Jaan, pulm ja koerad

Okei, võtan end vahepeal korraks kokku ja kriban veidike jaaniajast.
Muidu polekski nagu väga teemat sellest, kuid tahan lõpetuseks koerte kablutamisest pilte esitleda ja seega vaja sissejuhatus ära teha:)
Pildil siis traditsiooniliselt oma rannas oma alatise kivi otsas keskendunult ronimas. Ma ei teadnudki, et oskan nõnna naiselikult turnida:D:D:D

Algas asi sellest, et jaan oli sel aastal ikka väga pikk ja põhjalik. Juba enne jaani oli sündmusi küllaga - ühel päeval lõpetas nõbu keskkooli, järgmisel päeval oli pulma minek. Nimelt oli Indias elav/töötav sugulanna seal äkitsi ootamatult hindule mehele läinud ja seejärel tuldi koju pulmapidu pidama. Oli traditsiooniline kohalik pulm selle vahega, et peig ei mõistnud kohalikku keelt ja oli tsuti eksootilisema väljanägemisega:) Ok, mõningad külalised olid ka ikka võõrkeelsed...

Pulmast taastutud, algas jaaniks hoo võtmine. Ilmad olid kuumad ja päike küpsetas - peris ilusa jume sai peale:))) Rahvast hakkas kogunema maa erinevatest paikadest ja päris oma perega olemist ei saanudki tunda. Lisaks olin lähedasi teatava uudisega šokeerinud, kuid muu rahva seas polnud mahti seda meist kellelgi suurt omavahel läbi ampsata. Oligi hea, mul endalgi võttis/võtab harjumine veel aega;) Ehk siis jah, ühed tulid ja teise tulid ja siis tulid veel kolmandad ja kui mõned läksid, tulid järgmised jne. Olin mitmete sõbrannadega lubanud kohtuda ja omadega taas ummikusse joostes suutsin kohtumised lühikesteks läbipõigeteks kokku pressida... Muidugi häbenen natuke, mis teha... Aga hea meel selle üle, et ühede noorte täiesti igasugusest asustusest eemale püsti pandud tilluke suvekodu sai sisse õnnistatud. Kujutan juba ette kui hea neil on seal maailma eest paos käia:)

Et mitte kuumas päikeselõõsas niisama tegevusetult vedeleda, ehitasime vanematele kambakesi aiakiige. Selle suure, kolme inimese istekohaga ja varikatusega. Poes müüdavaid pidasime meile mittesobivaiks ja seetõttu tegime täpselt sellise nagu meile vaja:) Ilus päkhliks peitsitud puidust kiik sai... Mitu päeva kulus ehitamiseks, kuna eks oli asja ka muud toimetada ja peits pidi kuivama ja puha ja... Igatahes sai üks väga lahe kiik:)

Nüüd aga siis koerte juurde. Nimelt on naabritüdrukul üks jube aktivist noor öömust koer, kellel vaja end pidevalt tühjaks karelda. Oma pere koerad on tollest juba surmani tüdinenud ja nii kutsus L meid meie Freddiga randa jooksma. Et las mängivad.

Noh, egas midagi - meie laiskelajas kaasa ja randa.
Kui koerad esimest korda lahtiselt üksteist nägid, läks paaril korral hullu lõrinaga rabelevaks/puntraid moodustavaks tervituseks/positsioonide määramiseks. Paar hõiget paaril korral ja edasi käis vaid üks kivide tagaajamine ja üksteise sabas karglemine. Või siis pigem oli nii, et Freddi ajas visatavaid kive taga ning Maia jooksis lihtsalt Freddil sabas ja samal ajal püüdis teist ikka mängule kutsuda ja muidu nina ees end märgatavaks teha. Ikka tõsine jooks ja karglemine käis:)

Kui rannast ära hakkaisme minema, sai üht naist peaaegu surmani hirmutatud. Tuli randa, rihma otsas miski määratlematu koer ja vabalt jooksmas väike nuustik. Meie Freddi saime enne kinni, kuid öömust lihastest pungil ja verekarva igemetega Maia läks tutvust tegema. Lihtsalt, ilma mingite rünnakuteta, jooksis suure hurraaga ligi. Selle peale ehmatas tädi meie rahustavatest hõigetest hoolimata ära, krabas nuustiku kaenlasse, lasi suurema koera rihma otsast lahti, viskus rohu sisse pikali ja kukkus kiljuma. Selle peale ehmatasid tema koerad ära ja hakkasid samuti lamenti lööma. Maia vaatas, et mis kisa see on ja muutus ka hoiatavaks ning meie Freddi siples rihma otsas ja püüdis lõrinaga vabaks saada ja vahele minna. Ei jäänud muud üle kui tädile selgeks teha, et parem on püsti ja ilma kisata ja kui nii toimetas, olid koerad kohe ka rahulikud:)

Aga nüüd väike reportaaž koerte mängupäevast:

Freddi on enesele musta saba saanud....

Äärmiselt naiselik ilme Maialt:)

Väike musi ehk?

Külg külje kõrval...

Sööst

Maia kargles väsimatult nagu ping-pongi pall:)

Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole...