Tänasest saab riigikogu e-valida. Mina aga täiesti hädas. Ma
EI TEA, keda valida!
Olen seda meelt, et valima peab. Pole veel kunagi valimata
jätnud alates ajast, mil valimisealiseks sain. Olen siiani alati ühele
erakonnale truuks jäänud. Nüüd aga… No ei ole seda tunnet, noh. Ei tea enam,
mida või keda või mis või kuidas. Nuputan seda juba enam kui aasta ja no
siiamaani pole välja nuputanud.
Ma ei ole mingi tohutu poliitikas pettuja ning protestija.
Igal asjal mitu külge ja meie näeme vaid osa. Aga igatsen tugevamat sidet mõne
kindla erakonna või kasvõi karismaatilise isikuga. Või siis kainest
arutluskäigust lähtuva valiku tegemist. Ja no mitte ainus variant sel korral ei
toimi, noh!
Fakt on see, et ma valin. Aga ma pelgan pärast kahetseda...
Arvan, et valin suhteliselt hiirekursori suva järgi. Nii piinlik kui see
mulle ka tundub. Vaatan enam-vähem variandid ja siis lasen mingil seitsmendal
meelel klikata. Sest mõistus ei soosi hetkel kedagi. Kahjuks.
3 kommentaari:
Mul on täpselt sama mure.
Mu tavaline eelistus on end minu silmis "maha mänginud" - asjalikkusest pole juttugi, ainult demagoogia ja lihtsustatud lubadused lähtuvalt sellest kust hääli võita. Mitte tegelike probleemidele lahenduste otsimine.
Ja nüüd mu südametunnistus ei luba nende poolt hääletada. Aga teised valikud pole ka alternatiivid. Ja ma saan aru, et ma pean valiku tegema!
Esimesel pilgul keeruline aga kui pragmaatiliselt vaadata on minu jaoks valik lihtne. Esiteks langevad välja "parketikõlbmatud" erakonnad. Siis need kes Eesti julgeoleku seisukohast kahtlased või kellel majandusest pole aimugi (mõni partei saab linnukese kõigi kolme taha). Järgi jäänute hulgas on reaalselt vaid üks suurem erakond ja paar pisemat, kes paraku kardetavasti marginaalse toetuse tõttu valitsuse moodustamisel kaasa ei räägi.
No iksäktli, minu silmis ka kipub olema sedapidi, et rõhk on häälte püüdmisel, mitte enesekindlal sisu tootmisel. Ja see häirib mind.
Asi selles, et olen valmis tooma täna ohverdusi selle nimel, et elu areneks homme. Et küll mina hakkama saan, hea aga, kui saaksin ja saaksid minu järglased paarikümne aasta pärast ja sealt edasi. Lubadused lubadusteks, kõigele peab siiski olema ka finantsiline kate. Aga... no keegi ei suuda mulle hetkel oma lubadusi ja katteid võrduma panna..
Aga vot valimata ka ei jäta. See on asi, mida ma endale lubada ei saa. Kui mul on hääl, siis ta kõlagu.
Postita kommentaar