Ma kardan vampiire. Siiralt. Jah, ma tean et neid ei ole olemas, ma ei usu nende olemasolusse grammi eest ka. Aga ma kardan neid. Magades on mul alati kael tekiga kaetud. Kui teki või lina jaoks on liiga palav, siis katan kaela juustega. Ma pean tundma, kui vampiir juukseid mu kaelalt eemaldab. Siiralt loodan, et ta ikka eemaldab. Pole ju suurem asi maiustamine, kui suu karvu täis, eksju.
Lapsena oli lugu hullem - siis olid mul voodi all peegel ja padja all rist :)
Oli ka aegu, kus voodi all oli terava otsaga kaigas, mida siis ründavale vampiirile südamesse suruda...
Aga nahkhiired mulle meeldivad :D
Lapsena oli lugu hullem - siis olid mul voodi all peegel ja padja all rist :)
Oli ka aegu, kus voodi all oli terava otsaga kaigas, mida siis ründavale vampiirile südamesse suruda...
Aga nahkhiired mulle meeldivad :D
5 kommentaari:
Ma magan vahel (harva küll) praegugi pikk kööginuga voodi all. Mitte küll vampiiride pärast.
Millegipärast vahel mul tekivad täiesti klõpsust miskid seletamatud hirmud.
See muidugi ei ole ilus, aga iga kord ajab mind naerma see " pean tundma kui vampiir mu kaelalt juukseid/ tekki vms eemaldab". :)) anna uskmatule andeks :)
:D:D:D
Noh, eks mind ennast ajab ka tegelikult naerma, kuid miskine tagumine hirm lihtsalt istub kusagil sügaval...
Imelik. Sest aruraasu kasutades ma neid ju ei karda...
Aga jah, eks need hirmud ole sellised ebareaalsed ja ebaadekvaatsed küllaltki sageli. Ja kui miski annab kujuteldava lootusekübeme kindlustundele (olgu see või pikk kööginuga!), siis mina saan säärastest tegevustest täiesti aru :)
Nagu ... for ... real? :D
Nojahnoh :)
Postita kommentaar