Kardan verd. Vere “imemist”.
Võin südamerahus vaadata verd lahmavaid haavu, jälgida lahtilõigatud kõhu opereerimist, näha, kuidas filmides kehaosad küljest lendavad, ärarebenenud jäsemetest pulseerivat verd pritsib vmt koledat. Samuti lõiguvad telekas üksteist nugadega, lasevad kuule kõhtu... Ei avalda mõju. Aga vot veri süstlas või voolikus... ja minul pilt taskus:)
Oma hirmuga võitlemiseks olin aastaid doonor. Heitsin aga rõõmsalt pikali, palusin verd võtval õel ja teistel ruumis viibijatel endaga pidevalt lobiseda ja pumpasin veene üles. Nõel sisse, mokalaat kestab ja kotike täitub verega. Seda voolikut vaadata ei suuda siiski siiani. Peale protseduuri lõppu mitu katset püsti tõusta, mille tulemusel mind vist iga kord on viidud kõrvalruumi, antud omaette voodi ja jäetud edasi üritama...
Nad on alati väga armsad ja käivad minuga lobisemas ning poole tunni kuni tunni pärast saan jalad alla. See on täiesti veider, kuna pikali olles on tuju hea ja nali lendab, nii kui püsti tõusen, läheb jalg alt.
Sama lugu on vereanalüüsidega – juba enne nõela torkamist küsin endale nuuskpiirituse kaltsu ja topsi vett valmis. Enamasti jääb pilt alles, kahjuks mitte alati:) Raseduse ajal ongi kõige nõmedam just see pidev vere andmine... :(
Aga noh, endiselt päästab see, kui palun endaga muust rääkida ja nuuskpiiritusega tutsaka varakult valmis panna :)
Võin südamerahus vaadata verd lahmavaid haavu, jälgida lahtilõigatud kõhu opereerimist, näha, kuidas filmides kehaosad küljest lendavad, ärarebenenud jäsemetest pulseerivat verd pritsib vmt koledat. Samuti lõiguvad telekas üksteist nugadega, lasevad kuule kõhtu... Ei avalda mõju. Aga vot veri süstlas või voolikus... ja minul pilt taskus:)
Oma hirmuga võitlemiseks olin aastaid doonor. Heitsin aga rõõmsalt pikali, palusin verd võtval õel ja teistel ruumis viibijatel endaga pidevalt lobiseda ja pumpasin veene üles. Nõel sisse, mokalaat kestab ja kotike täitub verega. Seda voolikut vaadata ei suuda siiski siiani. Peale protseduuri lõppu mitu katset püsti tõusta, mille tulemusel mind vist iga kord on viidud kõrvalruumi, antud omaette voodi ja jäetud edasi üritama...
Nad on alati väga armsad ja käivad minuga lobisemas ning poole tunni kuni tunni pärast saan jalad alla. See on täiesti veider, kuna pikali olles on tuju hea ja nali lendab, nii kui püsti tõusen, läheb jalg alt.
Sama lugu on vereanalüüsidega – juba enne nõela torkamist küsin endale nuuskpiirituse kaltsu ja topsi vett valmis. Enamasti jääb pilt alles, kahjuks mitte alati:) Raseduse ajal ongi kõige nõmedam just see pidev vere andmine... :(
Aga noh, endiselt päästab see, kui palun endaga muust rääkida ja nuuskpiiritusega tutsaka varakult valmis panna :)
3 kommentaari:
Kui esmalt pealkrja lugesin, mõtlesin sulle kirjutada, et ma hakkan sind juba kartma :) Kuidas saab nii palju ühtemoodi asju olla?
Hambaklambritest verekartuseni jne. Mina siiski kardan igal kujul. Ma ei saa ka filmis seda verega laamendamist vaadata, võin pildi tasku panna :)
Esimesena toodud näited on kõik telekaekraanilt, neid näeb teadmises, et need pole "päris".
Mul on täpselt sama asi, et pilt läheb tasku, kui vaatan verd voolikus voolamas vere andmise ajal. Olen kaks korda proovinud verd anda doonorina ja kahel korral lõpetasin minestamisega. Vereanalüüside puhul aga saab kõik nii lühikese ajaga läbi, et ei jõua veel minestama hakata.
Ma küll ei julge arvata, et ma ei minestaks, kui need telekaekraani asjad päriselus minuga või minu ees juhtuks. Aga võib-olla ongi asi selles, et need virtuaalsed asjad ei juhtu minuga.
Kusjuures selles võib küll asi olla, et aju teab, et telekaga tegu...
Samas ega teiste veri mind eriti endast välja vii ka päriselus... Ainult siis, kui pulseerib või voolikutes voolab...
Postita kommentaar