Mul on ütlemata suured probleemid valetamistega.
Ma ikka kohe üldse ei talu neid.
Hädavale ei ole aktsepteeritav. Jah, ma võin kobiseda, kui ausalt rääkida ja asi mulle ei meeldi, kuid sellega antakse mulle võimalus asjaga/olukorraga/faktiga leppida. Ehk siis austatakse mind ja minu ostustus-/hinanguvõimet. Mis omakorda panem mind ennast toda teist austama. Mistõttu ma võin ju reageerida, kuid pärast on taas rahu majas.
Kahjuks aga leidub ebaausust ikka jõhkralt palju. Eriti just pisikeste, nn hädavalede näol. Neid avastades on alati nii vastikvalus tunne, nagu keegi oleks kõhtu löönud. Vähemalt ma kujutan ette, et nii võiks see löök tunduda.
Enamasti olen ma vait. Ja jätan enda teada, et tean sellest vingerdusest. Aga mu seest ja mu vastuaustamise fondist ei kao see kuhugi ehk siis austus selle inimese vastu asendub mingis mahus austuse puudumisega. Ja mida enam kaal sinnapoole kaldub, seda vastikumaks muutun mina inimesena. Sest... milleks olla hea? Kui minu suhtes puudub minu hinnangul respekt, siis ma ei pea ju vaeva nägema, või mis?
Üks suhe mu elus oli parajalt jõhker. Emotsionaalselt. Ja... seal oli komme teisel poolel mind "säästa", nagu hiljem "selgus". See tegi väga haiget. Just see respekti puudumine minu hinnanguvõime suhtes. Ja see ilmselgelt kraabib siiamaani hinge. Muidu see ju teema ei oleks ja eraldi postitust ei vääriks.
Ma ikka kohe üldse ei talu neid.
Hädavale ei ole aktsepteeritav. Jah, ma võin kobiseda, kui ausalt rääkida ja asi mulle ei meeldi, kuid sellega antakse mulle võimalus asjaga/olukorraga/faktiga leppida. Ehk siis austatakse mind ja minu ostustus-/hinanguvõimet. Mis omakorda panem mind ennast toda teist austama. Mistõttu ma võin ju reageerida, kuid pärast on taas rahu majas.
Kahjuks aga leidub ebaausust ikka jõhkralt palju. Eriti just pisikeste, nn hädavalede näol. Neid avastades on alati nii vastikvalus tunne, nagu keegi oleks kõhtu löönud. Vähemalt ma kujutan ette, et nii võiks see löök tunduda.
Enamasti olen ma vait. Ja jätan enda teada, et tean sellest vingerdusest. Aga mu seest ja mu vastuaustamise fondist ei kao see kuhugi ehk siis austus selle inimese vastu asendub mingis mahus austuse puudumisega. Ja mida enam kaal sinnapoole kaldub, seda vastikumaks muutun mina inimesena. Sest... milleks olla hea? Kui minu suhtes puudub minu hinnangul respekt, siis ma ei pea ju vaeva nägema, või mis?
Üks suhe mu elus oli parajalt jõhker. Emotsionaalselt. Ja... seal oli komme teisel poolel mind "säästa", nagu hiljem "selgus". See tegi väga haiget. Just see respekti puudumine minu hinnanguvõime suhtes. Ja see ilmselgelt kraabib siiamaani hinge. Muidu see ju teema ei oleks ja eraldi postitust ei vääriks.
4 kommentaari:
mind ikka tahad veel tunda või :)))
:D:D:D
Kuni sa mulle ega neile, kes süüta, liiga ei tee, senikaua aja kasvõi roosat tossu suust välja :D
Mulle ära kämmi aja, kui miski ei meeldi, saab lihtsalt vait kah olla :D Kui aga vaja öelda, siis ausalt.
Ehk sis - vaikimine ei ole valetamine...
Sulle polegi vaja valetada ju :)))
Mine tea mis elu toob, kuid hea meelega jääks selle väit juurde jah :)
Postita kommentaar