pühapäev, mai 11, 2014

131/365 - Sünnitus (emaks saamise lugu)

Njah... Täna emadepäev...
Minu jaoks (lõpuks ometi!) teist aastat tähistatav :) Eelmisel aastal oli Väikemees sellal peaaegu 3-kuune, sel aastal siis +1 aastat :)

Kas ma nüüd, lõpuks, olen valmis sellest ilmaletuleku/-toomise protsessist kirjutama?
Ma üritan...

Hull lugu on see, et enamasti jääb ümberringi mulje, et see puhta roosiline tegevus. Natuke valu, natuke pressimist ja vups ning titt rinnal. Või siis naks-naks, kõht laiali, titt välja ning emme juba taastumas.
Nooohhhh.... Nojah. Ma jään teisele arvamusele :) Ja ma eelistanuksin siiski enne igasugu väga erinevaid hinnanguid/kirjeldusi kuulda, et adekvaatsem olla...
Kuigi esmasünnitaja kohta läks minul suht kiiresti kõik (ei mingeid ööpäevaseid valutamisi), ei ole see veel siiani kogemus, mida uuesti tahaks läbi elada. Ent ometi seisab see mul täiesti vabatahtlikult ca 2 kuu jooksul ees... Ma tean, olen ikka sassis omadega küll :) Kuid hea eesmärgi nimel ju... Mis siin minu mõningane valu, kui poistel võimalus koos kasvada, eksole.
Võehh, kuidas egoismi musternäidisest võib saada ennast alla suruv kana!!!

Igaks juhuks ütlen nüüd siinkohal ära, et nõrganärvilistel ja vuihh-inimestel paluks see kirjatükk vahele jätta. Samuti neil, kes leiavad, et liiga isiklik teema ja no miks peaks sellest kirjutama. Kohtume homses blogiprojektis taas :)

Niisiis, vastlapäeva (12.veebruar) õhtul suundusin haiglasse. Nagu juba teada, olin ammuilma kodus end mõneti avatuks valutanud ja niimoodi ringi kulgenud. Sünnitus oleks ammuilma pidanud aset leidma, kuid lootekott oli kuidagi lamedalt, nii et mulli ja surve kohta ei tekkinud ning ei saanud veed lahti plõksatada. Ja no ega mina saanud varem aru, et pärisvaludega tegu :D Kuna sünnitegevust ei kaasnenud, pidasin kodus kõveras läbielatud valusid libakateks ja ootasin aga rõõmsalt edasi.

Natuke põdesin ka seda, et mismõttes ma valin ise lapsele sündimise kuupäeva. Äkki ta tahaks sündida hoopis mõnel teisel päeval? Mina aga valisin 13.veebruari esilekutsumise päevaks ja nii ma siis seal haiglas vedelesin. KTG ei näidanud ka erilist emaka tööd, seega sain ööks valmistuma hakata.

Vanamees saadeti koju magama, et ta mind ei segaks ja mulle anti kerge rahusti kapinurgale. Homme suur töö ees ja hea, kui ennast eelnevalt korralikult välja puhata jõuab. Arst arvas, et ega ma kodus ikka magaks - mõtleks ehk üle ja sahmiks viimaseid toimetusi teha, seega targem mind haiglas välja magada lasta.
Sünnitegevust esile kutsuv geel pidi pandama kokkuleppe kohaselt kell 7 hommikul.

Soovisin valveämmakale head ööd ja šoppasin veel veebis miskit, et kuidagi seda vaikust palatis taluda. Telekat vaadata ei suutnud, lugeda samuti mitte.
Lõpuks südaööl siiski pesema, rahusti sisse ja pikali.

Lamasin külili ja tundsin, kuidas rahusti teeb oma töö ja uni hakkab peale valguma. Hea oli olla, väga rahulik ja ei mingit hingevärinat eesootava pärast.
Korraga kuulsin heledat plaksu. Kui seejärel voodi soojast vedelikust ujus, lõin luugid valla ja vaatasin kella: 00:14. Selge, veed tulid ära...

Mis siis nüüd? Kas valud ka tulevad või magan hommikuni?
Aga kuivad linad ja öösärk ikka vajalikud, seega tõusin püsti. Kuskil siin kapis need ju olemas, vahetan ära ja ootan valusid. Mis mul siin öösel ikka teha.

Krt milline valu hakkab peale voogama! Ja aina hullemaks läheb!!! Vett niriseb ka ikka aina juurde ja mine tea... Mis ma nüüd siis teen? Lähen ämmaka juurde? Ootan veel?
Parem ootan, kas ühekordne või hakkabki pihta. Nii... 4 minuti pärast tuleb uus. Ja veel 4 minuti pärast uus hoog.
Paganas, see tähendab regulaarsust! Vaja ämmakas üles leida ja konsulteerida, kas on vaja Vanamees kohale ajada või mitte.

Komberdan kõhtu hoides ja rätikupusasid kaasas kandes (et veeniresid taga poleks) koridori ja koputan magava valveämmaka uksele.
Paneb mu kohe rihmadega lauale KTG alla ja vaatab, et jah, emakas hoolega töös. Valud ka regulaarsed ja mul hakkab juba pea sassi minema.
Uurib, kus ma valutada tahan - palatis, sünnitustoas, jalutades või mis. Kust krt mina tean! Tahan vaid, et need valud juba otsa saaks!
Kell on saanud umbes 1 öösel. Ämmakas helistab Vanamehele, kes unesegasena arvab, et on hommikuse äratuse sisse maganud (pidi ka 7-ks kohale tulema, kui mind geelitama hakatakse) ja kihutab kohale. Ise oli napilt tunnikese magada jõudnud ja selleks, et ärevuses üldse magama jääda, 2 klaasi brändit joonud. Aga sel hetkel ei oska isegi mitte sellele mõelda ning hüppab autorooli. Õnn, et sõita on vaid 2 minutit!

Ämmakas uurib, kas helistab arstile ka. Arst on sõnad peale lugenud, et kui miskit toimuma hakkab, tuleb ta välja kutsuda, ta peab mul juures olema. Näidustusi otseselt küll pole, kuid kindluse mõttes.
Leiame siiski, et kuna arst tuleb nagunii hommikul kell 8, siis enne, kui laps juba välja ronima ei hakka ega miskit kahtlast ei toimu, püüame ise hakkama saada - mina, ämmakas ja Vanamees. Samas osakonnas, teises koridori otsas, magavad lisaks 2 värsket titat ja nende emmed ka, muidu on majas soe ja vaikne, akna taga aga kärekülm talveöö.

Hirmsasti hakkab väsitama see, et valud on peale esimesi hooge kohe 1-2-minutiliste vahedega. Ja valu kestus ca 1 minut. Mis tähendab, et hinge justkui ei saagi tõmmata. Kirun mõttes, et miks mul ei võiks olla klassikalist 10-7-5-jne lühenevate vahedega valusid. Jõuaks ehk õhkugi ahmida? Aga ei, esimeste valude vahe 4 ja edasi 1-2min.

Aga mis teha, kätt ette panna ei saa.
Ükski asend ei sobi, mitte üks! Ei püsti, ei pikali, ei järil, ei hernekotil, ei voodis, ei dušši all. Ämmakas pakub suurt mullivanni - ok, vann on hea, kuid need kolisevad mullid tuleb küll vait panna, neid ma ei talu! Kella 4 paiku ronin vanni.
Valude vahe ei muutu. Ikka see krdi 1-2 minutit vahet ja 1 minut valu. Ausõna, see jobutab ikka kohe tõsiselt ära!
Mäletan, et vannis lebades mõtlesin mitme tunni jooksul, et kahe valu vahel ütlen paar sõna, kuid lihtsalt ei jaksanud. Iga minut, mis valude vahele jäi, kulus kehal sekundi pealt poolunne/unne vajumiseks ja taas virgumiseks siis, kui uus valu end koguma hakkas. Vanamees nokkis vanni serval, kell käes ja mõõtis valude vahesid/pikkuseid. Kui vesi jahenema hakkas, lasi sooja juurde.

Lõpuks suutsin vannis lebatud paari tunni jooksul erinevatel aegadel endast siiski kaks lauset välja pigistada. Esimene oli: "Ma ei saa aru, miks inimesed seda teist korda veel teevad, kui nad teavad..." ja teine, Vanamehe poole pöördudes: "Nüüd oled sa küll pikkkkkka aega kuival...".

Ülejäänud aja mõmisesin madala häälega. Kummaline ikka, mis hääled meie sees peidus on :D Mina arvasin et helikindel ruum ja kui ma tahan karjuda, siis karjun ja vannun tulist kurja nii mis hirmus, kuid tegelikkuses ei karjunud ma kordagi. Valude ajal tuli ainult väga madala häälega karumõmin kuuldavale ja no presside ajal tulid juba teised jutud :D

Lõpuks, 6:30 ajal ronisin siiski vannist välja, kuna oli kahtlus, et äkki seal lebotamine on protsessi aeglustanud ja mis ma ikka piinlen.
Ronisin taas järi otsa kügelema ja ämmakas küsis, kas pressid ka juba käivad. Mismõttes? Kust krt mina tean, mismoodi need pressid veel tunduma peaksid?
Minu kätsava vastuse peale pani ämmakas käe kõhule ja veendus järgmise valuhoo ajal, et presse veel ei ole.

Jälle KTG ja õnneks poisil südamerütm endiselt ilus. Emakas kah aktiivne ja no valutame siis edasi.
Selleks ajaks olin juba 6,5 tundi minutiliste vahedega valutanud ja suht sassi minemas. Ämmakas keetis meile ergutuseks kohvi ja pakkus vett ning nii ma siis kaanisin.

6:45 ajal läbistas kõhu imelik raputus. Nagu krampide laine oleks üle kõhu vooganud. Ämmakas veendus, et tegemist pressiga.
Jee!!! Lõpuks ometi hakkab see asi siin läbi saama! Olin ju nii palju kuulnud, kuidas valutatakse küll aina sagenevas tempos pikki tunde, kuid kui juba pressid peal, siis mõned minutid kuni ca 20min ja asi läbi!

Sain korraliku annuse uut jõudu juurde ja hakkasime pressidega tegelema.
Muudkui aga pressime ja pressime. Ja pressime ja hingame ja pressime. Ja pressime.
Pidevalt poisi südame jälgimine - temaga kõik korras, ainult välja ei saa kohe kuidagi.

Kell saab 8 ja arst on kohale jõudnud. Kuidagi pikk see pressimise aeg juba, kutsutakse igaks juhuks ka lastearst osakonda.
Et oleks õhku, on sünnitustoa uks avatud. Tänu sellele on kadunud ruumi helikindlus ja kuulen, kuidas mööda läheb nõudekolin - hommikusöögi aeg. Palatitest kostab titade nuttu.
Mina muretsen, et ma ei taha häält teha, ehmatan titasid ja ajan emmedel söögiisu ära :D
Seepeale saadetakse mind kukele, et "sina sünnita, mitte ära muretse teiste pärast!" :)
Noh, eks mu mõmin muutub valjemaks ja seda madalat karuhäält tuleb aina madalamalt ja kumedamalt. Vahele ropendamist stiilis "oi fakk, kui valus!", "oh sa perse!" ja muud taolised kaunid väljendid :D

Pressid muudkui käivad. Poiss liigub aeglaselt edasi, süda ilusas rütmis. Õnneks :)
Vanamehega on kokkulepe, et tema "augu ääres ei passi", püsib pea suunal.
On hirm, et mul põiega võib miskit juhtuda, kuna põis pilgeni täis, kuid pissida ei saa. Poiss kuidagi täpselt niimoodi surumas, et ei saa ja kõik. Kui ta end aga sealt mööda lõpuks saab pressitud, võib miskit sees nihu minna ja minu vaidlemine aitab vaid mõnda aega. Lõpuks suudetakse mind veenda kateetri vajalikkuses. Oi kui vastik asi! Sry, lugejad...
Aga osutus vajalikuks, kuna pall sai eest ära ja laps edasi liikuma.

Kuna mina olen juba täiesti jõuetu, jalad värisevad ja ei hooli millestki, jään KTG lauale vedelema. Enam ei huvita mind ilusad plaanid sünnitada järile toetudes, nagu see looduse poolt kõige loomulikum on. Selili (või ok, poolenisti istuli) laual oli eelnevalt täiesti välistatud variant, kuid kui jalad enam ei kanna, siis varianti pole.
Laud muundatakse mingeid aluseid eemaldades ja teisi jubinaid lisades mõne hetkega sünnituslauaks(tooliks???) ja nii ma sinna siis jään. Veel hirmsasti põdedes, et kui nüüd poiss kõrvalkanalitest miskit jama välja peaks pressima, siis see oleks ju rõve (mille peale teatati taaskord, et see pole neil esimene sünnitus vastu võtta ja ma siiski keskendugu endale, mitte teistele :D).
Vahepeal on poisi peanupp piiluma hakanud. Kahe pressi vahel kutsub arst Vanameest: "Tule vaata, kui palju juukseid su poisil on! Oma kaks sentimeetrit pikad!" Nii nad seal kahekesi neid juukseid sõrmitsevad :D Mul küll oli reegel, et Vanamees "sinna alla" uudistama ei lähe, kuid sel hetkel on see ununenud temal ja ausalt öelda täiesti ükskõik minul :)

Lõpuks ometi pea lõikub. Arst rõõmustab, et ma pääsesin ilma ainsagi rebendita. Sest teatavasti on ju pea see kõikse hullem - kui see käes, tuleb keha ludinal järele.
Aga otse loomulikult mitte minu puhul! Pea lõikumise järel on keha kinni mis kinni. Poissi lükatakse veidi tagasigi, et siis veidi keerata ja õlad niiviisi kätte saada.
Mina olen omadega nii läbi, et emaka töö ähvardab maha jääda. Arst vaatab nurgas seisva vaakumi vmt koleda masina poole. Vangutab pead ja teeb mulle kiirendava süsti. Kaua võib see pressimine siis kesta, laps kanalites kinni? Süste saab teha iga kas 15 või 20 minuti tagant, mitte sagedamini ja nii ta kella vaadates neid kokku lausa 4tk mulle teha jõuab. Väidetavalt teevad need asja valusamaks, kuid aeg hakkab hapuks kiskuma juba.
Lisaks vaja välistada olukord, et lihased sulgudes poisi kaela pooma hakkaksid...

On variant püüda laps jõuga välja tõmmata, kuid iial ei tea, mida see kaasa võib tuua ja ehk saab ikka niisama. Samuti võib sikutades laps rangluu murduda. Need küll kasvavat kiirelt kokku, kuid miks teha lapsele ilmaletuleku šoki kõrvale veel ka valu? Parem on ema retsida, täiskasvanu saab mõistusega aru ja taastub ka mõistuse abiga.

Igatahes nii nad siis mu vaagnaluid sakutama hakkavad. Vanamehele antakse üks jalg, ämmakas saab teise ja arst pressib läbi kõhu last allapoole. Kohe ikka jõuga kästakse jalgu teatud asendisse väänata, et vaagnaluu lahtisemaks veniks (plaadid üksteisest eemale) ja nii anda lapsele kasvõi 1cm laiem ja lühem tee tulla. Nii nad siis maadlevad mu jalgadega iga kord, kui press tuleb ja püüavad last kätte saada, enne kui ma teda omaenda kehaga pooma hakkan.
Ma ei teagi, kaua sellega läheb. Igatahes suht palju pressilaineid. Vahepeal siis need süstid ja muu lisaks ja mingi hetk saab ämmakas kui tuletõrjevoolikust suure sahmaka vett krae vahelt sisse (põll oli ka ees, kuid vesi lendas otse krae vahelt sisse). Sekund üllatust ämmaka näol (Vanamehe kirjeldused siin) ja järgmisel hetkel püüab kinni lapse, kes kui paisu tagant vabanes ja hooga välja lendas.

Ja niisama järsku see kõik läbi ongi... Kell on 9:13. Kokku sünnitegevus 9 tundi (täpsemalt 8:59), millest aktiivsed pressid 2,5 tundi (krt, ja nad räägivad "3 pressi ja laps käes...").
Poiss on paras - 3680g ja 53cm. Pikk ja sihvakas laps. Pea 38cm (see hinnati keskmisest sündijast suuremaks, kuid ei miskit riskantset, lihtsalt suur pea) ja õlad... 39cm... Õlad laiemad ja lisaks tuli risti asendis, seega pole ime, et õlad luude taha kinni jäid.

Pannakse see soe nutsakas mulle kõhule ja... ma ei saa mitte midagi aru. Kes sina oled? Kust sa siia said? Kas sa päriselt ka kasvasid minu sees??? Mismõttes, sa oled ju nii suur!!! Kuidas sa mu sisse küll mahtusid?
Silitasin seda väikest limast vääksu ja ei saanud mitte kui millestki aru. Kus on mu kõikehõlmavad ematunded? Kus on mu pisarad? Kuhu jääb emotsioonide laine?

Mõne aja pärast lõikas Vanamees nabanööri läbi ja tema silmad olid küll parajalt niisked, kui seda väikest tegelast oma süles hoidis. Läksid siis mõõtma-kaaluma-puhastama-riietuma ja Vanamees ei andnud hetkeksi poissi oma käest ära, kui just kaalu peal ei olnud. Lastearst, kes ka sünnituse lõpus terve aeg juures oli, hindas tulemused kõik väga heaks. Kergendus :)
Kuid minul pisaraid polnud...

See aeg, kui ülejäänud seltskond lapsega tegeles, jäi arst minuga tegelema. Platsenta sai kätte ja siis uudistasime seda - nägi välja nagu veresoontega maks või nagu ilma nahata udar! Võehh! Aga uudistada oli põnev.
Seejärel tuli mind õmblema hakata. Sest jah, pea lõikus veel ilma ühegi rebendita, kuid õlad tõmbasid mu korralikult lõhki. 7-8 õmblust arsti hinnangul, kuid jama selles, et suht sik-sakis. Istub seal nagu rätsep ja püüab kunsti teha, kuid siis vabandab, et ta tõesti ei suuda ilusaid õmbluseid teha, liiga sakiline ja lihas sees. Rehmab siis aga käega, et "Ahh, ega sa sellega missivõistlusele lähe!"
Irvitame ja õmbleb mu kokku.

Seejärel viiakse mind palatisse ja saan tite kaissu. Kummaline on see, et olen juba 27-28 tundi jutti üleval olnud, vahepeal 9 tundi sünnitanud ja unerohu mõju all olnud, kuid nüüd, mil mul nohiseb kaisus üks väike pamp, ei suuda ma magamisele mõeldagi. Olen kui Red Bulli joonud ja aina vaatan ja vaatan teda.
Pisarad ei tulegi, kuid miskid kummalised tunded hakkavad peale voogama. Eelkõige tohutu kaitsmisvajadusega seonduvad. "Katsuge te vaid keegi sellele väikesele tegelasele grammigi eest liiga teha!"

Haiglas on titt mul terve aja kaisus või süles. Ei suuda mina teda enda kõrvale titekapslisse panna. Korra panen, kuid kohe võtan taas enda juurde. Ja nii jääb see 2,5-ks kuuks :) Alles siis panen ta ööuneks oma voodisse - päevauned teeb kodus muidugi alati omas voodis, kuid öösiti selle ajani meie kaisus :)

Tagasi tõmbub kogu mu sisemine kaadervärk meeldivalt kiiresti, ning arst on positiivselt üllatunud. Ma olevat eriti kiire taastuja tema hinnangul :) Samuti on kõik muu nii minu kui lapsega väga ja väga hästi, mistõttu personal jääb meiega väga rahule.

Kojumineku päeval palun Vanamehel leida suur korv ja see puuvilju ja ilusasti pakitud kaalukomme täis osta. Lisab sinna lillepoti ja lillepoe neiu seob kõik oma oskusliku käega imeilusaks kinkekorviks kokku. Tänukaart juurde ja personal, kes kõik meile abiks olid, saavad tänatud :) Vahva on näha nende üllatust ja meelitatust :) Üle peab selle andma Vanamees, kuna ma lihtsalt ei jaksa korvi tõsta :D

Küll aga sai mulle selgeks, et sünnitusplaanist kui sellisest ei ole mingit kasu, kui asjad ei lähe täpselt raamatu järgi. Esmasünnitajana ei ole sul kogemust, teadmist ega midagi. Mõtted võivad ju ilusad olla, kuid nii kui on esimene plaanist nihkumine, oleks lausrumalus hakata oma nõudma. Mina usaldasin siinkohal siiski meditsiinilist personali ja olen kindel, et tänu sellele mu laps igati terve ja tublina sündiski.
Sest jah, kui ma kasvõi seda jonni oleks ajanud, et ma tahan teatud asendis sünnitada ja välistan laua (mida ma eelnevalt mõttes tegin), siis nüüd usun ma, et jah, mul võis olla keerulisem ja valusamgi, kuid vaid nii said nad lapse liikumisel teraselt silma peal hoida ja tema südametööd pidevalt jälgida.
Nii et... mõnikord ei loe plaanid midagi ja tuleb osata neis järele anda, kui vajadus tekib.

7 kommentaari:

Evelyn ütles ...

Minu esimene sünnitus ei olnud ka lihtne, aga no sinu omaga võrreldes tundub siiski olevat 😊

sesamy ütles ...

jaaah, teame seda "ei-mingit-lauda" tunnet.
kui väsimus teeb oma töö, siis on ainuke kõikehõlmav mõte PALUN LASKE MUL PIKALI HEITA! :)
(seilasime-teame)

Sipsik ütles ...

Nuvot, eksole :)
Ja ometi me teeme seda ikka ja jälle...

Maris ütles ...

Sinu looga võrreldes ma käisin "kleidiproovis" eks ole...
Selle õmblustöö kohapealt muidugi,kuna mu mees on ise ka arst, siis ma olles küll väisnud ja tiba uimane siis küll ikka tegin nägusid, kui arst ütles: Ma teen ilusti no teate ju küll te ise ka arst!!
HALOOOOO :)

Sipsik ütles ...

"Kleidiproov" :D:D:D
Muhhaahhhaaaa :)))

JÄÄRAPLIKA: ütles ...

Huuh, sa olid ikka täiega vapper! Nii huvitav oli lugeda su kirjeldust Väikemehe saabumisest :)

Sipsik ütles ...

Et jah, pole just lemmiktegevus :)
Aga noh, eesmärgi nimel on naised ju paljukski valmis :) Isegi sünnitama :D