Aim bääääkkkk:)))

Pildil hilissuvisel harval puhkehetkel, loojanguaegsel haugijahil

Alustasin seda postitust 19.juulil....

Tookord kirjutasin drafti alljärgneva + mõned märksõnad:

Põhjus, miks ma vahepeal kribamises ikka kohe tõeline lohe olen olnud, on tõsine ajapuudus ja tugev emotsioonide üleküllus.
Nüüd, mil enamus neist, keda siit lugedes teema kudagi servast šokeerida võiks, on näost-näkku kohtudes ära teavitatud, saan ka siinmail toimuvast natukene lähemalt kirjutada. Ehk siis et mitte teema ise pole midagi nii šokeerivat, kuid blogist sellest teada saamine oleks nii mõnegi jaoks seda olnud. Sellest ka minu vaikimine.

Nimelt siis tegemist kannapöördega elus. Lihtsalt.... Kuidagi on nii kujunenud ja meeletu kiirusega kõik arenenud ja millegipärast just vastavad võimalused elus ette keeranud, et vastu punnida ja legoklotse mitte paika seada oleks olnud rumal. Ja.... ega ma poleks seda ka tahtnud:) Ehk siis olen oma otsustega ikka kohe väga rahul... Täna vähemalt:)

Nii vana olen juba küll, et julgeda arvata, et ükski hea asi ei pruugi igavene olla ja eks kõikjal ilmu omad ajahambalt pureda saanud kollid, kuid... ma vähemasti annan endale võimaluse õnnelik olla ja kui see ei peaks millegipärast õnnestuma, siis ma saan ju alati uued pöörded teha:) Mitte keegi mind ju peatada ei saa, seda teavad kõik, kes mind tunnevad;) Küll aga loodan, et uusi pöördeid pole enam vaja...

Täna kirjutan veidi teistmoodi, sellega saate tutvuda siin:

Mida ma siis oma vahepealsete asjatoimetuste valgustamiseks kirjutada saan... Hmmm...

Ütleme nii, et korraldasin oma elus mu enda kohta korraliku pöörise. Arvestades, et kipun pigem ettevaatlik olema suuremalt jaolt asjatoimetustes ja enne lõikamist ikka üheksa korda üle mõõtma, võib seda kannapöördeks nimetada küll.

Nimelt juhtus mõni aeg tagasi, et tekkis täiesti ootamatult, planeerimata ja ette hoiatamata mu ellu keegi, kes hinge puges. Mismoodi küll, sellest ma aru ei saa ning ega säärased asjad polegi analüüsimise koht. Pean ennast ka suhete koha pealt suht ettevaatlikuks ning pirtsakaks, nii et enamikel meesolevustel ei ole selles mõttes mu ellu kunagi asja. Vahel mõni suudab end mu müürist läbi närida ja nii ka too tegelane, kes mu maailma siin hiljuti raputama asus.

Loomulikult tekkis sellega seoses mõlemal mõte, et tahaks veidi enam koos olla ja nagu päris suhet arendada. Kuna vahemaa kilomeetrites ja ajakuluna ulatusid suhteliselt ebasoodsasse vahemikku, oli vaja midagi ette võtta. Ehk siis üks meist pidi asukohta muutma.

Kuna teine pool oleks olnud valmis suurde linna kolima vaid minu meeleheaks ja mitte vabast tahtest ning mind muudavad pealinna närviline kiirustamine ja mornid inimesed veidi kurvaks, siis ei välistanud ma mõtet hoopistükkis ise asukohta vahetada. Eriti kui kunagi ehk järglase teema peaks aktuaalseks muutuma, kuna olen kindlal seisukohal juba aastaid, et pealinnas sees ma oma lapsi võimaluse korral kasvatada ei tahaks. Maal kasvanu lapsepõlvemälestused on need, mida tahaksin võimaldada ka oma põnnidele.

Kutsuti juba ammu, et tule siia. Minul jälle sõrad vastu, et mina ei ole nõus tulema kellegi ülalpeetavaks. Mina tahan oma vabadust ja sõltumatu sissetulek seda mulle mõneti ka võimaldab.

Arvestades aga, et tööd pole kuigi lihtne hetkel leida ning seda eriti veel Eestimaa kaugemates paikades, tundus see niisama lahmimisena.

Mai teises pooles, kui esimest korda ise külas käisin, vaatasin, et üht suurt hoonet ehitatakse. Kuklas hakkas kummitama, et kui ehitavad, siis vajavad ju ka töötajaid. Hakkasin maad uurima ja üllatuslikult leidsingi töökuulutuse. Kandideerisin alale, milles mul puudub igasugune töökogemus ja valdkonda, mis on paras hullumaja ja kus samuti puudub kokkupuutekogemus. Aga mis siis, eesmärk pühendab abinõu, eksole:)

Mingil minule väga arusaamatul põhjusel valitigi mind välja. Ametikohale, kuhu olevat juba pikemat aega kedagi otsitud ja seda õiget polevat leitud. Ootasid mind? Ju siis:D

Igatahes juuni keskpaigaks oli töökoht teada ja kokkulepe, et peale jaani asun väljaõppele. Ehk siis pealinna ametikaaslaste juurde seniks, kuni olen valmis minema ja ohjad üle võtma.

Šokeerisin ära oma sünnikodused ja pooled tuttavad ning samal ajal olin pea kuu väljaõppel. Minu tööd tegi seni kohapeal Tallinnast lähetatud noormees ja mina muudkui koolitusin ja koolitusin. Varahommikust hilisõhtuni ja tutvusin läbi selle mitmete tohutult toredate uute inimestega, kellest nii mõnegagi tundub sõprus kujunevat, kuigi kolleegidega tegu.

Ja siis, juuli lõpus, teatasin peakontorile, et ma nüüd julgen proovida kas ujun või upun...

... mille järel sõitis maja ette kolimisauto ja peale erinevaid seiklusi sain varahommikuks oma maise vara, kassid ja iseend ringi asustatud.

Ehk siis nüüd ongi seis, kus kuu ja veidi peale on mul korraga käsitleda uus suhe (see küll tiba vanem kui kuu:D), uus kodu, uus asukoht (kus varasemad tuttvad puudusid täielikult), uus amet ja uus töövaldkond. Ehk siis kõik on uus. Kohe ikka päriselt. Ja samas selle oldud aja jooksul juba nii sisse elatud kõigesse, et justnagu polekski enam uus...

Siiani tundub, et ei upu vaid ujun:D Ja tohutusuure naudinguga sealjuures. Mina, vana unekott isiklikult, ärkan rõõmuga enamasti kell 5 hommikul, et end 6+ ajal välja vedada. Tööpäev algab küll kell 8, kuid mina olen tööl 7+/- paiku. Ja alla 10h ei mängi mitte üks päev välja, sageli on tööpäevad 13h. Ma tean, et ei tohiks jne, kuid nii meeletult on teha ja sisse juurutada ja erinevaid uusi elamusi saada ja igapäevaselt hulka „tulekahjusid“ kustutada, et..... Huhh:D Ja ma pole isegi mitte väsinud:)

Kindlasti tõmban tulevikus tagasi ja hakkan ka puhkama, et vältida läbipõlemist, kuid praegu on lihtsalt puhtakujulise põnevusega tegemist.

Lisaks pole mul kunagi olnud nii palju otseseid alluvaid, kui praegu. Pole iial arvanud, et minus võiks mingeidki juhiomadusi olla, kuid enese suureks üllatuseks avastan, et neid ikka on... Ja kui seda paistavad arvavat ka mu töötajad, siis on ju kõik hästi:) Ning korralikult delegeerima ja vastutust nõudma olen ma õppinud alles siinoldud kuu jooksul ja seda päris korralikult ning seni paistab kõik toimivat. Igatahes olen ma elevil ja õnnelik ja tempoga tohutult rahul:) Ja ikka kohe tõeliselt naudin oma tööd... sest see lihtsalt on nii metsikult pingeline ja tempokas:D

Tunde päevas on ilmselgelt liiga vähe praegu ja samal ajal loodan, et eraelu ei hakka selle all kannatama. Praegu alles kõik liiga värske ja teinepool on leplik ja toetav, kuid eks näis, kui kaua:D Ta teab, et see on mulle oluline koht ja ma vajan tunnet, et ma teen midagi vajalikku ja saan ennast teostada ning mul on kuratlikult hea meel, et ta selle juures nägusid ei tee:) Selle asemel poputab hoopistükkis mind:D

... ja piisab vaid sellest, kui vaatan kellegi intensiivsete ja säravate silmade põhja ning kõik tundub lihtsalt nii õige ja saavutatav...

Et siis jah, kannapööre missugune. Kõik on uus ja tohutult põnev ja veri keeb ja eluvaim on sees:) Ning pealinna vahet liigun ka suhteliselt sageli, kuid enamasti teen tripid ühepäevased, kuna ei taha oma voodist ja tööst ja vastutusest liiga pikalt eemal olla. Vahel siiski ka kahepäevased ja eks näis, millal kellega kohtun jne... Igatahes nüüd hakkab looma sedamoodi, et suudan end juba niimoodi organiseerida, et siiagi jõuan kribada ja sõprade-tuttavatega erinevaid kanaleid pidi suhtlen ikka hea meelega, mis siis, et vahepeal olen natuke rohkem kiirustav olnud. Nüüd on esimene sisseelamine möödas ning suhtlen taas rõõmuga:)

Enne äratulekut olid üle õhtu kuni iga õhtu erinevad kohtumised erinevate inimestega, keda oli vaja elumuutusest teavitada ja sinna vahele hullemat sorti pakkimine. Võehh, lisaks igapäevasele väljaõppele ei andnud see pea üldse võimalust puhkamiseks, kuid tahtsin nii väga erinevad kodanikud ära näha, kuna kes teab, millal jälle selleks vabamalt aega käes on. Sõbrad osutusid minu suureks rõõmuks väga toetavateks ja enamikul paistis päriselt ka kohe hea meel olevat, et mul silm säramas:) Kuigi pidasid mu teguviisi parajaks pöörasuseks, siis mitmelt poolt kuulsin hinnanguks, et ma olevatki alati liiga kaine ja kaalutlev ja et selline samm minu poolt olevat mulle hoopis sobivam kui kaalutlev kaitsekiht. Noh, eks näis siis:)

Kui oma eelmisele elukaaslasele, R-ile teada andsin, siis tema esimene reaktsioon ajas mind kohe südamest naerma: "Kas sa oled rase?"... :D Nojah, selliseid samme võib ka täiesti vabatahtlikult astuda, selleks ei pea püssitoru ees seisma:D Ja ei, ma ei ole rase, täiesti vabatahtlikult tulin...

Igatahes jah, näis mis saab. 14 aastat elu pealinnas jäi selja taha ja enamus mu sõpru pesitseb samuti seal, kuid ega see vahemaa loe midagi:) Ning.... miks tekitada enda elusse "aga"-sid ja "kui vaid oleks nii"-sid... Miks käia paradiisis puhkamas kui seal saab elada? Tuleb lihtsalt asjad endale võimalikuks mõelda ja siis legoklotsid paika sobituma hakkavadki. Mängleva kergusega, kusjuures...

Votniisiis:) Aga jah... Ma küll ei varja oma isikut, kuid ennast pärisinimesena eksponeerida ka ei taha. Sest alati leidub inimesi, kes midagi jama korraldavad ainult puhtast enese kompleksidest tulenevast alaväärsest naudingust. Seega ma hea meelega ei täpsusta endaga seonduvat lõplike detailideni, piisab siinsest laiemast mulinast küll:) Pole ju vajadust, eksole:) Lihtsalt... Kui täpsustada ära piirkond ja töö, siis on jube lihtne liitmistehteid teha... Kes teab mind ja mu tegemisi, see teab nagunii. Kes tahab, küsib otse. Kes ei tea, see ilmselgelt ei vajagi seda infot mingitgipidi. Ja kes ei tea, kuid mingil põhjusel huvi tunneb ja matemaatikat tegema hakates otsad kokku viib, see saab ühe mitte midagi andva infokillu võrra rikkamaks:)

Et siis jah, lõpetuseks - ma annan endale võimaluse proovida:) Olen vaba hing vabal maal ja teen täpselt seda mida ise heaks arvan ja tuginedes sellele mis mulle hinge poeb. Täpselt nii lihtne see eluke ongi:)