Uppuja päästmine...

Saaremaal spaas.
Vedeleme emaga pägalikke valvates lastebasseinis, kui meie poole pöörduvad kaks murelikku tütarlast teatega, et mullivannis on üks poiss juba pikka aega vee all ja ei liiguta...
Pilk mullivanni poole kinnitab, et pole kedagi näha jah. Veidi kõhkleval sammul astume viidatud suunas ja näeme vee alt paistmas selga. Inimene kõhuli vee all.

Ema eest ei mäleta detailselt kirjeldada, kuid minul käisid nende sekundite jooksul mitmed-mitmed mõtted peast läbi: "Veest välja ja elustama! Kaua ta siin olnud on? Olen elustamist korduvalt õppinud, küll ma hakkama saan. Pean saama. See nüüd ongi see hetk"; "Siin oli üks lühikestes pükstes ja T-särgis heas vormis mees asjatamas - ilmselt töötaja ja väljaõppega. Tuleb kohale kutsuda"; "Keegi peab jooksma kiirabisse helistama, kuni ma elustan".

Igatahes niipea, kui nägime, et inimene vee all tõesti ei liiguta, hüppasime mõlemad karmauhh vanni ja lõime mõlemad oma pikad küüned poisile keresse. Siis ei hooli, kust krabad ja keha vee alt välja tõmmates on raske. Ja libe. Sikutasime poisi pinnale ja keerasime selili.

Oleksite te seda poisi nägu näinud!!! Selline ehmatus, et anna aga olla. No mida sa ikka mitte-ehmud, kui kaks tädi su järsku pinnale rebivad!
Ta tegi hinge kinnihoidmise harjutusi... Pikalt tegi, asjalik poiss. Aga no halloo, sellises kohas ja ilma turvajateta, kes hulle mutte eemal hoiaksid :D

Aga samas oleks ju ka meil olnud imelik mitte rebima minna ja vaadata, kaua ta seal liikumatult mullitava vee all lebab. Võimaliku terviserikkega, eksole. Vaatame ja ootame, ehk hakkab liigutama? Olukorras, kus iga sekund võib olla määrav?

Igatahes terve ülejäänud päeva olime emaga nagu kohtlased, kui üks meist äkki ootamatult laginal naerma hakkas. Kui päevane väga ehmunud noormehe nägu meelde tuli :D
Ja no siiamaani ajab irvitama :D Poiss teeb kestvuskatseid ja mutid löövad küüned ribide vahele :D

Võehh...

... täna on ikka eriti hull.
Vähe sellest, et veel paar remmelgat on alla sadanud ja iga mingi aja tagant on kuulda eemal metsas murduvaid puid, on elu tänaseks nagu lennuvälja vahetus läheduses.
Hoov, mis alati nii vaikne ja rahulik, on täis tõeliselt valju müha. Hoogudena käivat mürisevat müha. Ei teadnudki, et tuul võib sellist häält teha, kuigi terve oma elu elanud tuultele valla mere vahetus läheduses. Vali, ikka kohe vali on see hääl.

Saare-kodused said oma elektri küll eile tagasi, kuid üks Lõuna-Saaremaal, meie kandist mõni sakk kaardil edasi elav sõber on juba kolm päeva elektrita. Ei tundu mõnus.
Meil seni veel püsib, liinid head ja just möödunud talvel tehti liinialused hooldusraied. Küll aga ei ole välistatud näiteks alajaama rike või mõni muu siiapoole suunduva liini jama. Näeme.
Mõned korrad on nüüd täna õhtul elekter sekundiks ka ära käinud. Seega ei saa välistada.

Täna langesid sissesõiduteele ka männid, juurepallid püsti.

Apdeit

Suure teeni saab sedaviisi.
Vanamees läks täna korra liikvele. Maasturist üksi ei piisand - peale tagasipöördumist hoovile kuulusid auto põhivarustusse mootorsaag ja kirves. Natuke aega võimlemist ja pääseski tsivilisatsiooni :)

PS: Saaremaa-kodused teevad romantikat. Kütavad puupliiti ja valavad kopsikuga kempsus vett peale. Neil ei olnud elektrit veel täna ennelõunalgi. Paganas, polegi hiljem uurinud ja nüüd vast magavad juba, eriti kui mutiaugus on...
Ema hakkas hommikuputru keetma (puupliidil ja no viimastel aastakümnetel seda nalja enam suurt nähtud sealmail pole) ja vanaema abivalmilt pakkus, et läheb paneb kohvivee ka üles. Ise juba pooles köögis suunaga kraani ja veekeetja poole.
Et ikka kummaline, kui kiiresti poole aastasajaga kätteharjunu ununeb :D Seesama vanaema on terve elu sealsamas köögis pliiti kütnud ja toitu vaaritanud, kopsikuga ämbrist vett nõutades. Viimased paarkümmend aastat mugavust on aga kõik pea peale keeranud :D

Sellega meenub, kui üks varasem kord oli Saare-kodus elekter ära ning siis kah pliidil hommikusöögi valmimist oodati ning mu vennanaine avaldas arvamust, et kuni puder valmib, võiks ta ehk kiireks näljapeletuseks mikrouunis mõned kuumad juustusaiad teha. Ning ema arvamust avaldas, et pissil võib küll ka ülakorrusel käia, kuid number kahte võiks allkorrusel teha - vett ju elektri puudumise tõttu peale lasta ei saa, kuid vähemalt on alumises kempsus ventilaator, mis haisu ära ajaks :D

Nädal 15 (aprill)

Noorema Poisiga ühes väga-väga erilises paigas. Paigas, mille mereäärsed hektarid saavad mu laste tulevikku kindlustama või siis kodualuseks maaks. Taamal vanaisa sünnikodu varemed väga vanas kiviaiaga piiritletud kadakate embuses hoovis.

Niisiis. 8-kuusena on Noorem Poiss 75cm pikk, 10,3kg raske ja peanupu ümbermõõduks sai arst 49,5cm...
Võrdluseks, et 8-kuusena oli Vanem Poiss 75cm pikk, 10,1kg raske ja pea oli 46cm. 49,5 oli tema pea 2-aastasena. Nad on mul mõlemad minu moodi suure peaga, kuid tänaseks kannavad nad sama mütsisuurust...
Mina olin sarnastes pikkuse-kaalu numbrites ca 1a 2kuu vanuses :) Mehe mõõtu mehed meil sirgumas :D

Ilm oli suurema osa nädalast lausa imeline. Sai lõpuks ometi lapsed õue ja hoovi korrastama...
Alustasin mustsõstrapõõsaste lõikamisega ja jõudsin järeldusele, et kui mul ei teki head ideed, mida marjadega peale hakata, pean ma suure osa põõsastest kõige kaduva teed saatma. Sest et... nojah. Mustad sõstrad on raudselt ühed mu lemmikmarjad ning ma söön neid igas olekus üüratutes kogustes, kuid isegi mina ei jõua 20-t hästikandvat põõsast ära tarbida. Sest just täpselt nii palju mul neid on. 20. Lisaks veel 1 tikripojuke, 1 valge ja 1 punane sõstar.
Aga vot tikerdisi igatsen juurde. Peakski kuskilt neid otsima või kellelgi põõsaid poolitada paluma, kuna nendega mul nirud lood ja Saares meil üldse tikreid pole, sealt kah ei saa.

Vanem Poiss pläriseb katkematult. See on ikka uskumatu, kui palju ta räägib! Ja kui pikad ja seotud laused... Järsku hakkas normaalselt rääkima ja no nüüd ei saa pidama. Nagu tõsielukommentaatoriga oleks tegu. Mida teeb, mida näeb, mida mõtleb jne jne jne. Kõike saadab plära, katkematu! Ta räägib isegi magades... Vahel sosinal, vahel häälega... :D

Mees oli nii tähtis, kui päikseprillid sai, et keeldus neid terve päeva eest võtmast :)

Mul on suuremat töölauda vaja... Praegune ei kanna enam üldse töö tegemiseks välja.

Ahjaa, siia nädalasse jääb ka üks korralik tormakas. Selline, mis pani mind kergelt hirmu tundma. Puud hoovi piiril murdusid ja kui Kärdlas asjatamas olin, kohtasin kaht mulle vastu lohisevat prügikonteinerit... Päris keeruline oli auto uksest maja ukseni kõndida - ehku peale, et kas jõuan lingini või tõusen enne lendu?

Noorem Poiss sai uue autotooli... Kilode poolest küll ju veel lubatud, kuid ma tõepoolest ei jaksa väga teda turvahälliga käe otsas vedida. Ja kuna ta juba suur mees ka, siis sai istetooli. Küll suhteliselt lamavasse tuduasendisse käiva, kuid siiski tooli. Ise on nii naljakalt asjaliku näoga selles :D

Korra sai ka vankris vedelev väikevend prille "proovida". Suhtus stoilise rahuga :)

See lapsed-korraga-voodisse projekt on paras jõukatsumine. Mõni õhtu läheb enam-vähem, teine õhtu on paras kamm. Tund või tunde...
Kas itsitatakse või jutustatakse niisama. Kui üks jutustab või "jutustab", ei saa teine uinuda. Üks muutub jauraks, teine jääb vait. Jauraja jääb magama, vaikinul hakkab igav. Igavleja hakkab häälitsema, jutustama, nõudmisi esitama või kolistama, magaja ärkab üles. Ärganu avaldab rahulolematust. Otsast peale. Ja jälle. Ja jälle.
Ja jälle.
Vanemal Poisil on lisaks avaldumas see parajalt kohutava kahese iga. Vett tahan! Ei taha vett! Bääääääääääääääääääääääää! Tekki! Ei taha tekki! Vett tahan! Bääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!! Emme oppa tahan! Issi oppa tahan! Bääääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!!! Kallioppa tahan, ei taha tekki! Bäääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!
Oehhh........ ütles ta, endal juukse turris...
Aga see möödub, ma tean. Juba nad näiteks sügavast unest ei ärka, kui teine karjuma pistab. Venna hääl on oma ja turvaline. Küll aga on endiselt keeruline see uinumise protsess.
Aga ma ei anna alla. Lisaks saan ilusad kannikad, kui muudkui trepijooksu harrastan :)

Aga mina sain ühele oma paarkümmend aastat tagasi surnud ning sellest ajast tumenema hakanud ja aastaid naeratust rikkunud hambale ajutise krooni peale :D Ja oi kus ma juba naeratan, lõuad pärani :D No niiiiiiiiiiiiiiiiii hea vaba tunne on, et ei pea enam naeratust tagasi hoidma :D
Nädala pärast saabub laborist päris kroon ja siis saab veel rohkem naeratada :)


Nädala lõpetasime Saares. Poisid ei jäänudki sedakorda haigeks, müüt on murtud! Olid küll esimesel päeval tatised, kuid muud ei häda miskit :D
Nii võib ju täitsa elada juba :)

Nüüd siis neljane punt :)

2a, 6a, 1,5k ja 7k (märts 2015)

Otsustasime, et hakkame iga mõne aja tagant meie lastenelikut üles pildistama. Hea ajas jälgida ja meenutada :)

Oehh, nad on meil ikka võrratud :D Ja ma ikka imetlen seda komplektsust - me vanematel on kaks pojatütart ja kaks tütrepoega. Kas saaks veel paremini olla :)

Nädalad 8-11 (veebruar-märts)

Nii, asi läks aina hullemaks.
Sel aastal siis tervised allapoole igasugust arvestust ja sisuliselt valitseb meil non-stop laatsaret. Üks saab terveks, järgmine haigestub jne ringiratast. Njah...

Ja kuna ma ei ole võimeline isegi tervete laste ärkvel olles arvutis istuma (millal ma siis veel nendega koos olen kui mitte praegu?), siis haigete laste kõrvalt on see suhtkoht võimatu ka eeldataval/loodetaval uneajal. Nii need harvad võimalikud (reeglina veerandtunni kaupa öösel) hetked, mil ma arvutis olen, kuluvad erinevate tööde ja kooli peale. Nii lihtne see ongi.
Aga proovin siis täna märksõnad lauseteks vormistada ja mingisugused kokkuvõtted teha.

Nädal 8 (veebruar):

Nooremal Poisil pistab valge peanupu kohe esmaspäeval välja juba 4.hammas.

Päikest on uskumatult palju. Aga ikka veel on selline talvepoolne see olemine.

Sunnin Vanameest mulle riiuleid ehitama, kuna taaskord on mul tulnud idee mööblit ringi tõsta.
Ja siit saab kohe lisada kobina meeste loogika puudumisele: saadan Vanamehe Kärdlasse saematerjali tooma. Eelnevalt valin välja materjali ja mõõdud. Ja arvutan välja kogused. Ja kirjutan kõik ilusasti üles. Isegi hinnad panen juurde nii jooksev meeter kui hind kokku. Et siis ju pilt selgem, eksole. Nii... tuleb tagasi ja.... ühte sorti prussi on 21m asemel 2,1m. ?????????? Mida ma teen sellise jupiga? "Aga see siin paistis nii koma moodi". See "koma" on number kahe saba. Ilus ja selge. Ja kordan - kohe kõrval nii meetri hind kui 21m hind. Lambike ehk?
Huvitav kas ma olen ainus, kes meeste loogikaga kimpus? Või teised lihtsalt ei kiru oma küljeluid?

Vanamehe sundimine tuleneb ajafaktorist. Ta nimelt on paariks nädalaks polaarjoone taha sõitmas ja ma tahan enne endale ka miskit. Antud juhul siis riiuleid.

Küüned lasen seekord kolmevärviliseks lakkida. Üldse mitte minulik. Reeglina range klassika austajana olen tänu Putini teemadele patriotismi rõhutav ja küütsakad saavad sini-must-valge katte. Kõik 10 on ehitud justkui minilipukestega. Las siis olla.

Aga imelikuks olen ma ikka küll muutunud - lahkun mõneks tunniks kodust ja võiks ju eemal- ja iseolemist nautida, kuid juba mõne aja pärast tunnen oma poistest puudust. Ikka täiesti nõme kanaema...

Vanamees lahkub. Ärkan poistega ja toimetame paar hommikutunnikest. Seejärel lahkub ka elekter. Wtf?
Meil ei käi reeglina elekter ära. Hoolimata sellest, et meil on olemas kaev, kust saada vett, puupliit, millega saab kütta ja süüa teha ning isegi välikemps, kuhu ma oma jalga veel kunagi tõstnud ei ole, ei ole see meeldiv tunne. Ikka ju harjunud oma elukorralduse ja oma mugavusega.

EE saadab teate, et nad on teadlikud ja taastub paari tunni pärast. Taastamine lükkub veel +3 tundi. Ja kui ka see aeg hakkab täis tiksutud saama, tuleb teade, et taastumine veel +3 tundi kaugemal. No minge pekki, noh! Lõpuks helistan, ootan ära hiiglapikad muusikalised vahepealad ja uurin klienditeenindajalt, mis ma nüüd tegema pean. Kas ka too tärmin võib edasilükkamisele minna või on lootust siiski taastamisele? Mida ma oma kahe püsimatu minitegelasega seal küünlavalgel teen. Suht ebamugav on pliidil vett keeta ja siis seda pepupesuks doseerida, eksole. Aga vähemasti on mul see võimalus olemas.
Õnneks elekter leiab siiski tee tagasi meie juurde. Oli olnud pealiinis miskine jama, mis nõudis uute seadmete toomist ja paigaldamist.
Aga vahepealsesse aega jäävad siis küünaldega ümbritsetud gaasipliidil söögi valmistamine, pealamp otsa ees ning pepupesu samuti pealambiga... Lastel nalja kui palju. Minul nii naljakas ei ole.

Vanemal Poisil kinnistub uus lemmikvärv: onahh (loe: oranž)

Poisid paranevad vaikselt nohust ja ma isegi ei mõtle Vanema Poisi lasteaeda viimise peale. Hoolimata sellest, et talle väga meeldib seal teistega mängimas käia. Aga meie senine graafik alates oktoobrist on ca 3-4 päeva igas kuus. Ülejäänud aja on haige või siis taastumas (kuna otsest vajadust viia ju pole, siis lasen tal enne ikka kahtlusteta täiesti terveks saada).

Ema tuleb nädalavaheks Hiidu. Poistel rõõmu kui palju. Vanem Poiss saab mitte kõige toredamast ilmast hoolimata vanaemaga õues toimetamas käia ning et lastes väljas söömise kultuuri juurutada, käime ka kohvikus maiustamas. Vanem Poiss on suur kohvikufänn juba. Noorem ei arva sest veel miskit :)

Vanem Poiss toob mulle peotäie lumikellukesi, endal nägu säramas. See esimene kimbuke oma lapselt (küll vanaema abiga korjatud ja peos kohmakas kindas veidi muljuda saanud) on nii südantsoojendav, et kerge niisutuski tekib silmamunade kohale :))) PS: Lilled on tänaseks ammu närbunud, kuid ikka veel ei raatsi neid ära visata...

Nooremal Poisil lõikub 5. hammas.

Mulle tekib ootamatult tilluke lisatöö ots. Poleks muidu mainimist väärt, kuid õppeprotsessiks imeliselt õigel ajal ning parajalt nüansirikas. Erialane. Ja saab ilusti distantsilt Tallinnasse tööd teha. Oleks vaid seda aega nende pidevalt tohterdamist vajavate tegelaste kõrvalt! Aga kui tahan tulevikus kliente juurde ja juurde saada, siis on hädavajalik end turule sisse sööma hakata. Ei tule mulle keegi hiljem täispaketiga ligi, ikka jupiti tuleb end uuele erialale sisse möllida.

Nädal lõppeb paraja pauguga. Tuleb välja, et ka mitte-ootamatu võib kokkuvõttes siiski päris ootamatuks osutuda. Sureb lähedane inimene.


Nädal 9 (veebruar):

Ema on kihutanud Saarde matuseid korraldama. Mina korraldan kodus kasside ja lillede elu-olu, prügimajanduse ja kütte teemad, pakin kohvrid ja poisid autosse ning sõidan õhtuse praamiga samuti Saaremaale. On küll matusemeeleolu, kuid ei midagi väga hullu. Ei olnud just üllatus.

Öösel haigestub Noorem Poiss. Kõrge palavik ja rahutu/vähkrev öö. Vabariigi Aastapäeva veedab laps jorisedes ja minu külge klammerdudes. Ei mingit planeeritud erilist pidulauda ega tähistamist. Ka järgmine öö möödub kõrges palavikus. Tulemuseks 2 hammast (6. ja 7.) ja rõõmus-rõõsa palavikuvaba laps.
See on siis kolmapäeva varahommik.

Kolmapäeva lõunast lööb minul põhja alt. Palavik kõrgele ja miskine kõhuviirus, mis pidada mööda inimesi käima. Ikka väga karmil kujul, suure intensiivsusega.
Neljapäeva hommikul seevastu tunnen end juba peaaegu inimesena. Nii inimesena, et suundun siiski planeeritud juuksurisse. Saab kunagise klassiõega/sõbrannaga lobiseda ja metsa kasvanud kiharad taltsutada.

Õhtul selgub, et koleda kõhuviiruse on külge haakinud ka Vanem Poiss. Ütleme nii, et seda siin kirjeldada oleks liig mis liig. Aga kõrges palavikus pidevalt nuttev ja ainult süles rahunev laps on ikka karm küll. Lisaks ukerdab põrandal 6-kuune tegelane, kes ka tähelepanu tahab ja tegelemist vajab. Olen siiralt tänulik, et viibin Saares, kus teised pereliikmed suureks abiks on. Sest... Nii kui Vanem Poiss oma haigusilmingutega lagedale tuleb, jään uuesti ka mina. Ja kordan - seekord on tegemist eriti jõhkra variandiga.

Reedel on matused. Ei ole mõeldavgi, et ma osaleda saaksin. Millest on väga-väga kahju.
Jään oma ainult süles mitteröökiva 2-aastase ja mängida püüdva 6-kuusega koju. Endal pidevalt vaja kempsu vahet joosta ja Noorem Poiss vajab ikka veel sageli rinnapiima ja samal ajal karjub teine kõrval, et tahab sülle... Oehh...

Kuna kauem ei julge ma talvel maja ilma aktiivse kütteta hoida, jään endale kindlaks, et pean reede õhtul Hiidu sõitma. Haigena + haige lapsega + imikuga. Ema on veendunud, et ta tuleb kaasa. Et ta ei lase meid sellises seisus ise minna.
Sellest on ikka üüratusuur abi. Sest... endiselt olen ikka kohe väga-väga rivist väljas. Mis siis, et seda oluliselt endal tunda ei saa lubada.

Nädalavahetusel oleme mina ja Vanem Poiss endiselt haiged. Ema ja Noorem Poiss on pääsenud. Noorem Poiss saab pühapäeva hilisõhtul 7-kuuseks.

Ilmast ei tea suht midagi. Paras püstijala-kooma on peal.


Nädal 10 (märts):

Koolinädal. Jääb minemata kahjuks. Esiteks jõuab esmasp. õhtul alles koju tagasi Vanamees ning ei mina ega Vanem Poiss ole veel päris terved, kuigi selles suunas liikumist alustanud.

Nooremal Poisil 7-kuu "ülevaatus". No ikka üldse enam ei kosu, ei pikkust, ei kaalu. Vaid 300g ning 1cm (9,9kg ja 72cm). Arst arvab, et kuna ta nii aktiivne ja muudkui ringi ronib ja toolide/autode/milleiganes abil ringi astub. No vaatab seda asja. Lisatoitu ei taha, selle manustamine käib juba jupimat aega suure sõjaga. Aga ma ei saa ju jäädagi teda tissiga kasvatama, nii suur laps ja nii paljude hammastega vajab juba ammu lisa.
Laekub ka 8.hammas.

Vanem Poiss taastub kiiremini kui mina. Nädala keskpaigaks on tema juba terve, minul võtab veel natuke aega.

Aga.... nädalavahetusel jääb Noorem Poiss kõrgesse palavikku... Ja kõht lahti... No ma ei või, noh!

Palju vastikuid ilmasid. Tatised, lidrised, külmad ja tuulised. Mõni imeline satub kah teiste sekka, kuid valitsev toon on siiski "puhas pask".

Minu suureks üllatuseks kannavad kassid puuke. Märtsi alguses? Aga mida ma imestan, pole ju korralikku talve olnud.
Puugiampullid kuklasse, ei muud.


Nädal 11 (märts):

Vanem Poiss on nii naksakas, et suundub lasteaeda. No mida pärglit ma temaga ikka peale hakkan, kui ta keset mänguhoogu maas kükitades mulle otsa vaatab ja küsib: "Lasseaeda?". Või kui kuskile minema hakkame, kõlab sama küsimus... Ilmselgelt ta igatseb sealseid tegelasi ja teistmoodi mänguasju.
Üle ma aga pingutada ei julge ja viin ta sõime vaid esmaspäevast kolmapäevani. Kõik kohalkäivad lapsed paistavad terved olevat ja kasvatajatega suheldes on tagasiside julgustav.
Hästi armas on meil see, et sõimekasvatajad võtavad saabuva lapse sülle. Ma ei tea, kas kõik lapsed või vaid need, kellele see tundub meelepärane olevat. Meie oma läheb rõõmuga "kalli-oppa'sse", nagu ta ise ütleb (kallistav sülelus), nii kui rühma uksest sisse saab. Heal juhul lehvitab lahkuvale vanemale "sau-sau!" ja ongi tema toimetamistest tulvil päev alanud.

Kasvatajad tervitavad teda alati rõõmuga (nad on meil ülitoredad, kahju, et nad järgmisse astmesse ei liigu vaid ongi sõimele spetsialiseerunud) ja ütlevad, et temaga pole kunagi mingeid probleeme. On ütlemata rõõmustav kuulda, et ta väljaspool kodu oskab sotsialiseeruda ja end vaos hoida. Vahel võiks see rohkem ka koju laieneda... :D
Õnneks ei ole talle ka äratulek probleemne. Nähes mind või Vanameest rühma astumas, jookseb suure hooga kallikalli tegema ja siis hakkab mänguasju ette vedama ja näitama, mis mida teeb. Tema viis oma päevaseid elamusi jagada :)

Sööb endiselt mehe moodi. Nt 4 portsu hommikusööki ja 3 lõuna oma pole tema puhul midagi imestamisväärset. Kui enam ei mahu, loobub magustoidust ja ka maksakastet sööb vaid ühe portsu, kuid muu läheb ludinal.

Patrab palju. 5-sõnalised laused on suht tavalised juba. Tal küll on kindlad tähed, mida ta kipub sõna alguses ära vahetama, kuid üldiselt on väga arusaadav. Ma isegi üllatun, kui palju ta juba rääkida oskab. Mingi meeletu hüpe on toimunud viimase kuu ajaga. Kasvatajad olid ikka õite imestunud, kui poiss peale kuud aega eemalviibimist lasteaeda läks ja muudkui kõigest ja arusaadavalt rääkis :)

Kodus ei läinud asjad aga teps mitte nii roosiliselt. Noorema Poisi palaviku jätkuks tekkisid kõhuprobleemid, milles ma kahtlustavalt hakkasin ära tundma sünnist saadik olnud murekohta. Arvasin, et on juba korda saanud see jama ja ka mõne kuu tagused analüüsid näitasid seda, kuid kuri kahtluseuss paotas varjusurmast silma.
Kolmapäevaks ei pidanud ma enam vastu ja helistasin arstile. Telefonitsi leppisime kokku, et viin analüüsiks vajaliku materjali ise Terviseameti laborisse ja ta helistab neile ja annab suusõnaliselt tellimuse. Ei hakka saatekirja kätteorganiseerimise peale aega kulutama.
Tõelised väikese koha eelised. 20min hiljem olin labori uksekella helistamas ja täielikult informeeritud töötajale materjali üle andmas. Ja õnneks on meil selline arst, kes on alati nõus uurima ja puurima, mitte ei hoia analüüside raha kokku. Ja alati tuleb vajadusel ka koju :)

Paralleelselt olin väga töömeeleolus. Tervis oli ju tagasi ja hulk tööd vajas tegemist. Nii see väikemees siis siin põrandal mängida ukerdas ja mina samal ajal mööda suurt lauda oma dokumente taga ajasin. Praegu veel natuke aega saab sedasi teha, kui Vanem Poiss lasteaias. Varsti ulatuvad ka noorema krati väikesed käekesed niipalju lauale, et ei saa siin enam miskit pinnalaotust teha.

Kindlasti vajab äramainimist luure-kurgi saabumine. Nimelt saabus 11.märtsil meie esimene sookurg :) Kruutas siin soisel karjamaal nii mõnusalt koduselt :)
Möödunud aastal tulid aprillis.

Ilm? Täiesti uskumatu imeline päikesepaiste. Õhus on selline kogus kevadet, et hing tahab rinnust välja pahvatada. Eriti nauditav on kontrastsus - hommikuti on maa päikeseküllase härmatisega kaetud ja päeva peale saab päikese käes ka 15 kraadi lõdvalt kätte. Meie külas, mitte üldiselt. Meil selline naljakas kant, et suvel kõige soojem ja talvel kõige külmem Hiiumaal. Ja kui ilmateade siin väidab, et öösel oli Kärdlas +3, siis meil näiteks hoopis -5...
Samas kui lehed hakkavad puudes punguma, oleme meie Kärdlast ca nädal-kaks ees...

Kummalist arusaamatust ka: oli soov osta elektrooniline vidin. Ettevõttele tehti hinnapakkumine 127€. Ja kui sama vidin osta eraisikuna, oli hind järsku 55€. Sama ese, sama müüja (väga-väga suur ja kõigile teada-tuntud ettevõte). Müstika.
Loomulikult ostis eraisik, mitte ettevõte.


Reedeks oli plaan taas Saarde sõita. Oli kokku lepitud, et vaatame seal uue ilmakodaniku üle (venna tuttuus tütar), kuna ma kohe üldse mitte ei viitsi oma krattidega veel (talvisel ajal ja sissepakitult) Tallinna-sõitu ette võtta ja Saares käime mõlemad pered nagunii pidevalt.

Kõik klapib. Lapsed rõõmsad, endal energiat jagub, tööd enam-vähem järje peal.
Läheneb ärasõidu aeg. Kaks tundi enne seda saan arstilt Noorema Poisi analüüsi tulemused - jama on tagasi ja päris hullusti. Ei saa muudmoodi kui kiiresti antibiots peale. Tunnike enne väljasõitu muutub Vanem Poiss virilaks. Aga noh, lapsed autosse ja siiski minek.
Tee peal on aru saada, et Vanema Poisiga pole siiski päris ok. Ja ongi nii - palavik üleval. No mis needus selle Saardesõiduga ometi on? Juba viimased ma ei tea mitu korda haigestub ta kas enne reisi ja seega jääme koju või haigestub ta suht kohe peale kohalejõudmist. Ei julge selle moega varsti enam Saare-koduseid vaatama minnagi ju...

Jõuame siis Saarde ja lapsel palavik 39,5. Ja hakkab looma miskine köha ja nohu moodi asi. Köha eriti koleda häälega.
Palju õnne. Ja palju õnne veelkord, meil Vanamehega täitus 5 aastat.

Nädalavahetus kulus siis ühtepidi uut ilmakodanikku imetledes ja teistpidi haiget last ravides-lohutades. Vahel käis ka vennaga ja onutütrega mängimas, kuid suure osa ajast veetis kellegi süles vedeledes. Nii kohutavalt kahju oli, kuna ka vennatütar oli oodanud seda, kuidas nad koos aias mängivad... Ja Vanem Poiss tohutult fännab oma onutütart ning see jõuetus oli lihtsalt nii nukker. Lisaks mittesöömine... Sest hoolimata terve olles söödavatest hiigelkogustest on see laps paras kondikubu. Ainult suur pea ja siis pikad peened jäsemed ja vibalik keha. Vahel täitsa mures, kuid kuna ta tarvena nii ülimalt energiline, siis ju ta kulutab selle kõik sahmerdamisse ära lihtsalt.

Laupäeval Kuressaares ehituspoodi väisates sain teada, kuidas on võimalik endale teenindaja ligi leida :)
Käin ja otsin, kes mulle jupi vajalikku välja mõõdaks. Küsin, ei kedagist. Hakkan kassasse suunduma, et sealt nõu saada, kuid viimasel hetkel keeran otsa ringi ja suundun tuldud teed tagasi. Ma ju ometi
nägin mõõtmise atribuutikat ja väljalõikamise lauda.
Ei miskit, laotasin soovitu lauale ja asusin mõõtma. Olin omadega peaaegu valmis, kui saabus kiirel sammul sõbralik naisterahvas. Üle ei hakanud ta mõõtma, usaldas mind ja pakkis-koodistas mu toote :D

Ühe tarkuse võrra sain veel teadjamaks. Minu pisitilluke poiss on hiiglane! Seesama tegelane, kes särava naeratuse saatel mööda põrandaid käputab, ei ole üldse mitte mingisugune pisike olend, keda kallistades tema haprust tunned.
Nimelt kohtusin 1,5-kuuse neiu A-ga, kes tänaseks on peaaegu sellistes mõõtudes nagu Noorem Poiss sündides. Ja ta oli nagu suleke mu kätel! Ma ei saanud üldse aru, et ma last süles hoiaksin. See tibatilluke olevus, see olematu kaal, see imeline hambutu naeratus ja piiksuv hääleke... Ja siis läheneb ja nõuab sülle mu oma pisike poja ning ma raban ta sülle nagu elevandipoja... Sellisel hetkel saan aru, et mu 10-kilone tegelane ei ole tõepoolest enam väike.
Ja ma ei usu siiamaani, et ta oli sündides sama tilluke nagu preili A praegu... Ta lihtsalt ei saanud olla! Kuigi mõõdud klapivad... :D

Nädal 6 (veebruar)

Ma lihtsalt näen siin pildil Vanamehe nr 45 saabastes ja tubastes retuusides nii hurmav välja, et pean selle talletama. Hea, et meil hoovis privaatsus on, vastasel juhul tuleks moepolitseiga tegemist :)

Nädala esimene pool oli väga mõnus. Kodune ja rahulik, lisaks veidi sättimisi/seadmisi ja natuke ka ümberehitust. Ja plaane edasiste toimingute ajakava koostamisel.

Nädala killuks sai 4.veebruari Valimisstuudio. Ma saan aru, et stand up komöödia on praegu popp, kuid et see žanr ka ERR-i Valimisstuudiosse on jõudnud, oli minu jaoks üllatav. Ma pole pikka aega nii palju naerda saanud :) Need "Äähhh?", "Palk vähemalt tonn!" ja "Kaitsekulutused vähemalt 2%!" jäävad mulle kindlasti aegadeks meelde. Nagu palju muudki tollest saatest :)

Neljapäeval poistega arstil. Ühel 2a ja teisel 6 kuu ülevaatus.
Vanem Poiss siis 13,5kg ja 93cm (mis annab pikkuse "väidetavaks eelduseks" ca 186). Ehk siis enne 2-ks saamist on kasvamise hoog vähenenud.
Räägib hirmus palju ning suht palju on ka 4-sõnalisi lauseid. Neist esimene oligi sel nädalal: "Venna tule(b) issi oppa!". Hetk hiljem, kui venna pepupesu vaatles, nentis fakti: "Palju-palju kaka, venna".

Noorem Poiss 9,6kg ja 71cm. Tema oli juurde võtnud napid 150g. Arst aga arvas, et muretsemiseks pole põhjust, kuna ta rahmeldab ja liigub nii hirmus palju. Ja sööb ju endiselt palju ja ega see kõik energiaks lähe, muist tuleb ikka välja ka :) Arst vaataski poissi ja tegi talle etteheiteid, et kuhu ta kiirustab, ta peaks roomama ja pöörama ja istumist õppima. A kus sa sellega - tal vaja hirmsa kiiruga käputada ja võimalusel muudkui end tugede najale vinnata ja siis õndsa näoga edasi marssida.
Nüüd puudub igasugune võimalus nt kööki võileiba tegema minna - selle aja sees on ta raudselt jõudnud kuhugi, kuhu ei tohiks (nt välisukse juurde, kuuma kaminaklaasi uudistama, trepi alumisele astmele jne) või seistes käekesega õnnelikult vehkides ka teise käe pittu võtnud ja ümber kukkunud.

Igatahes - kasvavad mühinal :)

Reedest alates keeras suht enamus aga peppu.
Oli plaan Saarde minna. Tuul oli 2m/s, Sõrus ja Triigis (sadamad) alla 10m/s. Ja tuleb teade, et "Seoses tugeva tuulega praam ei sõida". Wtf? Teate, kui teil on probleeme Taani väinadest voogava lainega või hoovustega, siis teavitagegi reisijaid selliselt. Kedagi ei huvita, et need nähtused on tuule poolt mõjutatavad. Kusagil vehib liblikas kah tiivaga ja ei tea mis orkaan sest välja tuleb, eksole. Usutavuse huvides ei tohiks teavitus koosneda lühikesest tekstist, kus räägitakse tuulest...

Igatahes, s*** oli keema aetud ja kiiresti vaja ringi mängida oma sõit. Et ei tekiks pikki ooteaegu kummaski sadamas ja mannergul poleks vaja ka kihutada. Ega neid praamiaegu ka ju niiväga valida ei ole ja lisaks sõidab laste ööune graafik sisse.

Kiiresti-kiiresti kalkuleeritud ja minekut. Üle mannergu. Kahe praamiga ja palju pikema teekonnaga.
Aga minna oli vaja.
Poisid olid tublid, nii praamidel kui autos.

Laupäeval hakkas Vanem Poiss oksendama. Õhtul saunas haarasin mina suure kausi ja väljutasin kogu mao sisu. Isegi hommikusi pudrule asetatud mustikaid oli näha... Terved ja ilusti pundunud...
Igatahes seal kausi kohal kõõksudes lubasin endale, et edaspidi närin lihatükid väiksemaks... (loodetavasti keegi ei lugenud seda siin söögi kõrvale).

Tagasi pidime sedakorda sõitma juba pühapäeva hommikul. Loomulikult praam ei läinud, kuna tuul oli rannikul iiliti 28m/s. Ok, arusaadav. Kuna ka Vanamees oli siruli jäänud, siis sellise laatsaretina (minul palavik ja kaaluta olek) ringiga sõitma ei hakanud. Õhtul aga enam ei jaksanud minna, kuna see viirus on ikka päris jõhker.
Selles mõttes oli jube hea, et Saares olime. Ema võttis laste kantseldamise enda kanda ja me saime haiged olla.
Pühapäeva õhtul murdus ka kõige tugevam - Noorem Poiss palavikus. Ja köhas. Ja nohus. Ja kõht lahti. Äge.

Et siis jah. Sellenädalane ilm oli vahelduv ja saun okseralliga.

Saarepuhkus

Eile asusime Väikemehega Saaremaa poole teele, et veeta siin peaaegu nädalajagu päevi.
Vanamehe jätsime koju toimetama, et ta saaks omanuhti ja vabalt omad asjad korda ajada, mida väikese lapsega majapidamises on muidu päris keeruline korraldada :)

Algselt oli plaan, et esmaspäeva õhtul tagasi, kuid siis hakkas ema prigisema, et kesse temaga siis pingviinide paraadi vaatab ja tema nii mõtles, et teeme mõnusa näksilaua ja vaatame koos.
Ma juba aastaid ei viitsi seda vaadata, kuid rääkisin Vanamehega läbi ja ta lubas meid igatsedes mitte lolliks minna ning seega läheme alles kolmapäeval (kui suvel teeb kahe saare vaheline praamikökats lausa 4 reisi igas päevas, siis talvel vaid kaks reisi üle päeva...). Mis teeb korralikult pika aja, mil mul on terve plejaad lapsehoidjaid ning ma ise saan suht palju rahulikult vedeleda :D:D:D Vahel isegi mõne une koos poisiga teha :)

Aga tulekul oli väga lahe vaadata, kuidas Väikemees praamil teiste lastega seltsis. Oli seal terve parv selliseid 5-6-aastaseid ja need siis muudkui jooksid ringi. Algul Väikemees uudistas teisi mul süles istudes, mõne aja pärast ajas end aga põrandale ja asus teiste järel vudima. Eks ta jäi neist ikka ringiga maha, kuid ütlemata armas oli vaadata, kuidas teised temaga arvestasid, teda pikali ei jooksnud ja talle hoopis oma mänguasju ja juustuküpsiseid pakkusid :) Väikemees oli tõeliselt õnnelik selle tähelepanu ja suhtlemisvõimaluse üle :)

Natuke tobedaks kiskus asi siis, kui ta mingite noormeeste laua juurde läks, õllepurgile osutas ja seda endale nõutas :D Purgi omanik arvas, et natuke vara veel ja õnneks ei läinud kisaks ega midagi :)

Aga jah, siiralt hea meel on näha, et Väikemees armastab suhelda ja seltsida. Loodan, et metsa kolimine seda temas ei vähenda ja jääb sotsiaalseks tegelaseks ka edaspidi.

Tõmbasin piduri maha juba kolmandalt mahlapakilt

Sel aastal oleme me siin kõik õunamahla nägu...

Õunamahl on vaieldamatult üks mu lemmikjookidest, kuid metsikutes kogustes seda juua ei riski, kuna ega see puuviljasuhkur hiiglaslikes kogustes just peeglissevaatamist soodustavalt mõju :) Aga oma aia õunte mahl, mille kvaliteet ja sisaldus on teada... No on ikka luksus küll :)

Meil Saares on küll üksjagu õunapuid, kuid üks puu on selline, mis annab super mahlaõunu. Ideaalse maitsega ja mahla pritsib igast poorist. Nt 5 kotitäit (need vanatüüpsed võrgust kartulikotid) andsid sel aastal 130 liitrit puhast mahla. Mahlategijad ka üllatusid, et kuidas nii palju :)
Ja me käisime teist korda veel samasuguse õunalaariga :D

Alguse sai asi sellest, et jõulude paiku rääkisime emale, et meil ühed tuttavad poisid hakkasid pakendama õunu box in bag meetodil ja jube mugav on. Sel sügisel siis uuris ema ka Saares natuke maad ja selgus, et sealgi hakkajad tegijad täitsa olemas. Ja mismõttes siis viitsida mässata mahla pressimise ja kuumutamisega. Ja pärast on igavene jama neile säilituskoha leidmisega, kuna purgid-pudelid võtavad ju ropult ruumi.

Niisiis - õunad kotti ja töötlemisse! Keegi teine pressib ja kuumutab ja pakendab, sina võtad aga vastu kümneid või sadu liitreid valmis mahla, mis pakendatud ja valmis sahvris vähe ruumi võtma.

Tegu siis samasuguste pakkidega nagu nood 3-liitrised veinid. Võimalik valida kas 3, 5 või 10-liitrised. Ja peale avamist säilib vähemalt kuu, kuna õhku peale ju ei saa. Ideaalne!

Meil 5-liitrised.

Nii ma siis tulin 3 nädalat tagasi Saarest, auto koormatud 100 liitri õunamahlaga. Ja ruumi võtsid nad vaid pool tagumisest istmest :D Ehk siis 20 5-liitrist pakikest.
Ja nii ma avasin täna juba 3. paki. Algne mõte, et "100 liitrit aastaga ära juua - kas utoopia?" tundub mitte paika pidavat :) Sest jube mõnus on ju astuda sahvrisse, vajutada kraanile ja lasta klaas mahla täis soriseda. Ja kõik see 100 liitrit sahvrisse paigutada - õieti ei saa arugi, et see kogus seal oma aega ootamas :)

Mmmõnus, ausalt :)

Auto... aga milline?

Isa ratsu

Musta Noole immoga on vist miskine jama. Lolliks läinud teine ja vahel ei saa seetõttu käivitada. Tõeline vargavastane seade :D Ainult et ise ka ei saa sellega mindud, kui kiire on. Aku tuleb maha võtta ja peale tagasipanekut siis käivitub. Aga on selleks siis alati aega, eksole.

Näiteks nagu hiljuti, kui mul oli kiire-kiire massaaži minekuga, kuid auto otsustas mitte käivituda. Mismõttes nagu? Hea on, et meil siin igal näol oma neljarattaline aias seismas - piisas vaid sellest, et jooksin tuppa, hõikasin , et "ma võtan mõne teise auto!", haarasin aknalaualt seal vedelevad võtmed (sobisid isa autole) ja kihutasin minema.


Karta on, et Musta Noole asemele tuleb leida uus ratsu. Kurb tunne vanast sõbrast loobuda, kuna eks temaga ole tulest ja veest läbi käidud ning juba mitmeid aastaid mulle truu kaaslane olnud. Aga vahel tuleb osata lahti lasta...

Eks see uue valimine saa olema üks pikk ja vaevaline protsess. Millist omadust millisele eelistada, kuna sellest jõud üle ei käi, et ostaks kõikide soovitud omaduste summa.

Kõige lihtsam valikukriteerium (tähendab, mis peaks olema üks lihtsamaid) on käigukast. Ise harjunud manuaaliga, samas ema ja isa autod, millega ka küllalt sageli sõidetud, on automaadid. Loomulikult on automaat mugavam, ei pea kangiga sahmerdama, kuid samas olen harjunud kiirendamistel käike lappima. Minu meelest automaat ei kiirenda kunagi samavõrra hästi kui manuaal. Vähemalt minu poolt proovitud masinatel. Samas... on mul siis tarvis kiirendada? Kuhu ma ikka kiirendan? Miks mitte meeldivalt soliidselt kulgeda? Nüüd, kui poiss ka pidevalt autos kaasas, siis ju enivei ei kiirenda käike lappides...

Avarus salongis on oluline ja mugav teel kulgemine. Näiteks Musta Noole suur eelis on see, et kurvides nagu tatt tee küljes kinni ja saab ka kurve kiirelt võtta. Nüüd aga läheme tagasi selle kiiruse juurde ja... see polegi enam point, eksole.
Samas on ka isa avar, lai ja mugav automaadiga massin kiire. No kuidagi iseenesest see kiirus seal tõuseb ja tõuseb ja... Iga kord, kui seda üksi olles roolin. Muidugi oleks mõistlik panna peale püsikiiruse hoidja, kuid kuna mul Mustal Noolel seda pole, siis pole see liigutus käe sees. Ja üksi sõites on jalg endiselt raskevõitu...
Venna pill (VW CC)  on veel hullem - tundub, et pargin keset teed ja siis avastan ehmatusega, et juba 120 ja tõuseb...

Venna auto juures ajas mind aga närvi järjekordne mugavusvidin - parkimiskompuuter. Oli taaskord kiire minema tuisata, tahtsin proovida venna masinat (loe: haarasin võtmed ja ütlesin, et ma nüüd lähen sinu omaga) ja ei hakanud sättima ei toole, ei peegleid. Vend aga minust nii 20cm pikem...
Kimasin siis linna, et vana klassiõega lobiseda (kuna aeg on piiratud ressurss ja ta juuksur, siis oli hea mõte end hoopistükkis tema kääride alla poetada), kuid parkida ei kusagil. Linn puhkajaid pilgeni täis. Salongi ukse ees siis ainus tilluke vaba koht ja hakkan end parkima, kui kompuuter muudkui piiksub. Jah, ma tean, et piiksud on erinevate astmetega ja hea ekraanilt jälgida, kus ohustavad objektid asuvad, kuid olen harjunud parkima tundega ja külgboksile rohkem kui kaks manööverdust/lüket kulutada on juba puhas raiskamine. Kuna aga need andurid hakkasid loomulikult märku andma, läks mu tagumikutunne veidi sassi ja pidin lausa kolm manöövrit tegema, enne kui auto ideaalsesse boksi sain.
Seega see vidin võib minu poolest samuti olemata olla. Mulle meeldib autot tunnetada ja selle järgi parkimist ja pragudest läbisõite teha.

Kindlasti peab olema ruumi ka pagasile. Ja kindlasti peab olema looma moodi jõudu ehk soovitavalt 4-vedu.
Välimus peab ka mulle meeldima. Ja põhi ei tohi liialt madal olla.

Ahjaa, üle mõistuse see massin muidugi maksta ka ei tohiks :D Ja kütusekulu peab olema mõistlik. Hea, kui on olemas võimalus B-varuosadele (ehk siis kiire saadavus). Ja ei tohiks väga kallid need varuosad olla :D

Lisaks see ja teine omadus, mis ei tohi olla ja mis peab olema ning mis võib olla ja mis ei pea olema... See, et "mis auto sul on? - punane!", ei ole minu puhul kahjuks piisav.
Et siis tundub hirmus kerge otsus, eksole :) Eriti minusugusele ette ja taha ja igale küljele kaalujale :D

Jänesest, matemaatikast ja peresuhetest

Meil siin hoovis kalpsab noor jänene ringi. Ilmub kusagilt, kargleb oma pikkadel jalgadel nagu noor ja kohmakas kass ühe õunapuu alt teise alla, vahib ringi siin ja uudistab nuusutada seal ning peale põhjalikku poseerimist (läbi akna muidugi) lippab taas ei tea kuhu.
Juba mitmeid päevi :)
Ei koer ega kass näita tema suhtes erilist huvi üles.
Uus koduloom tulemas?

Aga veel vennatütre suust:

* Istuvad terrassil vanavanaema ja naabrinaisega. Naabrinaine hakkab jutu sees issi aadressil nokkima, et "Näed, issil on  perekonnanimi nimi ja sinul on nimi ja tädi Sipsikul on nimi ja vanaemal on nimi ja vanaisal on nimi ja... kõigil on perekonnanimi nimi, kuid su emmel on hoopis teine nimi. Selle moega tundub nagu oleks võõras inimene sisse kolinud ju?"
Neljane vaatab suurte silmadega vastu ja heidab nii muuseas: "Ega mina ka hästi aru ei saa - ükspäev oli jah äkki sisse kolinud..."

* Vend püüab preilile matemaatikat õpetada, kuna midagi peaks ju õpetama, kuid numbrid-tähed-sõnad-laused-kirjutamine kõik selged. Loendada ja kokku lugeda esemeid küll oskab, kuid tehete iseloomu püütakse selgitada. Korrutamine siis päevakorral. Korrutustabelit alustatase ju ikka algusest:
Paneb taldriku lauale ja veenduvad, et on 1 taldrik. Panevad veel ühe taldriku lauale ja vend uurib: "Nii, kui sul on siin 1 taldrik ja veel 1 taldrik ehk siis kaks korda üks taldrik, siis mis kokku tuleb?" Preili vaatab ja vastab rõõmustades: "Prillid!"

Elu pikkusest

Saaremaal, vanematekodus.
Kell on õhtul seitse läbi ja väljas on ikka veel 24-25 kraadi sooja. Istume terrassil ja lonksame kohvi.

Neljane vennatütar vaatab Väikemeest (5 kuud) ja ütleb: "Väikemehel on veel pikk-pikk elu ees. Minul on ka natuke veel elada aga tegelikult ikka päris palju veel."
Muigame ja ema küsib vanaemale osutades (saab järgmisel nädalal 83, kuid igati kõbus ja elujõuline teine): "Aga Mammal? Kui pikk elu Mammal veel ees on?"
Neljane puurib on selged silmad Mammasse ja teatab rõõmsalt: "Varsti surnud!"

Igaks juhuks mainin, et Mamma naeris veel kõige magusamini :)


Aga üldiselt on praegu naljakas olukord - kui me vennaga oleme praktiliselt alati koos kaasadega Saares käinud, siis hetkel on mõlemil kaasad hõivatud muude tegemistega ja meie vennaga peesitame lastega vanematekodus. Ehk siis vanematel on kodus käimas poeg tütrega ja tütar pojaga. Armas topeltkomplekt :)

Kakast veel ei räägi :D

1 kuu ja 2 päeva vana Väikemees teel Saarde :)

Njah, karta on, et mõnda aega ei tule mult pea ühtki normaalset (loe: ümbritsevat) kajastavat postitust.  Aga mis teha, hetkel elan Väikemehe mullis ja olen muust maailmast lapse"puhkusel". Mai ääss, kui keegi seda puhkuseks nimetab, siis... Njah, tööl käimine oli oluliselt enam puhkus :D Aga töölkäimisega ei kaasnenud samas väsimusest ja magamatusest hoolimata säärast suurt õnnetunnet :))) Seega tasakaal täitsa olemas.

Ülalolevast pildist rääkides - piisab sellest, kui ma praamil hetkeks tualetti suundun, kui Vanamees hakkab lollusi tegema ja Väikemeest tuunima :D

Saaresolek oli mulle tõeliseks puhkuseks. Titega tegelejaid oli palju ning samuti puudus mul vajadus mööda elamist ringi tuuseldada ja elu eest muudkui koristada, nii et kuidagi väga palju oli sellist niisama istumise/olemise aega. Lausa hämmastav tunne oli, kui ei pidanudki iga hetke ära kasutama ja muudkui päevatoimetuste nimekirja täiendama ja maha kriipsutama. Lisaks sai Väikemees uusi nägusid uudistada (kuigi Saare vanaema-vanaisa olid nähtud juba haiglast kojutulemise päeval, kuid siis ta ju magas pidevalt).

Arstil ka käidud ja esimese kuuga juurde tulnud ligi 1,2kg (4,8kg) ja 4cm (juba 57cm). Endiselt suht vibalik, kuid põsed juba pumpsuvad ja mingi rasvakiht hakkab täitsa looma. Vaatab millal need jalad kintsumaks muutuvad seniste niitide asemel :)

Aga Vanamehe saatsin asumisele. Teise tuppa siis. Krt, köhib ja rögiseb teine ja palavik 38,9. Nüüd on mul siis kodus vastsündinu + tõbine. Mmmõnus...
Surun talle aga kuuma vedelikku ja ravi sisse ("ei taha mett", "ei taha ingverit", "ei taha raavimteesid, tahan earl grey'd", "ei taha higistada", "ma olen juba terve"), lisaks käskisin kärakat juurde võtta teele, et higistama saada (sellega polnud küll mingit "ei taha"'d miskipärast...) ja magab seni teises toas ja titte musitada ei saa. Saagu terveks, siis saab jälle lähedale. Ma tõepoolest ei taha, et kuune titt haigeks jääks ja ma ise ei tohi samuti miskit külge saada, mul vaja autopiloodil energiline olla. Ja magamistuba täis köhida ei tohi ning boonuseks see, et saab ennast korralikult välja magada, mitte iga 2-3 tunni tagant ärgata, kui ma last toitma ja krooksutama hakkan (ärkvelolek 1h). Täna öösel käis lausa piilumas, et miks me nii vaiksed oleme ja ta piuksugi kuulnud pole. No peab ju vait olema, ma ise ei talu öösel miskit lärmi ju :)

Ja et haiguskoldest eemal olla, käime meie pojaga pikkadel jalutuskäikudel. Tal täitsa mõnus, nohiseb soojas magada, mina seevastu pean võitlema jubedalt vastiku külma tuulega, mis hoolimata päikesest ringi möllab. Küll paksud riided seljas...
Aga liikumine on hea ja poisil magus uni, seega ega siin valikuvõimalust väga olegi ju :)

Püsige aga teie kenasti terved, praegu iga kolmas vaevleb millegi küüsis...

Rehvivahetuskuu

... või siis nädal?

Möödunud reedel oli planeeritud Saardesõit. Olime lubanud, et läheme vanematele appi rannakarjamaale aeda ehitama (kadakatest, ehedat ja loodusesse sobivat), enne kui lumi maha tuleb ja asja veidi ebamugavamaks teeb. Valget töövaba aega on ju vaid nädalavahetuseti mõned tunnid. Seega, mõeldud-tehtud, läheme appi.

Neljapäeva õhtuks on teada, et tormakas tuleb reedest alates päris korralik, kuid laupäeval saab toimetada ja pühapäevast keerab siis ilm päris pööraseks. On võimalus, et praamiliiklus saab ohustatud, kuid otsustame siiski riskida.

Käru ka veel taha ja minekut. Kulgeme rahulikult terve tee pimedas sõita (hakkasime sõitma keskpäeval, kuid terve päeva kohta ei läinud ilm kordagi, mitte kordagi valgeks). Virtsu sadamakaile jõudes tahab tuul mind otse väina lennutada - tikk-kontsad asfalti surununa suutsin siiski sadamahoonesse kempsu ja tagasi roomata. Laine peksis üle kai servade ja väga lahe oli! Praam kahjuks ei kõigutanud piisavalt, adrenaliin osalema ei tulnud. Tuule suund oli "vale", noh...
Sõidame üle Muhu, üle väina, natuke veel ja.... Peatus. Pagan, rehv all on kuidagimoodi tühjaks läinud.
Väljas kottpime, tuul möllab kui põrguline ja tulist kurja vanduv Vanamees vahetab ratast.


Mind kästi mitte segada ja autos paigal istuda. Helistasin siis ajaviiteks emale ja andsin olukorrast ülevaate teatega, et me jõuame veidike planeeritust hiljem.

Varuratas, mis aasta jagu autos seisnud, all, sõidame edasi. 4km pärast on loppadi-loppadi ja uus peatus. Varurehv katki... No mismõttes nagu???
Taas kõne vanematele ja nood asuvad teele. Oleme Tagavere asula lähedal, venime Tagaverre sisse tänavavalgustuslambi alla ja ootame abiväge. Käru saab isa auto taha ringi tõstetud ja meie masin jääb tee servale ööd veetma. Tugeva tuule tõttu ei taha ohukolmnurk püsti püsida ning seega lohistatakse kellegi kiviaiast kaks lahmakat toeks:)

Vanamehel on tervis terve päeva jupsinud ja kojujõudnult kallatakse talle pipraviina sisse. Meeleolu on lõbus j järgmisele asjalikule päevale mõeldes tegus ning läheme tuttu ära.
Kui mina voodisse jõuan, on Vanamees vappekülmades. Saan etteheidete osaliseks stiilis "Sa kohe üldse ei hooli minust! Kui sa hooliksid, siis tuleksid teki alla ja hoiaksid mind soojas".
Noh, toon siis kuumaveekoti, panen padjad selja taha sooja hoidmiseks, ronin ise ka tekialust soojendama ja tõsiselt soojas toas loen raamatut ning kuulan murelikult vappuva Vanamehe sonimist. Lõpuks uinun.
Kolmveerand tunni pärast ärkan selle peale, et kõrvetan oma jalga. Vanamees on nii tuline, et sõna otseses mõttes kõrvetab. Avan akna, et oleks värsket õhku ja küsin murelikult, ega ta nüüd surema ei hakka. Vähemasti ei soni enam... Kinnitab, et temaga kõik ok ja hommikuks ta terve. 40-kraadine üheöine palavik tema puhul normaalne. Ok, ühe öö võin seda uskuda ja vaatame homme.
Järgmisel päeval ärkab heas tujus ja toimekana. Linna peale rehvide jahile ja seejärel aiategu kuni videvikuni. Õhtul saun ja külalised ning enam ei mingeid vappumisi, sonimisi ega kõrvetamisi...

Pühapäeval, kui tagasisõit, siis taas ei lähe mitte ainsakski hetkeks ilm valgeks. Natuke kurvaks teeb selline asi...
Aga lained on lahedad!

Teisipäeval helistab Vanamees. Juhtunud on midagi üle mõistuse tunduvat - veel üks rehv on katki läinud! No mismõttes nagu??? Kolmas viie päeva jooksul? Sedakorda oli plekinaela kummi sisse sõitnud... Sisistas kummi tühjaks nii mis mühises.

Et siis mitte rehvivahetuskuu vaid rehvivahetus-viiepäevak:)

Mitu asja läbisegi, asjalikku ei midagi

Reede vaba ja seega neljapäevast alates pikad pühad. Mõnus:) Vedeleme Saares. Üle jää käimine on ikka tõeline vabadus. Tekib mõte ja lähedki! Seda vabadust ei ole igapäev ja see tuleb ära kasutada.

Eelmine nädalavahe näiteks veetsime kodus laupäeva hommikut ja mõtlesime, mida päevaga ette võtta, kui Vanamees arvas, et "Aga lähme saarlaste juurde sööma". Mõeldud-tehtud. Pitsamaterjal autosse ja suund Saarde.

Pildil ei ole mitte pitsa vaid jõulude ajal küpsetatud ja "kaunistatud" lihaleib enne ahjupanekut, kuid üks küpsetis kõik, eksole:)

Jäätee alguses saime kokku onu ja onunaisega. Rõõm missugune ja kutsusime nad õhtuks külla. Kodused ei teadnud endiselt midagi. Ja oh seda siirast üllatust siis, kui uksest sisse astusime:D
Saigi eksprompt-nädalavahe Saares veedet:)

Nüüd need pikad pühad siis jälle siin. Külaskäikudele ja õgimistele ja õhtustele kokteilijoomistele vastandub praegune hetk, kus isa ja Vanamees loevad ülemisel korrusel raamatuid, ema istub arvutis, vanaema on naabrinaisel külas, koer norskab ja kassid nurruvad. Tõeline pärastlõunane maakoha unine idüll.

Kodanikukohus kah täidet, valisime siin kambakesi idukaardiga ja puha. Nüüd hea rahulik teadmine, et Lasnamäe ja Ida-Viru venelastele ning loputet tegelastele vastuhääled antud. Ehk veab vaekausi ikka õigeks. Nagunii veab, kuid oluline on kaal ise. Ja seda tuleb mõjutada iga üksiku häälega. Ja õige pool on ju loomulikult see, mida mina arvan, eksole:D

... Brr, lausa õõvastav tegelane on too Savika koopia. Kutser või Kutsar või keegi tegelane. Nimi polegi oluline, vaatepilt ise ehmatab kangeks. See jaburdus, mida ta suust (sulest) välja ajab, ei kannata ikka kohe mingisugust kriitikat. Kust sellised inimesed küll tulevad?

Eile võtsime emaga kokteilid ette ja asusime ETV arhiivist pingviinide paraadi kiirkorras üle vaatama. Et vaataks ka siis kes kellega oli ja mida selgas kandis. Sageli sai nuppu edasi keritud, nii jube igav oli. Ei olnd ilusaid kleite ega midagist. Mõni hakkas rohkem silma aga mõni oli lausa hommikumantlis tulnud... Ilusas, kuid siiski hommikumantlis.

Mulle võib nüüd orhideesid kinkima hakata, jah tänan:) Katsetan lõunapoolse aknalauaga nad ära, ehk ma meeldin neile. Siiani on julgus mu maha jätnud, kuna kapriissete lillede suremine murrab alati ka minu südant, kuid nüüd peaks olema neile sobivad tingimused olemas. Ja minu rind ses suhtes pirts rasvasem kah.

Kas teie oskaksite arvata, et šokolaad on punakas? Tooninimetusena mõtlen, mitte konkreetselt mõnd tahvlit. Mõtlesin siin, et tavapärase punapea asendan veidi sügavama tooniga ja teen end nüüd šokolaadiks. Tulemuseks sain ilmselt tšillišokolaadi, kuna pea on endistviisi punane. Ja ei, see pole alt väljakumav toon, räägin ikka väljakasvanud osast.
Ilmselgelt pean ma punapea edasi olema.

Mitte kui midagi ei viitsi tegelikult kirjutada. Järjekorras ootel on oioi kui palju teemasid ja küllalt sageli koostan teksti oma peas valmis, kuid kui koju ja arvuti taha jõuan, on sada muud toimetamist või lihtsalt niisama mõnusat olesklemist-jutlemist, et mitte ei viitsi. Näis kas parandan ennast või ei viitsi edasi. Imetlen selle koha pealt nt Herzi, kes suudab pliks ja plaks iga natukese aja tagant mõne killukese sünnitada... Kasvõi pisikese, kuid sunnib lugema:)

Panen siia vahelduseks ja selle-talve-meenutuseks hoopis jaanuarikuise katusepuhastamise pildi üles. Ajast, mil Eestimaa ägas lume raskuse all kokku kukkuvate katuste laviinist. Ja kuidas meil siis usinasti katust puhastati:) Tore hiljem meenutada:)

Aga nüüd läheme spaasse vee- ja saunaprotseduure nautima. Külmal talveõhtul on ikka jube mõnus, kui mõni (siin neid kõvva rohkem kui mõni) ilus spa läheduses aurava soojuse ja maheda muusikaga ootamas:) Tagasi jõudes jahe Prosecco klaasidesse kihisema ja hakkab siis taas mokalaata pidama. See meil siin kombeks:)
Ja siis homme taas jääteed mõõtma...

Lapsed on lahedad:)

Niih, Saarest tagasi.

Iga kuu tekitame enestele ühe pikendatud nädalalõpu, et saaksime kvaliteetaega saarekodustega veeta.
Kui muidu satume vahel samal ajal seal viibima koos mu venna perega, siis enam see nii lihtne ei ole - jaanuari alguses kolis vend oma pere Indiasse. Siis pole tarvis pidevalt lennukis elada ja saab väikese neiu kasvamises igapäevaselt osaleda. Ja noh, pole seal häda keskit - hiiglama kõrgel oma aiaga areaalis sellise tüüpilise Eesti maja ruutmeetrites korter... Ja ühtlaselt soe:D

Sedakorda siis olid teised lapsed meie päevi erksamaks muutmas. Nimelt oli meil külas ekskaas oma perega. Noorem poiss alles tita, kuid vanem, kes 5-ne, juba teab mida räägib ning elust ja asjadest arvab. Täitsa rõõm ikka kuulata sellist...
Eriti meeldis mulle hetk, kui pärast õues hange sisse koopa kaevamist ja kelgutamissessiooni hetkeks meie suurde voodisse puhkama heitsime - mina, Vanamees ja väike K. Ja siis vedelevad seal kõrvuti, vahivad lakke ja arutavad maailma asju - naised ja nende ajutine võimatu olemine:D Kokkuvõtteks nentis väikemees, et tema naist ei võta, tema hakkab selle asemel tuletõrjujaks. Otsus oli kõigutamatu.

Üldiselt on tal muidu ka väga selged veendumused. Näiteks küsis keegi, et kus sa vahepeal olid ja selle peale teatati: "Olin üleval toas koos tädi K ja tädi K peremehega" :DDD
Ma nüüd olen ilmselgelt kodulooma staatuses...

Pildid on tehtud jõulude ajal. Nüüdseks on lumi mõneti madalamaks sulanud, kuid siiski veel on mõnedki hanged üle pea. Autode basseinis kindlasti.
Pildil ongi autode "bassein" (koht, mida autode tarbeks tuleb puhtana hoida) ning majatagused hanged:)

Jaan, pulm ja koerad

Okei, võtan end vahepeal korraks kokku ja kriban veidike jaaniajast.
Muidu polekski nagu väga teemat sellest, kuid tahan lõpetuseks koerte kablutamisest pilte esitleda ja seega vaja sissejuhatus ära teha:)
Pildil siis traditsiooniliselt oma rannas oma alatise kivi otsas keskendunult ronimas. Ma ei teadnudki, et oskan nõnna naiselikult turnida:D:D:D

Algas asi sellest, et jaan oli sel aastal ikka väga pikk ja põhjalik. Juba enne jaani oli sündmusi küllaga - ühel päeval lõpetas nõbu keskkooli, järgmisel päeval oli pulma minek. Nimelt oli Indias elav/töötav sugulanna seal äkitsi ootamatult hindule mehele läinud ja seejärel tuldi koju pulmapidu pidama. Oli traditsiooniline kohalik pulm selle vahega, et peig ei mõistnud kohalikku keelt ja oli tsuti eksootilisema väljanägemisega:) Ok, mõningad külalised olid ka ikka võõrkeelsed...

Pulmast taastutud, algas jaaniks hoo võtmine. Ilmad olid kuumad ja päike küpsetas - peris ilusa jume sai peale:))) Rahvast hakkas kogunema maa erinevatest paikadest ja päris oma perega olemist ei saanudki tunda. Lisaks olin lähedasi teatava uudisega šokeerinud, kuid muu rahva seas polnud mahti seda meist kellelgi suurt omavahel läbi ampsata. Oligi hea, mul endalgi võttis/võtab harjumine veel aega;) Ehk siis jah, ühed tulid ja teise tulid ja siis tulid veel kolmandad ja kui mõned läksid, tulid järgmised jne. Olin mitmete sõbrannadega lubanud kohtuda ja omadega taas ummikusse joostes suutsin kohtumised lühikesteks läbipõigeteks kokku pressida... Muidugi häbenen natuke, mis teha... Aga hea meel selle üle, et ühede noorte täiesti igasugusest asustusest eemale püsti pandud tilluke suvekodu sai sisse õnnistatud. Kujutan juba ette kui hea neil on seal maailma eest paos käia:)

Et mitte kuumas päikeselõõsas niisama tegevusetult vedeleda, ehitasime vanematele kambakesi aiakiige. Selle suure, kolme inimese istekohaga ja varikatusega. Poes müüdavaid pidasime meile mittesobivaiks ja seetõttu tegime täpselt sellise nagu meile vaja:) Ilus päkhliks peitsitud puidust kiik sai... Mitu päeva kulus ehitamiseks, kuna eks oli asja ka muud toimetada ja peits pidi kuivama ja puha ja... Igatahes sai üks väga lahe kiik:)

Nüüd aga siis koerte juurde. Nimelt on naabritüdrukul üks jube aktivist noor öömust koer, kellel vaja end pidevalt tühjaks karelda. Oma pere koerad on tollest juba surmani tüdinenud ja nii kutsus L meid meie Freddiga randa jooksma. Et las mängivad.

Noh, egas midagi - meie laiskelajas kaasa ja randa.
Kui koerad esimest korda lahtiselt üksteist nägid, läks paaril korral hullu lõrinaga rabelevaks/puntraid moodustavaks tervituseks/positsioonide määramiseks. Paar hõiget paaril korral ja edasi käis vaid üks kivide tagaajamine ja üksteise sabas karglemine. Või siis pigem oli nii, et Freddi ajas visatavaid kive taga ning Maia jooksis lihtsalt Freddil sabas ja samal ajal püüdis teist ikka mängule kutsuda ja muidu nina ees end märgatavaks teha. Ikka tõsine jooks ja karglemine käis:)

Kui rannast ära hakkaisme minema, sai üht naist peaaegu surmani hirmutatud. Tuli randa, rihma otsas miski määratlematu koer ja vabalt jooksmas väike nuustik. Meie Freddi saime enne kinni, kuid öömust lihastest pungil ja verekarva igemetega Maia läks tutvust tegema. Lihtsalt, ilma mingite rünnakuteta, jooksis suure hurraaga ligi. Selle peale ehmatas tädi meie rahustavatest hõigetest hoolimata ära, krabas nuustiku kaenlasse, lasi suurema koera rihma otsast lahti, viskus rohu sisse pikali ja kukkus kiljuma. Selle peale ehmatasid tema koerad ära ja hakkasid samuti lamenti lööma. Maia vaatas, et mis kisa see on ja muutus ka hoiatavaks ning meie Freddi siples rihma otsas ja püüdis lõrinaga vabaks saada ja vahele minna. Ei jäänud muud üle kui tädile selgeks teha, et parem on püsti ja ilma kisata ja kui nii toimetas, olid koerad kohe ka rahulikud:)

Aga nüüd väike reportaaž koerte mängupäevast:

Freddi on enesele musta saba saanud....

Äärmiselt naiselik ilme Maialt:)

Väike musi ehk?

Külg külje kõrval...

Sööst

Maia kargles väsimatult nagu ping-pongi pall:)

Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole...

Ülevaatus, kaklus ja justnagu päris

Veidi juuni alguse emotsioonidest, kui taaskord nädalajagu pealinnast eemal sai asjatatud ning sealhulgas ka paariks päevaks kodusaarele põigatud.

Nimelt oli isal sünnipäev ning selle raames terve pere koju kogunemas, mistõttu oli hea võimalus koera saba ühe raksuga maha võtta ehk siis keski oluline kodustele kõigile korraga ülevaatusele viia. Närv sees oli suur, kuid ellu jäime:D See osa on nüüd siis tehtud, huhh....

Selle pildi kohta öeldi seda tehes, et koduse kadaka otsas ei saa elumere lained mul üle pea käia:)

Ühe haugiga on mul oma kana kitkuda. Või peaks kala puhul ütlema "soomus rookida"? :)

Läksime ühel õhtul poistega taas kalale. Mina suundusin muidugi paika kust eelmine kord ahvenaid noppisin ja sai seekordki neid välja sikutatud. Kuna poisid olid kilomeetri jagu minust eemal, siis olin nii vapper, et hakkasin lausa iseseisvalt kalu konksu otsast vabastama:) Oli ju vaja konks vabaks saada, et hasartselt järgmist kala sikutama asuda:)
Iga kala puhul vabandasin teda vabastades muidugi ette ja taha ja kuna ma teatavasti olen tiba omamoodi, siis enne kotti toppimist sai iga kala mu käest laubale ka musi. Sedasi siis...

Ühel korral aga läks lahti tohutuks rabelemiseks. Võitlus väriseva ridvaga oli nii metsik, et spinningurull sõna otsese mõttes kiunus mu käes. Ja käsi sai pingest lausa valusaks.
Olid meeles poiste juhised, et kui haug peaks otsa sattuma, siis väsita teda ja siis lohista kaldale, kuid ära vägisi sikutama hakka.
Noohh.... sain siis nööri pingule ja jäin ootama. Nii pinges oli, et ei liikunud grammi eest ka mitte. Kui enne rabeles ja püüdis kaugemale liikuda, siis nüüd oli täielik vaikus ja paigalpüsimine.
Oletasin, et ju on siis haugiga tegu (hiljem poisid ütlesid, et see on jah haugi käitumine - veab end põhja mudavalli taha ja lebab seal) ja jäin ootele. Ritv pinges ja teise käega telefoni otsimas, et juhtnööre küsida. Enne aga kui seda teha jõudsin, käis nõks ja lant oli vaba... Kerisin ta kaldale ja oli täiesti alles ja puha. Krt, kas mul on luulud ja kujutasin ennitist võitlust ette või? Kuidas saab lant alles olla???

Pärast poisid seletasid, et võis olla suunurgast läbi ja lihtsalt rebenes vabaks lõpuks. Ja et pidi olema haug ja vähemalt 3-4-kilone, kuna väiksemat oleks ma vees sikutada suutnud, too oli minu jaoks aga piisavalt tugev...
Nüüd on mul igatahes hammas verel ja ma kavatsen käia seal edasi nillimas, kuna ma ei saa tollele haugile alla vanduda ju... Ma pean ta ükskord ära tooma...

Pilt on illustratiivne, tegelikult ma ise säärast kala veel püüdnud ei ole:D

Aga todasama haugi edasi jahtides sain luigega sõbraks. Need luiged, kes siin Pirital ja Meriväljal inimeste vahetus läheduses kooserdavad nii, et neid praktiliselt puudutada võib, ei tekita minus erilisi õhkavaid emotsioone. Pigem nukrust. Küll aga kiirendavad mu hingamist suured ja uhked linnud oma loomulikus keskkonnas.

Seal ma siis sahistasin oma lanti loopida, kui mu ette, nii vähem kui 10m kaugusele maandus tiibade sahinal pikalt madallendu teinud luik. Uudistas mind siit ja sealt, ujudes aeglaselt ja vett virvendades mu ees edasi-tagasi. Vahele veidi lähenedes, siis jälle eemaldudes. Pikka aega tunnistasime üksteist, kumbki aga sõnagi ei lausunud. Hea ja rahulik oli olla, kumbki ei seganud teineteist. Lanti loopisin ka ikka selles suunas, et luik pärast keritava nööri alla ei jääks:)
Kõige ilusam hetk oli siis kui luik lahkuda otsustas. Pikalt-pikalt sahistas oma suuri tiibu vee kohal, viitsimata kõrgemale tõusta. Kuidagi nagu.... majesteetlik oli. Muud sõna ei oska leida...

Õhtud kippusid pidevalt venima varahommikusse, nagu ikka:) Oli seal peres veel teisigi külalisi ja saunakorrad koos veini ja lobaga venisid pikaks. Kuna aga väljas suur suvi ja vara valge, siis isegi minusugune unekott alati varakult ärkvel. Kuna aga hilja magama saadud, siis keha suhteliselt roidunud ja vaja see üles turgutada.
Mida on siis mõistlik teha, kui oled maganud vaid 2,5 tundi? Hea mõte on välja otsida jooksusussid ja minna kell 6.30 hommikul väikesele jooksutiirule. Mõne aja pärast naastes on energiat piisavalt, et terve päev erksana vastu pidada:)
Ja seda räägin mina, kes ma olen alati jooksmist parajaks enesepiinamiseks pidanud... Aga peab tunnistama, et peale Maijooksu olen ma üsna aeg-ajalt lippama sattunud... Kuidagi nagu tuleb vahel säärane isu peale, noh... Aga fakt on ka see, et jooksen ainult ja ainult siis kui kalpsama kisub, vägisi ennast selleks ajada ma ikka veel ei taha:)

Ühesõnaga sai akusid laetud ikka väga korralikult. Hoolimata olematust uneajast. Küll magada jõuab ka muul ajal;) Praegu on vaja võtta viimast.
Vahepeal muidugi arvuti taga nokitsemine ja projektidega seonduv suhtlemine ja halbade teadete edastamine ja muud tobedused, sekka mõned head uudised ja toredad kutsed jne jne jne:) Ehk siis nagu ikka - kõike jagub...

Kui tagasi TLN jõudsin, sain nagu vastu pead. Müra, kiirustamine, lärmakad inimesed, haisevad inimesed kokkusurutult ja üksteisest üle jooksmas, tramm täis lällavaid end krõlliks joonud tüüpe, noortel veri vemmeldamas ja valjuhäälselt tähelepanu nõutamas... Olin täielikus segaduses ja vedasin end kiiresti koju, turvaliste seinte vahele peitu. Phuhh, pääsesin...
Tegelikult ei ole hullu, olen kiire kohanduja ja kohandun iga kord paari päeva jooksul ükskõik siis kuhu ma ka end maha ei toetaks, kuid kui siia "mekasse" naasen, siis esimene ehmatus on alati. Alati, kui naasen mõnest rahulikumast paigast.

Kõige hullem on klienditeeninduse pool. Ei oska harjuda sellega, et müüja ei suhtle meeldivalt vaid paremal juhul väldib pilku ja halvemal juhul urahtab. Või kui liinibussi sisenedes vägisi tahan bussijuhile naeratada ja väljudes head päeva soovides nende tõsiselt jahmunud ja kohmetu naeratuse taban. Kurb ju, et naeratus või hea sõna põhjustavad jahmatust... Millegipärast pealinnast eemal seda täheldanud ei ole...

Järgmine post jaani teemadel:)

Ema tegemised

Niisiis, millega tegeleb minu ema...

Tuleb välja, et tal igav, kuna ema sõnu kasutades on "isa puhta lolliks läinud - uurib muudkui Tartu Rattaralli rada ja käib kolmekümneviiestega 100-kilomeetriseid trette tegemas"

Eks siis proua kodus igavleb (jube lahe mu meelest:D):

Sõltumisest

Täna hommikul kella 8 ajal (või oli see uue kella järgi siiski 9?) ärkasime kollektiivselt närvesööva piiksumise peale. UPS-seade. Selge, elekter lännu.
Helistasime Eesti Energiasse ja selgus, et 3 valda ja Kuressaare ilma elektrita. Kella 1-ks lubati taastada.
Mis siis ikka, kuna köögis on olemas ka täiesti kasutamiskõlblik puupliit, sai sinna alla tuli tehtud. Vähemalt kohvivett saab teha. Pudru keetmisega ei viitsinud seal mässama hakata ja kuna loogiliselt ju elektripliidil keeta ei saanud, asus vennanaine juustusaiu ette valmistama. Et parema puudumisel teeb siis mikrouunis saiad soojaks. Kui ettevalmistused tehtud, siis taipas...
Kohvi siiski saime ning puuahjus said ka saiad kuldkollased. Lisaks võib ju tavalisi võileibu kah hommikuks närida, eksole.

Maja hakkas ka vaikselt jahedaks muutuma. Oma keskküte küll meil, kuid sellegi mingite osade toimimiseks elekter vajalik...

Soe vesi tuleb meil boilerist. Pole elektrit, pole sooja vett. Kõlab loogiliselt. Meil aga pole siis üldse vett, kuna pumbad, mis vee maa seest majja toovad, töötavad ju elektriga.
Seega torudes olev vesi anumatesse kokku korjatud, sätitame kempsuskäimisi. Lumevallide vahel valgel ajal ilma lehtes puudeta ja jahedus taguotsa näpistamas ei hakka ju naljalt hange ka ronima, eksole. Vähemalt naisterahvad.
Niisiis teatab ema, et kel vaja minna, kasutagu alumise korruse wc-d. Seal ventilaator, et ebamugav küll, kui ei saa vett peale lasta, kuid vähemasti ei lähe haisema. Ventilaator??? Eee..... millega see töötab? Elektriga... ookei.
Ehk siis suurt miski elamises ei tööta ning kraanist vett ka ei tule. Veeta ja elektrita.
Kella 12 ajal helistan uuesti Eesti Energiasse, kus selgub, et Kuressaares on elekter tagasi ja valdadele lubatase kella 5-ks õhtul.... Eiiiiii!!!!!!!!!! Muu pole oluline, ainus mure on kemps... Keegi ei julge minna, käiakse jalad ristis... Viimase hetkeni vaja kannatada...

Otsustame, et sõidame linna ja toome generaatori. Pole ju õrna aimugi, kas ehk jälle kellaaega edasi ei lükata. Parem siis valges see majapidamisele taha ühendada.

Jõuame linna ja hakkame genekat punnitades autole upitama, kui kodust tuleb kõne - "Just praegu tuli elekter suure pauguga tagasi!". No kama kaks, kui juba poole peal, siis tassime selle koju - mine tea millal nali korduma peaks.
Et siis jah - kummaline, kuidas inimene sõltub. Antud juhul siis elektrist. Nii kui seda ei ole, ei saa järsku enamikke harjumuspäraseid tegevusi tehtud...

Teine pull vennaga.
Jõudis oma India-retkel tagasi Eestisse. Oli teada, et enne 18 maandub ja kuna siis läheks Kuressaare lennule jõudmine napiks, oli pileti ostnud esmaspäevasele varahommikusele lennule.

Maandub, saab pika ootamise peale oma kohvri kätte ja läheb Estonian Airi veenma end pardale lubama. Veenab ja veenab ja ära veenab! 10min enne väljumisaega saab pileti ringi vahetatud tänaseks ning suur kohvergi võetakse peale. Jehuu! Pole vaja aega raisata linnakodus ööbimisele.

Tagasi ootesaalis ja valmis jube kiiresti järgmisele lennukile jooksma, kõlab kõll, mis teatab, et seoses halva ilmaga lennuk ei välju. Appikene noh! Sama jama mis meil nädal tagasi...
Aga egas midagi, kuna igatsus pere järele on nii suur, siis võtab vastu pakkumise tulla EA poolt pautava bussiga. Vähemasti jõuab tänase päeva sees siia:)