Koerad on sageli suured ja pea kõik nad on võimelised tegema lärmi ja oma erinevas suuruses hammastega rohkemal või vähemal määral haiget tegema.
Millegipärast ma aga ei oska koeri karta. Jah, mind ei ole otseselt ükski koer rünnanud, ehk seepärast. Puudub traumaatiline kogemus. Või võib siiski traumaatiliseks lugeda seda, kui kunagi Viimsi vahel rattaga sõites jälitas mind keegi suuremapoolne aiast välja tormanud peni ja üritas vihase lõrina saatel korduvalt pedaalivast jalast hammustada? Tema ajas mind siiski ainult vihaseks... See oli ka ainus kord elus, kus ma tundsin, et olen vajadusel võimeline koera lööma... Muidu ei näe ma selleks kohe kindlasti võimalust! Aga oleks ta hambad mu sääres olnud, siis vast isegi ...
Igatahes... millegipärast ei oska ma neid karta. Minu jaoks on koer karjas minust alam olevus, kes mulle juba pähe ei istu. Ei söö esimesena, ei nuia, ei domineeri. Käitub. Kohe kindlasti mitte ei laku mu nägu! Lakkugu kätt, kui tahab.
Ma tõesti ei tea, miks see nii on. Mulle tegelikult ju väga meeldivad koerad. Kunagi on plaan ka endale võtta, kuid selleks tahan, et oleksin loonud koerale väga hea elu võimalused. Mis tähendab minu keeli piiratud, kuid suuuuuurt territooriumi, korralikku ninaesist ja õpetust ning piisavalt tähelepanu ja tegelemist. Seda ei saa aga teha väikeste laste kõrvalt, kuna nemad on siiski oma vajadustega esikohal ja lisaks võivad nad loomale küllaltki häirivalt mõjuda. Nii 3-aastase noorema põnni puhul võib juba mõtlema hakata, kuid mitte varem.
Ema nimetab mind vahel kurjaks kassimammaks. Eriti siis, kui meie Saare-hunt veel noor ja energiline oli ja paikapanemist vajas. Sest... no ma tõesti ei viitsi kaks korda öelda.
Millegipärast ma aga ei oska koeri karta. Jah, mind ei ole otseselt ükski koer rünnanud, ehk seepärast. Puudub traumaatiline kogemus. Või võib siiski traumaatiliseks lugeda seda, kui kunagi Viimsi vahel rattaga sõites jälitas mind keegi suuremapoolne aiast välja tormanud peni ja üritas vihase lõrina saatel korduvalt pedaalivast jalast hammustada? Tema ajas mind siiski ainult vihaseks... See oli ka ainus kord elus, kus ma tundsin, et olen vajadusel võimeline koera lööma... Muidu ei näe ma selleks kohe kindlasti võimalust! Aga oleks ta hambad mu sääres olnud, siis vast isegi ...
Igatahes... millegipärast ei oska ma neid karta. Minu jaoks on koer karjas minust alam olevus, kes mulle juba pähe ei istu. Ei söö esimesena, ei nuia, ei domineeri. Käitub. Kohe kindlasti mitte ei laku mu nägu! Lakkugu kätt, kui tahab.
Ma tõesti ei tea, miks see nii on. Mulle tegelikult ju väga meeldivad koerad. Kunagi on plaan ka endale võtta, kuid selleks tahan, et oleksin loonud koerale väga hea elu võimalused. Mis tähendab minu keeli piiratud, kuid suuuuuurt territooriumi, korralikku ninaesist ja õpetust ning piisavalt tähelepanu ja tegelemist. Seda ei saa aga teha väikeste laste kõrvalt, kuna nemad on siiski oma vajadustega esikohal ja lisaks võivad nad loomale küllaltki häirivalt mõjuda. Nii 3-aastase noorema põnni puhul võib juba mõtlema hakata, kuid mitte varem.
Ema nimetab mind vahel kurjaks kassimammaks. Eriti siis, kui meie Saare-hunt veel noor ja energiline oli ja paikapanemist vajas. Sest... no ma tõesti ei viitsi kaks korda öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar