Mõte veel ühest lapsest.
Kunagi unistasin neljast lapsest. Kus mu mõistus siis küll oli? Arusaadavalt jäi see aega, kui mul ei olnud ühtegi. Viimased aastad on aga olnud mõte 2-3.
Ok, kaks on juba käes. Peale oma ponnistusi tundub seegi ime, kuid tänaseks nii loomulik. Ja kuna need kaks on nii pagana hästi välja kukkunud, ketrab kusagil kuklas ikka see idee kolmandast. Juba 3+ aastat.
Ma umbes äsja olen saanud magama hakata. Lapsed püsivad terved, on tublid, käivad lasteaias, mina saan rahulikult töösse süveneda, isegi hobide ja trennidega tegeleda. Kõik oleks justkui paigas. Misasja see keha siis karjub? Milleks seda mugavusse jäämist ometi pea peale pöörata? Veel 41+ vanuses kõike taas läbi elada? Rase olemine? Sünnitamine??????? Veritsevad põrguvalulikud nibud? Unetud ööd? Tatitõved ja haiguslehed esimestel töölenaasmisaastatel? Aga minu tõsiseltvõetavus? Kuhu see siis jääb? Miljoneid eurosid juhtida vajav eelarve või kaka tänane konsistents?
Ma tegelikult ei ole titeinimene. Nad on nunnud, kuid fännan neid lapsi, kellega saab verbaalselt ja mõlemapoolse arusaamisega suhelda. Argumenteerida. Õpetada, vaielda, suunata. Selgitada, aina selgitada.
Miski aga kisab, et kui ma ei proovi, siis võin kahetseda. Nüüd siin haarangi justkui viimasest õlekõrrest ja kirjutan selle endast välja. Ehk leiab keegi mõtet maha laita või siis loen enda kirjutist üle ja see hirmutab kõhu korralikult lahti... Kuidagi väga piiri peal see teema. Varsti ma neid mõttemänge endale enam lubada ei saa, vanus lendab selga. Ja no "õnneks" ei ole rasestumine selles vanuses enam käkitegu. Arvestades, et esimest last sain ma 12 aastat enne pärissünnituseni jõudmist, siis mis mind arvama paneb, et kolmas tuleks ludinal? Kas tõesti see, et teine pojanaaskel pesastus mu kõhus siis, kui esmasündinu oli 8 kuud vana? Kas ikka mitu korda saaks nii ludinal minna, eriti kui enne on olnud 12 aastat üks igavene kadalipp ja pisarajoru?
Või on see hoopis paistma hakkava kliimaksi viimane appikarje? "Olen küll veel naine, ära kanna mind maha!"- karje mu kehalt mu mõistusele?
Võta nüüd kinni... Mitte ei oska tõlkida.
7 kommentaari:
Mul oli samuti unistus 4 lapsest, ent piirdusin 2-ga (tervislikud põhjused) ja eks vanust ole ka omajagu. Esimene laps lasi end oodata 9 aastat enne kui otsutas tulla.
Kui kolmas tuleb - siis ta tuleb - vanus 40+ ei ole nüüd küll põhjus. Mul on hea tuttav, kes saab esimese lapse 45+ vanuses.
Ilusat vana-aasta viimast päeva - ja iial ei tea, mida põnevat 2019 toob :)
Loomulikult on vaja kolmandat! Ja võib-olla nüüd vahelduseks tütart?
Mul üks tuttav sai sel aastal kolmanda lapse 40+ vanuses, suuremad lapsed käivad koolis. Tema on küll otsusega rahul.
Minu meelest ongi see parim variant, et vahepeal käid tööd ja teed "omi asju" ja siis vahepeal "titepaus" ning siis jälle täiskasvanuellu tagasi :)
See on keeruline ja põnev teema. Naistel ikka kipub olema, et hinge poeb mingi ähmasem või teravapiirilisem igatsus uue maimukese järele, soov veel kord kogeda imet. Ratsionaalsemad põhjused on muidugi erinevad. Ja isegi, kui kord on endale veendunult kinnitatud, et nüüd aitab, võib see tunne muutuda. Muidugi peab enda ja kaaslase jaoks hästi läbi mõtlema, kas see igatsus on suurem kui kogu füüsiline kadalipp, millest tuleb läbi minna, kogu vastutus, mida tuleb enam kui 18 aastat kanda, kas on ka vaimset jaksu anda endast senisest veel rohkem, loobuda veel suuremast osas isiklikust ajast ja ruumist...Kõige parem muidugi, kui õnnestuks jõuda selle mõtte/soovi/igatsuse tuumani. Ja...ka mõelda, millest siis ilma jääks, kui elu jätkuks neljase kambana?
Meil olid suurem mõjutajad sõbrad ja naabrid, kes rääkisid, kui hästi meil 2 esimest last on välja tulnud ja et "tehke ikka veel" :) ja siis rääkisid sinna otsa loo oma tuttavatest, kel 2 vanemat poissi ja oli mõte ka kolmanda suunas, aga otsustasid ikkagi "mitte teha". Ja et see naine pidi nüüd NII kurb olema! Poistel oma elu ja pole seda väikest pesamuna. Mina siis 35.-selt otsustasin, et vaja ikkagi teha. Üks mõjutaja oli ka mu tütar, kes endale väga väikest õde tahtis. Väga raske rasedus oli, kandmise mõttes just. Sünnitus oli ka väga valus! Aga väike tibu on suur õnnistus, mäletan, kuidas ma ta imiku-aega nautisin ja praegu ka on ta meil väike nunnuke (9-aastane :)) ja võin öelda, et see oli mu parim otsus üldse. Üldiselt ma mõtlen, et kui juba pisikegi mõte on selles suunas, siis see näitab, et laps juba on sind kosmoses välja valinud ja tiirleb orbiidil :) Sest pärast kolmandat pole mul küll enam seda tunnet tekkinud, et teeks veel mõne, vaid täiesti hea ja rahulik tunne on, et nö limiit on täis.
Uueks aastaks südamest ja südamega!
44+ ja viies laps oli mu elu üks ilusamaid otsuseid, seega, minu poolt: tuld!
Teate, teist ei ole üldse abi! Natuke alateadlikult ootasin ideed laitvat ja mõistusele kutsuvat tagasisidet, kuid teie kommentaarid on nii julgustavad olnud, et kallutavad mina aina enam "ohtlikule" teele ja mõttesuunale :D
Soodoma on kusjuures üks minu neist imeteldavatest, kes selle tee on 40+ ette võtnud ja selle kõige juures ikka imetlusväärselt õnnelik tundub (eemalt, sisse ju ei näe). Ja Anu oma kaapekaku ja sealjuures kadunud kaksiku sündroomiga ja...
Oehh, ei tee te mu elu lihtsamaks :D
Vaatame, mid arst ja loodus asjast arvavad...
Postita kommentaar