Väga-väga jõhker teema...
Ja... natuke rohkem nagu hinges ka.
Sest nii imelik kui see mulle ka täna ei tundu, võin ma nüüd küll öelda, et see, mida 7.-8.klassis läbi elasin, oli koolikiusamine...
Nimelt olid meil aasta vanemas klassis kolm autoriteetset "beibet", kes minu hinnangul ei hiilanud küll mitte millegagi. Ei õppimisega, ei välimusega, ei poiste silmis popp olemisega, ei aktivististaatusega... Lihtsalt kolm bitchi, kelle ainsaks mõjuriks oli ilmselgelt "ühtuses peitub jõud".
Füüsiliselt ei teinud nad mulle midagi, ehkki ähvardusi ikka kuulsin. Eriti, kui mõne silmarõõm juhtus koolipeol mind tantsima paluma (ja... milles siis nagu mina süüdi olin???).
Küll aga valisid nad mu oma mõnitamiste objektiks. Ja ausõna, siiani ei saa aru, millega ma neile ette jäin... (hmm, kui nüüd siin neid projekti teemasid kokku siduda, siis kas võis modellikool rolli mängida? äkki nemadki tahtsid sisse pääseda, kuid ei õnnestunud???)
Igatahes oli paras piin neid vahetunnis kohata, kuna siis algas kolmest kõrist tulev vali ja mõnitav laul: "Kui kõnnib mannekeen".
Millegipärast mõjus see mu varateismelisele mitte niiväga silma torgata tahtvale egole põrmustavalt ja hakkasin lausa koolist eemale hoidma. Kooliminek tundus ületamatu piin, niisiis jäin hommikuti koju ja vanematele valetasin, et käisin koolis. Kui nad lõuna ajal koju sööma tulid (teadsin, mis kell see juhtub), siis istusin raamatu ja taskulambiga oma magamistoas kapis...
Lõpuks sai ema asjale jälile, kuna klassijuhataja hakkas mu suhtes muret üles näitama. Ega ma ka ei teadnud rääkida, mis mul viga on, kuid järjest närbusin ja närbusin ja nutsin hästi palju.
Lõpuks ei jäänud emal üle muud, kui mind psühhiaatri juurde vedada. See pani siis rahustid peale, kuid vähemasti hakkas tõeline põhjus välja kooruma.
Ja siin tuli mängu ema elutarkus. Tema ju ei olnud enam puberteet ja teadis, kuidas arusaamad elust ja inimestest hiljem muutuvad. Püüa sa siis pubekale seda selgeks teha, kuid kuidagi ta sellega intensiivse töö abil ja targalt lähenedes (ma ju pean põhimõtteliselt kõigele sarved vastu ajama...) hakkama sai.
Tulemuseks oli minu enesekindluse tõus, enese väärtuse teadvustamine ja eakohase vastulöögi andmine. Ega mul muud üle jäänud, kui nende laulmisele hakata valju häälega ja mõnitava tooniga vastu laulma: "Kui kõnnib lehmake, ammuu, ammuu!". Lisaks pidevad põlglikud pilgud nende suunas, selg sirge ringimarssimine ja kannapööret tehes uhkelt oma võimsa laka kuklasse heitmine. Aga no millist muud vastumeedet sa nii noorelt ootadki, eksole :)
Täna saaksin muidugi tunduvalt teistsuguste vahenditega hakkama ja täna ma ei kujutaks ettegi, et keegi mind mõnitada/kiusata suudaks, kuid siis olin ma alles noor ja väga-väga tundlik...
Igatahes oli tulemuseks see, et mõnitamine lõppes ja palju-palju aastaid läksid nood bitchid mind tänaval kohates teisele poole teed... Ja... täna ei tunneks ma neid kohe kindlasti ära, nii mittemidagiütlevad tegelased mu jaoks !
:)
Ja... natuke rohkem nagu hinges ka.
Sest nii imelik kui see mulle ka täna ei tundu, võin ma nüüd küll öelda, et see, mida 7.-8.klassis läbi elasin, oli koolikiusamine...
Nimelt olid meil aasta vanemas klassis kolm autoriteetset "beibet", kes minu hinnangul ei hiilanud küll mitte millegagi. Ei õppimisega, ei välimusega, ei poiste silmis popp olemisega, ei aktivististaatusega... Lihtsalt kolm bitchi, kelle ainsaks mõjuriks oli ilmselgelt "ühtuses peitub jõud".
Füüsiliselt ei teinud nad mulle midagi, ehkki ähvardusi ikka kuulsin. Eriti, kui mõne silmarõõm juhtus koolipeol mind tantsima paluma (ja... milles siis nagu mina süüdi olin???).
Küll aga valisid nad mu oma mõnitamiste objektiks. Ja ausõna, siiani ei saa aru, millega ma neile ette jäin... (hmm, kui nüüd siin neid projekti teemasid kokku siduda, siis kas võis modellikool rolli mängida? äkki nemadki tahtsid sisse pääseda, kuid ei õnnestunud???)
Igatahes oli paras piin neid vahetunnis kohata, kuna siis algas kolmest kõrist tulev vali ja mõnitav laul: "Kui kõnnib mannekeen".
Millegipärast mõjus see mu varateismelisele mitte niiväga silma torgata tahtvale egole põrmustavalt ja hakkasin lausa koolist eemale hoidma. Kooliminek tundus ületamatu piin, niisiis jäin hommikuti koju ja vanematele valetasin, et käisin koolis. Kui nad lõuna ajal koju sööma tulid (teadsin, mis kell see juhtub), siis istusin raamatu ja taskulambiga oma magamistoas kapis...
Lõpuks sai ema asjale jälile, kuna klassijuhataja hakkas mu suhtes muret üles näitama. Ega ma ka ei teadnud rääkida, mis mul viga on, kuid järjest närbusin ja närbusin ja nutsin hästi palju.
Lõpuks ei jäänud emal üle muud, kui mind psühhiaatri juurde vedada. See pani siis rahustid peale, kuid vähemasti hakkas tõeline põhjus välja kooruma.
Ja siin tuli mängu ema elutarkus. Tema ju ei olnud enam puberteet ja teadis, kuidas arusaamad elust ja inimestest hiljem muutuvad. Püüa sa siis pubekale seda selgeks teha, kuid kuidagi ta sellega intensiivse töö abil ja targalt lähenedes (ma ju pean põhimõtteliselt kõigele sarved vastu ajama...) hakkama sai.
Tulemuseks oli minu enesekindluse tõus, enese väärtuse teadvustamine ja eakohase vastulöögi andmine. Ega mul muud üle jäänud, kui nende laulmisele hakata valju häälega ja mõnitava tooniga vastu laulma: "Kui kõnnib lehmake, ammuu, ammuu!". Lisaks pidevad põlglikud pilgud nende suunas, selg sirge ringimarssimine ja kannapööret tehes uhkelt oma võimsa laka kuklasse heitmine. Aga no millist muud vastumeedet sa nii noorelt ootadki, eksole :)
Täna saaksin muidugi tunduvalt teistsuguste vahenditega hakkama ja täna ma ei kujutaks ettegi, et keegi mind mõnitada/kiusata suudaks, kuid siis olin ma alles noor ja väga-väga tundlik...
Igatahes oli tulemuseks see, et mõnitamine lõppes ja palju-palju aastaid läksid nood bitchid mind tänaval kohates teisele poole teed... Ja... täna ei tunneks ma neid kohe kindlasti ära, nii mittemidagiütlevad tegelased mu jaoks !
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar