Tee

Hooviala servani mööda suvalist pinnast

Kolmas ja kõige suurem sellesügisene projekt oli juurdepääsutee rajamine.
Vot see on ka üks paras kadalipp olnud.

Igatahes soetasime me 4 aastat tagasi kinnistu, millel puudus juurdepäsutee.
Suvisel ja kuival ajal ei olnud probleemi. Maja juurde sai nii, et asfaldilt keerata teetammile, sõita 300 meetrit mööda sügavate kraavide ja kõrge metsa vahel kulgevat rada, seejärel keerata 90 kraadi ja teetammilt alla ning kulgeda 400 meetrit majani, ühel poo mets ja teisel pool heinamaa. Ehk siis maakeeli mööda heinamaa serva.
Kuival ajal no problemo.

Jamad tekkisid siis, kui maapind pehmeks muutus. Vihmad olid meie suur probleem. Või lume sulamine. Või muu märg.
Oli küllaga neid perioode, kus hoovi saime vaid maasturiga. Vahel ei piisanud ka neliveost, tuli aeglusti sisse lülitada.
Oleks see heinamaa serva tee olnud sirge, oleks ka veel okei olnud. Hull oli see, et tee peal olid veel kaks 90-kraadist kurvi, tänu millele hooga läbi tulla ei saanud ja kuhu roopad tänu keeramisele ilusasti sisse kaevusid. Teeservast varastada ka ei saanud, kraav ja mets.

Oli aegu, kus mina parkisin kas teetammil (kus siis vahetasin saapad kummikute vastu, haarasin toidukoti ja kaks pisikest last näpu otsa ja taskulambi valgel orienteerusime mööda metsaserva majani või siis naabrite hoovis, kust tuli läbi võseriku ja suurte loikude koduni sumada.
No ei olnud meeliülendav. Kuigi omamoodi natuke lõbus ka :D Suhtumise küsimus, ei muud. Ja ma ju teadsin, et see ei kesta igavesti, et töö muudatuste suunas käib pidevalt.

Keegi külla tuli, siis andsime enne ülevaate, kas pääseb hoovi või parkigu teetammile ja tuleme viimased 400 meetrit maasturiga vastu :D

Hirm oli aga päästva iseloomuga väljakutsete pärast. Mis siis, kui vajame kiirabi? Või tuletõrjeautot? Nad ei saa pehmel ajal lihtlabaselt majani. Kinni. Ja risti teed kujutava asjanduse peal, keegi mööda ka ei pääse. Mis kasu neist siis on?

Mõned aastad varem sai teisele poole, kus naabrid ja külavahetee, läbi räägitud metsaomanikuga tee rajamise servituudi asjus. Ilusti paika pandud, kuid pinnas seal all pehme. Mets peal täiesti läbimatu räga. Kõige soodsam variant vähegi kandev tee rajada umbes viiekohaline summa. Meeldiv...

Kuna meil siin aga puud kipuvad tormidega teedele langema ja tänu kraavidele mööda ka ei pääse manööverdama (küll ja küll teetammil autotulede valgel puid eest ära lohistanud või siis Vanamehe mootorsaega kutsunud või on naabreid appi tulnud, kui Vanamees ära), siis tundus tee rajamine võsa vahele kaheldava väärtusega. Vaja oleks tunduvalt lagedamat ala tee ümber.

Käesoleva aasta kevadtalvel saime metsaomanikuga kokkuleppele meile vajaliku maasiilu väljaostmiseks. Vaja läks meil maatükki suurusega ligi 6000 m2 lisaks enda jupikesele, mis planeeritava tee alla jääks.

Ost vormistatud, lasime selle maariba puudest peaaegu lagedaks võtta. 40 meetri laiuselt. Et ei saaks iga natukese aja tagant mõni puu alla teele tulla.

Koorib

Ja nüüd sügisel siis sai lõpuks ometi ka meie tee valmis :) 80cm pinnast sügavuti kaevati välja ja asendati meetri kõrguses kandvamate materjalidega kui rammus ja niiskusplödine muld.
Koos autode parkimislaiendusega 160 meetrit teed. 4m lai. Otsetee külavaheteelt meie suitsuahju taha :) Sealt majani vaid mõnikümmend sammu astuda.
Ei mingeid võsas parkimisi, ei mingeid soparoobastes palvetamisi. Sõidad täitsa inimese kombel koduni :D

Okei, teeservad on vaja veel kõik korda teha, kõnnirajad majast parklani ja muu, kuid kõige suurem samm on astutud. Tahaks ju paljut ja korraga, kuid paratamatult tuli/tuleb teha valikuid, mis on olulisem ja mis kannatab oodata. No niiiiiii väga tahaks endale juba kohe ilusat avarat terrassi, uut kuuri, suuremat kasvuhoonet jne jne jne. Aga no küll needki nüüd millalgi tulevad. Lihtsalt prioriteetide küsimus. Kõige suuremad asjad kõige enne.

Ma olen ikka ütlemata rõõmus, et nii tohutult suured investeeringud on tehtud ja et igasuguse endale mõnude võimaldamise asemel oleme saanud hakkama nende vajalike tegemistega. On küllaga imestajaid, et miks ma ei taha praegu enam reisida, nagu vanasti. Ma ei tea, olen päris kindel, et palmi all vedeledes mõtleksin pidevalt, et need sajad kuni tuhanded eurod oleksid palju paremini kulunud kas maja soojustamisele, uuele katusele, kanalisatsioonile, teele, toasoojale, maade ostmisele jne jne jne. Muidugi poleks probleemi vahepeal reisida ja siis edasi toimetada, kuid sorry, ma ei taha neid minu jaoks vajalikke asju kaugemale lükata kui nad nagunii on. Elan ma oma kodus ju igapäevaselt, reisin vaid nädala-paar.

Ei ütleks, et kahetsen :D Pigem olen uhke, et ületatud on takistusi, millest mugavustsoonis elades aimugi ei olnud.