Ahjaa, ma pole ju blogis sel teemal veel sõna võtnud...
Aga ma siin vahepeal liitusin Naiskodukaitsega.
Ei, sokke ma kududa ei oska. Kahjuks. Ja see pole see teema. Minu rõhuasetused on mujal.
Nagu näiteks see, et juhul kui peaks miski jama juhtuma, kuidas siis eelkõige oma peret aidata/hoida, seejärel lähemat kogukonda ja siis juba vastavalt vajadusele/võimalustele kaugemaid punkte.
Üks ärkamise momente oli, kui Tallinnas sõbrantsi juures korteris oli veeavarii ja igasuguse vee kasutamine võimatu. Mida teha? Põõsa taha pissile ju ei lähe. Tallinna kesklinnas. Ok, sai Statoilis kempsus käidud ja ka kohvi sai sealt, kuid mis siis, kui see oleks mastaapne?
Hakkasin mõtlema, et mis siis kui keegi teeb kasvõi "nalja" ja mingis tiheasustatud piirkonnas elektri katkestab pikemaks ajaks? Ei tööta ei elekter, ei vesi, ei küte... Ok, generaatorid abiks. Need aga vajavad kütust. Kui ei ole elektrit, ei saa ka kütust. Saavad vaid teatud instantsid, tavakodanikud mitte. Autoga saad natuke sõita, ühistransport samuti ei liigu. Pole kütust.
Massirahutused. Rünnatakse kauplusi, et saada süüa ja vett. Osta ju ei saaks, kuna pole elektrit ja ei tööta ei kassad, ei uksed. Adrenaliin ja paanika. Vägivallalained. Igaüks võitleb enda eest. Nõrgematega juhtub igasugu halbu asju. Väga halbu asju. Lähedastele helistada ka ei saa, et kokku saada ja üksteist kaitsta. Kaos.
Kui on külm aeg, kaob tagant ka igasugune soojus... Täielik kaos. Kohe tõsiselt. Väga halb "nali" oleks. Aga seda ei saa välistada. Või mõnda muud sarnast jama.
Ise pean end küll piisavalt kaineks ja suhteliselt okeilt varustatuks, kuid alati saaks paremini. Ma ei eelda, et kõik on kogu aeg olemas, for granted. Selle asja nimi on vist TTM (Terve Talupoja Mõistus).
Mul on olemas kaminaküte ja pliit (kuigi seda viimast pea üldse ei kasuta, kuid las ta olla). Mul on gaasipliit, mida saab süüdata ka tikust, kui elekter ära. Olen seda täpselt 1x teinud, muul ajal vajutan nuppu ja tuli ilmub. Mul on salvkaev hoovis, kust saaks pumba seiskudes kuidagi ikka vett vinnata. Mul on hoovis ka välikäimla (mida ma pole siiani ikka veel kordagi kasutanud), kuna ei igatse täissitutud põõsataguseid ja külmal kriisiajal ei oleks see põõsatagune just ka mõnusaim variant.
Mul on korralikud küünla-, puu- ja tikuvarud. Mul on sügavkülmakirst tavaari täis (elektri kadudes mingi aja ikka püsib ja siis tuleb lihtsalt läbi keetma hakata). Samuti kuivainekapid ja kelder. Maal elades tundub loomulik, mis siis, et hästi varustatud kauplus vaid 3,5km kaugusel.
Mul on olemas patareivarud, et pea-/taskulambid töötaksid. Mul on olemas patareidega raadio, et vajadusel infot saada.
Ja veel ja veel ja veel.
Kindlasti on asju, millele ma ei ole osanud mõelda, kuid ma ei tee end sõltuvaks olukorrast, kus kõik oleks justkui elementaarne ja ümber nurga. Sest mis siis, kui ühel päeval see ei ole elementaarne? Kasvõi ainult nädalaks? Ei taha mõeldagi, mis siis juhtuma hakkab.
Ma siiralt loodan ja ka usun, et midagi ei juhtu, kuid ajalugu on näidanud, et ükski rahuaeg ei kesta lõputult. Kahjuks. Miski hetk käärib kusagil midagi üle, lendab pealt mõni kaas ja ongi jama. Eeldatavasti juhtub siis miskine viirusrünnak vmt hoopis ja saaks kiiresti palju hävitustööd tehtud, kuid võib-olla toimub siiski ka vanamoodsalt.
Nii ma siis otsisin endale võimaluse end neil teemadel veidi rohkem harida. Kasutada ära organisatsiooni, mis saab mind õpetada. Anda mulle teadmisi juurde neis valdkondades, mis vajaksid täiendamist/kindlustamist.
Ütleme nii, et siiani olen tutvunud tänu sellele väga-väga lahedate inimestega, mu seltsielu on õige tihedaks läinud, sõitmised koolitustele üle Eesti on laienenud lisaks tööpäevadele ka töövälisele ajale ja teatud õppused on ikka väga sügava mulje jätnud :) Kui vähegi viitsin, kirjutan mõned üles ja salvestan oma veebipäevikusse ehk siiagi.
Aga ma siin vahepeal liitusin Naiskodukaitsega.
Ei, sokke ma kududa ei oska. Kahjuks. Ja see pole see teema. Minu rõhuasetused on mujal.
Nagu näiteks see, et juhul kui peaks miski jama juhtuma, kuidas siis eelkõige oma peret aidata/hoida, seejärel lähemat kogukonda ja siis juba vastavalt vajadusele/võimalustele kaugemaid punkte.
Üks ärkamise momente oli, kui Tallinnas sõbrantsi juures korteris oli veeavarii ja igasuguse vee kasutamine võimatu. Mida teha? Põõsa taha pissile ju ei lähe. Tallinna kesklinnas. Ok, sai Statoilis kempsus käidud ja ka kohvi sai sealt, kuid mis siis, kui see oleks mastaapne?
Hakkasin mõtlema, et mis siis kui keegi teeb kasvõi "nalja" ja mingis tiheasustatud piirkonnas elektri katkestab pikemaks ajaks? Ei tööta ei elekter, ei vesi, ei küte... Ok, generaatorid abiks. Need aga vajavad kütust. Kui ei ole elektrit, ei saa ka kütust. Saavad vaid teatud instantsid, tavakodanikud mitte. Autoga saad natuke sõita, ühistransport samuti ei liigu. Pole kütust.
Massirahutused. Rünnatakse kauplusi, et saada süüa ja vett. Osta ju ei saaks, kuna pole elektrit ja ei tööta ei kassad, ei uksed. Adrenaliin ja paanika. Vägivallalained. Igaüks võitleb enda eest. Nõrgematega juhtub igasugu halbu asju. Väga halbu asju. Lähedastele helistada ka ei saa, et kokku saada ja üksteist kaitsta. Kaos.
Kui on külm aeg, kaob tagant ka igasugune soojus... Täielik kaos. Kohe tõsiselt. Väga halb "nali" oleks. Aga seda ei saa välistada. Või mõnda muud sarnast jama.
Ise pean end küll piisavalt kaineks ja suhteliselt okeilt varustatuks, kuid alati saaks paremini. Ma ei eelda, et kõik on kogu aeg olemas, for granted. Selle asja nimi on vist TTM (Terve Talupoja Mõistus).
Mul on olemas kaminaküte ja pliit (kuigi seda viimast pea üldse ei kasuta, kuid las ta olla). Mul on gaasipliit, mida saab süüdata ka tikust, kui elekter ära. Olen seda täpselt 1x teinud, muul ajal vajutan nuppu ja tuli ilmub. Mul on salvkaev hoovis, kust saaks pumba seiskudes kuidagi ikka vett vinnata. Mul on hoovis ka välikäimla (mida ma pole siiani ikka veel kordagi kasutanud), kuna ei igatse täissitutud põõsataguseid ja külmal kriisiajal ei oleks see põõsatagune just ka mõnusaim variant.
Mul on korralikud küünla-, puu- ja tikuvarud. Mul on sügavkülmakirst tavaari täis (elektri kadudes mingi aja ikka püsib ja siis tuleb lihtsalt läbi keetma hakata). Samuti kuivainekapid ja kelder. Maal elades tundub loomulik, mis siis, et hästi varustatud kauplus vaid 3,5km kaugusel.
Mul on olemas patareivarud, et pea-/taskulambid töötaksid. Mul on olemas patareidega raadio, et vajadusel infot saada.
Ja veel ja veel ja veel.
Kindlasti on asju, millele ma ei ole osanud mõelda, kuid ma ei tee end sõltuvaks olukorrast, kus kõik oleks justkui elementaarne ja ümber nurga. Sest mis siis, kui ühel päeval see ei ole elementaarne? Kasvõi ainult nädalaks? Ei taha mõeldagi, mis siis juhtuma hakkab.
Ma siiralt loodan ja ka usun, et midagi ei juhtu, kuid ajalugu on näidanud, et ükski rahuaeg ei kesta lõputult. Kahjuks. Miski hetk käärib kusagil midagi üle, lendab pealt mõni kaas ja ongi jama. Eeldatavasti juhtub siis miskine viirusrünnak vmt hoopis ja saaks kiiresti palju hävitustööd tehtud, kuid võib-olla toimub siiski ka vanamoodsalt.
Nii ma siis otsisin endale võimaluse end neil teemadel veidi rohkem harida. Kasutada ära organisatsiooni, mis saab mind õpetada. Anda mulle teadmisi juurde neis valdkondades, mis vajaksid täiendamist/kindlustamist.
Ütleme nii, et siiani olen tutvunud tänu sellele väga-väga lahedate inimestega, mu seltsielu on õige tihedaks läinud, sõitmised koolitustele üle Eesti on laienenud lisaks tööpäevadele ka töövälisele ajale ja teatud õppused on ikka väga sügava mulje jätnud :) Kui vähegi viitsin, kirjutan mõned üles ja salvestan oma veebipäevikusse ehk siiagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar