Mingi aeg tagasi võtsin end kokku ja sorteerisin aja jooksul muudkui väikseks jäämisel kõrvale tõstetud lasteriided ära. Korstnajala taga oli nii mõnus koht, kuhu neid eest ära tõsta ja nii neid sinna kuhjus.
Teadsin, et tahaks ju kellelegi need ära anda kunagi, kuid ümberringi sündisid vaid tüdrukud. Minu poisid ikka kõige nooremad poisid.
Müümisega tegeleda ei viitsi, kohe üldse mitte. Pildistada ja muudkui vastata, palju on selle või tolle eseme sisesääre pikkus, ümbermõõt vmt... No ei viitsi. Lisaks olen isegi üksjagu vahvaid lasteriideid sõpradelt teise ringina saanud ja tundus aus need niisama edasi oma elu elama lasta.
Aga siis kellele? Anonüümselt saaks ära anda kusagile heategevuslikule organile küll, kuid esemed, mis eriti kallid/vahvad/erilised, need tahaks ju niimoodi ära anda, et tead kuhu lähevad.
Lõpuks ometi on Saares meil ringkonda "tekkinud" kaks poisslast. Üks alla-kahene ja teine päris tutikas. Ja no lõpuks ometi oli mul stiimul sorteering ära korraldada :)
Viimane kord sai siis Saarde sõidetud nii nagu ülal pildil näha. Maasturi pagasiruum ei ole kõige tillem ja kotte on seal 2-3 rivi sügavusse, olenevalt koti mõõtudest. Kohver ja muu kabla olid minu kõrvalistmel, poisid taga oma toolides.
Sorteerimine oli aga vajalik, kuna üks osa läks kahele värskele poiskale, kaks osa aga suurperede organisatsioonile. Ja appikene kui mõnus oli korstnajala tagust vaadata :D
Aga pole midagi teha, paar pagasnikutäit erinevat kraami peaks veel kusagile ära andma aja jooksul. Enda ja jälle poiste asju, võib-olla ka muud. Ikka ju tahaks vahel endale miskit uut soetada. Aga pole ruumi, kui kõik kohad vana värki täis.
Kergendustunne oli kuidagi väga korraks. Juba paar nädalat hiljem tundus, et kõike on ikka veel liiga palju.
Ootan veidi veel ja leiutan taas võimaluse laialijagamiseks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar