Tagasi

Uue aasta alguses oli mul plaanis kirjutada tervisest. Sellest, kui ideaalne kõik ikka on ja kui rahul ma olla võin.
Ja siis ma jäin haigeks. Oh sa püha jeerum küll, ma ei teadnudki, et nii halb võib olla!

Kusjuures, tegu ei olnud isegi millegi erakordsega - lihtsalt gripiga, mida sel aastal on vist juba iga kolmas (okei, liialdan, kuid siiski paljud) läbi põdenud.

Aga jah, ma pole ju harjunud haige olema. Seekord siis aga lõi palaviku kohe 39 lähistele ja alandajad ka ei mõjunud. Liikuda ei jaksanud. Nendega oleks nüüd veel toime tulnud, kuid kõige hullem oli valu. Lihastes ja luudes jooksis selline terav valu, nagu keegi üritaks seestpoolt sukanõelaga mind õmmelda. Luude seest ja pealt ja mõnest tailihasemast kohast ka. Öösiti oli enesehaletsus selle tõttu lausa nii suur, et võttis pisarad välja. Lihtsalt valutad ja nutad vaikselt. Enam sellist jama ei taha. Väga teistsugune kui tavapärane viirusesse haigestumine.

Kui palavik hakkas alla lõpuks minema (5.päeval) ja 37-38 vahele jäi, siis alles tekkisid nohu ja köha. Köha pole siiamaani mu juurest lahkunud. Arst käskis küll röntgenisse tulla, kuid vaatab natuke aega veel. Ei taha, ei viitsi, peidan pead liiva alla, jonnin.

Kui minul parem hakkas, jäid poisid. Neil startisid palavikud ikka 40 ümber, kuid õnneks põdesid nemad kuidagi kiiremini. Ca kokku 4 päeva ja pärast kui purikad. Vanamees sai ka miskise laksu, kuid temal oli temperatuur hoopis all, 35 ringis :D

Ühesõnaga, aasta algus on meil olnud kui üks suur laatsaret. Nüüdseks lõpuks enam-vähem toibunud ja saab taas end energilisemalt tundma hakata. Isegi trenniskäigud on kuidagi väga kobad olnud – no ei ole ei jaksu, ei tasakaalu. Olen ikka hellake küll, kui päriselt haigestun :D Säh sulle eneseteadvust…

Mida vanemaks ma saan, seda enam ma oma tervise peale mõtlema hakkan. Kõlab tegelikult loogiliselt, kuigi ega ma siiani taha tunnistada, et vanus selleks päästikuks on. Enda arvates ju ikka veel nii noor :D Keskiga? Millal see veel tuleb? Kunagi kauges tulevikus, muhhahahhaaa :D

Vanus vist mõjutab. Ja vastutustunne järeltuleva põlve ees. Veel kümmekond aastat tagasi ei huvitanud mu tervis mind ikka kohe üldse. Nagunii kogu aeg terve ju. Kui on häda, ravime korda ja täie rauaga edasi.

Nüüd aga tekib mul iga aasta lõpus mitte isu teha aastast kokkuvõtet vaid lasta oma tervist põhjalikumalt kontrollida. Siis kulutan erinevaid uksi, lasen endale saatekirju vormistada ja annan kerge elevusega igasugu proove.

Tulemused olid seekord detsembris üllatavad. Sellest aga siis, kui jälle viitsimist kirjutada.