinatsioon enne :))
Number käes, ei olnud mul hetkekski probleemi selle meeldejätmisega. BVG nagu beverage, jook/joogipoolis.
Kas ma peaksin enda pärast muretsema?

neljapäev, juuli 12, 2018

Pudrumulgud

Ma nüüd puhkan veidi :) Milline nauding :D

Ühtlasi tähendab see seda, et pean igal hommikul putru keetma. Selle asemel, et rahus vedeleda, eksole.
Aga ei. Meil nimelt tõelised pudrumulgud kodus. Kui tahaks lihtsamini läbi saada ja võileiva lauale visata, siis on näod mossis ees. Vaja putru teha.

Küll aga on poistel harjumus tellida putru vastavalt sellele, kes seda valmistamas on. Kui poistega on kodus issi, nõutakse neljaviljahelvest. Sel lihtsal põhjusel, et see on suht ainus, mida issi teeb ja sööb :D
Kui aga mina nendega kodus, nõutakse hirsiputru. Või kaerahelvest. Hirsipuder mõlemal suur lemmik ja nii ma seda teha vuhingi. Ma olen vaid mõned päevad puhkusel olla jõudnud ja juba on mul hirsisiiber ees. Mida küll teha, et neid hommikul omletti sööma ahvatleda...

teisipäev, juuli 10, 2018

Alasti aiapidu

Mulle ikka hullumoodi meeldib privaatsuses elada. Ikka hullumoodi! See, et astun hommikukohviga õue ja ei pea kellelegi viipama/noogutama/tervitama... Kui just kits keset hoovi vastu ei vahi.

Ühed naabrid meil on, keda akendest näeme. Aga need ca 100m kaugusel ja suunaga maja taha. Vajadusel piisavalt lähedal, kuid mitte igahetkeses kontaktis. Õnneks on nad lahedad ja elementaarse viisakustunnetusega ehk et kui miskit vaja või tahaks niisama suhelda, siis helistame vastastikku alati ette, et kuule, laenaks riivsaia vmt või teeks väikse veini või ühise rattatrenni. Mitte nii, et "Juhuuuu!" on sul keegi hoovi peal või ukse taga. Oi kuidas ma sellist asja ei kannata.

Eriti hästi hakkasime tajuma privaatsuse mõnu käesoleval suvel. Kuumad ilmad maikuust alates tekitasid tahtmise saunast tulles mitte miskit ümber panna. Ja et miks siis tuppa sööma tulla või pärast sauna õues grillida, kui neid saab ühildada? Ja saigi meil traditsiooniks grill sauna juurde vedada ja kaks head ühildada :) Vahepeal lavale, vahepeal sauna ette liha nosima. Ja kes siis riietega mässab, eksole. Pojanaasklid ka sellise elukorraldusega väga rahul :) Kui suuremaks kasvavad, julgeme vast sauna taha suure tiigi ka kaevata, kuhu sisse karata. Praegu lihtsalt veel ei julge.

Meist ei saa keegi mööda ka sõita, meie juurde peab tulema mööda looklevat rada. Edasi pole lihtsalt kusagile minna. Ja see tagabki täieliku privaatsuse alasti aiapeo jaoks, nagu me seda 2in1 üritust pereringis kutsuma hakkasime :D

pühapäev, juuli 08, 2018

Meie elu vol 2

Käin mina korraks kiiruga lähimas asulas asuvas pakiautomaadis. Ca 4km. Autoga, pole ju mingi maa ega aeg. Poisid eelistavad koju jääda. Vanamees on kusagil mannergul ära.

Vahet pole ju, mida nad ikka korda saata jõuavad. Multikad mängima ja see tagab, et istuvad nagu nõiutult telku ees.

Kümmekond minutit hiljem avastan toast rõõmust kilkavad lapsed. Hüpatasid toas konna.... Olid selle aja sees jõudnud õues vihmavee kogumisanuma juures mängimas käia ja sealt konna leidnud. Otse loomulikult oli vaja uus mänguasi tuppa vedada.
Sattus vist igav multikas olema.

Õnneks ei jõudnud konn kusagile mööbli alla peitu lipsata, kargles vaevaliselt teine kuivas toas. Poistele epistel konna elutingimustest ja vajadustest ning pääses teine tagasi oma keskkonda.

Täiesti tavaline argipäev. Kui ei korraldata üht jama, korraldatakse mõni muu :)

reede, mai 18, 2018

Meie elu

Astub Vanamees tuppa ja küsib kõuekõminahäälselt poistelt: "Kes võttis hambatiku otsast minu surnud kärbse ära?"

Eeee.... No minu kõrvale kõlab jaburalt. Õnneks. Veel. Sest tegelikult on see meie argipäev.
Kõlab servast nagu karuisa "Kes on kausist minu pudru ära söönud?"

Õnneks me siiski tikkude otsa aetud putukate söömise pärast ei jagele. Vanamees makrotab vahelduseks rohus ulukite järele luuramisele ja puugisöödaks olemisele.

Et kui normaalsetel inimestel on rubriik "lapsesuu", siis meil on rubriik "Vanamees võtab sõna" :D

pühapäev, mai 13, 2018

Ema olemus

"Kohene kättesaadavus ilma pideva kohalolekuta on arvatavasti parim roll, mida ema mängida võib"

-Lotte Bailyn-

neljapäev, mai 10, 2018

Kingitused

Kui sel aastal keegi pereliikmetest küsis, mida ma sünnipäevaks soovin, olid vastused varmad tulema: saarlastelt soovisin osalust suures punases külmikus ja Vanamehelt maakivikeldrisse minu kavandi järgi riiulite süsteemi. Väga praktiline ja varusid säilitada sooviv kümnendivahetus :D

Punane külmik on mu kiiks olnud juba jupp aega. Aga seni polnud nagu otsest vajadust vana kappi välja vahetada ja nii see unistus venis. Kuni sel aastal mõtlesin, et tahan et mu kingid jääksid pikaks ajaks kinkijaid meenutama ja nii see punane iludus mu köögis nüüd laiutabki :) Kuna vana kapp veel siiski elab, kolis too sauna, õllekülmikuks.

Paar päeva tagasi tuli Vanamees õhtul koju ja küsis: "Kuule, mis ma sulle sel aastal sünnipäevaks kinkisingi?"
"Eeeee..... keldrile sisustuse....", olin ma küsimusest segaduses.
"Aaa, okei. Noh, ma tõin sulle selle lisaks", võttis ta selja tagant karbi välja. 1,5 kuud peale mu sünnipäeva...
Karbis oli taldlihvija... Oi ma naersin :D

Tegelikult on mul peale realiseerunud lihvija kaks tööriista veel, millest unistan (Vanamehe omadest ei piisa, tahan isiklikke, mida kasutades end vabamalt võiksin tunda) - roosa akutrell (ok, ei pea olema roosa, peab olema kerge ja võimas ja ainult minu oma) ja isiklik mootorsaag.
Ehk ilmuvad needki karbid aja jooksul selja tagant välja, sünnipäeval või kasvõi kuid nihkes suvalisel ajal :)

kolmapäev, mai 09, 2018

Peapuuksid

Selleaastased puugid (meie pere kõnekeeles puuksid) on õite imelikud. Armastavad palju rohkem pead kui nende eelkäijad varasematel aastatel. Enam-vähem reegel on poistel enne-tudu-puugikontrollis eemaldada 3 puuki kahe lapse kohta (kuigi on ka enamaid sekka juhtunud) - kõrvade tagant ja juuste seest.

Aga sellepärast ei taha ma neilt ka vabadusemaitselist lapsepõlve võtta - las müttavad hoovis ja kraavides ja metsas ja pikas rohus vaheldumisi madalaga iga päev. Korjavad puuke, siis korjavad. Lapsed põdevat haigused kergemini läbi ja lisaks vaktsiin entsefaliidiohtu julgestamas.
Lasteaiast tulles jäävad otse õue ja tuppa tullakse alles enne-und-eineks. Puhkepäevadel hommikul õue, õhtul hilja tuppa. Ammutavad lisaks puukidele ka vitamiine. Ja multikad ei tule meeldegi ;)

Aasta tagasi

Täna, aasta tagasi, sadas meil lumi maha. Mina kaevasin hernepeenart ja jäin palavikku.
Täna, aasta edasi, on meil ca 20 soojakaardi ringis terve päev ning hernepeenar täitsa kaevamata. Õnneks puudub ka palavik.
Küll aga oli täna lasteaias Noorema Poisi emadepäevapidu ja mu väike lipsustatud sellike esines suurepäraselt, ei hangunud ega mossitanud :) Hoidsid hoopis väljavalituga teineteisel iga natukese aja tagant käest ja esinesid ilusasti :)

esmaspäev, mai 07, 2018

Päeva probleem

Täna oli poistel arstide päev.

Minu reegel on, et 2x aastas peavad nad hammaste kontrollis käima, kuna hirmutavalt palju olen näinud/kuulnud lastest, kellel piimahambad poolenisti õhtal omadega.
Õnneks saime taaskord kinnitust, et mõlema hambad väga heas seisus ja poisid ise on ka läbivaatusel tublid - ise ronivad toolisse, ei mingit minu süles olemist ega käehoidmist. Lasevad ilusti toimetada. Seda sellest, et pole valukogemust, ma arvan. Ja tahan, et see tükiks ajaks nii ka jääks. Mul hammaste terveksolekuga ikka kohe täielik kiiks sellest ajast alates, kui 6a tagasi Vanemat Poissi ootama jäin. Ja siiamaani pole see kiiks mööda läinud :D

Niipalju sain ka uut teada, et 5-sel on lisaks kahele esimesele jäävhambale (mis vahetasid piimakad välja) tulemas kaks tagumist jäävpurikat. Ehk siis 21. ja 22. hammas :) Piiluvad :)

Edasi viis käik perearsti õe juurde. Nooremal Poisil vaja puugisüst teha. Eile õhtul leidsin tal puugi kummagi kõrva tagant ja peale peapesu ka pealaelt juuste seest... Tema kohe eriline puugimagnet meil. Vanem Poiss korjab neid vähem üles, kuigi pikas rohus ja metsas käivad möllamas mõlemad võrdselt.

Vanema Poisiga olin palju korralikum/paanilisem ja temal sai esimene süst tehtud kohe maale kolimise suvel ehk aastasena. Selle aasta sügisel tuleb nüüd see 3-aasta järgne pikendus peale teha.
Nooremal Poisil aga alles esimene sutsakas kirjas ja tema saab suvel juba 4-seks...

Igatahes.
Rääkisin juba mitu päeva ette, et läheme süsti saama ja see pole hull, natuke sutsab ja asi vask. Võttis rahulikult teadmiseks.
Küll aga tõmbas sae käima Vanem Poiss. "Emme, mina tahan kaaaaaa puugisüsti, paaaaluuuun!"; "Emme, ma väga palun sind, teeme mulle ka süsti!"
Mina, häbematu lapsevanem, ei nõustunud. Tema aeg alles sügisel ja seletasin seda hoolega. No mitte ei tahtnud kuulda võtta. Korraldas paraja sõnasõja hämmeldunud pealtkuulajate ees, kuidas tema nüüd kavatseb pikka aega mossitada sellepärast, et vend sai süsti ja tema ei saanud. Et selline ebaõiglus, miks tema peab sügiseni ootama.

Tegelikult arvan, et siin oli pearoll suure venna kompleksil. Ta niiväga oleks tahtnud vennale näidata, kuidas süst ei ole üldse valus ja üleüldse on kökimöki. Ja siis selline lugu, eksole... Vereanalüüside juures on temast küll suur abi - näitab vennale ette, kuidas mitte karta ja siis vend kannatabki ilma kräunumata ära :)

Õnneks arvas ka Noorem Poiss, et polnud hullu. Natuke tegi küll valu, kuid ei midagi määravat.

Normaalsed lapsed :D

teisipäev, mai 01, 2018

Tüdinud

Täiesti tüdinenud oma sorakatest peas, mida juusteks nimetatakse. Viimasest juuksurikorrast juba kuid möödas ja no ei meeldi vaatepilt juba ammu enam. Väljaveninud salgud, mis olenevalt seadmispüüdlustest ringi lehvivad nagu lappama läinud telk või siis saja klambriga pea külge litsutuna siiski põgenemisplaane peavad.

Juuksuri aeg maikuu lõpus (mul oma kindel tegelane, keda karvade kallale lasen ja asub Saaremaal, seega aeg on omaette faktor, eksole). Täna, esimesel maikuu päeval, kui tunne võiks olla hoolimata sompus ilmast kevadine, võtsin lihtlabaselt käärid kätte ja lõikasin juuksed täpselt poole lühemaks. Enne seda saatsin juuksurile teele tulevase soovisoengu pildi ja jätsin ruumi seda lõigata :)

Ohh paganas kui hea on olla!!! Vahepeal siin olin poisipea, siis lasin jälle pikaks venida, kuid no ei ole enam minu teema, noh. Lühike bob on palju südamelähedasem ja no lepin siis sellega, et eluaegne pika lakaga neidis on 40-sena bob.

Veel ca 3 nädalat korraliku lõikuseni. Õnneks tänatehtu sümpatiseerib mulle ka :)

Sihikindel

Sügisel sai Vanem Poiss endale jalgratta. Abiratastega, nagu ikka algaja. Tollal 4a.
Sõitis sellega enamasti lasteaias, kuna konarlikul kodukamaral ei ole just kõige mugavam sõita. Jalgade jõumeetod vajalik.

Oli talv ja rattasõidupaus. Nüüd siis aprillis ratas taas lasteaia hoovile ja sõiduhooaeg avatud.

Tuleb nädal peale hooaja avamist koju ja palub, et abirattad ära võtaksime. Keegi suurema rühma laps oli tema abirattaid narrinud.
Eemaldame abirattad ja ca 20min pusib proovida. Kukub ja nutab ja pusib ja kukub ja nutab ja pusib. Üllatavalt sihikindlalt. Aga hoov on ebatasane ja pehme ja no ei õnnestu.
Selgitan siis, et asfaldi peal on lihtsam ja oluline on kiirus, kuna see aitab püsti püsida. Ja ratas otse, keeramiseks väikese nihkega, mitte nagu abirataste ajal turvaliselt suvaliselt.

Otsustab, et juba järgmine päev võtab ratta uuesti lasteaeda kaasa. Arvan, et peaks äkki mõni päev minema külavaheteele harjutama, kuid tüüp on endas kindel.
Hommikul lasteaia parklas ei saa hoogu sisse. Olen siis filmilik ema ja lükkan veidi seljast hoo üles ja vaatan seejärel, kuidas poiss sõidab sirgelt ja probleemideta hulga maad rattaparklasse. Täpselt nii lihtsalt see käiski... Lihtsalt hakkas sõitma.
Ilma ainsagi avarii ja kukkumiseta veetis paar lasteaiapäeva rattaga tuuritades ja seejärel nädalavahetus kodusel murukamaral enam probleem pole. Lehvitab sõidu ajal vastu ja kihutab mööda sopakünkaid nagu oleks juba ammu kahel rattal sõitnud.

Ma ikka kohe täitsa uhke. Sihikindluse üle. Ja selle üle, et kui häirib narrimine, võtab ette ja teeb nii, et enam poleks põhjust. Oskab "ära panna" küll :D

Aga noh, ma väga ei imesta. Vähe sellest, et ta minu arvates tubli ja asjalik on, on ta seda ka lasteaia arengukava järgi. Ikka eesrindlikult eespool arengut. Kihutab, nagu kõigis oma asjades.

teisipäev, aprill 24, 2018

Episoodid

Tüüpiline nädalavahetus. Poisid naudivad kevadet ja veedavad päevad hommikust õhtuni õues mütates. Vahel 8-aastane naabripoiss seltsiks, vahel 3-ne ja 5-ne omapead. Vahel söömiseks ilmuvad tuppa, vahel saavad kausid söödavaga õues ette ja nosivad mõnuga. Päikesepaistelise ilma korral jäätis lisaks ja nii need eluõied sirguvad.

See on see ilus visuaal. Teine reaalsus on aga järgnev:

Episood 1: Tegelikult 1a, 1b ja 1c.
Korrastame kodu väisava Vanamehega hoovi. Vett on meil palju, isegi meie mitmed suured kraavid ei suuda vett ära tõmmata ja nii me siin upume. Põletame oksarisu ja oleme tulele fokusseeritud. Nende mõnede tunnikeste jooksul jõuab 5-ne 3x kõhuli hoovil asuvatesse veealadesse kukkuda nii, et tuleb täiskomplekt riidevahetus teha. Peale kolmandat korda löön käega: "Kui püsti ei püsi ja end märjaks kukud, olegi märg. Minul on õueriiete varud sulle otsas ja kas lähed tuppa või oled märjana õues." Valib märjana õues ja nii lähebki. Ja mis kõige imelikum - ei jäägi haigeks, isegi köhatirtsu ega tatitriipu ei tule. Lahe.

Episood 2: Toimetan toas. Korraga tõmbab mu tähelepanu aknast paistev veidi nagu nihkes vaatepilt: poiss vikatiga... Eeeee... poiss vikatiga? Mismõttes nagu?
Vanamees on veendunud, et nägin midagi valesti. Palub 5-sel näidata, mille ta just nüüdsama suure kuuse taha lohistas. 5-ne näitab kõvera otsaga kaigast. Mina lolliks tehtud ülepaanitsev kana. Või kas ikka olen? Ma ju tean, mida ma nägin, ma päriselt ka ei kujuta asju ette. Või siis kujutan?
Kuuse tagant maast leiame vikati... Mu nägemus 5-aastasest vikatimehest ei olnud ettekujutus.
"Kuidas sa selle kätte said???" uurime üllatunult (vikat oli surutud paksu kolme haruga puutüve vahele parajalt kõrgel, et olla lastele ohutu). "Ma ronisin sinna puu vahele ja tõstsin selle alla" Ahahh.... Polegi nagu midagi kosta... Riielda ka ei saa, kuna pole selle pealegi tulnud, et vikati ohtlikkusest kõnelda.
Head lapsevanemad ikka...

Episood 3: 3-ne vaimustub metsa alt leitud surnud hiirest. Iga kord, kui me (taas)avastame ta tollega ringi jalutamast, peame loengut ja keelame ära, siis millegipärast iga kord olukord taaslavastub. Tema lemmikud on tudulotid (ilma "rrr"-ita tudurotid) ja nüüd siis päris ju. Mis siis, et surnud. Terve päeva tabame teda sellega hängimast ja kui siis õhtu käes ja aeg tuppa tulla, tuleb suurem pahandus. Mismõttes me, mõistmatud vanemad, ei luba hiirt õhtul tuppa tuua? Ja kaissu võtta? Säärane ülekohus on väärt Meka poole palvetamist ja nii asetab solvatu end, pepu püsti, põrandale ja protestib valjuhäälselt kõigi ülekohtute eest. Olgu kinnitatud, et hiireke jäi siiski õue "tuttu" ja kaissu ei pääsenud.

Suur hitt on praegu kelgud. Talvisest kelgutamisest küll, lohistatakse neid nüüd kolaga täidetult mööda muru ringi. Olgem avatud, ei mingeid piirmõtlemisi :)

esmaspäev, aprill 23, 2018

Mis seal´s ikka


Pikk-pikk vaikus taaskord olnud siin. Aga noh, elu nii kiire, et õhtuti arvutit avan vaid erandkorras ja siis teen ära need erandkorra asjad. Muu ootab. Ja blogiseda läbi telefoni ka ei viitsi. Seega on nagu on.

Aga mis seal’s ikka.
Vahepeal keeras uus number ette. Eriti armas oli see, et veel nädal hiljem jooksid tuttavad lähedalolevasse lillepoodi, kui mind liikumas märkasid ja sadasid kallistustega kaela:) Kuidagi ütlemata armas. Söögilaud küll suhteliselt suur meil, kuid lillede alla mattunult sinna kogu perega ühel ajal sööma ei mahtunud:)

Muidu üritan hetkel aga tervislikumalt elada. Ehk saab harjumuseks. Läbimõeldud/arvestatud toit, mis suhu läheb (kevad ja puhastus ja dieet, eksole), ei alkoholile, ei maiustustele, ei saiakestele-pirukatele,  jah hiljemalt kell 22-23 voodisseminekule. Äratus kell 6 nagunii ja no tuleb oma keha poputada ja talle puhkamist lubada.

Ca 50 päeva seda režiimi peetud ja ei olegi raske:) Sinna sisse jäid ka veinita/tordita naistepäev ja meie 8a Vanamehega, samuti mu uue dekaadi ettekeeramine.

Kõige selle raames tundun endale vahel superemana :D Täiesti tavapärane õhtu köögi osa (lisaks muule elule ja perenaisekohustustele) on näiteks järgnev ühel ajal ja korraga: ahjus küpseb kalkunifilee (mulle), potis keeb lillkapsas (mulle), pannil praevad makaronid singiga (poiste soov ja lasen neil ise ka vahel tellida, et mitte liiga nõudlik lapsevanem olla) ja samal ajal mikserdan vahukoort, et mustikamuffineid vahukooremütsikesega elavdada (poiste soov).
Vanamehe peale ei pea igapäevaselt mõtlema, kuna see pidevalt tuhandete kilomeetrite kaugusel. Sel aastal korraldab teine õige mitu reisi ja teine poolaasta ma arvan, et rohkem aega me ei näe kui näeme:)

Vahepeal tekkis meil siin oht lammastega ümber piiratud saada, kuna üks lambapidajast eemalasuv naaber ihus hammast meie metsaga piirneva maatüki peale, kuhu oma lammaste karjamaa laiendada. Mets maha ja lambad peale. Ühte külge ta juba sai maa ostetud, nii et sumedal suveõhtul ei pääse me meloodilisest lambakoorist niiehknaa. Oleks teise külge ka õnnestunud, oleks läinud tehinguks ka kolmanda külje maaomanikuga. Nüüd aga napsasime meie vahepealt selle 3,5 hektarit metsa ära ja päästsime end piiramisrõnga ohust. Et vahva, kui inimesed tegelevad ettevõtluse ja tootmisega ja isegi käime nende käest liha-juustu jne ostmas, kuid ümber oma maa-ala me ka liiga palju lambaid ei taha :) Määgigu muus suunas.
Seega siis tuli aju tööle panna ja leida võimalused mets ära osta. Hing jälle kinni. Nüüd lasime selle hoopis võserikust puhastada ja parkmetsaks rajada. Meil oma kohalik metskitse karigi tahab mugavamalt liikuda ja saab sinna söötmiskoha neile teha ja varje pildistamiseks.

Aga meie metskitsed on lahedad tegelased. Puhkepäeva hommikul on täiesti tavapärane neid kuskil hoovile jalutamas näha. Hiljuti näiteks märkasin hommikukohvi juues, et piilub üks keldri nurga tagant. Jalutab mustsõstrapõõsaste vahele ja nakitseb rohelisemat rohtu otsida. Oleme poistega kuss ja jälgime. Lõpuks oli neid otse maja ees hoovil 8 (3 isast ja 5 emast). Sõid rahulikult rohtu nii veerandtunnike, kuni lõpuks otsustas üks mu okasteta põõsasroosi tippe nakitsema minna. Avasin akna ja ütlesin rahulikult, et nii see nüüd küll ei käi. Vaatas mulle ehmunult 7m pealt vastu ja tükk aega ei taibanud minema kapata :D

Aga meie rebane ja meie kährik on ää surnud :( Pole neid enam hulk aega näinud. Siile peaks üksjagu aga olema, ootab millal need ringi tuterdama tulevad. Metsnugis juba laseb mööda puid ja häirib vareste pesapunumiskatsetusi.

esmaspäev, veebruar 19, 2018

5

Tiigrikutsu esimesel Jääkala festivalil
Nüüd siis aeg niikaugel, et mu esimene laps juba 5 täis. Ikka uskumatult kiiresti läheb see aeg!
Kui ta sündis, oli samasugune mõnus krõbedapoolne talv nagu selgi aastal. Mäletan, kuidas taarusin vastlapäeval oma hiiglasuurt kõhtu ees lükates poodi, et osta vastlakukleid. Õhtul ootas ees haiglasseminek ja salvestasin ahnelt oma viimast päeva ilma kõhuvälise lapseta. Lumi krudises saapa all ja päike paistis tohutu eredusega.

Sel aastal langesid sünnipäev ja vastlapäev kokku. Ilm oli samuti imeline, nii et lumelt peegelduvas päikeses oli raskusi isegi silmi lahti hoida. Super päev :)

Poisid hoiavad aina saledamat joont. Pikkust ikka lisandub, kaalu pea mitte. Praegused mõõdud siis 5-aastasel 113cm ja 18,8kg ning 3,5-aastasel 102cm ja 16,4kg. Kui Noorem Poiss sündis pikemana (57cm vs 53cm), siis mõni kuu hiljem oli pikkuse poolest ikka Vanem Poiss ees ja on seda suhtmõõduna siiamaani. Kuigi vahe on vähenemas ja noorem võtab hoolega järele :)

Viiesekssaanu ei loe ikka veel. Tähed selged, kuid kokku ei veeri. Kirjutab kokku küll, kuid maha ei loe. Minul juhe koos :D

Suurim huvi on hetkel maailma mastaapsus. Universum, tähesüsteemid, Maa koosnemine, vahemaad, Saturn ja Jupiter. Ega ta neist adu, endalgi tegelikult raske seda kõiksust mõista ja veel keerulisem selgitada :D Aga kuna uurib nii hoolega, siis tuleb ju vastused leida (gravitatsioon, planeetide pöörlemine, metalli sulamine, Maa tuuma sügavus, vulkaani olemus, Päikese kaugus jne jne jne).
Endiselt pakuvad huvi luustik ja veresoonkond.

Liidab, kuid ei lahuta. Tüütab kõiki sellega, et tahab pidevalt sajani lugemist etelda. Vahel istub lihtsalt trepil ja loendab sajani.

Suust on lahkunud 1 hammas ja veel üks loksub.

neljapäev, veebruar 08, 2018

Vajusin läbi trammi põranda

Tallinn. Tramm.
Sõidame kambakesi Loodusmuuseumisse lastele Eestimaa eluolu tutvustama. Vanem Poiss (4a) seisab minu vastas viimase üksiku istme kõrval. Vaatab sellel istuvat naisterahvast pikalt ja põhjalikult ning ehtsa maalapsena esitab mulle selgel valjul häälel kommentaari: "Emme, see tädi siin on nagu pull". Lihtsalt, fakti konstanteeriva tooniga.

"?????????????????????????????????????????????"
Tunnen, kuidas kõrvad lähevad kuumaks ja üritan aru saada, mis sellise ütlemise põhjustas. Näkku ei näe, kuna olen naisterahva selja taga ja tema näo ette uudistama küünitada oleks enam kui imelik.
Laps päästab mind segadusest, lisades pikema kommentaari: "Sellel tädil on rõngas läbi nina. Täpselt nagu pullil."
Puuuuhhhhh......
Asun siis selgitama, et inimestel on rõngaid igal pool. Kõrvades väga sageli, kuid päris paljudel on ka keele sees ja huule küljes, ka ninas ja kulmus ja olen isegi põses olevat ehet näinud... Kaelast allapoole ei hakanud oma selgitustööga minema.

Seekord vedas. Laps sai aru ja võttis vaid teadmiseks.
Mina loodan aga siiralt, et äkki ei saanud trammis istunud naisterahvas meie omavahelisest vestlusest aru. Ehk oli muukeelne...
Vähemalt laps sai targemaks :) Tema ju lihtsa maalapse olemisega tõi enesele tuttava võrdluse. Kuigi mul pole õrna aimugi, miks ja kus ta oleks võinud ninarõngastatud pulli kohata... Pigem kahtlustan siin multikaid ja maalapselisusega pole siin miskit pistmist :D

teisipäev, veebruar 06, 2018

Võiks juba harjunud olla?


Nii kliima muutumisega kui loomadega elutoas.

Kits vahib hommikul aknast sisse...
Detsembrikuus tuterdavad ringi siilid ja õitsevad sinililled...
Jaanuarikuus liblikas lumekirmel...
Eriti tigedad ja verenäljas sääsed veebruarikuises toas ja tahtmise korral leiab ka mõne kärbse...

Hakkan vist vanaks jääma. Kitsed aknast sisse vahtimas on küll alati ootamatu, kuid siiski lahe, need ülejäänud punktid aga vägagi raske harjuda...

PS: Pilt tehtud jaanuaris 2018 meie hoovis.

pühapäev, veebruar 04, 2018

Vara tulnud, vara läinud...

4-kuusena ilmusid suhu kaks esimest hammast. Ja siis kohe riburada järgmised. Aastasena oli neid suus 13, kahesena juba 20 täis.

Nüüd, mil 5-aastaseks saamisest on puudu veel 9 päeva, lahkus esimesena saabunud hammas :) Loksus juba pikemat aega ja oli pingeline seis, et kas tuleb esimene rotiauk suhu 4-sena või 5-sena. Tänu täna söödud pirnile jäi peale 4-ne :)

Oehh... Suur laps juba...
Ahju otsa kilgile hammast visata ei saa, kuna neelas selle koos pirniga alla. Peab siis hambahaldaja ja mündiga padja all leppima.

laupäev, jaanuar 20, 2018

Uued lemmikud

Ma lihtsalt pean avastust jagama. Uute lemmikleibade osas.
Kui vanasti oli selleks tavaline must pehmik, siis nüüd uued avastused ja troonilttõukajad on  peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka pehmik poistel ja Vanamehel ning Eesti Pagari kanepiseemne leib idandatud rukkiterade ja chia seemnetega minul (et e-ainete vaba, on ainult boonuseks :))

Pikka aega oli tunne, et ei ilmu miskit põnevat ja ka minu maitsele lettidele ning sellest minimaalne leivatoodete tarvitamine. Vahel aga tahaks ju kiirelt juustuleiva vmt teha. Minu probleem oli lisaks veel see, et mismõttes ma söön leiba ja vaat et pool sellest on nisu? Kui tahan saia, ostan saia. Selline kivistunud arusaam mul. Oma kanepiseemne leiba saan aga südamerahus süüa. Ma nimelt jaanuaris nisu ei tarbi. Suur rasvane null sel teemal.

Igatahes loodan väga, et nimetatuid niipea tootmisest maha ei võeta.

reede, jaanuar 19, 2018

Med.hull võtab sõna

Noorem Poiss (3a) vaatab oma kahvlil olevat kujutist ja teavitab: "Näe, see siin on süda. Siin kahvli peal on süda."
Vanem Poiss (4a) vaatab üle ja hindab: "Ei, see ei ole süda. Süda on hoopis teistsuguse kujuga! Süda on ümmargusem. Selline ei ole päris süda, selline on ainult joonistatud süda. Aga see ei ole päris."

Mina siis leian võimaluse tõlkida sümbolite olemust. Et kuidas kujutatakse ja milline on tegelikkus ja selle peale tuvastab neljane: "Nojah, ainult üks asi on neil samasugune - mõlemad on punased!"
Mina: "Aga miks paistab päris süda punane?"
Vanem Poiss: "Ei tea..."
Mina: "Mis on südame ülesanne?"
Vanem Poiss: "Verd ringi pumbata!"
Mina: "Miks siis paistab süda punane?"
Vanem Poiss: "Sest veresoontest on veri südame peale tilkunud!"

Okei, liiga palju tahan vist temast :D Seletasin küll ära, kuid eks näis, kas seos sai loodud või siiski veel mitte.

neljapäev, jaanuar 18, 2018

Mõnus-mõnus-mõnus!

Uskumatu kui mõnus on kodus olla... Kõlab jõhkralt, kuid antud hetkel ma täitsa naudin lastega hoolduslehel olemist.
Õnn on see, et kumbki pole hullus seisus. Üks tatine, teine kõhuviiruse kätte saanud, kuid lasteaia jaoks arusaadavalt mittekõlbulikud. Mõlemad palavikuvabad. See on vaid boonus :)

Kui tavaliselt on Vanamees päeviti haigete laste põetaja ning mina võtan õhtul vahetuse üle ning tööd naljalt ei jäta (issand millise rongaemana ma endale kõlan!!! aga no ma lihtsalt usaldan Vanameest neid põetama, lisaks on ta nende isa ning tema aeg on ise-sätitav), siis vahel on teisiti. Vahel on vaja temal oma kohtumistel käia/asju ajada kellaajalisemalt ning minul servast lõdvem periood.

Täna ongi seis, kus mina olen kolm päeva lastega kodune olnud ja no appikene kui mõnus! Ma olen kodus päevavalguses. Mitte ei lahku hommikul pimedas ja saabu õhtul pimedas. Mul on aega askeldada. Teha seda, teist ja kolmandat. Otse loomulikult nimekirjade alusel, kuid siiski :)
Teha mitu korda päevas süüa. Oodata abikaasat juba valmistehtud söögiga - ainult istu lauda.

Oehh, sellise eluga võiks ju lausa ära harjuda :)

teisipäev, jaanuar 16, 2018

Kompliment? Või siis mitte?

Hommikusöögilauas:

Sagrispäine ja hommikuselt räsitud, nagu üks peagi 40-seks saav naine ikka, eksole. Puder valmis ja pere laua taga.
Vanamees vaatab mind üle laua säravail silmil ja teavitab: "Sa oled niiii ilus! Sipsik, kas sa ise ka tead, kui ilus sa oled!?!"
Minu pilk kõneleb ilmselgest arusaamatusest. No ei saa mina aru, mis ilust ta siin igapäevaselt ketrab. Imetleb ja ülistab ja no kas peaks lõpuks uskuma hakkama? Pilk peeglisse (eriti enne hommikusättimisi) seda just ei toeta. Aga paistab, et mul on "toetajaid"...

Vanamees minu kriitikanooli pilduva vastus-pilgu peale pöördub poiste poole: "Poisid, eksole ju teie emme on kõige-kõige ilusam?"
Noorem Poiss (3a) vaatab mind heldinult ja teatab: "Jaa, emme on kõige ilusam!"
Vaem Poiss (4a) vaatab issit ja muigab: "Issi, sina oled üks naljahammas!"

Eeeee. tänks, poja :D

pühapäev, jaanuar 14, 2018

Maiustamised - kuidas kellelegi

Maiustamine laste moodi:
Hommikul lasteaeda minnes selgub, et Noorema Poisi (3a) rühmakaaslane hindab meie poissi oma nii-nii heaks sõbraks, et tahtis talle lausa kodust kommi tuua. Oligi siis lasteaeda kommi kaasa võtnud ja meie poisile kappi pannud. Et nii-nii hea sõber ja tahtis teda rõõmustada :) No nii armas minu meelest, ma siiamaani heldin :)


Maiustamine täiskasvanute moodi (alajaotustega naine vs mees):
Lapsed magavad (halleluuja!!!) ja poeme meiegi põhku. Loeme mõlemad raamatut, Vanamehel vanainimese prill ninal (see on see prill, mida vajatakse siis, kui käed kipuvad lühikeseks jääma... :D).
Panen oma raamatu kõrvale, keeran end Vanamehe poole, tõstan ühe jala üle tema keha ja avan suu: "Mis sa arvad, kui..." Vanamehe tähelepanu raamatult kaob hetkega, kulm kerkib spetsiifilise nurga alla ja ... ja ... mina jätkan" ... kui ma prooviksin nädalavahetusel ise mulgiputru teha?"
šššššššššhhhhh....

Vot siis meil jätkus küll naeru kauemaks :D Aga ma päriselt ka mõtlesin mulgipudru tegemisest! Hirmsasti armastan seda, kuid pole kunagi varem ise teha proovinud. Tekkis idee, noh.

reede, jaanuar 12, 2018

Kelleks sa saada tahad?

Eelmise posti jätkuks üks naljakas detail:

Olime siis seal emos ja meesarst oli meelitatud, et poiss igasugu instrumentide vastu huvi tundis. Kuna ta on jutukas ka, siis rääkisid ka sellest, kuidas poisile pakuvad huvi vereanalüüsid ja seal ega süstides ta valu ei karda, küll aga kardab kanüüli, kuna see teeb natuke liiga palju valu (tal kondised käed ka) (ning kanüülipuutuv postitus mul siiamaani mustandites...).

Igatahes. Tunneb siis arstionu huvi, et kas tahab ka Vanem Poiss ise suureks saades arstiks hakata? Selle peale vaatab neljane arstile suurte silmadega otsa ja teatab: "Ei. Mina küll ei taha arstiks saada. Mina tahan saada prügimäe töötajaks!"
Võite seda arsti pikalevajunud nägu ette kujutada :D Ei ole just sagedane soov väikese poisi suust. Ikka tahetakse ju politseinikuks, päästetöötajaks ja kellekski sarnaseks saada :D

Tõlkeks võin öelda, et süüdi on Päästerobotid (Transformers) ja seal möllav miskine prügi hävitav masin :D Mõlemad mu lapsed soovivad hetkel oma tulevikus hakata tööle selle masinana.

neljapäev, jaanuar 11, 2018

Aasta algus traumadega

Väga imelik aasta algus on olnud. Oleme sattunud traumade nimekirja.
Imelik on see seetõttu, et reeglina meil selliste asjadega kokkupuuteid ei ole. Oluliselt.

1.jaanuaril kukkus vennatütar käeluu katki.
2.jaanuaril lükkas Noorema Poisi lasteaiasõbranna poisi miskipärast alfaldile pikali nii, et sellel suuuuur muhk ja kriimud otsa ees.
3.jaanuari hommikul olin koos Vanema Poisiga nooremat tolle rühma viimas ja kui mina lapse riietega mässasin, suutis Vanem Poiss (kes rabeleb katkematult, kuid reeglina ilma vigastusteta) ninapidi vastu treppi kukkuda. Mõlemast sõõrmest tuli verd, kuid saime selle lõpuks pidama ja jäi oma kasvatajate jälgimise alla. Keelasin enne hommikusööki rabelemise ära ja oligi sõna kuulanud ja verejooks ilusti peatus.

Lõuna ajal sain väga-väga mureliku häälega kasvatajalt kõne, et laps näost valge ja süda paha. Oli mänguhoos näoga vastu puud jooksnud. Lagedal platsil...
Ehmatasin, et kas tõesti oli hommikune kukkumine põrutusega ja nüüd koordinatsioon kannatab? Mismõttes jookseb näoga vastu puud? Ta on küll kiire, kuid kiire ka põiklemises.

Lapsele järele ja arstile. Sest nägu korralikult paistes ja nina täiesti viltu peas...
Perearst saadab kohe emosse. Emos kutsutakse üksteise järel kokku 3 erinevat arsti lapse nina uurima. Kui vähegi ilma saab, siis ei taheta röntgeniga kiiritama hakata.
Ninaluu on õnneks terve, kahtlust äratab krõmpsluu (nina otsas see pehmem osa). Lõpuks annab kirurg hinnangu, et ikka ei tohiks katki olla, nina veab ise sirgeks, kui paistetus alaneb. Verevalum ja paistetus lihtsalt nii jõhkrad, et ajavad näo täiesti keereks :D

Oehh, ma teile ütlen. Aga nagu lohutati - nii see poisiks kasvamine käib...

Tänaseks on nina tagasi sirge ja isegi kollane värv, mis osutab olnud hematoomile, hakkab kaduma.

kolmapäev, jaanuar 10, 2018

Diagnoos

See on haigus, ma teile ütlen! Akvahaigus!

Algas kõik selles, et hakkasin mõtlema akvaariumi peale. Olgu, mõelnud olin sellest ka varem, kuid mõte hakkas võtma kahtlaselt sagedaloomulist mõõdet. Hakkasin seda lausa välja ütlema.

Paistab, et ütlesin õigel ajal õiges kohas, kuna korraga materialiseerusid soovid kiiresti ja ootamatult ning nii, et mul polnudki miskit valida. Ükspäev olin fakti ees, et kohe-kohe on mul olemas 120-liitrine akvaarium koos kalade ja taimede ja tigudega. Ahahh...

19.novembril 2017 oli akva töökorras ja elu sees. 120 liitrit.
Paar nädalat hiljem sai soetatud karantiiniakva, selline väike, 20 liitrit. Et kui keski haigestub, vaja maimukesi õgardite eest kaitsta või kui uued tegelased aklimatiseerumas ja karantiinis vaja hoida, et võõraid haiguseid kaasa ei tooks (jälgimisel).
Noh, see väike akvaarium sai soetatud, kuid nüüdseks elavad seal hoopis sinised krevetid :D Loodan sinna nende poegi saada, suurest akvast nende püüdmine/jagamine palju keerulisem.

Vahepeal on olnud põnev jälgida kalatittede olelusvõitlust ehk siis kui palju mingist pesakonnast alles jääb. Praeguselgi perioodil tittede loendus käib agaralt :D

Nüüd aga kõige hullem see, et jaanuari keskel saan juba jälle uue akva kätte.... 2 kuud peale alustamist. 3x suurema kui praegune "suur". Selle mahutamine on sentimeetrite küsimus :D
Ja no otse loomulikult on mul juba mõlemasse akvasse elu planeeritud. Kes kuhu, kuna kokkusobimine on ikka paras matemaatika. Nii kalade, põhjakoristajate, tigude, krevettide kui taimede osas. Kes sööb keda, kes kiusab keda, kes kakab liiga palju, kes vajab kakat kasvamiseks, kes sööb vetikat, kes milliseid vee parameetreid vajab jne jne jne.

Pole hullu, see-eest on akva ees istumine ja vee-elu jõllitamine meil suht lemmiktegevuseks saanud...

esmaspäev, jaanuar 08, 2018

4/100 - soojendab hinge

maja metsa sees ja virmalised hoovis
Meil siin oli vahepeal suur-suur tähtpäev. Tegelikult kaks tähtpäeva korraga. Suur ja väike.
Ehk siis kodu 4, maja 100.

Möödus 4 aastat maja/kodu soetamisest ja maja ise sai lausa 100 aastat vanaks. Ehitusaasta 1918. Aga on vanemaid ehitisi me hoovil - maakivikelder kannab ehitusregistri järgi sünniaastat 1896.

Igatahes täitsa põnev on mõelda, mida kõike me majake aegade jooksul näinud on. Sajandijagu aastaid, kuid ja päevi...Millised olud ja millised arengud.
Ehk siis Eesti 100 ja meie kodu 100 :)
Kurjamist Herz andis mulle nüüd idee, millest ma mööda ei suuda vaadata - ma nüüd vajan ka sini-must-valget kleiti veebruarikuuks :D Kaelaehe on olemas ja küüned lasen ka reeglina trikolooriga katta, nüüd aga see va kleit puudu...

Aga juubilar-majast - eks püüame omalt poolt teda ikka edasi austada ja väärtustada :)