Ma armastan kontsadel kõndimist... Kohe ikka päriselt.
Tunnen end kontsadel mugavamalt kui madala tallaga jalanõus. Kuigi jah, raseduse ajal ja hiljem titevankriga pikki tiire kärutades ma kontsa naljalt alla ei topi (armastan jalgu tervena hoida) ning samuti mõtlen talvel jääga hoolega läbi, kas on vaja vaid lühike maa ukse ja auto vahel läbida või tuleks veidi ka libedal liuelda. Kõik ikka vastavalt oludele, eksole.
Ses mõttes olen tollele modellikoolile ikka südamest tänulik, et kontsadel käimine on käkitegu peale sealseid pidevaid trenne. Samuti oli võistlustantsus olenevalt trennist vajalik jalas hoida kas võimlemissusse või kõrget kontsa. Ja võistlustel alati ja eranditult kõrget kontsa. See andis samuti väga-väga hea kooli.
Kontsa juures on äärmiselt oluline kinga mugavus. Miskit mitteistuvat kinga lihtsalt ägeda välimuse pärast kanda - big no-no! Kõrge jalats ei tohi jalga isegi mitte väsitada, rääkimata selle deformeerimisest. Sellisel juhul tõmbavad ajudega inimesed pidurit ja asuvad oma jalgade eest hoolitsema.
Minu jaoks oli veel hilkuti väga sümpaatne ka see, et suutsin päris pikki maid ja vägagi kiiresti ka näiteks trollipeatuse suunas liduda, 10cm-sed tikud all. Kõik ju harjutamises kinni :) Ja ennast on ikka tore kiita :D
Küll aga ei ole ma täna enam oma kontsakandmisoskuses kõige kindlam. Peale Hiiumaale asumist olen muutunud mugavamaks ja no eks siin mängivad tegelikult ikka needsamad rasedused ja lapsega ringikärutamine ka oma rolli. Aga olen kindel, et kui taas igapäevaselt kontsa alla lükkan, saan peale mõningast harjutamist jälle ilma väsimata marsitud :) Eks ma kannan ka praegu kontsa ja saab täitsa sirge jalaga astutud, kuid kui 8.-ndat kuud kõhus kasvav tegelane on arbuusina sul süles ja vajadus veel ka 1a 3-kuust sinna arbuusi otsa toetada, on kontsad küll kõige väiksema olulisusega...
Aga... aga... Vot nüüd on käes koht, kus ma kobisen. Kobisen oskamatute üle.
Vot ei suuda mina kohe aru saada neist esimest päeva eeslirakendi ees olevatest tegelastest, kes megakõrgete kontsadega ringi koperdavad (sõna otseses mõttes koperdavad), endal põlved krõnksus ja keha ette kummargil, justnagu üritaks Rammumehe võistlustel lennukiratast vedada.
Sorry, kuid isegi meie Tallinna vanalinna munakiviteed on kontsaga vägagi okeilt läbitavad, milleks sellist komejanti teha?
Saan aru, et on terve plejaad tegelasi, kes kujutavad ette, et konts all annab tulemuse. Mkmm.... Võtab sageli ära kogu soovitud efekti!
See, kui sa oskad kodus peegli ees seistes ja oma vastvalminud meiki-soengut-outfitti imetledes neil kontsadel tõeline kaunitar paista, ei tähenda see üldse mitte sama efekti andmist lennukiratast tirima asudes. Sel hetkel sa ise end ei näe, kuid teised ju näevad. Ja kelle jaoks sa end ikka nii lilleks lõid? Ikka teistele imetlemiseks/ohkimiseks ju...
Ja nii ongi kogu see ränk vaev nullitud, mida ettevalmistusi tehes kogetud sai.
Kõige selle vastu on ainult ja ainult üks soovitus - harjuta enne pikka aega (privaatselt...) ja veendu, et oskad efektselt kõndida või siis pane madalam konts alla ning naudi imetlevaid pilke, mida teenivad su hoolitsetud/viimistletud välimus koos vaba ja sundimatu kõnnakuga...
Täpselt nii lihtne see ongi :)
3 kommentaari:
Mina kartsin UFOsid väiksena. Loomulikult sellepärast, et emal oli paar "lugu" üks nendest kuidas Kassaris meie majakohal oli sigarikujuline ufolaev, kui nad isaga öösel tulid heinateolt :)
Siiamaani aegaajalt tundmatud tuled taevas mind hedutavad!
Ehh, mis siin kontsadega käimisest rääkida - päris suur ports tütarlapsi (ja poisse ka tegelt) ei oska ka ilma kontsata käia. Varbad sissepoole või väljapoole, päntajalad ja muud. Keeruline see kahejalgsete elu. :-)
No eksole, onju!
Kas see on tänapäeval "moes", on see tohutu hulk halba füüsilist vormi või vanemate tähelepanematust, kuid kurb on seda vaadata küll... :S
Postita kommentaar