Korra elus olen sattunud töötama ettevõttesse, kus ülemus on ennast ülimalt vastupandamatuks hindav seksistlik rahajõmm. Kuna avalikkusele on tema nimi tänu erinevatele kajastustele ajakirjanduses teada, jätan ma sellele siinkohal täpsemad vihjed edastamata.
Tol korral (9-10a tagasi) ma millegipärast ei teinud eelnevat põhjalikku uurimistööd ja asusin enda arvates personalijuhina tööle. Töövestlusel oli ju kõik nii paljulubav ja klapp oli hea - kohe õige jutusoon, huumor ja killurebimised. Mõnusalt vaba suhtlemine. Ainus, mida ma veidraks pidasin, oli kandideerimisel nõutav foto... Et mida minu ametikohal sellise infoga peale hakata? Aga noh, ei mõelnud üle ka.
Kaks nädalat jõudsin vist intensiivselt tööd teha ja juurutamist alustada ja enda arvates jube tubli olla. Ülemus kah muudkui kiitis ja... Kuigi mõne aja pärast hakkas see minu jaoks kummaliseks muutuma. Natuke nagu palju kiitis ja toppis oma nina. Ja tegi natuke nagu palju asja. Ja natuke nagu palju hakkas komplimente tulema. Ja natuke nagu palju hakkas ennast, oma saavutusi ning autosid-maju-reise (???) kiitma.
Minu jaoks muutus asi kahtlaseks.
Ühel päeval, kui ta avaldas arvamust, et peaksin temaga lähetusse kaasa minema ja lähetuse teema ei puutunud kohe kuidagi minu töösse, palusin neljasilmavestlust tema kabinetis.
Seal haarasin kohe härjal sarvist ja küsisin, mis toimub. Miks mul on kummaline tunne, et asi on muus? Miks ma ei tunne end enam hästi vaid pigem ebamugavalt?
Siis selgusid tõeline olemus ja tegelik huvi. Ja kuna mina ei olnud pakutavate "hüvedega" nõus, leppisime kokku töösuhte lõpetamises. Kiiresti, koheselt.
Kuna selleks ajaks aga ei olnud mul ju loomulikult uut tööd koheselt võtta, siis tekkis küsimus vahepealses kindlustundes. Ja kuna tundsin peale tõe teadasaamist selle meesterahva kohta vaid piiritut jälkust, siis esimest ja loodetavasti ka viimast korda tegelesin leebes vormis väljapressimisega. Ehk siis andsin mõista, et kui ta hüvitab mulle vahepeal tekkida võiva finantsaugu seoses uue töö otsimise perioodiga, siis ei maini ma teemat ajakirjandusele.
Kui olime kahes kuupalgas kokku leppinud, sain ma oma kindlustunde sulas kätte.
Hiljem guugeldasin hoolega ja mõnda aega hoidsin tema tegemistel silma peal. Ja ei jõudnud ära imestada, kui rumal ma olin olnud, et tema juurde tööle läksin! Sellesisulist infot võis nii mõnestki kohast lugeda, nii varjatult kui otse. Ning ainult ja ainult negatiivset...
Aga hea, et niigi läits! Hiljem sain teada, et tüüp ka vägivaldne. Jumal tänatud, et minuga igati aupaklikult käitus ja pigem nagu kass ümber palava pudru keerutas. Ju ma siis ei olnud ideaalne kombo tavamustri tarbeks - piisavalt ilus ja piisavalt loll :)
Tööle asusin väga viisakasse kohta aga juba kahe nädala pärast ja sellest alates pole ükski ülemus säärane jälkus sattunud olema :)
Tol korral (9-10a tagasi) ma millegipärast ei teinud eelnevat põhjalikku uurimistööd ja asusin enda arvates personalijuhina tööle. Töövestlusel oli ju kõik nii paljulubav ja klapp oli hea - kohe õige jutusoon, huumor ja killurebimised. Mõnusalt vaba suhtlemine. Ainus, mida ma veidraks pidasin, oli kandideerimisel nõutav foto... Et mida minu ametikohal sellise infoga peale hakata? Aga noh, ei mõelnud üle ka.
Kaks nädalat jõudsin vist intensiivselt tööd teha ja juurutamist alustada ja enda arvates jube tubli olla. Ülemus kah muudkui kiitis ja... Kuigi mõne aja pärast hakkas see minu jaoks kummaliseks muutuma. Natuke nagu palju kiitis ja toppis oma nina. Ja tegi natuke nagu palju asja. Ja natuke nagu palju hakkas komplimente tulema. Ja natuke nagu palju hakkas ennast, oma saavutusi ning autosid-maju-reise (???) kiitma.
Minu jaoks muutus asi kahtlaseks.
Ühel päeval, kui ta avaldas arvamust, et peaksin temaga lähetusse kaasa minema ja lähetuse teema ei puutunud kohe kuidagi minu töösse, palusin neljasilmavestlust tema kabinetis.
Seal haarasin kohe härjal sarvist ja küsisin, mis toimub. Miks mul on kummaline tunne, et asi on muus? Miks ma ei tunne end enam hästi vaid pigem ebamugavalt?
Siis selgusid tõeline olemus ja tegelik huvi. Ja kuna mina ei olnud pakutavate "hüvedega" nõus, leppisime kokku töösuhte lõpetamises. Kiiresti, koheselt.
Kuna selleks ajaks aga ei olnud mul ju loomulikult uut tööd koheselt võtta, siis tekkis küsimus vahepealses kindlustundes. Ja kuna tundsin peale tõe teadasaamist selle meesterahva kohta vaid piiritut jälkust, siis esimest ja loodetavasti ka viimast korda tegelesin leebes vormis väljapressimisega. Ehk siis andsin mõista, et kui ta hüvitab mulle vahepeal tekkida võiva finantsaugu seoses uue töö otsimise perioodiga, siis ei maini ma teemat ajakirjandusele.
Kui olime kahes kuupalgas kokku leppinud, sain ma oma kindlustunde sulas kätte.
Hiljem guugeldasin hoolega ja mõnda aega hoidsin tema tegemistel silma peal. Ja ei jõudnud ära imestada, kui rumal ma olin olnud, et tema juurde tööle läksin! Sellesisulist infot võis nii mõnestki kohast lugeda, nii varjatult kui otse. Ning ainult ja ainult negatiivset...
Aga hea, et niigi läits! Hiljem sain teada, et tüüp ka vägivaldne. Jumal tänatud, et minuga igati aupaklikult käitus ja pigem nagu kass ümber palava pudru keerutas. Ju ma siis ei olnud ideaalne kombo tavamustri tarbeks - piisavalt ilus ja piisavalt loll :)
Tööle asusin väga viisakasse kohta aga juba kahe nädala pärast ja sellest alates pole ükski ülemus säärane jälkus sattunud olema :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar