Unes rääkimisest olen siin blogiprojekti raames juba kirjutanud, kuid minevikku (loodetavasti see enam ei taastu!) jääb ka unes kõndimise komme.
Eriti agar uneskäija olin siis, kui veel vanematekodus elasin. Algul see ehmatas neid, kuid aja jooksul harjusid nad mu ringimarssimisega ära ja suunasid tasakesi tagasi voodisse.
Enamasti nägi see välja nii, et ilmusin esikusse ja marssisin kööki (hommikumantel ilusasti peale võetud, magasin ju alasti), suundusin köögi akna juurde, tõmbasin karsina veidi kõrvale ja vaatasin mõnda aega õue. Seejärel keerasin end ringi, jõin tassitäie vett ja siis juba suunaski ema mind tagasi magama.
Kirjeldas, et hakkas kiiresti aru saama, millal ma kõndimise ajal tegelikult magan, kuna pilk olla hoopis teistsugune. Silmad küll täiesti lahti, kuid mitte kontaktis. Vaatasin alati ainiti kusagile kaugusse...
Phuhh, loodan, et minu lapsed seda kommet külge ei saa! Meil magamistoad teisel korrusel...
Eriti agar uneskäija olin siis, kui veel vanematekodus elasin. Algul see ehmatas neid, kuid aja jooksul harjusid nad mu ringimarssimisega ära ja suunasid tasakesi tagasi voodisse.
Enamasti nägi see välja nii, et ilmusin esikusse ja marssisin kööki (hommikumantel ilusasti peale võetud, magasin ju alasti), suundusin köögi akna juurde, tõmbasin karsina veidi kõrvale ja vaatasin mõnda aega õue. Seejärel keerasin end ringi, jõin tassitäie vett ja siis juba suunaski ema mind tagasi magama.
Kirjeldas, et hakkas kiiresti aru saama, millal ma kõndimise ajal tegelikult magan, kuna pilk olla hoopis teistsugune. Silmad küll täiesti lahti, kuid mitte kontaktis. Vaatasin alati ainiti kusagile kaugusse...
Phuhh, loodan, et minu lapsed seda kommet külge ei saa! Meil magamistoad teisel korrusel...
4 kommentaari:
Mul tuleb seda siiamaani vahel harva ette, tavaliselt suure vaimse väsimusega. Elu jubedaim kogemus oli leida end ühe Amsterdami hotelli koridoris öösärgis ja hotellitoa uks muidugi lukku kukkunud
Mul oli lapsena sama harjumus. Ema leidis mind tihtilugu (lukustatud korteriuksele vaatamata) teiselt korruselt eriti õudsat treppi pidi alla esimesele kõndinuna, kus ma välisust kangutasin. Samamoodi endal mälestused puuduvad, sest magasin ju.
Ise pole kõndija tüüp :) Küll aga tean lugu klassiõest, kes olla üles ärganud 00.00 ajal ( magama läks nii 21.00) läinud suurdetuppa ja hakkanud pidzaama peale sukkpükse jalga panema. Ema siis küsis mis sa teed ja sai vastuseks kooli lähen :)
Suunati magama tagasi...
No püha taevas, mis lood!
Niimoodi on ju lausa ohtlik?!
Postita kommentaar