Me siin elame teatavasti metsas, eksole. Pimedas. Ei ole lampe laternatega.
Et justnagu oleks ümberringi igasugu võimalused vabas õhus sportida, kuid siin mängib rolli faktor nimega ajavöönd. Hommikul enne kodust ärasõitu on pime, ei lähe metsaringile. Õhtul peale tööd koju tulles on pime, ei lähe metsaringile. Pealamp ju võimalus. "Blairi nõiaprojekt"? Süda läheb pahaks, kui sellega kõikuda. Lisaks teadmine, et meil elavad siinsamas nii ilves kui hundid... Ok, eks nad hoiavad teatavasti eemale, kuid ega ikka ei kisu pimedas üksi metsa jooksuringile küll.
Suvel jah. Sai vabalt kell 6 ärgates esimese asjana jooksutiirul käia ja polnud probleemi. Isegi sääski/kärbseid/parme oli sellal vähe. Need ilmusid peale kella 9-t massidega kohale.
Aga vahel on vahva pimedas metsas käia. Näiteks koos naabrinaisega koera jalutamas. Kilomeetrid kaovad, jutt jookseb ja vahel on mõni hea maius või topsike proseccot kaasas.
Poisid on ikka rahutud olnud, et miks mina saan pimedasse metsa ja nemad mitte. Ja kuna Vanamees pimedal ajal sageli hoopis kaugel põhjas reisidel on, siis ühel õhtul võtsimegi lapsed kaasa. Üksi koju jätta neid ju ei saa. Minu kaks poissi ja naabri 1 poiss.
Oi kus mu poisid olid sellest alles elevil! Pimedas hilissügiseses metsas mitmete kilomeetrite pikkune jalutuskäik pealampidega. Uskumatu, kui palju elevust selline pisike asi pakkuda võib :) Tänapäeva hoitud lapsele...
Ja mulle ka elamus :) Ise metsas on üks asi, vaadata oma veidi-üle-meetriseid nutsakaid pealampidega nagu jaaniussikesi mööda võserikku vudimas... no on lahe, noh :) Kuidagi.... eluterve :)
Teinekord jälle!
Et justnagu oleks ümberringi igasugu võimalused vabas õhus sportida, kuid siin mängib rolli faktor nimega ajavöönd. Hommikul enne kodust ärasõitu on pime, ei lähe metsaringile. Õhtul peale tööd koju tulles on pime, ei lähe metsaringile. Pealamp ju võimalus. "Blairi nõiaprojekt"? Süda läheb pahaks, kui sellega kõikuda. Lisaks teadmine, et meil elavad siinsamas nii ilves kui hundid... Ok, eks nad hoiavad teatavasti eemale, kuid ega ikka ei kisu pimedas üksi metsa jooksuringile küll.
Suvel jah. Sai vabalt kell 6 ärgates esimese asjana jooksutiirul käia ja polnud probleemi. Isegi sääski/kärbseid/parme oli sellal vähe. Need ilmusid peale kella 9-t massidega kohale.
Aga vahel on vahva pimedas metsas käia. Näiteks koos naabrinaisega koera jalutamas. Kilomeetrid kaovad, jutt jookseb ja vahel on mõni hea maius või topsike proseccot kaasas.
Poisid on ikka rahutud olnud, et miks mina saan pimedasse metsa ja nemad mitte. Ja kuna Vanamees pimedal ajal sageli hoopis kaugel põhjas reisidel on, siis ühel õhtul võtsimegi lapsed kaasa. Üksi koju jätta neid ju ei saa. Minu kaks poissi ja naabri 1 poiss.
Oi kus mu poisid olid sellest alles elevil! Pimedas hilissügiseses metsas mitmete kilomeetrite pikkune jalutuskäik pealampidega. Uskumatu, kui palju elevust selline pisike asi pakkuda võib :) Tänapäeva hoitud lapsele...
Ja mulle ka elamus :) Ise metsas on üks asi, vaadata oma veidi-üle-meetriseid nutsakaid pealampidega nagu jaaniussikesi mööda võserikku vudimas... no on lahe, noh :) Kuidagi.... eluterve :)
Teinekord jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar