Ülevaatus, kaklus ja justnagu päris

Veidi juuni alguse emotsioonidest, kui taaskord nädalajagu pealinnast eemal sai asjatatud ning sealhulgas ka paariks päevaks kodusaarele põigatud.

Nimelt oli isal sünnipäev ning selle raames terve pere koju kogunemas, mistõttu oli hea võimalus koera saba ühe raksuga maha võtta ehk siis keski oluline kodustele kõigile korraga ülevaatusele viia. Närv sees oli suur, kuid ellu jäime:D See osa on nüüd siis tehtud, huhh....

Selle pildi kohta öeldi seda tehes, et koduse kadaka otsas ei saa elumere lained mul üle pea käia:)

Ühe haugiga on mul oma kana kitkuda. Või peaks kala puhul ütlema "soomus rookida"? :)

Läksime ühel õhtul poistega taas kalale. Mina suundusin muidugi paika kust eelmine kord ahvenaid noppisin ja sai seekordki neid välja sikutatud. Kuna poisid olid kilomeetri jagu minust eemal, siis olin nii vapper, et hakkasin lausa iseseisvalt kalu konksu otsast vabastama:) Oli ju vaja konks vabaks saada, et hasartselt järgmist kala sikutama asuda:)
Iga kala puhul vabandasin teda vabastades muidugi ette ja taha ja kuna ma teatavasti olen tiba omamoodi, siis enne kotti toppimist sai iga kala mu käest laubale ka musi. Sedasi siis...

Ühel korral aga läks lahti tohutuks rabelemiseks. Võitlus väriseva ridvaga oli nii metsik, et spinningurull sõna otsese mõttes kiunus mu käes. Ja käsi sai pingest lausa valusaks.
Olid meeles poiste juhised, et kui haug peaks otsa sattuma, siis väsita teda ja siis lohista kaldale, kuid ära vägisi sikutama hakka.
Noohh.... sain siis nööri pingule ja jäin ootama. Nii pinges oli, et ei liikunud grammi eest ka mitte. Kui enne rabeles ja püüdis kaugemale liikuda, siis nüüd oli täielik vaikus ja paigalpüsimine.
Oletasin, et ju on siis haugiga tegu (hiljem poisid ütlesid, et see on jah haugi käitumine - veab end põhja mudavalli taha ja lebab seal) ja jäin ootele. Ritv pinges ja teise käega telefoni otsimas, et juhtnööre küsida. Enne aga kui seda teha jõudsin, käis nõks ja lant oli vaba... Kerisin ta kaldale ja oli täiesti alles ja puha. Krt, kas mul on luulud ja kujutasin ennitist võitlust ette või? Kuidas saab lant alles olla???

Pärast poisid seletasid, et võis olla suunurgast läbi ja lihtsalt rebenes vabaks lõpuks. Ja et pidi olema haug ja vähemalt 3-4-kilone, kuna väiksemat oleks ma vees sikutada suutnud, too oli minu jaoks aga piisavalt tugev...
Nüüd on mul igatahes hammas verel ja ma kavatsen käia seal edasi nillimas, kuna ma ei saa tollele haugile alla vanduda ju... Ma pean ta ükskord ära tooma...

Pilt on illustratiivne, tegelikult ma ise säärast kala veel püüdnud ei ole:D

Aga todasama haugi edasi jahtides sain luigega sõbraks. Need luiged, kes siin Pirital ja Meriväljal inimeste vahetus läheduses kooserdavad nii, et neid praktiliselt puudutada võib, ei tekita minus erilisi õhkavaid emotsioone. Pigem nukrust. Küll aga kiirendavad mu hingamist suured ja uhked linnud oma loomulikus keskkonnas.

Seal ma siis sahistasin oma lanti loopida, kui mu ette, nii vähem kui 10m kaugusele maandus tiibade sahinal pikalt madallendu teinud luik. Uudistas mind siit ja sealt, ujudes aeglaselt ja vett virvendades mu ees edasi-tagasi. Vahele veidi lähenedes, siis jälle eemaldudes. Pikka aega tunnistasime üksteist, kumbki aga sõnagi ei lausunud. Hea ja rahulik oli olla, kumbki ei seganud teineteist. Lanti loopisin ka ikka selles suunas, et luik pärast keritava nööri alla ei jääks:)
Kõige ilusam hetk oli siis kui luik lahkuda otsustas. Pikalt-pikalt sahistas oma suuri tiibu vee kohal, viitsimata kõrgemale tõusta. Kuidagi nagu.... majesteetlik oli. Muud sõna ei oska leida...

Õhtud kippusid pidevalt venima varahommikusse, nagu ikka:) Oli seal peres veel teisigi külalisi ja saunakorrad koos veini ja lobaga venisid pikaks. Kuna aga väljas suur suvi ja vara valge, siis isegi minusugune unekott alati varakult ärkvel. Kuna aga hilja magama saadud, siis keha suhteliselt roidunud ja vaja see üles turgutada.
Mida on siis mõistlik teha, kui oled maganud vaid 2,5 tundi? Hea mõte on välja otsida jooksusussid ja minna kell 6.30 hommikul väikesele jooksutiirule. Mõne aja pärast naastes on energiat piisavalt, et terve päev erksana vastu pidada:)
Ja seda räägin mina, kes ma olen alati jooksmist parajaks enesepiinamiseks pidanud... Aga peab tunnistama, et peale Maijooksu olen ma üsna aeg-ajalt lippama sattunud... Kuidagi nagu tuleb vahel säärane isu peale, noh... Aga fakt on ka see, et jooksen ainult ja ainult siis kui kalpsama kisub, vägisi ennast selleks ajada ma ikka veel ei taha:)

Ühesõnaga sai akusid laetud ikka väga korralikult. Hoolimata olematust uneajast. Küll magada jõuab ka muul ajal;) Praegu on vaja võtta viimast.
Vahepeal muidugi arvuti taga nokitsemine ja projektidega seonduv suhtlemine ja halbade teadete edastamine ja muud tobedused, sekka mõned head uudised ja toredad kutsed jne jne jne:) Ehk siis nagu ikka - kõike jagub...

Kui tagasi TLN jõudsin, sain nagu vastu pead. Müra, kiirustamine, lärmakad inimesed, haisevad inimesed kokkusurutult ja üksteisest üle jooksmas, tramm täis lällavaid end krõlliks joonud tüüpe, noortel veri vemmeldamas ja valjuhäälselt tähelepanu nõutamas... Olin täielikus segaduses ja vedasin end kiiresti koju, turvaliste seinte vahele peitu. Phuhh, pääsesin...
Tegelikult ei ole hullu, olen kiire kohanduja ja kohandun iga kord paari päeva jooksul ükskõik siis kuhu ma ka end maha ei toetaks, kuid kui siia "mekasse" naasen, siis esimene ehmatus on alati. Alati, kui naasen mõnest rahulikumast paigast.

Kõige hullem on klienditeeninduse pool. Ei oska harjuda sellega, et müüja ei suhtle meeldivalt vaid paremal juhul väldib pilku ja halvemal juhul urahtab. Või kui liinibussi sisenedes vägisi tahan bussijuhile naeratada ja väljudes head päeva soovides nende tõsiselt jahmunud ja kohmetu naeratuse taban. Kurb ju, et naeratus või hea sõna põhjustavad jahmatust... Millegipärast pealinnast eemal seda täheldanud ei ole...

Järgmine post jaani teemadel:)