Nimelt modellikool... Oli vist Sixtina mannekeenide kooli teema või ma ei mäleta ka täpselt. Igatahes midagi sellist.
Mäletan, et olime klassiga, nagu ikka sügiseti, kartuleid võtmas. Info levis kellegi kaudu ja sellest sai mõneti justkui julgustükk. Et kes teeb ära ja kes üleüldse sisse saab. Kriteeriumid olid kõvad.
Kui juba võistlusmoment sees, siis ma ju ei saanud alla jääda ja pidin ikka võimalikult kõbla ka välja nägema. Mis tähendas seda, et see paar nädalat, mis katseteni jäid, toitusin ma peaasjalikult ainult tomatitest. Mäletan seda tomatiämbrit kööginurgas ja pidevat mugimist, kuna kõht kippus ju kiirelt tühjaks minema. Kuid kuna ma võiks peaaegu et tomatitest eladagi, siis olid need väga heaks abivahendiks kaalu langetamisel (noh, 50 kg tundus ju mu 168cm-se pikkuse juures liiga suur number, et modellikooli minna, eksole... - täna mõtlen, et kui haige see noorte tüdrukute mõjutamne ikka olla võib???).
Mäletan kui uhke ma oma talje üle tollal olin. Missivõistlused olid just taassaabunud ja väga popid ning vaid mõni üksik missikandidaat sai minu 57cm-se taljega võistelda. Ja ma olin enda arvates ikka veel paks... Appi, appi, noh!!!
Kuna teadsin, et katsetel tuleb ka kõrgetel kontsadel trikooväel tantsida (??? - kas mingeid strippariõpilasi valiti või???), siis sai naabrinaiselt laenatud rohelised 12cm-se tikk-kontsaga kingad ja nii ma siis marssisin mööd poodiumi (korteri vannitoa uksest läbi esiku ja köögi aknani ja tagasi) iga päev tunde, et kõnnak kontsal oleks vaba, sundimatu ja efekte. Modell ju ikkagi, eksole. Aeg-ajalt siis köögi nurgas seisva ämbri poole sügav kummardus, tomat hambusse ja marssimine jätkus. Vahepeal oli ka virn raamatuid pealael...
Sisse ma igatahes sain ja ei saa öelda, et kasu poleks olnud. Aastajagu ma seal käisin ja õpetati igasugu enese eest hoolitsemist, etiketti, lilleseadet, liikumist, toitumist, meikimist ja mida kõike veel. Ses mõttes oli täitsa vahva.
Täna ei ajaks mind mitte üks vägi sellises suunas lillegi liigutama. Aga noh, puberteet on puberteet :))
Ja noh, kasulikku infot sai ju üksjagu:)
3 kommentaari:
Mul on selline tunne neid jutte lugedes, et me peaks kindlasti üksteist tundma: sama kant, samad kohad, samad tegevused, samad aastakäigud. Ja ometi ei tunne või vähemasti ei suuda ma otsi ära ühendada. Segadusttekitav. :-)
Kusjuures kontsadega käimise oskus on väga oluline! Lausa hirmus ja kahju on vaadata neid, kel kõrged kontsad all, aga käia ei oska... Tahaks alati öelda, et õpi selgeks või pane madalamad kingad :)
Nonäedsasiis, tafkav :)))
Ja mine tea, õigete kokkulangemiste korral satuvad kunagi ehk ka otsad ühenduma :D
Arvestades, kui väike see kodune mullakamar on, pole siin imestada miskit :)
Ja Ef, täpselt seesama teema ongi mul järgmisena plaanis :D
Postita kommentaar