 |
Samas, kaebusi ei ole, vanusega sõeluuringusse ei kvalifitseeru ja no milleks sellisel juhul miskit säärast ette võtta?
Teisalt satun ikka ja jälle lugema, kuidas noor ema kas võitleb rinnavähiga või andis vähile alla... Igatsema jäid väikesed lapsed ja muu kurb jutt.
Tahaks enda lapsi ja teisi lähedasi sellest säästa.
Ei, mul ei ole ettekujutust, et mul võiks vähk olla. Ma pole väga seda tüüpi inimenegi. Paugun jamad välja, mitte ei kanna aastate kaupa endas, nagu väidetavalt olevat vähile soodne pinnas. Aga no kes teab.
Igatahes tahan ma teha endast oleneva, kui asi puudutab mu tervist ja ellujäämisvõimalusi. Jajaa, see tee võib katkeda suvalisel hetkel, kuid siis saan ma miskit vast mõjutada vähemalt elukindlustusega. Aga et olemas olla - selleks tahan teha endast oleneva.
Tähendab see siis muu hulgas ka tervise jälgimist. Emakakaelavähi uuringutele ma kvalifitseerun ja loomulikult lasen end ka testida. Geenidoonor olen samuti, et mu lapsed saaksid tulevikus võimalikult palju endale vajalikku taustainfot. Aga vot rinnavähi uuringutele ei kvalifitseeru.
Hirmutav on jälle kord lugeda, et oleks see või too väikeste laste ema varem oma rinnavähist teadnud, oleks saanud teda päästa... Noored naised järjest ja järjest... Hirm tuleb peale. Päriselt ka.
Mina siis seadsin sammud günekoloogi juurde ja teatasin, et mina ei taha kahetseda. Minul kaebusi ei ole, kuid ma tahan kindlustunnet. Saada mind mammosse. Õnneks sain ülinormaalse asti jutule :)
Oi ma olin seda peljanud! Olen kuulnud, et see põrguvalus ja toob lausa pisarad silma ja teine seal kõrval kinnitab, et pole nagu midagi.
Mina siin olen ikka ette kujutanud, et kui materjali jagub, on vähem valus, kui materjali vähe, siis vaja sinna plaatide vahele pigistamisprotsessi venitada tunduvalt põhjalikumalt ja siis ka valu.
Igatahes, peale paariaastast kahtlemist oma mitterohke materjali otsas ja kõhklemisi lasin enesele saatekirja teha.
Ja üheks ilusaks detsembrikuu päevaks enesele PERH-i aja välja rääkisin ("Olen Hiiumaalt ja iga päev Tallinna ei satu, kuid tulen sinna 14.12 ja kas ma palun saaksin siis ühtlasi ka mammosse?" "Jah, muidugi, me leiame Teile selle aja!").
Ma olen täiesti võlutud! Ma sain PERHis nii meeldiva teeninduse osaliseks igal sammul, et mul ei ole sõnu. Suundusin rohelisse blokki, kus oli ka kohvik ja sõin seal ajaviiteks lõunat. Super toit ja väga hea cappucino. Ruumid on 11 aastaga (viimati külastasin PERHi täiskasvanute maja aastal 2007, hiljem olen vaid laste poolel viibinud kummagi lapsega 1x) nii kõvasti arenenud, et mul ei ole sõnu! Roheline blokk oli päriselt ka roheline. Värvid ja taimed ja vulisevad veed ja puhtus ja...
Suundusin peale einestamist registratuuri 3. Radioloogia. Ehk siis röntgen, mammograaf ja kompuutertomograafia.
Korraliku maakana olin platsis tunnike enne oma aega. Mistõttu jõudsin näha, kui paljud inimesed selle üheainsama tunni sees vajasid enese röntgenpildistamist, kompuutertomograafiat koos kellaajalise kontrastaine joomisega kui ka mammograafi. Ehk siis veetsin tunnikese mammo ukse taga koos mitmekümne vahelduva naisega. Ja neid liigub seal ju iga tund ja iga päev ja.... Ikka metsik kogus. Ja enamasti pöördutakse mammosse kahtluse või sõeluuringu korras, minusuguseid isehakanuid väga ei tohiks olla. Ja noh, seal tooliderivil olin ma ka kõige noorem. Välimuse järgi.
Igatahes. Mammo ei olnud absoluutselt hull! Päriselt ka. Inimesed olid sõbralikud ja abivalmid. Said loomulikult kohe aru, et ma seal esimest korda ja toetasid igati. Kinnastatud tädi tõstis isegi tissid õigesse kohta, väänas mu õlad lõdvaks ja mis siis muud kui plaadid kokku ja pildistama. No ei olnud valus, noh! Ebamugav ainult. Imetanu teema vast - kude niiehknaa lõdvem kui noorel pringil tissil.
Nüüd siis ootan vastuseid. Usun, et mul on kõik okei, kuid olen enda üle hirmus uhke, et sellele ka kinnitust otsimas käisin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar