Ma teile kirjutan...

Ehk siis vanu võlgu vähendamas ja vahepealsest tibakene päevikut täiendamas.
Oijahh. Millest alustada?
Noh, nagu arvata võiski, oli meie hiljuti rattasõidu taasavastanud iss juba teist aastat järjest Tartu Rattarallil osalemas. Millest tulenevalt krabas maikuu viimasel laupäeval isa kodust kaasa sõiduvarustuse ja ema ning Tallinnast võtsin suuna lõunasse mina.

Kohtumispaik Pärnu. Tahtsime lihtsalt koos lõunastada ja miks mitte teha seda Pärnus, eksole.
Tutvustasin siis vanematele teada-tuntud-kõigi-lemmikut Steffani pizzarestorani ning ei pidanud pettuma ka seekord. Teenindus sattus olema ülisõbralik ja tõeliselt kiire. Valitud pitsa viis minu keele igatahes kusagile neelu sisse ära ja krõbe põhi ajas kadedaks - miks mina nii krõbedat teha ei oska?
Peale söömist tutvusime veel Jõulumäe sportimisvõimalustega ning seejärel suund ööbimispaika Viljandisse, kus tädimees meid ootamas.
Sattus olema Juurovizjooni õhtu ja eks me siis võtsime õlled ette ja asusime hindama:)

Järgmisel varahommikul suund Tartule. Ettevalmistused ja soojendusringid.Ahjaa, tuleb mainida, et iss meil nüüd klubisõitja ja puha:) Käis aga linna peal treenimas ja tehti talle ettepanek klubiga liituda. Nii ta siis on nüüd meil klubis ja treenib koos noorte meestega:D 56-se kohta, kes taasavastas ratta kaks aastat tagasi, üldse mitte paha, kui aus olla;)

Njah, mul iga kord raskusi säärastel üritustel vurrkannina käivat pead ohjata. Säherdune hulk trimmis jalalihaseid, et ..... Huuuuuhhhhh:D "Ilusate koibade väljanäitus" peaks olema ürituse nimeks:)

Nagu alati, oli seegi kord sõitmas igasugu huvitavaid eksemplare:)

Isa stardis ära saadetud, suundusime meie emaga ehtnaiselikult ostlema ja sööma-jooma. Mis sa selle 4 tunni jooksul ikka teed, mil isa Tartus ja Otepääl ja Elvas ja kus iganes veel oma 133-e kilomeetrit väntab:)
Igatahes oli vahva üritus, nii nagu see ikka on olnud:)

Finiš!

Sama teemaga meenub, et Tartu suusamaratonist ma ei olegi kribanud... Aga noh, otse loomulikult olid cheerleaderid (ema ja mina, öfkoors) ka seal kohal ja oi-oi kui külm oli passida ja oodata!!! Paras näpistav ilm sattus olema ja isal suusk ei lipanud nii nagu ta lootis ja seega läks veidi kauem aega kui plaanis oli...

Aga ma nüüd vahepeal olen taaskord ametlikult lolliks läinud ja hakkasin iseseisvalt AutoCad'i õppima... Jube nokitsemine on, kuid tegelikult väga huvitav:) Eks selle omast tarkusest õppimine parajalt ajamahukas ole, kuid samas ei jookse ükski oskus ega ammugi mitte ühegi programmi valdamine mööda külgi maha... Seega hoian endale pöialt, et pea ikka lahti püsiks:)

*****
Viimasel ajal ei suuda üldse enam lugeda millegipärast. Kohe ei saa keskenduda ja alati on vaja nii palju muid mõtteid mõelda ja suhtlemisi suhelda ja toimetamisi toimetada, et raamatutest täitsa kahju kohe. Lugemine ju üks mu vaieldamatuid lemmiktegevusi, kuid ju siis ei ole praegu see periood lihtsalt.
Teine, millesse ei suuda üldse süveneda, on käsitöö. Või siis spetsiifilisemalt just ehte valmistamine, mis muidu jube heaks eneselaadimistegevuseks. Ei ole ideid, ei ole energiat. Ja üleüldse on mul neid natuke liiga palju, eriti kui arvestada, et ma ei kanna peaaegu kunagi ehteid. Mille kuramuse pärast ma siis olen kulutanud palju-palju tuhandeid rahasid materjali ostule ja muudkui vorpinud neid sahtlisse teha? Mõningad kodanikud (üllataval kombel just meesolevused...) on soovitanud ää müüa. Et säiligu siis tegemisrõõm ja materjali ostukulu saaks tagasi teenitud. Aga mina ei tea - mille pagana pärast peaks keegi tahtma minu sünnitisi tarbida, kui kõik kohad säärast nodi täis?
Vaatab, kui need juba mu elamist koormama hakkavad, siis tuleb miskine veebipood tekitada ja ehk siis saab kellelgi ka nende tarvitamisest rõõmu olema.

Igatahes jah, kõik mis nõuab praegu veidikene rohkem ajamahukat süvenemist, on raskendatud. Tea kas lähenev suvi süüdi või lihtsalt pea põhjalikult pulki täis.....

*****
Elan maja kõrgeimal, viiendal korrusel. Ja paistab, et keegi linnuke on mu rõdul sirtsutamas käinud, kuna keset rõdu õitseb üksik lilleke:) Betoonipraost ennast välja pressinud ja nii ta poosetab seal uhkes üksinduses:) Mul kohe hea meel, kuna see aasta olin laiskelajas ega istutanud rõdule miskit. Loodus tegi ise omad korrektiivid siis:)

Vahetevahel käitun ma omaenese keha suhtes tõeliselt õrnalt ja naiselikult. Näiteks huult kampsuni luku vahele kinni tõmmates... Korduvalt.
Karjuda ka ei saa, siis läheb veel rohkem pingesse... Valust sisisedes ja vääneldes vabastad huule luku vahelt ja siis imestad, miks ohatis jälle kord end su palgele istutab. Ja siis valab R õli tulle teraval toonil esitatud küsimusega: "Kust selle said? Suudlemisest?" Ma saan aru küll, et mõnu ja valu annab segada ja puha, kuid antud kontekstis ei sobitu need kaks küll üldse mitte...

Ükspäev, kui A-l olid omad toimetamised, jalutasin mina pisikese LL-iga Kalamaja avastades. Mõtlen seal omi mõtteid, kui märkan pisikest koera vastu jalutamas. Jälgisin naeruselt koera toimetamisi ega pannud rihma otsas olevat koeraomanikku tähelegi mitte. Jõudsin vaid fikseerida, et selline naistelemmiku tüüpi tegelane ja seetõttu minu edasine huvi välistatud. Korraga kostub kõlav "Tere!" ja minu tõrjuv reaktsioon kulutas lausa mitu head sekundit, enne kui ajusse jõudis äratundmine. Tegu vana klassivennaga:)))

Klassivend vaatas mind suhteliselt üllatunult, kuna möödunud suvel kohtusime klassikokkutulekul. Tollal arutlesime, et kohalolnutest on lasteta vaid kaks poissi ja kaks tüdrukut ja meie olime neist just nood 1 ja 1. Ja nüüd siis jalutan mina veidi peale aastase lapsega kesk hubaseid agulitänavaid. Isegi lasteta mehe ajus jõudis matemaatiline tehe uskumatust väljendada ja see küsiv pilk ta silmis oli lihtsalt liiga hea, et seda mitte siinsesse päevikusse talletada:)

*****
Kui lastest veel rääkida, siis hämmastusin Musumäel enesel silmad krõlli... Nimelt oli seal rühm pägalikke, kes vist algklassides. Koos õpetajaga. Ja teevad siis viktoriini moodi asja või ma ei teagi mida, kuid üle laste sädina kostub valjul häälel õpetaja küsimus: "Nii, ja millisel aadressil asub vanalinna St. Patrick'u pubi?"

Ahjaa, ma nüüd olen muideks meelitatud ja puha:) Sääraseid olukordi, kus tänaval juurde astutakse, et tutvuda, pole viimastel aastatel enam olnud:) Kuni möödunud nädalani:D
Asjatasin omi käike teha ja panin tähele, et üks noorepoolne mees liigub sarnast trajektoori mööda. Kuniks siis julguse kokku võttis ja tutvuma tuli:D:D:D Olin piisavalt üllatunud/hämmelduses ja viisaka inimesena vahetasin ka paar lauset, kuid oma telefoninumbrit jagama siiski ei soostunud... Teatasin, et mul kiire ja pagesin sealt kabjaplaginal:) Aga terve õhtu oli totakas irve näol:D Nii vähe ongi vaja vanaeide säramalöömiseks:)

*****
Nonii, kokkuvõtteks... Mida ma siis nüüd kirjutasin ka? Tegelikult ju mitte midagi:D
Peaks hoopistükkis paar sõna oma hiljutisest tiirutamisest kribama, enne kui uuesti minema tuhisen:) Ehk järgmises postis, kui vahepeale jälle mõnd augutäidet/huumoripostitust siia ei paiguta.

Suve tahaks... Siukest, kus jälle lahtist kingakest kanda ja päike palgeid nooliks...